Millegipärast soovitavad raamatu “100 pirukat” autorid seda sügisõhtuks klaasikese veini kõrvale. Mingi loogika selles muidugi on, aga mulle igatahes tundus, et kevadeks sobib see sama suurepäraselt. Kes ütles, et juust ja sibulad peavad seostuma ainult läheneva talvega? Vale puha. Veini võib muidugi ikka kõrvale võtta. Aga ei pea 
.
Sibula-juustupirukas
Põhi:
100 g võid
50 g riivjuustu
0,5 dl kohvikoort
1 dl speltajahu
1,5 dl nisujahu
Täidis:
5 suurt sibulat
2 spl võid
3 dl riivjuustu
2 dl kohvikoort
3 muna
muskaatpähklit
tüümiani
musta pipart
soola
Sega pehme või, riivijuust, kohvikoor ning jahud ühtlaseks tainaks ja suru tainas võitatud 26 cm läbimõõduga vormi põhja ja äärtele. Lõika sibul ratasteks ja kuumuta võis kuldkollaseks. Sega omavahel riivjuust, munad, kohvikoor ja maitseained. Kata tainas sibulaseguga ja vala peale juustu-kooresegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.
PS. Ära unusta soola! Mina unustasin. 
See on üks minu ema lemmikpirukaid, aastate jooksul olen ma neid vist kümneid ära söönud ja veini pole alati juurde vajagi:).
See meenutab mulle üht lauset: “I cook with wine, sometimes I even add it to the food.”
Ja vahel on paratamatu võtta veini, kui pirukat polegi.
Küpsetades peab muidugi enam-vähem kaine püsima, muidu võib juhtuda mõni õnnetus. Don’t drink and cook! :p
SUPPER!!!! Imehea retsept, tänan selle jagamise eest!