Valge šokolaadi kook tšilliga

Oma sümpaatiast tšilliga tumeda šokolaadi vastu olen ma kuskil juba kirjutanud. Aga kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult ei seo meid šokolaadiga sugugi jäägitu teineteisemõistmine – ilma selleta ära elamine tundub nimelt täiesti võimalik. Ilma valge isendita – päris kindlasti kohe. Aga kui need kaks – valge šokolaad ja tšilli – kokku panna, siis olen ma ikkagi intrigeeritud. Pealegi nägi seesinane kooslus raamatus “100 kooki 3″ päris apetiitne välja. Resultaadi kohta tuleb tunnistada, et kontseptsioon oli õige pisut parem kui tulemus. Kas oli tšillit lihtsalt liiga vähe või tegi see haltuurat, aga minu maitsele oli teravust pisut vähevõitu. Hommikuni seismise järel asi küll mõningal määral paranes.

Valge šokolaadi kook tšilliga

1 punane tšillikaun
1 roheline tšillikaun
1 dl suhkrut
1 dl vett
150 g võid
300 g valget šokolaadi
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 dl jahu
pisut soola
peale puistamiseks tuhksuhkrut

Poolita tšillikaunad, puhasta seemnetest ja viiluta. Sega vesi, suhkur, tšilliviilud ning lase keema tõusta. vähenda kuumust ning hauta 5 minutit. Kurna. Sulata või koos 150 g valge šokolaadiga veevannil, lase pisut jahtuda. Klopi teises kausis lahti munad koos suhkru ja vanillisuhkruga, lisa või- ja šokolaadisegu. Sõelu juurde jahu ning pisut soola. Lise tükeldatult ülejäänud šokolaad. Sega tainasse suurem osa tšillist (pisut jäta koogi peale). Kata 20×30 cm vormi põhi küpsetuspaberiga, vala sellele tainas, jaga peale ülejäänud tšilli. Küpseta 180-kraadises ahjus 25 minutit. Lõika jahtunult ruutudeks ja puista üle tuhksuhkruga.

Šokolaad flirdib tšilliga üsna tulemuslikult ka selles koogis.

Aasta aega virtuaalset toidutegu

Kui T/toidutegu kõrvale jätta, siis on see  olnud minu jaoks raskevõitu aasta, aga ma ei liialda, väites et nii mõnigi kord on abi olnud just maitsenaudingutest. Kui tahes ära leierdatult see ka ei kõlaks, minu jaoks on söögi tegemine stressi maandamise viis (mitte ajada segamini stressisöömisega). Mul on raske oma mõtteid välja lülitada ja nii töö- kui isiklikud probleemid painavad mind palju rohkem, kui see tervislik oleks. Aga sellest on abi, kui panna mängima lemmikmuusika ja hakata rahulikult süüa tegema. Ja kui siis sõbrad, toit ja vein kokku saavad, ongi maailm vähemalt järgmise hommikuni jälle ilusam.

Toidublogiga seonduvalt on mu käest igasuguseid asju küsitud, olgu korduma kippuvad küsimused siinkohal selgitatud. Ma ei tee iga päev süüa ega ka kirjuta blogi iga päev. Mustandid valmivad enamasti nädalavahetustel. Kõik toidud ei jõua blogisse, kindlasti mitte sellised, mis ühelgi tingimusel kordamist ei vääri (aga neid tuleb harva ette), aga ka need, millest ei õnnestu mulle enam-vähem vastuvõetavat fotot teha. Ja loomulikult – mõnikord lihtsalt ei viitsi. Kui kõht arvab, et kõri on läbi lõigatud, siis ei jookse ma, fotoaparaat käes, ringi ega otsi lahendust toidu apetiitsemaks eksponeerimiseks. Ja kuigi sõbrad mõnikord (alatul kombel ) vastupidist väidavad, ei kisu ma ka kellelgi toitu hammaste vahelt, et seda pildistada. Kuidas ma ennast selliste koogikoguste juures vormis hoian ? Loomu poolest olen ma tegelikult laisk ja füüsilised harrastused, mida ma ette võtan, kipuvad varem või hiljem omandama juhuslikku laadi.  Aga abiks on see, et kõike siin esitletavat  ei söö ma üksi ära ja õhtul piirdun tavaliselt ühe koogitükiga (hommikul selle eest 3).  Ma ei järgi söögitegemisel väga rangelt koguseid ja valmistamisjuhiseid (küpsetamise puhul laias laastus siiski), aga kuna ma ei usu, et kõigil võiks kasu olla  suunistest stiilis segage peotäis jahu sortsu sulavõiga või võite teha nii, aga võite ka teisiti siis üritan ikka jääda konkreetseks.

Aitäh, et olete mul üle 50 000 korra külas käinud. Astuge ikka läbi! Soovin teile nauditavaid maitseelamusi! Ja ärge unustage – söömine on ainus töö, mis toidab .

Lapi juustu pirukas spinati ja lõhega

Vahelduseks rabarberile said pirukaks lapi juust, spinat ja lõhe. Lapi juustu olen varem kasutanud desserdina, vahukoore ja murakamoosiga, soolases pirukas esmakordselt. Juustukuubikud pirukatäidises ei sula ning jäävad mõnusalt hamba all kriuksuma. Soolalõhe asemel võib kasutada ka suitsulõhet ning kes kala ei armasta, võib selle asendada singiga.  Retsept on mugandatud raamatust “Pirukad 2″.

Lapi juustu pirukas spinati ja lõhega

Põhi:
100 g võid
3 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
125 g kohupiima

Täidis:
250 g lapi juustu
100 g õrnsoolalõhet
4 muna
2 dl kohvikoort
200 g kohupiima
150 g spinatit
soola, pipart ja muskaatpähklit
värsket tilli või murulauku

Haki külm või ja küpsetuspulbriga segatud jahu ühtlaseks puruks. Lisa kohupiim, sega kiiresti ühtlaseks tainaks ning suru võitatud 24 cm läbimõõduga vormi põhja ja äärtele. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. Lõika lapi juust kuubikuteks ja lõhe ribadeks. Kalla spinatilehed keeva veega üle, kuni need “kokku kukuvad”, jahuta külma veega, pigista korralikult kuivaks ja haki. Klopi munad lahti, sega kohupiima ja kohvikoorega. Maitsesta soola, pipra, riivitud muskaatpähkli ning maitserohelisega. Jaga juust, lõhe ja spinat tainale ning vala kooresegu peale. Küpseta 175 kraadi juures tund aega.

Avokaadopuu sirgumine

Kuu aega tagasi kirjutasin avokaadopuust. Vahepeal on toimunud areng ning puuhakatis tublisti lehti kasvatanud.

Rabarberi-kohupiimakook

See kook jääb mulle vist igavesti seostuma puude istutamisega. Asi sai alguse eelmisel kevadel, kui enamik usinaid kodanikke prügi koristas, meie aga oma väikese, kuid tubli seltskonnaga SS eestvedamisel metsa istutasime. Peaaegu hektarisest lageraielangist sai tulevane kuusemets ja istutajate seltskond premeeris ennast seljanka, grill-liha, kaneelisaiade, vahuveini ja rabarberi-kohupiimakoogiga.  Kook sai nõnda hea, et kogu eelmine kevad kulgeski selle tähe all. Ei saanud siis selgi kevadel tegemata jätta (nii et ei maksa päris tõe pähe võtta mu juttu, et ma ühtegi kooki kaks korda ei tee). Nendest kogustest tuleb korralik plaaditäis kooki – aga ei maksa väiksemate kogustega mässama hakata, esiteks süüakse kõik niikuinii ära :D ja teiseks on suurema koogi puhul suhteline vaevanägemise hulk pisut väiksem . Maitseb paremini jahtunult, veel parem järgmisel päeval (kui te juhtumisi kannatate nii kaua oodata – kannatamise ja kaua elamise seostele ei maksaks minu meelest küll liialt lootma jääda ). Retsept veidi mugandatuna raamatust “Rabarberikoogid ja -magustoidud”.

Rabarberi-kohupiimakook

Põhi:
175 g võid
1 dl suhkrut
1 munakollane
5 dl nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
3 tl vanillisuhkrut
1 sl vett

Rabarberikate:
700 g rabarbereid
0,5 dl vett
0,5 dl suhkrut

Kohupiimatäidis:
500 g kohupiima
250 g hapukoort
3 muna
1 munavalge
1 sl vanillisuhkrut
2 dl suhkrut
0,5 dl kartulijahu
0,5 dl rabarberimahla

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa vahustamist jätkates munakollane. Sega kuivained omavahel ja lisa vahule. Pane kolmandik tainast kõrvale. Sega ülejäänu hulka 1 sl vett ning kata küpsetuspaberiga kaetud plaat saadud tainaga.
Puhasta rabarberid, tükelda, pane kastrulisse koos vähese vee ja suhkruga. Kuumuta keemiseni, tõsta pliidilt kõrvale ja jäta 15 minutiks kaane alla seisma. Kata tainas nõrutatud rabarberiga (0,5 dl vedelikku hoia täidise jaoks).
Vahusta munakollased suhkrutega. Sega hulka kohupiimapasta koos hapukoore ja kartulijahuga. Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega koos jahtunud rabarberimahlaga vahu hulka. Vala täidis rabarberitele ja pudista ülejäänud tainas peale. Küpseta 175 kraadi juures 50-60 minutit. Lase jahtuda, lõika tükkideks ja naudi koos sõpradega pärast metsa istutamist .

Rabarberi-vanillikreem

Ma arvasin, et niikuinii ei jõua ma oma rabarberi-ideedega enne ühele poole, kui oleks juba aeg maasikatele üle minna. Tegelikult peitub oht muus  – ebapiisavas rabarberihulgas nimelt. Vaatasin täna rabarberipuhmast mõõduka murega – oli teine kuidagi hõredaks jäänud. Sügavkülma tuleks ka veel panna (et oleks mille üle järgmisel kevadel ohkida – et värske saak tulemas ja mul veel sügavkülm täis ). Siiski – pole hullu, lõppude lõpuks ei pea inimene ju ainuüksi rabarberist toituma.

Milline on teie arvamus – mis annab vanillikastmele õiguse ennast niiviisi nimetada? Vanillisisaldus, ma oletan. Aga miks peaks siis vanillikreemiks nimetama midagi, mille retseptist ka mitmekordse lugemise järel ei leia vähimatki viidet vanillile? Hea küll, mis ma ikka virisen, lisame puuduva omaenese tarkusest juurde ja läheme sõpradena lahku. Retsept raamatust “Rabarberikoogid ja -magustoidud”.

Rabarberi-vanillikreem

2,5 dl piima
1 vanillikaun
3 munakollast
4 spl suhkrut
1,5 sl nisujahu
500 g rabarberit
2 dl vahukoort

Kuumuta kastrulis piim ja poolitatud vanillikaun keemiseni. Vahusta munakollased, 2 spl suhkrut ja jahu. võta vanillikaun piimast välja, seemned kaabi piimasse. Kalla kuum piim mikserdamist jätkates munavahu hulka. Tõsta segu pliidile ja kuumuta pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Lase jahtuda.
Tükelda rabarberid ning keeda 2 sl suhkru ja tilga veega pehmeks. Lase jahtuda. Jäta 4 sl rabarberisegu alles, ülejäänu sega vanillikastme hulka. Sega juurde vahustatud koor. Jaga kreem nelja pokaali, tõsta igaühe peale 1 sl rabarberisegu ning sega õrnalt läbi.