Hapukoore-meekook

Laupäeval otsustasin koristama hakata. Raske südamega muidugi, sest see on üks jubetu ettevõtmine. Sellepärast ei tee ma seda eriti tihti . Mis päädib muidugi sellega, et seda aina edasi lükatut käsile võttes on olukord juba üsna hull. Ma detailidesse igaks juhuks ei lasku – noh, et äkki mul on õnnestunud jätta endast mulje kui korralikust inimesest ja hakka siis nüüd seda raske vaevaga loodud kuvandit rikkuma . Igatahes ära tema tehtud sai ja premeerida otsustasin ennast millegi magusa ja ebatervislikuga. Selle tarvis siirdusin kohalikku ostlemiskeskusesse, kuhu olid miskipärast kokku kogunenud ka enam-vähem kõik ülejäänud kohalikud elanikud ja lisaks veel suur hulk sääski.

Mitte miski seal pakutavast mind piisavalt ei erutanud, seega leidsin taas kord, et mõistlik on ise kooki teha. Hapukoore-meekooki näituseks. Nu mõeldud-tehtud. Mugava inimesena ei hakanud ma suhkrut purgist lusikaga õngitsema, vaid kallasin. Mis te siis ise arvate, kuidas? Loomulikult niiviisi, et äsja pühitud ja pestud põrandale lendas elegantselt laiali vähemalt 2 dl suhkrut. Mõned õpetlikud sententsid laiskuse hukutavast mõjust oleksid omal kohal olnud, aga kuna parajasti polnud kedagi juures neid mulle lausumas, siis iseenda tegevuse kohta moraliseerivate avaldustega esinemine oleks suisa kohatu olnud. Õhtu jätkus Gruusia veini ja puhtakujulise nostalgiaga á la Baccara “Parlez-vous français?”

Meekoogi juures peaks rääkima ka mesilastest. Ma olen küll mesiniku lapselaps (teine vanaisa oli sepp, temalt on päritud sepa käed ), aga mesi mulle eriti ei maitse. Mesilastega seevastu on mul küll eriline suhe, mesilane on nimelt suisa mu vapiloom. Vapiputukas niisiis. Isegi mu auto on kollast värvi . Tegelikult oli see muidugi niipidi, et enne oli auto ja siis tulid mesilased, aga see poleks esimene kord, kui põhjus tagajärjega segamini aetakse .

Hapukoore-meekook
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
2 muna
150 suhkrut
60 g võid
70 g vedelat mett
455 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
1,5 kg hapukoort
125 g suhkrut

Vahusta munad suhkruga. Sulata potis või ja lisa mesi. Sega juurde munavaht. Kuumuta keemiseni (sega, et põhja ei kõrbeks) ning tõsta tulelt. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaga tainas 5 palliks ning rulli jahusel laual õhukesteks piklikeks tükkideks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning küpseta ükshaaval 175-kraadises ahjus 5-7 minutit. Purusta 1 tainaplaat peeneks puruks ja jäta koogi kaunistuseks. Määri jahtunud tainaplaatide vahele suhkruga segatud hapukoor ning kaunista koogipuruga. Hoia järgmise päevani külmkapis.

Kaks aastat Toidutegu. Küsitlus ja auhind :)

Täpselt kaks aastat tagasi seda blogi alustades ei olnud ma sugugi kindel, kuidas see täpselt välja nägema hakkab. Sestap oli esialgu juttu vähe ja tollased fotod vajaksid hädasti välja vahetamist. Aeg läks edasi, asi hakkas aina rohkem huvitama ja nüüdseks võin vast öelda, et blogil on oma nägu, just selline, nagu ta on – kus retsepti saadavad igat masti muud heietused ja fotod nii ühe kui teise nurga alt. Ma naudin nii söögitegemise protsessi kui tulemust, mulle meeldib serveeringu kallal vaeva näha ja seda kõike võimalikult isuäratavalt pildile seada. Ent kui edevus sunnib seda ka teistele näitama, siis ei saa kuidagi väita, et teen seda ainult enda jaoks. Just selle pärast palun teie lahket abi paarile küsimusele vastamisel. Minu jaoks ei ole tagasisidet kunagi liiga palju.

1. Kui tihti ja miks Toidutegu külastate?
2. Kuidas avastasite?
3. Mis meeldib, mis ei meeldi?
4. Kas midagi on puudu/ülearu?
5. Kui tihti siin nähtu inspireerib teid retsepti ise järele proovima?
6. Ja kõik muu mille väljendamiseks tunnete vajadust –  kommentaarid, märkused, ettepanekud… või hoopis mõni küsimus mulle .

Kõikide vastajate vahel läheb loosi üks praktilist sorti kingitus. Vastamiseks on aega 6. juunini. Fortuunaks saab esimene (loomulikult erapooletu) inimene, kes 7. juuni hommikul mu tööruumi sisse astub .

Aitäh ja toidutegemiseni!

 

Rabarberišarlott

Rabarber! Palju rabarberit!

Alustada võiks jälle muidugi kaugelt, kohe eriti kaugelt. Aga et suurema osa sellest jutust peaks ebatsensuursete väljendite rohkuse tõttu avalikkuse tarbeks tsenseerima, siis ma seda ei tee (asjasse pühendet isikud saavad muidugi aru, millest ja miks ma räägin ). Ühesõnaga – piisab kui öelda, et taas kord tuli ennast ohvriks tuua töökohustustele, mistõttu ma ei saanud osaleda kodanik S. Svenssoni sünnipäevapeol. Üleüldise pettumuse leevendamiseks otsustasin õigel sünnipäeval - teil on täiesti õigus! – talle kooki teha. Et külmkapis laiutas õnnelike kanade 24 õnnelikku muna, sugulaselt saadud, siis selle liitmistehte tulemuseks oli biskviit. Edasi oli külmkappi kuskilt siginenud ka suur pakk vahukoort. Keskkonna mõjusid arvesse võttes lisandus valemisse rabarber (ei tähenda, et sügavkülmas on veel ka mustikaid ja vaarikaid, mis tuleks kiiremas korras ära tarbida, praegu oleks suisa mõeldamatu kasutada midagi peale rabarberi). Ja olles siis võrrandi lahendanud ja tulemuse konstandiga läbi korrutanud, sain vastuseks – rabarberišarloti. Suure, isuäratava, hästi rabarberise, mahlase, kreemja ja hapuka. Magusama eelistajad peaksid täidisesse kindlasti ka suhkrut lisama.

Rabarberišarlott

Biskviit:
4 muna
125 g suhkrut
80 g kartulijahu
70 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Rabarberimoos:
800 g rabarberit
2 dl moosisuhkrut
2 tl kaneeli

Täidis:
400 g kohupiimakreemi
3 dl vahukoort
1 tl vanillisuhkrut
400 g rabarberimoosi
10 želatiinilehte

Keeda kõigepealt rabarberist, moosisuhkrust ja kaneelist moos ning lase sellel jahtuda. Biskviidi jaoks vahusta toasoojad munad suhkruga paksuks heledaks vahuks (mikseriga vähemalt 5 minutit). Sega kuivained ning sõelu munavahu peale. Sega ettevaatlikult alt üles liigutustega segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning aja noaga laiali. Küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit ning kummuta suhkruga üle puistatud küpsetuspaberile jahtuma. Siis kata tainaplaat poole rabarberimoosiga, keera pikemast servast tihedalt rulli, paki paberisse ning pane järgmise päevani külmkappi maitsestuma.
Vooderda kauss toidukilega, lõika rullbiskviit viiludeks ning säti need korrapäraselt vormi. Täidise jaoks sega kohupiimakreem ja teine pool rabarberimoosist. Lahusta 5 minutit külmas vees paisunud želatiinilehed vähese kuuma veega ning nirista želatiinilahus kohupiimasegu hulka. Vahusta vahukoor vanillisuhkruga ning lisa tarduma hakkavale kohupiimasegule. Vala täidis vormi, lase pisut tarduda ja kata siis ülejäänud rullbiskviidiviiludega (kui on, see sõltub vormi suurusest). Lase vähemalt 6 tundi, parem aga üleöö külmkapis seista.

Ja veel – minge kindlasti  botaanikaaeda! – seal õitsevad igasugused toredad taimed ja on ka muidu mõnus jalutada (mina isiklikult, öf koors, jalutamiseks võimeline ei ole, mina jooksvat ).

Valge šokolaadi kook marjakastmega

Retseptikatsetuste sarja jätkasin vaarikakastmega valge šokolaadi koogi teemal. Vaarikakastme koristasin küll pealkirjast ära, sest mul läks käiku metsmaasikatoormoos (vaat seda nimetan mina delikatessiks), väiksemat sorti, aga olulises kõrvalosas metsmaasikaliköör – pildil küll kastet nii või naa ei ole, pole midagi parata, ei sobinud kontseptsiooniga (kui te nüüd uhkustada lubate, siis ma olen selle suurema fotoga äärmiselt rahul ). Aga võite mind täitsa vabalt uskuda – ma tean, millest räägin – et see kaste oleks suurepäraselt kõlvanud ka i l m a koogita . Muidugi ei ole mitte mingisugust alust arvata, et vaarikad ja vaarikaliköör kuidagi kehvemini esinenuks. Ja kindlasti võib siin vabalt kasutada ka muid parajasti käepärast olevaid marju või miks mitte ka rabarberit – kaneeli ja suhkruga pehmeks hautatuna või ahjus röstituna.
Mõned inimesed tõstavad valge šokolaadi peale kisa ja ega ma tõtt öelda ise temaga ka sõber ei ole, aga kooki ei ole küll tarvis selle pärast söömata jätta, sest kogu muu seltskond suudab selle ainult nime poolest šokolaadi lääge magususe kenasti neutraliseerida ja tulemus on üpris mõnusalt kreemjas ning parajalt vanillimaitseline. Retsepti kohendasin sel määral, et algse 200 g kohupiima asendasin poole suurema kogusega. Munavalgete kasutamine ilmtingimata hädavajalik ei ole.  Valge šokolaadi sulatamisel tuleb hoolikas olla – nagu ikka, et tilkagi vett sisse ei satuks.

Valge šokolaadi kook marjakastmega
(allikas: Valio)

Põhi:
150 g kaeraküpsiseid
50 g võid
Täidis:
5 želatiinilehte
1 sl sidrunimahla
200 g valget šokolaadi
400 g vanillikohupiimakreemi
1 sl vanillisuhkrut
2 munavalget
2 dl vahukoort
kaunistuseks kakaopulbrit

Marjakaste:
külmutatud vaarikaid või metsmaasikaid
suhkrut
vaarika- või metsmaasikalikööri

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Vooderda 26 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga, suru küpsisepuru vormi põhja ja pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. Leota želatiinilehti külmas vees 5 minutit.  Sulata šokolaad veevannis ning sega kohupiimaga, lisa pool suhkrust ja vanillisuhkur. Pigista želatiinilehtedest vesi välja ja lahusta need kuumas sidrunimahlas. Kalla želatiinilahus peene joana kohupiimasegu hulka.  Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga kõvaks vahuks. Vahusta koor, lisa mõlemad vahud ettevaatlikult segades kohupiimasegule ja vala täidis vormi. Kata toidukilega ja lase üleöö külmkapis seista. Eemalda kook vormist ja sõelu peale kakaopulbrit. Kastme jaoks püreesta marjad sauseguriga, lisa suhkur ja liköör, kui kasutad vaarikaid, suru kaste seemnete eemaldamiseks  läbi sõela, maasikakaste puhul pole seda vaja.

Kaera-juustusaiad

Mõnikord tahaks ikka midagi hästi lihtsat ka. Sellist, mille saaks kiiresti kokku segada, valmis küpsetada, paksult võid peale määrida ja ära süüa. Kaera-juustusaiad just sellised ongi, tarvisminevad ained peaks enamasti kah olemas olema. Nii et kui tunnete, et rabarberikooki parajasti ei viitsi teha, siis õhtuse tee juurde sobivad need saiad ahjusoojalt ja rohke või (või toorjuustuga) küll. (Mul käib see küll pigem niipidi, et enne on saiad ja siis tee.) Nagu kõigi karaskilaadsete küpsetistega ikka, on nendegi häda selles, et jahtunult, eriti aga järgmisel päeval, nad enam endast erilist maitseelamust ei kujuta.

Muuga  on aga niiviisi, et kui endal sõnu ei ole, tuleb kasutada teiste omi. Pealegi luulerahvas enamiku asju juba niikuinii ära öelnud. Kontsentreeritult ja täpselt.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega
(Jaan Kaplinski)

Kaera-juustusaiad
(allikas: Valio)

150 g kaerahelbeid
175 g nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
soola
1 sl suhkrut
150 g riivjuustu
50 g sulatatud võid
2 dl piima

Sega jahu küpsetuspulbriga, lisa kaerahelbed, sool, suhkur ja riivitud juust. Nirista juurde sulatatud ja veidi jahutatud või, lisa piim ja sega kiiresti ühtlaseks tainaks. Jaga tainas kaheks ja vormi küpsetuspaberiga kaetud plaadile 1 cm paksused kettad (jahuste kätega on seda parem teha). Küpseta 225-kraadises ahjus 15 minutit.