Rohelise tee kook vaarikatega

Mõned hilisemad pikad  inimsuhted, et jääda kestma igavesti, võinuks olla lühemad, üksnes õrnad riived, nagu toona tuukri ja delfiini vahel.
(Nikolai Baturin, „Delfiinide tee“ saatesõnast)

“Sa lähed ära.” See pole küsimus.

Seisate tihenevas hämaruses. Harvad härmakristallid langevad tasase helinaga alla ning sädelevad edasi su õlgadel ja mantlikrael. Silmad, mis sind vaatavad, on tuttavad ja võõrad ja tumeda taeva värvi ning sinu mõtted on kurvad ja kerged ühekorraga. Mõtled inimestele oma elus. Saad aru.

Et mõned inimesed lähevad sinust hoopis mööda, mõned puudutavad sind möödudes vaid riivamisi. Tulevad ja lähevad. Põgus kokkupuude ei jäta jälgi kummagi elu pinnale. Oota, sooviksid mõnele öelda, ma tahaksin sinust rohkem teada. Aga ta ei vaata tagasi. Kehitad õlgu, kõnnid teisele poole ega mõtle talle enam kunagi.

Et mõned inimesed tulevad ja jäävad alatiseks. Nemad kogevad, kasvavad ja muutuvad koos sinuga. Nad võivad olla vahepeal kaugemal, vahepeal lähemal, aga nad on alati olemas. Nad teavad ja mäletavad. Saavad aru sellestki, mida sa ei ütle. Nende juured on sinus ja sinu omad neis. Ja taevas peade kohal on teil alati ühine.

Et mõnd inimest tahaksid sa igaveseks oma ellu jätta. Ka siis, kui mõistad, et tema pole jääjaks määratud. Tema pidi tulema, täitma oma ülesande – muuta sind alatiseks – ja minema. Ja tal tuleb lasta minna, kuigi see on sama valus, nagu annaks ära osa iseendast. Sest tema ei läinud ju sinust mööda, ta läks sinust otse läbi. Võib-olla tuleb ta kunagi tagasi. Selles elus. Või järgmises. Võib-olla ei tule. Aga kui sa ei püüa jõuga kinni hoida, siis jääb see suhe igavesti kestma niikuinii. Sest sina ei saa ju enam kunagi endiseks.

Et mõne inimese pillad ise käest. Ilus oleks mõelda, et on suhteid, mis aina kestavad, läbi aja ja elu, üle ruumilise ja ajalise vahemaa; suhteid, kus kunagi ei küsita, kuidas on läinud, vaid jätkatakse vestlust poolelt lauselt, sõltumata sellest, kui ammu see katkes. Kuid kaht inimest ühendav kaob, kui sa enam ei tea, millega teine tegeleb, millest mõtleb ja unistab, mida ootab või kardab. Ja kui see kaob, siis märkadki ühel järgmisel kohtumisel ühtäkki, kuidas lähedusest on saanud võõristus. Veel saaks seda muuta. Kui üks sirutaks käe ja teine haaraks sellest kinni. Veel saaks. Varsti on lõhe juba liiga lai.

Pika vaikuse järel raputab ta pead ja sõnab mõnevõrra üllatunult: “Ei. Mäletad, mida sa ise ütlesid? Et tuleb uskuda õnnelikke jätke, mitte lõppe.” Vaatad talle järele, kui ta kaob koos sureva päevavalgusega, ohkad korraks ja lähed, surudes külmetavad käed sügavamale mantlitaskutesse. Seal, kus sa hetk tagasi seisid, langeb hõbedane lumesädelus tänavalaterna külmas valguses aina edasi. Nagu need mõtted, mida sa ikka veel sõnadeks vormida ei oska.

Muusika: Vinland “Liblikad”

Rohelise tee kook vaarikatega

Rohelise tee kook vaarikatega

Biskviit:
4 muna
200 g suhkrut
60 g nisujahu
65 g kartulitärklist
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 sl matcha pulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 dl vahukoort
200 g vaarikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (umbes 10 minutit), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks tainaks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 175-kraadises ahjus 12 minutit. Kummuta tainaplaat puhtale küpsetuspaberilehele ja eemalda aluspaber. Lase jahtuda ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa vahustatud koor ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Tõsta tainaplaadid ülestikku ning määri vahele ning peale kohupiimatäidist.

Rohelise tee kook vaarikatega

About these ads

9 responses to “Rohelise tee kook vaarikatega

  1. Lugesin mitu korda ja mulle väga meeldis. Mõtlesin oma elu peale ja inimeste peale, kes on tulnud ja läinud ja riivanud ja läbi läinud ja jäänud ja kagenenud ja lähenenud. Ja siis läks meel kurvaks.
    Soovin teile kõike head ja toidud on ka väga maitsvad.

  2. Ai, kui ilus.Jätkud, lõpud, lumesädelus. No nii ilus oli :)

  3. Mulle meeldib kook ka :) Armsalt roheline.

  4. Ahh, see kook on nagu metsahaldjas:)

  5. Väga lahedad värvid – nagu spinat meets Hello Kitty. :P

  6. Tere.
    Pidasin oma juubelisünnipäeva inimestega, kes on elu jooksul mu ellu tulnud ja jäänud.Nad on kasvanud ja muutunud koos minuga. Nad on olnud kord kaugemal, kord lähemal, aga nad on alati olemas. Nad teavad ja mäletavad ja saavad aru sellestki, mida sa ei ütle.
    Oskasite väga ilusti sõnadesse panna tunde, kui mõtlen mulle kallitele inimestele. Aitäh.
    PS. vabandan, et kasutasin Teie teksti peo avasõnadena, ilma et oleksin varem teatanud.

  7. Niisuguses kontekstis on ainult au olla tsiteeritud :)

  8. Millist matcha pulbrit Sina kasutasid? Kasutasin matcha hana pulbrit (sobib toiduvalmistamiseks) ent see värv ei olnud päris see, jäi tagasihoidlikult roheline. Rohkem ei julgenud ka väga panna, kuna kartsin kibedat maitset.

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s