“Sevilla habemeajaja” ja avokaadopasta

Rossini oli paljudele meele järele mees, kes ei sallinud tööd ja eelistas elu täis söömist, joomist ja teiste heliloojate kohta valede levitamist. Ta koostas raamatukogu valmis saatepartiidest, kergesti kohandatavatest dekoratiivsetest passaažidest, lõpmatuseni venivatest lõpp-crescendodest ja vahetatavatest avamängudest (mis on seniajani ooperiuurijatele andnud palju vajalikku tööd). Tal oli kombeks saata partituuri jupikaupa ooperimajja, sel ajal kui harjutati laulu, ja kõige viimasel hetkel andis ta üle juba kasutatud avamängu, millelt vana pealkiri oli maha kraabitud.
(“Pisiblufi käsiraamat. Ooper”)

On asju, mis vajavad aeg-ajalt ülekordamist. Sellepärast läksin üleeile järjekordselt vaatama Rossini “Sevilla habemeajajat”, mis kuulub mu lemmikooperite hulka ja mida oma kümmekond aastat tagasi sai ka Vanemuise teatris 5 korda üle vaadatud, sest tegu oli tollal tublil tasemel lavastusega, mille mõningad momendid siiani meeles seisavad, näiteks see, kuidas Jan Oja krahv Almavivana purjus sõdurit mängides ukse taga lõugas: “Tehke lahti, neetud tõprad!” või Taisto Noor kastraadihäälel “Quando mi sei vicina” laulis. Rääkimata teise vaatuse jaburast duetist “Pace e gioia sia con voi” (kohalikus versioonis kõlas see “raahu-rjeemu soovin teile”, mis koos tenori aktsendiga tekitas mulje, et tegemist on hindi keele või millegi sarnasega). Metropolitani Almaviva Juan Diego Flórez hiilgas loomulikult vokaaliga, aga rollilahendus oli Vanemuise omaaaegsest kontseptsioonist hoopis erinev – tema Almaviva polnud nimelt kuigi abitu ja tundus, et võiks üldiselt üsna edukalt ka ilma Figaro vahetalituseta hakkama saada. Mis Figarosse puutub, siis Aare Saal lahendas omal ajal selle rolli kaunikestki kaasaegses võtmes, siiski ilma labaseks muutumata, Peter Mattei tõlgendus oli palju traditsioonilisem.

Aga ooper ise on muidugi lõbus palagan – ja selles peitub loomulikult ka oma oht, sest Rossini petlikult lihtsaid säravaid meloodiaid ei ole paigal seisteski just väga kerge laulda, nii et kui lavastus näeb ette liiga palju ringi kepslemist, siis võib vokaalne pool kannatama hakata. Ja siis ma saan kurjaks, sest igasugused lavastuslikud eksperimendid kannatan ma vabalt välja  (või pigem isegi naudin neid), aga ainult senikaua, kuni muusikaline külg neile lõivu maksma ei pea.

Ooperiteema lõpetuseks üks tore pala nimetet ooperist, Figaro ja Almaviva duett “All’idea di quel metallo”, kus antud juhul ongi vinti veidi juurde keeratud – Plácido Domingo laulab nii baritoni kui tenori partiid. 

Edasi toidu juurde – avokaadopasta oli möödnud sügise moeröögatus Soomes, mille populaarsus olla kogunisti sellisele tasemele tõusnud, et Helsingis poed avokaadost ja juustust tühjaks osteti. Minu hinnangul on see üks hea lihtne toit, mida teine kordki teeks, aga vaimustusest kiljuma just ei võtnud. Korralik maitsestamine on oluline, muidu jääb tulemus liiga mage, sellepärast on ka tšilli omal kohal.

Avokaadopasta

Avokaadopasta
(retsept veidi mugandatuna siit)

2 küüslauguküünt
1 väiksem tšillikaun
2 küpset avokaadot
poole sidruni mahl
soola, musta pipart
oliiviõli
75 g parmesani juustu
300 g spagette või linguinet

Püreesta küüslauguküüned, tšilli, puhastatud avokaado, pool juustust, sidrunimahl ja oliiviõli ühtlaseks, maitsesta korralikult soola ja pipraga. (Kui püreestamiseks puudub vastav riistvara, suru avokaado kahvliga katki, lisa hakitud küüslauk, tšilli, riivitud juust ja ülejäänud ained ning sega ühtlaseks.) Keeda pasta rohkes vees al dente, kurna, aga jäta 1 dl keeduvett alles. Sega avokaadosegu pastaga, kui tulemus jääb liiga kuiv, lisa pastakeeduvett. Serveeri ülejäänud parmesaniga.

Avokaadopasta

About these ads

4 responses to ““Sevilla habemeajaja” ja avokaadopasta

  1. Ma muidugi kordan ennast, aga ma lihtsalt naudin Su sõnade kokku seadmise andi, minu lugupidamine ja aplaus!

  2. Ma ei tea isegi, kas nutta või naerda selle pisiblufi peale. Mulle kingiti kunagi raamat “Suurte heliloojate armuelu”, sealt leiaks kindlasti midagi veel, aga huumoriga on just see oht, et lõviosa inimesi ei saa naljast aru! Võibolla ma olen ise liiga palju “vajalikku tööd” teinud, aga lähem tutvus Gioachinoga – keda ma samuti algul vaid tühiseks vormiga eputajaks pidasin – on mind üha enam tema muusikat armastama ja hindama pannud – nagu ka Sinu blogi. Nii sisu kui vormi, (muusika)maitset.

  3. Aitäh!
    Anita – ikka naerda tuleb :). Ühelt poolt on muidugi igas naljas terake tõtt küll, aga teiselt poolt on see eelkõige siiski heatahtlik nöök. Mina võtan endale aeg-ajalt õiguse ooperi üle nalja visata vaid seetõttu, et olen selle žanriomase ebaloogilisusega väga hästi kursis, aga see ei vähenda minu armastust ooperimuusika vastu.
    Rossini avamängude (mis olla üks ja seesama erinevate pealkirjade all) üle on ironiseeritud küll ja küll, aga minu jaoks ei kahanda see vähimalgi määral tema muusika virtuoosset sädelust ja vaimukust.

  4. Ah et Placido tegi juba üle kolmekümne aasta tagasi ‘kõrvalehüppeid’ sinna, kus teda täna tihti leida võib. Ja duett iseendaga – hehhee, milline filmitrikk! :D
    Avokaadopastat võiks süüa küll, kuigi ma avokaadost muidu erilises vaimustuses ei ole – aga äkki juust aitab alla libistada. :)

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s