Tuunikalapirukas

Aeg-ajalt pean ma minema ära. Üksi. Kuulama vaikust muusika asemel. Võtma fotoaparaadi ja kõndima metsa. Näiteks roomama sarapuupõõsaste all ja pildistama sinililli, seadma oma sammud võssa ja rappa ja lombi äärde ja päikese poole, ümberringi sumin, laul ja krooksumine. Istuma kännul ja hiljem saunatrepil, kuulates õhtu lähenedes üha kõlavamaks muutuvat peoleo vilistamist ning füüsiliselt tundes, kuidas seni kaootiliselt sebinud mõtted ennast kuulekalt loogilisse järjekorda rivistavad. Aga ma ei räägi praegu, millest ma tol pühapäeval mõtlesin. Sõnad, ainult sõnad. Üha enam hakkab mulle tunduma, et tegelikult on üleüldse ainult väga vähesed asjad väärt, et neist rääkida.

Muusika: kenal kevadel hoopis talvine ja mõtlik, Sting “You Only Cross My Mind in Winter”. Sõnad – Sting, muusika – saraband J. S. Bachi tšellosüidist nr. 6, mida tšellist Mstislav Rostropovitš on nimetanud sümfooniaks soolotšellole.

Tuunikalapirukas
(veidi mugandatud: Nami-nami)

750 g lehttainast
2 sibulat
2 väikest paprikat
praadimiseks õli
75 g päikesekuivatatud tomateid õlis
100 g mozzarella juustu
2 karpi tuunikala vees
200 g fetajuustu

Koori ja haki sibul, tükelda paprika ning kuumuta õlis, kuni sibul muutub klaasjaks.
Laota lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud mozzarella juust, kata paprika-sibulaseguga, lisa õlist nõrutatud ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid, tuunikala ja murendatud fetajuust. Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 25 minutit.

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga

Tegelikult ei ole mulle pühapäevad kunagi meeldinud. Kogu see jauramine idüllilistest pannkoogihommikutest ei haakunud minuga üldse. Pannkoogid ja idüll võisid ju iseendast olla kah, aga tõenäolisemalt laupäeval. Pühapäev tähendas seda, et nädalavahetus oli läbi. Punkt. Isegi kõige nõmedamad raadiosaated olid kavas just pühapäeviti.

Praegu saan ma pühapäevadega hakkama küll. Seda enam, et kaheksal juhul kümnest on need ainsad nädalapäevad, mil võib juhtuda, et ma ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Praegu on mul kana kitkuda hoopistükkis esmaspäevadega. Tell me why I don’t like Mondays… Lähemad töökaaslased paistavad juba teadvat, et esmaspäeval (eriti just hommikuti) võin ma hammustada :p.

Röstitud peedi salatil on pühapäevaga pistmist täpselt nii palju, et oligi üks nendest suurepärastest päevadest, mil mitte midagi ei pidanud, aga võis. Ja varuks oli punapeete, juustu ja kikerherneid. Panin need kokku ja tulemus sai täitsa kabe. Just nimelt nii mulle meeldib. Et on rahulik ja on aega ja tulemus klapib visiooniga ja kohe kõige esimene kompositsioon näeb pildi peal välja täpselt nii, kuis peab ja täpselt kahest pildist piisabki.

I love it, when a plan comes together, oleks öelnud John “Hannibal” Smith.

Muusika: Eleftheria Arvanitaki “Παράπονο/Ξενιτιά” (“Parapono / I Xenitia”)

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga (neljale)

4 väiksemat punapeeti
2 sl suhkruroosiirupit
oliiviõli
soola ja musta pipart
400 g purk kikerherneid
200 g halloumi juustu

Kastmeks:
2-3 sl palsamikreemi

Pese ja koori peedid ning lõika sektoriteks. Nirista peale oliiviõli ja siirup, lisa sool ja jahvata veskist musta pipart. Sega läbi, vala ühe kihina ahjuplaadile, kata plaat fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 50 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu eemalda foolium ning vala pannile ka loputatud ja nõrutatud kikerherned.
Lõika halloumi juust viiludeks ning prae õlis kuldseks. Serveerimiseks tõsta peet ja kikerherned taldrikule, nirista peale palsamikreemi, soovi korral ka oliiviõli ning aseta peale juustuviilud. Soovi korral purusta veskist veel pipart peale.

Kapsapirukas

Nüüd ma võtan kätte ja hangin endale täieliku kretiini maine , kui ma seda siiani veel suutnud pole – see oleks tõeline pettumus muidugi. Mitte et ma kõnealuse nähtuse sagenemist juba ammu tähele pannud poleks ja mitte et ma sellega eriti oma pead vaevaks. Ent – lugedes Oma Maitset (eelmise kuu numbrit, tõsi küll), kus järjestikustelt lehekülgedelt vaatasid mulle vastu retseptid veinine pajaroog, kamane juustukook ja köögiviljane kinoalisand, leidsin, et ei saa mitte vaiki olla.

Üteldagu niisiis mulle, kust kohast see moodustusmall tuleb, kui eesti keeles kasutatakse sisalduvuse või koostise märkimiseks tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist (niisiis rukkijahust pirukas  või rukkijahupirukas, mitte rukkijahune pirukas) ja ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet. Kas veiniga pajaroog, kama-juustukook ja köögivilja-kinoalisand kõlaksid tõesti halvemini? Olgu, grammatiliselt vale see ne-liiteline tuletus ei ole, teatud puhkudel on täiesti omal kohal (vürtsine pajaroog), mõningatel juhtudel veel väga hullusti kõrva ka ei kriibi (koorene kaste), aga õunane kook on küll juba liig mis liig.

Niisiis – kapsapirukas ikka, mitte kapsane pirukas, eks.

Muusika: The Hooters “Satellite”

Kapsapirukas
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
180 g nisujahu
120 g täisterajahu
0,5 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
200 g võid
200 g ricottat

Täidis:
2 sibulat
1 kg kapsast
2 sl õli
soola
musta pipart
4 muna
250 g hapukoort
200 g juustu

Põhja jaoks sega kuivained omavahel. Lisa pehme või, hõõru ühtlaseks puruks, sega juurde ricotta ning sõtku ühtlaseks tainaks. Vormi tainas palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi.
Täidise jaoks haki sibul ja tükelda kapsas. Kalla potti õli, lisa sibul ja kapsas ja hauta, kuni kapsas on peaaegu pehme, maitsesta soola ja pipraga. Jahuta.
Rulli tainas õhukeseks, tõsta ahjuplaadile, toksi kahvliga augud sisse ja tõsta peale kapsatäidis. Raputa peale riivitud juust. Kalla üle muna-hapukooreseguga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Peedisupp

Kuulge, saame ühel õhtul kokku ja teeskleme, et on aega! Mängime unistamist. Paneme kella ära ja unustame maailma. Kui me üldse enam oskame. Lihtsalt olla olemas. Mõtlemata sellele, kuidas isegi vaid ühel ainsal õhtul ainult olemisest ja mitte tegemisest tulenev sunnib veel mitme järgmise päeva jooksul niikuinii juba topelt broneeritud jõuvarusid mängu panema.

Loome illusioone ja räägime äraminekust ning kuigi teame, et ei lähe mitte kuhugi, vilksatab ikkagi vähemalt ühel korral imelühikese, südamelöögist teiseni kuluva hetke vältel mõtteist läbi: aga kui lähekski? Päriselt.

Tantsime verbaalset tangot ja (ärme) oleme ühel meelel, kasvõi mängult. Teeme näo, et igasugused asjad on võimalikud. Ütleme sõnu nii, et nad tähendaksid rohkem ja vaikime seal, kus sõnadest ei piisa. Mängime, et on nii lihtne ja lõbus, nagu kunagi on olnud. Räägime päris asjadest. Rõõmudest. Muredest. Hirmudest. Lootustest. Unistustest.

Teeskleme, et mäletame kõiki noid lugusid.

Ja võib juhtuda, et kord kirjutan ma sellestki õhtust ühe loo. Võib-olla unustades ütlemata, et see oli vaid mäng. Või on’s seal üldse mingit vahet? Meil on veini, me mängime malet…

Peedisupp
(mugandatud: Oma Maitse)

2 punast sibulat
oliiviõli
2 porgandit
2 pisemat baklažaani
400 g punapeeti
0,5 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
100 g fetajuustu
värsket tüümiani

Kuumuta potis õli ning prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa baklažaanikuubikud. Kuumuta segades paar minutit, vajadusel lisa õli, sega juurde porgandi- ja peedikuubikud. Vala peale vein, lase mõni hetk keeda ja lisa puljong. Keeda mõõdukal kuumusel, kuni köögiviljad on hästi pehmed. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta kolmandik supist eraldi kaussi, ülejäänu püreesta ühtlaseks. Sega juurde püreestamata köögiviljad, kuumuta korraks läbi ning serveeri fetajuustu ja tüümianiga.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga

Mõnikord on hea kuulama jääda juhusliku laulu sõnu ja mõelda, mida need tähendavad ning mida ütlevad. Just nüüd ja praegu. Ehk sobivad hästi vastuseks mõnele küsimusele – vähemalt on vahel hea nii mõelda. Või lohutavad ummikusse jooksnud mõtet, et kõik läheb ikkagi hästi. Või elustavad mälestusi.

Teisipäeva õhtul, oodates Laia tänava otsa juures valgusfoori taga vasakpööret, jäin kuulama ridu Mari Pokineni laulust “Paradiis” – häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb, tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb.

Kas teate? Kuidas läheb? Teie sõpradel, teie lähedastel. Kuidas neil läheb t e g e l i k u l t, mitte ametliku versiooni järgi, mida enamasti ära kuulamagi ei vaevuta, olles juba poole küsimise ajal teel mujale. Kas teie jaoks saab ‘kuidas läheb?’  ja ‘tere’ vahele võrdusmärgi kirjutada? Mina endiselt ei kirjuta. Kui ma küsin, siis ma ootangi vastust. Sest mind tõepoolest huvitab, kuidas teil läheb. Päriselt.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga
(allikas: Liisi blogi)

6 tomatit
2 dl vett
4 sibulat
4 küüslauguküünt
2-3 sl võid
suhkrut
soola
1 tl tšillihelbeid
peotäis värsket tüümiani

Serveerimiseks:
100 g peekonit
mozzarellakirsse

Vala tomatid keeva veega ülening eemalda koor. Tükelda tomatid, pane koos veega potti ning lase keema tõusta. Sulata pannil või ning prae viilutatud sibul ja küüslauk klaasjaks. Lisa potti tomatite juurde, maitsesta soola ja vähese suhkruga, lisa ka tšillihelbed ja tüümian. Lase supil tasasel tulel keeda umbes 45 minutit. Prae peekon pannil krõbedaks ning serveeri suppi koos peekoni ja mozzarella juustuga.