Käisin vahepeal jälle natuke ära. Kaasa võtsin kolm raamatut (kõik lugesin läbi), pudeli valget veini ja parmesaniriivi (et nõgeserisoto jaoks juustu riivida, muidugimõista). Lihtne oli olla. Pole päris tõsi, et ka kõik keeruline on tegelikult lihtne. On sõlmi, mida lahti ei harutatagi. Aga see on vahest küll tõde, et lihtsad asjad on kõige olulisemad. Inimesed, kellega ei pea teesklema. Inimesed, kellega seotud rõõm ja valu on meist meid vorminud. Linnulaul ja rabavaikus. See võib kõlada lapsikult. Seda võib pidada eskapismiks. Aga just see muutub oluliseks, kui enam ei tea, kuhu ja kas üldse.
Ja kui nüüd selle jutuga kööki kolida, siis banaanijäätisest enam lihtsamat retsepti ei saa ilmselt olemas olla. Aga toimib. Maitset kommenteerides peaks jäätisearmastajatele ütlema, et maitseb nagu jäätis (ma arvan). Minusugusele, kes küll jäätist päris ei vihka, aga selle vajalikkusest ka aru ei saa, maitses see igatahes pärisvariandist hoopis paremini.
Muusika: David Darling “Minor Blue”
Banaanijäätis (kahele)
(allikas: Tegemisi-toimetusi)
3 küpset banaani
Koori ja viiluta (küpsed, aga mitte üle valminud) banaanid ning pane umbes kaheks tunniks sügavkülma. (Banaanid peaks olema külmunud, aga veel mitte päris kõvadeks jääklompideks muutunud, liiga külmunud banaanil lase kümmekond minutit toatemperatuuril seista ) Püreesta saumikseriga ning serveeri.
) võib juuresolevat küpsetist kõige paremaks keeksiks nimetada küll, sest see on nõnda mõnus ja mahlane. Ehtne sidrun.
.
.
