Kodujuustu-granaatõunadessert

Suur on see, mis särab end säästmata. Põlemiseks pole vaja põhjust.
(Artur Alliksaar)

Miks me siis otsustasime ühel hetkel kõikidesse lampidesse paigaldada säästupirnid?

Meie, kes me võisime ainsast sädemest särinal süttida ja teisigi sütitada, hakkasime äkki arvama, et vaimustuse välja näitamine on õigupoolest tobe ja lapsik ning tegelikult tuleks kogu aeg olla täiskasvanulikult jahe ja vaoshoitud.

Võib-olla kadus vaimustumise võime koos püüdega mitmele asjale korraga keskenduda? Sest vaimustus tähendab sajaprotsendiliselt kohal olemist. Kogu oma olemuse, kõigi oma emotsioonidega. Nälga tundmata. Kella vaatamata.

Kellel meist on praegu aega kella vaatamata vaimustust tunda? Kui sajad suuremad ja väiksemad rohkemat või vähemat tähelepanu nõudvad toimingud trügivad uksest ja aknast sisse ning meil pole aega peatuda ja mõelda, kas miski neist üldse me hingele midagi pakub, olgugi et südames oleme selle kõige ebavajalikkuses juba ammu veendunud. Telefonikõned, e-kirjad, inimesed nõuavad meie tähelepanu. Enamik neist saab seda. Mitte tingimata need, kellele me ise tahaksime põhjalikumalt pühenduda. Kunagi… pomiseme endale rahustuseks ja läheme, tagasi vaatamata, et mitte näha meeleheitel silmi, mis meie lahkumist saadavad.

Nii seisame teine teisel pool vett, kuni pimedaks läheb maailm.

Võib-olla kustus leek siis, kui meile tundus, et me ei kohta oma vaimustusele väärilist kaasa elamist või veel hullem – kui sellele vastati ükskõiksusega, mida isegi ei üritatud varjata. Kes meist poleks kogenud, kuidas vähene kaasa elamine võib eredaimagi vaimustusepuhangu kustutada nagu tuulehoog kiratseva küünlaleegi.

Ent võib-olla lämbus leek lihtsalt seetõttu, et me unustasime õigel ajal puid lõkkesse visata?

Sest vaimustus ei ole mingi igavene tuli, mis iseenesest elus püsib. Teda tuleb hellalt hoida nagu leeki, mille Prometheus jumalatelt varastas, ning targalt doseerides toita.

Ja millal sai tšillina tulisest kirest vaevalt leige leil?

Gottfried “viimane romantik” Lenz õpetab Remarque’i “Kolmes sõbras”: “Kirjuta endale kõrva taha, poja: iial, iial, mitte iial ei saa sa ennast ühe naise ees naeruvääristada, kui teed midagi tema pärast. Isegi kõige rumalama teatri puhul mitte. Tee, mida tahad – seisa pea peal, aja kõige tobedamat loba, praali nagu paabulind, laula ta akna all, ainult üht ära tee – ära ole asjalik! Ära ole mõistlik!”

Aga meie oleme kõik hommikust õhtuni lõpmata mõistlikud. Kuni lõpuks ei küsi enam keegi meist: “Kas sa tuleksid minuga maailma lõppu?” sest kardame vastuseks kuulda:

“Ma ei tea…”

Kodujuustu-granaatõunadessert (neljale)
(mugandatud Selveri reklaamlehelt)

2 dl vahukoort
50 g tumedat šokolaadi
200 g kohupiimapastat
300 g kodujuustu
30 g suhkrut
90 g šokolaadiküpsiseid
1 suur granaatõun

Sega kohupiim ja kodujuust, lisa riivitud šokolaad ning suhkruga vahustatud koor. Purusta küpsised ja puhasta granaatõun. Jaga serveerimisnõudesse kihiti küpsisepuru, granaatõunaseemneid ja kodujuustusegu. Kaunista küpsisepuru ja granaatõunaseemnetega ning lase enne serveerimist vähemalt paar tundi külmkapis seista.

Metsmaasika-kodujuustutort

RMK tordivõistlus pidi üldiselt toimuma minu osavõtuta. Ikka sel põhjusel, et mul puudusid nii aeg kui idee ja kristalselt aus olles ka selle tõttu – et no kuulge, milline geniaalne inimene korraldab kodumaiseid metsasaadusi propageeriva võistluse aprillist juunini, ajal mil metsasaadustega on sõna tõsises mõttes kitsas. Midagi ikka leidub, loomulikult, aga ma ei suuda hoida ei targutustest ega puust (RMK ju ikkagi! ) tegemisest ja punaseks värvimisest – vaadake, meil siin on söödavatest metsasaadustest kõikse rikkam aeg üldiselt juulist septembrini. Aga see selleks.

Mingi retseptialgus oli mul üles kritseldatud siiski ja õige aja kätte tulemist ootama pandud. Aeg tuli. Enne jaanipäeva hakkasin oma retseptikausta otsima, et ideed edasi arendada. Ei leidnud teist. Läksin sellest kohutaval kombel närvi, otsisin kogu elamise kolm korda läbi ja väikeste liialdustega võib öelda, et ei saanud suisa öösel magada. Hommikul raputasin mängleva kergusega kõnealuse kausta teise vahelt välja. Nüüd ei peatanud mind enam miski.

Metsmaasikate otsinguil jäin kaks korda vihma kätte ja kaotasin autovõtme raiesmikule. Sääskede rünnakutest rääkimata. Aga sellest polnud midagi, võtme leidsin üles ja riided kuivasid ka lõpuks ära (kummikud ei ole küll siiamaani veel kuivad, nendesse nirises vesi täitsa takistamatult, kui ma üritasin saju eest tamme alla varjuda). Tüütud sääseparved aga – no mõne asjaga tuleb lihtsalt leppida. Õilsa eesmärgi nimel.

Niiviisi ta siis sündis – metsmaasikatort. Nii tavaline, aga samas nii eriline. Samamoodi nagu valged suveööd, konnade koor, päikesepaistest soe männitüvi, lindude tiivavihin metsajärve kohal, rukkipõllul hõljuv udu enne päikesetõusu ja jaanimardikate rohelised laternad. Nii nagu kogu meie üürike suveaeg.

Metsmaasika-kodujuustutort

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
100 g sarapuupähkleid
2 tl kakaod
80 g võid

Täidis:
600 g kodujuustu
4 dl vahukoort
200 g suhkrut
500 g metsmaasikaid
10 želatiinllehte
3 sl metsmaasikalikööri

Kaunistuseks:
2 dl vahukoort
100 g metsmaasikaid

Jahvata sarapuupähklid peeneks ja purusta küpsised, lisa kakao ning sega kõik sulatatud võiga. Suru segu 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Puista 100 g metsmaasikaid põhjale, ülejäänutest valmista koos 50 g suhkruga toormoos (pudrunuia või puulusikaga, mitte köögikombaini ega saumikseriga). Täidise jaoks püreeri kodujuust koos suhkruga ning jaga kolmeks – ühele osale sega juurde 2/3 metsmaasikamoosist ja 2 sl likööri, teisele osale ülejäänud toormoos ja 1 sl likööri, kolmas osa jäta valgeks. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor ning sega tarduma hakkavale täidisele juurde. Vala esmalt põhjale tumedam kiht täidist, selle peale tõsta heledam ja kõige lõpuks valge (kihid ei jää selgepiirilised, vaid sulanduvad ning tekitavad värviüleminekud). Lase üleöö külmkapis seista, kata vahustatud koorega ning kaunista metsmaasikatega.

Et Nami-namis on praegu samuti teemaks suvine maasikatort, siis võib seda kõike pidada ka ürituseks tabada mitut kärbest ühe hoobiga. Või pigem mitut sääske. mis ei ole praegu muidugi mingi probleem ja ei tähenda ka sugugi, et maasikakooke rohkem ei tule .

Brita kook kodujuustu ja vaarikatega

Täna vaadake pilte, ma rääkida ei viitsi. Ühes käes on veiniklaas, teises koogikahvel ja taustaks mängib Goran Bregovic. Paar vaba päeva on selja taga (tööpäevadel puhkamise riukalik rõõm! ), paar veel ees, homme üks sõbralik üritus ka. Lumi on peaaegu läinud ja lumikellukesed õitsevad. Ehh, elukest, äkki tuleb niiviisi lõpuks eluvaim sisse tagasigi veel.

 

Brita kook kodujuustu ja vaarikatega
(allikas: “100 kooki 3″)

Põhi:
150 g võid
3 munakollast
1 muna
1 dl suhkrut
0,25 dl piima
175 g nisujahu
1 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Beseekate:
3 munavalget
1 dl suhkrut
75 g mandlilaaste

Täidis:
2 dl vahukoort
400 g kodujuustu
300 g (külmutatud) vaarikaid

Vahusta 3 munakollast ja terve muna suhkruga. Lisa piim ja sulatatud ning natuke jahutatud või. Sega jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur omavahel ning lisa taina hulka. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning laota ühtlaselt laiali. Beseekatte jaoks vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Jaota munavalgevaht tainale ning silu noaga ühtlaseks kihiks. Puista peale mandlilaastud. Küpseta 175-kraadises ahjus 20 minutit.
Täidise jaoks püreeri kodujuust veidi peenemaks ja vahusta koor koos suhkruga. Sega vahukoor kodujuustuga. Lõika jahtunud tainaplaat pooleks ning tõsta üks pool serveerimisalusele. Kata kodujuustuseguga ning jaota sellele vaarikad. Tõsta peale teine pool.

Tort isamaale 2009

Nami-nami veebruarikuise kooskokkamise teemaks on tort isamaale / isamaaline tort. Teema, mis võimaldab isesuguseid interpretatsioone nii sisu kui vormi osas. Mõtete kogumise aega oli mul seekord piisavalt, nii et ideed jõudsid õigeks ajaks täiesti paika settida. Kook sai võimalikult isamaaline nii seest kui väljast. Põhjade retsept põhineb suures osas “100 kooki 3″ šoti viski-šokolaadikoogil, idee ääristada tort küpsistega on aga laenatud “Tordiraamatust”, kõik muu on omalooming. Tordile joonistatud muster on inspireeritud Eesti rahvuslikust tikandist.

Isamaaline šokolaadi-kodujuustutort

Põhi:
4 muna
2 dl suhkrut
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
4 sl kakaopulbrit
1 tl vanillsuhkrut
25 g võid
1 sl vett

Immutamiseks:
3 sl kanget kohvi
3 sl likööri Vana Tallinn

Vahusta munad suhkruga kõvaks vahuks (vähemalt 5-6 minutit). Sega jahu, küpsetuspulber, kakaopulber ja vanillsuhkur omavahel ning sõelu munavahu hulka. Kuumuta või ja vesi keemiseni, lase pisut jahtuda ning sega taina hulka. Vala tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Kummuta kook vormist välja, lase jahtuda ning lõika kaheks kettaks. Sega kohv ja liköör ning immuta tordipõhjad.

Täidis:
300 g kodujuustu
2 spl suhkrut
2 sl likööri Vana Tallinn
2 dl vahukoort
poole sidruni mahl
2 tl želatiini

Pane želatiin külma veega paisuma ning sulata siis kuumaveevannis. Sega kodujuust, liköör, suhkur ning sidrunimahl. Sega juurde želatiinilahus ning lõpuks vahustatud koor. Pane üks tordipõhi vormi, kata kodujuustuseguga ning aseta peale teine tordipõhi. Lase külmkapis vähemalt 2 tundi tarduda.

Tordiglasuur:
250 g kondiitrišokolaadi
1,25 dl vahukoort
1 spl võid

Tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Äärista šokolaadisse kastetud küpsistega ning pane taas külma.

Ääris:
14 Lady’s Fingers küpsist
250 g kondiitrišokolaadi
0,75 dl vahukoort
1 tl võid

Lõika küpsised pooleks ning kasta madalal kuumusel koos koore ja võiga sulatatud šokolaadisse. Lase küpsetuspaberil tahkuda.

Kaunistamiseks:
50 g valget šokolaadi

Tükelda šokolaad ning pane mini-grip kotti (jälgi, et kott oleks terve). Suru kotist õhk välja, sulge kott ning pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika nurka pisike auk ning kaunista tort meelepärase mustriga.

Möödunud aasta isamaaline tort: kamatort.

Kaks leivamääret

Veebruaris on käimas Nami-Nami ja Leiburi retseptivõistlus: leiva- ja saiamäärded. Pean tunnistama, et ma ei ole just kõige tugevam improvisaator, kuid üritsin siiski kaks määret kokku kombineerida. Pead ei või ma mitte anda, kas ma nende peale ikka täiesti iseseivalt tulin või olen kunagi kuskil mingeid samalaadseid kombinatsioone kohanud, ühtegi konkreetset retsepti küll eeskujuks ei olnud.

Juustumääre päikesekuivatatud tomatite ja oliividega

100 g fetajuustu
150 g kodujuustu
50 g päikesekuivatatud tomateid õlis
10 musta oliivi

Patsuta päikesekuivatatud tomatid köögipaberiga õlist pisut kuivemaks ning lõika tükkideks. Lisa feta- ja kodujuust ning püreesta saumikseriga või köögikombainis ühtlaseks. Sega juurde viilutatud oliivid. Serveeri röstsaial.

 Suitsukana-avokaadomääre

150 g suitsukana
1 küps avokaado
2 spl sidrunimahla
mädarõigast
musta pipart

Lõika suitsukana tükkideks ja püreesta saumikseriga või köögikombainis. Puhasta avokaado, lõika tükkideks ja lisa kanale. Lisa kohe ka sidrunimahl ning sega ühtlaseks. Maitsesta mädarõika ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveeri röstsaiaga.