Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga

Aeg-ajalt on küll tunne, et elu on üks igavene alatu tõbras. Katsub igal võimalikul moel su valvsust uinutada ning just siis, kui oled lõpetanud hinge kinni hoidmise ja julged uskuda, et nüüd läheb kõik ülesmäge, tõmbab sul eriti rafineeritud liigutusega vaiba jalge alt ära. Et veidi aja pärast ingellikult süütul ilmel tagasi hiilida ja teha nägu, nagu kõik oleks kogu aeg kõikse paremas korras olnud. Usalda siis sellist.

Aga nädalavahetus oli hullumeelne. H u l l u m e e l n e. Alates neljapäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni välja. Töö ja teine ja kolmas töö. Toit. Pildistamine. Äraneetud aruanne. Ja terve hulk pisiasju, mis nõudsid mingil moel reageerimist. Selle vahepeal jõudsin veel leiba küpsetada, järjekordse kingituseks mineva Haapsalu salli (ei, mitte liistule, vaid) raamile tõmmata, pesu pesta, maal käia. Ja siis veel helistatakse ja ahvatletakse mind suitsukaladega. Tagane minust, saatan!

(Tegelikult ma muidugi sõitsin laupäeva õhtul ka neile kaladele järele ).

Pühapäeval aga surusin korraliku toidublogardi (kes veel ei tea, siis blogard= blogiv õgard) kombel peegelkaamera ridiküli ja suundusin teiste lõunaosariiklaste seltsis Tallinnasse maasikafestivali ja parimaid söögikohti väisama. Aga sellest edaspidi pikemalt.

Ma tõmbaks nüüd veidi hinge ja võtaks ühe mojito, palun. Aitäh.

Muusika: MLTR “Someday”

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga
(veidi mugandatud: “Pastaraamat”)

250 g värsket pastat
2 sl oliiviõli
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 dl kuiva valget veini
2 dl 10% koort
soola, musta pipart
1 väike suvikõrvits
250 g kirsstomateid
2 suitsukanakintsu

50 g riivitud parmesani
värsket basiilikut

Haki sibul ja küüslauk ning kuumuta õlis klaasjaks. Lisa valge vein, lase hetke keeda ning vala juurde koor, maitsesta soola ja pipraga ning lase mõni minut keeda. Pruunista viilutatud suvikõrvits pannil, lisa poolitatud kirsstomatid ja tükeldatud suitsukana ning kuumuta mõni minut kõike koos. Vala peale koorekaste. Keeda pasta (värskele pastale piisab paarist minutist) peaaegu pehmeks, nõruta, pane tagasi potti ning vala peale kaste. Kuumuta hetke, maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri kohe riivitud parmesani, veskist jahvatatud musta pipra ja basiilikuga.

Kõrvitsapüreesupp

See postitus pidi rääkima kiirustamisest. Sellest, et ma olen väsinud kiirustamast. Väsinud Lewis Carrolli peeglitagusest maast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest väest ning et kuhugi jõuda, veel kaks korda kiiremini. Et ma olen üldse mitmetest asjadest lootusetult väsinud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Mina poolikult teha ei oska, aga täie jõuga tegemiseks ei ole mul enam ei jõudu, lootust ega tahtmist ning see tekitab minus ületamatu konflikti. See selleks.

Ja kiirustamisest see lugu põhimõtteliselt räägibki. Aga mitte päris nõnda, nagu ma plaanisin.

Neljapäeva õhtul asusin cannelé’sid küpsetama, et neid heale töökaaslasele sünnipäeva puhul viia. Taina tegin juba eelmisel õhtul valmis ja esimene vormitäis tuli ahjust praktiliselt täiuslikuna. Teine samamoodi. Tõstsin vormi restiga pliidi peale, nagu tavaliselt, et nii 10 minuti pärast cannelé’d välja võtta. Aga millal mina siis olen 10 minutit niisama istuda suutnud. See tundus nimelt täiesti piisav aeg, et arvuti taga üks töö lõpetada. Läks muidugi kauem. Ja kui siis suitsuandur äkki karjuma hakkas, võis põhimõtteliselt ohtu juba ka h a i s t a.

Vaatepilt, mis köögis avanes, oli üpris õudne – läbi paksu suitsu paistis laetuli kui seasilm ja silikoonvorm pliidi peal mitte ainult et põles lahtise leegiga, vaid suurem osa oli juba põlenud. Sest üks keeduala pliidil oli sisse lülitatud, ilma et ma seda märganud oleks.

Ma ei kaotanud pead, vaid toimetasin põlevad vormijäänused külmavereliselt kraanikaussi, avasin aknad, vaigistasin selleks ajaks juba kolm karjuvat suitsuandurit, tegin närvide rahustuseks 50 g konjakit ja asusin peenikese tuhana kõigile rohkem või vähem horisontaalsetele pindadele (kujutate ette, kui palju neid köögis on!) ladestunud cannelé-vormi kokku koristama. Ega ma lõpuks oma plaanist ka ei loobunud, ülejäänud tainas sai mini-cannelévormis ikkagi valmistooteks realiseeritud. Isegi mitte tervet ööd ei kulunud selleks kõigeks, juba õige varsti peale kella ühte sain voodisse.

Lõpp hea, kõik hea.

Tegin sellest juhtumist enda jaoks vähemalt neli järeldust. Mis nendest kõige olulisem – sootumaks on tarvis lõpetada kümne asjaga korraga tegelemine, sellest sünnib kahju nii tervisele kui varale. Mitte et seda mulle varem mõista poleks antud. Aga nii jõulist märguannet ei saa tähele panemata jätta.

Kõrvitsapüreesupp
(allikas: “Oma Maitse retseptiraamat”)

2 sl õli
2 kartulit
600 g kõrvitsat
1 porgand
1 sibul
6 dl kana- või köögiviljapuljongit
poole sidruni mahl
0,75 dl kõrvitsaseemneõli
riivitud muskaatpähklit
musta pipart

Serveerimiseks:
kõrvitsaseemneõli
röstitud kõrvitsaseemneid

Kuumuta kastrulis õli ja prae tükeldatud kartulit, porgandit, sibulat ning kõrvitsat 5 minutit. Lisa kuum puljong, kata pott kaanega ja keeda köögiviljad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli ning püreesta. Maitsesta muskaadi ja musta pipraga. Serveerimisel nirista supile kõrvitsaseemneõli ja raputa peale kuival pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid.

Kõrvitsaseemnekeeks

Mul on tõsine tahtmine jätta oma auto lumehange ja loota, et ta sealt kevade saabudes välja sulab. Eeldusel, et kunagi ü l d s e mingisugune kevad tuleb, mitte sujuvalt järgmiseks talveks üle ei lähe . Aga kui ma siis läbi lumelopa kodu poole astusin, kott täis purustatud tomati konserve, raamatukogu raamatuid ja kikerhernepurke, saapad ja püksisääred läbi ligunenud, ei tundunud auto hange jätmine enam eriti geniaalse mõttena.

Tuntud ostlemisvihkaja, nagu ma olen, veetsin äärmiselt frustreeriva pooltunni reedeõhtuses kaubakeskkohas (ma kohe selgitan, kust see termin tuleb), lootuses et saan kõik vajaliku ühest kohast ostetud. Mitte halligi! Teise poodi minema ma loomulikult ei soostunud ja pidin käigu pealt ümber orienteeruma. Aga tollast roast üldse edaspidi.

Termin ‘kaubakeskkoht’ (торговый центр) pärineb 2005. aastal Moskvas välja antud vene-eesti vestmikust, mille koostajad nähtavasti polnud suutnud kuskilt ainsatki keeleoskajat leida. Igatahes oli see enne Google Translator’it äärmiselt lõbus lugemine. Minu lemmikväljend sellest raamatust on ‘missugusel püsttugi saatab minu autobuss’ (oт какой стойки отправляєтся мой автобус?) Kujutasin elavalt ette, kuidas mõni pahaaimamatu turist püüab end selle vestmiku abil arusaadavaks teha. Üpriski geniaalsed keelendid on ka ‘lennuki kaikülge’ (terminal) ja ‘parrassaadenaine’ (stjuardess).

Kõnealune keeks aga pälvis mu tähelepanu esmalt oma värviga. Lihtsalt nii ilus roheline oli. Minu keeks küll päris orignaali värvi ei saavutanud, nähtavasti sõltub see kasutatavast kõrvitsaseemneõlist, minu oma oli peaaegu tumepunane. Aga maitse on sel küpsetisel suurepäraselt pähkline ja konsistents pehme ning mahlane. Värviandja kohta võite sööjate seas korraldada küsitluse, üpriski vähetõenäoline, et keegi siin kõrvitsat kahtlustada oskab.

Tänane muusika: Tanita Tikaram “I Might Be Crying”

Kõrvitsaseemnekeeks
(allikas: delicious days)

150 g võid
250 g suhkrut
pisut soola
4 muna
100 g kõrvitsaseemneõli
130 g kõrvitsaseemneid
250 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit

Rösti kõrvitsaseemned  kuival pannil, lase jahtuda ning jahvata peeneks, pane 3 spl kõrvale vormi puistamiseks, ülejäänud sega jahu, küpsetuspulbri ja soolaga. Eralda munavalged ja -kollased. Vahusta toasoe või suhkruga, lisa kõrvitsaseemneõli js munakollased ning sega ühtlaseks, sega juurde jahusegu. Vahusta munavalged, lisa tainale esmalt kolmandik vahust ja sega läbi, see järel ülejäänu ning sega ettevaatlikult ühtlaseks. Vala tainas võitatud ja peenestatud kõrvitsaseemnetega üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Lase valmis keeksil 15 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.

Kõrvitsarisoto

Kõrvitsad ei muutu tõldadeks. Konnad printsideks ka mitte, kui juba jutuks tuli. Ei suudluse ega võlukepi viipe peale. Pole mõtet üritadagi, sest proovides raugematu järjekindlusega “Rehepapi” krati kombel leivast redelit ehitada või sõelaga vett kanda võib midagi muud enda ümber hoopis märkamata jääda.

Näiteks üks ilus argipäevane muinasjutt. Võib-olla seesama, mis algab pärast sõnu ja kui nad veel ära surnud pole, elavad nad siiamaani õnnelikult.

Kord tormasin ühel jõulu ja uusaasta vahelisel õhtul ühelt ürituselt teisele. Raekoja platsil mängis saksofonist Stevie Wonderi “I Just Call To Say I Love You”. Mul oli kiire, aga ma jäin puhtast üllatusest seisma, sest see oli liiga täiuslik hetk, et pimeda ja kurdina mööda tormata. Kerges härmasäras linn, jõulutuled ja kõlavad saksofonihelid üle selle kõige. Muinasjutt, mis muud.

Kord kevadel sõitsime peale teatrit pool linna läbi, et ööbikulaulu kuulda. Kuulsime kõikvõimalikke ööhääli alates öösorrist Raadi pargis ja lõpetades konnade krooksumisega, aga ööbikud vaikisid. Koju jõudes pruukis vaid rõdule minna, kui sealsamas, kaks aeda kaugemal toominga otsas kõlas serenaad missugune. Taas üks muinasjutt. (Moraalist rääkimata – milleks minna laia maailma õnne otsima, kui see ootab kodukülas. ).

Kõik need hetked, mil tahaks hüüda: veel viibi, ilus oled, viiv! Pruugib vaid märgata, kuulata, peatuda.

Rääkimata neist hetkedest, mis on hästi ära peidetud, aga mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse, mäletamaks ja meenutamaks, ning siis jälle tagasi südamesse hoiule asetatakse.

Tänase päeva muusika: Zbigniew Preisner “Conte d’ amour”.

Niisiis – kõrvitsad võivad muutuda hoopis näiteks kõrvitsarisotoks. Selliseks lihtsaks ja sügiseselt nauditavaks, mille kohta saab kindlasti kasutada ka klassikalist lauset I love to cook with wine, sometimes I even put it in the food .

Kõrvitsarisoto (neljale)
(allikas: “Oma Maitse retseptiraamat”)

50 g võid
2 sibulat
2 küüslauguküünt
300 g risotoriisi (arborio, carnaroli, vialone nano)
1,5 dl valget kuiva veini
400 g kõrvitsat
1 l kana- või köögiviljapuljongit
lehtpeterselli
100 g parmesani juustu
soola ja musta pipart

Sulata või ning kuumuta selles hakitud sibul ja küüslauk klaasjaks. Lisa riis ning kuumuta pidevalt segades paar minutit. Lisa vein ja lase korraks keema tõusta. Sega juurde tükeldatud kõrvits ja lisa 2 dl puljongit. Lisa järgmine kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine on imendunud. Jätka puljongi lisamist ja roa segamist, kuni riis on valmis (u 20 minutit, osa puljongit võib alles jääda). Lisa hakitud petersell ja riivitud parmesan. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Lase mõni minut rahuneda ja serveeri.

Kõrvitsarull

Peeaegu et kõige parem sügisene viis nädalavahetuse veetmiseks on hea seltskonnaga linnast lahkuda, veeta päev seenemetsas keset kõlinal langevaid kaselehti, hiljem jutuhoo ja joogiklaasi kõrval seeni puhastada ja töödelda, ahjukartulite tarvis suisa suvise ilmaga ahju kütta, hüva rooga ja hilisõhtust sauna nautida ning järgmisel päeval tagasiteelt kõrvale keerates ootamatult ilusaid paiku avastada.

Tegin katse. Panin pirukasse… ei, mitte muna, vaid kõrvitsa. Maitse oli, nagu oleks pirukasse pandud kõrvits. Esimene mulje oli mõnevõrra kahtlane – et misasi see siis nüüd ikkagi on. Tegelikult – siiski piisavalt huvitav, et siin kajastamist väärida. Ainult seekord oli küll tegemist küpsetisega, kus isegi minu jaoks suhkrut liiga vähe. Sestap järgmisel korral suhkru kogust natuke suurendaksin ja maitsebuketti täiendaksin kaneeliga.

Kõrvitsarull
(mugandatud: “Toitvad ja tervislikud kõrvitsaroad”)

Tainas:
200 g nisujahu
250 g täisteranisujahu
75 g võid
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit
3 sl suhkrut
1 dl vett

Täidis:
700 g kõrvitsat
4 sl suhkrut
100 g kreeka pähkleid
200 g rosinaid
30 g võid

Sega mõlemad jahud ja küpsetuspulber, haki juurde külm või. Lisa suhkur, muna ja vähehaaval külm vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Lase tainal 30 minutit seista.
Riivi kõrvits, sega juurde suhkur, rosinad ja pähklid. Rulli tainas jahusel laual piklikuks tükiks, määri sulavõiga ja tõsta ühtlase kihina peale täidis (servadest jäta 2 cm katmata). Tõsta katmata servad täidise peale ning keera tainaleht rulli. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit. Piserda ahjust võetud rulli veega ning lase rätiku all jahtuda. Sõelu peale tuhksuhkrut.