Category Archives: küpsised

Nostalgianurk – krustaadid

Voolan ja voolan.
Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi.
Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
Voolan hetkekski peatamata ja merre jõudmata.
Teen kõik, mida saab teha jõetahe.

Teen kõik, mida saab teha tõetahe.
Mitte kunagi ei küüni ma sinuni.
Millest siis see süvenev süütunne südame üha kõlenevais kaugusis?
(Artur Alliksaar)

Kuulge, sõbrad, saame kokku! (Jaa, ma tean, mõnedega homme saamegi.) Võtame korralikult aega olemiseks, kuulamiseks, üles sulamiseks (mina), mitte-tühistest ja natuke ka tühistest asjadest rääkimiseks. Sest muidu… muidu äkki muutub vahemaa liiga suureks.

Nähtavasti ei ole ma oma heitlikest meeleoludest veel päriselt vabanenud, millest muidu need mõtted. Ehkki täna tegin endaga vähemalt ajutise vaherahu, on ikkagi tunne, et kõik kisub erakordselt  järjekindlalt rappa.

Siinsest edevuse laadast võib küll jääda vastupidine mulje, kuid tegelikult ei lase ma inimesi endale kuigi kergelt ligi. Muidugi, varem või hiljem juhtub ju ikka, et keegi ronib üle barrikaadide. See võtab oma aja, aga just nende inimestega lähen ma pärast luurele, nende jaoks on mul alati aega, nendele kuulub mu usaldus ja lojaalsus, nad on minu inimesed ja me oleme alati samal poolel. Kui elus sisalduvad niisugused inimesed, siis on sulle õigupoolest juba väga palju antud.

Aga see on ka risk, nii nagu üleüldse igasugune usaldus on risk. Mitte miski ei tee rohkem haiget, kui keegi neist omadest sind reedab. Ent kuna selliseid inimesi on harva leida, siis ei saa neid ka seepeale kohe niisama lihtsalt oma elust välja visata – ja pealegi nägid nad ju ise kõigepealt kõvasti vaeva, et sinna kuuluda. Nii ma siis annan uue võimaluse. Ja siis veel ühe.

Aga kust kohast läheb piir? Millal on õige aeg lõpetada käe sirutamine ja tunnistada iseennast lõppenud episoodiks? Asjadesse ma elus ei klammerdu, aga tunnistan, et mul on väga raske lasta minna inimestel, kes on mulle palju tähendanud. Ehk on see asjade loomulik käik, kuid kas mitte millelegi ei saagi siis lõpuni kindel olla? Mitte kellelegi?

Viimasel ajal ongi tunne – või ehk on see vaid hirm -, et kõik lähevad. Muidugi mitte päevapealt ja suurejoonelise tulevärgi saatel, ei, see on pigem selline vaikne eemale triivimine. Ja mina jooksen ja ahastan teisel pool vett, otsides paaniliselt paati ja küsides endalt, kas ainult mina näen üha laiemaks kärisevat vahemaad; küsides endalt, mida ja millal tegin ma ise valesti või liiga vähe; küsides endalt, kas ma siis ei tundnudki äkki neid üldse ning pidasin eksikombel võõrast omaks; küsides endalt, kas nemadki ikkagi ei tundnud mind üldse, kuigi ronisid ometi üle barrikaadide…

Võib-olla on see asjatu hirm, võib-olla.

Muusika: John Williams – teema filmist “Schindleri nimekiri” (tšello – Luka Šulić). See on üks kaunis, aga äärmiselt depressiivne pala. Kui teil enne masendust ei olnud, siis pärast selle kuulamist kindlasti tuleb, nii et kuulamine on omal vastutusel.

Krustaadid

Edasi positiivsemalt nostalgilises võtmes. Krustaate peaks minuealised kindlasti lapsepõlvest mäletama, ehkki tegu pole muidugi mingi nõukaaegse leiutisega. Krustaadid ehk rosetid (rootsi keeles nimetatakse neid struva) on Skandinaavias traditsioonilised jõuluküpsetised, aga tuntakse neid mujalgi.
Ma arvan, et minu viimane katsetus jäi rohkem kui 20 aasta tagusesse aega ja mäletatavasti oli siis pidev probleem, et tainas jäi raua külge kinni. Mine siis võta kinni, milles asi oli, nüüd, 20 aastat hiljem, kulges kõik nagu õlitatult.

Krustaadid

Krustaadid
(retsept: “Saiad, pirukad, koogid”)

100 g jahu
1 sl suhkrut
2 dl piima
1 muna
35 g sulatatud võid

küpsetamiseks õli (nt rapsi-, viinamarjaseemne- või maapähkliõli)
peale sõelumiseks tuhksuhkrut

Sega jahu ja suhkur, lisa piim, sega ühtlaseks ning lisa lahti klopitud muna ja veidi jahutatud sulavõi. Pane tainaks tunniks ajaks külmkappi. (Eriti edev nipp, mida algretseptis ei ole – enne küpsetama asumist sega tainasse sorts viina, saad eriti krõbedad küpsised.)
Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lase krustaadiraual umbes 10 sekundit õlis kuumeneda, kasta tainasse (tainas jääb õhukese kihina kuuma raua külge) ja küpseta õlis kuldseks. Selleks kulub üsna vähe aega, nii et vahepeal tuleb kiirelt tegutseda, vajadusel reguleeri õli temperatuuri. Valmis küpsised tõsta köögipaberile, jahtunud küpsistele sõelu peale tuhksuhkrut.

(Ja kui oled juhtumisi teinud topeltportsu tainast nagu mina, siis varu küpsetamiseks soliidselt 3 tundi aega!)

Krustaadid

Küllap vedeleb krustaadiraud paljudel kuskil kapipõhjas, aga kui mitte, siis tasub otsida taaskasutuspoodidest või osta.ee-st, viimases kiputakse selle eest küll enamasti juba hingehinda küsima. Hea veel, et keegi antiikseks pole nimetanud.

Rugelach küpsised

Tegelikult loevad ikkagi ainult teod. Kõik muu võib vabalt olla väljamõeldis.
Minevik on kaleidoskoop, mosaiik saab iga kord erinev, kuigi killud, mis selle moodustavad, on alati samad.

Aeg unustab.

Võõrad unistused, millesse sa siiski uskusid, kuigi unistuse ja unustuse vahel pole rohkemat kui ainult üks täht.
Ajad, mil olid kellelegi teisele päästerõngaks olemisega hõivatud ega märganudki, et oled ise ammu uppumas.
Üksindus, mis oli kõige suurem siis, kui sa ei olnud üksi.
Augud su südames ja elus, mis on kellegi kindla kujuga, nii et ükski teine ei või neid kunagi täiesti täita.
Mõistlikud inimesed ja argpüksid – on neil üldse vahet?-, kes jäid poolele teele; aga ka hullud ja unistajad, kes läksid edasi.
Sõbrad, kes viskasid su silmagi pilgutamata oma elust välja ja hiilisid hiljem tagasi, nagu kõik oleks endine, ent sina ei suutnud - vastata samaga, andeks anda, unustada.

Aga mõnikord langeb läbi lukuaugu päikesekiir.

Sellel hetkel, sellel eikellegimaal une ja ärkveloleku piiril, kus su hing saab salaja kokku oma teise poolega.
Öö muusikas, kui veri tuksleb tšellode registris, südamelöökidel on vaskpillide kume kõla ja sõrmed tantsivad su nahal nagu viiulikeeltel.
Kui vaikus on äkki sõnu täis, selgeid ja kergeid ja kirkaid. Ja on õrn ja on armas ja aimad, et varsti on valus, aga seekord ei jookse ära.

Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.
(Voldemar Panso)

Muusika: Youn Sun Nah “The Linden”

Rugelach küpsised

Rugelach küpsised (48 tk)
(algretsept: Heidi Park)

300 g võid
300 g toorjuustu
300 g jahu
75 g suhkrut
veidi soola
1 sl konjakit

rullimiseks tuhksuhkrut

Pähklitäidis:
75 g kreeka või pistaatsiapähkleid
75 g kuivatatud jõhvikaid

Ploomitäidis:
150 g musti ploome
1 dl rummi või konjakit

Moositäidis:
meelepärast paksemat moosi
vajadusel paar tl riivsaia

Rugelach küpsised

Võta või ja toorjuust paar tundi varem toatemperatuurile pehmenema. Sega tainaained ühtlaseks (seda on võimalik teha ka köögikombainiga, aga sel juhul peaks tainaained olema külmkapikülmad, mitte toatemperatuuril, ning kuna tainas on äärmiselt kleepuv, siis on köögikombaini puhastamine hiljem üpris tüütu), jaota tainas kolmeks, vajuta lapikuks kettaks, mässi toidukilesse ja pane üleöö külmkappi seisma.

Vala ploomidele alkohol ning pane samuti üleöö külmkappi. Järgmisel päeval püreesta ning kui segu on väga paks, võid lisada veidi suhkrusiirupit. Pähklitäidise jaoks haki pähklid ja jõhvikad peenelt.
Puista töölauale  helde kiht tuhksuhkrut, võta esimene tainatükk külmkapist, lase veidi pehmeneda (mitte rohkem kui paar minutit, sest on oluline leida õige ajahetk, mil tainas pole enam nii külm, et hakkaks murenema, aga ka mitte nii soe, et hakkaks kleepuma) ning rulli 25-26 cm läbimõõduga kettaks (kui tainas kipub kleepuma, kasuta veel tuhksuhkrut). Kata täidisega, lõika terava noa või pitsalõikuriga 16 sektoriks ning rulli iga sektor laiemast otsast alates kokku (saad pisikesed sarvesaiad). Toimi samal moel ülejäänud tainatükkidega. Moositäidise puhul võid lisada ka veidi riivsaia, kui moos on vedelamapoolne. Tõsta küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes vahele veidi ruumi, ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda.

Rugelach küpsised

Jõulukingitused köögist

Kulinaarsed kingitused on maitse asi. On inimesi, kes nendest suuremat ei pea – et mis kingitus see on, ma ju söön selle ära. Mulle endale aga meeldivad söödavad kingitused väga, isegi iga aastaga aina enam, ja sellepärast kipun ma neid aeg-ajalt ka teistele tegema. Söödav kingitus tähendab (maitse)elamuse ja emotsiooni kinkimist ning eriti head alaliiki esindavad veel need, mille kinkija ja kingi saaja saavad koos ära süüa/juua – niiviisi olete lisaks veel kinkinud asjadest tunduvalt väärtuslikumat – oma aega. Allpool on väike valik kulinaarseid kingitusi, mida kõiki jõuab põhimõtteliselt veel jõuludeks valmistada. Aga minu arvates on igati tore mõte ka üleüldse mitte midagi kinkida, vaid minna näiteks koos uisutama ja pärast hõõgveini jooma.

Muusika: Craig Hella Johnson “Will There Really be a Morning?”

Suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

250 g mandleid
5 sl (pruuni) suhkrut
0,5 dl vett
2 tl piparkoogimaitseainet
0,5 tl tšillipipart

Pane kõik ained pannile, kuumuta keemiseni, alanda veidi kuumust ning kuumuta pidevalt segades, kuni vesi aurustub ja suhkur mandlite ümber karamellistub (algul võib tunduda, et mandlid kleepuvad kokku, kuid edasi kuumutades eralduvad need ilusti üksteisest).

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

500 g räimefileed
3 dl vett
1 sl soola
1 sl suhkrut
10 tera musta pipart
2 loorberilehte
3 nelki
3 tera vürtsi
1 sibul
1 porgand
4 sl valge veini äädikat

Kumuta vesi, suhkur, sool, vürtsid ja viilutatud sibul ning porgand keemiseni. Lase tasasel tulel umbes 5 minutit keeda, tõsta tulelt kõrvale ning lisa äädikas. Lao räimefileed kaussi või purki, vala jahtunud marinaad peale ning lase vähemalt ööpäev külmkapis seista. Säilib külmkapis umbes nädala.

Küpsisesegu purgis

Küpsisesegu purgis

Kaeraküpsised jõhvikate ja valge šokolaadiga
(segu küpsiste valmistamiseks)

Lao liitrisesse purki järgmised ained:
100 g suhkrut
230 g kaerakliisid
70 g nisujahu + 1 tl vanillisuhkrut + 2 tl küpsetuspulbrit
95 g tükeldatud sarapuupähkleid
95 g tükeldatud valget šokolaadi
100 g kuivatatud jõhvikaid

Lisa kingisaajale valmistamisõpetus: vala purgi sisu kaussi ja sega läbi. Lisa 100 g sulatatud võid ja 2 lahti klopitud muna. Sega hästi läbi. Moodusta tainast pallid, suru peopesas lamedamaks ning vormi neist küpsetuspaberiga kaetud plaadile 0,5 cm paksused kettad. Küpseta 210-kraadises ahjus 8-10 minutit.

Maitsesoolad

Lisa meresoolale vastavalt fantaasiale erinevaid ürte ja maitseaineid. Lase vähemalt nädalajagu (soovitatavalt kauem) maitsestuda.

Vürtsikas sool

Vürtsikas sool tšillihelveste, suitsupaprika, musta pipra ja tüümianiga

Maitsesool lihale

Maitsesool (uluki)lihale kadakamarjade, roseepipra ja sinepiseemnetega

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Pane vanillikaun purki (rafineerimata) suhkru sisse ning lase paar nädalat seista, aeg-ajalt purki raputades. Kiirem (ja intensiivsemat maitset andev) meetod – purusta 1 dl suhkrut ja 1 vanillikaun kohviveskis või minilõikuris.

Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

“Asi seisab selles, et mulle meeldib väga kirju saada,” ütles Muhv. “Aga sõpru mul pole, ma olen nii ääretult üksik, ja sellepärast peangi ise endale kirjutama.”

Eno Raud “Naksitrallid”

Niisiis – millal te viimati mõne kirja saite? Mitte arve. Mitte reklaami. mitte meeldetuletuse, et te pole ikka veel panka oma krediitkaardile (mida te üldse ei tahtnudki, aga andsite järele, et tüütust telefonimüüjast kiiremini lahti saada) järele läinud. Isegi mitte postkaardi. Ma mõtlen kirja. Ümbrikus. Margiga. Käsitsi kirjutatud.

Liiga palju tahetud? Olgu peale, langetame lati madalamale, ehkki see mulle ei meeldi. Aga ega ma ise ei ole kah sellist kirja juba mõnda aega saanud (sisepostiümbrikud ei tule õigupoolest arvesse ja kirju nad ka enamasti ei sisalda).

Ütleme siis e-kirja. Ent mitte käigu pealt visatud kaks lauset, vaid korraliku täislausetega kirja, millest on tunda, et selle saatja on istunud ja järelikult justnimelt teile mõelnud.

Eelmisel nädalal? Aasta tagasi? Mitte kunagi? Või on kirjade kirjutamine äkki hoopiski anakronism? Ma keeran vindi üle, loomulikult. Kuid kas maailmas, kus pealiskaudsus kombineerituna kiirustamisega niigi levib nagu pandeemia, ikkagi piisab telefonikõnest, sms-ist, msn-ist, Skype’st, Twitterist või teatest Facebooki seinal? Ei piisa, kaugelt ei piisa, sest need jätavad petliku mulje, nagu tõesti oleks tegemist suhtlusega. Mul ei ole midagi kaasaegsete kommunikatsioonivahendite vastu, neil kõigil on oma plussid (ja miinused, sest mõnel puhul näib, et kõik, mis peaks olema mõeldud suhtlemist hõlbustama, ainult raiskab seda aega, mis võiks kuluda elus inimestega kokku saamisele). Mitte miski ei asenda reaalset kontakti ning päriselt rääkimist-kuulamist, ent aega selleks on tihti liig harva, ning kõige lähemal pärissuhtlusele seisab minu jaoks justnimelt kiri.

Kirja kirjutamine ja saamine paneb kaasa ja järele mõtlema, sunnib tempot maha võtma, suunab sõnastama ja ümber sõnastama ning tekkivast mõttevahetusest hargneb üha uusi teemasid. Päev on omal kombel kohe korda läinud, kui leian kirjakasti avades läkituse mõnelt oma kirjasaatja-sõbralt – ja tänu teile on mul tunduvalt paremini läinud kui Muhvil – ma ei pea iseendale nõudmiseni kirju kirjutama.

Muusika: Sven Grünberg (sõnad: Hando Runnel) “Tulen kord jälle”

Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

200 g võid
150 g tumedat muscovado suhkrut
250 g maapähklivõid
2 muna
150 täisteranisujahu
150 g kaerahelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa maapähklivõi ning sega ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad, vanillisuhkur ning eelnevalt omavahel segatud jahu, küpsetuspulber ja kaerahelbed. Sega ühtlaseks tainaks, tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile lusikaga väikesed kuhjad ning suru veidi lamedamaks. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Rukkijahuküpsised

Ma olin täiesti kindel, et olen selliseid köömnetega rukkiküpsiseid lapsepõlves söönud, aga kuna mu ema väitis kindlalt end sellest mitte midagi teadvat ja vanaemasid-vanatädisid, kellelt küsida, enam pole, hakkasin oma maitsemälus kahtlema.

Retsept on pärit 1933. aasta raamatust “Keedu- ja majapidamis-juht”, mis on üks hea raamat, ma ütlen. Ma tarvitan seda tõtt-öelda aeg-ajalt ka pool-populaarteadusliku, pool-ilukirjandusliku teosena, ehkki raamatu autor Adeline Tannbaum seda ilmselt heaks ei kiidaks, range ilme järgi otsustades võib arvata, et proua keedu- ja majapidamiskursuste juhataja arvates ei olnud köök küll absoluutselt mitte mingi naljategemise koht.  Varem olen tema retseptivaramust teinud kartuli-maitseülendust ja üht-teist huvitavat on veel tuleviku tarbeks ära märgitud. Võiks ju teha keelepärast koondust või järeleaimatud kilpkonnasuppi? Peale selle mulle lihtsalt hirmsasti meeldib, kui retsept ütleb armsas emakeeles, et peksmine puumännaga vältab, kuni kohr hästi tõuseb ja kangeks jääb.

Mina kasutasin küpsiste jaoks rukkitäisterajahu, aga võimalik, et proovida tasuks ka rukkipüüliga. Küpsiste peale passib kenasti või või toorjuust.

Muusika: Urmas Alender “Sa ütlesid: näkku ei lööda”

Rukkijahuküpsised
(allikas: A. Tannbaum “Keedu- ja majapidamis-juht”, 1933)

400 g rukki(püüli)jahu
2 muna
50 g võid
2 dl 10% koort
1,5 tl köömneid
2 tl küpsetuspulbrit

määrimiseks 1 muna

2 muna peksetakse segi, lisatakse juurde sulatatud või, sõelutud rukkijahu, mille sisse on segatud küpsetuspulber, rõõsk koor, köömned ja pööratakse taigen hästi läbi. Rullitakse õhukeseks*, lõigatakse koogirattaga nurgelisteks tükkideks, pannakse võitud plaadile, määritakse munaga ja pistetakse igale koogile kahvliga augud sisse. Küpsetatakse parajas** ahjus.

* tainas on kleepuv, parem on seda rullida kahe küpsetuspaberilehe vahel
** 200-kraadises ahjus olenevalt paksusest 15-20 minutit