Bubert ja kingitus lugejatele

Kellele ei meeldiks kingitused. Ma mõtlen siin päris kingitusi, südamest mõelduid ja südamega tehtuid, mitte neid ah-saaks-kaelast-ära-tüüpi viimase hetke oste, mille kõige koledamad ja kurvemad esindajad on kaubanduskeskustes virnades seisvad valmis kinkepakid. Seda teist tüüpi ma ise ei harrasta, nii et seda ei maksa isiklikult võtta, kui ma sünnipäevaks või jõuludeks üldse kingitust ei tee. Ei olnud järelikult õiget t u n n e t. See-eest võin ma vabalt midagi valmis teha ja kinkida täiesti suvalisel ajal ilma nähtava põhjuseta, just siis, just selle asja, just sellele inimesele. Purgi moosi. Kõrvarõngad. CD-plaadi. Villased sokid. Seebi. Salli. Ja nii edasi. Jättes siinkohal üldse rääkimata sellest, et kõige kallimad kingitused ei ole asjad. Kõige kallim kingitus on aeg. Ja elamused. Ja muidugi kõik, mille saab üheskoos ära süüa ja/või juua, on eriti tore.

Kingitust teha on isegi natuke veel parem kui saada. Kõigile blogi lugejatele ma kooki pakkuda siiski ei saa, aga nimelt nüüd tekkis ikkagi tahtmine anda üle üks jõulueelne kingitus. Tänuks läbi astumise ja kaasa elamise eest.

Nädala pärast saab üks blogi lugeja endale minu enese kujundatud Toidutegu 2012. aasta köögikalendri, mis on üsna unikaalne väljaanne, sest seda on üldse olemas ainult 5 eksemplari .

Enamikul blogi lugejatest ei ole minu jaoks nime ega nägu. Mind te kõik pisut tunnete, mina teid enamasti mitte, seepärast palun kingisoovijail selle postituse kommentaarides veidi paljastada, kes te olete, kirjutada, miks te siin olete ja muidugi võib kirja panna muidki väljendamist vajavaid mõtteid toidust, elust ja inimestest.  Loen hea meelega. Ja veel – kuna toidublogindus on valdavalt üsnagi feminiinne, siis huvitab mind veel, kas siin mõni meeslugeja ka käib ja seda tunnistada söandab .

See oli nüüd pearoog. Modernsel kujul. Desserdiks aga pakun igihaljast klassikat talupiimast ja õnnelikest munadest .

Bubert

0,75 l piima
0,75 dl mannat
4 muna
4 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Kuumuta piim keemiseni, nõrista sisse manna ja keeda pehmeks. Vahusta munakollased suhkruga, sega vähese keeva pudruga ning kalla siis potti. Kuumuta segades, kuni segu pakseneb, ära lase keema. Vahusta munavalged tugevaks vahuks, tõsta pott tulelt, sega munavalged ülejäänud seguga ning kuumuta veel hetkeks läbi. Serveeri jahtunult kisselliga.

Sefiiritort

Vana kooli küpsetiste sari algas emadepäeva trühvlitordiga. Isadepäevaks oli sefiiritordi plaan ammugi küps, aga probleem igikestvalt mulle omane – millal?! Aga minu võime kolmteist käiku ette mõelda ei ole veel päriselt taandarenenud ja sai seegi tort jupikaupa tehtud – biskviit ühel päeval (kell oli napilt 23, aga aju oli end ilmselgelt juba välja lülitanud, sest alles pärast seda, kui olin mune juba pea 10 minutit vahustanud ja imestanud, miks nad eriti entusiastlikult ei vahustu, märkasin, et mikser on tasa ja targu kõige väiksemal kiirusel), tordi kokkupanek teisel päeval (kell oli kõigest 22, ma ise enam-vähem pealaest jalatallani sefiiriga kaetud ja ei jõudnud ära kiruda, et mul ainult üks kondiitrikott on), pildistamine kolmandal päeval (jälle jooksu pealt, kui tegelikult oli vaja juba teises kohas olla). Aga lõpp oli hea, nagu enamasti .

Muusika: Richard Hawley “The Nights Are Cold”

Sefiiritort

Biskviitpõhi:
4 muna
200 g suhkrut
60 g nisujahu
75 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
5 dl pohlamoosi

Sefiir:
4 munavalget
400 g suhkrut
0,25 dl vett
veidi sidrunhapet
(2 želatiinilehte)

toonimiseks punapeedimahla ja matcha pulbrit

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Lõika jahtunud biskviit kolmeks kettaks, pane kihtide vahele pohlamoosi (vajadusel võib biskviiti veidi piimaga niisutada).

Sefiiri jaoks keeda suhkrust, veest ja sidrunhappest siirup (kuumuta madalal kuumusel segades pehme kuulikese staadiumini e suhkrutermomeetriga mõõtes 118 kraadi). Vahusta munavalged, vahustamist jätkates vala ühtlase nirena juurde keev siirup ning jätka vahustamist veel 10 minutit. Želatiini kasutamine ei ole ilmtingimata vajalik, sefiir püsib ka ilma selleta, aga kui on plaanis sefiiriroosid, siis nende parema vormispüsimise nimel võib želatiini lisada – sel juhul nirista vahustamise ajal segusse ka eelnevalt külmas vees paisutatud ja tilga kuuma veega lahustatud želatiin.

Soovi korral tõsta veidi sefiiri kahte väiksemasse nõusse ning tooni punapeedimahlaga roosaks ja matcha pulbriga roheliseks. Pane sefiir kondiitrikotti või tordipritsi ja kaunista tort.

Sefiirikorvikesed

Ma unustasin.

Varuda pööningule suve lõhna. Sellepärast ärge tulge minult talvel küsima. Mul ei ole.

Ma korjasin metsmaasikaid. Vaarikaid ja musti sõstraid. Murakaid. Kogusin moosipurgid keldrisse ja karbid sügavkülma. Ma pildistasin vikerkaari. Heinapalle. Helesiniseid kiile ja rohelisi konni vesiroosilehel. Ja rabade vaikust ja udu ja peegeldusi veel. Öeldud sõnad ja kirjutatud sõnad ja ütlemata jäänud sõnad ja saatmata jäänud sõnumidki on omal moel tallele pandud.

Aga kuidas ma võisin unustada suve lõhna?

Kui teil on ehk üle, siis palun tooge mulle natuke. Suve lõhna. Mis sellest, et mina ei ole see naine ühes väikses Eesti linnas, kes Komsomoli alleel Rõngu poolt tulles pahemat kätt kõige siinpoolsema majakese pööningul hoiab talvel ka suve lõhna.

Muusika: Noor Eesti “Ühes väikses Eesti linnas”

Sefiirikorvikesed (12 tk)
(abiks oli Aniitram)

Tainas:
200 g jahu
100 g võid
1 sl suhkrut
2-3 sl külma vett

Sefiir:
3 munavalget
300 g suhkrut
0,5 dl vett
2 sl sidrunimahla

Täidiseks:
1 dl pohlamoosi

Sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või, haki noaga ühtlaseks puruks, lisa külm vesi ning seda kiiresti tainaks. Vormi tainas palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas lahti, lõika kettad ning suru vormidesse. Kindluse mõttes võid ääred fooliumiga toestada. Küpseta 225-kraadises ahjus u 10-12 minutit ning lase jahtuda. (Korvikesed võib valmis teha eelmisel päeval.)

Pane suhkur, vesi ja sidrunimahl potti ja keeda madalal kuumusel paksuks siirupiks (pehme kuulikese staadium ehk 118 kraadi, kui on olemas suhkrutermomeeter). Vahusta munavalged tugevaks vahuks, edasi vahustades nirista kuum siirup vahu hulka. Vahu jahutamiseks jätka vahustamist veel umbes 10 minutit.

Täida jahtunud korvikesed pohlamoosiga ning pritsi tordipritsiga või tõsta lusikaga sefiir peale.

Vana hea kakaokreem

Tol õhtul olin üksi maal. Istusin kase all – ilmselt ainult selleks, et tulla mõttele vana kooli kakaokreemist, sellest samast, mida vanasti kulinaarias kiloga müüdi. Et kõik mu suured mõtted tulevad nii umbes veerand tundi enne poe sulgemist, siis tuli tormata. Läks õnneks.

Hommik tervitas lapsepõlvemaitset keelel. Kakaokreem, see õ i g e. Sama õige nagu lumepallisupp, hapukoor kakaoga, Põltsamaa tuubimarmelaad, kamašokolaad, kirju koer (meie peres nimetati seda muide külmaks koeraks), karamellkissell, batoonikesed etc.

Minevikumõtted sundisid mind hiljem pööningule ronima. Kauaoodatud vihm rabises vastu akent ja õhk oli eelmiste päevade palavusest lämbe. Soojast tolmusest hämarusest ilmutas ennast möödunud aeg.

Punase-valgetäpilised maitseainepurgid. Ammu unustatud mänguasjad – plastmassist koer, kes nööri mööda  järele vedamisel pead liigutas, keegli eelkäija, nukuvanker ja Põlva kaubamajast ostetud nukunõud, mis maksid terve varanduse – üle viie rubla, mida tuli kopikas kopika haaval korjata ja kui summa koos, hirmuga oodata laupäevast sõitu - äkki on ära ostetud… . Uisud, mis kõnelevad talvistest liuväljadest tiigil. Ja suusasaapad. Vanaisa sülemivakk ja suitsik ja meevurr, millest tõusmas nõrka kärjevaha hõngu.

See ei ole mineviku ega nõukaaja nostalgia. See oli lapsepõlv. Sealt me tuleme kõik.

Aga siis heliseb telefon ja ma olen jälle siin.

Kakaokreem (neljale)
(allikas: “Valik toiduretsepte“)

3 dl piima
1 sl jahu
2 muna
100 g suhkrut
5 tl kakaopulbrit
5 želatiinilehte
2 dl vahukoort

Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga segatud jahu, keeda läbi. Vahusta munad suhkruga, lisa kakao ja veidi keevat piima, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda. Tõsta tulelt kõrvale ning lisa eelnevalt külmas vees paisutatud želatiinilehed. Lase aeg-ajalt segades jahtuda. Tarduma hakkavale segule lisa vahustatud koor. Jaota pokaalidesse või toidukilega vooderdatud suuremasse nõusse, kui soovid serveerida tükkideks lõigatult. Lase külmkapis järgmise päevani tarduda.

Toidutegu-3 ja rummikoogid

27. mail 2008 kirjutasin Toidutegu blogisse esimese postituse muraka-juustukoogist (algset fotot olen nüüdseks küll uuendanud).

27. mail 2011 näitab külastuste loendur 414 347. Need ei ole loomulikult unikaalsed külastused, aga ega alati peagi aina uusi külastajaid otsima – nagu mobiilioperaatorid uusi kliente – tore on, kui vanad ikka ja jälle tagasi tulla tahavad.

Blogis on hetkel 273 postitust 951 kommentaariga.

Kõige rohkem külastusi - 2526 - oli blogis 24. veebruaril 2011, mil ilmus isamaalise tordi võistluse laureaat karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”.

Külastatuimad postitused läbi aastate:

1. Tort isamaale 2011, 2. Rabarberi-kohupiimakook, 3. Tort isamaale 2009.

Kõige populaarsemad otsingusõnad – toidutegu, pavlova tort, porgandipirukas, hoidised, kaneelisaiad, rabarberikook, õunakook.

Omapärasemad otsinguterminid, millega siia jõutud:

millal õitsevad lõvilõuad?,
hõõgvein teeb mida? (oleneb kui palju juua, piisava koguse juures teeb purju ),
määrisin rummi näo peale (seespidiselt tarvitada oleks vast tulemuslikum olnud ),
nahkhiire villased kleidid,
naaber loobib lume minu aeda (see on küll tüütu, aga ma oleks tagasi loopinud, intressidega )
virtuaalne mekkimine
unes torti tegema (halb märk, raudselt )
vabandused töölt puudumiseks (neid ei ole minu käest küll erilist mõtet küsida )

Retsepte ja fotosid (ja natuke mind ennastki ) on siit nende aastate jooksul läinud Naistelehte, Õhtulehte, Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehte ja Oma Maitsesse. Tänu blogile olen tuttavaks saanud mitmete toredate inimestega ja osalenud nii mõnelgi põneval üritusel.

Minu eriline tänu kuulub nendele inimestele, kes pole paljuks pidanud mulle kirjutada ja oma mõtteid jagada, mis on mind alati rõõmustanud. Või kurvastanud, aga antud kontekstis teeb see peaaegu sama välja. Kui su hing on katki, aga lugeja kirjutab: kui maailmas leidub selliseid ilusa hingega inimesi nagu Sina – siis pole kõik veel kadunud… mis jääb siis muud üle, kui ühekorraga rõõmustada ja kurvastada. Ja naeratada, sest homme on hullem.

Aitäh, et olete kolm aastat mu tegemistele kaasa elanud!

Rummikoogid (12 tk)
(allikas: Ampsud)

1 biskviittordipõhi (400 g)
3 sl kakaopulbrit
4 sl rummi
hapukoort

Lõika biskviidil küljed ära ning pane kõrvale. Pudista biskviit kaussi, lisa kakaopulber (magustamata, mitte kakaojoogipulber) ja rumm (või rummiessents). Sega läbi ning lisa nii palju hapukoort, et saaksid seotud massi (~ 75 g). Vormi saadud mass käte vahel pallikesteks (olenevalt suurusest 10-12 tk). Pudista kaussi eelnevalt kõrvale pandud biskviitpõhja küljed ning veereta rummikooke saadud purus. Vajuta koogid veidi lamedamaks ja tee noaseljaga väikesed sisselõiked. Lase enne serveerimist paar tundi jahedas seista.