Sõõrikud

Sõõrikud ehk võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga

Olin end just laupäevase ajalehe seltsis pühapäevaselt hommikukohvi jooma asutanud, kui ilma igasuguse eelneva seoseta kerkisid mu silme ette sõõrikud ja umbes samal hetkel meenus, et kuskil peaks olema nõukaaegne leiutis… tööstusliku nimega pontšikutaigna dosaator oletatavasti. Kapisügavusest ma selle imeriista ka leidsin. Kiire inventuur kinnitas taina jaoks tarvilike toorainete olemasolu. Küpsetamiseks oli küll vaid kallivõitu viinamarjaseemneõli, aga et poodi minna.. ah, ega jõukus ei ole häbiasi .

Dosaatoriga kaasas olnud instruktsija po ekspluataatsii, mille keegi hoolas inimene oli omal ajal kausta kleepinud, väidab, et taigna dosaator on ette nähtud taigna doseerimiseks ja vormimiseks rõngakujuliste pontšikute valmistamisel kodustes tingimustes. Ajastutruu riist, peab ütlema – ses mõttes, et tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.

Mul oli justkui juba vanast ajast meeles, et sellega sõõrikute tegemine oli üks rist ja viletsus. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et kõigi vahepealsete aastate jooksul, mil see leidus kapis oma aega ootas, võiks midagi muutunud olla. Noh, ei olnud.

Esiteks on juba taina saamine sellesse kopsikusse omaette ooper, kuna sisemine varras on küll eemaldatav, aga ainult k o o s anuma põhjaks oleva klapiga. Olgu, see takistus on kuidagimoodi ületatav, kui lasta tainal lusikalt pikkamööda alla venida. Järgmine probleem seisneb taina paksuses. Kuna selle asjanduse konstruktsioon ei sisalda mingit kolbi, mis sisu allapoole suruks, peab tainas alla vajuma ainult oma raskuse mõjul. Aga üks korralik õhuline pärmitainas ei vaju vabatahtlikult eriti mitte kuskile. Peale selle ei lõika  dosaatori all olev niinimetatud klapp paksemat pärmitainast läbi ja jääb üle ainult oodata, mil avast väljunud tainaports oma raskusest õlisse plartsatab. Misjärel – ma võin teile kinnitada – võib r õ n g akujulisest pontšikust rääkida ainult tinglikult.

Eelnimetet asjaolud tekitavad loomulikult kiusatuse teha tainas vedelamaks (mida ma ka keset küpsetamisprotsessi tainale vee lisamise teel tegin , saades aga üsna kiiresti aru, et ratsionaliseerimisabinõuna on see põhimõtteliselt väärtusetu). Voolavamat versiooni on muidugi mõista lihtsam saada nii kopsikusse sisse kui sealt välja, aga pärast väljumist vormi hoidma ei sunni vedelamat tainast küll mitte miski, nii et tulemuseks on pigem kurepesad. Nokk kinni, saba lahti.

Tegin taina uuesti paksemaks. Lõpptulemusena võis üht silma kinni pigistades kuulutada kolmandiku sõõrikutest kvaliteedinõuetele vastavaks, ülejäänud olid võrdlemisi… vaba kujuga. Maitseomadusi see muidugi ei mõjutanud, maitse oli, nagu peab.

Aga võib-olla on seegi kõnealuse mehhanismi puhul täiesti ajastuomaselt normaalne nähtus, kui 2/3 valmistoodangust praaki läheb…

Sõõrikud

50 g pärmi
4,5 dl vett või piima
4 tl suhkrut
600 g nisujahu
50 g toiduõli või sulatatud võid
soola

küpestamiseks umbes 1,5 l õli

Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa soe vesi või piim, sool ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Lase soojas kohas pool tundi kerkida. Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180 kraadini (termomeetri puudumisel sobib indikaatoriks saiatükk, mis õigel kuumusel õlis umbes minutiga pruunistub). Ära pane õlisse korraga rohkem kui 3 sõõrikut, muidu temperatuur langeb liialt ning küpsetised imavad liiga palju õli. Valmis sõõrikud nõruta köögipaberil ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Kirsi-kohupiimarullid

Sooje,
elusaid,
tuksuvaid,
hingavaid,
nutvaid ja naervaid
sõnu
on taevaaalune täis.
(Katrin Laur)

Kumb on hullem – kas kahetseda öeldud või ütlemata jäänud sõnu?

Mõnikord kõnnime me sõnamiiniväljal. Mõnikord mängime sõnadega vene ruletti. Enamasti oleme lihtsalt verbaalse arengupeetusega. Vahetevahel räägime üksteisega hoopis eri keeltes – õrnuste keeles, kainuse keeles, tooruse keeles, pilgete keeles, jõhkruse keeles, ilusas keeles ja kõigis neis teistes tuhande ja ühe hulgast. Võib-olla polegi kõige hullem, kui nad ka kõik jäävad mõistetamatuks – me vähemalt proovisime.

Mõned sõnad oleksid võinud ütlemata jääda. Paljusid sõnu oleks võinud sootumaks teistmoodi lausuda. Või teisel ajal. Kõike ei pea üldse välja ütlema. Kõike ei tohigi välja öelda.

Enamikul meist on midagi kahetseda. Sõnu, mis jäid kellelegi ütlemata enne seda, kui me üksteise hääleulatusest eemale triivisime. Mõnd esitamata küsimust, mis oleks võimaldanud välja öelda vastuse, mida kõik teadsid. Minugi sahtlis on saatmata kirju, mõni täis ilusaid, mõni valusaid sõnu. Väljendamata jäänud tänu. Endasse peidetud valu. Tõde sellest, mida keegi mulle kord tähendas.

Kord välja öeldut enam tagasi võtta ei saa. Aga ütlemata jäänud sõnade jaoks teist võimalust ei pruugi enam tulla. Mitte kunagi. Võib-olla poleks need sõnad midagi muutnud, aga nad jäävad pikaks ajaks hinge kriipima. K u i ma oleksin julgenud… ja lohutame ennast sellega, et teine inimene pidi niikuinii aru saama. Ent ei. Mitte keegi meist ei loe mõtteid. Nii jäävadki sõnad ütlemata ja lõpetamata lood, millele oleks vaja punkt panna. Mõned lood aga jäävad isegi alustamata.

On selliseidki ülemata jäänud sõnu, millest võib saada aeglase toimega mürk, mis päev-päevalt verre nõrgub, kuni tilk tilga haaval surmavaks annuseks kujuneb.

Niisiis – öelda või mitte öelda?

Tänane muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Kirsi-kohupiimarullid (12 tk)

500 g pärmi-lehttainast
200 g kohupiima
350 g kompotikirsse
75 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlilaaste
(2 sl mannat)
2 sl mandlilikööri

määrimiseks muna
pealepuistamiseks pärl- ja tuhksuhkrut

Sulata pärmi-lehttainas ja rulli õhemaks. Sega täidise jaoks kohupiim suhkur ja hapukoorega, lisa mandlilaastud, mandliliköör ja kui täidis tundub väga vedel, veidi mannat. Sega ettevaatlikult juurde nõrutatud kompotikirsid. Kata tainas täidisega ja keera pikemast servast võimaoikult tihedalt rulli. Lõika terava noaga viiludeks, aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile, määri lahtiklopitud munaga, puista peale pärlsuhkrut ja küpseta 220-kraadises ahjus 15 minutit (pöördõhuga ahjus 10-12 minutit). Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Potica

Aasta lõpuni on kakskümmend neli tundi. Kakskümmend kaks tundi. Kakskümmend. Aga mina olen endiselt ärkvel. Ma kuulan ühte ja sama laulu. Ikka ja uuesti.

Rock Hotel “Kohtumistund”.

Aasta lõpus vaadatakse miskipärast ikka tagasi. Aastale. Elule võib-olla.

Tööd olen ma teinud, liigagi palju vist. Maailma näinud seevastu küllap liiga vähe.

Armastanud olen, ühte meest meeletuseni, teisi natuke teisiti. Haiget olen teinud ja ise saanud. Olen kõõlunud maailma serval. Olen imetlenud tähistaeva lõppematust ja hommikuuduseid päikesetõuse.

Olen õhtuid hommikutesse tantsinud, joonud, rääkinud ja vaikinud. Olen maganud riiulis ja Pärnu-Ikla maantee ääres metsas, küljealuseks sammal ja tekiks niiskevõitu käterätt.

Ma tean, mis tunne on, kui meri on põlvini. Tean sedagi, kuidas on vaadata kellegi silmadesse ja näha seal iseennast.

Olen hoidnud pea püsti ja teeselnud äärmist enesekindlust seal, kus ma seda sugugi tundnud ei ole. Ühe kingituse, mida elu pakkus, olen ära põlanud ja seda hiljem kahetsenud.

Olen elanud. Tehtud on palju ja palju rohkem on tegemata. Aga nii ju ongi hea. Sest nii on kõik ilus ikka alles ees. Elu suured ja väikesed imed. Ma ei anna endale uueks aastaks lubadusi. Mitte ühtegi. Sest endale antud lubadusi on kõige lihtsam murda.

Ei ela minevikus. Ei igatse homset. Olen olemas.

Aasta viimasel hommikul koputab aknale tihane ja üle värske lume läheb haldjate jäljerida.

Õnnelikku uut aastat teile, mu armsad (te teate, kes te olete )! Ja kõigile teistele täpselt seda sama!

Potica
(allikas: “Kodu ja Aed”, Jõulud 2010)

Tainas:
600 g nisujahu
40 g pärmi
2 munakollast
50 g võid
50 g suhkrut
veidi soola
250 ml piima
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kreeka pähkleid
200 ml piima
1 sidruni riivitud koor
2 tl kaneeli
3 sl rummi
100 g suhkrut
100 g mett
2 munavalget

määrimiseks muna

Võta kõik ained paar tundi varem toatemperatuurile seisma. Murenda pärm sobivasse nõusse, sega paar sl sooja piimaga, lisa 2 sl jahu ja 1 tl suhkrut ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma. Vahusta toasoe või munakollaste ja suhkruga, lisa sool ja sidrunikoor. Kui pärm on pool tundi kerkinud, lisa sõelutud jahu, käesoe piim ja võivaht. Sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Lase soojas kohas kolmveerand tundi kerkida.

Täidise jaoks kalla piim ja pool suhkrust potti, kuumuta, lisa purustatud pähklid ning jäta pooleks tunniks seisma. Seejärel lisa kaneel, mesi, rumm ja sidrunikoor ning kuumuta veel (ära lase keema). Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga ning lisa veidi jahtunud pähklisegule.

Rulli kerkinud taigen ristkülikukujuliseks, kata täidisega, keera rulli ning aseta võitatud rõngakujulisse vormi. Lase pool tundi soojas kohas kerkida, määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 180-kraadises ahjus 45-55 minutit.

Šokolaadi-babka

Oma Maitse 2009. aasta detsembrinumbris ilmus lugu Korea päritolu ameeriklannast Heidi Parkist, kes elab ja töötab Tallinnas ning keda võib ilmselt nimetada ka babkade maaletoojaks. Sellest ajast ilmus babka minu katsetamist vajavate roogade nimekirja ja ega läinudki kauem kui peaaegu aasta ning tehtud ta saigi . Ilmselt ei jää see sugugi mitte viimaseks korraks, sest see kringli õrnem ja õhulisem sugulane on tõepoolest imemaitsev. Babka on tuntud mitmel pool (Poolas, Valgevenes, Slovakkias, Ukrainas, ka Leedus), kuid niisugune – šokolaadi- ja/või kaneelitäidise ning pealt puruga versioon on pärit juudi köögist, olles väga populaarne ka näiteks New Yorgis.

Et kaloripelglikke kaaskodanikke mitte otsekohe eemale peletada, on tõenäoliselt parem, kui te sööjatele ei ütle, k u i palju võid ja šokolaadi siin tegelikult sees on . Mu esialgne arvamus, et ainult ühe babka pärast ei tasu mässamist üldse ette võtta, osutus täiesti õigeks – ehkki tõele au andes ei ole siin tegemist oluliselt rohkem kui tavaliste kaneelisaiade puhul. Ühesõnaga – siin tuleb kordusetendus. Raudselt. Retsept on kokku pandud Oma Maitses ilmunud Heidi Parki retseptist ja õnnestunud katsetusest blogis Head asjad.

Šokolaadi-babka (2 tk)
(allikad: Oma Maitse 12/2009, Head asjad)

Tainas:
2,25 dl sooja piima
120 g suhkrut
12 g kuivpärmi
650-700 g nisujahu
2 muna
2 munakollast
1 tl vanillisuhkrut
2 sl konjakit
soola
200 g toasooja võid

Täidis:
250 g kvaliteetset tumedat šokolaadi
100 g võid
25 g suhkrusiirupit
25 g kaneeli

Puru:
100 g jahu
60 g suhkrut
60 g võid

Määrimiseks:
1 munavalge
1 sl piima

Taina jaoks sega kausis kuivpärm, sool, suhkur ja vanillsuhkur, lisa 40 kraadini soojendatud piim, lahti klopitud munad ja munakollased ning konjak. Lisa jahu, sega ühtlaseks ja lisa sõtkudes juurde toasoe või. Sõtku tainast, kuni see on ühtlane, sile ja läikiv ning hakkab käte ja kausi küljest lahti lööma (tainas peaks jääma tavalisest pärmitainast pehmem, kui on liiga vedel, lisa veidi jahu). Kata kauss ja lase tainal soojas kohas umbes 1,5 tundi kerkida.

Täidise jaoks sulata šokolaad veevannil, lisa või ja suhkrusiirup ning kaneel. Sega, kuni või on sulanud ja täidis ühtlane.

Puistesegu jaoks sega või, suhkur ja jahu ühtlaseks puruks.

Jaga kerkinud tainas kaheks palliks ning rulli kumbki pall jahuga üle puistatud laual 30×40 cm suuruseks. Määri šokolaadikreem tainale, üks pikem serv jäta vabaks ja määri munavalge-piimaseguga. Keera tainas pikemast servast alates tihedalt rulli (munavalgega määritud serv kleebib rulli kokku. Keera tainarull pooleks ja põimi kokku. Aseta saadud pats küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi. Toimi samamoodi teise tainapoolega. Lase babkadel soojas kohas umbes tund aega kerkida, määri pealt munavalge-piimaseguga ja puista peale purusegu.

Küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit, alanda siis kuumus 150 kraadini ning küpseta veel umbes 45 minutit.

Küüslaugusepik

Selle seene kallal on tegutsenud keegi väga s u u r t e hammastega tõuk . No olgu, küllap see oli tegelikult hiir. Aga mitte miski ei takistanud mul otsekohe mõtlemast “Alice imedemaal” tõugule.

Ta lähedal kasvas suur seen, umbes niisama kõrge kui ta ise, ja kui ta oli heitnud pilgu seene alla ja kummalegi küljele ja taha, turgatas talle pähe, et ta võiks ka järele vaadata, mis on seene peal.

Ta tõusis kikivarvule ja kiikas üle seenekübara ääre, ja ta silmad sattusid otsekohe vastamisi suure sinise tõugu silmadega, kes istus seal ülal, käed vaheliti, ja suitsetas rahumeeli pikka vesipiipu, tegemata Alice’ist või millestki muust kõige vähematki välja.

Tõuk ja Alice silmitsesid teineteist vaikides. Viimaks võttis Tõuk piibu suust ning kõnetas Alice’it loiul ja unisel häälel.

“Kes sina oled?” küsis Tõuk.

(Lewis Carroll, “Alice imedemaal”)

Mis aga puutub küüslaugusepikusse, siis seda ei maksa peljata ka neil, kes küüslauguga sinasõbrad ei ole. Kõigepealt ahjus ja pärast sepiku sees küpsemine jätab küüslaukude maitse ainult väga aimamisi tunda ja nii võib seda sepikut rahumeeli ka hommikul süüa, kartmata, et kaaskodanikud pärast laiali jooksevad .

Küüslaugusepik
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

u 100 g leivajuuretist
4 dl vett
1dl valget veini
280 g rukkijahu
65 g pruuni suhkrut
1 sl soola
0,5 dl oliiviõli
u 500 g mitmeviljajahu
2 suurt ahjus küpsetatud küüslauku
mandlilaaste

Sega juuretis sooja vee, veini ja rukkijahuga ning jäta 3-4 tunniks sooja kohta. Seejärel sega juurde suhkur, sool, oliiviõli, mitmeviljajahu (kasuta valmis segu või sega ise kokku erinevaid jahusid ja seemneid) ja ahjus küpsetatud küüslauk. (Selleks lõika koorimata küüslaukudel katus pealt ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes pool tundi, lase veidi jahtuda ning pigista küps küüslaugumass kestadest välja.) Sõtku tainast paar minutit ning jäta sooja kohta kerkima. Kerkinud tainas sõtku alla ja tõsta küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi. Lase rätiku all veel tund aega kerkida. Tõmba kerkinud sepikule terva noaga mõned jooned, puista peale mandlilaaste ning küpseta 210-kraadises ahjus 20 minutit. Alanda kuumus 180 kraadini ja küpseta veel umbes 30 minutit.