Sõõrikud ehk võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga
Olin end just laupäevase ajalehe seltsis pühapäevaselt hommikukohvi jooma asutanud, kui ilma igasuguse eelneva seoseta kerkisid mu silme ette sõõrikud ja umbes samal hetkel meenus, et kuskil peaks olema nõukaaegne leiutis… tööstusliku nimega pontšikutaigna dosaator oletatavasti. Kapisügavusest ma selle imeriista ka leidsin. Kiire inventuur kinnitas taina jaoks tarvilike toorainete olemasolu. Küpsetamiseks oli küll vaid kallivõitu viinamarjaseemneõli, aga et poodi minna.. ah, ega jõukus ei ole häbiasi
.
Dosaatoriga kaasas olnud instruktsija po ekspluataatsii, mille keegi hoolas inimene oli omal ajal kausta kleepinud, väidab, et taigna dosaator on ette nähtud taigna doseerimiseks ja vormimiseks rõngakujuliste pontšikute valmistamisel kodustes tingimustes. Ajastutruu riist, peab ütlema – ses mõttes, et tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.
Mul oli justkui juba vanast ajast meeles, et sellega sõõrikute tegemine oli üks rist ja viletsus. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et kõigi vahepealsete aastate jooksul, mil see leidus kapis oma aega ootas, võiks midagi muutunud olla. Noh, ei olnud.
Esiteks on juba taina saamine sellesse kopsikusse omaette ooper, kuna sisemine varras on küll eemaldatav, aga ainult k o o s anuma põhjaks oleva klapiga. Olgu, see takistus on kuidagimoodi ületatav, kui lasta tainal lusikalt pikkamööda alla venida. Järgmine probleem seisneb taina paksuses. Kuna selle asjanduse konstruktsioon ei sisalda mingit kolbi, mis sisu allapoole suruks, peab tainas alla vajuma ainult oma raskuse mõjul. Aga üks korralik õhuline pärmitainas ei vaju vabatahtlikult eriti mitte kuskile. Peale selle ei lõika dosaatori all olev niinimetatud klapp paksemat pärmitainast läbi ja jääb üle ainult oodata, mil avast väljunud tainaports oma raskusest õlisse plartsatab. Misjärel – ma võin teile kinnitada – võib r õ n g akujulisest pontšikust rääkida ainult tinglikult.
Eelnimetet asjaolud tekitavad loomulikult kiusatuse teha tainas vedelamaks (mida ma ka keset küpsetamisprotsessi tainale vee lisamise teel tegin
, saades aga üsna kiiresti aru, et ratsionaliseerimisabinõuna on see põhimõtteliselt väärtusetu). Voolavamat versiooni on muidugi mõista lihtsam saada nii kopsikusse sisse kui sealt välja, aga pärast väljumist vormi hoidma ei sunni vedelamat tainast küll mitte miski, nii et tulemuseks on pigem kurepesad. Nokk kinni, saba lahti.
Tegin taina uuesti paksemaks.
Lõpptulemusena võis üht silma kinni pigistades kuulutada kolmandiku sõõrikutest kvaliteedinõuetele vastavaks, ülejäänud olid võrdlemisi… vaba kujuga. Maitseomadusi see muidugi ei mõjutanud, maitse oli, nagu peab.
Aga võib-olla on seegi kõnealuse mehhanismi puhul täiesti ajastuomaselt normaalne nähtus, kui 2/3 valmistoodangust praaki läheb…
Sõõrikud
50 g pärmi
4,5 dl vett või piima
4 tl suhkrut
600 g nisujahu
50 g toiduõli või sulatatud võid
soola
küpestamiseks umbes 1,5 l õli
Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa soe vesi või piim, sool ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Lase soojas kohas pool tundi kerkida. Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180 kraadini (termomeetri puudumisel sobib indikaatoriks saiatükk, mis õigel kuumusel õlis umbes minutiga pruunistub). Ära pane õlisse korraga rohkem kui 3 sõõrikut, muidu temperatuur langeb liialt ning küpsetised imavad liiga palju õli. Valmis sõõrikud nõruta köögipaberil ning sõelu peale tuhksuhkrut.


















