Neli aastat olen seda nimetanud toidublogiks. Viienda aasta künnisel on vist aeg öelda, et seda ta tegelikult ei ole. Igasugused žanripiirid hakkavad ühel hetkel ahistavana tunduma, sellepärast ütleme edaspidi, et see on lihtsalt gastronoomilise kallakuga virtuaalne peegeldus ühe elu kildudest.
Aitäh, et olete mul juba neli aastat külas käinud! Ilma lugejateta poleks Toidutegu, vähemalt mitte sellisel kujul.
Statistikat täna ei tee, juttu ka ei räägi, näitan hoopis osa oma köögilemmikutest, maitseid, lõhnu ja värve – ikka neid lihtsaid asju, millele on ka niisama tore mõelda.
Suhkruta, aga rohke koorega. Mitte et kohvita ei saaks, olulisem on rituaal ise, rahulik pooltund ärkamise ja kohustuste vahel.
Küpsed, lõhnavad, päikest täis tomatid. Südasuve kvintessents.
See õige ja aromaatne ja soovitatavalt ise tehtud ikka. Mina eelistan suhkru ja vanillikauna kohviveskis ära jahvatada, aga võib ka lihtsalt vanillikauna suhkru sees hoida.
Liiga lihtne? Võib-olla. Aga ma armastan värskelt jahvatatud musta pipra lõhna ja maitset. Just see on põhi, millele paljudes soolastes toitudes toetub kõik muu.
Mustikamets ja mustikasupp ja mustika-metsmaasikamoos ja mustikatest värvitud sõrmed ja tunne, et just need on asjad, mis loevad.
Piisavalt tavaline. Piisavalt eriline. Passib kookidesse, pudru ja saia peale, aga kõige parem on süüa lusikaga otse purgist ning silmi sulgedes on hõlbus tunda päikest oma näol ning sookailu lõhna ninas.
See on klišee, aga ikkagi peidab basiiliku lõhn endas aimust sumedast õhtust, päikesesoojadest kividest, kaugest muusikast, heast toidust ja veel paremast seltskonnast.
“Soolata, pipardada ja vürtsitada tuleb korralikult, siis on ta hea.” – Majasokk. Kes on tuttav minu suppide ja pajaroogadega, teab, et need kipuvad olema tuleneelajale sobilikud. Aga mulle meeldib nii.
Esimene, pikisilmi oodatu, mis toob endaga tõelise kevade ja ööbikud ja kirsipuude õitsemise ja teadmise, kui üürike see kõik on.
Ja lõpuks – vahuvein. Kui on midagi tähistada ja siis ka, kui ei ole. Täna võib tähistada küll. Blogi lugejate terviseks!
.
.
.
