Muraka-porgandirull

Nutt ja hala ja ving, kui lubate. Edaspidi käin ainult kummikutega!

Ühesõnaga – mul oli vaja kingi. Klassikalisi kõrge kontsaga kingi, eks ole. Mis ei peaks endast midagi ületamatut kujutama. Oletasin ma. Käisin läbi k õ i k kesklinna jalatsipoed (kes teab, kuidas ma sellisesse tegevusse suhtun, saab aru, et ei ole mitte liialdus nimetada seda kangelasteoks) ja sain üprisväga vihaseks. Põhimõtteliselt oli valida kahe variandi vahel – kas eriti robustse kontsaga kabjad või vähemalt 12 cm kõrguse kontsa ja sellise röögatu tegumoega kingad, millest ma küll ette ei kujuta, et keegi nendega tööle minna võiks (kui ta just prostituudina ei tööta, pardon). Rääkimata sellest, et kui kingadega ei saa ei käsitsi käia ega ka mitte autoga sõita, siis no andke andeks – takso peaksin tellima vai?!

Ja mis jäi siis ühel naisterahval muud üle, kui suurest masendusest osta enesele järjekordne paar sukki. Probleemi lahendamisele see muidugi lähemale ei aidanud – aga sukad mulle meeldivad, pealegi saab sukapitsi vahel mobiiltelefoni hoida, kui taskuid pole . Nii et see on kõik puhtalt praktilistel kaalutlustel.

Pärast kodus vaatasin – putka! Olin ostnud  p r u u n i d sukad. Siis ei jäänud küll enam midagi muud üle, kui kooki teha . Tervislikku, mahlast, porgandite ja murakamoosiga.

Muusika: Goran Bregović “Tale VI” (veiniklaasidele ja keelpillidele)

Muraka-porgandirull
(veidi mugandatud: Kodutohter, september 2011)

3 muna
100 g suhkrut
60 g nisujahu
30 g rukkijahu
1,5 tl küpstuspulbrit
350 g porgandit

Täidis:
4-5 dl murakamoosi

Sega nisu- ja rukkijahu ning küpsetuspulber. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, sõelu juurde kuivained ja sega ühtlaseks. Viimasena lisa peenelt riivitud porgand ning sega alt üles tõstes ettevaatlikult segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning silu ühtlaseks. Küpseta 225-kraadises ahjus 10 minutit. Kummuta küpsenud põhi suhkruga üle puistatud küpsetuspaberilehele, eemalda pealmine paber ning keera koos alumise küpsetuspaberiga rulli. Lase veidi jahtuda, keera uuesti lahti ning määri ühtlaselt peale murakamoos, jättes servad katmata. Keera paberi abil tihedalt rulli ning pane mõneks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Ploomikreem ja muraka-kohupiimakreem

Mul on kiire. Sel nädalal konstantselt kohutavalt kiire. Ma liigun kas enam-vähem joostes või autoroolis kiirust ületades ja olen oma töödega umbes kolm päeva graafikust maas. Ja see tähendab, et ka kokkamisele (ehkki mitte söömisele – mõne asja pealt lihtsalt ei saa kokku hoida) kuluv aeg on miinimumini viidud.  Nami-namis aga on lihavõttekuiselt tähelepanu all pashad ja küpsetamata kohupiimadesserdid. Pashale pühendun ülehomsest, aga sinnani on kohupiimadesserdid piisava kiirusega valmistamist võimaldavad. Mõlemad retseptid samuti Nami-namist (siin ja siin), kohati muudetud koguste ja mõne õige mikroskoopilise täiendusega.

Ploomikreem

300 g kuivatatud ploome
1 dl vett
tükk kaneelikoort
2 dl 10% rõõska koort
400 g kohupiima
1 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
soovi korral veidi konjakit

Pane ploomid, vesi ja kaneelikoor potti. Keeda umbes 10 minutit, kuni ploomid on pehmed ja vedelik aurustunud. Võta kaneelikoor välja, lisa kohvikoor ja püreesta ühtlaseks. Lisa suhkur ja vanillsuhkur, sega juurde kohupiim. Hoia serveerimiseni jahedas.

Tahaks öelda, et seda võiksid süüa isegi need, kes kuivatatud ploome silma otsaski ei salli, aga igaks juhuks ei ütle. Mulle kuivatatud ploomid meeldivad ja maitseb ka see dessert.

Muraka-kohupiimakreem

400 g kohupiima
2 dl 35% rõõska koort
2 dl murakamoosi
soovi korral murakalikööri

Sega kohupiim ja murakamoos ning soovi korral pisut murakalikööri (soovitan). Vahusta koor ning lisa kohupiimasegule. Lase pisut aega külmkapis maitsestuda.

Kindlasti maitseks paremini värskete murakate või murakatoormoosiga, aga värskeid murakaid nägid minu silmad viimati… 3 aastat tagasi. Ent siiski… murakad… ja vahukoor – minu jaoks see juba kõlab suurepäraselt. Maitseb – sama hästi.

PS. Appi, mis kell juba on!

Avamise puhul: muraka-juustukook

Keset tänast päeva tekkis ootamatult mõte, et just nüüd oleks aeg hakata oma toidualaseid katsetusi üles tähendama. Tehtud ta saigi! Enamjaolt hakkavad siia ilmselt tekkima rohkem või vähem magusad retseptid, sest ilma kookideta elu pole ikkagi see õige elu.

Süüa armastan ma väga. Süüa teha tegelikult ka, aga selleks peab olema aega, et saaks rahulikult asjale pühenduda. Asjatundjaks köögis ma ennast kaugeltki ei pea, aga praktilise tegevuse käigus kasvab ka huvi teoreetilise poole vastu. Igatahes on kindel, et sageli pole maailmas midagi paremat, kui üks ilus õhtu heade sõprade, hea toidu ja hea (vahu)veini seltsis. Pärast seda tundub maailm jälle natuke elamisväärsem, nii et hea toidu jõudu ei maksa alahinnata.

Sissejuhatuseks on paslik kook, mis sisaldab mu konkurentsitut lemmikmarja, murakat. Retsept on ajakirjast Oma Maitse, november 2007.

Muraka-juustukook

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid
1 tl fariinsuhkrut

Täidis:
400 g maitsestamata toorjuustu
2 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
4 cl murakalikööri

Peale:
500 g paksu hapukoort
0,5 dl suhkrut
2 tl vanillsuhkrut

Kate:
300 g murakamoosi
6 cl murakalikööri
3 želatiinilehte

Purusta küpsised peeneks puruks. Sulata või ning lisa fariinsuhkur. Sega juurde küpsisepuru. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Täidise jaoks sega omavahel toorjuust, munad, suhkur ja vanillsuhkur ning murakaliköör. Vala segu põhjale. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit, tõsta välja ja lase pool tundi jahuttuda. Sega omavahel hapukoor, suhkur ja vanillsuhkur. Määri segu koogile ning küpseta 10 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda.
Katte jaoks sega murakamoos ja -liköör. Pehmenda želatiinilehed külmas vees, pigista kuivaks ning sulata kuumas vees. Lisa murakasegule, sega ühtlaseks ning vala koogile. Hoia kooki enne serveerimist külmkapis vähemalt 6 tundi. (Veel parem üleöö.)

Kook on mõnus ja kreemjas, aga kate oli minu jaoks pisut liiga magus. Aga sinna pole suurt midagi parata, sest Eestis müüdavad murakamoosid on kõik liiga magusad. Õiget murakamoosi saab ikka ainult ise tehes (aga kust saada murakaid?! Rabas, kust lapsena korjatud sai, neid enam ei kasva.). Või Norrast.