Mustika-kookosemuffinid

Silmapaistev mõistus ja taiplikkus, ma ütlen. Tähelepanuvõime jätab ikka tõsiselt soovida. Sirvisin mööblikataloogi. Loen: elektritool. Ei liiguta oimugi. Kolm lehekülge hiljem – misasja, elektritool?! Bürootool oli muidugi.

Kohalikus kaubandusvõrgus lõplikult pettununa kammisin netipoode, lootuses leida näituseks öösärki (ajalehe järel käimiseks ), mis ei oleks polüestrist ja ei maksaks 55 eurot. Loen: pikkade varrukatega seelik. No kui seelik, siis seelik, tühja temaga. Kahe minuti pärast – seelik?! Varrukatega?! Särk oli siiski.

Aga muidu, kevad on ikka mõnus. Ei mingit lund. Mitte mingit. Auto saab tänava äärde parkida, sest seal ei ole hange. (Tõsi, lume asemel on tolm, mis tähendab, et autot võiks aeg-ajalt pesta ka, aga kuna täiesti teaduslikult on tõestatud, et naised pesevad oma autot kolm korda harvemini kui mehed, siis kes üldse olen mina, et üritada seda kahtluse alla seada.)

Ajalehe järele saab minna sussides.

Hommikuti saab joogamati rõdule lohistada. (Vähemalt vahepeal sai. Paar päeva tagasi oli seal siiski härmatis – lumi peaaegu!)

Autoaknad ei ole jääs.

Suusatamas ei pea käima ja keegi ei päri sult nõudlikul toonil, miks sa maratonile ei lähe . (Tegelikult mul on muidu jalgratas ka…)

Vahetevahel saab istuda, kohvitasskruus käes, ja lasta päikesel peale paista. (Kui maale nägu näidata, siis muidugi hästi ei saa, seal on mõni tööriist käes juba põhimõtteliselt veel ise ühe jalaga autos olles.)

Aias õitsevad lõhnakannikesed.

Talv oli mitut pidi keeruline ja valus ning seepärast on võib-olla isegi kõige olulisem see, et ma suudan jälle neid asju märgata. Hoian hinge kinni ja rohkemat ei julge veel loota.

Ainult rabarber on esialgu häbematult niru ja lootus, et ehk on keegi tädike viitsinud kattelooriga mässata, varises turul kiiresti põrmu. Jälle ikaldus! Selle eest oli turul isegi rooma salatit – uskumatu! – ja neelud hakkasid otsekohe Caesari salati järele käima. Ent piiritus ahnuses kokku tassitud marju on sügavkülmas küll, sellepärast on muffinites mustikad. Millest tuleneb võrdlemisi mahe lõpptulemus. Vaarikad käravad ka kindlasti ja rabarber raudselt.

Mustika-kookosemuffinid (12 tk)

220 g jahu
75 g suhkrut
70 g kookoshelbeid
1,5 tl küpsetuspulbrit
200 g (külmutatud) mustikaid
75 g sulatatud võid või toiduõli
1 dl piima
2 muna

Kookosekate:
1 muna
50 g suhkrut
50 g sulatatud võid
130 g kookoshelbeid

Sega suhkur, jahu, küpsetuspulber, kookoshelbed ja külmutatud mustikad. Teises kausis klopi munad lahti, lisa piim ja sulatatud või. Seejärel sega mõlemad segud kokku (tainas on üsna paks) ja jaota tainas pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Vahepeal valmista kookosekate – klopi muna suhkruga lahti, lisa sulatatud või ja kookoshelbed. Võta pann ahjust, jaota kookosekate muffinitele ning küpseta veel 10 minutit.

Tänane muusika: Bo Kaspers Orkester “Aldrig igen”

Tort isamaale 2011

Sinine ja must ja valge

Juba mitmendat aastat toimub Nami-nami isamaaliste tortide võistlus. Antagu mulle andeks, et ma nii alustan – mis meelel, see keelel, – aga sel aastal oleks äärepealt osalemata jäänud. Sest ma olen liiga kaua aega iseenda, oluliste inimeste ja tervise arvelt võlgu võtnud ning nüüd tuleb kogu see krediit intressidega tagasi maksta. Inventuuri käigus muutus ilmselgeks, et mõnest asjast enam asja ei saagi ja ei jää muud üle, kui killud prügikasti visata ja eluga edasi minna. Nõnda et isamaalise tordiga tegelemine tundus ausalt öeldes mõnevõrra naeruväärsena. Õnneks või kahjuks on inimesi, kes pidasid vajalikuks mind tagant torkida . Olgu nad siinkohal tänatud! Ja eriti olgu tänatud Lena, kes oskab õigel hetkel õigeid küsimusi esitada – enne idee ilmale tulekut hakkasin ma rääkima kaheksakandadest, sest ühtegi muud vähegi konstruktiivset mõttepoega mu peas ei liikunud. Lena küsis, kas tort tuleb kindakujuline ja seepeale läks pirn põlema – tõepoolest, miks ta e i võiks kindakujuline olla. Tänatud olgu ka Thredahlia, idee eest värvida martsipani söetablettidega ja Aniitram, kes saavutas sinise värvi jahvatatud rukkililledega. Martsipani “kudumise” õpetuse leiab siit. Muster on inspireeritud raamatust “Eesti kindakirjad”. Ning kui parajasti pole vabariigi aastapäev, siis võib torti loomulikult teha ilma võikreemi ja martsipanikatteta .

Seega – lõpp hea, kõik hea. Martsipani nikerdades kuulasin Gruusia poppi ja umbes 17 korda Tõnu Kõrvitsa kitarrikontserti ning tundsin üle pika aja seda ebamäärast positiivsustunnet, et ehk läheb kõik lõpuks ikkagi hästi.

Karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”

Põhi:
250 g tumedat rukkileiba
50 g suhkrut

Täidis:
2 dl vahukoort
250 g kohupiima
100 g mustikaid
75 g suhkrut
5 želatiinilehte

Kate:
400 g martsipani
50 g võid
90 g tuhksuhkrut
1 sl konjakit

Riivi leib, sega suhkruga ja karamellista kuival pannil. Lase jahtuda, vala neljakandilisse lahtikäivasse koogivormi ning suru ühtlaseks põhjaks. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa (külmutatud) mustikad ning eelnevalt külmas vees paisutatud ja tilga kuuma veega lahustatud želatiinilehed. Lisa vahustatud koor, sega ühtlaseks ning vala vormi leivapõhjale. Lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Katte jaoks jäta 200 g martsipani värvimata, 150 g tooni uhmris peenestatud söetablettidega mustaks ja 50 g jahvatatud rukkililledega siniseks, võikreemiks vahusta pehme või tuhksuhkruga, maitsesta sortsu konjakiga ja vahusta uuesti ühtlaseks. Lõika koogist kindakuju, aseta serveerimisalusele, kata õhukese kihi võikreemiga. Vormi martsipanist mustri järgi kate ja tõsta koogile. Järelejäänud martsipanist vormi lõngakerad.

Mustika-rukkipirukas

Kuna mitte keegi ei teinud mulle kooki , siis jäi jälle üle ainult endale loota. Noh, tühja kah, ega ma arvanudki (ütleb ta ja mõtleb midagi muud ). Viimasel puhkuse-eelsel nädalal omandas tempo taas mingid üleelusuurused mõõtmed ja üks osa minust oli keskmiselt kell 23.50 oma päevatööd lõpetades rahul – seesama, kes eraelus organisaatorina töötab. Teine pool nuttis taga kõiki neid päikesetõuse ja -loojanguid, mis nägemata jäävad, rahu iseenda ja maailmaga. Hedonistlikud hetked järgnesid – virvendav kuumus, jahutav vesi, hommikujooga, õhtune udu, peegeldused veepinnal, piisad udusel vahuveiniklaasil. Ja mitte ühtegi ülearust liigutust ega ülearust mõtet. Ärge siis imestage, kui ma telefonile ei vasta – ma olen minetanud oma loomupärase ja professionaalse võime tegeleda viie erineva asjaga korraga .

Tegelikult… tegelikult olen ma nüüd jälle mõneks ajaks keset tegutsemist tagasi.

PS. Tulge meie boksi! Elusat mind võib kohata Tartu Hansalaadal 17. ja 18. juulil. Kameelia Seebid on minu keskmine nimi! Kohtumispaik – Pirogovi plats .

Mustika-rukkipirukas

Tainas:
100 g võid
75 g suhkrut
1 muna
200 g rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g mustikaid
500 g hapukoort
4 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
50 g mandlilaaste

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud rukkijahu. Sega ühtlaseks tainaks ja jaota 26 cm läbimõõduga võitatud pirukavormi põhjale ja äärde. Pane pooleks tunniks külmkappi.  Täidise jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Laota mustikad pirukapõhjale ning vala peale hapukooresegu. Puista peale mandlilaastud ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri jahtunult.

Sidruni panna cotta mustikakastmega

Mul oli vaba nädalavahetus. T e r v e  vaba nädalavahetus. Mõistate? Laupäeval ärkasin subjektiivselt vara, kuulasin kirjanditeemad ära (mina lõpetasin gümnaasiumi aastal, mil riigieksamid olid esimest korda kavas ja targutasin lõpukirjandis teemal “Ajakirjandus ühiskonna mõjutajana”, mida mingil põhjusel hinnati maksimumpunktidega. Nüüd tahaks ohkida teemal, et oleks ikka meil omal ajal nii kenasti kirjutamist võimaldavad teemad olnud kui tänavu – aga kardetavasti tuleb siin siiski süüdistada teatava elukogemuse lisandumist.), kallasin pajatäie koorega kohvi sisse ja hakkasin puhkama (laisklema, ütleks mõni, aga teatavasti see vanaks ei ela, kes laisklema ei õpi). Ma pean ennast selleks alati moraalselt põhjalikult ette valmistama ja enesele mitu korda päevas meelde tuletama, et ma jumala pärast midagi k a s u l i k k u ei teeks . No ja ei teinudki, peale toalillede kastmise. Isegi oma rulluiskudega vahtisin mitu minutit tõtt ja otsustasin sellegi afääri ära jätta.
Söögitegemist ma ära ei jätnud – nõnda ma koorisin, keetsin, kloppisin, praadisin, vahustasin ja selle vaheajal jooksin fotoaparaadiga ringi. Suitsuanduril oli kõige kohta oma arvamus, nii ta siis karjus kõrva kogu selle aja, mil ma maksa praadisin.
Pühapäev möödus sama sulnilt, espetsiaalset äramärkmist vääriks vaid asjaolu, et tegin midagi sellist, mida ma enam ammu pole teinud – vaatasin filmi nimelt. Kogunisti kahte – “Pärast pulmi” (“Efter brylluppet”) ja “Itaalia keel algajatele” (“Italiensk for bigyndere”). Mõlemad olid üsna head. Ega mul iseenesest filmide vastu midagi ei olegi, Skandinaavia filmid meeldivad mulle üldiselt väga, lihtsalt viimasel ajal on filmivaatamine klassifitseeritud ajaraiskamiseks. (Õnneliku lõpuga) muinasjutud mind reeglina küll ei köida, aga “Itaalia keel algajatele” oli siiski üks armas lugu lihtsatest inimestest, p ä r i s inimestest.
Ahsoo jaa, iganädalane leivategu ka loomulikult. Mul on majapidamises uus elanik nimelt, isa kinkis, ja see oli tarvis sisse õnnistada.

Sidruni panna cotta mustikakastmega
(mugandatud: Epicurious)

1,25 dl piima
1,25 dl vahukoort
1 vanillikaun
50 g suhkrut
1,5 dl hapukoort
1 sidruni koor ja mahl
2 želatiinilehte

Kastmeks:
350 g (külmutatud) mustikaid
2 sl vahtrasiirupit või pruuni suhkrut

Pane želatiinilehed külma vette paisuma. Pane piim, vahukoor, suhkur, poolitatud vanillikaun, riivitud sidrunikoor ja -mahl potti ning kuumuta keemiseni. Eemalda pott tulelt , võta vanillikaun välja ja kraabi seemned kooresegusse. Pigista želatiinlehtedest üleliigne vesi välja ning lisa lehed potti. Lase segul pisut jahtuda ning vispelda juurde hapukoor. Jaota segu vormidesse (kui tahad panna cottat vormist välja kummutada, määri vormid kergelt toiduõliga) ning pane vähemalt 6 tunniks külmkappi.
Kastme jaoks sega 2/3 mustikatest vahtrasiirupida ning keeda madalal kuumusel, kuni marjad katki keevad ja kaste pakseneb. Sega juurde ülejäänud mustikad ja lase jahtuda. Eemalda panna cotta vormist, libistades õhukese noaga piki vormi serva (vajadusel pane vormid 30 sekundiks kuuma vette). Kummuta tarretis taldrikule ning serveeri koos mustikakastmega.

Mustika-kamavaht

Sellest kõigest koosneb elu.

Väikestest naljakatest hajameelsushetkedest.
Nagu siis, kui avastad hommikul vahetult enne uksest välja astumist, et sul on jalas erinevast paarist saapad.
Nagu siis, kui ühel kevadvihmasel õhtul töölt lahkudes märkad teiselt korruselt esimesele jõudes, et hoiad vihmavarju asemel käes riidepuud.
Nagu siis, kui leiad ennast koduõues ülima hoolikusega auto armatuurlauale töökoha parkimiskaarti paigaldamas.

Väikestest armsatest kokkusattumustest.
Nagu siis, kui sulle tuleb vastu just see inimene, kellele äsja mõtlesid.
Nagu siis, kui kõrvaklappidest raadiot kuulates hakkab kõlama Vello Orumetsa “Emajõgi” selsamal hetkel, kui oled Vabaduse sillal Emajõge ületamas.

Väikese ja suure rõõmu hetkedest.
Nagu siis, kui kõnnid ilma, et jalad kordagi maapinda puudutaks.
Nagu siis, kui keegi kallis teeb verbaalselt või füüsiliselt pai.
Nagu siis, kui märkad lillepoe ukse ees tervet ämbritäit SUURI päevalilli.

Ja kõikidest ülejäänud hetkedest
Nagu siis, kui mõnikord tuleb süda vait sundida ja kuulata mõistuse häält.
Nagu siis, kui taipad, et ei oska üksijäetuse tundega toime tulla.
Nagu siis, kui on tunne, et enam ei jaksa.

Ja sunnid end ikka naeratama ning lähed edasi.

Äraaetud hobused lastakse ju maha?

Mustika-kamavaht
(allikas: “Marjaraamat”)

300 g (külmutatud) mustikaid
4 sl suhkrut
1 tl vanilisuhkrut
1 dl kamajahu
2 dl vahukoort
(2 cl likööri Vana Tallinn)

Suru mustikad katki ja sega suhkru ning vanillisuhkruga. Lisa kama ning sega ühtlaseks. Vahusta koor, sega ettevaatlikult marjasegu hulka. Julgemad võivad lisada ka pisut Vana Tallinna likööri . Jaga magustoidupokaalidesse ning lase tunnike külmkapis maitsestuda.