Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega

Mis oleks elu ilma mälestusteta? Nendeta, mis jäävad meid kauaks saatma. Nendeta, millest ei saa koltunud servadega fotosid pööningukastides, vaid mis jäävad mällu alatiseks eredatena.

Neist mälestustest saab aja jooksul kontsentraat. Üksikasjad võivad veidi tuhmuda. Vahel võib mälu selleski suhtes alt vedada, millal üks või teine sündmus õigupoolest toimus. Aga emotsioon jääb. Lõhnad ja hääled ja maitsed jäävad. Valusad mälestused kaotavad oma teravad servad ja helged mälestused saavad veel helgemateks.

Ja nad tulevad taas (kas sa ootad või ei). Tulevad kevadel, kui ööd lõhnavad, ja suvel ritsikate öölaulu saatel, ja sügisel koos kastanimunade kukkumisega, ja talvel kiirgavate tähtede all.

Nad ootavad meid kodus ja kõrtsis. Tihti tulevad nad koos muusikaga, kandes kaasas kellegi lõhna või häält, mälestust sõnadest või suudlusest, paitusest või puudutusest. Nad on kõikjal. Pannkookides ja kartulisalatis. Šampanjamullides ja kaminatules. Valguses ja varjus. Hilistes õhtutes ja keskpäevades. Neid võib ise esile manada. Aga nad võivad saabuda ka kutsumata, pannes meid näiteks kesk tõsimeelset töökoosolekut pealtnäha totralt naeratama.

Nad panevad meid mõtlema inimestele, kes neid meiega jagavad. Ja see on tore, sest mõnikord võtame selle peale nende inimestega ühel või teisel kombel ühendust, et küsida:

“Kas mäletad…?”

Muidugi mäletan. Kõigest saab ühel hetkel mälestus.

Muusika: Pancho “100 წლის შემდეგ” („Hundred Years Later“)

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega
(mugandatud teadmata päritolu venekeelsest retseptist)

Tainas:
100 g võid
2 muna
180 g nisujahu
75 g suhkrut
80 g mett
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
80 g suhkrut
150 g kuivatatud ploome
100 g kreeka pähkleid

Kaunistuseks:
150 g hapukoort
100 g kreeka pähkleid

Taina jaoks pane või, suhkur ja mesi potti ning kuumuta, kuni või sulab. Sega ühtlaseks, lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munad ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega hapukoor suhkruga ning jaga kaheks. Poolele sega juurde hakitud kreeka pähklid, teisele poolele hakitud mustad ploomid. Aseta tainaplaadid ülestikku serveerimisalusele, määrides vaheldumisi vahele ploomi- ja pähklitäidist. Määri pealt ja külgedelt hapukoorega ning kata tükeldatud pähklitega. Hoia üleöö külmkapis.

Sidruni-rosmariini cantucci

Tuleb hakata otsi kokku tõmbama.

Aeg on selleks korraks laadija juhe seinast tõmmata ja minna edasi sellega, mis salvestada õnnestus. Ühest küljest on seda lõpmata palju, teiselt poolt nii häbematult vähe. Ent ma ei arvagi enam, et tõeliselt oleks võimalik tervet aastat üheainsa laadimisega vastu pidada.

Maitsed on purgis ja karbis ja keldris. Muist mõtteid on paberil, mis mitte, need hajusid nelja tuule poole. Fotod rõõmustavad silma, mälestused südant.

Mõnikord ma sõidan niisama ringi, ilma suurema sihita. Vaatan, näen, pildistan. Mõistagi pole kuigi arukas seda autoga teha, esiteks jääb oluline osa toimuvast niiviisi nägemata, teiseks valitseb pideva ringivahtimise tõttu täiesti reaalne oht teelt välja sõita ja kolmandaks hakkab see ühel hetkel kohalikes elanikes kahtlust tekitama, kui mõni mitu korda edasi-tagasi sõidab ja vahepeal peatudes eriti kummalisi asju pildistab. Näiteks bussipeatuse silte. Või nööril kuivavat pesu. Või okastraati. Või lagunenud ja võssa kasvanud maja, kus kunagi oli pood. Ega nemad ei tea, et rohkem kui 20 aastat tagasi sõitsin ma tubli mitu korda nädalas sinna jalgrattaga, et osta pool kilo batoonikesi. Või viis tahvlit kamašokolaadi .

Lõhnad, hääled, värvid, mõtted, hetked ja unistused.

Kokku kogutud ja koos sidruni-rosmariiniküpsistega lõhnavasse kimpu köidetud.

Suvi kestab veel, aga iga pilk öötaevasse on omamoodi hüvastijätt. Kahanev kuu on ligidal ja vaikus on käega katsuda.

Ilus oli.

Muusika: Virmalised “Suve hääl”

Sidruni-rosmariini cantucci
(allikas: Nami-nami)

125 g nisujahu
0,25 tl küpsetuspulbrit
75 g peeneteralist suhkrut
40 g sarapuupähkleid
40 g pistaatsiapähkleid
poole sidruni riivitud koor
1 sl hakitud värsket rosmariini
1 muna

Sõelu jahu ja küpsetuspulber kaussi, sega juurde suhkur, jämedalt hakitud pähklid, riivitud sidrunikoor ja hakitud rosmariin. Lisa lahti klopitud muna ning sõtku tainas ühtlaseks.
Kummuta tainas kergelt jahusele lauale ning vormi umbes 23 cm pikkuseks rulliks. Tõsta see küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit, kuni tainas on helekuldne. Võta plaat ahjust välja ning lõika rull kergelt diagonaalselt 10 viiluks.
Laota lõigud uuesti küpsetusplaadile ning küpseta veel 10 minutit, kuni küpsised on pealt kuldsed. Lase restil jahtuda.

Pähkli-puuvilja plaadikook

Kunagi olin ma Muhv. Ei, furgooni mul ei olnud, muhvi tegelikult ka mitte ja isegi iseendale nõudmiseni kirju ma ei kirjutanud. Ma kirjutasin luuletusi, muidugi kirjutasin ma neid, näidake mulle eesti filoloogi, kes ei ole kunagi ühtegi luuletust kirjutanud. Õnneks jätkus mul piisavalt taipu õigel ajal järele jätta .

Toona olid ka Sammalhabe, kes armastas loodust, ja Kingpool, kes defineeris ennast egoistina. Kraesid oli erineval ajal isegi mitu. Neist üks on tänaseks umbes kaks meetrit pikk ja väljanägemiselt nende isikute hulgas, kes pimedal tänaval kohtudes erilist kindlustunnet ei ärata. Täna leidsin ma oma lauasahtlist postkaardi, kuhu oli kirjutatud: õnne ja armastust, palju armastust kõige kallimale Muhvile. Nukker hetk, sest kogu sellest seltskonnast on peale minu jäänud vaid Sammalhabe…

Veel teinegi kaart jäi pihku. Võib-olla kõige ilusamate sõnadega, mis mulle kunagi kirjutatud – Sinu silmade vaikuse värvi on võti, millest piisab, et avada maailm – aga need olidki ainult ilusad sõnad, ehkki tol hetkel ilmselt tõsiselt mõeldud. Kui sõnal ei ole tegu toeks, ta orvuna sureb ja enam ei loe… Võib-olla too oligi aeg, mil ma hakkasin tegusid olulisemaks pidama…

Mis pagana mõtted mu peas liiguvad, ei oska ma ka ise enam öelda.

Pähkli-puuvilja plaadikook
(veidi mugandatud: “Kuldne šokolaadiraamat”)

50 g nisujahu
200 g valget šokolaadi
50 g võid
125 g mett
125 g aprikoosimarmelaadi
100 g mandleid
150 g kreeka pähkleid
100 g kuivatatud aprikoose
150 g kookoshelbeid
100 g rosinaid

Sulata valge šokolaad ja või veevannil. Teises nõus kuumuta tasasel tulel mett ja aprikoosimarmelaadi, kuni need muutuvad voolavaks. Sega jahu, kookoshelbed, rosinad, jämedalt hakitud mandlid, pähklid ja aprikoosid, vala peale šokolaadi-võisegu ning mesi ja marmelaad, sega hoolikalt segamini. Tõsta tainas võitatud 20×30 cm koogivormi, silu pealt tasaseks (kuna mass on üsna kleepuv, siis kõige paremini õnnestub see märja käega) ja küpseta 170-kraadises ahjus 35-40 minutit. Lase jahtuda ning lõika terava noaga ruutudeks.

Potica

Aasta lõpuni on kakskümmend neli tundi. Kakskümmend kaks tundi. Kakskümmend. Aga mina olen endiselt ärkvel. Ma kuulan ühte ja sama laulu. Ikka ja uuesti.

Rock Hotel “Kohtumistund”.

Aasta lõpus vaadatakse miskipärast ikka tagasi. Aastale. Elule võib-olla.

Tööd olen ma teinud, liigagi palju vist. Maailma näinud seevastu küllap liiga vähe.

Armastanud olen, ühte meest meeletuseni, teisi natuke teisiti. Haiget olen teinud ja ise saanud. Olen kõõlunud maailma serval. Olen imetlenud tähistaeva lõppematust ja hommikuuduseid päikesetõuse.

Olen õhtuid hommikutesse tantsinud, joonud, rääkinud ja vaikinud. Olen maganud riiulis ja Pärnu-Ikla maantee ääres metsas, küljealuseks sammal ja tekiks niiskevõitu käterätt.

Ma tean, mis tunne on, kui meri on põlvini. Tean sedagi, kuidas on vaadata kellegi silmadesse ja näha seal iseennast.

Olen hoidnud pea püsti ja teeselnud äärmist enesekindlust seal, kus ma seda sugugi tundnud ei ole. Ühe kingituse, mida elu pakkus, olen ära põlanud ja seda hiljem kahetsenud.

Olen elanud. Tehtud on palju ja palju rohkem on tegemata. Aga nii ju ongi hea. Sest nii on kõik ilus ikka alles ees. Elu suured ja väikesed imed. Ma ei anna endale uueks aastaks lubadusi. Mitte ühtegi. Sest endale antud lubadusi on kõige lihtsam murda.

Ei ela minevikus. Ei igatse homset. Olen olemas.

Aasta viimasel hommikul koputab aknale tihane ja üle värske lume läheb haldjate jäljerida.

Õnnelikku uut aastat teile, mu armsad (te teate, kes te olete )! Ja kõigile teistele täpselt seda sama!

Potica
(allikas: “Kodu ja Aed”, Jõulud 2010)

Tainas:
600 g nisujahu
40 g pärmi
2 munakollast
50 g võid
50 g suhkrut
veidi soola
250 ml piima
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kreeka pähkleid
200 ml piima
1 sidruni riivitud koor
2 tl kaneeli
3 sl rummi
100 g suhkrut
100 g mett
2 munavalget

määrimiseks muna

Võta kõik ained paar tundi varem toatemperatuurile seisma. Murenda pärm sobivasse nõusse, sega paar sl sooja piimaga, lisa 2 sl jahu ja 1 tl suhkrut ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma. Vahusta toasoe või munakollaste ja suhkruga, lisa sool ja sidrunikoor. Kui pärm on pool tundi kerkinud, lisa sõelutud jahu, käesoe piim ja võivaht. Sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Lase soojas kohas kolmveerand tundi kerkida.

Täidise jaoks kalla piim ja pool suhkrust potti, kuumuta, lisa purustatud pähklid ning jäta pooleks tunniks seisma. Seejärel lisa kaneel, mesi, rumm ja sidrunikoor ning kuumuta veel (ära lase keema). Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga ning lisa veidi jahtunud pähklisegule.

Rulli kerkinud taigen ristkülikukujuliseks, kata täidisega, keera rulli ning aseta võitatud rõngakujulisse vormi. Lase pool tundi soojas kohas kerkida, määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 180-kraadises ahjus 45-55 minutit.

Rukki-šokolaadiküpsised

Perenaine.ee-s on šokolaadikuu, aga tegelikult polnudki see põhjuseks, miks ma šokolaadiküpsiseid tegema hakkasin. Põhjus oli retseptis, mis kandis nime šokolaadiküpsised, mida sa ei unusta ja äratas minus esmalt jälle kretiini (et mis nimi see selline on või nii… aga ma püüan ennast tagasi hoida ) ja seejärel ka siiski soovi neid unustamatuid katsetada. Omapoolsete täiendustega, muidugimõista.

Sest teine, hiljuti ilmnenud kiiks ei kipu enam rahulduma olemasolevate retseptidega, vaid üritab ilmtingimata lisada just selle vajaka oleva nüansi. Nõnda oli ka selle retseptiga, teatavad lisandused, eelkõige rukkijahu näol hakkasid peas kohe kuju võtma ning kui poes jäid silma rukkikliid, sai ideekildudest tervik.

Neid küpsiseid võib pidada hiiglaslike kaeraküpsiste kaugeteks tumedaverelisteks sugulasteks, võib-olla pisut vähem õhulisteks, see-eest aga hullutavamalt lõhnavamaks. Ent ma kardan, et kõik, kes neid proovida said, on kole napisõnalised, seega jääb vist teada saamata, kas oli tegemist unustamatute küpsistega või mitte .

Ah soo – kes koera saba kergitab – peale roosade suhkrusüdamete on kõik neil piltidel olev mu enda tehtud.

Rukki-šokolaadiküpsised (~ 30 tk)
(mugandatud: Eesti Naine, 11/2010)

150 g võid
100 g pruuni suhkrut
90 g nisujahu
90 g rukkijahu
85 g rukkikliisid
150 g sarapuupähkleid
200 g tumedat šokolaadi
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
pisut soola
2 muna

Hõõru või suhkruga vahule. Sega nisu- ja rukkijahu, rukkikliid, küpsetuspulber, sool ja vanillisuhkur omavahel. Haki pähklid ja šokolaad jämedalt, soovi korral võid pähkleid enne ahjus või kuival pannil röstida. Lisa võivahule lahti klopitud muna ja ülejäänud ained ning sega kõik ühtlaseks tainaks.

Lase pool tundi külmas seista. Veereta tainast peopesas pallikesed ning suru need küpsetuspaberiga kaetud plaadile ketasteks, jättes vahele kerkimisruumi. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, enne kui pannilt eemaldad.