Karjala pliinid

Vähemalt on nüüd see lõppematuna paistnud jaanuarikuu läbi. See oli üks rist ja viletsus. Võitlus enda eest ja enda vastu. Püüd aeglaselt kiirustada lõppes sellega, et mul hakkas paha kõikidest nendest meetmetest, mis pidid idee poolest mu enesetunnet parandama. Ma jooksin omal ajal küll justnimelt sprinti, aga üks mõistlik inimene annab endale ikka aru, et maratoni ei saa sprinditempos läbida (kui nüüd tingimata peab sporditerminites väljenduma).

Hea meel on selle pärast, et uuendasin suhteid vana armastuse – kõhutantsuga (idamaine tants on muidugi korrektsem termin). Ma naudin iga viimset kui sekundit sellest ajast, mil mu peas pole mitte ühtegi ülearust mõtet.

Katse parandada olemist naiseliku edevuse rahuldamise teel kukkus haletsusväärselt läbi, kuna siinsetes pesupoodides ei müüa põhimõtteliselt midagi, mis kvalifitseeruks tuju tõstvaks või üleüldse pesuks, ja nõnda olin ma sunnitud leppima kõigest paari sukkadega. Ma olen ikka tõesti häirivalt mõistlikuks muutunud või mis? Või lihtsalt aru saanud, et see ei lahenda ainsamatki probleemi.

Igasuguseid kasutamata võimalusi on muidugi veel üksjagu. Järgmisena lähen ostan endale laste värviraamatu ja värvipliiatsid (teate, kui lahedaid värvipliiatseid tänapäeval müüakse? Minu lapsepõlves selliseid ei olnud ). Hakkan magustoitu sööma enne praadi, lihtsalt selle pärast, et teha midagi teistmoodi. Ja kui te näete mind edaspidi oma töölaua taga näiteks mullitajaga seebimulle puhumas, siis teate, et mu mentaalsel ekraanil plingib punases kirjas OUT OF FUEL!

Üks meeskodanik minevikust keelas mul kurb olla, kuna mulle sobivat hea tuju paremini. Avaldus, mis mind ettearvatult mitte karvavõrdki rõõmsamaks ei muutnud. Näidatagu mulle mõnd naesterahvast, kellele hea tuju paremini e i sobi. Aga ma, teate, ei jaksa ka kogu aeg heas tujus olla. Seda nimetatakse emotsioonide aktsepteerimiseks – mitte et mina sellest midagi teaksin. Ja ma tahan pai saada, siis tuleb mulle võib-olla pikapeale elu sisse tagasi.

Metsseapraadi ja pliine (ilma kaaviarita) me juba saime, aga siis tahan ma veel igasuguseid asju. Mis on juba omaette teema.

Ära.
Näha virmalisi.
Jalutada sinilillede õitsemise aegu Toila Oru pargis.
Head vahuveini veel paremas seltskonnas.
Kuulata Taisto Noore esituses Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”.
Hingata aprilliõhtust õhku oma lemmikalleel Emajõe ääres.
Minna kevadel Kreekasse või Gruusiasse.

Andiamo?

Karjala pliinid
(allikas: “Pannkoogid ja vahvlid”)

2 dl leiget vett
25 g pärmi
1 dl kohvikoort
180 g tatrajahu
120 g nisujahu
4 dl piima
soola
25 g sulavõid
2 muna

Lahusta pärm leiges vees, lisa kohvikoor ning sega juurde tatra- ja nisujahu. Lase kinni kaetult jahedas kohas 12-24 tundi seista. Kuumuta piim auramiseni ning sega väikeste koguste kaupa tainasse. Lisa sool, sulavõi ja munakollased. Lase tainal soojas kohas 1-2 tundi kerkida. Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ning sega ettevaatlikult tainasse. Küpseta keskmisel kuumusel. Õige aeg pliinide ümber keeramiseks on siis, kui alumine külg on pruunistunud ja pealispinnale ilmunud gaasimullid hakkavad lõhkema. Serveeri hapukoore, seenesalati või kalamarjaga.

Gotlandi ahjupannkook

Gotlandilt pärit ahjupannkook meenutab pigem riisivormi. Traditsooniliselt valmistatakse seda safraniga (originaalis ongi nimetus saffranspannkaka), mina kasutasin kardemoni. Retsept mugandatud raamatust “Pannkoogid ja vahvlid”.

Gotlandi ahjupannkook

3 dl pudruriisi
5 dl piima
2 dl 35% koort
soola
1 tl jahvatatud kardemoni
0,5 dl heledat siirupit
1 dl rosinaid
75 g purustatud mandleid
5 muna

 

Hauta riis koore ja piima segus pehmeks ning lase jahtuda. Sega juurde maitseained, siirup, rosinad, purustatud mandlid ning lahti klopitud munad. küpseta võiga määritud kandilises vormis 225 kraadi juures 25 minutit.

Traditsiooniliselt serveeritakse Gotlandi ahjupannkooki vahukoore ja salmonberry-moosiga – ma pole asjatundja, aga minu teada kannab see eesti keeles  nime kaunis vaarikas ning ongi vaarika lähisugulane). Sobib ka vaarika- või põldmarjamoos. Mul polnud parajasti ei vahukoort ega vaarikamoosi käepärast, nii tuli leppida õunamoosiga. Jahtunult meeldis rohkem kui soojalt.

Pokudest ja köögist

Sattusin eelmisel laupäeval pooljuhuslikult Pokumaale ning lahkusin sealt lapselikus vaimustuses. See on vist kõige positiivsema auraga koht, kus ma üldse kunagi käinud olen.

Muidugi on seal veel palju teha, aga Pokukoda on üks tõeliselt tore koht ja kõige toredam oli sealne köök.

 

Sellist kööki tahaksin ma omale! (Kuigi ma olen tõtt öelda ka oma praeguse köögiga üsna rahul. Aga niisuguse arhailise palkmaja-köögi soov räägib tegelikult vist üldse millestki muust.)

Ütlemata hõlbus on ette kujutada kohvilõhnalisi hommikuid selles köögis. Igasuguseid hommikuid. Käredalt külmi talvehommikuid, kui härmas puude tagant hakkab paistma päikese punane serv. Lõhnavaid kevadhommikuid, kui avatud aknast kostab peoleo vilistamine. Suvehommikuid, kui langev udu annab märku saabuvast päevast ning põrand on veel eelmise päeva päikesest soe. Ja sügishommikuid, mil värvilised vahtralehed langevad vaikse kõlinaga puude alla ning sini-sinises taevas on teel rändlindude kolmnurgad.

Saadaks abikaasa tööle ja jääks ise veel ajalehe, omleti ja suure kruusitäie kohviga istuma, enne kui oma tegemiste juurde siirdun. Ja õhtuti oleks köök täis õunakoogi lõhna, kannus piparmünditee ja taustaks kõlaks ooperimuusika.

Millegipärast ei mahu mul sellesse pilti kuidagi palgatööl käimine (no muidugi, kas siis sellise köögi puhul oleks üldse kuidagi võimalik õigeks ajaks tööle jõuda!). Ma olen linnas sündinud ja kasvanud (kuigi suved enamasti siiski maal veetnud) ning hingeltki vist pigem linnainimene, aga eelmisel ja sel aastal, kui töö- ja elutempo kippusid üle pea kasvama, tabasin end sageli soovilt hoog maha võtta ja kolida maale roose kasvatama. Kunagi… mine tea.

Pannkoogid

Ma arvan, et pannkookidega on enamikul inimestest mingi eriline suhe, tavaliselt lapsepõlvemaiguline. Vast on paljudel mälestus lapsepõlve suvedest, pannkookidest maasika- või vaarikatoormoosi ja külma piimaga. Nii ka minul. Kuigi nüüd ma ei mäleta enam, millised need pannkoogid täpselt olid, kas paksud või õhukesed, väikesed või ülepannikoogid, ilmselt nii ja naa. Praegu arvan ma, et pannkook peab olema: a) õhuke; b) ülepannikook (need nõuded ei kehti muidugi pliinide puhul, aga see on teine teema) ja c) mitte liiga kuiv, aga kindlasti mitte rasvast läbi imbunud.

Õhukesed ülepannikoogid

3 muna
4 dl jahu
0,5 tl soola
5 dl piima (+1 dl) või piima+vett
5 sl õli
magusate lisanditega serveeritavatele kookidele lisan tavaliselt ka natuke vanillisuhkrut

Klopi munad lahti, lisa pool jahust ning sool. Sega ühtlaseks. Lisa osa piimast ning ülejäänud jahu ja sega uuesti ühtlaseks. Lisa ülejäänud vedelik ning lõpuks õli. Lase seista vähemalt 2 tundi (see on oluline!). Enne praadimist klopi juurde veel 1 dl piima (või vett). Küpsetamise käigus võib tekkida vajadus veel pisut vedelikku jurde lisada, sest jahu paisub ja tainas ei kata panni enam piisavalt õhukeselt. Õli kasuta minimaalselt, näiteks kasta pooleks lõigatud toore kartuli lõikepind õlisse ja hõõru pann sellega üle. Prae kuumal pannil paberõhukesed koogid.