Kreveti-tšillikastmes pasta

Sanatoorium, see on baar, muusika etc, teate küll . Meri. Supelsaksad. Lõpmata liigirikas issanda loomaaed ja nii mõnedki rohkem ja vähem kulinaarsed kogemused, sealhulgas öösel kell pool kaks burksiputkast pelmeenide ostmine – tegevus, mida pärast tudengiaja lõppemist ei mäleta end harrastanud olevat. Öölokaal, mida arvasime meile lubatud retrostiiliga meiesugustele eakamatele inimestele sobivat ja ehk sarnanevat omaaegsetele Zoja Puhuri pidudele ja mis tegelikkuses osutus, ütleme et… huvitavaks .

Äraütlemata tore nädalalõpp oli .

Hambad teritasin kah juba ära, et hammustada, aga paar päeva hiljem reaalsusesse tagasi tulnuna avastasin, et ma ei viitsi ega tahagi enam tuuleveskitega võidelda. Sest ma tunnen tegelt lootusetu juhtumi ära küll, kui mulle seda piisavalt kaua piisavalt lähedalt näidatakse. Kuni selgus, et hoolimata oma arvamusest, et mind enam üleüldse mitte miski üllatada ei suuda, paneb reaalsus kujutlusvõimele ikka pika puuga. Selle peale jäi päeva lõpuks vaid üle oma kondid kööki koristada ja üritada mõnuslihtsa pastaroa saatel oma maailmapilt jälle loodi seada.

Homme lähen lasen juuksed roosaks värvida! Kompenseerimaks roosasid prille, mis juba ammu katki läksid.

Kreveti-tšillikastmes pasta (kahele)

250 g linguine‘t või spagette
1 küüslauguküüs
1 punane tšillikaun
1 sl oliiviõli
0,5 dl kuiva valget veini
pool purki purustatud tomatit
1 dl kohvikoort
soola ja musta pipart
200 g krevette

Kuumuta pannil õli, prae selles hakitud küüslauku ja tšillit minut aega. Lisa vein, lase hetke keeda ning vala juurde purustatud tomat ja koor. Maitsesta soola ja pipraga, kuumuta mõni minut ning lisa krevetid. Tõsta tulelt.
Keeda pasta soolaga maitsestatud vees pehmeks. Kurna, vala peale krevetikaste ning kuumuta korraks läbi. Soovi korral serveeri koos parmesanilaastude ja rukolaga.

Nigella Lawsoni sidrunipasta

Et ma üldiselt kehv magaja olen, sellest ma juba rääkisin. Aga mõnikord ma mõtlen hoopiski, et kas üldse ongi vaja nii palju magada. (Tegelikult muidugi on, sest ebapiisava une tagajärjel saab minust tavalisest veelgi kurjem inimeseloom !) Ent selline küsimus võib muidu vabalt tekkida küll. Et tekiks mingisugunegi võimalus kõigega enam-vähem ühele poole jõuda, näib olevat ainus võimalus uneaja arvelt juurde võtta.

Ma räägin siin sellest, mida mulle üldiselt meeldib teha, eks ole. Mitte kohustustest. Uneaja kärpimine tundub päris ahvatlev mõte, kui valmimist vajavate kirjatükkide nimekirjas on 6 erinevat punkti ja seda loendit silmitsen ma kerge igatsusega igal õhtul keskmiselt kell 23.30 ja tõden, et eip, täna ei jõua. Ja nii juba kuu aega. Ju siis pole tähtajad piisavalt lähedal.

Või raamatud näiteks. Öökapiraamat või mis. Mul on öökapivirn (ausalt öeldes – mul ei olegi öökappi, nii et see raamatuvirn seisab põrandal). Ilukirjandus – 3 ühikut. Kokaraamatud – 3 ühikut (sh 1 eksemplar aastast 1928, sest mul on vaja üht ideed ja ma loodan, et just see raamat mind ühel hetkel kõnetab). Ja siis veel mõned muud teosed. Ning see on täitsa kurjast, kui ma olen sunnitud mõned neist läbi lugemata raamatukokku tagasi viima. Aga on ette tulnud.

Ja et viimasedki illusioonid hävitada – ma ei jõua ega viitsi sugugi alati isegi süüa teha. Rääkimata sellest, et ma oleksin tõeline domestic goddess, kes mängleva kerguse ja olematu ajaga võlub lauale midagi ülimalt elegantset. Ei, ma kardan, et vähemalt kolmandik on sellised mitterokkimise päevad, kus ma pärast tööpäeva lõppu ka söögitegemisest mitte midagi kuulda ei taha. Ja sellisel juhul on kiiruse ja lihtsuse tõeline kvintessents Nigella sidrunipasta kujul juba iseendast saavutus.

Nigella sidrunipasta (kahele)
(allikas: Nami-nami)

250 g linguine‘t või spagette
1 munakollane
1 dl vahukoort
50 g parmesani
poole sidruni riivitud koor ja mahl
1 sl võid
värsket peterselli

Sega munakollane, koor, sidrunikoor ja -mahl ning riivitud parmesan. Keeda pasta rohkes soolaga maitsestatud vees al dente, kurna, lisa või ja sega hoolikalt läbi. Vala juurde sidrunikaste ja sega läbi. Purusta veskist musta pipart peale ning serveeri kohe riivitud parmesani ja värske peterselliga.

Röstitud pommuga pastaroog

Esmamuljest ja baklažaanidest

Esmamuljet on võimalik jätta ainult üks kord. Tõsi, aga minu meelest on see fakt mõnevõrra üle tähtsustatud. Loomulikult on olukordi, kus sul on ainult üks võimalus endast head muljet jätta ja kui sa seda ära ei kasuta, siis – kahju küll, 0 points, game over! Aga elu tavaliselt nii dramaatiline ei ole.

Kui esmamulje jääb niikuinii ainsaks, siis on’s sel tähtsust, missugune see on? Arvatavasti ei kohta ma enam kunagi ühte hääletajat, miks peaks siis mulle korda minema, kui veider mulje jäi talle autojuhist, kes kandis seljas siidtoppi, jalas Marati dressipükse ja kummikuid, transportis tagaistmel võsasaage, kuulas vene ooperit ja kelle telefonihelinaks oli Bruce Springsteeni “Hungry Heart” (siiamaani on).

Kui kohtumine ei jää ainsaks, siis on esmamuljet alati võimalik korrigeerida ja nii mõnelgi juhul tuleb seda teha väga suures ulatuses. Mul on isegi naljakas mõelda, kuidas ma esimesel kohtumisel sildistasin talumatult ülbeks inimese, kes hiljem sai mu elus väga oluliseks ja kelles ülbus osutus täielikult puuduvaks. (Imestama ei peaks see mind vahest muidugi panema, sest tükkis hiljem kuuldud märksõnadega ‘kuri’ ja ‘ülbe’ olen ka mina aeg-ajalt suutnud jätta mulje, nagu mul poleks ei verd ega südant, ainult jää ja roostevaba teras.) Aga ka teistpidi olen pidanud oma arvamust kohendama. Endast positiivse, suuremeelse ja tõsiseltvõetava inimese mulje jätnu osutus ligemal vaatlusel kitsarinnaliseks, omakasupüüdlikuks ja väiklaseks.

Ja mis sellel kõigel baklažaanidega pistmist on? Tuleb välja, et on. (Mitte et ühe ja teise asjaolu vahele kõigi teiste jaoks peale mu enda raskesti hoomatava seose tekitamine mulle kunagi mingit probleemi oleks valmistanud.) Sest esimesel kohtumisel hea hulk aastaid tagasi jättis baklažaan endast mulje kui täielikust svammist.

Nõnda on pommu (mis on minu meelest üks täitsa õnnestunud ja nüüdseks veidigi kohanenud uudissõna, kõlab umbes sama mõnusalt nagu lodi Jõmmu) minus siiani kahetisi tundeid tekitanud. Ise ma ei ole seda vilja väga palju köögis kasutanud, väljas süües aga olen niisiis reeglina sattunud üsna ebaõnnestunult välja kukkunud roogade peale. Nii et mõistetavatel põhjustel ma just erilist vaimustust üles ei ole näidanud. Teisalt ei saanud ma lahti tundest, et baklažaani peab olema võimalik valmistada ka nii, et ta ei näeks välja ega maitseks nagu pesukäsn. Tuuli põhjalik pommupostitus ainult kinnitas seda arvamust. Nii ma siis võtsin kätte ja asusin katsetama.

Lühike kokkuvõte viimaste nädalate baklažaani-obsessioonist võiks kõlada: hästi läbi küpsenud ja hästi maitsestatud pommu koos sobivate kaaslastega on väga maitsev. Quod erat demonstrandum.

Sellest tulenevalt – mis tähtsus siis ikkagi on esmamuljel? Ja kas otsustama peaks või üldse tohiks seda teha esmamulje põhjal?

Muusika: Simple Minds “Don’t You (Forget About Me)”

Röstitud pommuga pastaroog
(allikas: Oma Maitse, august/2010)

1 keskmine pommu
oliiviõli
2 küüslauguküünt
300 g kirsstomateid
1 sl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
värsket basiilikut
300 g pastat
soola, pipart

Lõika baklažaan kuubikuteks ja sega oliiviõliga. Tõsta koos tervete küüslauguküüntega ahjupannile, raputa peal soola ja musta pipart ning rösti 240-kraadises ahjus 10 minutit. Tõsta pannile ka tomatid, piserda peale palsamiäädikas, raputa suhkur ning rösti veel umbes 5 minutit. Samal ajal keeda ja nõruta pasta. Pigista röstitud küüslauk pasta hulka, lisa tükkideks rebitud basiilikulehed ning küpsenud baklažaan ja tomatid. Serveerimisel lisa veel basiilikut ning soovi korral parmesani juustu ja musta pipart.

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga

Aeg-ajalt on küll tunne, et elu on üks igavene alatu tõbras. Katsub igal võimalikul moel su valvsust uinutada ning just siis, kui oled lõpetanud hinge kinni hoidmise ja julged uskuda, et nüüd läheb kõik ülesmäge, tõmbab sul eriti rafineeritud liigutusega vaiba jalge alt ära. Et veidi aja pärast ingellikult süütul ilmel tagasi hiilida ja teha nägu, nagu kõik oleks kogu aeg kõikse paremas korras olnud. Usalda siis sellist.

Aga nädalavahetus oli hullumeelne. H u l l u m e e l n e. Alates neljapäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni välja. Töö ja teine ja kolmas töö. Toit. Pildistamine. Äraneetud aruanne. Ja terve hulk pisiasju, mis nõudsid mingil moel reageerimist. Selle vahepeal jõudsin veel leiba küpsetada, järjekordse kingituseks mineva Haapsalu salli (ei, mitte liistule, vaid) raamile tõmmata, pesu pesta, maal käia. Ja siis veel helistatakse ja ahvatletakse mind suitsukaladega. Tagane minust, saatan!

(Tegelikult ma muidugi sõitsin laupäeva õhtul ka neile kaladele järele ).

Pühapäeval aga surusin korraliku toidublogardi (kes veel ei tea, siis blogard= blogiv õgard) kombel peegelkaamera ridiküli ja suundusin teiste lõunaosariiklaste seltsis Tallinnasse maasikafestivali ja parimaid söögikohti väisama. Aga sellest edaspidi pikemalt.

Ma tõmbaks nüüd veidi hinge ja võtaks ühe mojito, palun. Aitäh.

Muusika: MLTR “Someday”

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga
(veidi mugandatud: “Pastaraamat”)

250 g värsket pastat
2 sl oliiviõli
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 dl kuiva valget veini
2 dl 10% koort
soola, musta pipart
1 väike suvikõrvits
250 g kirsstomateid
2 suitsukanakintsu

50 g riivitud parmesani
värsket basiilikut

Haki sibul ja küüslauk ning kuumuta õlis klaasjaks. Lisa valge vein, lase hetke keeda ning vala juurde koor, maitsesta soola ja pipraga ning lase mõni minut keeda. Pruunista viilutatud suvikõrvits pannil, lisa poolitatud kirsstomatid ja tükeldatud suitsukana ning kuumuta mõni minut kõike koos. Vala peale koorekaste. Keeda pasta (värskele pastale piisab paarist minutist) peaaegu pehmeks, nõruta, pane tagasi potti ning vala peale kaste. Kuumuta hetke, maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri kohe riivitud parmesani, veskist jahvatatud musta pipra ja basiilikuga.

Spaghetti carbonara

Kui kaunis on teha mitte midagi ja pärast seda puhata.
(Hispaania vanasõna)

Kunagi kingiti mulle raamat “Naudi iga hetke”. Teos, millest oleks võinud eeldada innustust tempo mahavõtmiseks ning just siin, nüüd ja praegu olemiseks. Tuhkagi.

Suurim patt on niisama paigal istumine. Kes elavad lihtsalt niisama, sooritavad mõrva. Tee kiiresti, sest öö saabub liiga ruttu ja miski ei saa kunagi täiesti valmis. Mine kaasa kõigega, mis sünnib. Peame ruttama edasi, kas tahame või mitte.

Mul hakkas halb. Ausalt. Mulle tahetakse õpetada hetke nautimist viisil, mis tekitab tunde, et tuleks joosta nelja erinevasse ilmakaarde, kõigisse korraga, kiiresti ja kohe, sest muidu võib äkki juhtuda, et näen ainult eluks nimetatava rongi viimase vaguni pimedusse kaduvaid tagatulesid.

Tänan, aga kiirustamist ei ole tarvis mulle õpetada, selles distsipliinis olen ma ammu doktorikraadi kaitsnud. Kunagi olin ma uhke oma loomupärasele võimele keskenduda mitmele asjale korraga. See on äärmiselt efektiivne, loomulikult, ja äärmiselt ebatervislik. Ma žongleerisin korraga poole tosina kurikaga ega loobunud sellest ka siis, kui kõigi nende õhus hoidmine hakkas nõudma varasemast kaks korda suuremat pingutust. Ma jätkasin kauplemist selle tüütu sisehäälega, kes kellakäo kombel regulaarsete ajavahemike tagant ette kraaksub, mida on tarvis teha järgmisel päeval kella kümneks, kella kolmeks, kella kaheksaks; kus on tarvis olla homme, ülehomme, reedel, pühapäeval kahe nädala pärast, 1. aprillil, 7. mail; kellele oli vaja juba üleeile helistada; mida on vaja osta – ja tänitab sinna juurde: ära passi niisama, sa ei jõua!

Seepärast on minu kõige kallimad hetked sellised, kus spidomeetriosuti seisab nulli kohal. Kus kõik ära- ja tagasitahtmised on vaikinud. Kus pole hirmu, et elu on kuskil mujal, et tabamatu õnn mööda läeb, jättes mind ja et üleüldse oleks tegelikult parem teha midagi muud kuskil mujal või olla sootuks teine inimene. Kus või(s)tlus endaga on lõppenud. Kus kõik viis meelt ja seitsmes pealekauba on kohal.

Need hetked ongi elu.

Tänane muusika: C. W. Gluck “Dance of the Blessed Spirits” ooperist “Orfeo ed Euridice”

Spaghetti carbonara
(allikas: What a wonderful world)

500 g spagette
250 g peekonit
50 ml kuiva valget veini
2 dl vahukoort
50 g parmesani
2 muna
soola ja musta pipart

Pane spagetid keema, samal ajal lõika peekon ribadeks ja prae krõbedaks. Vala juurde vein ja lase hetk keeda. Klopi munad lahti, lisa koor ja riivitud parmesan. Kurna spagetid (jäta veidi keeduvett alles), vala pannile peekoni juurde (kui näib liiga kuiv olevat, lisa veidi pastakeeduvett). Kalla peale koorekaste, kuumuta veidi pidevalt segades ja eemalda kohe tulelt, et muna tükki ei läheks. Jahvata veskist pipart peale (ka täiendav kogus riivitud parmesani tuleb ainult kasuks) ning serveeri.

*Päris traditsiooniline pasta carbonara (söekaevuri pasta) käib bucatini pastaga ja ainult peekoni-muna-parmesani kastmega, ilma kooreta.