Juurviljakrõpsud

Õige pea (kohe, kui äsja saabunud talv jälle läbi saab…) on kätte jõudmas mu lemmikaeg aastast. Ma armastan aprilliõhtute lõhna, kui hämaruse lähenedes muutub õhk läbipaistvaks, aga ometi käega katsutavaks ja maailm taandub peaaegu kahemõõtmeliseks. Taevas on niisugust erilist sinist tooni, nagu ta on ainult aprillikuus ning maailm hoiab hinge kinni. Ootuses.

Ja hingata on hea ning kerges õhus muutub meelgi kuidagi kergeks, nagu oleks kõik lahtised otsad korraga kokku sõlmitud ja justkui oleks kassikuldki ikkagi kuld.

Need õhtud on loodud jalutamiseks ning kui kurvad või kummalised mõtted parajasti ka poleks, on ootamatult lihtne leida end tõdemuselt: elada siiski on ilus.

Muusika: Rein Rannap “Luuletus”

Juurviljakrõpsude mõttele tulin täiesti juhuslikult ning mõningase katsetamise järel jõudsin rahuldava lõpptulemuseni. Lõigud peaksid olema võimalikult ühepaksused ja -suurused ning kindlasti plaadile laotatud ühe kihina, vastasel juhul jääb osa nätskeks ja osa kipub kõrbema. Kuna nt peet küpseb kauem kui porgand või bataat, võib osutuda heaks mõtteks eri juurviljade eraldi küpsetamine.

Mõnevõrra lihtsam võimalus oleks juurviljalõikude küpsetamine õlis, sel juhul pole neid muidugi eelnevalt vaja õliga segada, aga kindlasti tuleks siis ette võtta köögipaberiga kuivatamine (see tuleb muidugi kasuks ka ahjus küpsetamise puhul, sest mida vähem niiskust, seda kiiremini saab krõbedama tulemuse).

Juurviljakrõpsud

meelepäraseid juurvilju (porgandit, peeti, bataati, pastinaaki, juursellerit, redist, kaalikat)
oliiviõli
soola, pipart
soovi korral erinevaid ürte

Koori juurviljad ja lõika õhukesteks viiludeks (u 1 mm või vähem) – koorimisnoa, köögimandoliini või köögikombaini viilutusteraga (või piisava osavuse korral lihtsalt terava kööginoaga). Vajadusel kuivata viilud köögipaberiga, seejärel sega kausis oliiviõli, soola, pipra ja soovi korral ürtidega korralikult läbi ning laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni juurviljad on krõbedad (täpne aeg sõltub viilude paksusest, kontrolli vahepeal, kas on vaja kauem küpsetada või varem ahjust välja võtta), poole küpsemisaja järel keera viiludel teine külg (ahjuukse avamine vahepeal täidab ka liigse auru eemaldamise eesmärki.

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga

Tegelikult ei ole mulle pühapäevad kunagi meeldinud. Kogu see jauramine idüllilistest pannkoogihommikutest ei haakunud minuga üldse. Pannkoogid ja idüll võisid ju iseendast olla kah, aga tõenäolisemalt laupäeval. Pühapäev tähendas seda, et nädalavahetus oli läbi. Punkt. Isegi kõige nõmedamad raadiosaated olid kavas just pühapäeviti.

Praegu saan ma pühapäevadega hakkama küll. Seda enam, et kaheksal juhul kümnest on need ainsad nädalapäevad, mil võib juhtuda, et ma ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Praegu on mul kana kitkuda hoopistükkis esmaspäevadega. Tell me why I don’t like Mondays… Lähemad töökaaslased paistavad juba teadvat, et esmaspäeval (eriti just hommikuti) võin ma hammustada :p.

Röstitud peedi salatil on pühapäevaga pistmist täpselt nii palju, et oligi üks nendest suurepärastest päevadest, mil mitte midagi ei pidanud, aga võis. Ja varuks oli punapeete, juustu ja kikerherneid. Panin need kokku ja tulemus sai täitsa kabe. Just nimelt nii mulle meeldib. Et on rahulik ja on aega ja tulemus klapib visiooniga ja kohe kõige esimene kompositsioon näeb pildi peal välja täpselt nii, kuis peab ja täpselt kahest pildist piisabki.

I love it, when a plan comes together, oleks öelnud John “Hannibal” Smith.

Muusika: Eleftheria Arvanitaki “Παράπονο/Ξενιτιά” (“Parapono / I Xenitia”)

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga (neljale)

4 väiksemat punapeeti
2 sl suhkruroosiirupit
oliiviõli
soola ja musta pipart
400 g purk kikerherneid
200 g halloumi juustu

Kastmeks:
2-3 sl palsamikreemi

Pese ja koori peedid ning lõika sektoriteks. Nirista peale oliiviõli ja siirup, lisa sool ja jahvata veskist musta pipart. Sega läbi, vala ühe kihina ahjuplaadile, kata plaat fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 50 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu eemalda foolium ning vala pannile ka loputatud ja nõrutatud kikerherned.
Lõika halloumi juust viiludeks ning prae õlis kuldseks. Serveerimiseks tõsta peet ja kikerherned taldrikule, nirista peale palsamikreemi, soovi korral ka oliiviõli ning aseta peale juustuviilud. Soovi korral purusta veskist veel pipart peale.

Peedisupp

Kuulge, saame ühel õhtul kokku ja teeskleme, et on aega! Mängime unistamist. Paneme kella ära ja unustame maailma. Kui me üldse enam oskame. Lihtsalt olla olemas. Mõtlemata sellele, kuidas isegi vaid ühel ainsal õhtul ainult olemisest ja mitte tegemisest tulenev sunnib veel mitme järgmise päeva jooksul niikuinii juba topelt broneeritud jõuvarusid mängu panema.

Loome illusioone ja räägime äraminekust ning kuigi teame, et ei lähe mitte kuhugi, vilksatab ikkagi vähemalt ühel korral imelühikese, südamelöögist teiseni kuluva hetke vältel mõtteist läbi: aga kui lähekski? Päriselt.

Tantsime verbaalset tangot ja (ärme) oleme ühel meelel, kasvõi mängult. Teeme näo, et igasugused asjad on võimalikud. Ütleme sõnu nii, et nad tähendaksid rohkem ja vaikime seal, kus sõnadest ei piisa. Mängime, et on nii lihtne ja lõbus, nagu kunagi on olnud. Räägime päris asjadest. Rõõmudest. Muredest. Hirmudest. Lootustest. Unistustest.

Teeskleme, et mäletame kõiki noid lugusid.

Ja võib juhtuda, et kord kirjutan ma sellestki õhtust ühe loo. Võib-olla unustades ütlemata, et see oli vaid mäng. Või on’s seal üldse mingit vahet? Meil on veini, me mängime malet…

Peedisupp
(mugandatud: Oma Maitse)

2 punast sibulat
oliiviõli
2 porgandit
2 pisemat baklažaani
400 g punapeeti
0,5 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
100 g fetajuustu
värsket tüümiani

Kuumuta potis õli ning prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa baklažaanikuubikud. Kuumuta segades paar minutit, vajadusel lisa õli, sega juurde porgandi- ja peedikuubikud. Vala peale vein, lase mõni hetk keeda ja lisa puljong. Keeda mõõdukal kuumusel, kuni köögiviljad on hästi pehmed. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta kolmandik supist eraldi kaussi, ülejäänu püreesta ühtlaseks. Sega juurde püreestamata köögiviljad, kuumuta korraks läbi ning serveeri fetajuustu ja tüümianiga.

Leiva-peedivorm

Kui jääb puudu aega,
homselt juurde laenan ja jälle tööd,
ma teen tööd, ma teen tööd.
(Dagö “Hiired tuules”)

1950ndatel aastatel üritati Hiinas Mao Zedongi eestvedamisel muude veidrate kampaaniate kõrval hoogtöö korras varblasi hävitada. Idee põhines asjaolul, et varblane ei suuda eriti kaua puhkamata õhus püsida ja nii sai ettevõtmise sisuks püssipaugutamine ning trummide ja gongide tagumine, et varblased hetkekski rahu ei saaks.

Just sellise Hiina varblase tunne mul praegu ongi. Kui ma pean veel paar piiiiizikest asja oma päevadesse ära mahutama ja kui mulle ei anta mitte sugugi aega pistikut aku laadimiseks kontakti torgata, siis ma kukun ühel hetkel surnult maha. Andke mulle mu hingetõmbeaeg ja ma võin põhimõtteliselt p e a a e g u taltsas püsida, muidu tõmban ennast kerra ja ajan kõik okkad püsti.

Olen okastega siil, looduskaitsealune ja magan täna siin!

Kui palju kohustusi võib inimene oma õlgadele võtta, enne kui ta murdub – selles on küsimus. Ja üleüldse – paljugi võiks öelda veel, aga ei ole see see koht ega see aeg. Mõnedest illusioonidest (jah, mul on neid, ikka veel) loobumine tuleks kah kahtlemata kasuks, aga elu ilma illusioonideta oleks ju lihtsalt kole igav ja värvivaene, pealegi on mõned illusioonid reaalsusest palju ilusamad .

See on tarvis ära õppida, kuidas oodata ainult head ja ilusat, aga mitte pettuda, kui seda ei tule.

Leiva-peedivorm (neljale)
(allikas: “Maru maitsev maailm)

8 viilu musta leiba
3 tl suhkrut
1 apelsini koor
250 g keedetud peeti
8 kuivatatud viigimarja
1 dl vahukoort
1 dl piima
1 muna
3 tl suhkrut

Lõika leib kuubikuteks ja rösti kuival pannil krõbedaks. Puista peale suhkur ja riivitud apelsinikoor ning kuumuta, kuni suhkur karamellistub. Lase jahtuda. Riivi peet jämeda riiviga ning lõika viigimarjad ribadeks (kui viigimarjad on väga sitked, võid neid enne vees leotada). Sega leivakuubikud, peet ja viigimarjaviilud ning jaga valitud vormidesse. Klopi muna suhkruga lahti, lisa vahukoor ja piim ning vala vormidesse. Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri hapu- või vahukoorega.

Punapeedipirukast ja Metallicast

Mis seob punapeedipirukat ja Metallicat? Tegelikult – mitte miski. P e a l e käesoleva postituse. Punapeedipirukast kirjutada olen ma lubanud ja Metallicast ma lihtsalt tahan kirjutada nende Tallinna-kontserdi valguses. Et aga jätkuvalt teeselda toidublogi, tuleb need kaks asja sujuvalt ühildada.

Punapeedipirukas astuvad taas üles vanad head sõbrad peet ja sinihallitusjuust, kandes hoolt mahlase ja värvilise lõpptulemuse eest, maitses on hallitusjuustu küll tunda, aga pigem domineerib peedi magusus. Soolaga igaks juhuks koonerdasin, arvates, et juust on niigi piisavalt soolane, aga see oli viga muidugi, tulemus oli kõigi sööjate meelest igas mõttes liiga mahe ja vajanuks pisut särtsu juurde. Nii et lähtuge eelkõige sisetundest, aga maitsestamisel liiga tagasihoidlik olla ei maksa. Ma ise kaaluksin järgmisel korral isegi taina maitsestamist, köömnetega, võib-olla…jah, ma usun, et see oleks päris hea mõte. Kaaluda võiks ka tavalise keedetud peedi asemel ahjus röstitud peedi kasutamist, mis annaks tugevama maitse. Piruka kõrvale sobib hästi jääsalatist (või muust rohelisest kraamist), rukolast, kirsstomatitest ja granaatõunaseemnetest salat, kaste oliiviõlist, palsamiäädikast, soolast ja piprast.

Ametliku osa lõpp.

Maailmas on tohutult palju muusikat, mis mind õnnelikuks teeb. Aga kui ma peaksin kõikide bändide hulgast nimetama ainult ü h e, siis oleks see - raske südamega nende lemmikute pärast, kes mainimata jäävad – Metallica.  Ei saa öelda, et olen Metallica saatel üles kasvanud, ma jõudsin nende muusika juurde umbes 15 aastat tagasi, aga saatma jäänud on nad mind sellest ajast peale. Pärast pühapäevast kontserti esinesin (tõsi – vanema põlvkonna ees) väitega, et Metallica on praktiliselt klassikaline muusika, mispeale mind vaadati nagu üsnagi hullumeelset. Aga minu jaoks see nii ongi – nende muusika on sümfooniline (kui “Master of Puppets”, “Enter Sandman”, “Fade To Black”, “Harvester of Sorrow”, “Sad But True”, “The Unforgiven I”, “One”, “Seek and Destroy” ja üks minu erilisi lemmmikuid “My Friend of Misery” etc ei ole sümfoonilised teosed, siis mis seda üldse on? No kui Mahleri 9. sümfoonia välja arvata.). Mina kuulan neid eduliselt klassikalise muusikaga vaheldumisi ja nad ei sega üksteist ülepea mitte. Mõlemad on võrdsel määral (ehkki erineval moel) võimsad, eepilised ja (üllatus?) intellektuaalsed. Üks õ i g e fänn väidaks muidugi, et Metallica allakäik sai alguse mustast albumist ja pärast seda on vaid sulaselge soft ja kommerts, mina nii ei arva – varasemad plaadid on muidugi puhas kuld, aga ka must album on ikkagi täiesti geniaalne. Kui nad ka üleüldse ühtegi uut lugu enam ei teeks ja vaid vanu esitaks, siis mina oleksin kontserdil ikkagi kohal niivõrd võimsa ja kestva potentsiaaliga on see muusika minu jaoks. (Kontsert oli niisiis ka väga hea – tahtsin ma selle kõigega öelda .)

Mõni aeg tagasi ringles blogides meem, kus muu hulgas tuli ka nimetada muusikapala, mida omaenda matustel kuulata sooviksid. Selles kontekstis ei saa Metallicast üle ega ümber – minu matustel peab kõlama mind aastaid erineval kombel saatnud laul – “Nothing Else Matters”.

Näh, nüüd läks küll vist morbiidseks. Pöördume tagasi punapeedipiruka juurde.

Punapeedipirukas
(veidi mugandatud: Valio)

Põhi:
200 g nisujahu
150 g võid
1 munakollane
1 sl külma vett

Täidis:
500 g keedetud peeti
2 dl kohvikoort
2 muna
musta pipart
soola
150 g sinihallitusjuustu

Sega toasoe või ja jahu ühtlaseks puruks, lisa munakollane ja vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas võitatud 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele, toesta servad fooliumiga ning küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit. Eemalda foolium. Täidise jaoks klopi munad kergelt lahti, maitsesta soola ja pipraga, lisa koor, riivitud peet ja murendatud sinihallitusjuust. Kalla segu eelküpsetatud pirukapõhjale ja küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.