Õuna-martsipanikook

Mul on miskipärast tunne, et mingil õnnetul kombel on see blogi siin jõudnud teatavas mõttes kliinilise surma staadiumisse. Aga loodetavasti annavad elustamisvõtted siiski tulemusi. K u i sel mõtet on. Kuniks ma nimetet küsimuste üle juurdlen, kostitage ennast õunakoogiga.

Õuna-martsipanikook
(allikas: Anu )

0,5 kg (pärmi)lehttainast
600 g õunu
150 g martsipani
50 g võid
(1 sl suhkrut)
2 tl kaneeli

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks, tee servadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (ära tainast põhjani läbi lõika). Kata tainas riivitud või peeneks tükeldatud martsipaniga (riivimine edeneb paremini, kui martsipani enne sügavkülmas hoida), lao peale puhastatud (vajadusel ka kooritud) ja viilutatud või tükeldatud õunad. Sulata või, sega juurde kaneel ning soovi korral suhkur, nirista segu õuntele ning küpseta kooki 200-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri leigelt või jahtunult, soovi korral vanillijäätise, vahukoore või vanillikastmega.

Biskviitkattega rabarberikook

See kook on klassika. Kevad ja lapsepõlv koos ühes maitses. Tuuli ajas isu peale ja siis polnud päästa enam midagi, kiusatused on ju selleks, et neile järele anda. Õnneks oli turule tekkinud juba tervelt kaks tädikest, kelle letilt rabarberit tuvastada võis (kodustatud isend on endiselt kidur). Oh seda õnne ja rõõmu! Retsept (mida ma küll tavaliselt ei vaata, sest see on üks neid kooke, milleks retsepti vaja ei ole), on algupäraselt samuti kokaraamatute klassikult, Ida Savilt.

Koduteel leidsin pargiservast esimesed meelespead. Tundsin toomingalõhna. Kuulsin peoleo vilistamist. Nägin lehise otsas oravat. Kevad – ikka ja alati nagu esimest korda elus. Ning igal aastal teeb omamoodi kurvaks, kui kiiresti see kaunis aeg mööda läheb, ilma et kõige igapäevase keskel oleks eriti aega peatuda. Kuulmise asemel kuulata. Vaatamise asemel näha. Kui ma oskaksin, siis salvestaksin kõik need lõhnad, värvid ja hääled oma mällu – ja järgmisel hetkel küsin endalt, miks soovida just nüüd ja praegu elamise asemel salvestada, säilitada, hoida. Kas selles seisnebki osa inimeseks olemise kurbloolisusest – et me ei märka hetke nautida, sest oleme nii hõivatud muretsemisega selle peatse lõppemise pärast?

Remarque kirjutab  ”Kolmes sõbras”: Kunagi ei tohi endale midagi ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi... Tõsi, hoida ei saa midagi. Aga just see teadmine võikski rahustavalt mõjuda. Põhimõtteliselt on kevad juba läbi. Isegi suvi on juba läbi. Kõik lood on lõppenud juba samal hetkel, mil nende looja avalause paberile saab. Iga tere peidab endas hüvastijättu. Esimene suudlus on sama hästi viimane.

Aga mis siis? Come along and share the good times, while we can…

Tänane muusika: Richard Hawley “Valentine”

Biskviitkattega rabarberikook
(allikas: Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”)

200 g võid
300 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

700 g rabarberit
75 g suhkrut

Biskviit:
6 muna
125 g suhkrut
75 g nisujahu
30 g kartulitärklist

Valmista muretainas – sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja haki segamini. Lisa lahti klopitud muna ning suru ühtlaseks tainaks (jällegi on lihtsam ja kiirem toimetada köögikombainiga). Pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas ristkülikuks, kata sellega ahjuplaat, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks (8-10 minutit), sõelu juurde omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega ettevaatlikult segamini. Kata eelküpsetatud muretainapõhi tükeldatud rabarberiga (noori rabarberivarsi pole vaja koorida), raputa üle suhkruga, vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kooki 20-25 minutit. Lase koogil veerand tundi avatud uksega ahjus seista, enne kui välja võtad. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.

Pähkli-puuvilja plaadikook

Kunagi olin ma Muhv. Ei, furgooni mul ei olnud, muhvi tegelikult ka mitte ja isegi iseendale nõudmiseni kirju ma ei kirjutanud. Ma kirjutasin luuletusi, muidugi kirjutasin ma neid, näidake mulle eesti filoloogi, kes ei ole kunagi ühtegi luuletust kirjutanud. Õnneks jätkus mul piisavalt taipu õigel ajal järele jätta .

Toona olid ka Sammalhabe, kes armastas loodust, ja Kingpool, kes defineeris ennast egoistina. Kraesid oli erineval ajal isegi mitu. Neist üks on tänaseks umbes kaks meetrit pikk ja väljanägemiselt nende isikute hulgas, kes pimedal tänaval kohtudes erilist kindlustunnet ei ärata. Täna leidsin ma oma lauasahtlist postkaardi, kuhu oli kirjutatud: õnne ja armastust, palju armastust kõige kallimale Muhvile. Nukker hetk, sest kogu sellest seltskonnast on peale minu jäänud vaid Sammalhabe…

Veel teinegi kaart jäi pihku. Võib-olla kõige ilusamate sõnadega, mis mulle kunagi kirjutatud – Sinu silmade vaikuse värvi on võti, millest piisab, et avada maailm – aga need olidki ainult ilusad sõnad, ehkki tol hetkel ilmselt tõsiselt mõeldud. Kui sõnal ei ole tegu toeks, ta orvuna sureb ja enam ei loe… Võib-olla too oligi aeg, mil ma hakkasin tegusid olulisemaks pidama…

Mis pagana mõtted mu peas liiguvad, ei oska ma ka ise enam öelda.

Pähkli-puuvilja plaadikook
(veidi mugandatud: “Kuldne šokolaadiraamat”)

50 g nisujahu
200 g valget šokolaadi
50 g võid
125 g mett
125 g aprikoosimarmelaadi
100 g mandleid
150 g kreeka pähkleid
100 g kuivatatud aprikoose
150 g kookoshelbeid
100 g rosinaid

Sulata valge šokolaad ja või veevannil. Teises nõus kuumuta tasasel tulel mett ja aprikoosimarmelaadi, kuni need muutuvad voolavaks. Sega jahu, kookoshelbed, rosinad, jämedalt hakitud mandlid, pähklid ja aprikoosid, vala peale šokolaadi-võisegu ning mesi ja marmelaad, sega hoolikalt segamini. Tõsta tainas võitatud 20×30 cm koogivormi, silu pealt tasaseks (kuna mass on üsna kleepuv, siis kõige paremini õnnestub see märja käega) ja küpseta 170-kraadises ahjus 35-40 minutit. Lase jahtuda ning lõika terava noaga ruutudeks.

Pohla-toorjuustu plaadikook

Eile õhtul istusin köögis keset leivalõhna, akna taga tulede valguses sädelesid lumekristallid ja hetkeks vilkasatas minust läbi midagi jõulutunde sarnast. Üheks lühikeseks hetkeks on seda ikka igal aastal juhtunud. Sõites öösel kella nelja ajal koju läbi lume alla magava jõulutuledes linna, saatjaks Allan Vainola “Viimane jõuluöö”. Piparkooke ahjust võttes. Jõuluõhtu viimaseid küünlaid kustutades. Jõululaupäeval surnuaias jalutades.

Jõuluööl käib ingel igas toas, lendleb sääl ta küünla valgusjoas…

Lapsepõlves võib-olla tõesti. Lendas ehk tasasel tiivasahinal tuppa, pärast seda, kui kõik olid magama läinud, ja kadus taas, jätte endast paar hõbedast juust kuuseokstele ning kingipaberite ja mandariinikoorte virnale. Aga lapsed magasid, kingitused voodi kõrval, ninas lõhn, mis jääb tuppa pärast küünalde kustutamist.

Kuuse okstelt tõuseb jõuluhõng, ingli juustel särab karralõng…

Usk jõuluimedesse hajub aastatega. Kommetest saab kohustus, millega hing enam sidet ei leia. Kaubanduskeskustes ja raadios kõlava “Aisakella” eest tahaks põgeneda üksikule saarele. Valdavaks muutub soov, et lastaks natuke aega lihtsalt rahulikult olla.

Silmaga sa teda vaevalt näed, siiski tunned, et ta soovib hääd…

Aga võib-olla ta lendab siiski öösel su koju. Siis, kui oled endaga rahu teinud, koorma oma õlgadelt maha pannud ja magad rahulikku und. Võib-olla ta ongi seal. Isegi siis, kui me enam temasse ei usu. Sellepärast ma soovingi – taasleitud usku imedesse!

(Lauluread on Olav Ehala laulust “Jõuluingel”, sõnad Leelo Tungal)

Pohla-toorjuustu plaadikook
(mugandatud: kiilikese köögikatsetused)

Põhi:
350 g šokolaadiküpsiseid
135 g võid

Täidis:
850 g toorjuustu
225 g suhkrut
4 muna
2 sl jahu
200 g hapukoort
300 g pohli

Kate:
150 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Jaota puru küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja suru lusikaga ühtlaseks. Võid põhja 175 kraadi juures u 10 minutit eelküpsetada, aga ilmtingimata vajalik ei ole. Sega toorjuust suhkruga, lisa hapukoor, jahu ja lahti klopitud muna ning sega hoolikalt. Purukatte jaoks purusta küpsised, lisa või ning hõõru ühtlaseks puruks.  Jaota pohlad koogipõhjale, kata toorjuustumassiga ning laota peale puru. Küpseta 175-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Õuna-kaerahelbe plaadikook

Õuntega on sel aastal üldiselt kehvasti. Ainus õunapuu, millel midagi küljes, on seesama igitubli poolmetsik puu, millest ma olen kirjutanud selle õunakoogi juures. Eelmisel korral maal käies korjasin endale tubli kotitäie kaasa. Pool sellest sai realiseeritud õuna-apelsinimoosiks. Sealjuures olin ma suutnud ära unustada, kas neid õunu oli vajalik koorida või mitte. Igaks juhuks helistasin asja täpsustamiseks emale. Õnnekombel ei võtnud ta telefoni vastu, sestap otsustasin omaenese tarkusest, et ei ole neid tarvis koorida miskit (ega ei olnud ka). Järgmisel päeval helistas ema tagasi ja ütles, et tema küll koorib , mispeale ma arvasin, et oli väga hea, et ma seda eelmisel õhtul teada ei saanud. Ma oleks neid õunu seal poole ööni koorinud! Mitteteadmisest on kasu – mõnikord . Ülejäänud poole kotitäiega tuleb veel tegeleda, erinevate õunakookide kujul siis eeldatavalt.  See plaadikook on näiteks üks tänuväärne võimalus, sest seda on lihtne teha, maitseb hästi, saab kiiresti valmis ja sisaldab päris ohtralt õunu.

Õuna-kaerahelbe plaadikook
(allikas: perenaine.ee)

Tainas:
300 g nisujahu
75 g jämedaid kaerahelbeid
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
70 g suhkrut
50 g fariinsuhkrut
125 g võid
2 dl kohvikoort
2 muna

Kate:
500-600 g õunatükke
2 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Sega jahu, kaerahelbed, küpsetuspulber ja suhkrud. Klopi munad lahti ning sega kohvikoorega. Lisa kuivainesegule vaheldumisi kooresegu ning sulatatud ja pisut jahtunud või. Sega tainas ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lao peale õunatükid ning puista peale suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.