Peedisupp

Kuulge, saame ühel õhtul kokku ja teeskleme, et on aega! Mängime unistamist. Paneme kella ära ja unustame maailma. Kui me üldse enam oskame. Lihtsalt olla olemas. Mõtlemata sellele, kuidas isegi vaid ühel ainsal õhtul ainult olemisest ja mitte tegemisest tulenev sunnib veel mitme järgmise päeva jooksul niikuinii juba topelt broneeritud jõuvarusid mängu panema.

Loome illusioone ja räägime äraminekust ning kuigi teame, et ei lähe mitte kuhugi, vilksatab ikkagi vähemalt ühel korral imelühikese, südamelöögist teiseni kuluva hetke vältel mõtteist läbi: aga kui lähekski? Päriselt.

Tantsime verbaalset tangot ja (ärme) oleme ühel meelel, kasvõi mängult. Teeme näo, et igasugused asjad on võimalikud. Ütleme sõnu nii, et nad tähendaksid rohkem ja vaikime seal, kus sõnadest ei piisa. Mängime, et on nii lihtne ja lõbus, nagu kunagi on olnud. Räägime päris asjadest. Rõõmudest. Muredest. Hirmudest. Lootustest. Unistustest.

Teeskleme, et mäletame kõiki noid lugusid.

Ja võib juhtuda, et kord kirjutan ma sellestki õhtust ühe loo. Võib-olla unustades ütlemata, et see oli vaid mäng. Või on’s seal üldse mingit vahet? Meil on veini, me mängime malet…

Peedisupp
(mugandatud: Oma Maitse)

2 punast sibulat
oliiviõli
2 porgandit
2 pisemat baklažaani
400 g punapeeti
0,5 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
100 g fetajuustu
värsket tüümiani

Kuumuta potis õli ning prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa baklažaanikuubikud. Kuumuta segades paar minutit, vajadusel lisa õli, sega juurde porgandi- ja peedikuubikud. Vala peale vein, lase mõni hetk keeda ja lisa puljong. Keeda mõõdukal kuumusel, kuni köögiviljad on hästi pehmed. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta kolmandik supist eraldi kaussi, ülejäänu püreesta ühtlaseks. Sega juurde püreestamata köögiviljad, kuumuta korraks läbi ning serveeri fetajuustu ja tüümianiga.

Pommu-kikerhernesalat

Naljakas, et mõned asjad ei muutu kunagi. Endiselt on Jupiterile lubatud palju rohkem kui härjale ja endiselt näib mulle, et vahel olen ma täiesti nähtamatu – asjaolu, millel on loomulikult ka oma plusspool .

Täna oli üks omamoodi aastapäev – kuus aastat on möödas. Ja lihtsalt üks ilus hilissuvine päev, mida ei suutnud rikkuda isegi fakt, et suurem osa asju kiskus rappa juba hommikust alates.

Õhtu möödus uuel, veel linaõlitamisest kergelt naksuval rõdul, nägu vastu õhtupäikest, jahe valge vein klaasides, harissa-vürtsikas pommu-kikerhernesalat taldrikuil, taustaks Ketil Bjørnstad ning kaugemalt kostev muruniiduki hääl. Taevas oli selge ja sinine ning lennuki jäetud jälg kaardus küsimärgiks: kui läheks ära…?

Selliseid hetki ma armastan. Ma loodan, et see ei olnud veel lõplik hüvastijätt suvega, ent kui siiski, siis ilu oli selles omajagu. Hiljem aiast piparmünti toomas käies võtsin noore puu otsast viimase, seest klaasjaks muutunud valge klaari. Ja ritsikad siristasid ning tuhmimaks tõmbuvasse taevasse tõusis poolik kuu.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Anniversary”

Pommu-kikerhernesalat
(allikas: What a wonderful world)

2 väiksemat pommut
1 terve küüslauk
1-2 sl harissapastat
1 sl oliiviõli
400 g purk kikerherneid
1 punane sibul
250 g halloumi juustu
poole sidruni koor ja mahl
1 sl oliiviõli
1 sl rapsiõli
soola ja musta pipart
peotäis rukolat
peotäis värsket koriandrit

Lõika pommu viiludeks ja viilud omakorda pooleks, pane pommuviilud ja küüslauguküüned ahjuvormi, lisa harissa ja oliiviõli ning sega läbi. Küpseta 190-kraadises ahjus 25 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu lisa kurnatud ja külma veega loputatud kikerherned.
Viiluta sibul, vala peale keev vesi ning lase 5 minutit seista, kurna ning loputa külma veega.
Kuumuta pannil õli ning prae selles halloumi juustu viilud mõlemalt poolt kuldseks.
Kastme jaoks sega oliiviõli, rapsiõli, sidrunimahl ja -koor, maitsesta soola ja musta pipraga.
Tõsta küpsenud köögiviljad salatikaussi, lisa sibul ja väiksemaks murtud juustuviilud, vala peale kaste ning sega kergelt läbi. Lisa juurde rukola ja koriander ning serveeri kohe.

Röstitud pommuga pastaroog

Esmamuljest ja baklažaanidest

Esmamuljet on võimalik jätta ainult üks kord. Tõsi, aga minu meelest on see fakt mõnevõrra üle tähtsustatud. Loomulikult on olukordi, kus sul on ainult üks võimalus endast head muljet jätta ja kui sa seda ära ei kasuta, siis – kahju küll, 0 points, game over! Aga elu tavaliselt nii dramaatiline ei ole.

Kui esmamulje jääb niikuinii ainsaks, siis on’s sel tähtsust, missugune see on? Arvatavasti ei kohta ma enam kunagi ühte hääletajat, miks peaks siis mulle korda minema, kui veider mulje jäi talle autojuhist, kes kandis seljas siidtoppi, jalas Marati dressipükse ja kummikuid, transportis tagaistmel võsasaage, kuulas vene ooperit ja kelle telefonihelinaks oli Bruce Springsteeni “Hungry Heart” (siiamaani on).

Kui kohtumine ei jää ainsaks, siis on esmamuljet alati võimalik korrigeerida ja nii mõnelgi juhul tuleb seda teha väga suures ulatuses. Mul on isegi naljakas mõelda, kuidas ma esimesel kohtumisel sildistasin talumatult ülbeks inimese, kes hiljem sai mu elus väga oluliseks ja kelles ülbus osutus täielikult puuduvaks. (Imestama ei peaks see mind vahest muidugi panema, sest tükkis hiljem kuuldud märksõnadega ‘kuri’ ja ‘ülbe’ olen ka mina aeg-ajalt suutnud jätta mulje, nagu mul poleks ei verd ega südant, ainult jää ja roostevaba teras.) Aga ka teistpidi olen pidanud oma arvamust kohendama. Endast positiivse, suuremeelse ja tõsiseltvõetava inimese mulje jätnu osutus ligemal vaatlusel kitsarinnaliseks, omakasupüüdlikuks ja väiklaseks.

Ja mis sellel kõigel baklažaanidega pistmist on? Tuleb välja, et on. (Mitte et ühe ja teise asjaolu vahele kõigi teiste jaoks peale mu enda raskesti hoomatava seose tekitamine mulle kunagi mingit probleemi oleks valmistanud.) Sest esimesel kohtumisel hea hulk aastaid tagasi jättis baklažaan endast mulje kui täielikust svammist.

Nõnda on pommu (mis on minu meelest üks täitsa õnnestunud ja nüüdseks veidigi kohanenud uudissõna, kõlab umbes sama mõnusalt nagu lodi Jõmmu) minus siiani kahetisi tundeid tekitanud. Ise ma ei ole seda vilja väga palju köögis kasutanud, väljas süües aga olen niisiis reeglina sattunud üsna ebaõnnestunult välja kukkunud roogade peale. Nii et mõistetavatel põhjustel ma just erilist vaimustust üles ei ole näidanud. Teisalt ei saanud ma lahti tundest, et baklažaani peab olema võimalik valmistada ka nii, et ta ei näeks välja ega maitseks nagu pesukäsn. Tuuli põhjalik pommupostitus ainult kinnitas seda arvamust. Nii ma siis võtsin kätte ja asusin katsetama.

Lühike kokkuvõte viimaste nädalate baklažaani-obsessioonist võiks kõlada: hästi läbi küpsenud ja hästi maitsestatud pommu koos sobivate kaaslastega on väga maitsev. Quod erat demonstrandum.

Sellest tulenevalt – mis tähtsus siis ikkagi on esmamuljel? Ja kas otsustama peaks või üldse tohiks seda teha esmamulje põhjal?

Muusika: Simple Minds “Don’t You (Forget About Me)”

Röstitud pommuga pastaroog
(allikas: Oma Maitse, august/2010)

1 keskmine pommu
oliiviõli
2 küüslauguküünt
300 g kirsstomateid
1 sl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
värsket basiilikut
300 g pastat
soola, pipart

Lõika baklažaan kuubikuteks ja sega oliiviõliga. Tõsta koos tervete küüslauguküüntega ahjupannile, raputa peal soola ja musta pipart ning rösti 240-kraadises ahjus 10 minutit. Tõsta pannile ka tomatid, piserda peale palsamiäädikas, raputa suhkur ning rösti veel umbes 5 minutit. Samal ajal keeda ja nõruta pasta. Pigista röstitud küüslauk pasta hulka, lisa tükkideks rebitud basiilikulehed ning küpsenud baklažaan ja tomatid. Serveerimisel lisa veel basiilikut ning soovi korral parmesani juustu ja musta pipart.

Ahjuköögiviljad

Ahjuköögiviljad 

paprikat
baklažaani e pommut
suvikõrvitsat
kirsstomateid
porgandit
paar küüslauguküünt
oliiviõli
(2-3 sl palsamiäädikat)
meresoola
musta pipart
kuivatatud tüümiani, rosmariini vms
(tšillihelbeid)
(200 g sinihallitusjuustu)

Puhasta köögiviljad ja tükelda meelepärasteks tükkideks. Lisa oliiviõli, sool, pipar ja ürdid, soovi korral tšillihelbed ja palsamiäädikas, kalla köögiviljadele ning sega läbi. Vala köögiviljad ühe kihina ahjuvormi või -plaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit, vahepeal paar korda segades. Soovi korral kata hallitusjuustuviiludega ning küpseta veel kümmekond minutit, kuni juust hakkab sulama.

Köögivilju võib loomulikult varieerida, nagu ka hallitusjuustu asendada mozzarella või mõne muu juustuga või riivida küpsenud köögiviljadele parmesani või piserdada kümmekond minutit enne küpsetamise lõppu peale paar sl palsamikreemi. Varieerimisvõimalusi on palju.