Juurviljakrõpsud

Õige pea (kohe, kui äsja saabunud talv jälle läbi saab…) on kätte jõudmas mu lemmikaeg aastast. Ma armastan aprilliõhtute lõhna, kui hämaruse lähenedes muutub õhk läbipaistvaks, aga ometi käega katsutavaks ja maailm taandub peaaegu kahemõõtmeliseks. Taevas on niisugust erilist sinist tooni, nagu ta on ainult aprillikuus ning maailm hoiab hinge kinni. Ootuses.

Ja hingata on hea ning kerges õhus muutub meelgi kuidagi kergeks, nagu oleks kõik lahtised otsad korraga kokku sõlmitud ja justkui oleks kassikuldki ikkagi kuld.

Need õhtud on loodud jalutamiseks ning kui kurvad või kummalised mõtted parajasti ka poleks, on ootamatult lihtne leida end tõdemuselt: elada siiski on ilus.

Muusika: Rein Rannap “Luuletus”

Juurviljakrõpsude mõttele tulin täiesti juhuslikult ning mõningase katsetamise järel jõudsin rahuldava lõpptulemuseni. Lõigud peaksid olema võimalikult ühepaksused ja -suurused ning kindlasti plaadile laotatud ühe kihina, vastasel juhul jääb osa nätskeks ja osa kipub kõrbema. Kuna nt peet küpseb kauem kui porgand või bataat, võib osutuda heaks mõtteks eri juurviljade eraldi küpsetamine.

Mõnevõrra lihtsam võimalus oleks juurviljalõikude küpsetamine õlis, sel juhul pole neid muidugi eelnevalt vaja õliga segada, aga kindlasti tuleks siis ette võtta köögipaberiga kuivatamine (see tuleb muidugi kasuks ka ahjus küpsetamise puhul, sest mida vähem niiskust, seda kiiremini saab krõbedama tulemuse).

Juurviljakrõpsud

meelepäraseid juurvilju (porgandit, peeti, bataati, pastinaaki, juursellerit, redist, kaalikat)
oliiviõli
soola, pipart
soovi korral erinevaid ürte

Koori juurviljad ja lõika õhukesteks viiludeks (u 1 mm või vähem) – koorimisnoa, köögimandoliini või köögikombaini viilutusteraga (või piisava osavuse korral lihtsalt terava kööginoaga). Vajadusel kuivata viilud köögipaberiga, seejärel sega kausis oliiviõli, soola, pipra ja soovi korral ürtidega korralikult läbi ning laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni juurviljad on krõbedad (täpne aeg sõltub viilude paksusest, kontrolli vahepeal, kas on vaja kauem küpsetada või varem ahjust välja võtta), poole küpsemisaja järel keera viiludel teine külg (ahjuukse avamine vahepeal täidab ka liigse auru eemaldamise eesmärki.

Porgandi-hapukoorekook

Viimase nädala jooksul on mult kaks korda küsitud, kas ma millestki muust peale toidu ka mõtlen . Mõtlen, mõtlen. Ausõna.

Näiteks sellest, kas kunagi võiks saabuda aeg, mil siinsed plaadipoed lakkavad klassikalise muusika riiulisse paigutamast plaate nagu Helmut Lotti Goes Classic? Vähimagi valiku puudumisel olen suurema osa oma plaate niikuinii sunnitud mujalt tellima, aga sellised leiud ajavad mul ikka iga kord harja punaseks.

Ja jalanõudest, neist ei saa ma ikka üle ega ümber. Käisime kaasvõitlejatega kingapoes. Kuna ma oma arvamust õudse  disainiga toodete kohta tagasi ei hoidnud, siis oleks meid ilmselt pikapeale sealt välja visatud. Aga no ausalt – sellised kingad. Või sellised. Või sellised. Või sellised. K u h u te niisugustega lähete? Ja mis õigupoolest veelgi olulisem – k u i d a s? Otsejoones EMO-sse? Sarnaseid röögatusi oli valida muidugi veel hulgi, aga ma ei viitsi rohkem pilte otsida. Kas kusagil on mingi direktiiv, mille kohaselt tuleb Eestisse tarnida ainult inimeste jalale mitte mõeldud jalanõusid? 

Või siis sellest, et soovimisega tuleb ettevaatlik olla, võitegi saada, mida tahtsite. Ehk siis näib, et mina, kes ma olen endale eluaeg ihaldanud võimet kõigesse mitte nii tõsiselt suhtuda, olen sattunud teise äärmusesse ja ei suuda enam ülepea mitte midagi tõsiselt võtta. See ei olegi üldse nii tore, kui ma arvasin.

Ka sellest, kas on ü l d s e midagi, mis mul und ära ei võta. Sest mulle miskipärast näib, et ühel kenal ööl passisin ma ärkvel seetõttu, et jõin õhtul… piparmünditeed. Mis järgmiseks? Piim?!

Ja siis veel leekidest ja liblikatest ja tiibadest ja tulpidest.

Ning kui see kõik pähe mahub, siis on üsna ilmselge, et seal rohkemale enam ruumi ei jätkugi. (Või kui, siis ainult pardikoibadele ja õige natukesele porgandikoogile. )

Muusika: Pablo Milanés “Yolanda”

Porgandi-hapukoorekook
(mugandatud: blogi Maitse asi)

350 g porgandit
100 g suhkrut
2 muna
320 g jahu
50 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
500 g hapukoort
1 dl suhkrut

Kaunistuseks:
50 g kookoshelbeid

Riivi porgand peene riiviga, sega juurde suhkur, lisa lahti klopitud munad ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning määri ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus 20-25 minutit. Lase jahtuda ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks. Tõsta kihid serveerimisalusele ning määri vahele ja peale suhkruga segatud hapukoor (hapukoort võib olla rohkem, et kook mahlasem saaks, aga sellisel juhul on see ilmselt mõistlikum valmistada kõrgemate äärtega vormi sisse). Lase üleöö külmas seista ning kaunista kookoshelvestega.

Räimesupist ja ooperist

Ühel õhtul…

… avasin korraks akna, veendumaks, et õhus tõepoolest on kauget kevadeaimust, ja seejärel, heites süümepiinadeta kõik muu kõrvale, lihtsalt kuulasin mitu tundi oma armastatud ooperit, seda kõige kaunimat ja kõige ebaloogilisemat (peaasjalikult selles osas, mis puudutab libretosid) kõigist kunstidest. Kõrvad puhkasid ja meel puhkas.

Algajal ooperihuvilisel ma võib-olla ei soovitakski esiotsa süžeele väga suurt tähelepanu pöörata, sest – kogu oma austuse juures – ooperi juurde käib olemuslikuna absoluutselt kõigi tegelaste absoluutselt mõistusevastane käitumine, mida ei saa hinnata tava- ega veel vähem tänapäeva standardite alusel, ja püüd sellega sammu pidada võib asjaga harjumata inimese ilma jätta imelisest muusikast.

Teiselt poolt vajab muusika mõistmise toeks siiski sisu ja tausta tundmist. Näiteks Butterfly aaria “Un bel di vedremo” Puccini “Madama Butterflyst” on ka kontekstiväliselt hingekriipiv, aga tervikuks saab see alles koos teadmisega Cio-Cio-sani sõgedast, aga ometi väärikast, kannatlikust ja iginaiselikust (l)ootusest.

Väga paljud väga populaarsed tenoriaariad mind ei kõneta, aga nende hulgas on üks ere erand – Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle” Puccini “Toscast”, ette kantud noore José Carrerase selge ja metalselt heliseva häälega (salvestus aastast 1976), mida minu hinnangul pole ükski teine tenor ületada suutnud ja mis omandas minu jaoks tähenduse juba ammu enne, kui ma seda ooperit üldse tervikuna nägin. Aaria sisuline taust jõudis minuni palju hiljem.

Aga võib-olla ei piisa isegi sisust, vaid täielikule mõistmisele aitab kaasa hoopis inimlik kogemus?

Vahest suudab ainult see, kes on vastuseta armastanud, täielikult hinnata Verdi “Don Carlo” Philipi aaria “Ella giammai m’amo” vaoshoitud sisendusjõudu? Ehk tunneb Glucki “Orfeuse ja Euridice” aaria “Che faro senza Euridice?” kogu ahastust ainult see, kes on armastanud ja kaotanud?

Sel moel võiksin jätkata veel tunde.

Võiksin loetleda aariaid, duette ja ansambleid; võiksin kirjeldada oma absoluutseid lemmikuid – Puccini “Toscat”, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Rossini “Sevilla habemeajajat”, Verdi “Maskiballi” ja “Rigolettot”, mis on täiesti geniaalne teos alates esimesest taktist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane noot on kõlanud.

Võiksin rääkida interpretatsioonidest, mis minu jaoks ületamatud, nagu lisaks eelmainitud Cavaradossi aariale on etaloniks Georg Otsa versioon Tšaikovski “Padaemanda” Jeletski aariast “Ja vas ljublju”.

Aga ma ütlen hoopis laenatud sõnadega:

Mis sel kõigel räimesupiga pistmist on? Väga vähe Võib-olla ma lihtsalt üritan näidata, et isegi ooper pole minu jaoks niisuguse pühaduse oreooliga ümbritsetud, et seda ei sobiks ihutoiduga ühte patta panna. Või siis sellepärast, et see siin pidada ju suuremalt jaolt ikkagi toidublogi olema. Noja et ma jutuga jälle supini ei jõudnud, siis olgu öeldud, et suppidest (ja mitte ooperist) räägitakse Nami-nami vastavas kooskokkamises.

Räimesupp
(mugandatud Santa Maria reklaamist)

25 g võid
pool porrut
3 porgandit
1 veiniklaasitäis valget veini
4 kartulit
1 l kala- või köögiviljapuljongit
4 tera vürtsi
1 loorberileht
300 g räimefileed
2 dl kohvi- või vahukoort
värsket tilli
soola ja musta pipart

Sulata potis või, lisa viilutatud porru ja tükeldatud porgand ning kuumuta mõni minut. Vala juurde valge vein, lisa vürts ja loorberileht, lase veidi keeda, lisa puljong ja kuubikuteks lõigatud kartul ning lase keeda, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisa rõõsk koor ja räimefileed ning keeda veel umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga ning serveeri värske tilliga.

Tomati-porgandisupp peekoniga

Vahepealsest ajast ehk mainimist väärt:

HMN ehk heade mõtete nurk. Kes teavad, need teavad . Ülejäänutel tasuks välja uurida.

Külm. Neljarattaline mulle enam oma teeneid ei osuta ja iga jumala hommik ei jaksa meelitada kah, sestap ei jäänudki midagi muud üle, kui tuli raskelt ohates kogu glamuur ohvriks tuua. Vildid jalas, sulejope seljas ja kahekordsed villased käpikud käes on täitsa võimalik käsitsi käia küll. Šarmaant. Oleks võinud ka hullemini minna.

Veel kord külm. Tarja (Turuneni, mitte Haloneni, öf koors) kontsert jaanuari viimasel õhtul Rock Cafe’s, mis oli väga tore, ja pärast mida ütles auto parklas, et lakkuge panni, vaadake ise, kuidas kotto tagasi saate. Õnneks ta leebus siiski ka põhjalikuma veenmiseta ja nõustus vaguralt jälle koostööd tegema. Suurest heameelest läks lahkumisega isegi natuke liiga kiireks .

Ja veel üks kord külm, mida on naha alt igatepidi mõistlik peletada Vana Tallinna, ingveritee, sauna ja supiga. Sibula- näiteks või mõne teise isendiga.

Eluvaim on igatahes veel sees, ehkki vajab järjepidevat turgutamist.

Muusika: keelelise järjepidevuse huvides sobiks mõistagi Johansonide (üllatus-üllatus) “Külm“ :P (Võib muidu sedagi vabalt kuulata.) Aga mul mõlkus meeles hoopis Tarja “Until My Last Breath“.

Tomati-porgandisupp peekoniga (neljale)
(veidi mugandatud: perenaine.ee)

4 porgandit
2 sibulat
2 küüslauguküünt
125 g päikesekuivatatud tomateid õlis
1 l tomatimahla
soola
musta pipart

Serveerimiseks:
4 viilu musta leiba
100 g suitsupeekonit

Tükelda sibul ja küüslauk, puhasta ja viiluta porgandid. Kuumuta 2-3 sl päikesekuivatatud tomatite õli potipõhjas, lisa aedviljad ning kuumuta 5 minutit. Lisa tomatimahl ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid ning keeda, kuni aedviljad on pehmed. Maitsesta soola ja pipraga ning püreesta saumikseriga.
Tükelda peekon ning prae, kuni rasv eraldub ja peekon hakkab krõbedaks muutuma. Lisa kuubikuteks lõigatud leib ning prae kõik koos läbi. Serveeri suppi koos peekoni ja leivaga.

Porgandi-vaarikarull

Võtame porgandi. Pool kilo. Puhastame ja riivime ära ja paneme koogitainasse. Pärast küpsetamist lisame täidise ja keerame koogi rulli. Lisaks rullile võtame kaasa muud söödavat ja joodavat, villased sokid, säraküünlad, muusika ja head sõbrad, pakime selle kõik oma tublisse VW-sse ja sõidame ära. Vana-aasta viimaseks ööks.

Kalendrist rebime viimase lehe ning enne, kui selle abil süttib ahjus tuli, vaatame tagasi. Ainult korraks.

Missugune oli lõppev aasta teie jaoks?

Minu 2011. aasta oli valus. Kohati väga valus. Liiga palju kordi pidin endalt küsima, kust kohast läheb piir. Liiga palju asju jooksis korraga kokku. Lõpuks ma väsisin ning surin. Vaimselt ja emotsionaalselt.

Ent samavõrra oli see aasta ilus. Lugematu arv kordi küsisin endalt, mida head ma siiski kunagi teinud olen, et väärida oma sõpru. Sain teada, kui kaunis on tõeliselt tugevate inimeste julgus olla õrn. Head toitu ja head äraolemist oli rohkem kui kunagi varem.

Aga sel moel – valusa ja ilusana – oli see aasta elus. Valu kaudu vormusid lõpuks lihtsad vastused keerulistele küsimustele. Ilu õpetas mõistma, et tegelikult olen rikas kui kröösus. Lõpuks suutsin, tahtsin ja julgesin ma jälle. Paljutki õppisin lihtsalt naljaks pöörama, ehkki oma loomusega päriselt vastuollu minna ei saa, mõnd pidepunkti on mul ikkagi vaja ja kõik ei muutu kunagi mu jaoks mänguks.

Ülejäänu? Well, maybe next year…

Lõpulauluks jäägu Tõnis Mägi “Aeg on lahkuda”. Vana ja uus. Lahkumine ja kohtumine. Üheta ei saaks olla teist.

Ma soovin teile kõigile elusat uut aastat!

Porgandi-vaarikarull
(allikas: Maitse asi)

Tainas:
500 g porgandit
180 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 muna
25 g õli
120 g jahu

Puisteks:
50 g kookoshelbeid

Täidis:
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
250 g (külmutatud) vaarikaid
2 sl želatiinipulbrit
100 ml vett või mahla

Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa õli, jahu ja riivitud porgand, sega ühtlaseks ning laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, raputa peale kookoshelbed, vajuta käega kinni ja lase tainaplaadil jahtuda. Seejärel keera kook puhtale küpsetuspaberilehele nii, et kookoshelvestega kaetud pool jääb allapoole.
Paisuta želatiini vees või mahlas umbes 10 minutit, sulata veevannil ja lase jahtuda. Vahusta vahukoor suhkruga ning lisa vahustamist jätkates leige želatiinisegu ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Laota segu ühtlaselt koogile, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ning jäta vähemalt neljaks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.