Juustukook mustade sõstardega

Nüüd olen ma üpris veendunud, et seda ei olnud päriselt olemas. Neid nädalaid siin vahepeal, ma mõtlen. Jäin lihtsalt õhtul magama, hommikul ärkasin üles ja läksin tööle.

Unes nägin veemullides peegelduvat maailma

Ja väikesi krokodille

See kõik oli osa hoopis teisest loost. Nii lihtsalt on. Nagu öeldakse Johnny Cashi laulus: I don’t like it, but I guess things happen that way. Kui see üldse vihale ei ajaks, siis oleks see ainult naljakas.

Augustikuist söögiorgiat lõpetama aga sobib viimaste, üleküpsenud mustade sõstardega vääristatud vanilli-juustukook. Tarbida heas seltskonnas koos ülejäänud hädavajalike rekvisiitidega.

Ja järgmisel päeval kulutada üleliigsed kalorid järjekordses rabas Kilode kaupa fotovarustust ja vett läbi laskvad kummikud ei ole kohustuslikud. Foto: Lenka

Muusika: Nat King Cole “For All We Know”

Vanilli-juustukook mustade sõstardega
(idee: Oma Maitse, august/2011)

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
60 g võid

Täidis:
550 g toorjuustu
250 g hapukoort
150 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
2 sl jahu
2 muna

Kate:
500 g musti sõstraid
0,25 dl vett
50 g suhkrut

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivõrmi põhja. Täidise jaoks vahusta mikseriga toorjuust, hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur. Lisa muna ja jahu ning vahusta uuesti ühtlaseks. Vala täidis vormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel alanda kuumus 120 kraadini ning küpseta veel 1 tund ja 20 minutit. Lülita ahi välja ning lase koogil ahjus jahtuda. Seejärel tõsta kook külmikusse ning lase seal seista järgmise päevani.
Katte jaoks sega 300 g musti sõstraid vee ja suhkruga, püreeri saumikseriga ning suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Serveerimiseks nirista koogi peale mustasõstrapüreed ning kata ülejäänud marjadega.

Kaerajahuga punasesõstrakook

Puhkus, või mis.

Korilus on äärmiselt päevakajaline. Metsmaasika-mustikamoos jällegi. Murakad. Üle aastakümnete. Kokku peaaegu kümme liitrit murakaid. Misjärel mu auto otsustas, et n ü ü d küll aitab ning jättis mu koos murakate ja katkise poolteljega maantee äärde.

Metsvaarikad on valmis. Varsti on aeg ja marjad küpsed ka mustasõstramahla tarvis. Maasikaretseptide digikokaraamat “Oma maa maasikad” on väljas, mindki võib sealt kahe retseptiga leida, mindagu ja vaadatagu – et järgmisel maasikahooajal ideid oleks .

Igasugustesse kohtadesse on vaja jõuda. Aga mitte sellepärast, et ma pean, vaid et tahan. Saaremaa ooperipäevadele muidugi ei jõudnud – nuuks. Öösiti ma jälle ei maga, aga mu meel on siiski tasakaalukas.

Kõik katsed soetada midagi e n d a l e (ma mõtlen siin – midagi  e d e v a t, noh) lõpevad sellega, et ma laekun koju järjekordse roostevabast terasest kausi või poti või mõne muu sarnase vidinaga .

Lihtsad asjad.

Küpsed tomatid.

Põgenevad unenäod ja suutmatus vormida ilusaid mõtteid ilusateks sõnadeks. Võimalus (või argus) otsuste tegemine edasi lükata. Jooksen. Aga mitte enda eest ära.

See olen mina. See on suvi.

Kaerajahuga punasesõstrakook
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
150 nisujahu
100 g kaerajahu
125 g võid
3 spl suhkrut
3 munakollast
2-3 sl külma vett

Täidis:
400 g punaseid sõstraid
3 munavalget
100 g peeneteralist suhkurt
2 sl kaerajahu

Sega nisu- ja kaerajahu suhkruga, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning näpi ühtlaseks sõmeraks seguks. Lisa lahti klopitud munakollased ja vesi ning sõtku kiiresti ühtlaseks tainaks. Keera tainas toidukilesse ning pane tunniks ajaks külmkappi. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel pinnal kettaks ning kata sellega 24 cm läbimõõduga vormi põhi ja küljed. Pane täidise valmistamise ajaks uuesti külmkappi.
Täidise jaoks vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks, lisa suhkur ja vahusta, kuni saad ühtlase läikiva vahu. Sega juurde kaerajahu ja punased sõstrad, tõsta täidis koogipõhjale ning küpseta 185-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Mustasõstra-mandlikook kondenspiimaga ja hõõgvein

Elus olen nüüd jälle. Neli päeva puhkust ei tee inimesega imet. Teiseks inimeseks ammugi mitte. Ei olnud seda oodatudki. Aga kui saab jälle natuke iseendaks, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda, premeerida ennast koogi ja hõõgveiniga – mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! – ja kui te olete mina, siis võtta lahti oma märkmiku ja leida, et keegi kaabakas on sinna juba üht-teist kirja panna jõudnud .

Ah soo jah, täiesti terve naine või mis – olgu see teile õpetuseks, et te iialgi puhkust ei võta – mina, kes ma muidu olen roostevabast terasest tehtud, korjasin justnimelt puhkuse ajal endale miski tõve külge. Nii et see hõõgvein siin täidab tervise parandamise õilsat eesmärki .

Hõõgveini tarvis võta pudel punast veini, lisa nelki, kaneelikoort, pipart, ingverit, sidruni- ja apelsinikoort, muskaatpähklit, tähtaniisi jms, maitse-eelistustele vastav kogus suhkrut või mett, soovi korral veidi apelsini- või viinamarjamahla, kuumuta umbes 80 kraadini (ära lase keema) ning jäta veerand tunniks kaane alla seisma. Kurna vürtsid välja, lisa paar supilusikatäit konjakit või rummi ja serveeri apelsini- või sidruniviiluga.

Mustasõstra-mandlikook kondenspiimaga
(mugandatud: Siit nurgast ja sealt nurgast)

Tainas:
175 g võid
180 g nisujahu
50 g rukkikliisid
50 g mandlilaaste
1 sl suhkrut
2 sl külma vett

Täidis:
300 g musti sõstraid
1 purk (400 g) suhkruga kondenspiima
200 g toorjuustu
50 g mandlilaaste

Haki külm või ja jahu segamini, lisa suhkur ja purustatud mandlilaastud, lisa külm vesi ja sega tainas ühtlaseks (seda kõike on lihtsam teha köögikombainiga, käsitsi tuleb natuke rohkem vaeva näha). Suru tainas pirukavormi põhja ja äärtesse ning pane pooleks tunniks külmkappi. Täidise jaoks sega toorjuust ja kondenspiim ning lisa mandlilaastud.
Seejärel küpseta külmast võetud põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit. Jaota eelküpsenud põhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.

Mustasõstratiramisu

No ei tule vaimu pääle!

Jäägitu ümberlülitumine töömõtetele ja reaalsusesse tagasi tulek näib esiotsa absoluutselt võimatu olevat.

E-kiri, mille sarnase kirjutamine võtab mul tavaliselt maksimaalselt viis minutit, sundis mind eile umbes poolteist tundi klaasistunud pilgul monitori jõllitama. Ja kirjutamata tema lõpuks jäigi. Lihtsam oli tõsta telefonitoru, sest suuliseks eneseväljenduseks näin ma veel võimeline olevat.

Kodust lahkudes korjasin kõik vajalikud aksessuaarid näppu, kaela, käevangu, kaenlasse, lukustasin ukse ja avasin värava enam-vähem hammaste abil… ja hakkasin autovõtmeid otsima. Taskus ei olnud. Kotis ka ei olnud. Toas olid loomulikult.

Lõuna ajal turult tulles jäin mõtteisse vajunult valgusfoori juures teeületusvõimalust ootama. Ootasin. Kuni tuli läks… rohelisest punaseks. No selge, prouad eelistavad mõnd muud värvi, nagu üteldakse .

Silmameiki eemaldama hakates valasin vatipadjale… küünelakieemaldajat.

See kõik ei ole minu moodi, üldsegi mitte. Resümee – andke veel inimesele puhkust, vaat kui hakkabki puhkama, pärast ei saa enam rajale tagasi.

Mustasõstratiramisu (neljale)
(mugandatud: “Tiramisu”)

200 g mascarponet
2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
100 g Lady’s Fingers küpsiseid
2 dl kanget kohvi
200 g musti sõstraid
6 cl mustasõstralikööri või likööri Vana Tallinn
1 sl suhkrut

Sega mustad sõstrad suhkru ja likööriga ning jäta paariks tunniks maitsestuma. Vahusta mascarpone suhkruga. lisa vahustatud koor. Tõsta pokaalidesse kihiti kohvis immutatud küpsiseid, maitsestatud musti sõstraid ja mascarponesegu. Pealmiseks jäta toorjuustukiht. Lase üleöö külmkapis maitsestuda, serveerimisel kaunista mustade sõstardega.

Mustasõstrajäätis

Ongi kõik.

Marjad ja kukeseened on sügavkülmas, moosid on purgis, lõhnad, värvid, maitsed ja mälestused on jäädvustatud ning tallele pandud. Nahk on pruun ja juuksed pleekinud. Aeg on jälle selga tõmmata seni nurgas seisnud raudrüü. Meel tõrgub vastu, aga ilma selleta olen ma liiga kaitsetu.

Suvi ei ole veel läbi, aga ometi on mul tahtmine iseloomustada kõike omadussõnaga viimane. Viimane õhtune ujumine, seekord saatjaks metsa tagant kaikuv kurb ja kummaliselt uinutav sookurgede hüüd. Viimased üliküpsed mustad sõstrad põõsa küljest, mis said… jäätiseks. Viimane õhtu, mil ma vahtisin kaua vaikides taevast ja viimane langev täht, mis jättis tükiks ajaks helendava jälje üle Linnutee, ja soov, mis nüüdsest maailmaruumis rändab. Viimast korda Bruce Springsteeni “Human Touch”. You and me, we were the pretenders…

Ja lahkumine ise. Ma ei tõsta pilku tahavaatepeeglisse, sest ma tean, et tulen jälle, juba paari päeva pärast. Aga see pole enam see…

*

Ilmsesti pean ma kuidagimoodi põhjendama, miks minusugune peaaegu-et jäätisevihkaja otsustas äkki heast peast jäätist tegema hakata. Kõige lihtsam vastus kõlab: viimane õlekõrs . Ma arvasin nimelt, et kui s e e  (paljukiidetud, ja tõele au andes – visuaalselt imeilus) isend ka ei suuda mind jäätise fenomeni mõistma panna, siis ma edasi ei ürita. Tulemus oli mõnusalt rammus ning kahtlemata märksa parem kui poejäätis (suuremat kiitust te minult välja ei meelita ) ja ei ole isegi võimatu, et teen seda kunagi veel, aga mõistmisele lähemale see mind oluliselt ikkagi ei aidanud . Minu versioon nõudis algretseptiga võrreldes muidugi ka suuremat kogust musti sõstraid, samuti olin segamisel natuke hoolikam.

Mustasõstrajäätis
(allikas: perenaine.ee)

500 g musti sõstraid
100 ml vett
100 g suhkrut
400 g vahukoort
1 purk suhkruga kondenspiima

Pane mustad sõstrad ja vesi potti ning keeda 5 minutit. Lisa suhkur, kuumuta keemiseni ja keeda 3-5 minutit, kuni segu pakseneb siirupiks. Lase pisut jahtuda, püreesta ja suru läbi sõela. Jahuta toatemperatuurini.
Vahusta vahukoor pehmete tippudeni, nirista vahustamist jätkates sisse kondenspiim ja vahusta veel pisut. Kalla segu sügavkülmikusse minevasse anumasse ja nirista peale mustsõstrasiirup. Sega segu lusika või spaatliga kaheksaid joonistades läbi. Pane 5-6 tunniks sügavkülma.