Juurviljakrõpsud

Õige pea (kohe, kui äsja saabunud talv jälle läbi saab…) on kätte jõudmas mu lemmikaeg aastast. Ma armastan aprilliõhtute lõhna, kui hämaruse lähenedes muutub õhk läbipaistvaks, aga ometi käega katsutavaks ja maailm taandub peaaegu kahemõõtmeliseks. Taevas on niisugust erilist sinist tooni, nagu ta on ainult aprillikuus ning maailm hoiab hinge kinni. Ootuses.

Ja hingata on hea ning kerges õhus muutub meelgi kuidagi kergeks, nagu oleks kõik lahtised otsad korraga kokku sõlmitud ja justkui oleks kassikuldki ikkagi kuld.

Need õhtud on loodud jalutamiseks ning kui kurvad või kummalised mõtted parajasti ka poleks, on ootamatult lihtne leida end tõdemuselt: elada siiski on ilus.

Muusika: Rein Rannap “Luuletus”

Juurviljakrõpsude mõttele tulin täiesti juhuslikult ning mõningase katsetamise järel jõudsin rahuldava lõpptulemuseni. Lõigud peaksid olema võimalikult ühepaksused ja -suurused ning kindlasti plaadile laotatud ühe kihina, vastasel juhul jääb osa nätskeks ja osa kipub kõrbema. Kuna nt peet küpseb kauem kui porgand või bataat, võib osutuda heaks mõtteks eri juurviljade eraldi küpsetamine.

Mõnevõrra lihtsam võimalus oleks juurviljalõikude küpsetamine õlis, sel juhul pole neid muidugi eelnevalt vaja õliga segada, aga kindlasti tuleks siis ette võtta köögipaberiga kuivatamine (see tuleb muidugi kasuks ka ahjus küpsetamise puhul, sest mida vähem niiskust, seda kiiremini saab krõbedama tulemuse).

Juurviljakrõpsud

meelepäraseid juurvilju (porgandit, peeti, bataati, pastinaaki, juursellerit, redist, kaalikat)
oliiviõli
soola, pipart
soovi korral erinevaid ürte

Koori juurviljad ja lõika õhukesteks viiludeks (u 1 mm või vähem) – koorimisnoa, köögimandoliini või köögikombaini viilutusteraga (või piisava osavuse korral lihtsalt terava kööginoaga). Vajadusel kuivata viilud köögipaberiga, seejärel sega kausis oliiviõli, soola, pipra ja soovi korral ürtidega korralikult läbi ning laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni juurviljad on krõbedad (täpne aeg sõltub viilude paksusest, kontrolli vahepeal, kas on vaja kauem küpsetada või varem ahjust välja võtta), poole küpsemisaja järel keera viiludel teine külg (ahjuukse avamine vahepeal täidab ka liigse auru eemaldamise eesmärki.

Rukkijahuküpsised

Ma olin täiesti kindel, et olen selliseid köömnetega rukkiküpsiseid lapsepõlves söönud, aga kuna mu ema väitis kindlalt end sellest mitte midagi teadvat ja vanaemasid-vanatädisid, kellelt küsida, enam pole, hakkasin oma maitsemälus kahtlema.

Retsept on pärit 1933. aasta raamatust “Keedu- ja majapidamis-juht”, mis on üks hea raamat, ma ütlen. Ma tarvitan seda tõtt-öelda aeg-ajalt ka pool-populaarteadusliku, pool-ilukirjandusliku teosena, ehkki raamatu autor Adeline Tannbaum seda ilmselt heaks ei kiidaks, range ilme järgi otsustades võib arvata, et proua keedu- ja majapidamiskursuste juhataja arvates ei olnud köök küll absoluutselt mitte mingi naljategemise koht.  Varem olen tema retseptivaramust teinud kartuli-maitseülendust ja üht-teist huvitavat on veel tuleviku tarbeks ära märgitud. Võiks ju teha keelepärast koondust või järeleaimatud kilpkonnasuppi? Peale selle mulle lihtsalt hirmsasti meeldib, kui retsept ütleb armsas emakeeles, et peksmine puumännaga vältab, kuni kohr hästi tõuseb ja kangeks jääb.

Mina kasutasin küpsiste jaoks rukkitäisterajahu, aga võimalik, et proovida tasuks ka rukkipüüliga. Küpsiste peale passib kenasti või või toorjuust.

Muusika: Urmas Alender “Sa ütlesid: näkku ei lööda”

Rukkijahuküpsised
(allikas: A. Tannbaum “Keedu- ja majapidamis-juht”, 1933)

400 g rukki(püüli)jahu
2 muna
50 g võid
2 dl 10% koort
1,5 tl köömneid
2 tl küpsetuspulbrit

määrimiseks 1 muna

2 muna peksetakse segi, lisatakse juurde sulatatud või, sõelutud rukkijahu, mille sisse on segatud küpsetuspulber, rõõsk koor, köömned ja pööratakse taigen hästi läbi. Rullitakse õhukeseks*, lõigatakse koogirattaga nurgelisteks tükkideks, pannakse võitud plaadile, määritakse munaga ja pistetakse igale koogile kahvliga augud sisse. Küpsetatakse parajas** ahjus.

* tainas on kleepuv, parem on seda rullida kahe küpsetuspaberilehe vahel
** 200-kraadises ahjus olenevalt paksusest 15-20 minutit

Marineeritud porgand

Lugesin töökuulutust. Ühte Eesti kõrgkooli otsiti ühe osakonna juhatajat. Nõudmised kandidaadile olid tavapäraselt röögatud. Omalt poolt pakuti vastu 35-päevast puhkust, huvitavaid kolleege (mida iganes see siis ka ei tähendaks) ja vajaminevaid töövahendeid (sic!). Fantastika. Ei peagi oma paber ja pastakas kaasas olema! Ma olen suisa lummatud.

Teine mõte tänasel päeval (tervelt kaks mõtet ühe päeva jooksul, see lõhnab ülemõtlemise järele või mis) -

toidufanaatikul on ikka rohkesti võimalusi valesti mõistetud saada. Kui ma seisan kell 17.30 hiigelpikas kassajärjekorras, korvis pudel viina, siis mitte sellepärast, et tööpäev oli nii vastik (mida ta muidugi v õ i s ka olla), et tahaks suurest masendusest viina jooma hakata, vaid sellepärast, et just nüüd ja täna on vaja ammu plaanitud vanilliekstrakt laagerduma panna. Ja kui ma torman õhtul kell 21.45 poe poole (dressides, hea veel, et sussid oli meeles jalast võtta), siis mitte sellepärast, et veerand tunni pärast enam veini osta ei saa, vaid sellepärast, et mul on vaja porgandi marineerimiseks veiniäädikat.

Pikemaks säilitamiseks see saadus ei sobi, aga muidu on tegemist mõnusa vürtsikas-magusa suutäiega.

Marineeritud porgand
(allikas: Kodukirja lisa Aed, sügis 2011)

700 g porgandit
4 nelgitera
jupp kaneelikoort
2 dl pruuni suhkrut
2 dl valge veini äädikat
2 dl vett
1,5 sl sinepiseemneid
soola

Koori porgandid, lõika kangideks ja blanšeeri keevas vees 3-4 minutit. Nõruta. Sega marinaadiained, kuumuta keemiseni ning keeda mõõdukal kuumusel 10 minutit. Vala kuum marinaad porganditele ja lase jahtuda. Kata kaanega ja hoia üleöö külmkapis.

Kartul kahel kombel

Eestlased öeldakse olevat kartulirahvas. Võib-olla on see müüt. Võib-olla nüüdseks juba minevikunähtus. Aga selge on ka see, et pole suvel paremat toitu värskest kartulist. Või, till, hapukoor, värskelt hapendatud kurk ja kukeseened käivad asja juurde, ükskõik kas ükshaaval või kogunisti kõik koos, kuidas keegi parajasti eelistab. Kui siis lõpuks kõige lihtsamast variandist on isu täis söödud, võib kartuli suunata ka grillile. Talveks aga tundub paremini sobivat ahjus küpsetatud kartul. Valmistusviis on natuke erinev, aga tulemus põhimõtteliselt sama ning sobib ühtviisi hästi nii prae lisandiks kui ka suupistena serveerimiseks näiteks koos hapukoorekastmega. Maitseaineid ning nende kogust võib igaüks varieerida vastavalt oma maitse-eelistustele.

Grillitud kartul

enam-vähem ühesuurusi kartuleid
oliiviõli või grillõli
erinevaid maitseaineid

Pese kartulid puhtaks ning keeda koos koorega peaaegu pehmeks. Pane kartulid kilekotti, vala peale õli ja raputa heldekäeliselt omale meeldivaid maitseaineid (soola, pipart, paprikapulbrit, erinvaid ürte jne), raputa segamini, et kartulid oleksid õliga kaetud. Lüki külmas vees leotatud grilltikkude otsa (kui grillil on kõrgem äär, nii et kartuleid saab segada, siis pole tikke vajagi) ja grilli (~10 minutit).

Tšillikartul

kartuleid
oliiviõli
maitseaineid
tšillihelbeid

Pane toored, kooritud ja sektoriteks lõigatud kartulid kaussi või kilekotti, vala peale õli, raputa erinvaid maitseaineid ja tšillihelbeid (kogus oleneb sellest, kui palju tuleneelajaid on sööjate seas Kõige parem on ta siis, kui korralikult pipardada ja vürtsitada – ütleks Majasokk ) ning sega või raputa läbi. Küpseta 225-kraadises ahjus, kuni kartulid on küpsed ja pealt krõbedad.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Hakkasite juba arvama, et siin majas mitte midagi peale rabarberikookide ei sööda? Vale jutt! Aeg-ajalt süüakse ka kamakäkke. Kama meie söögilaual @ Nami-nami on endiselt aktuaalne ja retsept kah sealt. Kohe peale valmistamist on need käkid maitselt kamašokolaad mis kamašokolaad, pisikese sidrunikoorelise nüansiga. Nii et kui te armastate kamašokolaadi, siis võite proovida küll. Pärast öö otsa seismist jääb domineerima kama ning varjutab kakaomaitse. Tegelikult ma ootasin midagi muud – koostisaineid andsid alust arvamusele, et tulemuseks võiks olla midagi sellist, mis on tuttav ilmselt igale nõukaaja lapsele – suhkru ja kakaoga maitsestatud hapukoor. See õ i g e hapukoor ikka, 200-grammises klaaspurgis müüdu. Ei saa ka mainimata jätta, et ükskord pingutasin kõnealuse kooslusega üle, nii et süda läks pahaks, ja siis ei tahtnud enam üsna pikka aega mingist kakaoga hapukoorest kuuldagi. Aga kamapallid on päris tore suvine ja eestimaine maiustus ikkagi.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

2 dl hapukoort
4 sl suhkrut
2 sl kakaopulbrit
3 dl kamajahu
1 tl riivitud sidrunikoort

Sega kõik ained ühtlaseks massiks, veereta pallid ning veereta neid kakaopulbris või kamajahus.