Tomati-porgandisupp peekoniga

Vahepealsest ajast ehk mainimist väärt:

HMN ehk heade mõtete nurk. Kes teavad, need teavad . Ülejäänutel tasuks välja uurida.

Külm. Neljarattaline mulle enam oma teeneid ei osuta ja iga jumala hommik ei jaksa meelitada kah, sestap ei jäänudki midagi muud üle, kui tuli raskelt ohates kogu glamuur ohvriks tuua. Vildid jalas, sulejope seljas ja kahekordsed villased käpikud käes on täitsa võimalik käsitsi käia küll. Šarmaant. Oleks võinud ka hullemini minna.

Veel kord külm. Tarja (Turuneni, mitte Haloneni, öf koors) kontsert jaanuari viimasel õhtul Rock Cafe’s, mis oli väga tore, ja pärast mida ütles auto parklas, et lakkuge panni, vaadake ise, kuidas kotto tagasi saate. Õnneks ta leebus siiski ka põhjalikuma veenmiseta ja nõustus vaguralt jälle koostööd tegema. Suurest heameelest läks lahkumisega isegi natuke liiga kiireks .

Ja veel üks kord külm, mida on naha alt igatepidi mõistlik peletada Vana Tallinna, ingveritee, sauna ja supiga. Sibula- näiteks või mõne teise isendiga.

Eluvaim on igatahes veel sees, ehkki vajab järjepidevat turgutamist.

Muusika: keelelise järjepidevuse huvides sobiks mõistagi Johansonide (üllatus-üllatus) “Külm“ :P (Võib muidu sedagi vabalt kuulata.) Aga mul mõlkus meeles hoopis Tarja “Until My Last Breath“.

Tomati-porgandisupp peekoniga (neljale)
(veidi mugandatud: perenaine.ee)

4 porgandit
2 sibulat
2 küüslauguküünt
125 g päikesekuivatatud tomateid õlis
1 l tomatimahla
soola
musta pipart

Serveerimiseks:
4 viilu musta leiba
100 g suitsupeekonit

Tükelda sibul ja küüslauk, puhasta ja viiluta porgandid. Kuumuta 2-3 sl päikesekuivatatud tomatite õli potipõhjas, lisa aedviljad ning kuumuta 5 minutit. Lisa tomatimahl ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid ning keeda, kuni aedviljad on pehmed. Maitsesta soola ja pipraga ning püreesta saumikseriga.
Tükelda peekon ning prae, kuni rasv eraldub ja peekon hakkab krõbedaks muutuma. Lisa kuubikuteks lõigatud leib ning prae kõik koos läbi. Serveeri suppi koos peekoni ja leivaga.

Tomati tarte tatin

Mis ta nüüd teeb? Vahib seenega tött! Foto: Lenka

Iga kord tundub see võimatuna, aga tegelikult on peaaegu alati nii, et kui oled omadega kaotsi läinud, hiilib elu mõne aja pärast tagasi ja tuletab meelde, et kuule, ilusat on piisavalt. Lõppude lõpuks oleme ju alati osanud enda üle naerda, mis siis et see vahepeal meelest ununenud oli. Tervistav on aeg-ajalt visata nalja peaaegu kõige üle ja mitte jätta pooleldi pühagi puutumata. Eelmine nädalalõpp – rabaretk vol. 3, puškinlik kuldne sügis, praktiliselt piiramatus koguses õuna-martsipanikooki (sellest ehk edaspidi eraldi ) ja hetked, mis jäävad, ja inimesed, kes o n, mitte ei jaota paremale ja vasakule lubadusi, mida nad ei kavatsegi pidada. Hääd sõbrad, ilus oli jälle! Sellepärast on väga oluline, et meie kollektiiv jääks monoliitseks ka edaspidi .

Tomati tarte tatin
(allikas: Puhas rõõm)

300 g kirsstomateid
peotäis värsket tüümiani
2 sl palsamiäädikat
300 g lehttainast
30 g parmesani juustu

Kata võiga määritud (24 cm läbimõõduga) pirukavormi põhi tervete kirsstomatitega. Lisa tüümianilehed, nirista üle palsamiäädikaga ning puista peale pool riivitud parmesanist. Rulli lehttainas õhemaks ning lõika terava noaga pirukavormist veidi suurem ketas. Kata tomatid tainaga, suru tainaservad vastu vormi külgi ja põhja. Raputa peale teine pool parmesanist. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit. Kummuta vormist serveerimisalusele ning kaunista tüümianiga.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga

Mõnikord on hea kuulama jääda juhusliku laulu sõnu ja mõelda, mida need tähendavad ning mida ütlevad. Just nüüd ja praegu. Ehk sobivad hästi vastuseks mõnele küsimusele – vähemalt on vahel hea nii mõelda. Või lohutavad ummikusse jooksnud mõtet, et kõik läheb ikkagi hästi. Või elustavad mälestusi.

Teisipäeva õhtul, oodates Laia tänava otsa juures valgusfoori taga vasakpööret, jäin kuulama ridu Mari Pokineni laulust “Paradiis” – häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb, tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb.

Kas teate? Kuidas läheb? Teie sõpradel, teie lähedastel. Kuidas neil läheb t e g e l i k u l t, mitte ametliku versiooni järgi, mida enamasti ära kuulamagi ei vaevuta, olles juba poole küsimise ajal teel mujale. Kas teie jaoks saab ‘kuidas läheb?’  ja ‘tere’ vahele võrdusmärgi kirjutada? Mina endiselt ei kirjuta. Kui ma küsin, siis ma ootangi vastust. Sest mind tõepoolest huvitab, kuidas teil läheb. Päriselt.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga
(allikas: Liisi blogi)

6 tomatit
2 dl vett
4 sibulat
4 küüslauguküünt
2-3 sl võid
suhkrut
soola
1 tl tšillihelbeid
peotäis värsket tüümiani

Serveerimiseks:
100 g peekonit
mozzarellakirsse

Vala tomatid keeva veega ülening eemalda koor. Tükelda tomatid, pane koos veega potti ning lase keema tõusta. Sulata pannil või ning prae viilutatud sibul ja küüslauk klaasjaks. Lisa potti tomatite juurde, maitsesta soola ja vähese suhkruga, lisa ka tšillihelbed ja tüümian. Lase supil tasasel tulel keeda umbes 45 minutit. Prae peekon pannil krõbedaks ning serveeri suppi koos peekoni ja mozzarella juustuga.

Soe salat chorizo ja ubadega

Hüvastijätt suvega

Millal sügis tuli? Üleöö ja salaja. Eile hommikul märkasin üllatusega, kui värvilised on vahtrad. Ja kuidas kaskedelt kõlinal kollaseid lehti langeb. Aeg on suvega lõplikult hüvasti jätta. Vahetada kerglaselt värvilised salatid vaheltkasuga pajaroogade ja tulise sibulasupi vastu. Teha proseccode ja valge veini asemel ruumi tummistele punaveinidele. Tee tarvis rebida kannu ingverit mee ja sidruni seltskonnas. Õhulised marjamagustoidud asendada rammusate šokolaadi-juustukookidega.

Teha vihmasel õhtul kaminasse tuli ja juua ära alles jäänud vahuvein. Ja süüa otse purgist lusikaga murakamoosi ja mõelda raba häältele ja värvidele ja sookailu uimastavale lõhnale ning kui igatsus liiga suureks läheb, siis sellele, kuidas tagasiteel auto katki läks ja kümnekilomeetrine teekond slepis kestis peaaegu terve tunni.  Vaadata tagasi suvele ja tunda rõõmu, milles on vürtsiks terake nukrust. Rohkem aga olla juba sügises ja tunda natukese ärevusega maitsestatud ootust. Ja natuke vaadata ka edasi ning peatuda mõtte juures, kuidas maitseb talvehommikuse pudru peal metsmaasikatoormoos.

Soe salat chorizo ja ubadega
(allikas: Hea toit)

6 keskmist tomatit
1 väike punane sibul
200 g chorizo vorsti
2 x 400 g purk valgeid aedube
peatäis lehtpeterselli
peotäis rukolat

Kaste:
5 sl oliiviõli
2 sl palsamiäädikat
1 tl Dijoni sinepit
1 küüslauguküüs
soola ja värskeltjahvatatud musta pipart

Tükelda tomatid, viiluta sibul ja tõsta kaussi. Kastme jaoks sega oliiviõli, palsamiäädikas ja sinep, lisa purustatud küüslauk, maitsesta soola ja pipraga. Prae chorizoviilud pannil krõbedaks, tõsta majapidamispaberile nõrguma. Vala pannile kaste ning loputatud ja nõrutatud oad, kuumuta läbi. Lisa oad tomatitele, lisa ka petersell ja rukola ning sega kergelt läbi. Aseta salatile vorstiviilud ning serveeri kohe.

Tomati-basiilikusupp

Augustikuus mõtlen ma peamiselt ainult toidust (kui see kedagi imestama paneb, et minusugused siiski kaksteist kuud aastas 24/7 toidust ei mõtle ). Sest augustikuus lihtsalt on kõike nii palju. Vaevalt olen ma valmis saanud maailma lihtsaima ja maitsvaima taldrikutäie türgi ube parmesani juustuga, kui juba trügivad mu mõtteisse suvikõrvits ja pommu; mustade sõstardega mannavaht; arbuus sinihallitusjuustuga; päikesepaitatud tomatid, millest kunagi küllalt ei saa, kümnel erineval moel;  ja aus sealiha ja noored porgandid. Ja praetud ahvenad – kui keegi tänapäeval veel vaid viitsiks kalale minna.

Kalapüüdmine kujutas endast lapsepõlves päris kindlasti protsessi, tunde ussi ujutamist päev-päevalt punasemaks tõmbuvate marjadega pihlakapuu all, metalliläikeliste tiibadega vesineitsikute lend ümberringi, ja tore oli, kui selle tulemusena mõni ahven pannile jõudis. Kui ei jõudnud, polnud ka häda. Ega tollal keegi fileerimisega jändama ei hakanud, luude välja nokkimine praekalast käis asja juurde.

Augustiöine viljapõldude lõhn kõneleb küpsemisest, surud tiirlevad tulede ümber ja ritsikad ei vaiki hetkekski. Õunad potsatavad rohule. Aeg seisab veel veidi. Ja mul on kõht tühi ja natuke on hirm ja natuke on nukker.

Ja veidi kahju on ka. Sest olen viimastel nädalatel nii palju lennus olnud, et mu leivajuuretis ei jõudnud mind enam ära oodata… R. I. P.

Muusika: Bonzo “Meekarva taevas”

Tomati-basiilikusupp (neljale)
(allikas: “Tomatiraamat”)

1 kg küpseid tomateid
2 sl võid
2 küüslauguküünt
1 sibul
suur peotäis basiilikulehti
soola ja musta pipart
150 g Emmentali juustu
1 dl 35% koort
1 sl konjakit

Koori ja haki tomatid (koore eemaldamine on lihtsam, kui tomatid kuuma veega üle valada või korraks kuuma vette kasta). Sulata potipõhjas või, kuumuta hakitud sibul selles klaasjaks, lisa purustatud küüslauk ja kuumuta veel veidi. Lisa tomatid, kuumuta keemiseni, alanda kuumust ning hauta aeg-ajalt segades pool tundi. Püreeri segu saumikseriga, lisa hakitud basiilik, kuumuta läbi, sega juurde riivitud juust, koor ja konjak ning kuumuta, kuni juust sulab. (Emmentali juustu asemel võib kasutada ka toor- või sulatatud juustu).