Porgandi-vaarikarull

Võtame porgandi. Pool kilo. Puhastame ja riivime ära ja paneme koogitainasse. Pärast küpsetamist lisame täidise ja keerame koogi rulli. Lisaks rullile võtame kaasa muud söödavat ja joodavat, villased sokid, säraküünlad, muusika ja head sõbrad, pakime selle kõik oma tublisse VW-sse ja sõidame ära. Vana-aasta viimaseks ööks.

Kalendrist rebime viimase lehe ning enne, kui selle abil süttib ahjus tuli, vaatame tagasi. Ainult korraks.

Missugune oli lõppev aasta teie jaoks?

Minu 2011. aasta oli valus. Kohati väga valus. Liiga palju kordi pidin endalt küsima, kust kohast läheb piir. Liiga palju asju jooksis korraga kokku. Lõpuks ma väsisin ning surin. Vaimselt ja emotsionaalselt.

Ent samavõrra oli see aasta ilus. Lugematu arv kordi küsisin endalt, mida head ma siiski kunagi teinud olen, et väärida oma sõpru. Sain teada, kui kaunis on tõeliselt tugevate inimeste julgus olla õrn. Head toitu ja head äraolemist oli rohkem kui kunagi varem.

Aga sel moel – valusa ja ilusana – oli see aasta elus. Valu kaudu vormusid lõpuks lihtsad vastused keerulistele küsimustele. Ilu õpetas mõistma, et tegelikult olen rikas kui kröösus. Lõpuks suutsin, tahtsin ja julgesin ma jälle. Paljutki õppisin lihtsalt naljaks pöörama, ehkki oma loomusega päriselt vastuollu minna ei saa, mõnd pidepunkti on mul ikkagi vaja ja kõik ei muutu kunagi mu jaoks mänguks.

Ülejäänu? Well, maybe next year…

Lõpulauluks jäägu Tõnis Mägi “Aeg on lahkuda”. Vana ja uus. Lahkumine ja kohtumine. Üheta ei saaks olla teist.

Ma soovin teile kõigile elusat uut aastat!

Porgandi-vaarikarull
(allikas: Maitse asi)

Tainas:
500 g porgandit
180 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 muna
25 g õli
120 g jahu

Puisteks:
50 g kookoshelbeid

Täidis:
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
250 g (külmutatud) vaarikaid
2 sl želatiinipulbrit
100 ml vett või mahla

Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa õli, jahu ja riivitud porgand, sega ühtlaseks ning laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, raputa peale kookoshelbed, vajuta käega kinni ja lase tainaplaadil jahtuda. Seejärel keera kook puhtale küpsetuspaberilehele nii, et kookoshelvestega kaetud pool jääb allapoole.
Paisuta želatiini vees või mahlas umbes 10 minutit, sulata veevannil ja lase jahtuda. Vahusta vahukoor suhkruga ning lisa vahustamist jätkates leige želatiinisegu ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Laota segu ühtlaselt koogile, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ning jäta vähemalt neljaks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Hervé This’ šokolaadivaht šokolaadikorvikestes

Aeg maha, aeg maha! 220 volti pinget veres ringlemas ja 5 tundi und öösiti ei ole tervislik, üldsegi mitte. Homme võtan (homme hakkan õppima – mis oli ülikooliaegne kuldlause). Aja maha. Et inimesed mu ümbert päris laiali ei jookseks. Teisest küljest – kui vaja on vaid rõõmsat ja helget mind, siis, kahju küll, aga meid on rohkem. See, kellele tumedamat tüüpi tegelasi üldse näidatakse, teadku, et järelikult on temaga turvaline.

Teile seniks šokolaadivaht, vaatamiseks ja järele proovimiseks.

Igaüks, kes on šokolaadi sulatamisega kokku puutunud, teab, et šokolaad ja vesi peaksid soliidset distantsi hoidma. Mida siis arvata vahust, mis koosneb… šokolaadist ja veest? Kas nii saama? Prantsuse toidukeemik Hervé This arvab, et miks ei saama.

Ja saabki.

Lihtne. Ainult seda segu on väga lihtne üle vahustada. Sellisel juhul läheb mass tükki ja jahtudes tõmbub tahkeks – umbes selliseks nagu need õhulised šokolaadid. Õnneks ei ole see pöördumatu protsess – kui nii juhtub, pane šokolaad uuesti tulele ja lase enam-vähem sulada, tõsta seejärel tagasi jäävannile ning vahusta uuesti. Tulemus saab aga olla ainult nii hea, kui on kasutatav šokolaad, sestap tuleks kasutada võimalikult kvaliteetset ja vähemalt 70% kakaosisaldusega šokolaadi.

Muusika: Steve Hogarth “Famous Blue Raincoat”

Šokolaadivaht šokolaadikorvikestes (kaheksale)
(allikas: Nami-nami)

Vaht:
200 g kvaliteetset tumedat šokolaadi
200 g vett

Korvikesed:
100 g tumedat šokolaadi

soovi korral vaarikaid

Korvikeste jaoks sulata šokolaad veevannis ning kata paberist muffinivormid pintsli abil sulašokolaadiga. Pane tunniks ajaks jahedasse, seejärel korda protseduuri ning pane uuesti tahkuma.
Vahu jaoks pane tükeldatud šokolaad ja vesi potti ning lase mõõdukal kuumusel aeg-ajalt segades sulada. Täida keskmise suurusega kauss külma vee ja jääkuubikutega ning tõsta selle peale teine kauss, nii et kausi põhi jääkuubikuid puudutab. Kui šokolaad on sulanud, vala see jääkuubikute kohal asetatud kaussi ning mikserda, kuni segu on paks ja kreemjas nagu paks vahukoor, aga siiski veel voolav. Segu on väga kerge üle vahustada, sestap tuleb olla tähelepanelik.
Serveerimiseks tõsta vaht šokolaadikorvikestesse, soovi korral lisa vaarikaid.

Cranachan

Oli täiesti tavaline laupäev. Nädalavahetuse puhul helises kell veerand tundi hiljem (mida ma pärast kahetsema pidin, sest talv ei tea mingist nädalavahetusest mitte muhvigi ning auto aknad olid paksus jääs, mida ma – kirudes ja vandudes ja kella vahtides loomulikult – kraapima pidin).

Päev möödus vaheldumisi siin, seal ja kolmandas kohas. On täitsa kindel, et kui ma just enne surnult maha ei kuku, õpin ma ühel heal päeval ära korraga mitmes kohas olemise.

Koduteel läksin cranachani jaoks viskit ostma. Ma pole mitte kunagi tähele pannud, et kohalikus poes oleks muusika mänginud, aga ometigi kõlas seal just tol hetkel Billy Joeli “Piano man”.

Nii ma siis seal kassajärjekorras seisin, kõht tühi, jalad märjad ja ostukorvis pudel viskit ning taustaks kõlas:

…and they’re sharing a drink they call loneliness, but it’s better than drinking alone…

See oli omamoodi üksildane ja melanhoolne hetk.

It’s nine o’clock on a Saturday, the regular crowd shuffles in…

Kell üheksa olin mina juba kino-ooperis.  Milline palsam hingele! Ainuüksi Phillipi aaria “Ella giammai m’amo” Ferruccio Furlanetto ettekandes oleks kogu päeva piisavalt õilistanud, üks minu isiklikke lemmikuid Simon Keenlyside Rodrigona oli puhas boonus. Nimetage seda eskapismiks, kui tahate, aga imekaunis muusika ja suured tunded ravivad mu räsitud vaimu, ükskõik kui anakronistlik ooperižanr siis olemuselt ka poleks.

Öörahu saabus kell 2. Lõpp hea, kõik hea.

Son, can you play me a memory, I’m not really sure, how it goes. But it’s sad and it’s sweet and I knew it complete…

Cranachan
(allikas: nami-nami)

100 g jämeda jahvatusega kaerajahu või kaerahelbeid
3 sl šoti viskit
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
300 g vaarikaid

Sega kaerajahu ja 2/3 suhkrut ning kuumuta kuival teflonpannil keskmisel kuumusel, kuni suhkur karamellistub (sega pidevalt ja jälgi, et kõrbema ei läheks). Sega soojale segule juurde viski ning lase 10 minutit tõmmata. Vahusta rõõsk koor ja ülejäänud suhkur tugevaks vahuks. Sega viskiga segatud kaerajahu vahukoore hulka. Aseta pokaali põhja vaarikad ning jaota segu sinna peale. Kaunista vaarikatega ja hoia enne serveerimist pool tundi jahedas.

Mango-vaarika juustukook

Täiesti tavaline päev.

Kell 6.45 lõikab telefoni äratus unenäo katki. I see trees of green and red roses too… Käsi sirutub ja vajutab telefoni kinni.

“Astu karussellilt maha,” ütleb süda tervituse asemel ja ta hääl kajab puuduva mõttemüra taustal valjuna.

Aga ka mõistus on juba ärkvel.

Päev edeneb, igasse e-kirja, igasse telefonikõnesse paned sa midagi endast, iga sisse-, läbi- ja möödaastuja saab natuke sinust kaasa. Õhtul koju jõudes jääd mitmeks minutiks autosse istuma, vaadates tuuleklaasilt alla nirisevat vihmavett ja kuulates, kuidas Berlevågi cool & crazy meeskoor laulab keskööpäikesest, ning keerad siis otsustava liigutusega süüte välja.

“Kas need asjad, millega sa täna tegelesid, tegid sind õnnelikuks?” küsib südame hääl enne uinumist. Kell ei näita veel kaugeltki südaööd.

“Ei teinud…”

“Miks sa siis ei teinud neid asju, mis sind õnnelikuks teeksid?”

“Sest ma olin liiga väsinud nende asjade tegemisest, mis ei tee õnnelikuks.”

“Astu siis karussellilt maha.”

Aga sa magad juba ega kuula enam… Et hommikul jälle otsast peale hakata. And I think to myself: what a wonderful world…

Mango-vaarika juustukook
(allikas: “Juustukoogid”)

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
80 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
400 g hapukoort
200 g suhkrut
400 g mangopüreed
200 g vaarikaid
5 muna
2 sl jahu

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa jahu, hapukoor, lahti klopitud munad, mangopüree (kui valmispüreed poest ei leia, kasuta mangokompotti ja püreeri see) ja vaarikad. Kalla segu põhjale ja küpseta 170-kraadises ahjus 1 tund ja 20 minutit. Kui täidis tundub veel väga vedel, kata fooliumiga ja küpseta veel 10 minutit.

Kohvi panna cotta vaarikakastmega

Küllap on paljudele endistele ja praegustele tudengitele tuttav see eksamieelne tunne, et üks päev jääb puudu. Oleks ü k s päev veel, vaat siis õpiks. (Mitte et enne seda ei oleks endale nädal aega igal õhtul korratud: homme hakkan õppima. Ja olles ennast niiviisi lubadusega maha rahustanud, võis magama jääda.). Kõik see kordus enam-vähem enne iga eksamit. Mina seda puudujäävat päeva öö arvelt korvata ei suutnud, kui päeval ei jõudnud, siis jäigi õppimata.

See üks päev on praegu ka konstantselt puudu. See puhkepäev niisiis. Kunagi mul oli üks, mäletan selgesti. Päev, kus ma ei pidanud mitte kuhugi minema ega mitte midagi tegema.

Pime on kah pidevalt. Mis pildistamise seisukohalt tähendab seda, et õhtuti ei pildistata mitte midagi ja sellest võib vabalt jääda mulje, et siin majas peale kookide muud ei sööda – kooki nimelt jääb tavaliselt nii palju alles, et hommikul pildistada, niimoodi käigu pealt, fotoaparaat ühes ja koogitaldrik teises käes ning hambahari põigiti suus. Ei ole toidublogija elu lihtne!

Aga spaghetti  carbonarat ei saa ju hommikuseks pildistamiseks valmis panna! Rääkimata sellest, et teda õhtulgi valmis teha ei saa . Sest ma läksin lõuna ajal välja eesmärgiga turult peekonit osta – ja kui lõuna läbi sai, olin ma käinud igal pool mujal, ainult mitte turul. Mis teha, minu vaimuerksus on praegu tavalisest tasemest umbes pool :S.

Aga pole hullu. Saame hakkama. Ilusaid asju, häid inimesi ja suurepärast muusikat on ümberringi palju ja see loebki.

Nojah, mis tal saab häda olla? Häda on see, et me sünnime siia ilma ja elame. Häda on ka see, et me läheme siit ära ja sureme. Häda, et oleme terved ja seetõttu peame sööma. Häda, et oleme haiged ja selle tõttu ei saa süüa. Nii või naa on palju häda siin ilmas. Noh, pole häda midagi.
(Dezső Kosztolányi ”Barkochba”)

Kohvi panna cotta vaarikakastmega (neljale)
(mugandatud: “Kohviraamat)

2 dl vahukoort
0,75 dl kanget kohvi
45 g suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 tl konjakit
1 želatiinileht

Kaste:
200 g vaarikaid
1 sl suhkrut

Pane želatiinileht külma vette pehmenema. Kuumuta kastrulis vahustamata koor, kohv ja suhkur. Pigista želatiinileht kuivemaks ja sega kooresegusse. Lõpuks lisa vanillushkur ja konjak. Jaga segu vormidesse ja lase vähemalt 5 tundi (soovitatavalt üleöö) külmkapis tarduda.
Vaarikakastme jaoks püreeri vaarikad suhkuga, soovi korral võid seemnete eemaldamiseks kastme läbi sõela suruda. Tõsta vaarikakaste vormidesse tarretise peale.