Sidrunikreemiga nektariinikook

Väikesed asjad teevad elu ilusaks.

Ise tehtud kreeka jogurt (Kreetalt saabunud esivanemad tõid jogurtit, mida sai juuretisena kasutada) metsmaasikatoormoosiga hommikusöögiks ja kopatäis koorega kohvi õndsa pooltunni jooksul. Õhtune koorekastmes pasta klaasikese valge veini ja heade sõpradega. Võimalus olla mõnikord sentimentaalne, panna maha oma asjalikkuse koorem, olla haavatav, kuulata ammust muusikat, mis vahel saab uue tähenduse. Töömees, keda ma ei tunne, aga kes ütleb mulle tere igal hommikul, kui temast möödun. Võimalus minna magama nii, et äratuskell ei ole helisema pandud. Teadmine, et lõpuks saab ikkagi kõik korda. Kellegi näol peegelduvad välja ütlemata mõtted, isegi siis, kui ma tean, et lõpuks loevad vaid teod. Kastanimunad mantlitaskus. Tihased akna taga. Siilid. Taasleitud võime leida pealtnäha tühistest asjadest see säde, mis naeratama paneb. Ja see, et mõnikord ei olegi vaja mitte midagi teha – piisab ainult sellest, et ma olen see, kes ma olen.

Sidrunikreemiga nektariinikook
(veidi mugandatud: “Maru maitsev maailm”)

Sidrunikreem:
2,5 dl piima
1 vanillikaun
60 g suhkrut
3 munakollast
2 spl maisitärklist
1 sidruni koor
20 g võid

500 g lehttainast
4 küpset nektariini
2 laimi koor ja mahl
2 spl fariinsuhkrut
(2 cl rummi)

Kuumuta piim koos pooleks lõigatud vanillikauna ja suhkruga keemiseni. Kaabi vanilliseemned piimasse ja eemalda kaun. Klopi munakollased maisitärklisega lahti. Lase piimal veidi jahtuda, vispelda hulka munakollased ja riivitud sidrunikoor ning kuumuta (madalal kuumusel või veevannis ja pidevalt segades), kuni segu pakseneb. Sega juurde või ning lase jahtuda.
Viiluta nektariinid, lisa laimimahl ja riivitud koor ning fariinsuhkur (mina ei suutnud Daiquiri kokteilist inspireerituna jätta lisamata sortsukest rummi), sega läbi ning jäta paariks tunniks maitsestuma.
Aseta lehttainas küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile (20×30 cm). Kata sidrunikreemiga, jättes servad vabaks. Lao peale nektariiniviilud. Küpseta 210-kraadises ahjus u 20 minutit. Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Aprikoosi-martsipanitartaletid

Seiklused jätkuvad.

Esiteks otsustas mu arvuti, et mitte mingil juhul ei tohiks tööle hakata, ja kui mina jätkasin nüri järjekindlusega jahumist mingist tähtajast (mis täna loomulikult ikkagi ümber sai), otsustas koostöö minuga täielikult lõpetada (ei saa muidugi öelda, et see oleks toimunud ette hoiatamata, aga niisuguseid hoiatusi on mul üldiselt tavaks ignoreerida suurtelt klassikutelt (:P) laenatud postulaadi on siiamaani kestnud, kestab ka edaspidi saatel (lausuda teatava intonatsiooniga, mida ma ei saa edasi anda, kuna ma isegi ei hellita lootust, et ma foneetilisest transkriptsioonist nii palju mäletaksin)).

Teiseks olen ma kuhugi ära kaotanud oma… kingad. Igatahes ei suutnud ma neid ühestki võimalikust ega võimatust kohast leida.  Suvi läbi sai jalgu kinnistest kingadest säästetud ja nüüd protesteerisid nad kontsaga kingade vastu nii otsustaval moel, et eile muutus täiesti reaalseks oht, et tuleb töö juurde ööbima jääda. Esmaspäeval peaks muidu idee poolest korralikuks hakkama, aga kuna madalad kingad on kadunud, siis on mul valida plätude ja sandaalide vahel. See oleks igatahes üpris trendikas täiendus linasele seelikule ja sukkadele – sinised kummiplätud kirjaga “sport” . No vähemalt kirjasõna ei valeta .

Aprikoosi-marstipanitartaletid (10 tk)
(mugandatud: “Maru maitsev maailm”)

Tainas:
100 g võid
65 g suhkrut
1 muna
250 g nisujahu

Täidis:
500 g aprikoose
150 g martsipani
3 cl rummi

Hõõru toasoe või suhkruga vahule, lisa muna ja jahu, sega ühtlaseks tainaks, suru tainas tartaletivormide põhja ja äärtele ning pane pooleks tunniks külmkappi.

Poolita aprikoosid ja lõika sektoriteks. Lõika martsipan märja noaga õhukesteks viiludeks. Lao 2/3 martsipaniviiludest tainale ja kata aprikoosisektoritega. Lao ülejäänud martsipanitükid aprikooside vahele. Pintselda üle rummiga ja küpseta 175-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Jogurtitarretis. Garneeritud heade soovidega

Püüaks nüüd ehk pisut rõõmsamat nägu ka teha, mh? Et see kõik päris morbiidseks kätte ei kisuks. Ma olen filoloog ja sestap ma korraga nii armastan kui kardan sõnu. Asjad saavadki mõnikord minu jaoks päris reaalsuseks alles siis, kui sõna võim on neid puudutanud, nii võtsin ma endale tänamatu ülesande panna oma lõppev aasta sõnadesse. Ja sain õige pea aru, et ma pigem ei taha seda teha, sest valitsevaks märksõnaks oleks ‘segadus’. Esimese poolaasta valu ja vaev, hää ja lihtne puhkuseaeg, pikk ja aeg-ajalt poolenisti pea-pilvedes sügis, mis lõppes varsti maa peale sadamisega. Kuni ma lõpuks kolm päeva enne aasta lõppu otsustasin lihtsalt jõuga jälle rõõmus edasi olla. Lõpp hea, kõik hea.

Ma soovin teile, et teie elus ja mõtteis valitseks rahu.
Kuulake aeg-ajalt vaikust, üksi või koos sellega, kellega on hea vaikida.
Ärge unustage, et kallid inimesed ei ole iseenesestmõistetavad.
Kui aega ei ole, siis võtke aega.
Õppige jälle märkama elu ilusaid pisiasju.
Kus võimalik, tehke kohustusest vabadus.
Kallistage.
Tehke mõnikord väikesi süütuid lollusi.
Kuulake muusikat, mis teid õnnelikuks teeb.
Ja otse loomulikult – nautige uusi maitseid .
Ning – last, but not least – antud juhul käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi

Jogurtitarretis (kümnele)
(allikas: Muumimamma kokaraamat)

1 l virsikujogurtit
suur purk konservvirsikuid
100 g kuivatatud ploome
8 želatiinilehte
4 dl vahukoort

Sega tükeldatud virsikud ja ploomid jogurti hulka. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning lahusta lehed 1 dl kuumutatud virsikukompoti vedelikus. Kalla jahtunud želatiinilahus peene nirena jogurti hulka. Viimasena lisa tarduma hakkavale segule vahustatud koor. Vala tarretis vormidesse ning pane vähemalt viieks tunniks külma.

Virsiku-kohupiimastruudel

Nostalgianurgake kõneleb sellest, et paremaid virsikuid, kui aastat 6 tagasi Zagrebi turult ostetud, pole ma ei varem ega hiljem enam saanud. Küllap olid seal ka muud tegurid mängus, eks see oligi selline vasikavaimustuse periood – kõrvuni armununa -, aga mälestus plaatanite all paberkotist üliküpsete virsikute (ja viigimarjade – kui juba jutuks tuli) õngitsemisest, endal mahl lõuga mööda alla tilkumas, püsib ikka ere. Igal juhul on päris kindel, et Eestist selliseid virsikuid osta ei õnnestu. Ehkki sügiseti võib mõnikord kohata vilju, mis isegi näevad välja ja maitsevad virsiku moodi.

Struudlite kooskokkamine hoiab mind jätkuvalt vastaval lainel. Virsiku-kohupiimastruudel sündis pooleldi juhuse läbi, nagu nii mõnedki head asjad. Tegelikult mõlkusid mul mõttes hoopis aprikoosid, aga kuna neid parajasti poes polnud, läksid käiku virsikud. Filotainas puudus poes samuti, selle asendas pärmi-lehttainas (eks sobib ka tavaline lehttainas). Esimesel päeval lisasin struudlile mandlilaaste, kui aga järgmisel päeval oli tarvis uus struudel teha, siis polnud kohalikus poes enam neidki, sestap leidsid kasutust rosinad. Tulemus rahuldas mind täiesti – krõbe tainas, mahlane ja mitte liiga magus täidis.

Virsiku-kohupiimastruudel

500 g pärmi-lehttainast
250 g kohupiima
2 munakollast
0,75 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
500 g virsikuid
3 sl brändit
75 g mandlilaaste või 100 g rosinaid
määrimiseks 1 muna

Lõika virsikud viiludeks, tilguta peale brändi ja lase tund aega maitsestuda. Sega kohupiim, munakollased, suhkur ja vanillisuhkur ühtlaseks (kui tundub, et segu on liiga vedel, lisa natuke jahu või mannat). Rulli tainas lahti, kata kohupiimaseguga (servad jäta 3 cm ulatuses katmata), puista peale mandlilaastud või rosinad ja lao kõige peale virsikuviilud. Tõsta katmata servad täidise peale ja keera struudel rulli. Lõika tainale paarisentimeetriste vahedega lõhed sisse (neist pääseb aur välja ning neid mööda on hea struudlit lahti lõigata). Määri pealt munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri soojalt tuhksuhkruga ülepuistatuna.

Meloni-maasikasalat

Aeg-ajalt tuleb koogiküpsetamisse paus teha ning midagi kergemat ja kiiremat käsile võtta. nii et marja- ja puuviljasalatite kooskokkamine  sai päris heaks motivaatoriks. Puuviljasalatid saab lihtsalt ja kiirelt valmis, sinna võib sisse panna enam-vähem kõike, mida fantaasia lubab; neid võib serveerida naturaalselt, jäätisega (kui see teile juhtumisi maitseb), vanillikastme või vahukoorega. Ja lisaks – puuviljasalat ei pea ilmtingimata magus olema. Aga ükskõik, kas tegemist on soolase salatiga liha lisandiks või desserdiga – igal juhul rõõmustavad nii kõht kui silmad. Meloni- või arbuusisalatite puhul on lisaboonusena ka taara omast käest võtta – kui viljad pooleks lõigata ja sisu välja uuristada, saab koorepoolikuid kasutada serveerimiseks.

Meloni-maasikasalat

1  melon
500 g maasikaid
3 virsikut
soovi korral sidruni- või laimimahla ja tuhksuhkrut
kaunistamiseks melissi- või mündilehti

Poolita melon, lõika sisu välja ning tükelda. Tükelda ka virsikud, lõika maasikad neljaks ning sega kõik kokku. Kui tundub, et tulemus on liiga mahe, pigista sekka pisut sidruni- või laimimahla. Lase pool tunnikest külmkapis maitsestuda, serveerimiseks tõsta melonikoortesse ning sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut.