Me armastame ooperit! Mustade ploomide ja rummiga juustukook

Mõnevõrra üllatuslikult on olemas inimesi, kes on avaldanud arvamust, et võiksin rohkem kirjutada ooperist (üllatuslikult seepärast, et olen üldiselt harjunud, et neid pole palju, kes jagavad minu kirge nimetet žanri suhtes, ent eks ma olen aastate jooksul ikka suutnud mõned ooperiusku pöörata).

Ja ooper on muidugi teema, millest rääkimiseks ma erilist julgustamist ei vaja, andke ainult võimalus. Nii et olge heaga hoiatatud, kui teema teid ei kõneta, siis võib edasi retsepti juurde siirduda. Samas – proovige, äkki hakkab kõnetama, sest edasi tuleb hulganisti kaunist muusikat suurepärases esituses.

Nimelt kavatsen nüüd ja edaspidi anda jõudumööda hääleliikide kaupa ülevaateid tuntud ooperiaariatest parimas esituses. Kui ma selle ülesande kallale asusin, selgus õige pea, et minu jaoks täiuslikke interpretatsioone kohtab siiski võrdlemisi harva (lüüriliste tenorite puhul kohtab neid muidugi tihti, ja kõiki esitab noor José Carreras).

Ülevaadet alustagem mu lemmik-hääleliigist ehk baritonidest, kellele on kirjutatud hulganisti suurepäraseid aariaid, nii et valikut mainimist väärt aariate osas polnud siin sugugi lihtne teha – kui räägid “Padaemanda” Jeletskist, siis ei saa ju Oneginit mainimata; kui võtad “Maskiballi” Renato, siis kuhu jääb “Trubaduuri” krahv di Luna jne.

Baritonirollid on ooperis sageli mitmeplaanilisemad ja psühholoogiliselt veidi keerukamad kui tenoriosad. Hea küll, kangelasi nad tavaliselt mängida ei saa, harilikult tuleb neil kehastada täielikke kaabakaid (Macbeth, Jago, di Luna, Scarpia) või lihtsalt kättemaksust pimestatuid (Rigoletto, Renato), aga see annabki lisaks vokaalile võimaluse näidata oma dramaatilist võimekust (eeldusel, et see olemas on, vastasel juhul ka hulgaliselt võimalusi alt minna, sest miskipärast just baritonidelt eeldatakse ooperis sageli kõige enam näitlejavõimeid).

Ja nagu tegelikult kõigi teistegi hääleliikide puhul, tuleb siin teha eristusi, enne kui hakata üht või teist esitust/lauljat heaks või halvaks sildistama. See tähendab, et puhtalt lüüriliselt baritonilt ei saa nõuda, et ta esitaks sama perfektselt Verdi rolle, dramaatiliselt baritonilt omakorda ei saa eeldada, et ta laulaks suurepäraselt Bellinit või Rossinit (ehkki nad ise kipuvad teinekord arvama, nagu võiksid kõike laulda). Ja sel samal põhjusel ei saa ma ka nimetada ühte lemmikbaritoni, mul on neid kaks.

Alustada tuleb ikka ooperiheliloojatest suurimast, Verdist, kes on baritonidele ka enim fantastilist muusikat kirjutanud – Rigoletto aaria “Povero Rigoletto… Cortigiani, vil razza dannata” ooperist “Rigoletto”, laulab Željko Lučić.

Seda produktsiooni olen ma tervikuna näinud ja see on tõeliselt psühhedeelne segapuder, mille sarnaseid miskipärast eriti Saksamaal, aga mujalgi Lääne-Euroopas armastatakse ja mille kõrval “Rigoletto” tegevustiku toomine 1960ndate Las Vegasesse on lapse lalin.
Aga Lučić, minu arvates kaasaja parim Verdi bariton, on muidugi täiesti suurepärane, tal on teistest selgelt eristuv tämber, võimas forsseerimata hääl, vaidlustamatu musikaalsus, laitmatu diktsioon ja fraseerimine. Klassikalisest Verdi baritonist (keda on peetud ka dramaatilise baritoni all-liigiks (dramaatiline bariton, kes on suuteline laulma kõrgemas tessituuris)) on tal ka enam lüürilist väljendusrikkust, mis annab tema rollidele eriomase elegantsi, millega ta kindlasti ületab kohati ka mineviku suurimaid nimesid nagu Renato Bruson, Ingvar Wixell või Leo Nucci.

Parimaid bel canto traditsioone esindab Riccardo aaria “Or dove fuggo io mai… Ah! Per sempre io ti perdei” Bellini ooperist “Puritaanid”, laulab Simon Keenlyside.

Simon Keenlyside’i pean ma kaasaja parimaks lüüriliseks baritoniks – selge ja paindlik, helisev hääl, suurepärane diktsioon. Kahjuks on ta viimasel ajal miskipärast hakanud arvama, nagu võiks ta sama edukalt ka Verdit laulda, “Don Carlo” Rodrigo, hea küll, aga Rigoletto, Nabucco, Simon Boccanegra jmt tuleks küll heaga jätta, sest Verdi baritonirollideks on vaja dünaamilisemat ja suuremat häält, mis kostaks nii läbi koori kui orkestri, ja tõtt-öelda ka võimsamat füüsilist kohalolekut. Lisaks läheb tarvis lüürilisest baritonist tumedamat tooni, õige pisut roostevaba terast hääles ning suutlikkust laulda võimsalt ja väljendusrikkalt, mitte võimsalt või väljendusrikkalt (kui kõik muud vokaaltehnilised nüansid kõrvale jätta, siis jämedalt võib baritone vabalt selle alusel liigitada, dramaatikud peaksid laulma eelkõige võimsalt, lüürikud väljendusrikkalt, aga Verdi baritonid peavad olema suutelised mõlemaks).

Näiteks Vene ooperist võtame Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”, laulab (parema puudumisel) Dmitri Hvorostovski.

See ei ole kaugeltki mitte parim esitus. Tõtt öelda pole seda aariat minu meelest täiuslikult laulnud mitte keegi peale Georg Otsa, isegi mitte nö õigest rahvusest Dmitri Hvorostovski. Tal ei ole küll vähemalt aktsendiprobleemi, mis vene ooperi puhul tihti takistuseks saab, aga selle eest on tal muud probleemid. Mitte et ta poleks üks võimsamaid dramaatilisi baritone (peetud ka Verdi baritoniks, aga seda ta minu arvates ei ole, lüürilisest väljendusrikkusest jääb vajaka), kuid tema lohakavõitu diktsioon ja kohati kuuldav hingamine (et mitte öelda õhu ahmimine) on üpris häirivad. Ja ma tahaks talle kogu aeg öelda, et no äkki saaks natukenegi rohkem avatud häälel laulda. Kuigi see on ilmselt maitse küsimus. Ja võimalik, et peaks ikkagi hoopiski eelistama Vladimir Chernovi.

Koomilistest ooperitest olgu näiteks Figaro aaria “Largo al factotum” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Gino Quilico.

See on üks äärmiselt kuulus ja petlikult lihtne aaria, bravuurikas enesekiitus, mida on tegelikult suhteliselt keeruline laulda. Kuna see on üsna kõrges tessituuris, nõuab kergust ja liikuvust, samas bravuurikat elegantsi ja vastupidavust, peab olema ette kantud kergelt ja pingutuseta ning paikneb ooperi alguses, andmata niisiis lauljale erilist võimalust soojenduseks, on see tegelikult vist isegi üks raskemaid ettevõtmisi baritoni repertuaaris. Ilmselt võib ka kindel olla, et kui laulja ei suuda selle aaria osas publiku kõrgetele ootustele vastata, siis lõpeb kogu etendus tema jaoks läbikukkumisega.

Dramaatiliste rollide näiteks on Toreadoori aaria “Votre toast” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Ludovic Tézier

Pidin selleks suurema osa internetist läbi kuulama, et leida esitus, mis mind rahuldaks (selleks peab muidugi ilmselgelt friik olema, et sama aariat kümneid kordi kuulata).
Kuna see on taas üks ülimalt tuntud pala, siis on versioone sellest sadu – ja enamikul on mu jaoks midagi viga. Suurema osa lauljate puhul nimelt tundub mulle, et neil jäi noot või paar puudu sellest, kuhu nad tahtsid jõuda, nii et tekib soov neid teatud kohast näpistada. Tézieri esituse puhul ei häiri mind eriti miski, tempo on küll vast nõksukese liiga aeglane, aga muidu ei jää kuskilt miskit puudu. Hea näide piiride hägustumisest muidugi ka, sest Tézier on tegelikult lüüriline bariton.

Ja siis veel terve rida väga kuulsaid baritoni aariad väga heas esituses, millel ma pikemalt ei peatu, muidu me ei jõuagi kunagi koogini:

Renato aaria “Eri tu che macchiavi” Verdi ooperist “Maskiball” (Leo Nucci)
Wolframi aaria “O Du, mein holder Abendstern” Wagneri ooperist “Tannhäuser” (José van Dam)
Jago aaria “Credo in un dio crudel” Verdi ooperist “Otello” (Sherrill Milnes)
Tonio aaria “Si puo signore signori” Leoncavallo ooperist “Pajatsid” (Ambrogio Maestri)
Onegini aaria “Võ mne pisali” Tsaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” (Mariusz Kwiecien)
Don Giovanni serenaad “Deh vieni alla finestra” Mozarti ooperist “Don Giovanni” (Bryn Terfel)
Krahv di Luna aaria “Per me ora fatale” Verdi ooperist “Trubaduur” (Piero Cappuccilli)
Macbethi aaria “Pietà, rispetto, amore” Verdi ooperist “Macbeth” (Renato Bruson) – siinpuhul olen nõus tunnistama ka Željko Lučići allajäämist, see on täiesti veatu esitus.

Ja päris lõpuks: Hamleti aaria “O Vin disippe la tristesse” Thomas’ ooperist “Hamlet” (Simon Keenlyside) – see on üsna vähetuntud ooper, aga Keenlyside lihtsalt laulab seda nii hästi, et ma pidin sellele ka viitama.

Käesoleva postituse kirjutamine võttis mul kohutavalt kaua aega, aga et see oli tõeliselt nauditav, siis ei pea ma seda loomulikult raisatud ajaks. Vastupidi, see oli äärmiselt hästi kulutatud aeg, seda ka seetõttu, et kõrval oli kohvikruus ja tükk juuresolevat kooki.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Põhi:
150 g šokolaadiküpsiseid
55 g võid

Ploomitäidis:
200 g musti ploome
1 dl rummi
1 dl vett

Toorjuustutäidis:
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna

Ploomitäidise jaoks pane ploomid eelmisel õhtul koos rummi ja veega likku, järgmisel päeval püreesta kõik koos ning lisa umbes 0,5 dl vett või rummi, et segu oleks enam-vähem sama paksusega nagu toorjuustutäidis.
Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Toorjuustutäidise jaoks sega kõik ained (kindlasti toasoojad!) omavahel ja vala täidis küpsisepõhjale. Tõsta lusikatäite haaval peale 2/3 ploomitäidisest (ülejäänu serveeri koogi kõrvale) ning sega noaga kaheksakujulisi liigutusi tehes läbi. Küpseta 150-kraadises ahus 45-50 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev). Lase avatud uksega ahjus veidi jahtuda, tõsta siis väja ning jahuta üleöö.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Viigimarja-mandlitrühvlid

Eelmisel nädalal käisime naistepäeva puhul spaas sanatooriumis. Oli väga tore, nagu tavaliselt, aga mitte päris sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sanatoorium on selline koht, kus sind teatud mõttes sunnitakse paigal olema ja ühele asjale keskenduma. Teoreetiliselt. Sest praktikas istuvad inimesed ka näiteks valgusteraapias või soolakambris koos oma piiksuvate nutitelefonidega ja ma isegi väga ei imestaks, kui nad mineraalveevanni koos tahvelarvutiga võtaks.

Ja nimelt see panigi mind mõtlema, kui võimetud me oleme keskenduma ühele tegevusele. Inimestel on tavaliselt korraga lahti arvuti ja televiisor, ühe käega näpitakse telefoni, teisega plõksitakse telekapulti. Raamatust suudetakse lugeda kaks lehekülge, siis on juba vaja hüpata arvuti juurde ja vaadata, mis on uut toimunud kõigis neis kümnes aknas või kahekümnel vahelehel, mis loomulikult korraga lahti on. Meel ja mõte hüplevad ringi moel, mida on võrreldud skorpioni käest nõelata saanud purjus ahviga, inimene jookseb mõtetel järel ja imestab veel, miks pinge kunagi ei lahku.

Millal õigupoolest sai igas mõttes rööprähklemisest norm? Millal muutus seegi endastmõistetavaks, et inimene peab telefoni teel absoluutselt kogu aeg kättesaadav olema? Ja millal muutus meditatiivne seisund meile täiesti kättesaamatuks?
Meditatiivse seisundi all pean ma siin silmas keskendumist ühele tegevusele ja käesolevale hetkele. See ei tähenda (ainult) lootoseasendis istumist ja küünlaleegi silmitsemist või mantrate pomisemist. See tähendab pigem tegevust, mis inimest jäägitult haarab, nii et ta unustab kõik muu ega märka aja möödumist.
Lapsepõlv oli täis pesuehtsaid meditatiivseid tegevusi, mis võisid väldata terve päeva, ilma et kellelgi oleks pähegi tulnud seda päeva raiskamiseks pidada. Alles palju hilisemas elus tehakse inimestele selgeks, et ainsatki sekundit ei tohi raisku lasta.

Tegelikult kujutab just püüd kõikides suundades korraga joosta endast kõige hullemat ajaraiskamist, sest see tähendab, et kõik on korraga pooleli. Rääkimata sellest, et kõikidest kanalitest voolab meieni tegelikult täiesti tarbetu informatsioon. Ja nii lähebki inimese elu mööda, ilma et ta ise seal üldse kunagi päriselt kohal oleks.

*

Retsept siia juurde võiks muidugi olla eriliselt keeruline ja aeganõudev, see tähendab soodustada keskendumist ühele tegevusele ja kulinaar-meditatiivse seisundi saavutamist. Ent on siiski hoopis väga vähe aega eeldav – saab kohe tormata kuhugi mujale midagi muud tegema.

Viigimarja-mandlitrühvlid

Viigimarja-mandlitrühvlid (ca 15 tk)

200 g purustatud mandlilaaste
150 g kuivatatud viigimarju (datlid võiksid ka sobida)
veidi apelsinimahla ja riivitud apelsinikoort

Eemalda viigimarjadelt varreotsad, pane koos 100 g mandlilaastudega, apelsinimahla ja -koorega köögikombaini, minilõikurisse või blenderisse ja töötle, kuni saad koos püsiva massi, vajadusel lisa veel apelsinimahla. Purusta ülejäänud mandlilaastud, vormi segust pallid ning veereta mandlipurus.

Viigimarja-mandlitrühvlid

Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

“Hoffmanni lood” ja kanepi-purukook

Ooperist polegi enam ammu kirjutanud. Sestap on asjakohane kõnelda laupäeval Metropolitanist üle kantud Jacques Offenbachi fantaasia-ooperist “Hoffmanni lood”. See on helilooja väljapaistvaim teos, mis aga jäi tal endal lõpetamata ning töö viis lõpule Ernest Guiraud. Ooperiteatrite standardrepertuaarist pole teos kunagi välja langenud ning on “Carmeni” kõrval ilmselt populaarseim prantsuse ooper.

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Ooperis on kolm (neli, kui arvestada ka Stellat, kelle vokaalne partii on praktiliselt olematu) kangelannat (kes kehastavad tegelikult Stella erinevaid tahke), keda autori nägemuses pidi kehastama üks ja sama laulja, kuid sellest reeglist ei peeta enamasti kinni. Ilmselt kujutab selle idee järgimine endast ka üht ooperiliteratuuri suurimat väljakutset sopranile, sest Olympia roll eeldab hästi paindliku hääle ja kõrgete nootidega koloratuursopranit, Antonia on lüüriline ja Giulietta pigem dramaatiline või ka metsosopran. Lauljaid, kes on kõiki kolme või nelja rolli esitanud, muidugi siiski on (Beverly Sills, Ruth Ann Swenson, Carol Vaness, Diana Damrau, Joan Sutherland).

Metropolitanis astusid üles Erin Morley (Olympia), Hibla Gerzmava (Antonia, Stella), Christine Rice (Giulietta). Neist meeldejäävaim oli vahest Gerzmava sooritus, aga ka Morley etteaste mõttelageda mehaanilise nukuna (kui tahaks küüniline olla, siis saaks siit edasi arendada teemat, et selles ju polnudki absoluutselt midagi veidrat või ebausutavat, et Hoffmann temasse armus, aga ma hetkel ei taha – küüniline olla siis).

Samamoodi peaks kelmide nelikrolli (Lindorf, Coppélius, Miracle ja Dapertutto) esitama sama (bass-)bariton ning see on ka tegelikkuses üsna levinud praktika. Laupäeval kehastas saatanlikku nelikut Ameerika bariton Thomas Hampson, kellel ei ole reeglina midagi viga, kuni ta püsib omaenda ampluaas ehk lüürilistes rollides ega hakka mingil põhjusel arvama, et ta võiks Verdit laulda. Eks see soov ole muidugi mõistetav, oleks ma laulja, tahaks ilmselt ka Verdit laulda, aga Hampsoni kunagine versioon Macbethist oli ikka nii kole, et selle põhjal oleks võinud kergesti kahtluse alla seada tema suutlikkuse mistahes rolli laulmise osas üleüldse.

Peakangelast, poeet Hoffmanni kehastas Itaalia tenor Vittorio Grigolo. Kuigi Hoffmann on lüürilise tenori roll, eelistaksin ma ise selles osas pigem spinto-tenorit. Grigolo näeb küll piisavalt esitenorlik välja, andis Hoffmanni heitlused veenvalt ja liigse paatoseta edasi ning ta kõrged noodid oli selged ja kõlavad, aga midagi jäi tema hääles mu jaoks puudu. Samas tuleb siiski märkida arengut ses suunas, et ta suudab rollis püsida rahulikult ja keskendunult, mitte käitudes tüüpilise esitenorina, kes nõuab kogu tähelepanu endale, põhimõtteliselt ignoreerib kaaslauljaid ka neis situatsioonides, milles tegevuse areng seda sugugi ei eelda, ning puistab kõrgeid noote lahkelt kõikvõimalikesse kohtadesse, kus neid ette nähtud pole, sest ta lihtsalt suudab neid laulda.

Tavapärasest suurem roll oli antud muusale/Nicklaussele (Hoffmanni alter ego), kelle kaksikrolli esitas metsosopran Kate Lindsey. Ehkki tal on väga kaunikõlaline metsohääl ja graatsiline rollikäsitlus, võib siiski üsna kindlalt arvata, et vähemalt Metropolitanis jäävad tema pärusmaaks peamiselt travestia rollid, sest suurte metsosoprani osadeni, nagu Carmen, ta ilmselt ei küündi.

Aga muidu oli tore ja Metropolitani orkester (seekord Yves Abeli dirigeerimisel) rõõmustab alati kõrva oma väga puhta kõlaga.

Nõnda palju täna ooperist.

Kanepikook (ilmselt ei pea lisama, et jutt käib ikka toidukanepist) aga, see kujutab nüüd endast ka veidikese kulinaarse nalja viskamist. Kuna pole erilist tarvidust ka köögis kõigesse tõsiselt suhtuda, siis hakkas mulle meeldima mõte kanepijahust purukoogist. Tegemise käigus lisandus sellele veel tatrajahu ja kook sai kaunikesti kummastavat värvi, aga maitses tegelikult täiesti hästi. Arvatavasti jään ma edaspidi siiski pigem tavapäraste purukookide juurde, ent kui juhtub, et kuskilt on majapidamisse siginenud kanepijahu ja -seemned, siis tasub proovida küll.

Kanepi-purukook

Kanepi-purukook marjadega

125 g kanepijahu
200 g tatrajahu
175 g võid
90 g suhkrut
150 g mustikaid
150 g vaarikaid
50 g kanepiseemneid

Pane jahud ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru umbes 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud u 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Jaota peale (külmutatud) marjad ja kanepiseemned, kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri soojalt vormiroana või jahtunult koogina jäätise või vanillikastmega.

Kanepi-purukoogi täidis

Täna räägime armastusest

Nii et räägime armastusest. Ahsoo, jah, sellest ju ei räägita. Sattusin nimelt uuesti üle lugema paari aasta vanust arvamuslugu Eesti armastuse eripäradest, milles püstitati hüpotees, et kuna eesti keeles armastuse mõistet polnud, siis järelikult ei saanud eestlased armastust enne 19. keskpaika vähemalt neuroteaduslikus mõttes üldse ka kogeda. See tekitas minus tahtmise nimetet teemal midagi arvata.

♥

Alustuseks tuleks muidugi eelkõige selgeks teha, kas küsimus ikka peitub eestlaste võimetuses armastust tunda või pigem suutmatuses seda väljendada.
Puudulik tundealane väljendusoskus on meid kahtlemata alati iseloomustanud ja iseloomustab jätkuvalt, aga teha sellest järeldus, et vastava sõnavara puudumisel oli ka seisund ise tundmatu, oleks ehk mõnevõrra meelevaldne. Liiga lihtne oleks arvata, et miski, mis oli tundmatu lingvistiliselt, oleks seda olnud ka füsioloogiliselt või emotsionaalselt.
Muidugi leksika, mida vanasti kasutati, ajab praegu juba naerma ja näib pigem pärinevat tundeskaala teisest otsast, sest Jaan ei küsinud ju Miina käest “Kas sa armastad mind?”, pigem võis ta küsida “Kas sa sallid mind?”. Aga ilmselt ei tähenda see siiski, et sellise väljendusviisi aluseks olnud emotsioon tänapäevasest üüratult erineks.

Võib-olla ei peaks ka seda oletama, et eesti inimene on “külm ja erutusele vastupidav” (Märt Raua 1915. aasta uurimusest “Eesti armuilmast”), sest oletatavasti ei tähenda asjaolu, et hingelised protsessid valdavalt teiste eest varjatult kulgevad, ilmtingimata seda, et nende intensiivsus väiksem oleks. Ehk on eestlase kuulus truu, aga tundekülm olek ainult näiline? Kes oleks seda väljendanud paremini kui Anna Haava luuletuses “Põhjamaa lapsed”:

Jääb lumekargelt põue
meil südame sügavam õnn-
ja südame sügavam valu,
nad ainult aimata on…

Jääb igavest` ütlemata
Meil südame õndsam õnn -
Ja südame sügavam valu,
Mis vaikiv kui igavik on…

Eestlane näikse küll üldjuhul arvavat, et armastusest rääkida pole vaja ja võib-olla ei ole ka, sest sõnad väljendusvahendina ei ole kaugelt kõige jõulisemad, aga kui me õigupoolest ei julge armastust väljendada sõnades, siis kas mitteverbaalseltki oskame. Ja võib-olla lõpuks olemegi siis nagu tummad leilis, lõõmavad tunded on südames küll, aga väljendada neid ei oska, ettekäändeks ja eneseõigustuseks fraas “kõigest ei pea ju rääkima” ning eelduseks lootus, et küllap tunnete objekt ise adekvaatsed järeldused teeb.

Raamat ja roosid

Teisest küljest tundub ajaloolist, kultuurilist ja ka geograafilist tausta arvesse võttes ka üsna loogiline arvata, et armastust kui (romantilist) tundeseisundit eestlaste jaoks tõepoolest ei eksisteerinudki ning kõik taandus soojätkamisele või parimal juhul kirele, sest ilmselgelt ei tulnud kellelgi teoorjuse, aganaleiva ja üleüldiselt musta laega aja kontekstis pähe südamedaami aidaukse taga serenaadi laulma hakata.

Vähene liha tarvitamine tundekülmuse põhjusena kõlab esmapilgul absurdsena (jällegi Märt Raua uurimusest: “… aganaleib ei ahvatle erootikat.“), aga ka siinkohal ei saa Enn Vetemaa “Monumenti” tsiteerimata: “Või võtame jälle rahvustoidud. Armeenia särisev sašlõkk, ungarlaste pipar, prantslaste hõrgutised… ning eestlaste kaerakile, kama ja sült, mis pole ju õieti muud kui kaeraleem, hernejahu ja kondikeeduvesi. Vaesus ja maotus!”
Ausalt öeldes, jah, ega afrodisiaakumitena need just tõesti ei kõla.

Loos aga viidati ka Ülo Mäeotsa läbi viidud uurimusele, mille tulemustest ilmneb, et Raua teadustööst peaaegu sajand hiljem on eestlaste jaoks armastusest saanud eelkõige ‘tundeseisund’ ning alles viimasena määratletakse seda ‘jagamisena’. Selle põhjal võiks eestlaste armastust lihtsustatult käsitleda ka egoistlikuna – tundeseisundi kui sellise nautimisena. Ehk et ei armastata mitte teist inimest, vaid tunnet, mida ta minus tekitab. Või seda, kes ma ise olen, olles koos teise inimesega. Ehkki nendes nüanssides täpse vahe tegemine on keeruline niikuinii.

Nii et mis te arvate, kuidas meil selle armastamisega lood on? Ja kas armastusest peaks rääkima või ei peaks seda mitte tegema?

Muusika: Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”.

Muuseas otsustasin, et on aeg loobuda toidublogi teesklemisest ja minna üle uuele kontseptsioonile. Muidugi hakkab siin edaspidigi olema nii juttu kui retsepte. Aga mitte alati ilmtingimata koos. Teise uuendusena võib Toidutegu leida ka FB-st.

Tatraküpsised

Mõnikord hakkan ise ka mõtlema. Et mida nii kuradima olulist meil õigupoolest kogu aeg teha on, et üksteise jaoks nii vähe aega on. Pole aega kokku saada. Pole aega üksteist ära kuulata. Päriselt kuulata. Päriselt mõista. Viisil, mis tõepoolest tungiks igapäevatühisusest sügavama sisuni.
See, et on kiire, kujutab endast muidugi ka mugavat, viisakat ja alati aktsepteeritavat vabandust juhuks, kui kõnealused inimesed prioriteetide nimekirjas parajasti mingitel madalamatel positsioonil paiknevad, seda vaevalt saab keegi täielikult eitada.
Aga jättes selle variandi kõrvale, siis ega üldiselt pole ka oluliste inimeste jaoks aega, kui just mõnesse värskelt armunud ei olda. Ise jätame end ilma sisulisest suhtlusest, sellest, mis toidab hinge ning annab jõudu ja julgust. Ja pärast ei saa aru, kus tuleb see ärevus ja ärrituvus. Nimelt sealt see tulebki. Puudutuse puudusest.

Suur osa inimeste erinevatest kompensatsioonimehhanismidest on kõige enam seotud tõeliste lähedaste suhete, mõistva peegelduse ja turvalise toetuse puudusega, aga paraku pakub selle aseaineks leitu vaid lühiajalist ja/või pealiskaudset rahuldust. Asendusi leida on tänapäeval lihtsam kui kunagi varem, aga on hoopis iseasi, kas need ka varasemast mõjusamad on, sest küllap ikka üks asendab teist ajuti, kuid päriselt mitte iial.

Ka uusvaimsete praktikate lai levik näitab, et inimesed otsivad tuge, samas toidavad individualismiajastu eneseabiõpikud teooriat, et tuleb üksi hakkama saada. Sinu õnn tuleb ainult su enda seest, välisel pole tähtsust, armasta ennast, siis armastavad sind teised, sa saad ise endale anda kõike, mida sa teistelt ootad jne.
Tõsi, oma õnne eest teist inimest vastutavaks teha ei saa, nagu ei vastuta ka sina teise inimese õnne, õnnetuse, halva tuju või depressiooni eest, aga puhta kullana ei tasu noid avaldusi küll võtta, sest nii jäädki endalt küsima, et miks siis sina justkui ei saa, kui see kõik nii õige on. Hakkama päris üksi. Ilma igatsuseta inimlike, lähedaste suhete järele. Ilma soovita olla aktsepteeritud, mõistetud, kuulatud. Isegi kui sa seda endale enam teadlikult ei tunnista.

Ma ütleks, et ärge parem püüdkegi end veenda, et inimene on saar, täiesti omaette, mitte tükk mandrist, osa maismaast. Kallistada iseennast ei ole kunagi sama mis armastatud inimese kallistus, samuti nagu teevad lähedase inimese kriitika ja ükskõiksus haiget ka siis, kui sa üldiselt endaga heas läbisaamises oled.
Edukuse glorifitseerimise ja enesemüümise aeg ei ole seda muutnud, neist loetud baaskomponentidest, millest inimese elu tegelikult koos seisab (või nende puudumisel ei seisa), on erinevad sotsiaalsed suhted ellu jäämiseks endiselt küllap olulisimad, moodustades kõigele muule vundamendi, juhul muidugi, kui tegemist pole radikaalse misantroobiga.
Aga see on tõesti äärmuslik juhtum, sest ka suur üksindusevajadus ja lähedaste suhete olulisus ei ole muuseas absoluutselt üksteist välistavad. Selleks, et jagada elu, ei pea sugugi endastmõistetavalt ka elukohta jagama. Asjaolu, et keegi kogu aeg füüsiliselt su kõrval on, ei kõnele tingimata kvaliteedist, vaimne ja emotsionaalne vahemaa on füüsilisest palju raskemini talutavamad.
Muidugi ei tohi lasta ühisosa liiga õhukeseks kuluda, aga ma ise olen alati olnud pigem arvamisel, et pidevast füüsilisest kohalolekust olulisem on emotsionaalne kohalolek ja et seda on vaat et lihtsamgi elus hoida mõningase distantsi olemasolul.

Endaga peab rahujalal olema jah. Ja eelkõige iseenese seltskonda peab oskama kahtlemata nautida, mitte lootma, et keegi teine su eksistentsi mõtestab. Ent…
Kui paljusid oma elu kõige hinnalisematest ja kõige suurematest, neist romaaniväärilistest hetkedest oleme kogenud ihuüksi? Ning kui paljud neist on olnud jagatud hetked?

Tatraküpsised

Tatraküpsised 
(allikas: Nami-nami)

125 g võid
75 g suhkrut
1 muna
150 g tatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g sarapuupähkleid või mandleid

Hõõru või ja suhkur vahule, lisa muna ja vahusta edasi. Lisa küpsetuspulbriga segatud tatrajahu ning siis hakitud pähklid või mandlid.
Sega ühtlaseks, vormi tainast väikesed pallikesed ning tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Suru kahvliga lamedamaks ja küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Tatraküpsised

Need on muuseas väga head küpsised. Olen vahepealse aja jooksul katsetusi alternatiivsete jahudega jätkanud ja hiljuti leidsin isegi ühe toorkoogi, mis väärib koogi nime. Hakka või oma sõnu sööma! Aga sellest edaspidi.

Läätsepasteet praetud sibulaga

Ilmselt ei ole täna veel hilja soovida:

2015

Hakkame aga jälle pihta. Nagu osa teist on tähele pannud, jäi möödunud aasta hetkede (varasemad – 2012, 2013) kirjapanek siin blogis sel korral ära. Proosalisel põhjusel – see 2014 oli üks ilgem ikaldus, nii et isegi mina, kel enda meelest pole mingit probleemi sädemest lõkke süütamise või ühe ainsama emotsionaalse hetke romaani mõõtu paisutamisega, jäin tagasi vaadates hätta.

Uueks aastaks luban eesmärke mitte seada, mõned võimalikud sihid on muidugi silme ees siiski, aga need materialiseeruvad kahtlemata selletagi, et oleks tarvis silmaklappidega varustatult ja mängu ilu märkamata vastavas suunas tormata.

Sama soovin ka teile:

vähem eesmärke, vähem lubadusi,
vähem pealiskaudseid suhteid ja suhtlust,
vähem mõistlikkust ja ülemäärast tõsidust,
vähem lahkumisi ja rohkem kohtumisi,
vähem linna, rohkem metsa,
vähem eksisteerimist ja rohkem elus olemist,
rohkem sisu, rohkem vaikust,
rohkem raamatuid, rohkem hetki,
rohkem kirge, rohkem kallistusi!

31. detsembril 2015 vaatame, kuidas läks.

Muusika: Arve Henriksen “Sorrow and it’s Opposite”

Läätsepasteet praetud sibulaga

Läätsepasteet praetud sibulaga

250 g läätsi
praadimiseks õli
2 sibulat
tšillihelbeid
soola, vürtsköömneid, garam masalat vmt
soovi korral 1 sl pärmihelbeid

Keeda läätsed vastavalt pakendil toodud juhendile ja kurna. Haki sibul, kuumuta pannil õli, prae selles sibulat paar minutit, lisa sool ja tšillihelbed,  vürtsköömned või muud maitseained ning prae sibul kuldseks. Pane kõik koos läätsedega köögikombaini või blenderisse ja töötle ühtlaseks (lisa vajadusel veidi vett, soovi korral ka pisut sidrunimahla). Maitsesta vajadusel täiendavalt ja soovi korral sega juurde pärmihelbed.

Läätsepasteet praetud sibulaga