Mini-november

01.11. Panin sibulasupisse vinho verdet. Maitse oli, nagu oleks sibulasupisse pandud vinho verdet väga hea. Miks ma küll kogu aeg arvasin, et selleks kõlbab ainult Sauvignon Blanc? Ja jumala eest, enam ei ole mingit ohtu, et vein enne toidu sisse jõudmist otsa võiks saada.

02.11. Lugupeetavad telefonimüüjad, LHV agendid, tooteesitlejad jne. Võtke teadmiseks, et ma ei osta telefoni teel ei ihupesu ega toidulisandeid. Ma ei liitu tööpäeva õhtul toidupoes ei pensionisamba ega kaabeltelevisooniteenusega. Mul ei ole ka mingit probleemi teid pikalt saata, aga see on siiski ilmselt mõlemale poolele pisut ebameeldiv kogemus. Selle vältimiseks – lihtsalt jätke mind rahule. Küll ma leian teid, kui mul midagi vaja on.

03.11. Käisin verekeskuses. Pärast vereloovutust selgus, et neil pole ühtegi sellist tassi, mida mul juba poleks! Tekkis tahtmine öelda, et andke siis mu veri tagasi. Seepeale aga meenus, et selles küsimuses peaks pigem suusatajate poole pöörduma, neil on ses välja võtmises ja tagasi panemises laialdased kogemused.

04.11. Riina Solman: “Juhuseks pole meelelahutus.” 
Jumaluke, ega siis mingisugune seks ei peagi meelelahutus olema, see on ikka rahvastiku taastootmise vahend.
Tõsiselt rääkides on see aga ikka päris hirmus, kuidas sellele valitsusele meeldib kodanike magamistubadesse ronida. Kui kunagi oli Lenin alati meiega, ka magamistoas, siis nüüd tuleb ilmselt arvestada, et kolmandaks ronib voodisse sünnitusminister.

05.11. Öeldakse, et on kahte sorti inimesi – need, kellel klaas on pooltäis, ja need, kel ta on pooltühi.
Vale puha, on veel sellised, kellel on klaas alati tühi, ükskõik mida ja kui palju seal tegelikult sees on. Või mis tühi, isegi klaas ise on vale.
See pooltühja klaasi koolkond on nende kõrval ikka paduoptimistid.

06.11. Linna taga taevas on võimsad pilved, aga õhtune õhk on roosa ja puudelt alla sadanud kuld Tartu parkides helendab selles valguses. Raskete mõtete kiuste on hingata kuidagi kerge.

07.11. Väga tasapisi suunan ennast tagasi toidupildistamise juurde. Väga, väga ettevaatlikult, vähimagi sunnita. Esimene katsetus üle umbes kaheksa kuu sujus ju tegelikult kenasti küll. Aga ma ei tee sellest kaugele ulatuvaid järeldusi.

08.11. Täna oli ju päris tore päev. Juhul kui kaabud nüüd ehk siiski ületasid selle piiri, kust alates vähemalt mingilgi määral mõtlemisvõimelisel osal nende valijatest peaks silmad vähemalt mingilgi määral avanema. (Ma tean, et neil tegelikult on küll selliseid valijaid, ehkki see tundub uskumatuna, kuna nad ise kohtlevad oma valijaid nii lollidena, et see peaks mõtlevas inimeses ületamatu vastuolu tekitama.)

09.11. On tööpäeva õhtu ja tintjas pimedus koos läikiva asfaldiga neelab kogu valguse. Nägemisvälja piirile ilmub aeg-ajalt ähmaseid tumedaid kujusid ja sa tead, et tegelikult sa ei näe neid, kui nad peaksid teele astuma. Ka kõige parema tahtmise juures mitte. Ja kui siis näed kedagi, kes on helkureid täis riputatud nagu jõulupuu, tahaks autost välja hüpata ja tal tänutäheks kätt suruda.

10.11. Uisuväljak Raekoja platsile. Šokolaadselt tore mõte. (Lugesin eile “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärast merereisi”. Mul on tungiv vajadus roosade prillide järele.)

11.11. Ostsin sardiinikonservi. Pärast vaatan – koostis: kilu. Putka! Umbes sama nagu anšoovis kilufileest. Naljamehed, anšoovis ja sardiin ei ole kilu, need on eraldi kalad. Sprott seevastu on küll kilu.

12.11. Mu samm on kerge ja vaikne, hingamine ühtlane. On üks neid kordi, kui ma jookse sellepärast, et see on mu antidepressant. Või sellepärast, et hoida end vormis rattahooaegade vahel. On üks neid kordi, kui ma jooksen sellepärast, et see on kerge, tore ja lõbus.

13.11. Lõpuks ometi üks mõistlik õuna-plaadikook, kuhu läheb kaks kilo õunu ja 300 grammi jahu, mitte vastupidi.

14.11. Tulen saunast. Maailm on pime ja vait. Alles pikemalt kuulatades hakkad tajuma kauget liiklust ja veel kaugemat koera haukumist. Ja just nüüd, sel hetkel, on mul hea meel, et maailmas on veel pimedust ja vaikust.

15.11. Jooksin täna ühest jalgratturist mööda. Mitte mina ei jooksnud silmapaistvalt kiiresti, vaid rattur sõitis erakordselt aeglaselt. Väga veider dissonants oli. Tekkis tunne, et pidanuks oma sammu aeglustama, et talle mitte järele jõuda.

16.11. Küsimus on, kas mu mõtted on niivõrd jäädvustamist väärivad, et õigustada 70-eurose sulepea ostmist. (Mitte et mul ei oleks juba mitu korralikku sulepead. Aga too isend kirjutab uskumatult sujuvalt!)

17.11. Mul on auto, mis on seest suurem kui väljast. Sellepärast on vahel vaja vedada mingeid esemeid, mis pealtnäha palju suuremasse autosse ei mahu. Täna tuli siiski kapituleeruda, nii et sõitsin mööda linna, mingi… asi pagasnikust väljas. Nagu Jaan Tatikas gaasivabriku korstnaga, ausõna.

18.11. Eilses ajalehes järjekordne demagoogilis-pühalik kiun emaduse teemal, autoriks keskealine mees. Huvitav küll, miks kõik need mehed isaduse teemal sugugi sõna võtma ega oma sookaaslasi isaduse mõtestamise teele suunama ei kipu.

19.11. Lõpetasin Varlam Šalamovi “Kolõma jutud”. Seda raamatut ei saa hinnata. Kellelegi, kes pole sama läbi elanud, pole selleks moraalset õigust. Napp ja absoluutselt hinnangutest vaba stiil tegi selle kõik veel mõjuvamaks. Külm, kalk maailm.

20.11. Valgus hääbub kiiresti. Puude all on juba päris pime ning tuules on lume lõhna. Koertele ei meeldi pimedas metsas ning nad kibelevad kodu poole.

21.11. Nüüd, kus maanteerattahooaeg on läbi, kõlbab jälle maastikuratas ka. Ehkki seda sõitu täielikult nautimast segab mind vähemalt alateadlik jälgimine, kuidas ma järk-järgult poriga kattun.

22.11. Tänaseks magustoiduks oli San Francisco Opera 2012. aasta “Rigoletto”. Željko Lučić oma parimas vormis ning võluvaimas kontrastis rekkajuhi väljanägemise ja imekauni baritonihääle vahel.

23.11. Esmaspäev ja eksistentsiaalne äng käivad ikka koos. Tõenäoliselt ma suren selle kätte, et kõik jääb rääkimata. Ka need miniatuurid on mingis mõttes lihtsama vastupanu teed minek, ütled justkui küll, aga tegelikult jääb kõik rääkimata. Pikemalt. Puudutavamalt.

24.11. Vabalt võib olla, et ma tegelikult ei peaks jooksma. Aga mõtteharjutus teemal, mida ma siis peale hakkan, kui põlv ühel heal päeval enam üldse joosta ei luba, jooksis liiva. Äkki me ikkagi lihtsalt ignoreerime seda probleemi veel mõnda aega?

25.11. Hea uudis on see, et umbestäpselt kuu aja pärast hakkab valgemaks minema.

26.11. Kas isikut, kes on laulmist õppinud ja kes esitab oma kontsertidel ooperiaariaid, aga pole kunagi üheski ooperilavastuses ühtki rolli laulnud, saab nimetada ooperilauljaks? (Ma ei räägi muidugi maadam Lellepist, kellel pole ooperilauluga mitte mingisugust pistmist.)

27.11. Täna oli üle väga pika aja peaaegu selline tunne, et hakkaks õige jooma. Aga mida sa jood, kui majapidamises pole tilkagi veini (vt ka 01.11). Naabritele oleks ju muidugi saanud SOS-i läkitada, ehk nad oleks siis ühe koertest minu juurde saatnud, veinilähker kaelas.

28.11. Reaalsuseks osutus eestlase õudusunenägu – läksin metsa ja seal oli teine inimene. Isegi mitu. Ja mis veel hullem, lisaks kukkusid nad ka suhtlema! Ülejäänud osa päevast kulus sellest toibumiseks.

29.11. Ei noh, ma ikka ei ole 40 aasta jooksul suutnud selgeks saada, et kui üritada kogu aeg teisi võimalikult õrnalt kohelda, siis on võrdlemisi suur tõenäosus ise katki minna.

30.11. Mida sa teed?! Hull peast! Sellises asjas me pole küll kokku leppinud! Umbes nii tundus mu keha mõtlevat, kui üle kümne aasta uisud jalga panin ja jääle ronisin. See aeg polnud paraku möödunud jälgi jätmata. Mida ma siis ootasin? Eks ikka seda, et ma olen täpselt sama kiire ja osav ja painduv, nagu ikka uiskudel. Tutkit. Keha mäletab küll, juba poole tunniga tuli osa kindlusest tagasi. Aga ikkagi. Olin ebameeldivalt üllatunud. Ma mõtlen nüüd natuke, kuidas täpselt end selle peale tundma peaks.

Mini-oktoober

01.10. Kui sa oled jalgrattur, siis võid ainult unistada, et põlve jaoks mõeldud võrkside nr. 3 sulle ümber jala läheb, ilma et jäse pärast verevarustuse katkemise tõttu amputeerida tuleks. Homme lähen ostan pea jaoks mõeldud sideme! Seniks konstrueerisin bandaaži vanast sukast.

02.10. Tegevuspaik: täiesti teine apteek. “See on siis suurus 4,” täpsustab apteeker, nagu näeks kohe läbi, et kavatsen seda täiesti mittesihtotstarbelisel kehaosal kasutada. Number on muidugi suurelt karbi peal kirjas.
Side sobib suurepäraselt.

03.10. Mul on nüüd 2 miljonit.
Blogikülastust. Need pole muidugi unikaalsed külastused, aga ma ei olegi aru saanud, miks just need peaksid olulisemad olema. Püsikülalised on ju ometi palju toredamad, kui korraks juhuslikult läbi hüppajad.

04.10. Enam ei vii sinna ühtegi rada. Peahoone mattub järjest enam kibuvitste ja hõbepuude tihnikusse. Õunad lasevad vaikselt okstelt lahti ja kõdunevad koos kinnisvaraga.
Käisin maha jäetud mõisas õunaraksus. Aga no kuna ma kavatsen ühel päeval selle mõisa endale osta, siis kuuluvad need õunad põhimõtteliselt niikuinii mulle.

05.10. Peaaegu igal kuul aastast on oma muusika. Mõni konkreetne pala, mõni esitaja või koguni terve muusikastiil. Olen sellest rääkinud. Siin ja seal. Oktoobrimuusika leidsin alles sel aastal – Valentin Silvestrovi tsükkel “Silent Songs”. Uduste alleede ja ütlemata sõnade muusika.

06.10. Mulle tundub, et see läheb aja jooksul aina hullemaks. Kui kunagi oli teiste maksimum minu standard, siis nüüd kipub see olema juba minu miinimum.
See kõik võib tunduda kerge. Aga teie ei tea, kui palju täpselt minult nõuab selle eluks nimetatava rahnu igapäevane mäkke vedamine.

07.10. Ma ei jaksa. Täna ma lihtsalt ei jaksa. Pole sõnu, pole palveid, pole lohutust, küsimisegi peale mitte. On ainult soovitus teha rohkem ja tunda teisiti. Ja lootus, et homseks läheb jälle üle. Enamasti läheb.

08.10. Peapiiskop Viilma: Meie jaoks on pühakiri kõrgemal põhiseadusest või vähemalt on nad kooskõlas. Ei taha, et tekiks olukord, kus üks on teisest kõrgemal. Pühakirja me muuta ei saa, aga põhiseadust on võimalik muuta.
No aga milleks peatuda poolel teel, milleks üldse põhiseadus, kui pühakirjast piisaks täiesti. Et siis, mis see šariaadi kohalik vaste muidu olekski?

09.10. Kui tahate ennast eriti eluvõõra snoobina tunda, minge maal kohalikku poodi ja ostke 20 cl pudel vahuveini (lokaalset konjunktuuri arvestades on muidugi ime, et neil selline toode üldse sortimendis on) – kõik teised ostavad lauaviina ja vähemalt kaks 2-liitrist Bocki.

10.10. See helde sügis peibutas mind ühele suvel tegemata jäänud rattatiirule. Päike paistis, kerge tuuleke puhus, sooja oli üle kümne kraadi, kilomeetrid lendasid mööda. Ja siis äkki tõmmati taevas pilve ja tuul keerati vastu. Lõigata polnud enam kusagilt. Koju jõudsin 59 kilomeetrit hiljem.

11.10. Teoorias olen ma täiesti veendunud, et inimesed peaksid vähem töötama ning rohkem muude asjadega tegelema, aga ka lihtsalt tunduvalt rohkem aega surnuks lööma. Praktikas saadab pidevalt tunne, et peaks rohkem tegema. Täpselt sedasorti närimine, mille kohta käib ütlus: kui teil tekib tahtmine tööd teha, siis oodake, äkki läheb üle.

12.10. Teatavasti on mul ilmselgelt liiga vähe spordiriideid. Seepärast läksin vaatama, kas kuskil on midagi, mida mul ilmtingimata vaja on. Aga leidsin hoopiski jooksukleidi. Saate aru. Jooksukleidi. Ilmselt olen ma midagi jälle maha maganud, aga perché?! Miks peaks kleidiga jooksma? (Vastus pole, et kui tennist mängitakse kleidiga, miks siis joosta ei võiks. Minu arust ei peaks ka tennist kleidiga mängima.)

13.10. See võis olla viimane. Sel juhul oli see imetore 4244 kilomeetri pikkune hooaeg, milles palju päikeseloojanguid ja mõned päikesetõusud; palju langusi, aga rohkem ilmselt tõuse; üksjagu tuult ja vihma; läbi sõidetud kett, paar välisrehve ja kolm sisekummi; hulk tunde puhast rõõmu. Aga praegu on ikkagi tühi tunne. Juhul, kui see oli viimane.

14.10. Ilus oli, aga leidis oma otsa. See aeg aastast, kui mul ei ole kogu aeg külm. Piir on laias laastus +10 juures. Järgmine kord kuulete minust aprillis, vahepealse aja veedan saunas.

15.10. Sõnu on ümberringi aina rohkem ja rohkem. Aga nad tähendavad järjest vähem ja vähem. Pärast sõnalärmi täis päeva mõjub vaikus sooja ja rammusana.

16.10. Öö on külm. Tähed tunduvad nõelteravad. Mitte ebasõbralikud, aga ükskõiksed. Nii on raske uskuda, et universum on sõbralik paik. Pigem näib see ääretus kauge ja külm ja huvitu.

17.10. “Soolata, pipardada ja vürtsitada tuleb korralikult, siis on ta hea.” – Majasokk.
Ma pole mitte üheski toidukohas saanud piisavalt vürtsikat toitu. Isegi ise tegemine ei aita alati, sest suvalisi poetšillisid võib toidusse panna tükki paar koos seemnetega ja ikka pole see. Nüüd leidsin võrdse vastase, Carolina Reaperi, keda tuli kohelda kinnastes ning praadimisel aken avada, sest ta kargas ninna ja kõrri. Valmis korralik tuleneelajate hautis. Ehkki ausalt öeldes tundus üks punane habanero mulle isegi äkilisem. 

18.10. Ma pole trenni tehes ammu muusikat kuulanud, seepärast olin unustanud ühe laulu olemasolu oma jooksumuusika hulgas. Täiesti tore retrolaul on muidu, tuletab meelde Zoja Puhuri pidusid EPA klubis. Aga kuna selle esitaja äratab minus kõikehõlmavat antipaatiat, siis ma ei suuda seda enam kuulata. Pidin peaaegu põõsasse koperdama, üritades seda jooksu pealt vaigistada.

19.10. Väljas on sooja kaks kraadi. Sajab midagi, mis ei suuda otsustada, kas olla vihm, lumi või lörts. Mornide nägudega inimesed parvlevad kaubanduskeskuses. Nende vahel lükkab itaallasest puuviljakaupmees Luca võrdlemisi musikaalselt vilistades kaubakäru ja ma ei imestaks üldse, kui ta äkki “O sole mio” laulma hakkaks.

20.10. Hangusin töö juures ära. Sisemiselt ja väliselt. Kappasin kodu poole, tigedalt ja tülpinult, kui äkki Kaarsild minuga kõnelema hakkas. Paul-Eerik Rummo keeles.
Plangusakkidel rõhtne laud
mitmendat korda ma juba möödun
ikka kass peseb silmi
hakkab koitma: olen alati tahtnud
elada
nii nagu poleks mind olemas

21.10. E-apteegis kategoorias “sport ja liikumine”: Alka-seltzer.

22.10. Kirjutasin 25. mail: Päeval kaotasin linna mööda traavides oma mesilaseprossi. Leidku keegi ja tundku rõõmu!
Täna hommikul tuhlasin oma kotis, kui miski mu jopekapuutsi küljest kotti kukkus ja kuhugi asjade vahele kadus. Hiljem kraamisin kogu varanduse välja ja – seal oli mu mesilasepross, mis polnud niisiis tookord jaki küljest kaduma läinud, vaid haakunud nagis kõrval rippuva jope külge, pidanud seal siiani kukkumata vastu ja lõpuks pudenes mu enese kotti. Leidja rõõm!

23.10. Sõnavabadus, teate, ei tähenda seda, et teie juttu kritiseerida ei tohiks või et te oma sõnade eest vastutama ei pea. Sõnavabadus tähendab seda, et teil pole tarvis oma sõnade pärast võimude poolt represseerimist karta.
See, et tahaks ise räusata, aga nii, et keegi teine selle kohta midagi  öelda ei või, ei ole vähimalgi määral sõnavabaduse küsimus. Enamjaolt on see, mis siin viimasel ajal sünnib, lolluse, labasuse ja kitserinnalisuse küsimus.

24.10. Sõitsin jalgrattaga poolteist tundi metsade ja külade ja põldude vahel. Ma ei näinud selle aja jooksul mitte ühtegi inimest.
Ja mõtlesin, et on õige huvitav, kuidas kõige suuremad rahvuslased on ka kõige suuremad kliimamuutuse eitajad. Kui laialdased alad kliimamuutuste tõttu elamiskõlbmatuks muutuvad ja puhtast veest puudus kätte tuleb, siis on absoluutselt välistatud, et meil siin inimtühjuses edasi olla lastakse. Pea liiva alla peitmisest on ses küsimuses abi väga vähe.

25.10. Kui sa oled vaimus juba maanteehooaja lõpetanud ja saad siis ootamatult veel mõne sõidu teha, siis on see eriti tore riukalik boonus. Nagu oleks kavalusega talvelt päevi välja petnud.

26.10. Ega küll küllale liiga ei tee, ütles ta ja võttis hapukapsa juurde kimchit.

27.10. Hakkab pihta. Poodides on jõulukraam lahti pakitud ja tänasel jooksutiirul nägin ühel aknal ohukolmnurka. See oli muidugi sealkandis, kus inimesed üht tänavanime alavääristavaks pidasid, nii et võib-olla neil on mingi endale sobivam alternatiivne ajaarvamine ka.

28.10. Panin söögi ahju ja läksin korraks jooksma. Alasti kuu seisis kõrgel taevas tühjade tänavate kohal. Jalad olid rasked, aga meel kerge.

29.10. Kas Eesti Vabariik tunnistab abielu üksnes mehe ja naise liiduna? Kas Eesti Vabariigis kehtib abielu üksnes mehe ja naise liiduna?
Palun öelge, et see kaks miljonit maksev tunnikontroll ei ole päriselt. Kas seda lokkavat idiotismi on üldse enam võimalik peatada? Kuidagigi.

30.10. Tuleb välja, et kõik toredad lasteraamatud siiski ei ole juba olemas, neid kirjutatakse ikka veel. Nii et kui teil juhtumisi mingil hetkel läheb vaja ühte pisikest rõõmsat ampsu, siis võite proovida endamisi öelda Kuradi Kuradi kodanikunime Örrõp Karvajalg ja tunnete kohe, kuidas väike totakas itsitus peale tuleb.

31.10. On hiline õhtu ja Klassikaraadios mängib De Caix d’Hervelois’ “Plainte”. Väljas tuleb kuu pilvede varjust välja, et kuulata, kuidas metsades hauguvad rebased. Ja luiged lähevad.

Mini-september

01.09. Üritasin ilmaga võidelda. Ilm võitis. Valasin rattakingadest vee välja ja elasin kaotusega leppinult edasi.

02.09. Vahel ma soovin, et mul oleks küljes ventiil, mille kaudu üleliigset rõhku välja lasta.

03.09. Ma pole muidugi mingi asjatundja. Aga sellegipoolest näib, et kui mingi reaalselt kasutamiseks mõeldud süsteemi juhend on 223 lehekülge pikk, siis ei saa tegemist olla väga hea süsteemiga.

04.09. Kui pika ajaperioodi kohta teie saate öelda ‘ülikooliaeg’? Mul sai täna 23 aastat täis.

05.09. Rahvas marsib kolonnina teel. Helikopterid tiirutavad pea kohal. Aeg-ajalt lendab üle väikelennuk. Ei ole sõda. Kõigest ralli on. Aga mina lähen läbi metsatuka teisele poole ja korjan poolega kogu selle palagani toimumise ajast peaaegu kümme kilo pohli. Teine pool kulub õunamoosi keetmisele. Leian, et olen ülimalt hästi aega veetnud.

06.09. Öösel nägin unes armastust. Ainult mul pole sellest rääkimiseks enam isegi sõnu, kõik kõlavad võõralt ja valesti, sest armastus siin enam ei ela.

07.09. Ammusel ajal, kui ma veel viitsisin korralikult riides käia, tulin kord parajasti tööle – seljas punane villane mantel, jalas kõrge kontsaga saapad, ridikül käes – ja mind parklas lähenemas märganud kolleeg hüüatas: “Jumal, kui ilus!”.
No vot. Nüüd ostsin just uued matkapüksid. Täiesti edevad, väga funktsionaalsed ja maksid ilmselt rohkem kui omal ajal too punane mantel. Ja keegi ei kiljunud vaimustusest. Inimesed, ma ütlen.

08.09. Sõidan päevatõusu poole, rehvid sahisemas öisest sajust märjal asfaldil. Põldudelt hajub udu ja metsad on kaugemal sinised. Kell on seitse hommikul. Mul pole kahju neid hommikuid tavaliselt maha magada, aga see ei tähenda, et ma neis ilu näha ei oskaks.

09.09. Taevas on tormine ja puud koputavad aknale. Jäin täna saabunud e-kirjade tulvale nii silmatorkavalt alla, et õhtul hiljagi veel tahaks jõuetusest nutta. Soontes voolab vere asemel eksistentsiaalne äng.

10.09. Kuidas küll juba nii palju kollaseid lehti maha sai? “Puu on haige!” tahaks härra Huu kombel hüüatada ning minna, lehed okstele tagasi nõeluda ja plaasterdada ning puu juurtele köharohtu kallata.

11.09. Ma ei pane tähele kilomeetrite möödumist. Jalad on kerged. Keha kuuletub. Jalgratas kuuletub. Mõtete eest ära kihutama ei pea, nad ootavad, kuskil. Sellist hetke ei tule niikuinii iial, mil su elus poleks üleüldse mitte mingeid häirivaid asjaolusid. Aga nad võib mõneks ajaks kuhugi eemale jätta ja see on peaaegu sama hea.

12.09. Kaubamajal on plakat: 60 aastat stiilikindel. Tähendab – 60 aastat pole stiil neile erilist mõju avaldanud (vrd ka vihmakindel, tuulekindel). Mis võib muidugi hea olla, aga vaevalt nad seda nii mõtlesid.

13.09. Akende taga on öö. James Hetfield küsib sümfooniaorkestri saatel, miks ta ei suuda endale andestada. Mina keedan pohlamoosi. Kell tiksub päeva lõppenuks.

14.09. Selles pole midagi erilist. Absoluutselt mitte midagi elu muutvat. Lihtsalt septembripäike on ootamatult soe ja võib minna aeda ning süüa seal viinamarju. Ikkagi viinamarjad, eks ole. Mitte punased sõstrad.

15.09. Taevas on madal ja hall. Võib-olla ongi see taeva tinane raskus, mis mind maadligi surub. See aisting ei lase end tabada, vaid nihkub kaugemale iga kord, kui üritan teda defineerida. Tähelepanelik kuulaja aitaks ehk. Aga ma olen õppinud ise hakkama saama.

16.09. Jälle see valgus. Ja soe tuul. Päev, milliseid nii kaugel põhjas keset septembrit enam olla ei tohiks. Lisan hommikul tehtud trennile õhtul veel 30-kilomeetrise looduse vaatamise sõidu. Kunagi ma suutsin ka lennata. Praegu on jalgrattasõit sellele tundele kõige lähemal.

17.09. Mõnikord ma imestan mõne inimese võime üle rääkida lakkamatult iseendast, oma igapäevaelu imepisikestest üksikasjadest ilma igasuguse üldistuse astmeta. On see ülim enesekindlus või äärmine ebakindlus?

18.09. Haned on asunud teele. Seista öötaeva all ja kuulata, kuidas nad lähevad, piki Linnuteed, ja vähemalt selleks ajaks unustada oma äsjased mõtted iseenda sees lõksus olemisest. Sulgudes olemisest.

19.09. Istun kohvitassiga köögis, kui keegi ukse taga kobistab. Ma ei reageeri, arvates et kuulsin valesti. Kostab nõudlikum kraapamine.
Ukse taga on kaks innukat elukat, kes sisse pääsenult kapi ette istuvad kui kukununnud ning tungiva pilguga maiusepakki silmitsema asuvad. Juhuks kui mul eriti pikad juhtmed peaks olema, pakutakse ka käppa. Kujutlen, kuidas nad esiti oma trepil nõu pidasid: kuule, lähme teise maja juurde ja küsime midagi head.
Muidugi lasen ma ennast pehmeks rääkida ja külalised lahkuvad, kummalgi kuivatatud seakõrv hambus.

20.09. Vahtrate võradesse on ilmunud värvilised salgud. Seda see öine udu siin vahepeal sehkendas.

21.09. Kuidas joonistada lehma?
Seltsimehed, me peame alustama otsustavat võitlust formalismi vastu, elagu sotsialistlik realism, hurraa!

22.09. Aga ikkagi. Tõenäoliselt maailma muuta ei saa, see läheb inertsist omasoodu edasi. Isegi omaenda väikest maailma muuta on keeruline. Sellegipoolest arvan ma, et natuke parem, natuke ilusam ikkagi saaks, kui igaüks püüaks natukenegi rohkem märgata argipoeesiat enda ümber. Seda on küll. Tegelikult on.

23.09. Meil siin ei saja. Puudelt pudenevad viimased õunad. Veel ei lõpe valgus. Täna tundus korraks, et kõrrepõldude taha asutavad loojuma kaks päikest. Küllap sellepärast ongi nii soe.

24.09. See sume valgus ja tasapisi värvi vahetavad puud. See väike kerge pulbitsev rõõm minus, kui sõidan päikese poole. Kui ma saaksin ja tahaksin neid hetki jagada, kuidas võiksin olla kindel, et teine püsib vait ja tunnetab sama? Võib-olla tahab ta kõik oma argimured kaasa tuua ja neist lõputult rääkida?

25.09. Oma võitlusi tuleb teadagi targalt valida ja igas argivestluses lahingusse tormata ei ole mõtet. Aga kust kohast läheb piir ja kas aina vaikimist valides ei muutu lõpuks kogu kontakt miiniväljal manööverdamiseks?

26.09. Kaksteist tundi füüsilist tööd. Ei saa öelda, et ma nüüd end vaimselt kirgastununa tunneksin, aga teatav rahulolu, see on muidugi.

27.09. On teemasid, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen, teades et ma ei ole suutnud end lõpuni arusaadavaks teha ja miskipärast mind hirmutab mõte olla just neis küsimustes valesti mõistetud. Ometi ei tea ma, mis paneb mind arvama, et probleem on ainult saatjas, mitte vastuvõtjas ja kas sel tegelikult üldse mingit tähtsust on.

28.09. Hommikune märg sillutis lõhnab aprillikuu järele. Tuul ent tantsitab rentslis kollaseid lehti ja tänane taevas on väsimuse värvi.

29.09. Vajusin hommikust saati vaikselt põhja poole. Peenike tihe uduvihm  ei lubanud rattasõidule minna, niisiis proovisin järele, mis ihuliikmed kerge 8-kilomeetrise jooksu peale kostavad. Pea nüüd hoogu, eideke, ütles põlv. Miskit head see küll ei tõota. Aga vähemalt pinnale ulpisin tagasi.

30.09. September tuli ja läks. Tee selle kuu viimane rattasõit ja loe kokku 711 kilomeetrit. Vaata oma järele jäänud sünnipäevakingi-tšillisid, otsusta, et Carolina Reaperi aeg ei ole veel tulnud ja haki aedviljakarrisse hoopis üks tondipipar. Ja siis võta klaasitäis veini, vaata roosat taevast ning mõtle neist naeratustest, mis sa päeval andsid ja vastu said.

Muusika: Dire Straits “Ticket to Heaven”

Mini-august

01.08. Kui otsustad koos koertega seenele minna, siis arvesta, et kaheksa suure käpaga võidakse trampida ka üle seente ning kaks nina topitakse igale poole vahele. Ja on, nagu oleksid lapsed ennast kuhugi kontserdile kaasa mangunud lubadusega, et neil ei hakka igav, millele järgneb veerand tunni möödudes undamine, et on igav ja millal me juba ära läheme.

02.08. Uskumatult kehvaks on muutunud mu võime mitmele tegevusele korraga keskenduda. Või tegelikult. Kui halvasti ma suudan keskenduda mitmele tegevusele, kui pean samal ajal veel kellegagi suhtlema. Ometi ma ju oskasin seda kunagi. Arvasin, et oskasin.

03.08. Ma ei tahaks nüüd otseselt teis kadedust tekitama hakata… Aga mul on keldris 26 purki murakamoosi.

04.08. Nüüd ei õnnestu seda tõsiasja enam enda eest varjata: ööd on pimedad. Värske vihm lamab puude ja põldude peal. Mõte saab ritsikalauluks ja selle rütm toob unenägudeta une.

05.08. Isiksusetüübi testi mäletate? 82% ettevaatlik, öeldi mulle. Jah. Ma pole teinud ühtegi mastaapset lollust. Keegi pole pidanud mind mu tegude tagajärgede käest päästma. Ma võin tegutseda ja otsustada ka kiiresti, aga mu riskianalüüs on eeskujulik. Alati. Ja siis on mu hämmelduseks ikkagi inimesed, kes justkui peaks mind tundma, aga kes leiavad ikka olevat vajaliku manitseda mind ettevaatlikkusele, alalhoidlikkusele, illusioonitusele. Ma mõistan – ju see on neist endast lähtuv ja iseenesest heasoovlik nõuanne, aga ikkagi aktiveerib see mus valvevedru: mind ei mõisteta.

06.08. Tänane saak oli 3,3 kilo murakaid, 2 kilo kukeseeni, 10 vihta ja 36 ooo sammu. Kurbus luurab veel eemal, aga juba tunnen ta lähedust.

07.08. Poolunes nägin üht poolnaeratust. Ärkasin ja sain aru, et see oli metsa varjust tõusev hiigelsuur augustiöökuu.

08.08. On olemas terve hulk inimesi, kes arvavad, et see pagana ralli on väga vajalik üritus. A kui te seda arvate, siis miks te ei lähe ja ei toeta seda rallipassi ostmisega, selle asemel, et pressida ennast tuttavate kohalike juurde, et äkki saab läbi metsa niisama vaatama minna.

09.08. On, nagu peaks võtma viimast. Ent ma ei oska teha muud, kui istuda ja vaadata, kuidas värvid ja valgus muutuvad. Sookurgede kurbus kajab üle latvade ja imbub minussegi. On, nagu oleks suve viimane õhtu.

10.08. Fado, mu augustiõhtute laul. Aga valgus oli täna juba päikeseloojangusinine. See on vist mu lemmikvärv. Või on see pigem meeleseisund kui värv?

11.08. Mõni aasta tagasi eemaldasin oma sünnipäeva sotsiaalmeediast. Õnnesoovidest jäi alles nii umbes viis protsenti. Ega see mind kuidagi ei kurvastanud, kõik see pealiskaudsus oli mulle teada. Aga see vabastas mind vajadusest teha nägu, nagu rõõmustaks see mind tohutult, kui keegi leidis oma rakendusest meeldetuletuse, et mul on sünnipäev ning eraldas oma ajakavast kümme sekundit, et kirjutada mu seinale “PÕS”.

12.08. Taevas on pilves. Nii ei näegi, kui hõredaks see Taevasõel seal taga ses tähesajus pudenenud on.

13.08. Mõtisklesin siin, mismoodi ühe tuntud päevalehe konservatiivse ideoloogiaga kõlavad kokku pidevad leheküljesuurused seksinukkude reklaamid. Väheke topeltmoraal ei ole vai?

14.08. Tühistasin ühe iluteenuse broneeringu. Teoorias oleks niisiis pidanud raha üle jääma. Praktikas sattusin raamatupoodi ja tuli puuduski. Aga võib ju seda nimetada sisemise ilu eest hoolitsemiseks või midagi.

15.08. Üldiselt ma ei talu valju muusikat ja enamasti on teiste jaoks sobivana tunduv helitugevus minu jaoks liig. Ent vahel harva juhtub siiski, et keeran maanteel sõites Metallical volüümi juurde ja tunne on, nagu poleks enam midagi, mis mind kuidagi seoks. Ühtegi kohustust. Lubadust. Vastutust. Vajadust. Nii sõidetakse filmides silmapiiri poole.

16.08. Kõik. Moosid on purgis. Marjad sügavkülmas. Vihad lakas. Rattasõidukilomeetrid jalalihastes. Valgus ja värvid fotodel. Aistingud, tunded ja kogemused mõtetes. Mõtted paberil. Jalgratas autosse ja minek.

17.08. Lõhkusin ära oma spordiprillid. Kiire otsing sedastas, et uute soetamisel on valida kas 2-nädalane tarneaeg või nii tumedad klaasid, et sõida nagu öösel. Tüüpiline. Mustade prillide kompenseerimiseks läksin lasin juuksed roosaks värvida.

18.08. Puhkuse ajal trampisin päevas kaheksa kuni kümme tundi ringi. Täna saabus täiemõõduline šokk mõistmisest, et on vaja vahetada see sama pika arvuti taga istumise vastu. See on talumatu. Kõik on valesti.

19.08. Jalgratta piduritrosside vahele oli jäänud kimp võililleseemneid. Jälgisin, kuidas nad minuga pea kogu 53-kilomeetrise teekonna kaasa tegid ja siis kusagil kodu lähedal maha pudenesid. Moraali võite ise tuletada. Sest igast asjast järgneb mingi moraal, nagu ütles “Alice imedemaal” Hertsoginna.

20.08. Tavatsesin ikka siin ja seal lipuvärvides linti kanda. Koti, auto, jalgratta küljes. Loobusin sellest,  kui teatud seltskond kaaperdas kõik rahvuslikud sümbolid. Nüüd mõtlen, et loobumine oleks alla andmine. Seega lipuvärvides lint peab naasma. Aga koos vikerkaarelindiga.

21.08. Täna nägin mitut inimest, kes üritasid jalgrattaga sõitmise ajal telefoni näppida. Üks pressis tõusust üles, vänderdades ühest teeservast teise, aga telefon püsis peos. Oeh. See kõik on juba kirjas. Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias. Parem Kui Elu. Milleks üldse kõik, kui ainus, mida tarvis, on olla aheldatud oma telefoni külge.

22.08. Üks esoteerik ütles kord, et mul olevat vaja kannatlikkust õppida. Khm. Praegune aeg pakub iga jumala päev niisuguseid ammendamatuid võimalusi kannatlikuks jäämiseks, et mul hakkab tekkima hirm, kas ma kogu selle kannatlikkuse kätte lõpuks siiski ära ei lämbu.

23.08. Kahekümneselt võis tunduda, et “kõik on võimalik” just seda tähendabki. Sõna otseses mõttes. Nüüd juba tead, et kõik ei ole võimalik. Et isegi see, mis on võimalik, ei lähe tõenäoliselt nii, nagu sa soovid, vaid nii, nagu kõigil eelmistel kordadel. Ei ole enam lihtne unistada võimatust, kui vastik realist sinust saanud on.

24.08. Tüütult terve inimene, nagu ma olen, piisas saada 41, kui leidsin end guugeldamas toidulisandeid liigestele. Nüüd on siis põlv. Vaadake, et te sporti tegema ei hakka!

25.08. Teel lõunale juhtusin nägema, kuidas kohalik tuntud elukunstnik EH üritas raeplatsil #tartu2024 installatsiooni otsa ronida,  jäi aga vahele parajasti raekojast väljunud linnapeale, kes käskis tal otsekohe alla tulla.

26.08. Jõudsin järeldusele, et 6-tunnine tööpäev ja 4-päevane töönädal oleks enam-vähem jõukohane variant ja välistaks vast iganädalase hullumise.

27.08. Ootavad kaks autot ristmikul vasakpööret. Esimene ei saa ega saa pööratud, sest peateel on tihe liiklus. Tagumine mängib gaasiga, kaotab siis kannatuse ja keerab üle äärekivi kõnniteele, et esimesest mööda saada.
Liikluse (ja netikommentaaride) puhul tekib mul alatasa tunne, et meil siin kirjutatakse ravumeid ikka kaugelt liiga vähe välja.

28.08. Suvel olin päevad otsa jalgel, sõin kaks korda päevas ja ei olnud mingit probleemi. Nüüd istun peamiselt arvuti taga, söön kolm korda päevas ja kõht on kogu aeg tühi. Ma hakkan põhimõtteliselt juba söömist lõpetades mõtlema, mida kõike järgmisel toidukorral süüa võiks.

29.08. Vana Tallinna ooperigala üldjoontes oli kuulatav. Ehkki solistidele oleks ka klaasike või paar ära kulunud, pisut tujutu tükitöö üldmulje jäi, aga eks neil seal Estonias ole ju rasked ajad ka. Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Soolopalaga üles astunud uut orkestranti iseloomustati kui imehabrast. Mitte imeandekat. Mkmm. Võib vist üpris kindel olla, et mõne meesinterpreedi puhul oleks siiski rõhutatud tema osavust instrumendi valdamisel, mitte kehaehitust.

30.08. Ma küsin varasemast vähem. Mitte et mind ei huvitaks. Mitte et inimesed suure heameelega ei räägiks. Aga mul pole enam jaksu astuda üha uutesse ja uutesse kuulamise lõksudesse.

31.08. Nii ta läks sel aastal. See alla sadavate tähtede, õunte kukkumise ööde, leekidesse lendavate liblikate ja veiniks käärinud viljade kuu.

Raamatuankeet

Virutasin Marca juurest, sest raamatud ju. Nüüdseks on seda ankeeti muidugi juba “kõik” täitnud.

Praegu loen: Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”. Lisaks loen parajasti uuesti üle Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”, sest juhtusin pühapäeval – kujutate ette! – vaatama televiisorit ja sealt tuli selle raamatu alusel tehtud sarja esimene osa. Leidsin esiteks, et võiks sarja vaadata ja teiseks, et peaks siis raamatu ka uuesti üle lugema.

Krimka või armastusromaan: Krimka. Head krimkat leida pole lihtne aga head armastusromaani leida on veelgi keerulisem. Sellegipoolest meeldib mulle ajupuhkuseks krimkasid lugeda, aga mul on neile kindlad nõudmised, mida ma juba vist korduvalt nimetanud olen, ja krimikirjanikud saavad ainult ühe võimaluse – kui esimene mulle kätte sattuv teos mind edasiste katsetuste vajalikkuses ei veena, siis nii jääbki.
Armastusromaanid (kuigi võib-olla tuleks siin alustada žanri defineerimisest) on reeglina nii imalad, et mul hakkab süda läikima juba esimese kolmandiku peal. Mitteläägetest armastusromaanidest tuleb mul meelde vaid Vikram Sethi “Tasavägine muusika”, ehkki see on ehk isegi rohkem armastusest muusika vastu kui romantilisest armastusest.

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mõlemad on õiged oma õigel kohal, aga kui valida, siis pigem pikk kirjeldus. Pikk ja lame dialoog on ikka äärmiselt õudne ja head dialoogi kirjutada on vist keerulisem kui head kirjeldust. Tundub nii.

Parim lastekirjanik: Tahaks originaalitseda ja nimetada mõne hoopis teisest mastist kirjaniku ja siis põhjendada, miks ma teda lastekirjanikuks pean. Aga tegelikult vist ikkagi Astrid Lindgren. Eestist Aino Pervik ja Leelo Tungal.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Mulle pole kunagi meeldinud näiteks Karlsson katuselt. Aga kui aus olla, siis suudan ma suhestuda ka ükskõik kui ebameeldivate tüüpidega, kui nad on usutavad, karakterina loogilised ja hästi välja joonistatud. Lamedad ja kehvad karakterid on ebameeldivad.

Eesti või välismaa autor: Sellist vahet ma ei tee. Ehkki ma ilmselt loen tõlkekirjandust rohkem. Janoh, Eestis ilmub seda maavillast kraami ikka üksjagu, mitte et mujal ei ilmuks, aga kohalik toodang torkab lihtsalt rohkem silma, kuna turg on väga väike.

300 või 700 lehekülge: Kvantiteet pole oluline, kvaliteet on. Siiski tundub aeg-ajalt, et liigne pikkus on suurem probleem kui liigne lühidus, neid raamatuid on väga palju, mis mõningasest tihendamisest ja lühendamisest võidaks. Samas pole ma vist kohanud ühtegi väga head raamatut, mille puhul oleksin mõelnud, et see pikemaks venitatuna veel parem oleks saanud. (Jah, muidugi olen ikka soovinud, et raamat läbi ei saaks ja lugemist aeglustanud, aga see on hoopis teine asi.)

Lemmik sel aastal loetud raamat: Paavo Matsin “Kongo tango” ja Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”. Maagiline realism, mu arm!

Novellikogu või luulekogu: Kumbki pole ju lihtne žanr. Ma mõtlen kirjutamiseks, mitte lugemiseks, seetõttu on nii hea luule kui hea novell vähem levinud kui võiks arvata. Esimene valik oleks siiski luulekogu. Teisalt, pea alati, kui mõni hea novellikogu kätte satub, mõtlen pärast, et miks ma ometi nii vähe novelle loen.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: No ma ei tea, kas peab seal saarel ülejäänud elupäevad veetma või? Et see oleks siis ainus raamat, mida elu otsani lugeda tahaks või suudaks. Või peaks võtma midagi sellist, mille läbi lugemine muus kohas ja muul ajal võiks pisut kaheldav olla? Aga sõltub muidugi mõista ka sellest, kus kohas see üksik saar teil asub, ehk tuleb seal tegeleda pigem ellu jäämisega kui palmi all lebamise ja “Ulyssese” üle juurdlemisega. Nii et võib-olla on pigem abi mõnest matkatarkuste taskuraamatust.

Raamatupood või raamatukogu: Raamatukogu loomulikult. Ma pooleldi kasvasin TÜ raamatukogus üles ja seetõttu tahtsin ka raamatukoguhoidjaks saada. Raamatukogus olen paar aastat töötanud ka, aga püsima ei jäänud. Linnaraamatukogus käin enam-vähem korra nädalas. Üldiselt satun raamatupoodi siis, kui olen raamatukogust võetud raamatu läbi lugenud ja leidnud, et see vääriks endale ostmist – see tähendab, et võiksin tahta seda veel kord lugeda.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Kindel ei ole, aga võib-olla Alide Dahlberg “Väike Mai”. Ma olla lugema hakanud nelja-aastaselt, ilma et keegi mind õpetanud oleks, nii et mina küll ei tea, kuidas see juhtus.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Riiulis ei ole ühtegi. Lugemata raamatud on virnas – tahaks öelda, et öökapil, aga mul ei ole öökappi – voodi kõrval põrandal. Hetkel on seal seitse ühikut ja lugemisjärjekorras esimene on Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”, mis mulle eelmisel nädalal sünnipäevaks kingiti.

Lemmik naistekate autor: Kõigepealt oleks vaja definitsiooni. Kui nende all mõeldakse neid väikeseformaadilisi pehmes köites raamatuid, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees, siis – käsi südamel – ma pole eales ühtegi sellist lugenud. Kui siia alla käivad need, mis ilmuvad nt Varraku ajaviiteromaani sarjas, siis paari ikka olen. Üldiselt aga pole minu maitse, seega maitea.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Isegi oma masohhismikalduvuse juures ei kavatse ma enam iial kätte võtta midagi, mille autoriks on E. L. James ja Lars Kepler. Ja Ruth Ware. Ja A. J. Finn. Ja Gillian Flynn. Ja veel mõned.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Männipuu.

Ulmekirjandus on minu jaoks: üpris tundmatu žanr. Täiesti tundmatu alaliik sealjuures on mu jaoks õudusulme, ma pole seda lugenud, sest – eelarvamused! – olen üpris kindel, et õuduse komponent puudub seal täiesti ning tulemus on pigem naeruväärne. Ülejäänud kahega – teadusulme ja imeulmega – olen tuttav küll ja vististi eelistan neist teist, aga mõlema puhul on oluline, et oleks tegu tervikliku maailma- ja hea karakteriloomega, mitte ainult kõrgtehnoloogilise märuliga, kus psühholoogiline komponent suuresti puudub. Düstoopilised ja apokalüptilised teosed meeldivad.

See autor ajas mu nutma: Ei mäleta, et see oleks kellelgi õnnestunud. Need raamatud, mille juures paljud väidavad end nutta lahistanud olevat (“Mina enne sind”, “Valgus ookeanide vahel” vms) panevad mind oma punnitatud melodramaatilisuse tõttu pigem silmi pööritama. Selleks, et mind kas või teoreetiliseltki nutma ajada, on vaja mingit märksa rafineeritumat ja peenemat naha alla pugemist.

Ma soovitan sulle: Senikaua, kuni ma ei tea, mis sulle varem meeldinud on, keeldun igasuguseid soovitusi andmast.

Ma olen kohtunud selle kirjanikugaMarge Pärnits. Kristiina Ehin. Armin Kõomägi.  Valdur Mikita. 

Peale lugemise armastan veel: Ooperit. Jalgrattasõitu. Metsas kolamist.