Ninakus ja ninatus – “Cyrano de Bergerac” Vanemuises

Kahe nädala eest esietendus Vanemuise väikeses majas üks Eesti ooperi pärle, Eino Tambergi  “Cyrano de Bergerac”.
Libreto aluseks on Edmond Rostandi 1897. aastal kirjutatud värssdraama, millest on ilmunud arvukalt mitmesuguseid adaptatsioone, aga see ei tähenda, et mul oleks kavatsus hakata nurisema selle üle, et ooper ei põhine Eesti algupärandil. Pole mingit tarvidust vinti üle keerata, kui on olemas lugu, suurepärane muusika, nõtke tekst ja solistid, kes suudavad selle kõik nauditavalt ette kanda.

Ja see tõepoolest oli nauditav.

Esiteks on juba Tambergi muusika imeline – väga poeetiline, samas huvitav ja tehniliselt keeruline, olemata aga vähimalgi määral raskepärane. Mõned imekaunid soolo- ja ansamblinumbrid mõjuvad oma lühiduses õrna, õhulise ja haprana, ent kordudes üksikute motiividena kogu ooperi vältel rõhutavad justkui kaunidust ja kaduvust veelgi.
Muidugi on paljudes sellistes juhtmotiivides peaosas ka oboe, mis Tambergi loomingus üldse olulisel kohal (ning juhtumisi ka üks minu lemmikinstrumente).

Teiseks on ooperi puhul pigem ebaharilik, et on eraldi põhjust rääkida libretost, ent kui autoriks on Jaan Kross, siis selgelt see päris suvalist, muusika kõrval üksnes taustaks jäävat sõnaseadmist ei saa tähendada – nüansirikas tekst ei lase operetlikel momentidel labaseks muutuda, traagilistele hetkedel tõuseb aga helikeelt võrdsena täiendama, lisades sellele sügavust ja värve veel juurde. Niisiis on tegemist päris erilise sümbioosiga.
Kogu Rostandi näidendi tegevus ei ole loomulikult ooperisse mahtunud, libreto keskendub vaid ühele osale sellest, mille võib kokku võtta võrdlemisi lühidalt: hulljulge mõõgakangelane ja kauni hingega poeet Cyrano on armunud seltskonnadaami Roxanne’i, kuid kuna peab ennast oma suure nina tõttu erakordselt inetuks, ei julge ta vastuarmastust loota. Roxanne omakorda on aga armunud ilusasse, aga vaimuvaesesse kadetti Christiani. Cyrano kirjutab Christiani eest kirju, et too saaks Roxanne’i hurmata, nii et esialgu meest vaid välimuse pärast hinnanud daam lõpuks tema hinge armub.

Kolmandaks tuleb esile tõsta muidugi (isegi ebaharilikult) noort solistide koosseisu. Ooperilaulja küpsemine nõuab üldjuhul aega, aga ometigi oli neid noori võimekaid lauljaid hirmus hea kuulata.
Esietendusel laulis peaosa Raiko Raalik ning kuigi mul ei olnud tema suhtes mingisuguseid ootusi ega eelarvamusi, olin eelnevalt siiski veidi pettunud, et kuulmata jääb Simo Breede. Asjata, sest olin põhimõtteliselt lummatud esimesest Raaliku lauldud noodist peale – väga väljendusrikas, sooja tämbriga bariton.
Üllast tõsidust oli Raaliku Cyranos muidugi oluliselt rohkem kui uljast mõõgakangelast, aga eks nimelt nii õnnestus tal usutavaks mängida ka Cyrano olemuse tuum – väärikus. Nii noore (30-aastase) laulja poolt väga tugev  ja samas silmapaistvalt maitsekas sooritus igas mõttes.

Pirjo Jonase kehastatud Roxanne ei ole nii selgepiiriline, aga eks  kangelanna teeb ooperi jooksul läbi ka teatava metamorfoosi (kuigi mitte niisuguses ulatuses nagu “La Traviata” Violetta) kui kapriissevõitu armastuseigatsusest (mille nimel võiks ehk ka teiste tunnetega veidi mängida) saab küpsem ja sügavam tunne. Vokaalselt on Roxanne’i partii vast Eesti ooperi keerulisemaid ning Pirjo Jonas laulis need koloratuurid välja väga kenasti.

Solistide kolmikust mu jaoks nõrgim nii vokaalselt kui dramaatiliselt oli tenor Oliver Kuusik kadett Christiani osas (aga eks me teame ka, et mul on tenoritega alati mingi kana kitkuda).
Mingil mõistetaval või mõistetamatul põhjusel heiastusid mulle Cyrano ja Christiani omavahelist dünaamikat jälgides natuke hoopis “Sevilla habemeajaja” Figaro ja Almaviva, ent mingil äraspidisel moel mitte sarnasuse, vaid erinevuse tõttu. Nii Almaviva kui Christian vajavad ju oma armuasjus järeleaitamist, aga võrreldes Figaro lustliku jantlikkusega on Cyranos hoopis enam mingit tumedat tõsimeelsust, isegi õige kübeke deemonlikkust (Lermontovi vaimus) ning võrreldes üsna tegusa ja algatusvõimelise Almavivaga on Christian karakterina palju nõrgem, ehkki ajutise enesekindluse hoos otsustab ta korra ka Cyrano teenetest loobuda ning ei saa seepeale Roxanne’i juuresolekul suust muud kui “ma armastan teid, armas”, mis on märksa poeetilisemate meelitustega harjunud daamile suur pettumus (“ma ihaldasin koort, te pakute vaid piima”).

Nagu üldiselt iga uus ooperilavastus ikka, on ka “Cyrano de Bergarac” tõstatanud küsimuse, kas ja mil määral võiks ja saaks ooper tänapäeva inimest kõnetada.
Võib muidugi selle peale vastuseks küsida,  kas üldse on tarvis üht 17. sajandi Pariisi paigutatud tegevustikuga ooperit kraedpidi kaasaega tirida, aga teiselt poolt oleks sellise arutluse püstitamata jätmine mu meelest ilmselge märk kujutlusvõime puudumisest.
Mis sellest, et minu meelest on kogu selle ooperi temaatika ju täiesti ajatu, järelikult ka kaasaegne ning takerdumine vaid välisesse vormi näitab ju fantaasiapuudust, ei?

Nii ilmselgeid seoseid kaasajaga nagu sotsiaalmeedia pakutavad piiramatud võimalused esineda võõra identiteediga, ei hakka ma isegi tõmbama, aga ilma selletagi saab hõlpsasti tõstatada mitmeid üldinimlikke küsimusi.
Kui kumbki mees ei uskunud, et võiks iseendana Roxanne’i armastust pälvida, siis kas küsimus oli ausas eneserefleksioonis, madalas enesehinnangus või milleski muus?
Kui Roxanne armus kõigepealt Christiani välimusse, aga armastama hakkas teda vaimu ja hinge pärast, siis keda ta tegelikult ikkagi armastas, arvestades, et kõik kirjad kirjutas talle Cyrano?
Kas sellel valede puntral üldse oleks saanud mingi muu lahendus olla ning kas keegi tegelikult ka midagi võitis?
Kas nii Cyrano kui Christian ei käitunud mitte mõlemad eriti egoistlikult, kui üks uskudes, et on liiga inetu (“ja mina näotu nagu ainult mina”), ja teine, et on liiga loll (“sest sõnades ma olen loll, nii loll, et tapab häbi”), üritasid saada kellekski teiseks, jätmata Roxanne’ile endale üldse võimalust otsustada, kas või keda suudaks ta tolle puuduste kiuste või just nende tõttu armastada?
Selle kõik võtab tegelikult lavastuse tavapärasest erinev (lühendatud ja samas sellisena võrdlemisi avatuks jääv) lõpp väga hästi kokku:
Roxanne: Kuid miks te olite kõik need viisteist aastat vakka, kui selle kirja peal nii kõnekalt on pisaraidki teilt…?
Cyrano: Kuid veri siin on Christianilt.

Mida mul tegelikult siiski kõige keerulisem tõsiselt võtta, on Roxanne’ suutmatus aru saada, kes Christiani suu läbi tegelikult kõneleb. Jah, ta arutleb küll, et Christiani taip on veidralt vahelduv (“ta muusa vahest kaob ja kaob ta kõnest värskus”), kuid üksnes armunud (või pigem ehk armuda otsustanud) inimesele omase kalduvusega otsida ja märgata ainult oma narratiivi kinnitavaid märke ning kõike muud leidlikult ignoreerida, ei anna võib-olla ikkagi seda intuitsiooni täielikku puudumist päris veenvalt selgitada.

Ja siis on veel muidugi nina. Ehk siis antud juhul selle suure nina puudumine. Mind ei seganud see ninatus muidugi vähimalgi määral, ei, mis, suisa vastupidi, see oli just väga hea, et polnud otsustatud mingi groteskse võltsnospli külge kleepimise kasuks, aga samas ma natuke tahaks siinpuhul kuulda mõne sellise vaataja arvamust, kes ehk üldse esimest korda ooperisse sattus.
Et kui pikk kena bariton kurdab, et ta on kohutavalt inetu ning ilusaks kiidetud tenor näeb välja, nagu, noh… tenor, siis kas sellest tekib ooperižanri sügava tinglikkuse ja ebaloogilisusega harjumata vaataja jaoks mingi segav dissonants, eriti loo puhul, mis on otseselt üles ehitatud ilusa ja inetu, sisemise ja välise ilu, keha ja hinge (ja vähemalt minu jaoks ka intellektuaalse ja seksuaalse tõmbe, ehkki see võib-olla ooperis nii otseselt esile ei tule) vastandusele. Äkki ma siiski lihtsalt alahindan inimeste kujutlusvõimet?

Mulle isiklikult muidugi meeldib väga, kui vaatajale jäetakse kõik puust ja punaselt ette tegemata ning piirdutakse (kui üldse) napi markeerimisega. Selle eest lähevad plusspunktid lavastaja Mare Tommingasele, kes oli ühtlasi ka lava – ja kostüümikujundaja ning valgus- ja videokujunduse idee autor.
Kostüümide anonüümsusega oli küll ehk pisut liiga kaugele mindud, aga minimalistlik, üsna määratlematusse aegruumi paigutatud lavakujundus mulle jällegi meeldis.
Niikuinii on see praktiliselt alati hea, kui jäetakse palju ruumi ja õhku muusika ning kujutlusvõime tarvis, ning nii tugeva muusika ja teksti sümbioosi puhul oleks suisa päris häbiasi olnud, kui see oleks maetud dekoratsioonide kuhja alla.

Kõigele eelmainitule lisaks oli mõistagi orkestriaugus ka Vanemuise sümfooniaorkester ning dirigent Risto Joost selle ees, aga ausalt öeldes olin kõige muu jälgimisega nii hõivatud, et spetsiaalselt orkestri jaoks enam ühtki meelt üle ei jäänud, aga küllap näitab taoline orkestri ehk teataval määral endastmõistetavana võtminegi niihästi seda, kuidas kõik liitus üheks nauditavaks tervikuks kui ka asjaolu, et ju sealt midagi kõrva kriipivat ei kostnud.

Sel hooajal kahjuks rohkem etendusi ei ole, aga uuel hooajal on teil minu kindel soovitus vaatama minna. Või tulge koos minuga. Sest ma kavatsen igal juhul näha ka teist koosseisu. Ja siis kindluse mõttes uuesti esimest. (★★★★★)

PS. Kaks nädalat “Cyrano de Bergeraci” lainel on kaasa toonud selle, et täpselt sama kaua seisab mu kapinurgal puutumatult ja kuulamatult Metallica uus plaat. Metallica. Uus. Plaat.

Mu sõnad pimedas

Tulid mulle tänaval vastu. Küsisid, kuidas läheb.
Hakkasin naerma ja küsisin vastu, nagu ikka: kas ametliku versiooni järgi või nii, nagu tegelikult.
Mis ju tähendab küll, et ametlik versioon ja reaalsus võivad olla mõnevõrra erinevad, aga üksnes sellepärast, et nad on sama asja eri tahud, mitte sellepärast, et nad üksteist välistaksid või et üht välja valgustades, teist varju jättes peaks tõest taganema.
Minu keeles tähendab see küsimus mõistagi hoopis seda, et küsija tahab saada stampvastust. Või siis ei taha. Ja mina omakorda üritan seda kindlaks teha. Sest äkki ta ei taha mitte midagi kuulda näiteks sellest, et ma käisin ooperi esietendusel ja loodab hoopis kuulda, et hästi läheb. Või vähemalt normaalselt. Ja töötad ikka samas kohas, jah? Rattaga ka ikka sõidad? Ei tea, kas hakkab nüüd sadama?
Huh.

Nii et ma ei teagi, millest siis rääkida.
Ooperi esietendusel ma käisin küll jaa, laupäeval. Tambergi “Cyrano de Bergerac”, mida olen juba ammu aega tahtnud täispikkuses laval näha, sest see on suurepärane, nauditava helikeelega teos, mõningasele ebaühtlusele vaatamata täis kaunist muusikat (milles kõlab palju oboed!) ja mis ooperi puhul eriti ebaharilik, libretoga, mida põhimõtteliselt saab lugeda ka eraldi tekstina ning mis loob ebatavalise, ent ometi kohase poeetilise õhustiku, arvestades et Cyrano de Bergerac on küll hulljulge mõõgakangelane, ent veelgi enam ehk tundlik poeedinatuur.
Nii üleüldiselt ma ei usu hästi, et ükski täie mõistusega inimene oleks lugenud mõnd ooperilibretot lugemisnaudingu kui niisuguse pärast, sest kogu oma austuse juures žanri vastu, tuleb öelda, et ooperilibretode tekst on ikka ekstra lame (nii et ärge mingil juhul soovige, et oopereid tõlgitaks, esiteks paljastab niisugune soov mõistagi teie sügava asjatundmatuse ja teiseks võib see takistada teie keskendumist imelisele muusikale, kui peate kogu aeg silmi pööritama selle peale, millest lauldakse).
Ent. “Cyrano de Bergeraci” libreto autor on Jaan Kross (aluseks Edmond Rostandi värssdraama) ja ausalt, kannatab kuulata ka tekstina.

Jõin võidurõõmu triumfivaatusest,
kuid suhu jäi mul kirbe maitse segu,
sest mida muuta võib mu saatuses
ükskõik kui hiilgav mõõgategu?!
Mu salaarm on ingel, on ingel ilusaim –
ja mina näotu nagu ainult mina…
Kuis iial välgub ka mu mõõk või vaim,
kõik selle varjutab mu õudne nina,
mu õudne nina…
Või siiski iga välgatuse pealt
üks helk mu kalli mälu laotub maha,
nii et ta kord kui trepist tõuseb sealt
ja küünib vaatama mu lõusta taha?
Narr lootus, kao!
Ja kaobki, silmad maas –
siis lootus, mis mulle ligi hiilis…
Ta kohe kaob, kui müüri peal
ma taas kuupaistel oma varju näen profiilis.

Ma mõtlen, kas tahan sellest eraldi kirjutada, tundub, et vist võiks. Sest see tekitab mõtteid, mitmesuguseid, otsesemalt või kaudsemalt sellesse lavastusse puutuvaid. Muuseas sisemisest ja välisest ilust, aga ka seksuaalsest ja intellektuaalsest tõmbest ja võimalikkusest või võimatusest neid lahutada. Kujutlusvõimest või selle puudumisest. Ja mis mõtteid kõik üks ooper veel tekitada võib. Kõigil ei tekitagi või?

Ah, ja Verdi “Reekviem” oli ju vahepeal ka. No ei ole miski võrreldav selle pineva hetkega, kui dirigent tõstab taktikepi, aeg hoiab hinge kinni ja teos, mida mängitakse sajandat või kolmesajandat korda, sünnib uuesti just siis just seal, ikka millegi poolest erinevana kõigist eelmistest esitustest. Ma tunnen alati, et olen kuidagi privilegeeritud, et tohtida niisugustest sündmustest osa saada.

Siis võiksin rääkida sellest, kuidas kaotasin huvi Kaplinski kirjavahetusi lugeda, kui sain teada, et mõlemad, nii Õnnepalu kui Kõusaarega, olid teadlikult kirjutatud avaldamiseks.
Kui avaldamiseks, siis avaldamiseks, tähendab, tekst ei ole mõeldud ainult ühele lugejale, vaid on kirjutamise käigus juba peas läbi mitme filtri käinud. Pole võimalik, et teadmine tulevasest publikust oluliselt ei mõjuta, kuidas ja millest kirjutatakse.
Mitte et ma kahtleks selles, et osaliste vahel (Kaplinski ja Kõusaare siis) tõepoolest intellektuaalne tõmme oli, aga salvestada see juba ette ära hilisemaks eksponeerimiseks tundub küll kuidagi… ee… ekshibitsionistlik. Või ebasiiras. Või mõlemat. Igal juhul – mind ei köida.
Eks ole ma auditooriumist teadlik olemisest blogimise kontekstiski korduvalt rääkinud ja soovinud tagasi võimet kirjutada nii, nagu keegi ei loeks. Ja mitte ainult mina.
Osalt olen ma ise kuidagi rohkem sulgunud ega taha enam nõrkusi ja kõhklusi nähtavale tuua. Ometi polnud see varem probleemiks ja ometi olen ma endiselt autentsuse usku ning üksnes siledad sõnad ja püüdlikult siledaks ning säravaks vuntsitud fassaad ei huvita mind ka teiste puhul. Mind huvitab kogu palett, mitte ainult presentaabel osa.
Ja osalt on need muud asjaolud, mis mu keelt ja kätt seovad.
Ja vaat see kõik paneb mõnikord end üsna üksildasena tundma (mis ei tähenda, et mu ümber inimesi poleks, muidugi on, kohati rohkem, kui ma suudan ennast säästes ära hallata).

Lugesin alles hiljuti Janika Läänemetsa luulekogu. “… istume igaüks oma maja trepil ja ehitame igatsusest õnge” kirjutab ta seal. Aga millest siis veel? Millest? Kuidas muidu üldse enam inimesest inimeseni jõuda, kui seal vahel on vahemaa, mille ületab ainult igatsus.
Siit edasi meenub jälle ka Linda Ruudi luuletus kahest paralleelsest sirgest ruttamas lõpmatusse, kus nad taevaste ennete järgi kohtuma pidid. Kohtusid. Lõikusid võlutult, misjärel neist said lõputult eemalduvad kiired. Ja luuletaja küsis, mis on inimlik valu nende kurbuse ees.
Kosmilised mastaabid kõlavad muidugi uhkelt, aga inimlik valu, muuseas, on siiski sama lõikav.

Ja vaat siis tuled sel õhtul teatrist, soontes voolamas muusika ja kõrvus kajamas kaasa “mu sõnad pimedas ju otsivad te kõrva“, astud aprillihämarusse ja oled rõõmus, et võid hingata ühes ööga ja uskuda, et oma õnnenatukese oled sa igatahes ära teeninud.
Või vähemalt ühe kaneelisaia.

Elu on lihtsalt liiga kuradima raske*

Auto läks katki.

Lumi sulas ära ja suusatamisega on selleks korraks ühel pool.

Aga samas ei sulanud ta piisavalt ära, nii et õhtusel jooksutiirul astusin esimese kolmesaja meetri jooksul kaks korda lompi.

Ajasin hommikul kohvitassi ümber, nii et kogu laud lainetas. (Ärge laske end eksitada sõnast ‘tass’, see on ikka umbes pooleliitrine kopsik.)

Emakeelepäeval uuriti, kas inimesed teavad sõnade tähendust. Selgus, et ei tea. Ma ju hoiatasin! See on justnimelt selle tagajärg, et inimesed ei loe enam ilukirjandust. Kui sõnal on kontekst ümber, siis tekiks ehk mingi kahtlus, et äkki liiderlik ikkagi ei tähenda juhiomadustega inimest ja osavõtlik ei ole see, kes igal pool aktiivselt osaleb.
Ei, ma ei arva, et selle eest tuleks inimene risti lüüa. Maailm muutub, tahame või ei taha, lihtsalt kurb on see,  kui ta muutub kuidagi vaesemaks.

Otsisin kollaseid kingapaelu. Mis te arvate, et saate lihtsalt minna ja osta kollased kingapaelad. Mkmm. Kingapaelad on mustad, pruunid või valged. Kes kannab (kas kingapaelu üldse kantakse?) musti, pruune või valgeid kingapaelu, ah.

Alles vähem kui aasta tagasi suutsin suure vaevaga endale hankida uue telefoni, mis on klahvidega ja 8MP kaameraga. Nüüd teatab neetud Telia, et hakkab 3G võrku sulgema, ja loomulikult ei ole sellel telefonil 4G võimekust. Mis te tahate öelda, et ma pean lõpuks ikkagi 21. sajandisse kolima või?! Lootsin ikka kümme aastat veel vastu pidada.

Teisest küljest jällegi:

Auto ei jäänud vähemalt seisma tipptunnil keset Riia-Vabaduse ristmikku. Või mingil muul eriti ebasobival ajal või moel. Kui üldse on olemas taolisteks tülikusteks mingit sobivat moodi, siis toimugu see parklas ja päeval, kui sul pole ühtki kellaajalist kohustust.

Iga lumesulamispäev viib lähemale rattahooaja algusele ja tunnen, kuidas teed hakkavad mind tõmbama. Ükskõik, kas ja kui palju lund nauditud poleks, talvetardumusest ärkamine on ikka nagu esimest korda elus. Usun, umbes nii võis tunda Nipernaadigi.

Oleks ju võinud kohvitassi läpaka peale ka ümber kallata.

Mul on uus koduloom. Nimeks sai Berta (“Sevilla habemeajaja” majapidajanna järgi). Ta on nimelt saiajuuretis. Esimene sai läks aia taha, aga teine oli juba nagu päris.

Tervitasin kevade saabumist 15-kilomeetrise jooksuga.

Organiseerisin töö juurde tootmisvõimlemise (kontorijooga tegelikult). Jumalast mõnus on.

Ja mul on piletid Tambergi “Cyrano de Bergeraci” esietendusele.

*Lucia Berlin. Loetagu!

Äädikas ja viski

Tahaks kuidagi ära kasutada sõnu, mis ütlemata jäid, sest ei olnud veel õige aeg. Liiga toored olid. Aga ega neid pärast õiget aega enam ammugi ei tasu öelda. Siis on nad üle küpsenud, käärinud äädikaks, mitte laagerdunud viskiks.
Nii et parem olgu vaimuvälgatused, mõttejupikesed, mitte lõplikult läbi töötatud, silutud ja sõnastatud mõtted.

(Selle peale tegin väikese kiire vaheekskursi Goodreadsi, kritiseerimaks Mikitat selle eest, et ta ei arenda ühtegi mõtet lõpuni välja, vaid poetab mingeid seosetuid raasukesi.)

Mul on väga tihti vaja jagada just mõttevälgatusi, hetki, impressioone.
Neid ei saa ju jagada kaks nädalat hiljem või siis, kui keegi küsib: kuidas läheb?
Mu aju jookseb selle küsimuse peale kinni. Hästi on läinud. Pole viga. Normaalselt. Võiks paremini.

Jagada luuletusi. Või lõike raamatutest, teades, et teinegi on neid lugenud ja ma ei pea tõlkima.
Arutleda, kas Mahleri 5. sümfoonia adagietto on kurb või helge, algus või hüvastijätt, kui ma ise olen neli korda kuulanud ja mitte otsustada suutnud.
Kõnelda sest ploomikarva loojangukaaretaevast ja õhust, milles on aimata aprilli.
Küsida, mis on need pisikesed asjad ja teod, mis sind nutma ajavad. Või kuidas lõhnab armastus.

Mõtted nagu lennuvõimetud linnud. Kuigi kes ütleb, et nad üldse lendama peaksid. Võib-olla ajavad hoopis juured maasse. Ehkki minu stiihia on rohkem õhk kui maa. Nii et ärge mind maasse küll matke.

Tulin ühel õhtul läbi surnuaia koju ja hakkasin mõtlema, et. Aeg-ajalt on ikka jutuks tulnud, missuguseid matuseid keegi endale sooviks ja kas ta on juba tunnuslaulu valmis mõelnud.
Enamasti koorub neist juttudest välja, et mingit üleüldist itkemispidu ei taha keegi, nii et ma hakkasin mõtisklema – kas keegi on päriselt käinud mõnel sellisel matusel, mis kurbust ja leina ei rõhutaks ja kus üldtunnustatud nutulaulude eriti morbiidsete seadete asemel kõlaks… ee… päevakangelase noorpõlve raju lemmikbänd või midagi.
Ma kahtlen selles, sest tõenäoliselt on igsugune matus lõpuks leinajate nägu ja eks see on arusaadav, kaotusvalu jääb ju neile.

Sain aru, et viimane pool aastat on mind ikkagi kulutanud.
Olen töötanud ja juhendanud. Õppinud ja õpetanud. Imestanud igasuguse info, kõigi detailide ja nende seoste üle, mis eksisteerivad ainult minu peas ja mille ulatusest saab aru alles siis, kui pead selle kellelegi teisele edasi andma. Püsinud võrdlemisi reibas ja täiesti rahulik. Aga ma väsin nüüd aina rohkem ja aina kiiremini.

Lugesin “Angerjaevangeeliumi”. Antropotsentrism iseenesest ei pruugi mind tingimata alati nii väga ärritada, aga pimedus selle suhtes küll.
Meie põhiline probleem on selles, et meid on kaheksa miljardit ja millegagi peame tsivilisatsiooni kinni maksma, see on selge. Aga nimetagem siis asju õigete nimedega, milleks see õilsaks kujundatud jutt sellest, kuidas kaitsmiseks on paratamatult vaja tappa (vaja on sellepärast, et inimene on nii invasiivne liik ja minu jaoks on täiesti ületamatu tunnetuslik vastuolu väites, et jahimehed ju armastavad ja kaitsevad loomi) või kuidas inimese toidulauale jõudmine on väga väärikas lõpp ja annab loomade elule mõtte ja eesmärgi. Tõesti, jah? Aga kui me ise ei oleks toiduahelas viimane lüli, kas siis iseenda praeks saamise perspektiiv ka tunduks elu unistusena?
Ja kust täpselt me võtame endale õiguse väita, et mõne tüki kadumine inimese kultuuripärandist on kuidagi kaalukam kui mõne taime- või loomaliigi välja suremine?
See on paljuski vaatenurga küsimus ja vaikeseade neis asjus on antropotsentristlik. Ent teinekord on väga kasulik vaadata teise nurga alt, ka siis, kui see vaatenurk reaalsuses mitte midagi ei muuda või teoorias lihtsalt teise äärmusse jõuab.

Minu lemmikväljend on ju teadagi: aga samas.

Olen hakanud tänaval inimesi jälitama.
Sellepärast, et neil on mingi raamat käes olnud ja ma olen üritanud kindlaks teha, mis nimelt.  Raamatute jälitamine niisiis, mis te mõtlete, ega ma mingi pervert ei ole.

Pühak ka ei ole, lihtsalt juurdlesin siin mõni aeg tagasi selle üle, mis mõte on väiklane olemisel. Mitte et ma poleks kunagi olnud või tahtnud olla, aga see läheb mul õige kiiresti üle ja mulle ei meeldi ükski käitumisviis, mis teeks mind väiksemaks ja nõrgemaks. Väiklane olemine teeb. Olla suuremeelne, eriti seal, kus sult seda oodata ei osata, on palju tõhusam.
Aga muidugimõista ei räägi ma siin teise põse ette keeramisest ja oma piiride mutta tampimise talumisest.

Lasin endale lühikese pixie lõigata, et enesekehtestamine lihtsam oleks. Mõjus.

Et te ei arvaks, et ma olen mingi Täiskasvanud Inimene, kes teeb Tähtsaid Asju

Ei peatu, ei viska kiviga aknasse

Mu blogi käib mulle kuidagi närvidele. Kaalun endale paari täiendava alter ego loomist. Fernando Pessoal oli neid arvatavalt umbes seitsekümmend viis, kõigil oma isiklik intellektuaalne elu ja erinev hääl, nii et küsimus ei ole siin mingis primitiivses isiksuse kõigest kaheks lõhestumises.
Ehk et jätaks võib-olla Frieda siia, äkki tal tekib kunagi tahtmine uuesti toidublogijaks hakata, aga ise koliks muude mõtetega mujale ja alustaks puhtalt lehelt.

Aasta esimesel päeval sõitsin linna. Tee ääres paljaks sulanud põllud, osal rohetas oras. Sadas lausvihma. Raadiost tuli Viini filharmoonikute uusaastakontserdi teine lisapala. “Ilusal sinisel Doonaul”. Ja ma mõtlesin, et.
Kui miski on ainult ilus ja veatult harmooniline, siis on ta suure tõenäosusega ikka võrdlemisi igav. Tõsi, Strauss ei ole muidugi kõige hullem, on väikeses koguses kuulatav ja kena, aga kui tahate tutvuda kõige hullema muusikalise kitšiga, siis palun väga. Suhkruglasuuriga kaetud ja tuhksuhkruga üle puistatud suhkur.
Ah, ja siis on veel muidugi André Rieu’ orkester, millest pealiskaudsel vaatlusel võib jääda ekslik mulje, et tegemist on klassikalise muusika kollektiiviga. Ei, muidugi on isikud klassikalise muusika koolitusega, mis tähendab, et nende tehnilisele meisterlikkusele pole ilmselt otseselt väga palju ette heita. Lihtsalt kogu nende ettevõtmise kontseptsioon seisneb imalate ballaadide veel imalamate töötluste mängimises koos lääge saatelobaga sellest, kuidas muusika inimesi ühendab ning mille keskmes pole samas sugugi mitte muusika, vaid tsirkus, mis ilmselgelt muusikat hoopis segab.
Tähendab – et te ei arvaks, et ma snoob olen (arvake rahulikult, ma olengi, sest minu mõistes tegeleb see onkel klassikalise muusika degradeerimisega maitsetuks palaganiks nii muusikalises kui visuaalses mõttes) -, nagu ma ka juba ooperi puhul öelnud olen, töötlused võivad olla head, kaasaegsed tõlgendused on tihti head, kõik, mis aitab äratada huvi ja uusi inimesi klassikalise muusika juurde tuua, on hea.
Häda seisneb ainult asjaolus, seda õigustust kiputakse kasutama igasuguste nähtuste kohta, millel on küll oma kindel (ja sageli ka üsna arvukas) sihtgrupp olemas, aga mis asuvad skaala teisest otsast nii kaugel, et kokkuvõttes mingit üksteisele lähenemist ei toimu.  Kui André Rieu austaja satub kuulama Hilary Hahni või Anne-Sophie Mutterit, siis ta leiab tõenäoliselt, et see kõik on väga igav ja küsib, miks nemad ei mängi samas stiilis nagu Rieu.

Ja nüüd hakkame mõistagi sama analoogia tuules jaurama kirjanduse teemal, onju. Räpp, ja tee, mis tema juurest edasi viib või ei vii. Khm.
Ei, tegelikult ma olen kangesti leplikuks muutunud ja peaaegu arvama hakanud, et loetagu mida tahes, peaasi et midagi.
Üks või mitu erakonda, mis tavatsevad esineda loosungitega eesti keele ja kultuuri säilitamisest ja ausse tõstmisest, võiks ka muidugi taibata, et plakatitest edasi arenemiseks oleks märksa eesmärgipärasem naiste reproduktiivorganite teemalise obsessiivse nämmutamise asemel näiteks kirjanikke ja tõlkijaid toetada,  kultuuritöötajatele normaalset palka maksta ja rahvaraamatukogusid elus hoida. Ilukirjanduse lugemise olulisust ei maksa alahinnata mitte üheski aspektis ja mul lähevad karvad turri kohe, kui keegi hakkab rääkima, et kõik, kes ei suuda end oma loominguga ära elatada, mingu tootvale tööle. Tahaks öelda, et nad ei tahaks elada sellises jubedas maailmas, kus eksisteerib ainult ennast ise ära tasuv kultuur, aga siis tuleb meelde, et nende ütlejate jaoks võib-olla tõesti polekski mingit vahet ja vaat siis hakkab küll kõhe.
Muuseas ei nõustu ma ka absoluutselt ühe lugupeetud kirjaniku (kellega me juhtumisi kanname sama perenime) väljaütlemisega taasiseseisvumispäeva vastuvõtul. Ma muidugi loodan, et see oli iroonia, aga ta väitis, et lugejate järeltuleva põlvkonna pärast ei peaks muretsema, sest kõik inimesed ei peagi lugema ja kõigile see ei sobigi.
Ja mina väidan, et 1) absoluutselt peab lugejate järeltuleva põlvkonna pärast muretsema ja 2) absoluutselt võiksid kõik raamatuid lugeda, mitte sellepärast, et ilma ei saaks, muidugi saab, aga see tähendab, et kasvab niisuguste inimeste arv, kes on kaotanud või kaotamas funktsionaalse lugemise oskust, emakeelset sõnavara ja keskendumisvõimet.
Kui me väidame, et raamatu lugemine ongi osa inimeste jaoks üle jõu käiv tegevus, siis sellise suhtumisega taandame juba eos teatud hulga rahvast idiootideks, kes võivadki jääda lihtsamate ja jõukohasemate ajaviitevormide juurde ning toodame juurde neid, kes pursivad vigast inglise keelt (kujutades endale ette, et nende jaoks on palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles, kuna eesti keeles polevat piisavalt väljendusrikast sõnavara) ja on kaotanud igasuguse nüansside tajumise võime. Väikerahvas äkki võiks ja saaks sellist kihistumist vältida või vähemalt mitte süvendada.
Kas ma liialdan? Muidugi. Aga.
(Krt, ükskõik kust ma alustan, ikka jõuan lõpuks lugemiseni välja.)

Aga igasugused lugemisväljakutsed jällegi muutusid mu jaoks nii piinavalt ebainspireerivaks, et sel aastal ei osale üheski. Lugemisharjumuse taastamiseks või tekitamiseks on need loomulikult kiiduväärt algatused igatahes ja loodetavasti tekitavad noviitsides hasarti, aga mul pole neid tegelikult tarvis ning vajadus nimekirjas või virnas ootavate raamatute asemel otsida teost, mis on raamatukogus akna poolt vaadates kolmandas riiulis ja mille autor on sündinud täiskuu ajal riigis, mille nimi algab sinu onupoja kolmanda naise tädi eesnime viimase tähega, muutub võrdlemisi tüütuks ja lugemisnaudingut pärssivaks.
Nüüd on jälle hästi.

Ja jooksurõõmu leidsin ka uuesti üles. Kippus vahepeal natuke kohustuseks kätte. Mis ei tähenda, et ma jooksmist nautinud poleks, lihtsalt enda kodust välja ajamisele eelnes teatav reflekteerimisaeg.
Nüüd täidab mõte jooksma minekust mind juba hommikul elevusega. Muidugi on suur vahe, kas joosta viie- või seitsmetunnise (mis on tegelikult ka kõigest eluks vajalik miinimum, mitte mingi eeskujulik tase) une pealt, või noh, baasvastupidavus lubab mul joosta nii või teisiti, küsimus on pigem taastumise kiiruses. Ehk siis aegluses.
Tüüpiline distants on kaksteist kilomeetrit mööda tänavaid ja mu ümber on mu linn oma õhtuste tulede, koerajalutajate ja valgusega võõrastes, aga vahel ka mõnes tuttavas aknas, sõltuvalt sellest, kuhu jooksutiir mind parajasti viib. Ma ei peatu, ei vilista, ei viska kiviga aknasse, aga lehvitan mõttes. Tundsite?

Tõin jalgratta hooldusest ära. Nüüd on mul autos jalgratas. Suusad. Hunnik kuuseokkaid. Need on seal sellepärast, et – kindlasti on kõik kuulnud seda lugu kunagi mingisugusesse foorumisse postitatud küsimusest teemal, kuhu minna Tallinnas 6 kuusega ujuma, mispeale keegi naljahammas soovitas valida mõne inimtühjema ranna, sest 6 kuuske on siiski päris suur kogus ja inimesed võiksid nende vette tassimise peale imelikult vaadata – mul oli enne jõule täiesti tõsine probleem, kuidas 6 kuusega autosse mahtuda (olles eelnevalt poole reieni lumes sumbanud, et neid puittaimi elektriliinide alt langetada).
Niisiis arvesse võttes, et mu auto on pidevalt mingiks kauba- ja kehakultuuriks vajaliku instrumentaariumi veoks kohandatud ja arvestades, mis kohtades mul on kombeks sõita, oleks täiesti arutu soetada mingit uuemat sõiduvahendit.
Ja muide – ma olen kogu aeg rääkinud pideva autopesemise kahjulikkusest – no vot, sõitsin mina suvel mingeid metsaväljaveoteid mööda, igal pool oksad-lehed ristamisi,  ja otsustasin pärast leidlikult uskuda, et kõik need kriimud auto peal on.. ee… tolmu sees. Noh, selgus, et tolmukiht polnd piisavalt paks, kriimud olid ikka värvi peal. Lõin käega, nagu tavaliselt, sest selliste probleemide tarvis pole mul tavaks ainsatki närvirakku kulutada.
Aga vaat jalgratas on eesrindlikult hooldatud. Ja rattakingade paelad triigitud. Järgmiseks viin ennast hooldusse. Kellel siis poleks vaja uut ketti, lenksupaela ja käiguvahetaja trossi.
Rattahooaja alguseni jääb veel vähemalt kaks kuud.

Muusika: LP “Lost on You”