Lahkuva lume laul

Sõnad ei lase mul magada.
Sellepärast pean ma nad enne kirja panema, muidu tunglevad nad mu peas öö otsa ja tahavad looks saada.

Tahate, ma räägin teile, milline imeline kliima meil siin on?

Esmaspäeval (eelmisel nädalal siis) käisin suusatamas. Eks tegelikult oleks muidugi veel terve nädala seda teha saanud, aga otsustasin, et aitab nüüd. Õige mul vaja kuskil jäises kurvis põõsasse panna ja midagi ära murda. Suuskade või iseenda küljes(t). Tänasin rajameistrit, riputasin suusad varna ja võtsin asja kokku järgmiseks hooajaks uute suuskade tellimisega.
Kolmapäeval ja reedel käisin jooksmas juba keset kevadet. Päike ja tuul ja kõik nii selge ja terav. Märts ju ikkagi veel, aga ikkagi tahtsin teda juba nimetada aprilliks, selleks julmimaks kuuks, mis sigitab sireleid surnud maast.
Laupäeval läksin maale ja ajasin maastikuratta välja (vinnasin trepist alla, kui täpne olla). Sõitsin poolteist tundi tasases tempos ja nautisin seda tohutult.  Lõokesed laulsid. Kaks vastu tulnud maanteeratturit ei tunnistanud mind samasse liiki kuuluvaks. No eks me veel vaatame seda asja.

Kolm aastaaega ühe nädala sees. Fantastika. 

Kui sa istud nüüd väljas ja jälgid, kuidas sinine hämarus tumeneb ööpimeduseks, siis leiad ka, et maailm on jälle hääli täis. Mingid linnud, keda ma ei tunne. Ja sookured. Ja kiivitajad. Ja haned, muidugi haned. Seista varakevadel tähistaeva all ja kuulda haneparvesid oma teel on üks müstilisemaid kogemusi, ainult selles pole sügisese rände kajavat kurbust, vaid aukartlik lootus.
Ja kõike need muud kevadöö hääled, millest pool on päris ja pool ainult fantaasia vili, ristisin ma lahkuva lume lauluks.

Pärast sauna seisin väljas ja kõik mu ümber oli täis maalitud peaaegu-täiskuuvarje.
See meeldis mulle juba lapsena. Alati oli siis tunne, et midagi võiks juhtuda, peaks juhtuma. Midagi ebatavalist, midagi suuremat kui igapäevane elu, ehkki ma seda sõnadesse panna tollal ei osanud. Ja miskipärast pidi see tingimata toimuma keset seda kuuvalgusest varjutatud maastikku novembri hallaöödel või varakevadel. Ent mingil arusaamatul põhjusel keegi teine minu vaimustust sellisel ajal väljas viibimise vastu eriti ei jaganud. Vend mõnikord siiski tuli, ehkki ma kahtlustan, et ega ta päris täpselt aru ei saanud, miks seal olema ja mis juhtuma peab.
Ja hilisemas elus ma lihtsalt õppisin ära, et kui sa tahad midagi teha, siis tee, selle asemel, et oodata, kuni tuleb keegi, kellega koos teha. On olemas palju tegevusi, mis on mitmekesi toredamad, aga see pole veel põhjus neist loobuda, kuna pole parajasti mitut võtta. Võib juhtuda, et nii jääbki tegemata.

See varjumaastik, milles maailm murdub teiseks. Aga ses pole pehmuse ja õrnuse varjugi. On selged ja teravad piirid.
Ma pole ju kunagi osanud olla nõrk. Tahtnud küll, jah. Aga nõrk saab olla ainult millegagi võrreldes ja ma suudan endale nõrkust lubada ainult siis, kui näen kedagi, kes on selgelt tugevam, suudab lisaks iseenda taagale vahel minu koormat hoida ning mu fassaadi taga pärisminu tervikut hoomata. Ühte sellist olen elus kohanud. Oli mu suur armastus, milleks salata.
Armastada (romantilises mõttes siis) kedagi, kes pole minust tugevam, on sootuks võimatu. Alles siis, kui keegi on tõestanud oma tugevust (ei ole vast vaja rõhutada, et see peab käima kombinatsioonis tarkuse ja empaatiavõimega), võin temasse armuda tema õrnuse pärast.
See asjaolu toob kaasa ikka ja aina korduva mustri.
Ma olen see, kellega koos barrikaadidele ronitakse.
Kamraad, kelle poole võib pöörduda, kui on vaja laipa peita.
See, kellega koos ehitada õhulosse ja teha lollusi.
Ja selles ongi alati ainult kamraadlus, sest kusagil kulisside vahel eksisteerib kindlasti juba aktuaalsena ka mõni tõeline naiselikkus. Kui too aga lõppetulemusena kipub osutuma illusiooniks, siis on mu õlga jälle nutmiseks vaja. See isegi ei kurvasta mind enam, nüüd ma veel üksnes lihtsalt panen korduvust tähele. I don’t like it, but I guess things happen that way, laulis Johnny Cash.
Mis tuletab nüüd meelde, et kui sellele tugevuse ja nõrkuse teemale natuke vint peale keerata, siis kunagi oli loovkirjutamises harjutus, milles tuli luua tegelane, kellel on saladus. Minu kirjutatud karakter oli konservitehase alfaisasest direktor, kelle saladuseks oli… ei, ma ei ütle, äkki ma otsin selle loo kunagi üles (me kirjutasime neid käsitsi).

Nüüd on öö.

Lugu ma täna ei kirjutanudki.
Või kirjutasin siiski.
Sest nagu ikka, sõltub kõik vaatenurgast. Kõik võis ju olla nii. Võis ka teisiti. Või kolmandat moodi.

Muusika: Philip Glass “Metamorphosis”

Talv on tulekul. Või minekul. Või tulekul

Kohustused ja vastamata kirjad kuhjuvad. Minu võime nendega tegeleda on väga hapraks kulunud. Ja on mingid teemad, mis söövitavad seestpoolt. Iga päev. Natukesehaaval.

Mõtlesin tegelikult, et ei kirjuta. Sest milleks. Sest ma ei taha tegelikult kirjutada. Mul on nälg. Tahan rääkida ja kuulatud saada. Või siis ei taha parajasti üldse mitte midagi. Ja ma olen sellest kõigest muidugi juba kirjutanud kah. Kuulamisest. Ja rääkimisest. On’s sellele üldse midagi veel lisada?
Kui sa tahad rääkida ja kuulatud ja mõistetud saada, siis väga palju ei aita, kui selle asemel kolm korda rohkem suusatada (mhmh, ikka veel suusatan, väga tore on). Aitab natuke ja aitab mõnda aega, aga mitte täiesti. (Ei viitsi Runnelit tsiteerida, mõelge ise juurde.)
Ma parem ei hakka välja mõtlema, millal see oli, kui viimati sai pikalt ja päriselt räägitud, tean juba ette, et see vastus pole kuudes, vaid aastates.

Vajatud ja tahetud olemise vahekord on ka kuidagi päevakajaline ja on sestki varem juba räägitud, natuke siin ja mäletamist mööda mõne teise blogi sabaski. Aga vististi on see ka üks neid teemasid, milles ma ei pruugi olla olnud võimeline end arusaadavaks tegema, kui olen öelnud, et vajatud olemine tekitab mus tahtmise jooksu panna (ja ega ei saa ka öelda, et ei oleks seda teinud).
Vajatud olemine (või vajamine) tähendab minu jaoks teatavat sorti (kaas)sõltuvust. Mingit survet, mingit ootust, mingit klammerdumist, midagi, mida üks teiselt saada tahab. Teisele inimesele tõusude ja mõõnade suunajaks olemine (ükskõik mis mõttes siis) on päris karm koorem. Ja eks ma olen ise muidugi ka teisel pool olnud, seal, kus hapniku pealevool sõltus ainult ühest inimesest.
Üksteise ära kuulamine on täiesti normaalne suhete osa. Ka see, et üksteisele pakutakse vajadusel õlga, mille najal nutta. Ollakse publikuks üksteise ideedele ja mõtetele. Ollakse vajadusel surveventiiliks. Ollakse samal poolel. On ju?
Aga kui sa jagad seda täiesti mõõdutundetult ja palju aastaid ka tähele panemata, kas ja mida sa ise vastu saad? Kas ei hakka siis ühel hetkel üha enam mängu tulema küsimus, mis siis järele jääb, kui neid vajadusi, mida sa täitsid, enam ei ole. Või täidab neid keegi teine. Või sa ise ei jaksa neid enam täita.
Võib selguda, et ega ei jäägi midagi eriti.
Sest lisaks liigsele vastutusele on vajaduste täitmisega see probleem, et neid võib ju põhimõtteliselt täita kes tahes, see ei pea olema sina.
Tahetud olemine on midagi muud. (Olgu igaks juhuks ka juurde lisatud, et tahetud olemise all ei mõtle ma siin seksuaalses mõttes tahetud olemist, vaid räägin palju laiemast kontekstist.) Tahetud olemine tähendab, et mul pole sult vaja mitte midagi, aga ma valin igal ajahetkel siiski sinu, sest sa oled sina.
Öelda kellelegi, et ma saan ilma sinuta olla küll, aga ma ei taha, tähendab minu keeles armastust. Kahtlemata kõlab see muidugi kellegi teise jaoks sama hästi kui ükskõiksusena – et milleks siis üldse olla koos, kui saab ka ilma. Aga ma ei räägi ju sellest.
Ja vajadus olla tahetud taandub tegelikult ilmselt vajadusele olla aktsepteeritud, iseendana, koos kõigi oma vigade ja nõrkustega, ilma tingimusteta, ilma et midagi vaja oleks. See on muidugi hirmutav, sest mingis mõttes tähendab see kogu kontrolli loovutamist endast väljapoole. Aga oma hirm on ju ka vajaduspõhistel suhetel – hirm, et kui minult midagi ei vajata, siis mind hüljatakse (ja tõenäoliselt on see isetäituv ennustus).
Muidugi ei väida ma, et selles küsimuses oleks olemas õiget või valet. Kindlasti on inimesi, kellele suurepäraselt sobib vajatud olemine ning kelle elu ja suhted oleks emotsionaalselt tühjad, kui nad ei tunneks end vajatuna.
Vajada vajatud olemist ei ole kuidagi halvem või parem kui vajada tahetud olemist ning lähisuhetes ei ole need üksteisest ilmselt päriselt lahutatavad niikuinii.

Kõiki tööriistu, mis mul enda haldamiseks on, ma kasutan. Aga ikkagi kipuvad õlad aeg-ajalt längu vajuma. Ma olen erakordselt osav kõike koos hoidma. Ma olen ka osav naeratavat maski kandma. Millest tulenevalt olen elu jooksul üksjagu kuulnud ja üksjagu jälestama õppinud avaldusi, nagu “sinul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” või “sina küll selline ei ole”.
Selge, noh, õigesti tunda ja olla ei oska, hoiame siis parem suu kinni. Kuigi olen sedagi aina korranud ja korranud. Et ei ole vaja midagi mu eest ära teha. Tegelikult üldse mitte midagi ei ole vaja teha peale märkamise ja muga rääkimise. Küsimuste esitamise ja kaasa mõtlemise. Ja vahel mõne asja meelde jätmine oleks ka ilus žest. Ja mõnikord võiks ju lihtsalt öelda, et jah, ma saan aru, miks sa nii tunned, selle asemel, et hakata vaidlema, kas ma ikka tunnen seda, mida väidan end tundvat (tean, see pole tegelikult vaidlus, vaid sisuliselt lahtiütlus: ma ei oska ja ei viitsi sellega tegeleda, millest sa räägid).
Aga ma päris nii kah ei saa, et annaks kõik sõnad ja liigutused ise ette. Midagi võiks ju inimene iseseisvalt teha, kui väidab, et hoolib?

Mõtlesin siin mingil ajal veel, et teen enne rattahooaja algust nädalase trennipausi ja puhkan end nii vaimses kui füüsilises mõttes vähemalt mõnevõrra välja, muidu on järgmine võimalus novembrikuus.
Selline revolutsiooniline mõte.
Aga see oli enne seda, kui hakkas tunduma, et suusahooaeg läheb vist lihtsalt sujuvalt rattahooajaks üle, ja enne seda, kui spaad kinni pandi. Sest võtta kodus olles terve nädal (trenni)puhkust on täiesti võimatu ning massaažiorja mul endiselt pole. Nii et no rest for the wicked.
Põhimõtteliselt saaks praegu nii, et sõidaks jalgrattaga suusatama, suusad rattaraami külge seotud. Oleks see vast edev, ah?

Ma tunnen ainult ühte puhkamisviisi, aktiivset puhkust nimelt, ehkki praegu on selline staadium, et kõige rohkem võiks vist võita rannas lebamisest. Või tekki mähituna sanatoorselt mägede vahtimisest. Kuigi ma ju tean üsna täpselt ette, kui kaua ma paigal suudan olla. See aeg on tundides, mitte päevades.
Ja iga kord, kui väsimus kipub hullupööra võimust võtma, reageerin ma mõttega, et äkki peaks mõne kohustuse juurde võtma. Kõigepealt kohe ja siis pikemas perspektiivis veel lisaks. Teeks selle kirjanduse magistri ikka ära? Või läheks nullist uut eriala õppima, bioloogiat näiteks, või kehakultuuri? Või kutsekooli, mesindust või keraamikat?

Kontserdielust on kole puudus kätte tulnud. Igasuguseid voogedastusi ju on ja Klassikaraadio on ka, aga see konservheli päriselt ei asenda ikkagi elavat esitust.
Loen Haruki Murakami ja dirigent Seiji Ozawa vestlusi raamatus “Absolutely on Music” (imeline raamat, muide, keegi võiks selle eesti keelde ka tõlkida, ei, ma saan inglise keeles ka loetud, muidugi, aga see võiks olla olemas eestikeelsena, äkki keegi peale minu ka ostaks), ja sellest nälg ainult süveneb. Tahaksin kuulata Sibeliuse 5. sümfooniat, Beethoveni 3. klaverikontserti ja Mahleri 2. sümfooniat (just sellises järjekorras).
Lisaks olen hakanud nüüd mingisuguse kahetsusega tagasi vaatama ajale, kui maailm oli avatud (ehkki, mis siin ikka kahetseda, küllap ta kunagi on jälle avatud) – miks ma võtsin siis nii vähe ette selleks, et käia mujal maailmas kontserdisaalides ja ooperimajades. Ikka oli see umbes nii, et “tahaks kunagi minna”. Mis selles siis nii võimatut oli? Metropolitan Operasse võib-olla poleks jõudnud, aga Londoni Royal Opera või Hamburgi Elbphilharmonie olnuks ju ometi jõukohased.

Ja veel küsin endalt, kas kaotaksin midagi sellest, kui meediatarbimise üldse ära lõpetaksin. Ma ei näe, et see mulle midagi tarvilikku annaks, lihtsalt on mingi sisse juurdunud arusaam, et tuleb ennast kursis hoida. Kas tuleb? Millega täpselt tuleb? On see kõik kuidagi väärt, et oma sisemist ressurssi sellele raisata? Kogu selle info eluiga on tänapäeval nii lühike, et püüd sellega võidu joosta on niikuinii ette läbi kukkumisele määratud ning enamasti ei pane me tähelegi, et me pole isegi mitte enam tarbijad, vaid oleme selle protsessi käigus juba ammu ise müüdavaks tooteks muutunud.

Kirjutades tuli poolel teel  muidugi ka mõte, et äkki üldse ei avalda seda juttu (mis on nagunii tsenseeritud versioon). Sest tõesti, selles kõiges ei ole midagi uut. Oleme kogenud, teame ju, kuidas ennast lõpuks juukseid pidi igalt poolt välja tirida, mis seal ikka. Lihtsalt see kontseptsioon iseenesest, et mul on õigus tunda kõike, mida ma tunnen, on mu jaoks veel mõnevõrra uus ja tahab harju(ta)mist.

Aga heakene küll, nõrkushetkeks eraldatud aeg sai läbi, rühmame edasi.

Hingamise talumatu kergus

Ühel õhtul kõndisin loojangu poole.
Horisont oli lillakaspunane.
Varsti juba on – linnukuu sumedad sinised ööd ja taevaalune täis hanede hääli.
Kuidas saaks mitte armastada varakevadet? (Ma tean, saab küll.)
See on igal aastal samamoodi. Igal aastal tulen ma jälle, panen sama valguse ja värvid natuke teises järjekorras lauseteks kokku ja loodan, et taas on veel keegi, kes ütleb: mina ka, tunnen nii!

Tõstsin raamatuid ühest riiulist teise. Leidsin raamatu, mille ma ise kirjutasin. Või pildistasin. Või küpsetasin. Teadsin küll, et mu riiulis on üks eksemplar, aga ma ei satu seda kuigi tihti vaatama. Tekste lugema üldse mitte kunagi, ehkki just need olid see osa, millega ma ilmselt kõige rohkem rahul olin.
Aga paraku oli see kokaraamat.
Mistõttu seda müüdi ja ilmselt ka osteti kui kokaraamatut.
Ma ei tea, kas need, kes ostsid selle kui kokaraamatu, lugesid tekste. Ja võib-olla need, kes oleksid lugenud, ei ostnud, sest kokaraamat.
Seevastu asjaolu, kas keegi sealt kunagi ka mõnd retsepti kasutas, ei morjenda mind kuigivõrd. Kui palju on mu enda köögiriiuli kokaraamatute jooksvate meetrite hulgas raamatuid, mille järgi ma iial pole midagi valmistanud? No vot.
Ja natuke oli samamoodi ka siinse blogiga, mille formaat mind juba tükk aega ahistas, enne kui taipasin, et võin ju ometi kirjutada, mida ma tahan, ning mitte tunda end kohustatuna lisama iga jutu juurde retsepti ja pilti (millest ei sugenenud muud, kui tunne aina kurtidele kõrvadele kõnelemisest ja pettumus seeüle, kui südameverre kastetud sulg tundus paberile kriipivat nähtamatut kirja).

Nüüd ei ahista mind enam miski.
Või kui, siis vaid vana avalikkuse ja anonüümsuse küsimus. Teadlikkus anonüümsest publikust, aga teiselt poolt ka teadlikkus nime ja näoga lugejatest.
Mõned lood on mustandites.
Nad ilmselt jäävadki sinna.
Ehkki vahel ma kõigest hoolimata mõtlen, et võiks ju. Sest mis tähtsust sel kõigel nüüd enam on?
Aga siis ma ikkagi ei saa. Selsamal põhjusel. Et mis tähtsust sel nüüd enam on, kui haavad on ammu kinni kasvanud.
Ometi vaevab see mind vahel natuke, et täit tõde tean ainult ma ise.
Ja küllap on natuke vist ka nii, nagu tahaksin sellest rääkides tagantjärele suure hilinemisega saada kinnitust, et mul oleks olnud õigus tunda kõike seda, mida ma tollal endale keelasin, ja rohkemgi veel. Saada nüüd veel seda tuge, mida tookord ei jagunud.
Sest “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”, on järjekordne tähenduseta klišee, mida inimesed kasutavad oma kogemuste mõtestamiseks. Muidu võiks ju selguda, et kannatamine on täiesti ilmaasjata.
Võib teha tugevaks, aga võib teha mõned paigad su sees nii hapraks, et pead neid ülejäänud elu raudrüüga katma. Raudrüü ja naeratuste ja sõnadega, kuigi paljusõnaline vaikus võib mõnikord olla oluliselt kõnekam.

Ühel teisel päeval sõitsin hommikul enne tööpäeva algust suusatama. Põllud on juba päevi paljad ja küllap laiub lõokeste laulgi juba nende üle, aga kunstlumerada lebab valge liustikuna keset kõike seda poripruuni.
Laskumised olid siiski puhta jääs ning korra panin kurvis ka rajalt välja. Püsti jäin. Võsa jäi ka püsti. Tagasi linna sõitsin otse vastu päikest ja jälle vilksatas mu seest helendava sabatähena läbi rõõm ning tast maha jäänud soe jutt hõõgus mus õhtuni välja.
Küllap seda vist nimetataksegi elamiseks, aga miskipärast tuleb see mulle ikka üllatusena. Et neil tumedamatel tundidel tundub olevat täiesti tõenäoline, et kõik siiski käib üle jõu. Ja et siis on jälle mingi väike rõõm, mõni mõte, märkamine, kiri, pai, päikeselaik või puudutus, ja on tunne, nagu sulle oleks äkitselt hoopis teine elu antud. Mu pimedus võib vahel olla tinttume, aga see-eest piisab mulle ellu ärkamiseks väikestest rõõmudest, nagu kõrbetaimele tilgast veest.

Varakevadeti loen Marge Pärnitsa luuletusi, neid, mida peab ainuüksi iseendale vaiksel sosinal ette lugema, et mitte häirida õrnu mõtteid ja väikeseid ilusaid asju:

/…/
hoia mind
ära hoia mind 
tagasi
/…/

Jah.

Muusika: Tony Banks & Andy Taylor “Still It Takes Me By Surprise” 

Suusad, sõstrad, kama ja kook

Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.


Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning  m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.

Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.


Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.

Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).

Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.

Mustasõstra-kama pavlova

Beseepõhi:
5 munavalget
soola
2,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

Täidis:
400 g kohupiima
3 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut
5 sl rukkikama

Mustasõstramoos:
250 g (külmutatud) musti sõstraid
3 cl mustasõstralikööri
2 sl suhkrut

Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.

Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.

Kuidas kartulist rullbiskviiti teha

Paar kuud tagasi läks Jüri juures aruteluks, kas ja kuidas saaks kartulist rullbiskviiti teha. Nagu mul kombeks on, sattusin suure suuga laiama, et saab küll, aga seejärel hiilisin teooria praktikasse viimise vastutusest kõrvale. Kuna tõlkija metsatalus on ikkagi jätkuvalt elu ja loodetavasti ka tervise juures, siis ma muidugi leian oma südametunnistuse puhta olevat.

Ent siiski. See kartulirullbiskviidi kontseptsioon tuletas ennast aeg-ajalt jälle uuesti meelde. Küllap ei ole mu sisemine toidublogija ikka veel surnd ja teiselt poolt oli selliste kulinaarsete jaburuste ette võtmine kunagi väga minu moodi (ehkki Jägermeistriga omlett jäigi tegemata, aga see polnud päris minu mõte ka), enne kui ma igasugusest kokkamisest kohutavalt ära väsisin.

Niisiis, kuna siin vahepeal oli parajasti täiesti sobiv tähtede seis – see tähendab, et oli vaba aega (leidsin, et tuleb natuke trennipausi pidada ja piirduda jalutamisega) ning keedetud kartuleid ja mune oli samuti -, otsustasin katse läbi viia. Lõppude lõpuks peedist pesumasinale trumlit rullbiskviiti sai ju juba tehtud, miks siis mitte ka kartulist.
Teoorias ei näinud ma küll tegelikult ühtegi põhjust, miks asi ei peaks toimima (ehkki ma miskipärast oleks ilmselt arvanud, et on vaja tingimata ka natuke jahu lisada), aga teooriaga võib olla nii nagu tuntud teadusenaljas:

teooria on see, kui sa tead kõike, aga miski ei toimi; praktika on see, kui kõik toimib, aga keegi ei tea miks; meie laboris on teooria ja praktika ühendatud – miski ei toimi ja keegi ei tea, miks.

Seega hüpotees oli: keedetud kartulist saab ilma jahu lisamata teha rullbiskviiti.

Ja lühidalt öeldes võib eksperimendi lugeda täiesti korda läinuks – tulemuseks oli igapidi korralik mahlane rullbiskviit ja katseisikud ära ei arvanud, millest see tehtud on (pakuti hernejahu, aga seda nähtavasti peamiselt seetõttu, et ma vihjasin, nagu oleks tegemist millegi ebatavalisega, oleks ma selle ütlemata jätnud, poleks vast kahtlustama hakatudki, et sel kakukesel mingi kiiks küljes on).
Nii et lõppjäreldus kõlab: kui teil on kartuleid ja muna, siis te vähemasti rullbiskviidinälga ei sure. Kui on ka suhkrut ja pohlamoosi, siis on juba tulemuseks täisvereline rullbiskviit, mis ei tundu üldse säästuvariandina.

Kartulirullbiskviit pohlamoosiga

5-6 keedetud kartulit (umbes 350 grammi)
5 muna
5 sl suhkrut
1 purk pohlamoosi

Keeda kartulid pehmeks, purusta kahvli, pudrunuia, puulusika või mõne muu käepärase tarvikuga ja lase jahtuda.
Eralda munakollased ja -valged. Sega suhkur ja munakollased kartulipudruga, munakollased lisa ükshaaval, iga kord hõõru segu puulusikaga uuesti ühtlaseks, enne kui järgmise lisad. Ürita saavutada võimalikult ühtlane, ilma suuremate tükkideta segu. 
Vahusta munavalged tugevaks vahuks (eriti koššer on seda teha käsivispliga) ja sega kartuli-munaseguga.  Alguses lisa kolmandik munavalgevahust ja sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult ülejäänu, segu alt üles tõstes, mitte ringjalt segades. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 13-15 minutit. Ära üle küpseta, tainaplaat peaks jääma elastne (kui servad hakkavad pruuniks tõmbuma ja pragunema, siis on juba liiga palju).
Vahepeal pane lauale teine küpsetuspaberileht ja puista sinna veidi suhkrut. Kummuta ahjust võetud biskviit sinna peale ja koori pealmine paber ettevaatlikult ära (kui paber on  kinni jäänud, niisuta seda veidi veega). Määri pohlamoos tainale ja keera tainaplaat pikemast servast rulli. Paki paberisse, liitekoht allpool, ja lase jahtuda.
Otsi kapist välja portselan ja vanavanaemalt päranduseks saadud kolm miljonit dollarit maksev hõbedast tordilabidas ja serveeri oma teos.