Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?*

Ma ei olegi vist massilisest pealiskaudsusest ja keskendumisraskustest nii puutumata, kui ise arvan. Mul ei ole küll erilisi probleeme pika lineaarse teksti lugemisega, aga mul on probleem kirjutamiseks keskendumisega.
Ma olen alati kirjutanud pigem niipidi, et kõigepealt on kusagil olemas aimdus meeleolust või mõttest, mida tahan oma tekstiga edasi anda, ning alles seejärel tulevad sõnad. Praegu on aimdused alles, aga sõnu enamasti ei tule ning tähelepanu läheb kergesti uitama.

Teiselt poolt on jällegi tunne, et peaks rohkem kirjutama, kuna mul on tõsine suhtlemisvaegus. Suhtlemise all pean ma siin silmas peamiselt seda, kui kaks inimest peavad dialoogi, see tähendab, et mõlemad saavad rääkida sellest, mis väljendamist vajab; sel ajal, kui üks räägib, teine kuulab ja mõtleb kaasa; ja eelistatavalt ei käi jutt ainult igapäevastest teemadest.

Ma pole kunagi päriselt aru saanud, kuidas kuulamine saab nii võimatult keeruline olla, nagu ta paljude jaoks tihtipeale näib olevat. Sest enamasti inimesed ei kuula, isegi siis, kui nad enda meelest seda teevad ning dialoog on dialoog ainult näiliselt, sest paljudel juhtudel on meie tähelepanu tegelikult mujal või tegeleme kuulates endiselt iseendaga, oodates pausi, et saaks rääkima hakata oma kogemusest, mis halvemal juhul on hoopis teisest ooperist (näiteks igapäevaelus väga tavaline “dialoog”, kus kõneleja ütleb näiteks, et ta ei saanud ettekannet õigeks ajaks valmis, vestluspartner aga teatab selle peale, et ta peab autoga teenindusse minema).
Pisut paremal juhul räägime küll oma kogemusest kõnealusel teemal (eeltoodud näidet jätkates ütleme näiteks, et “mina sain oma aruande seekord õigel ajal valmis”), aga sellelgi juhul ei ole tegelikult tegemist teise inimese aktiivse kuulamisega, kuna kasutame ise rääkima hakates kohe võimalust jutt endale viia.

Kolmas võimalus mitte kuulata on hakata rääkijale palumata nõuandeid jagama, eelmise näite põhjal oleks selleks näiteks kasutud soovitused, et oleks pidanud varem alustama vmt. Esiteks pole meilt nõuannet palutud ja teiseks ei tea me konteksti, võib-olla kõneleja alustaski varem, aga põhjus peitus hoopis milleski muus.
Sellega seostub ka mitte-empaatiline ja pealiskaudne kuulamine, mispuhul me kas hakkame kõneleja jaoks olulist pisendama (tekitades sellega temas tunde, et ka tema ei ole oluline, temaga on midagi valesti või tema mõtted ja emotsioonid on ebaadekvaatsed) või vastame mõne trafaretse pseudofilosoofilise tarkuseteraga, mis tegelikult mitte midagi ei tähenda (à la “kõik on millekski hea”, “mis ei tapa, teeb tugevaks”, “mõtle positiivselt” jne) ja annab pigem edasi sõnumit, et meil on ükskõik, me ei taha tegelikult ei kuulata ega mõista ning parem oleks see vestlus kaelast ära saada.
Ma ise olen eluaegsekutselise kuulajana kõiki neid variante (peale uusvaimsete klišeede) muidugi ka mingil määral kasutama hakanud, sest oma jutuga sisse sõitmine paistab sageli olevat ainus võimalus üldse kunagi ka minu jaoks olulisest rääkida (teine võimalus oleks laskuda passiiv-agressiivsesse keegi-minust-ega-mu-mõtetest-ei-hooli-vaikimisse, aga see ei too soovitud tulemust ammugi), muidu suunduvad kõik dialoogi arendamise katsed teise inimese probleemide kuulamisse ning minu vastuvõtu- ja empaatiavõimel on siiski piirid. Viimasel ajal kitsamad kui varem.

Niisiis – kuulamine.

Ära kuulamine on inimestele väga oluline, aga enamasti ei oota nad sugugi mitte oma probleemide lahendamist, nõuandeid ega seisukohti, kas kuulaja arvamus nende omaga ühtib või mitte. Nad tahavad rääkida, nii et see jutt päriselt teise inimeseni jõuaks, mitte ei jääks tühjades traatides monoloogina kajama, kuni kellegi kõrva jõudmata hääbub. Niisiis lihtsustatult öeldes on selle taga inimliku kontakti soov – soov tunda, et sind mõistetakse ja aktsepteeritakse, sind ei püüta muuta ega su muret pisendada, samas ei peeta sind abituks, vaid usutakse sinu suutlikkusse probleem lahendada.
Siinpuhul on muidugi täiesti omaette teema elukutselised halajad ja kroonilised negativistid, kes aastate kaupa oma emotsionaalse saasta kuulajate kaela kallavad, ilma mingi nähtava püüdluseta oma probleemide lahendamiseks midagigi ette võtta, seesugune tüüp, kelle elu on alati kõige raskem, ei anna reeglina suhtluses omalt poolt midagi vastu ning kurnab vaese empaatilise kuulaja lõpuks täiesti läbi. Nende kuulamise kohta järgnev jutt ei kehti.

Kui te nüüd ootate selle peale pikka instruktsiooni teemal, milline peaks olema aktiivne empaatiline kuulamine, siis seda ei tule. Sest selle võib eelneva põhjal kergesti tuletada.
Küllap kõige olulisem – hoia oma tähelepanu rääkijal, ära mõtle oma mõtteid, ära koosta mõttes vastust.
Kinnita verbaalselt või mitteverbaalselt (silmside ja kehakeele abil), et sa tahad kuulata ning kõneleja võib oma juttu jätkata.
Ole empaatiline – püüa mõista, mida see jutt rääkijale sisuliselt ja emotsionaalselt tähendab, ära ütle, et see pole midagi või et sul on palju hullem.
Ole samas neutraalne – pole vaja hakata kohe oma seisukohti avaldama, püüda veenda kõnelejat arvamust muutma, hakata hinnanguid andma, võtta tema räägitavat isiklikult, eeldada, et sinult oodatakse mingit aktiivset tegutsemist või teise inimese probleemi ära lahendamist.
Ole kannatlik – ära katkesta rääkijat; ära eelda, et tead juba niigi, mida ta järgmiseks ütleb; ära muuda teemat; ära ole enesekeskne.
Tähelepanelik kuulaja saab aru, millal kuulata vaikselt ja passiivselt ning anda rääkijale aega ja ruumi oma mõtete väljendamiseks, millal aga rakendada aktiivset kuulamist – julgustada, anda tagasisidet, sõnastada kuuldut ümber, küsida täpsustavaid küsimusi.
Ja lõpuks – võib-olla on hoopis see kõige olulisem – jälgi, et sa alati ja kõigi ärakuulajaks ei muutuks, vaid ka ise ära kuulatud saaks.
Ongi põhimõtteliselt kogu tarkus.

[Kerisite kohe postituse lõppu, et retsepti ja pilti leida, jah?
Kahju, ikaldus.
Otsustasin loobuda toidublogi imiteerimisest, olingi juba formaadi ohvriks muutunud.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse süüa teha. Küpsetada küll, aga nagu kunagi üks asjast täiesti õigesti aru saanud meeskodanik tähendas: sa ei tee ju süüa, sa teed kooki.
Muus osas ta mind siiski nii hästi ei tundnud, nagu näis. Aga see pole tänane teema.]

Muusika: Jäääär “Viimane tramm”

*V. Majakovski “Kuulake!”

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ‘ilus laul’ või ‘ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

Naadipirukas

“Madama Butterfly” ja šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

Ooperijuttu pole enam mitu kuud rääkinud. Aga selle vea parandame viivitamata, sest laupäeval oli ettekandel Giacomo Puccini meistriteos “Madama Butterfly”, ooper, mis esietendusel 1904. aastal välja vilistati, kuid millest pärast helilooja tehtud parandusi sai üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid, mis siiani kuulub kõigi ooperiteatrite standardrepertuaari.
Minu jaoks on “Madama Butterfly” tegelikult üks kurvemaid oopereid. Mitte lõpplahenduse tõttu, reedetakse ja armastuse pärast surrakse ju praktiliselt igas muusikalises draamas, ent “Madama Butterfly” kogu traagika peitub teises vaatuses. Absoluutselt kõik teavad, et Cio-Cio-sani lootus on täiesti asjatu – ning samamoodi näeme seda meie vaatajatena – aga naise kõrvad jäävad igasugusele veenmisele kurdiks. Ta ei kaota kõige kiuste hetkekski usku Pinkertoni ning ootab – kannatlikult ja väärikalt. Ja noh, eks meid puudutab kõige enam ikka see, millele on võimalik vaadata läbi isikliku kogemuse prisma ning ma lihtsalt juhtun ühest oma eluperioodist teadma, mida tähendab ootamine, küllap sellepärast ongi just see aspekt alatiseks tähenduslik.
Kogu selle sõgeda lootusetu lootuse finaaliks on muidugi kuulus aaria “Un bel di vedremo”, minu jaoks isiklikult aga veelgi rohkem stseen, kus Pinkertoni laev on tõepoolest Nagasaki sadamasse saabunud ning Butterfly loeb nime “Abraham Lincoln” – see on see koht, kus isegi minusugustel, kes varjavad ennast paadunud küüniku maski taha, on klimp kurgus.
Sellele järgneb kuulus sõnadeta koor, mille abil Puccini liitis teise ja kolmanda vaatuse ning mis on üks kogu ooperiloomingu liigutavamaid stseene, milles Cio-Cio-san istub ja valvab läbi terve öö, oodates Pinkertoni, kelle laeva on ta näinud sadamasse saabumas, teadmata või uskumata veel, et mitte tema juurde pole mees naasnud, vaid on tulnud koos oma abikaasaga, et viia kaasa enda ja Butterfly poeg.

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Peaosi laulsid laupäeval Läti sopran Kristīne Opolais (Butterfly), tenor Roberto Alagna (Pinkerton), metsosopran Maria Zifchak (Suzuki) ja bariton Dwayne Croft (Sharpless).
Opolaisil on väga väljendusrikas hääl, mistõttu kõlab see kõige paremini just pehmelt lauldes, samas pole tal reeglina  ka tehnilisi probleeme (kui välja arvata üks kuuldav registrivahetus esimeses vaatuses), nii et kõik oli väga nauditav. Ka pole talle näitlejana midagi ette heita, ehkki Butterfly olemus pole ka dramaatiliselt väga lihtsalt tabatav – Opolaisile sobis paremini teise vaatuse tugevam ja küpsem Butterfly, esimeses vaatuses oli tema 15-aastane süütu geiša veidi vähem veenev, tema interpretatsioonis poleks sugugi raske ette kujutada ka võimukat ja jäist Turandoti samanimelisest Hiina-ainelisest ooperist.
Mis puutub “Madama Butterfly” ilmselt kuulsaimasse numbrisse, aariasse “Un bel di vedremo”, siis selles jääb etaloniks ikkagi Montserrat Caballé, kuna ma aga tema esitusele olen juba viidanud, olgu siinkohal ära toodud teine ikoon, Renata Tebaldi.

Pinkerton pole Puccini tüüpiline tenoriroll ning ausalt öeldes on see isegi tenorirollide tavapärase standardi kohaselt kaunis üheülbaline osa. Oma lihtsat elufilosoofiat – rännata ja nautida – tutvustab ta esimese vaatuse aarias “Dovunque al mondo” (mille juhtmotiiv on pärit USA hümnist) ning järgnenud duetis “Amore o grillo” Sharplessiga.
Hoopiski kibedamat tõdemust koos tema jaoks ootamatu kurbuse ja nostalgiaga pakub Pinkerton kolmanda vaatuse aarias “Addio fiorito asil” ning siin jääb vaataja otsustada, kas Pinkerton tõesti leiab, et ta enda armastus Butterfly vastu tähendas talle siiski rohkemat kui ajutist abielu lõbu ning kas tema kahetsus oma tegude pärast on sügav ja siiras. Siin laulab seda aariat Plácido Domingo.

Mis puutub Roberto Alagnasse, siis ei ole ta kunagi kuulunud mu lemmiktenorite hulka. Seda isegi mitte niivõrd vokaali tõttu, kuivõrd seetõttu, et ta ei suuda ka laval hetkekski unustada, milline staar ta on. Aastatega on käitumine siiski paranenud, nii et rusikat viibutades lavalt lahkumist ja duetipartneri üksi jätmist ta enam ei harrasta, nagu ka ooperiteatrite ähvardamist lepingute ülesütlemisega, viidates oma niigi silmapaistvale karjäärile.
Heakene küll, kuu aega tagasi etendunud Puccini “Manon Lescaut” järel olin täiesti valmis osa oma varasematest sõnadest tagasi võtma, sest Jonas Kaufmanni asendanud ja kahe kuuga täiesti uue rolli ära õppinud Alagna jättis üllatavalt hea mulje. Muidugi, ta hääleaparaadil on põhimõtteliselt ainult üks käik – forte – mistõttu pea kogu väljendusrikkus kipub kaotsi minema, aga des Grieux’ rollis see suisa sobis, Pinkertoni puhul jäi mu jaoks siiski midagi puudu. Või polnud lihtsalt parim päev. Või on ta Pinkertoni rolli jaoks juba pisut liiga vana.
Ustava teenijanna Suzukina tegi igati hea esituse Maria Zifchak, ning mõistliku ja heasüdamliku konsuli Sharplessina (kelle hooleks jätab vastutust vältiv Pinkerton kogu musta töö) astus üles Dwayne Croft (vokaalselt tasemel, dramaatiliselt kuidagi jäik).
Mõlemat neist olen samas, Anthony Minghella lavastuses seitse aastat tagasi näinud (Butterfly osas oli toona Patricia Racette ning Pinkertoni laulis Marcello Giordani). Võimalik, et keskendusin tookord rohkem vokaalile, igal juhul leidsin lavastusest seekord hulga uusi nüansse ning lavastust läbivad jaapani nukuteatri motiivid tundusid nüüd kõik täiesti õigel kohal olevat (nt Butterfly ja Pinkertoni pojana kasutati lapse asemel nukku koos musta riietatud nukujuhi ja abilistega).
Kindlasti saaks veelgi paremini. Aga oli väga hea. Ja ilus. Ja kurb. Mida sa, hing, veel ühelt ooperilt tahad.  (★★★★☆)

Kihiline küpsis

Šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

240 g võid
240 g toortatrajahu või nisujahu
175 g suhkrut
6 muna

vahele u 500 g pohlamoosi
glasuuriks 200 g tumedat šokolaadi + 3 sl vahukoort või toiduõli

Kihiline küpsis

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga vahuks, lisa jahu, seejärel munad ja sega, kuni saad ühtlase taina. Jaota saadud tainas kolmele ahjuplaadile (30×40 cm) ja aja spaatliga ühtlaselt laiali. Küpseta põhjasid 200-kraadises ahjus 8-10 minutit.
Lase jahtuda ning lõika pooleks, nii et saad 6 poole ahjuplaadi suurust tainaplaati.
Määri põhjade vahele õhuke kiht pohlamoosi. Sulata šokolaad veevannil, sega juurde koor või toiduõli ning kata kook pealt glasuuriga. Lase üleöö külmas seista ning lõika väikesteks tükkideks.

Kihiline küpsis

Pashatort

Loomulikult ma peaksin praegu midagi muud tegema. Nimekiri läheb kogu aeg pikemaks. Seda, mis tegemata jääb, on aina rohkem. Aga võib-olla polegi seal mingit vahet.
Ei jaksa kõike tõsiselt võtta, ei jaksa kõike naljaks pöörata. Kogu aeg mõistlik olla ei taha, aga mõistlik mitteolemist pole ma päriselt kunagi ära õppinud.
Mõtteid on palju, aga nad jäävad sõnadeks vormimata.

On siiski olnud hetki, kus sisimas hakkab ootamatult soe ja võimatuste võimalikkus ilmutab end nii reaalsena, et olen kartlikku kätt sirutamas. Veel mitte. Võib-olla kunagi mitte. Aga sellest võimalusestki hakkab hetkeks hea ja õrn ning mõtted ja silmad ja suudlust mäletav suunurk naeratavad.

On olnud ka hetki, kus olen end kaotanud. Tundnud, et ma kukun. Ja kukun. Ja kukun. Ja pole mitte midagi, millest kinni haarata. Turv ja tugi kaob. Pole pidet. Ühtki sirutatud kätt. Pole lootust ega lohutust. Ühtki palvet, mida päriselt teaksin. Kõik mureneb koost.

Ja on üks igatsus, mis püsib suure osa ajast vaguralt vaiki, aga siis mõnel uneta ööl äkki ärkab ja lööb hambad sisse. See tükike minust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Võib-olla on see hingekild alles, seisab salaja kalliks peetult, kuigi laekasse lukustatult, et selle teravad servad haiget tegema ei ulatuks. Aga võib-olla on ammu kasutu prügina minema visatud.

On olnud neidki öid, kus ärgata mõne heitliku unetunni möödudes ja tunda, kuis miski mu sisemust rebestab. Mis? Ja miks? Kas kahetsen midagi? Ei. Aga midagi olulist tahab see ulg mulle ometi öelda.

Esimesed seemned on mullas, aga veel ei tunne ma sellest tavapärast rõõmu. Sest mul ei ole aega. Kõike on lihtsalt liiga palju ja mul on raske rahuneda. Ei-ei, kõik on ju korras enamjaolt, aga see nõuab tohutult palju spetsiaalset jõupingutust, sest muidu on üks igav liiv ja tühi väli ja frustratsioon. Miks ei võiks vahepeal vaeva nägemata olla udusulg ja kõndida kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal ja kõik niisamagi sileneda lihtsalt elusaks ja kergeks ja rõõmsaks?

Lumi ei lahku, mis muidugi märtsis ebatavaline pole, aga aastatagust aega arvestades tundub mulle ebaõigluse tipuna, et suusad saavad ikka veel kuidagiviisi aktuaalsed olla ja jalgratas ripub endiselt konksude otsas.

Tuul juustes ja mantlihõlmades ja puulatvades. Aprillikuu aimdust on ses taeva sinises toonis.

Algava kevade puhul: Riho Sibul “Talitee”

Pashatort

Pashatort

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
75 g india pähkleid
70 g pehmeid datleid

Täidis:
100 g võid
200 g valget šokolaadi
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
50 g sarapuupähkleid
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g marmelaadi

Kaunistamiseks:
100 g kuivatatud aprikoose

Purusta põhja ained köögikombainis peeneks puruks (kui datlid on kõvad, võiks neid enne veidi leotada) ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Sulata või, lisa valge šokolaad ja kuumuta hästi tasasel tulel, kuni šokolaad sulab.
Sega ühtlaseks ja lisa kohupiim. Vahusta koor ning sega kohupiimaseguga. Lisa tükeldatud pähklid, jõhvikad ja marmelaad, sega ning vala täidis vormi.
Hoia üleöö külmkapis ning kaunista aprikoosiroosidega.

Aprikoosiroosid
Kasuta pehmeid kuivatatud aprikoose,  lõika need lapiti pooleks ja rulli toidukile vahel tainarulliga lapikuks. Seejärel keera üks aprikoosiketas rulli ning hakka roosi moodustamiseks selle ümber sättima järgmisi, nii et kettad veidi üksteist katavad. Vajadusel kinnita kokteilitikuga.

Pashatort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Tort isamaale 2016

Kaneelirullitort

Ma usun, et kui pannkoogid välja arvata, siis on Eesti kõige populaarsem küpsetis kaneelisaiad (tegelikult küll arvatavasti Rootsist pärit, ent küllap oleme nüüdseks sellest juba eheda eesti retsepti teinud).
Kaneelisaiade retsept on siinseski blogis üks vaadatumaid ning kes meist siis ei mäletaks ka neid häbematult kalleid saiu, milles peaks olema rohkem kaneeli – niiviisi seovad kaneelirullid meid ka lapsepõlve ja lapsepõlve raamatutega.
Sestap leidsin, et kaheksandaks Tort isamaale võistluseks tuleb au sisse tõsta justnimelt kaneelisai. Eelmisel kahel võistlusel vaatasin tortidega kodust kaugemale, sõna otseses mõttes metsa poole, nii et jäägem nüüd õige koju, turvatunnet sisendavasse kaneelilõhnalisse kööki, niisuguste pehmete ja kohevate ning rohke täidisega saiade seltsi, nagu küpsetas ema või vanaema.
Ja eks siin võib teatavat sugulust näha teistegi armastatud küpsetiste, nagu teekoogi või vastlakuklitega.

Kodu on Eesti ja Eesti on kodu – palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Teie Majasokk
(Muinas-Julle tervitab!)

Kaneelirullitort

Kaneelirullitort

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl sooja piima või vett
50 g suhkrut
u 450 g nisujahu
75 g toasooja võid
o,5 tl soola

Täidis:
50 g võid
4 sl suhkrut
4 tl kaneeli

Torditäidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
3 sl suhkrut

Tordiglasuur:
70 g tumedat šokolaadi
35 g võid

tordi peale ja vahele 300 g erinevaid marju

Kaneelirullitort

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (kogu jahu ei pea ära kuluma).
Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur.
Lõika tainas ribadeks, keera üks riba rulli ning selle ümber järgmised, nagu veeretaksid lumepalli. Tõsta see suur kaneelirull küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi  (ära tee päris vormi suurust rulli, jäta kerkimisruumi) ning lase rätiku all pool tundi kerkida. Küpseta 180-kraadises ahjus  35-40 minutit, kui pealt kipub liiga pruunistuma, kata vorm küpsetuspaberilehega. Lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa vahustatud koor ning sega ettevaatlikult ühtlaseks.
Glasuuri jaoks sulata madalal kuumusel šokolaad koos võiga.
Lõika jahtunud kaneelirull pooleks, aseta üks pool serveerimisalusele, kata vahukoore-toorjuustutäidise ja poolte marjadega ning tõsta teine pool, vala peale glasuur ning kaunista ülejäänud marjadega.

Kaneelirullitort

PS. Tordivõistlusel on sel aastal uus formaat, žürii asemel hindavad torte Nami-Nami portaali kasutajad. Kaneelirullitordile saab oma hääle anda siin.

Pealiskaudsuse ajastu

Me elame pinnapealsete suhete pealiskaudsel ajal. Sotsiaalvõrgustikud on täis pinnapealset loba, mis mitte midagi ei tähenda. Me ei räägi omavahel, vaid vahime ekraane nagu rämpsinfo sõltlased. Meil ei jätku jaksu ega keskendumisvõimet kauemaks, kui 160 tähemärgiks või 15 sekundiks.  Miski pole enam päriselt päris, me räägime hommikust õhtuni mingeid sõnu, aga keegi ei ütle tegelikult midagi. Me kuuleme, aga ei kuula.
Väidetavalt on tõestatud, et triviaalse loba rohkus ja tõeliste sügavate jutuajamiste vähesus teeb inimese õnnetuks. Küllap see mõni pseudoteaduslik uuring oli, aga vähemalt mis introvertidesse puutub, siis on see kindlasti tõsi.

Paljud suhted hakkavadki kärisema sellest, kui omavahel enam millestki muust peale igapäevaste teemade ei räägita. Igaüks triivib oma jagamata mõtetega eri suunas  ja juba mõni aeg hiljem pole meil enam mingit õigust väita, et üksteist tunneme, sest keegi meist pole enam sama inimene kui kolm aastat tagasi, mil me üksteisega viimati päriselt rääkisime. Me käitume suhetes samamoodi nagu veebis surfates – keskendumata, pinnapealselt, ühelt lingilt teisele hüpates – aga kahjuks nõuab päris suhete hoidmine palju rohkem energiat, pühendumist, aega ja tähelepanu.

Tuleb taas kord viidata Valdur Mikitale, kes kirjutab, et me peame oma ülikeerukas (digi)tsivilisatsioonis hakkama saama primaadi aju ja korilase psüühikaga, mille tulemusena lõhestab keskkonna ja psüühika vastuolu meid nõnda, et suurem osa intellektuaalsest ressursist kulub inimese kokkulappimisele, see tähendab taastumisele, mitte loomisele. Ja minu meelest on see täiesti tõsi,  ehkki ma arvan pigem, et aju on piisavalt paindlik ja kohanemisvõimeline, aga see on psüühika, mis ei suuda maailma muutumisega enam üldse sammu pidada ning heitlikele ja pealiskaudsetele suhetele adekvaatset aseainet leida.
Mida ma just viimastel kuudel olen aina teravamalt tundnud, kui öösiti ja varahommikul lage vahin, on see, et ma vist enam ei suudagi hästi. Sammu pidada. Taastuda. Loomisest rääkimata.
Võib-olla ei suutnud juba ammu, aga varem oli lihtsalt kompensatsioonimehhanisme rohkem.

Üleüldisele pealiskaudsusele lisaks on veel small talk, introvertide õudusunenägu. Loomulikult on selle jaoks oma aeg, koht ja vajadus, aga kui see asendab kõik muu, siis on asi juba halb. Ka väide, et small talk aitab uksi avada ja inimeste vahel kergesti sidet luua, on suures osas (ekstravertide loodud) müüt, eriti absurdne on väide, et small talk aitab usaldust luua. Vastupidi – enamasti püstitab see inimeste vahele peaaegu ületamatud barjäärid, millest on enam-vähem võimatu teisele tasandile, tähendusrikkama vestluseni liikuda.
Me oleme sotsiaalsed loomad, aga see, mis peamiselt loeb, on nende suhete kvaliteet. Rohkearvuline kontaktide ring, kus ainsaks üldiselt aktsepteeritavaks suhtlustüübiks on sisutu seltskondlik loba, võib küll ühiskonnas ja töökeskkonnas hakkama saamisel kasuks tulla, aga vaevalt see meid õnnelikumaks teeb, kui meil on palju erinevaid põgusaid ja pinnapealseid kontakte, ent puuduvad sügavuti minevad, emotsionaalseid vajadusi rahuldavad suhted. Inimene võib vabalt elada väga aktiivset ja seltskondlikku elu ning olla emotsionaalses mõttes täiesti üksi.

Small talk on teatav sotsiaalne norm, selle vältimist peetakse üldiselt ebaviisakaks – tean seda omastki käest, sest vaatamata enda meelest edukatele kohanemispüüdlustele on mind eri aegadel korduva järjekindlusega ülbeks ja eemalehoidvaks peetud, ehkki ausalt välja öeldes seisneb põhjus ikka teatavas võimetuses normikohast viisakusvestlust üleval hoida ning kui seda on siiski tulnud teatud situatsioonides pikemalt ja suuremas koguses teha, siis eriti tühjakspigistatud sidruni tundes ning üha kasvavas meeleheites oma tajutava sotsiaalse ebakompetentsuse pärast.

Küllap ma suudaksin, kui näeksin selles mingit mõtet. Aga ma ei taha. Rääkida ilmast, piimahinnast ja seriaalide sisust ning saada üle ujutatud infoga, millel pole mu jaoks mitte mingit väärtust ega tähendust ning mis tekitab minus õhtuks tahtmise mentaalne kõvaketas täiesti tühjaks teha.
Ma tahan rääkida inimestest, ideedest, mõtetest, unistustest, tunnetest, hirmudest, kirgedest, erinevatest vaatenurkadest, muusikast, raamatutest. Ma tahan teada, mida inimesed mõtlevad, tunnevad, kardavad, ootavad. Ma tahan teada, mis paneb inimesi liikuma ja mis hoiab öösel ärkvel, mis paneb neid aja möödumist unustama ja mis ennast väikese ja ebaolulisena tundma.
Ma tahan luua verbaalseid illusioone ja ehitada õhulosse, mis on mõnikord nii reaalsed, et võib meelestki minna, et neid ei hakata päriselt kunagi püstitama.
Ma tahan rääkida nii, et need sõnad tähendaksid midagi.
Aga ma tahan ka vaikida. Sest paradoksaalsel kombel saab mugavalt vaikida just ja ainult nende inimestega, kellega on võimalik tähendusrikkaid sõnu jagada.
Eriliselt masendav on püsivale small talk‘i tasandile minek nende inimestega, kellega kunagi on peetud tundidepikkusi, õhtust hommikussegi ulatuvaid päris vestlusi. Märksa vähem masendav oleks nende inimestega enam üldse mitte kohtuda, aga mul on ometi kombeks pikaks ajaks tuhahunnikus sorima jääda, et veenduda, kas tõesti pole enam hõõguvaid süsi jäänud, mida uuesti lõkkele puhuda.

Sai vist maru pessimistlik jutt? Jah, aga ega ma ka ei jõua alati optimismi üleval hoida.

Muusika: Stuart Staples & Lhasa De Sela “That Leaving Feeling”

Marja-kohupiimakook

Jaanuar oli täiesti kohutav. Märts tuleb samasugune. Veebruaris saab vast vahelduseks veidi hinge tõmmata.
Ma ei tea, miks ma seda teen. Inertsist ilmselt. Katsu õige pidama saada, kui kord juba pihta hakanud oled. Kummaline ka, mille kõigega mille kõigeta on võimalik hakkama saada. Puuduv ja kaduv ei aja enam ahastamagi, kurvastad korraks, kasvatad lihtsalt naha veel pisut paksemaks ja muutud veel natuke tuimemaks. Aga mõtteid igaks juhuks lõpuni ei mõtle, hirmust, et jooksed verest tühjaks, kui liiga sügavale vaatad.

Igatahes, päevadest läbi närimise järel olin õhtuks nii oimetu, et peale raamatu lugemise ei jaksanud mitte kui midagi. (See on jälle miskit, millest ma aru ei saa, kui inimesed räägivad, et nad on õhtul väsinud ja ei jaksa lugeda. Mäh? Ma olen just kõige muu jaoks liiga väsinud.)
Aga ega sealt ka just midagi ülearu rõõmustavat vastu ei vaadanud, sest kuigi lugesin läbi terve virna raamatuid, juhtusid neist mitmed parajasti olema sellised, millel tuleb eelnevalt raamatukogus mitu nädalat järjekorras olla. Ja see, nagu ka raamatu tohutu arvustuste hulk ja kõrge keskmine hinnang Goodreadsis on juba praktiliselt teatavaks garantiiks.
Et mina olen enam-vähem ainus isik planeedil, kes hakkab seda raamatut vihkama ja lajatab hindeks ühe.
Ja miskipärast siiski ma loen neid aeg-ajalt. Sest mul on ülimalt populaarseks saanud raamatute puhul mingi haiglane huvi saada teada, millest kogu kära asja ümber. Või püüan uskuda soovitusi (ehkki tean, et ma ise oleks endale raamatute soovitamisega ettevaatlik). Või loen puhtast masohhismist (või veel, mõtlesin korra isegi, et peaks “Grey” lugemisele ja arvustamisele võtma, aga nii kaugele ma veel siiski jõudnud ei ole, sest too oopus ületab raudpoltkindlalt mu taluvuspiiri ilmselge varuga). Jumal tänatud, et seda kraami rohkem piisava kiirusega eesti keelde ei tõlgita, inglise keeles ma õnneks ei viitsi neid lugema hakata. Raamat, millega ma praegu võitlen, on Gillian Flynni “Kadunud”, no see on lihtsalt naeruväärne.
Probleem ei olegi alati selles, et nende raamatute autorid üleüldse kirjutada ei oskaks, pigem on asi selles, et kõik tahavad hirmsasti päris kirjanikud olla ja romaani kirjutada, aga jaks ei käi žanrist vähimalgi määral üle. Püüaks alustuseks lühijutte või novelle kirjutada, oleks tulemus ilmselt omajagu parem.
Aga ei muidugi, parem loetagu neidki kui et üldse midagi ei loeta.

Menukite hulgast ei leidnud ma niisiis ühtegi kirjanduse nime väärivat teost, mõned kuulusid kategooriasse ‘solvavalt halb’, mõned olid lihtsalt kehvad ja mõnda küll kannatas lugeda, aga loetu ununes kohe, ilma mingit jälge jätmata.
Kokkuvõttes ainult paar ühikut jaanuari lektüürist olid sellised, mida ma ise julgeks kellelegi soovitada (need on Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”, Olavi Ruitlane “Vee peal”, aga ka teatava üllatuse valmistanud Jeannette Wallsi “Klaasloss”, mis oli huvitav lugemine, ehkki ilmselgelt hästi müüva loo eesmärgiga kirjutatud. Aga vähemalt on see üks neist juhtumitest, kus hästi müüv lugu on ka enam-vähem hästi kirjutatud, seda tuleb tänapäeval üpris haruldaseks pidada).

Muud ei miskit. Järgmisel korral jälle.

Ah jah, koogis on kaerajahu. Teist korda järjest. Kõlab maru tervislikult. Endal hakkab ka juba imelik.

Muusika: Max Richter “Dream 13 (minus even)”

Marja-kohupiimakook

Kaerahelvestega marja-kohupiimakook
(mugandatud raamatust “10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes”)

Põhi: 
100 g kaerahelbeid
200 g kaerajahu
4 sl suhkrut
150 g võid

Täidis:
150 g suhkrut
500 g kohupiima
3 muna
250 g hapukoort
350 g marju (+ 1 sl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju)

Põhja jaoks pruunista kaerahelbed kuival plannil (ära lase kõrbema) ja lase jahtuda. Sega kaerahelbed, kaerajahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga ühtlaseks puruks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhruga, lisa munad ja hapukoor.
Suru 2/3 purust neljakandilise vormi (u 22×22 cm) põhja, vala peale kohupiimatäidis, jaota peale marjad (külmutatud marjad sega eelnevalt tärklisega) ning kata ülejääänud puruseguga.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Serveeri jahtunult.

Marja-kohupiimakook