Ratturid sõiduteel!

Ilmselgelt on mul puhkus, millest muidu selline lobapidamatus.
Ja sellest tulenevalt on ilmselgelt ka aeg, kus ma viitsin mingil teemal kellelgi vastuseks midagi jaurama hakata. Muul ajal löön enamasti käega.

No igatahes võttis eelmisel nädalal Postimehes keegi noorsand arutleda igipõlisel teemal “ratturid sõiduteel”, nimetades seda liikluse takistamiseks ning teatades et ta ‘tahaks tõepoolest mõista, miks otsustavad maanteeratturid sõita autoteel‘ (kusjuures jutt ei käi grupis sõitjatest).

Püüame selgitada, aga alustuseks klaarime ära terminoloogilise segaduse. Sellist teed nagu autotee ei ole olemas, on sõidutee, mis on ette nähtud sõidukite liiklemiseks. Sellekohane informatsioon on kirjas nii liiklusseaduses kui -eeskirjas.
Ja siinkohal võiks kogu jutt põhimõtteliselt ka lõppeda, aga et noor inime väljendas oma siirast soovi aru saada, siis ma üritan edasi selgitada. Kuna ma ise sõidan nädalas 6-8 tundi maanteerattaga ning käin aeg-ajalt linnarattaga tööl, aga olen praktiliselt iga päev ka autoroolis, siis on mul olemas mõlema poole nägemus.

Niisiis esiteks – maanteeratturid liiguvad kiiresti, oluliselt kiiremini kui kõik teised kergliiklusteel liikujad, kelleks on rullsuusatajad ja -uisutajad, pühapäevaratturid, koerajalutajad, jooksjad, tervisekõndijad, lastega või lapsevankriga jalutajad, jalgsi punktist A punkti B liikujad ja nii edasi.
Minu isiklikku indu kergliiklusteel trenni tegemise suhtes kahandas mõneks ajaks mõnevõrra juhtum, kui ma tulin kiirusega umbes 34 km/h ning kurvi taga märkasin äkki enda ees risti üle tee ulatuvat jalutusrihma, mille ühes otsas oli koer ning teises otsas tema peremees, kes näppis telefoni ega märganud ööd ei mütsi.
Siis on veel inimesed, kes kahekesi kõrvuti kõndides või rattaga sõites suudavad vabalt täita kogu tee. On pühapäevaratturid või lapsed jalgrattal, kes pendeldavad kogu aeg ühest tee servast teise ja sa ei saa iial aru, kuhupoole nad kalduvad ning kui oma möödumisvajadusest hõigates märku annad, siis ehmuvad hoopiski ning keeravad sulle täiesti ette. Ja on rullsuusatajad, kellest on suhteliselt võimatu mööda saada, kui neid on mitu ja nad sõidavad vabastiilis (sest neil on kepid, eks ole).
See kõik tähendab pidevat hoo maha võtmise vajadust ja võib ühel hetkel muutuda piisavalt tüütuks, et maanteerattur otsustaks keerata sõiduteele, sest seal on tal oluliselt lihtsam oma kiirust hoida.
Ma ei väida, et eelnimetatud liiklejate tüübid seal ühekorraga teed täitvate hordidena kulgevad ja vaeseid maanteerattureid takistavad ega ütle ka seda, et kõik need inimesed ei tohiks kergliiklusteel liikuda või peaks ennast kuidagi eriliselt koomale tõmbama. Ma ütlen, et see on põhjus, miks sageli on kõigi jaoks ohutum, kui trenni tegev maanteerattur kasutab sõiduteed.

Ja teiseks – maanteeratturid sõidavad pikki maid. Sellise distantsi pärast, mis mitte-igapäevaratturile, kelleks ka artikli autor ennast nimetab, tundub ilmselt juba kaunikesti arvestatav, ei hakka üks keskmine maanteerattur ratast väljagi võtma.
See tähendab, et ligilähedaseltki vajalikus pikkuses kergliiklusteed ei ole enamasti kuskilt võtta ja põhjus, miks ratturid siis ei kasuta vähemalt neid olemas olevaid paarikilomeetrisi teejuppegi peitub selles, et õudselt tüütu ja kiirust alla tõmbav, aga ka ohtlik on pendeldada sõidu- ja kergliiklustee vahet, hüpata ühelt teisele, kui kergliiklustee äkki jätkub teisel pool sõiduteed või lihtsalt tühja koha pealt ära lõpeb, et siis mõne aja pärast sama suvalises kohas uuesti alata.
Sina näed seda ratturit võib-olla kolmekilomeetrise kergliiklusteejupi kõrval sõiduteel sõitmas ja tõmbad juba sae käima, aga temal on kolmkümmend kilomeetrit selja taga ja veel nelikümmend sõita, ta lihtsalt ei hakka selleks paariks kilomeetriks kergliiklusteele kolima.

Selle kõigega ei taha ma väita, et rattur peaks iga hinna eest liikluses oma õigust taga ajama (ega eita, et selliseid on kahtlemata ka, kes teevad ise arusaamatuid manöövreid või ei järgi liiklusreegleid ning pärast näitavad autojuhile keskmist sõrme), aga autojuhina ei saa ma päriselt ka aru, mismoodi sõiduteel liikuv maanteerattur mulle nii kohutavalt ette jääb, et peaks sellest kohe artikli kirjutama (teatav tüüp rattaga liiklejaid on küll, kellest võiks autojuhi seisukohalt kirjutada, aga see pole tänane teema, pealegi olen ma üldjoontes üsna kindel, et enamasti saavad ses igikestvas vastuseisus teenimatult tümitada siiski jalgrattal liikujad).
Ma ei leia, et mul oleks raske ratturist kaarega mööduda ja/või hoog pisut maha võtta. Samuti püüan ise rattaga sõiduteedel liikudes oma manöövritest märku anda, ülekäiguradasid ei ületa praktiliselt kunagi rattalt maha tulemata ja üleüldse ei ole ma märganud, et see kõik endast mingit tohutut probleemi kujutaks ning liiklus pidevalt takistatud oleks.

Oma põhilised tööpäevaõhtused trennid sõidan ma närvide säästmise eesmärgil  (sest nendest autojuhtidest võiksime ju vahelduseks samuti rääkida, kes ka täiesti tühja vastasuunavööndi korral ratturist 10-sentimeetrise külgvahega mööduda tavatsevad, ise ilmselt endamisi liiklust takistavat kileviinerit sõimates) siiski peamiselt kergliiklusteel, kuna mu elukohta on tõesti õnnistatud peaaegu 24-kilomeetrise trassiga (tõsi, vahepealt on 4-kilomeetrine lõik puudu), mis on ikka suhteliselt erandlik nähtus, nii et edasi-tagasi sõites saab mõistliku trenni tehtud vabalt.
Aga tõsi on ka, eelpoolnimetatud põhjustel liigun ma aeg-ajalt ka siis sõiduteel kui kõrval on ’ideaalses korras ja inimtühi kergliiklustee’ ning osutun ilmselt selleks, kelle kohta kirjutise autor ütleb  järgmist: “Kuid mingi valemiga ei mõista ma neid, kes valivad autoteel sõitmise ja liikluse takistamise, kui selleks pole mingit põhjust ega vabandust.”

Kahju küll, aga põhjused on enamasti siiski olemas, ent seda, et ma mõnele autojuhile rattaga sõiduteel sõitmise eest vabanduse võlgneksin, ei arva ma ammugi mitte.

Muusika: Metallica “Atlas, rise!” (See on hetkel mu lemmiklugu Metallicalt.)

 

Advertisements

#Metintartu

Metallica kohta on neil päevil muidugi igaühel mingi arvamus.

Kes kuulutas, et kommerts ja pole enam see ja ühesõnaga tema sinna kontserdile mingi hinna eest ei lähe ja see kõik on üleüldse ainult mingi massipsühhoos.

Teine kategooria deklareeris taseme oletatava puudumise kohta umbes seda sama, aga käis kontserdil siiski, et saaks pärast õigusega hambaid teritada.

Kolmas seltskond pole ilmselt eales kuulnud ühtegi Metallica laulu (välja arvatud vast “Nothing Else Matters”), aga läks kontserdile, sest see on ju sellise mastaabiga üritus, kuhu peab minema, mis siis, et tegelikult oleks tahtnud Õllesummerit.

Ja ma arvan, et ka minusuguseid oli üksjagu. Ehk siis – ma olen nende muusikat armastanud suurema osa elust, tean pooli laule peast, üldiselt suhtun neisse üsna kriitikavabalt, aga ei defineeri ennast ega oma ellusuhtumist Metallica fänniks olemisest lähtuvalt. Ühesõnaga pole selle subkultuuri esindaja, ehkki seda peab ka möönma, et metal-subkultuurile murdis Metallica truudust juba ammu ning seda žanripuhtuse hindajad neile iialgi andeks ei andnudki. Sedamoodi on juba ammuaega tegemist peavoolu rokipublikule täiesti söödava kraamiga, aga nagu öeldud, mind see ei sega. Nende muusika on suuremalt jaolt geniaalne ja see on see, mis minu jaoks loeb. Tõsi, ka kogu oma kriitikavabaduse juures ei ole ma väga palju kuulamisväärilist leidnud albumitelt “St. Anger” ja “Death Magnetic”. Aga see selleks.

Niisiis. Eelöeldut arvesse võttes oli selge, et kui Metallica sõna kõige otsesemas mõttes koduõuele tuleb, siis oleks ju veider mitte kontserdile minna. Pealegi jõudsin järeldusele, et Metallica on üks väheseid bände, kelle pärast ma üldse olen valmis sedasorti massiüritust välja kannatama.

Ma ei pidanud pettuma. Metallica pole oma taset kontsertbändina mitte karvavõrdki kaotanud. Laval haltuurat ei tehta ning mitte kordagi ei tekkinud nende 2,5-tunnise etteaste jooksul tundepoegagi, nagu oleks tegemist mingi kustuva tähega. See oli väga hea kontsert. Minu jaoks kolmas kord Metallicat laivis näha võis vabalt olla neist parim.

Publikuvaatlus kontserdi ajal küll kinnitas kahtlusi, mis mul eelnevalt olid tekkinud. Ma olen loomulikult kaugel sellest, et arvata, nagu peaks inimene enne kontserdipileti ostmist tõestama oma suutlikkust “Master of Puppets” peast kaasa laulda, aga siiski oli see segment publikust, kes elavnes alles üldtuntud hittide “Nothing Else Matters” ja “Enter Sandman” kõlades, üsna märgatav. Lisaks tundus mulle, et viimaselt albumilt mängitud neli pala ei tekitanud rahvas üldse mingit äratundmist (kuigi erinevalt kahest sellele eelnenust on seal piisavalt head kraami), ent samas ei paistnud paljud ka teadvat, mis pala algab helikopterimürina ja tulistamisega (“One” loomulikult). Nii et mina ei tea, misasja need inimesed siis üldse kuulanud on.

Aga veel. See eesti keeles lauldud “Insener Garini hüperboloid” muidugi, mis põhjustas igi-eestlaslikke järelkajasid. 

Miks just see laul?

Miks nad sellise aktsendiga laulsid ega eesti keele hääldust paremini ära ei õppinud?

Postimehe arvustuses (selle autor muuseas kirjutab ka ooperiarvustusi, nii et tema puhul tuleb lähtuda definitsioonist “ooperikriitikud on nagu kõik muud kriitikud, ainult hullemad”) tõstatatakse küsimus, kas tõsiseltvõetav traadibänd peaks sellise publikule perssepugeva klounaadiga tegelema.

Hah.

Ja mida me siis selle taustal peaksime arvama ajutiselt Metallica logo stiilis kujundatud Tartu linna siltidest, mis kuuldavasti bändiliikmetes suisa vaimustust olla tekitanud? Et kas ühel tõsiseltvõetaval linnavõimul ikka sobib mingile bändile pugemiseks niisugust tsirkust teha?

Kuulge. Saage üle.

Minu meelest oli tegemist väga lõbusa vahepalaga, mis muidugi oli täpselt nii pealiskaudne nagu ongi kogu meelelahutusmaailm. Ent pigem ma küll leian, et selliseid žeste võibki endale lubada justnimelt Metallica staatuses bänd, sest neil ei ole seda tegelikult vaja, publik on neil peos niisamagi; seevastu mõne kehvema kategooria kollektiivi esituses võiks see ehk küll mõjuda meeleheitliku pugemisena.

Mis nüüd aga puutub laulu valikusse, siis selles suhtes käidi ka hiljem mitmesuguseid variante välja, alates Gunnar Grapsi ja Metsatölli repertuaari kuuluvatest paladest kuni õudusunenäoni “Kaugel külas” (!) (jah, ma ei kannata seda taidluskollektiivi silma otsaski) välja. See viimane ehk siiski oli nali, aga no ma ei tea, äkki siis juba kohe “Ta lendab mesipuu poole”? (Ärge saage valesti aru, ma hindan eesti koorimuusikat väga kõrgelt ja nimetatu on üks kaunimaid laule üleüldse, aga me räägime siin parajasti Metallica kontserdist, eks ole.)

Eks on muidugi natuke armas ka, et me ennast nii tõsiselt võtame, aga üldiselt jäi kogu sellest hädaldusest ühe süütu vahepala üle mulje, et eestlaslikule masohhismile oleks ikka paremini sobinud, kui bänd poleks näiteks üldse vaevunud endale selgeks tegema, kuhu nad esinema tulid ning James Hetfield oleks alustanud tervitusega “Hello, Latvia!”

Puhkus, baar, sanatoorium

Oli kunagi keegi, keda sa armastasid palju aastaid.
Ja küsisid endalt alatasa, kui mitu korda võib samasse inimesesse armuda. 
Aga aeg sai otsa. 
See armastus pidi surema. 
Täppisteadusliku tagantjäreletarkusega võisid hiljem öelda, et oleksite pidanud kohe teineteise elust kaduma. Täielikult ja alatiseks. 
Selle asemel üritasite natuke aega kilde kokku kleepida. Aga need ei sobinud enam ning teravate servade vastu võis sõrmed ja südame veristada, kuni lõpuks oli ühe haava asemel mitu. 
Tuli teadmine sellest, mis on pöördumatult möödas. 
Läksid aastad. Tulid uued lood, uued inimesed, uued armidki. 
Ja kui alguses olid teda väikeste sammude haaval armastama õppinud, siis nüüd hakkasid teda samamoodi kaotama. 
Iga kord, kui kohtusite, võisite pealtnäha vanade sõpradena suhelda, aga pea alati oli sel üks ja sama alatoon: see pole see pole see…
Iga kord, kui ühiste tuttavate kaudu midagi kuulsid, mõtlesid: aga see pole ju tema…
Niimoodi kaotasid teda tükkhaaval veel kaua pärast seda, kui armastus oli ammu oma teed läinud. Võib-olla kaotad siiamaani veel. Võib-olla ei saagi teisiti, kui oled kogenud midagi, mis läks läbi elu ja aastate. 
Aga see pole enam armastuse kaotamine, sest armastus oli juba surnud. 
See on kellegi kaotamine sellena, kellena ainult sina teda tundsid.
See on su enda kaotamine sellena, kellena ainult tema sind tundis. 
See oli terve maailm, üks terve maailm paljudest. Ja seda maailma ei ole enam. 
Nüüd küsid endalt, kui palju kordi võid ühte ja sama inimest kaotada. Kuni enam ei ole mitte midagi alles. 

Käisime puhkusel. Mina ja mu jalgratas muidugimõista.
Vähese vaevanägemisega oli mul õnnestunud tekitada olukord, kus puhkuse alguseks oli mu auto maal, ma ise ja jalgratas aga linnas.
Järeldus on muidugi ilmselge, ainult arukas inimene oleks enne järele vaadanud, kas tema plaanitav marsruut äkki mõnes punktis sõna otseses mõttes üles kaevatud pole. Mina seda loomulikult ei teinud, nii et 25 kilomeetri järel seisin ebameeldiva üllatusena silmitsi teetöödega järgmisel üheksal kilomeetril. See tähendab ära kooritud asfalti ning sinna peale veetud kruusa ehk pinnast, kus isegi maastikurattaga on keskmiselt ebameeldiv sõita, aga mina olen ju teatavat sorti snoob, kes jalgratta seljas eelistab siledat asfalti igasugustele kahtlemata väljakutset pakkuvatele pinnasekatetele ja -oludele.
No igatahes valida oli kas tagasikäik otsekohe ja 35-kilomeetrine lisaring või paar kilomeetrit edasi ukerdamine ja seejärel ära pööramine (täiendav ring 20 kilomeetrit). Valisin teise variandi, aga need paar kilomeetrit tegid puust ja punaselt selgeks, miks maanteeratas on maanteeratas.
Aga ei olnud häda kedagi, juba 77-kilomeetrise teekonna järel olin sihtpunktis (tavapärane otsetee on alla 40 kilomeetri) ning alustuseks hüppasin kohe järve. Elu hakkas tunduma lihtsalt jumalik.

Paar järgmist päeva kulusid mittemidagitegemisele, mis, ma tuletan taas meelde, on täiesti aktiivne ajaveetmisvorm.
Seejärel väisasime sõpradega üht lõunaosariikide spaad. Ma ei tea, kas ma raatsin teile öelda, kus see koht on, sest seal oli nimelt äärmiselt rahulik (et mitte otse öelda, et olime seal praktiliselt ainsad külastajad). Saime saunatada, ujuda, vannis lebada, ennast mudida lasta ning lõpuks sõime lossirestos lõunat – mina olen täiesti terve naine ja tahan kõike seda saada! No nii korra kvartalis.
Lõpetuseks kraapisime kamba peale viimse sularaha kokku, sest mul oli ju käsitööpoest hädasti vaja seda sinist keraamilist kandikut.

Koju jõudes ei olnud muidugi päev veel sugugi lõppenud, sest pidin ju ometigi ka jalgratta jalutama viima (keskmisel kiirusel 27,2 km/h). Avastasin uusi teid (see tähendab, teed polnud küll uued, aga ma polnud seal rattaga sõitnud).
Vahepeal jooksis mu ees rebane. Teises kohas tõstsid põlluservas söövad kitsed pea ning jälgisid neist mööduvat veidrikku. Oleks nagu inimene, aga ei ole ka. Oleks nagu auto, aga ei ole ka. Lõpuks otsustasid, et see olevus endast ohtu ei kujuta ja sõid edasi.
Ja siis ei jäänudki enam eriti midagi muud teha, kui… sauna minna ning pool tundi enne südaööd otsustada, et kui inimene tahab just nüüd värskekapsasalatit soolapähklitega, siis ta peab seda ka saama.
Kuna see pole siin mingi toidublogi, siis muidugi pole sellest pilti ega retsepti, aga kui kedagi huvitab, siis põhimõtteliselt on see Sandra Vungi retsept – hakitagu värske kapsas ja kurk, lisatagu õli, soola ja soolapähkleid, soovi korral ka sojakastet, segatagu läbi ning võibki konsumeerima hakata. Originaalis oli vist ka küüslauk, aga ma tavaliselt ei pane. Väga hea salat on.

Järgmisel päeval tegin mõningase koguse vihtu. Ma tahaks nüüd näha, kuidas neil kõik lehed küljes seisavad, ma pole nimelt kunagi nii vara vihtu teinud, mu meelest on jaanipäeva paiku kaskedel noored kasvud veel väga pehmed ja kleepuvad (ja mul pole kunagi nii vara puhkust ka olnud). Vanarahvatarkus väidab vist, et vihta tuleb teha pärast jaanipäeva ja vana kuu ajal, nii et üks tingimus vähemalt oli täidetud. Teise portsjoni rihime vana kuu ajale.

Ja siis oligi juba täiesti ootamatult kätte jõudnud pühapäev, kus enam eriti midagi muud peale 50-kilomeetrise rattasõidu teha ei jõudnudki.
Mõtlesin sealjuures ühele tuntud tühikargajale, kes alalõpmata kaebleb, kuidas Eestis on nii igav, nii igav sõita. No võib-olla tõesti, kui pidevalt Tallinn-Tartu maanteed nühkida. Aga sõida mööda Lõuna-Eesti väiksemaid teid, naudi äärmiselt vaheldusrikast maastikku ja ma ei saa aru, mis siin igavusega pistmist olla saab. Kõrvade vahel on teil see igavus.

Oli äärmiselt meeldiv nädal. Täiesti minu arusaam hästi veedetud puhkusest, ehkki seekord osutus reaalsuseks alaline hirm, mis mind maale sõites saadab – kas mul ikka on piisavalt raamatuid kaasas. Raamatud said nimelt laupäeva õhtuks läbi loetud ning lugemismaterjali defitsiidi tõttu polnudki enam midagi muud teha, kui magama minna.
Edasi läeb muidugi raskeks, sest juba tükk aega tagasi olen ma kuhugi kaotanud kogu oma motivatsiooni. Kui keegi teab, kust otsida, siis ma olen üleni kõrv.

Muusika: John Dowland “Come Again”

Üksteist. Sidruni-juustukook

Armastuse maagiline arv
on üksteist. 
Veel ei ole hilja
hakata armastama.
(Ott Arder)

Ma olen üksteist aastat bloginud. Hämmastav järjekindlus.
Paraku tundub nüüdseks küll, et mul on üha vähem ja vähem öelda. Rääkimata sellest, et söögi tegemine on mind juba tükimat aega kirjeldamatult närvi ajanud, nii et mis toidublogist me siin siis enam räägime. Lihtsam oleks muidugi öelda, mis mind viimasel ajal närvi EI aja, aga eks ma tean, et osalt on see põhjustatud sellest kõigest, mis ülikoolis töötavaid inimesi maikuus ikka tabab ning ülejäänud osa on iseenda tekitatud.
See tähendab – tekitatud, kuhjates oma päevad kõikvõimalikke tegevusi nii täis, et nende vahele ei jää mitte mingit aega ega ruumi. Ma tean, et see ei sobi mulle, see ajab mind hulluks ja tigedaks. Aga kui sa ei võta endale üldse aega, et peatuda, siis tundubki esiteks, et kõiki neid asju ikka ongi mingil põhjusel hädasti vaja teha ja teiseks, et eksistentsiaalset käibemaksu nagu ka ei tahaks maksta.
Eksistentsiaalse käibemaksu mõiste on pärit Ilse Sandi ülitundlikkuse teemalistest raamatutest ning selle all peab ta silmas süütunnet. Niisiis eksistentsiaalne käibemaks tuleb kindla peale ära maksta (= teatav süütunne ära kannatada, mitte joosta seda leevendama, tehes veelgi rohkem, vastutades veelgi rohkem teiste eest), muidu ei saagi kunagi iseendana elada.

Niisiis ma ei jäta endale mitte mingit aega ega ruumi, aga seda on hädasti vaja, et kogetut analüüsida ja reflekteerida, ent ka selleks, et üldse midagi tunda (peale ärevuse ja ärrituse). Ent miks on siis ometi nõnda, nagu peaks keegi teine mulle selleks ajaks ja ruumiks loa andma ning miks peaks see olema kuidagi adekvaatsem kui mu enda hinnang selle kohta, millal on kõigest ja kõigist küllalt?
Ja ei maanda mitte miski mind endiselt paremini kui keskmiselt kõva trenn – rõhk sõnal ‘kõva’, kindlasti kuldaväärt ideega pool tundi jalutada pole mul mõtet end narrima hakata, minu pulss on kõndides madalam kui “tavalise inimese” puhkepulss, nii et noh, kõndides ma põhimõtteliselt laman. Ja mitte et minuga koos jalutada oleks kellelgi võimalik,  minu mõistes jalutamine kvalifitseerub teiste jaoks ikkagi jooksmiseks.
Ühesõnaga kokkuvõttes pole enam päris kindel, kas muule ülekoormusele trennikoormuse lisamine enam tingimata niiväga tervislik on. Aga kuidas ma siis ennast maandan?! Kuidas need inimesed ennast maandavad, kes trenni ei tee? Ma läheks vist päris hulluks, kui tuleks töölt koju ja jätaks kogu päeva oma mõtteisse ringiratast keerlema ega laadiks seda ratta seljas maha.

Mis on sellel pildil valesti?

Eelmisel nädalal jäin korra vihma kätte. Räägin kõigile, et ilus puhas spordiala, eks ole, aga kui vihma kätte jääd, siis oled ikka pealaest jalatallani liivane. Pildilt ei paista, aga tegelikult olen ma liivakihiga kaetud (see kuivas koju tagasi jõudmise ajaks ära ning linnas polnud muidugi tilkagi sadanud). Kõikidel kaastsiklistidel paistis küll vihmas sõites kangesti lõbus olevat. Ei, ega mul oli ka, aga ratta puhastamine on ikkagi tüütu.

Tahaksin, et mul oleks umbes vähemalt kolm kuud puhkust ning ma võiksin selle sisustada metsas käimise, kirjutamise, lugemise, jooksmise ja rattasõiduga. Olgu, aiatöö võib ka olla. Ja et oleks rõõmu ja puha, sest kahtlemata tuleks mul siis jälle meelde, kuidas seda tuntakse. Ja et maailm ja kõik inimesed seal sees haldaksid sel ajal ennast ise ära, nii et ma saaksin natuke aega ainult iseennast kuulata.
Puhata ja mängida on vaja, aga paraku luba selleks ei saa anda keegi peale mu enda. Aga enne seda peaks oma närvisüsteemi välja vahetama. Tahab keegi? Saate võime tunda kõigi teiste tundeid ning üldiselt väga kiire ülestimulatsiooni seisundisse sattumise, boonusena aga ka viletsa rutiinitaluvuse, nii et gaas ja pidur korraga läheb kahtlemata käiku ning kui sõit just päris otse võssa ei lähe, siis kõikide osade kulumine on kahtlemata kiirem.
Sellega hetkel lõpetamegi, sest ma pean nüüd oma une säästmise eesmärgil arvuti kinni panema. Ja ma pean homme vara tööle jõudma ja siis läheb koju tagasi jõudmiseni 12 tundi…

Muusika: Tom Chaplin “Hardened Heart” 

Sidruni-juustukook
(Manhattani juustukoogi baasil)

Põhi:
145 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl

Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
poole sidruni mahl
u kolmandik kogust sidrunivõiet nagu kirjeldet selles retseptis (aga mingi kolmandiku kogusega ära hakka jändama, teha tuleb ikka terve portsjon, sest küll see kraam mujale ära kulub)

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunimahl, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit. Lase pool tunnikest jahtuda, kata sidrunivõidega ning jahuta seejärel täielikult, soovitatavalt üleöö.

Linnukuu sumedad sinised ööd

Käisin paar korda kingapoes üht punast kingapaari (tänava-, mitte rattakingad niisiis) piidlemas. Ilusad kingad olid muidu. Täitsa mugavad ka.
Aga lõpuks läksin ja ostsin… jalgrattale uued rehvid.
Prioriteedid, teate, peavad paigas olema.

Väljas on mu lemmikaeg (hakkab lõpule jõudma küll, sest liiga roheline on kõik juba), see sinine valgus, mis muudab mindki leebeks ja lootusrikkaks. Neil päevil on hetki, kus ma hakkan mõistma, millest räägitakse, kui räägitakse elusse armumisest. Kõik tundub peaaegu võimalik. Veel. Kaplinski kirjutas küll linnukuust (mis on märts), aga need sinised videvikud, mis sulatavad teise aega ja olematusse, on eelkõige ikka aprillis. Polekski kevadet, kui poleks neid linnukuu sumedaid siniseid öid ning neis hanede lendu üle mustavatest metsamüüridest ääristatud tähise taeva.
Ja siis on need teistsugused päevad ja ööd, kui on ärevus. Kui tundub, et mu maailma seintes hargnevad mõrad, aga keegi peale minu neid vist ei näe. Ega see polegi midagi dramaatilist, need praod on peened, maa ei värise, tuld ei purska, aga kivi mureneb aegamööda liivaks ning niriseb sõrmede vahelt maha.
Võib-olla see polegi halb. Võib-olla. Kui uskuda sellesse, et miski ei peagi püsima ning liivale kirjutatu on püsiv küllalt.
Ja on, nagu oleksin kaotanud võlujõu. Kui ma lausuksin loitse, siis oleks need nõrgad. Kui viipaksin võlukepiga, siis oleks see jõuetu.
Nii läheb, kui unustad puid lõkkesse visata.
Aga võib-olla antaksegi võluvõimet piiratud koguses ning ma olen kõik ettevaatamatusest tuulde loopinud. Ent teisiti ma ei oskagi. Teisiti ma ei näe mõtetki. Milleks poolikud lood, milleks leige leil. Ah, eks ole ju neidki proovitud – pärast päikeseloojangut annab küünalgi natuke valgust ja sooja.

Ritsiku juures oli üksindusest ja üksildusest juttu. Mina olen seda meelt, et üksindus teeb ainult head; kes veel ei oska, peaks üksi olemist kindlasti õppima; ning et suhete/suhtluse puhul on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Kui viimast on, aga esimest mitte, siis on minu(suguste) puhul tulemuseks üksildus ja vaat see on küll nii ebameeldiv kui ka ebatervislik.
Nagu Ritsiku kommentaariumis hästi ja kokkuvõtlikult öeldi – üksildus on subjektiivne tunne ning selle taga on tähendusrikka kontakti puudumine.

Mulle üksi olemine mitte üksnes et meeldib väga, vaid see on mu närvisüsteemi eripärasid arvestades normaalseks funktsioneerimiseks täiesti eluliselt oluline ning selleks, et ma tahaksin üksi olemise vahetada seltskonna/suhte vastu, peab viimasel ikka oluline lisaväärtus olema.
Asi pole selles, et mulle inimesed ei meeldiks, enamasti täiesti meeldivad, ainult et sellist keskmist sotsiaalset suhtlust ma ei saa väga pikalt harrastada, sest mu aku saab selle peale võrdlemisi kiiresti tühjaks ning seepeale kaotan ma igasuguse mõtlemisvõime. Selleks, et energiavahetus oleks vastastikune ning ka mina sellest suhtlusest midagi saaksin, peab see pealispinnalt oluliselt sügavamale minema. Kui ei lähe, siis hakkab mul tekkima tunne, nagu ma lämbuksin aegamööda.
Seepärast ma vaatan mõnikord kerge hämminguga inimesi, kes üksteisele kümme korda päevas helistavad, et vahetada päike-paistab-tüüpi informatsiooni. Miks? Mida see annab? Turvatunde teadmisest, et võid kogu aeg kõike jagada? Aga kas nad jagavad või üldse tahavad jagada ka seda, mis ei puuduta argireaalsust?

Olen enda puhul tajunud, et mõnikord põhjustavad need arusaamade erinevused mõnesuguseid erimeelsusi. Et ma justkui ei räägiks eriti midagi. Nojaa, ma tõesti ei pea kuigi vajalikuks rääkida sellest, kuidas ma poes käisin või mis selle käigus liikluses toimus. See pole oluline, neid kogemusi ei pea ju tingimata jagama.
Küll aga peab jagama sügavamaid, puudutavamaid kogemusi, rõõme, kurbusi, hirme, unistusi. Peab võtma maailma tükkideks ja oma meelest paremal moel kokku tagasi panema. Peab looma lugusid ja peab looma illusioone. Peab saama rääkida sellest, mis on kellelegi päriselt oluline ja see, kelle kord on kuulata, võiks ka päriselt kuulata.
Ja vaat see on halb, kui liiga palju olulist jääb jagamata. Loomulikult on asja juures veel see konks, et ainult rääkimisest ja jagamisest ei piisa kaugeltki mitte.  Tähelepanu saamiseks teistest üle rääkimine pole mingi variant. On vaja, et keegi kuulab, mõtleb kaasa, peegeldab tagasi, arendab edasi. Kui ma tean ette või tajun, et mu jutt on teisel lainepikkusel või ületab kuulaja vastuvõtuvõime, siis ma ei hakka üldse aega raiskama.
Ma olen sellest kõigest varemgi kirjutanud. Korduvalt. Ja siiski ju on midagi püsivalt puudu, miks ma muidu tulen selle teema juurde taas tagasi.

Niisiis on ka üldiselt täiesti kasutu öelda sellisele inimesele, kes kurdab üksilduse üle, et ta suhtleks rohkem.
Ka ei tähenda ütlemine, et elame üksilduse ajastul, nagu oleksime kaotanud suhtlemisvõime. Kindlasti mitte, aga tõenäoliselt oleme kaotanud üksteiseni jõudmise võime. Sest see nõuab aega ja seda meil ju ei ole. Ehkki ma ise enamikul juhtudel ei arva, et selline väide tõele vastaks. Kas on või ei ole aega, on esmajoones prioriteetide seadmise ja valikute küsimus.
Natuke ka aja planeerimise küsimus, ehkki ma muidu suhtun kogu sellesse temaatikasse kerge või mitte nii kerge skepsisega. Vähemalt ses osas, mis puudutab kõiki neid peeni ajaplaneerimise koolitusi – minu arust tuleks esmajoones alustada küsimusest, kas kõiki neid asju üldse on tarvis teha, mida nii hirmsasti planeerima, kalendrisse, järjekorda ja jumal teab kuhu veel lahterdama peab.
Aga ühesõnaga – ajaplaneerimine selles mõttes, et aeg-ajalt jääb mulje, et inimesed on täiesti siiralt üllatunud, et kuhu küll aeg kadus, olles ise 3 tundi televiisorit või nutitelefoni vahtides veetnud, sealjuures üleüldse mitte mõttega asja juures olles (ja nii igal õhtul), ning kurdavad pärast seda, et loeks küll raamatuid, aga üldse ei ole aega.

Ja lõpetuseks – ehkki ma isegi enam ei ürita teeselda toidublogi pidamist – pilt sellest, millised näevad reeglina välja mu hommikupudrud (minu pudrusöömisharjumus tekitab aeg-ajalt inimestes teatavat imestust, aga tõsi ta on, mina ilma süsivesikuteta trenni teha ei jaksa).
Toidupilte ma muidugi siiski veel aeg-ajalt teen, aga eks ma ju toidust kirjutamist olen alati kole igavaks pidanud. Toidust lugemist muidugi enamasti ka, sest üks keskmine toiduteemaline tekst on reeglina kas uskumatult lame või talumatult imal.

Muusika: Rihards Libietis Orchesta “Just a Memory”. (Lätlased on muu hulgas ka “Troonide mängu” teemal improviseerinud. Pole üldse paha.)

Ta oli oma esimese romaani avaldanud kahekümne viie aastaselt. Nüüd oli ta viiskümmend kolm ning üheksa ülipopulaarse romaani ja kahe novellikogu edukas autor. 
Tol hommikul jooksis ta nagu ikka kaheksa kilomeetrit – selle kombe oli ta üle võtnud maratonijooksjast romaanikirjanikult Haruki Murakamilt, ühelt poolt selleks, et tunda ennastki kirjanikuna suuremana, teisalt aitas see ka päriselt kirjutamiseks keskenduda – ning istus siis töölaua taha.
Uue romaani esimene lause polnud ennast kunagi varem oodata lasknud, kuid nüüd istus ta tardunult, käed klaviatuuri kohal õhus ning jõllitas valgel ekraanipinnal vilkuvat kursorit.

Kolm tundi hiljem oli ta kirja saanud kaks sõna – uus romaan – ning oli neid lugematu arv kordi eri kirjafontidesse vahetanud. Vapustatult andis ta veel paar tundi hiljem alla, sulges arvutikaane ning segas endale kokteili. See läheb mööda, otsustas ta mõelda. Homme kirjutan jälle nagu alati.
Ta eksis.
Kolmandal päeval tundis kirjanik, kuidas hakkab närvi minema. Ent miski ei aidanud. Kõik, mida ta üldse kirja panna suutis, oli krõbekuiv, elutu ja lame.
Kolme nädala pärast oli kergest ärevusest saanud arutu paanika. Nüüd oli ta juba kindel, et ei kirjuta enam kunagi midagi avaldamisväärset. Vähe sellest, tõmmanud kapuutsi silmini pähe, käis ta mitmel korral raamatupoes, veendumaks et tema teosed on riiulitel endiselt olemas, et ta üldse on kunagi need kirjutanud.
Ühel korral seisatas tema kõrval müüja ja hakkas talle tema enda teoseid soovitama, kusjuures müügiinimese arvamus sellest, milline on tema parim teos, ei läinud tema enda omaga üldse kokku.
“Minu meelest on ta üsnagi ülehinnatud keskpärasus,” pomises ta vastuseks müüja innukale pilgule ning tegi minekut.
Kahe kuu pärast helistas kirjastaja ning tundis ääri-veeri huvi, kuidas lubatud teos edeneb ning enne kui ta isegi aru sai, oli ta mässinud end lubadusse saata nädala pärast tutvumiseks esimene mustand.
Esimesest mustandist oli asi muidugi kaugel, esimest lausetki polnud. Polnud ideedki, ainsamatki ideepojukest, kaev oli tilgatumalt kuiv ning igal katsel sealt midagi ammutada kraapis ämber põhja.

Tuleb ära sõita, tegi kirjanik viimaks julge otsuse.
Juba järgmisel päeval oli ta põhja poole suunduva lennuki pardal ning tundis, kuidas lennukitiibade all laotuvad paksud pilved teda rahustavad. Just nii ma ju võikski seda lugu alustada, mõtles ta. Paraku ei ilmunud see kirjeldus kohevatest pilvedest kunagi paberile.
Põhja metsikute mägede kohal kukkus lennuk alla. Selle jäänuseid ei leitud kunagi. Ka kuulsa kirjaniku uue romaani pooleli olevat käsikirja, seda mustanditki, mida ta oli kirjastajale lubanud, otsitakse siiamaani. 

(25.03 kohvikukirjutamine, ülesanne oli “loomekriisis kirjanik ja tema inspiratsiooniotsingud”)

Niimoodi võib juhtuda, kui autor ei tea, mida oma tegelasega peale hakata. Võin vabanduseks öelda, et tegemist oli veerand tunni jooksul kirjutatud käeharjutusega ning kuidagi tuli ju otsad kiiresti kokku tõmmata, tahaks looa, et ma ei kasutaks sellist mugavat lahendust mõnes pikemas tekstis (no kui just tegelane otseselt kolki saamist ei nori). Aga teisest küljest ei, milleks üldse vabandama hakata. Minu lugu, minu luba. 

Maailm on üks hädaorg

Tõesõna. Ilma et tarvitseks üldse veel poliitikani jõudagi.

Ürituste korraldusteenuse riigihange. Ma ei suuda. Öelge seda veel üks kord. Aeglaselt. Ja siis öelge,  kus on piir, milleni võib taluda täielikku jaburust ja pseudotegevusi, mille korral lõpuks kulub kogu aeg aruandlusele selle kohta, mida teil enam ei ole aega teha, sest kogu aeg kulub aruandlusele ja pakkumuste küsimisele ja võrdlemisele etc, etc, etc.

Pikemaajaline ilmaprognoos, mis siin vahepeal peibutas minusuguseid lihtsameelseid lubadusega umbes nii nädala-poolteise pärast rattahooaega alustada, on muidugi ära koristatud ning asendatud paarikraadise vindumisega, mis vihjab selgelt, et enne kuud aega ei toimu väga midagi. Närukaelad!

Mu trennigraafik, mida vaadates võiks igaühele nutt peale tulla. Iseendale tuleb kah, kuigi ma üritan sellesse suhtuda filosoofilise rahuga.
Juba detsembri alguses tundsin ma, et miskit on valesti – trennikoormus vähenes, väsimus seevastu suurenes, roomasin jooksurajal nagu reumaatiline tigu, aga pulss oli ikkagi laes. Jaanuris oli enesetunne nii vaimselt kui füüsiliselt juba eriliselt rõve. Veebruaris selgus viimaks, et põhjus polnud ei kilpnäärme alatalitluses ega ületreeningus, mida ka sai kahtlustatud – põhjuseks oli rauapuudus (neil kõigil on nimelt suhteliselt samad sümptomid). Ferritiin oli juba olematu ning kõvasti langenud ka hemoglobiin, mis tavaliselt on mul nii kõrge, et suusatajana oleks pidevalt probleeme starti pääsemisega (khm).
Rauaravi hakkas teatavat mõju avaldama juba nädalaga, aga täpselt siis, kui oli plaanis proovida, kuidas jooks jälle tundub, jäin haigeks. Põhjalikult, koos 39° palaviku ja muude kaasuvate meelelahutustega, nüüdseks on sest möödas üle kolme nädala ja paar kergemat jooksu ka siiski juba tehtud, aga 100% terve vist ikka veel ei ole.
Vahepealsel ajal, kui joosta veel ei julgenud, tegin viimases hädas paar korda kepikõndi. Mida ma kuidagi ei halvusta, kepikõnd on õige tehnika korral väga efektiivne, aga mul on siiski vaja suuremat koormust, et ma üldse tunneks, et midagi toimub.
Samas ei saa ma jällegi aru, miks mõned inimesed arvavad, et peab ilmtingimata jooksma. Ikka ja jälle loen mõnest blogist, et ei, mulle üldse ei meeldi jooksmine, pole kunagi meeldinud, aga mõtlesin, et ikka hakkan jooksmas käima.
Teate, te ei pea hambad ristis jooksma, on palju muid liikumisvõimalusi, kas või see sama kepikõnd, sest sellise tegevuse juurde, mis teile tegelikult ei meeldi, te ei jää nagunii. Mu meelest saab regulaarseks elustiili osaks saada ainult selline harrastus, mille puhul juba päeval elevusega mõtled, et õhtul seisab see ees. Kui ei mõtle, siis olete ilmsesti valinud vale spordiala ning vähemalt mõningase aja möödumisel märkate, kui loominguliseks olete muutunud mitmesuguste vabanduste leidmises osas, miks trenni teha ei saa.

See  igakevadine kuradima kella kruttimine, mis peagi ees seisab. Nagu ilma selleta ülearu hea ja energiline olla oleks, märtsikuus!

Raamatute lugemine ei ole kah siiani täit rahuldust pakkunud. Pole midagi eredalt meeldejäävat olnud, millele oleks võinud kõhklemata 5/5 hindeks panna (Mare Kandre “Kurat ja Jumal” oli sellele kõige lähemal), samas muidugi ei ole sel aastal veel ette tulnud ka ühtegi 1/5 raamatut – jälle ilma kahtlemata põhjus rahulolematuseks, pole ju millegi kallal keelt teritada.

Kohupiim. Ma olen selle üle juba aastaid iriseda kavatsenud, aga kuidagimoodi on see kahetsusväärsel kombel ometi siiani tegemata jäänud. Ehk et – kas sellel on mingi adekvaatne põhjus, miks normaalset kohupiima ei toodeta? Normaalne tähendab tavalist rammusat maitsestamata ja lisanditeta kohupiima. Selle asemel on kõik kohad täis kümnes eri variandis kohupiimapastasid või rasvata kohupiima, mis on enamasti ka magus ja rosinate, vanilli või jumalteabveelmillega.
Ma pole siiani aru saanud, mis mõte võiks olla rasvata kohupiimal, mis maitseb au naturel nagu saepuru ning millele tuleb niikuinii rammusat hapukoort juurde panna (ma panen muidugi 12%-lisele kohupiimale ka hapukoort juurde). Jaah, väiketootjatel on normaalset kohupiima küll, aga seda ei müüda igal pool ning seal, kus müüakse, on ta kogu aeg otsas.

Köögikaalu üritasin maale osta. Ilmnes, et kõik kaalud on põhimõtteliselt mõeldud selleks, et kaaluda 100 grammi toorsalatit. Ses mõttes et – kõik on väga udupeene disainiga, umbes A5 mõõdus ja imeõhukesed, mis tähendab seda, et kui ma vinnan sinna peale poti eesmärgiga kaaluda näiteks viis kilo mustikaid moosi jaoks, katab pott lahedalt kogu selle kaalu ja tuleb puuduski, nii et ka näidik jääb muidugi kenasti poti alla.
Kaaludisaineritele tuleb see ilmselt teatava üllatusena, et keegi võiks tahta midagi kirsstomatist suuremat kaaluda. Või keegi ei tahagi?
Ilmsesti oleks otstarbekohasem muretseda saunakaal.

Aga et tõmmata otsad kokku siiski positiivsema noodiga, olgu lõpetuseks üks kunstmuinasjutt.

Elas kord üks kuningas, kelle hing oli alalõpmata raske. Tol hommikul vaatas ta aknast välja ning ohkas sügavalt, enne kui tuli kammerteener ning talle krooni pähe asetas. 
“Teie Majesteet, nõunikud juba ootavad,” jäi teener seejärel aupaklikult ukse kõrvale ootama. 
“Las nad ootavad veel natuke,” lausus kuningas.”Minu Majesteet tuleb hetke pärast.” Ometi jäi depressiivne monarh mõne hetke asemel veel tükiks ajaks seisma ning aknast välja vaatama.
“Mõttetu päev, mõttetu elu,” ohkas ta veel kord, enne kui paraadtrepist alla troonisaali laskus. 
Siiski oli sel päeval midagi teisiti.
Süngevõitu koridoris keset tuhmilt kilgendavat kulda ning kandelaabrites leegitsevaid ja tahmavaid küünlaid seisis troonisaali ukse taga sinine tandemjalgratas.
“Saabus Tema Majesteet,” kuulutas punases livrees teener kahe poolega uksi lahti lükates.
Kaksteist alati enesega rahul olevat vatsakat nõunikku seisid kõik püsti, kuid nad ei ilmutanud sugugi lugupidamist ega vaadanud sisenevat kuningat, vaid jõllitasid tardunult veidravõitu riietuses väga suurt kasvu naisterahvast, kes seisis keset punast vaipa.
Naisel oli seljas meestekuub, mille rinnataskust paistis harjumuspärase valge ninaräti asemel metallist lusikas ning ta jalgade ees lösutas närviliselt sabaotsa liigutades pisike kolmepäine mürkroheline lohe.
Selsamal silmapilgul tundis kuningas, kuidas ta süda kummaliselt kergeks muutus ning ta otsustas jalamaid naisega abielluda. Kuninganna oli tema juurest juba mitu aastat tagasi kuningliku talliülemaga ära jooksnud ning kuuldavasti elas nüüd ühes kaugemas külas lihtsat ja vaest elu.
Juba järgmisel päeval peetigi kuninga ja pika naise pulmad ning kui nad vahepeal juhuslikult ära surnud ei ole, siis elavad nad siiamaani ja sõidavad igal pühapäeval sinise tandemjalgrattaga kolm tiiru ümber lossi.

(12.02.2019 kohvikukirjutamine, ülesanne oli kirjutada muinasjutt, milles on midagi kerget, midagi rasket, sinine jalgratas, lusikas ja üks elukas. Sobival hetkel kirjutan ma sellele ka eel-loo, millest selgub, kust see naine tuli ja mis asju ta tegelikult ajas.)

Muusika: Jan Gunnar Hoff “Fly North”

Silmailuks üks ajahambast puretud jalgratas ka, pole küll tandem, aga sinine vähemalt. See on muuseas see sama jalgratas. Ilmselgelt on temas säilinud palju renessanssi.

Tort isamaale 2019

Veebruaris ei saa me teadagi läbi tordivõistluseta. Ja noh, mina ei saa sealjuures läbi ilma metsata. Vist juba aasta tagasi soovitas Lenka mul teha tammetõrujahust kooki ning seda mõtet oli mul niisiis aega heietada piisavalt. Tammetõrukujulist torti ma siiski võimalikuks ega vajalikuks ei pidanud, nii et vorm ootas veel kujunemist. Lõpuks sai see inspireeritud tänavuse talve kõige kaunimast päevast, mil terve ilm oli härmas. Ning seetõttu on sel korral päevakorral lehtpuud (raagus muidugimõista, lehed paneme külge järgmisel aastal, võib-olla).

Ma olen seda öelnud palju kordi ning võin korrata veelgi – kõige enam peitub minu isamaatunne looduses. Seda maad ma armastan tema kuus kuni kaheksa kuud kestva sita suusailma kiuste – tema päikesetõuse ja -loojanguid, tema udusid ja männipuid, tema metsamarju ja aprilliõhtuid, tema viljapõlde ja õunalõhnalisi öid, tema äikesetorme ja rändlindude teed üle taeva ja tema valgust, milles on kõik värvid. Kõik.

 

Tordipõhja aluseks on hapukapsa-šokolaadikook, aga siinne retsept šokolaadi ega kakaod ei sisalda, taina teeb tumedaks tammetõrujahu. Seda retseptis ainsa jahuna kasutades jääb lõpptulemus siiski kuivavõitu, niisiis tulebki appi hapukapsas ning rohke täidis ja kate.
Härmas puude modelleerimisel kasutatav suhkrusiirup peab olema suhteliselt kange, selline, mis toimiks liimina, st kivistuks õhu käes, liiga vedel suhkrusiirup jääb märg ning sulatab soola, seetõttu on kindlam kasutada liimi. Kui pole rangelt oluline, et kõik oleks söödav, sobib ka mõni läbipaistev käsitööliim või salvrätitehnika liim-lakk, mis läbipaistvaks kuivab.

Hapukapsa ja tammetõrujahuga kohupiimatort “Talvine tammik”

Põhi:
70 g hapukapsast
150 g tammetõrujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
80 g võid
125 g suhkrut
2 muna
1,25 dl piima

Täidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
maitse järgi suhkrut
pool purki mustika-vaarikamoosi

Kate:
200 g toorjuustu
3 dl vahukoort
2 sl suhkrut

Kaunistused:
paar viinamarjakobarat
soola
söödavat liimi või ise keedetud suhkrusiirupit

Pigista hapukapsas käte vahel kuivemaks ja haki noaga peeneks. Sega kuivained omavahel. Hõõru või suhkruga vahule. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Lisa kolmandik kuivainesegust ja pool piimast või-munasegule ning sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.

Vala tainas võitatud ja tammetõrujahuga üle puistatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 170-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda.

Täidise jaoks hõõru kohupiim suhkruga lahti ning sega juurde vahustatud koor.
Lõika jahtunud koogipõhi kaheks ning aseta esimene ketas tagasi koogivormi, kata kahe kolmandikuga moosist ning kohupiimatäidisega. Aseta peale teine ketas ning immuta see ülejäänud moosiga. Pane külmkappi maitsestuma.

Viinamarjad söö ära, raod (või mis nende nimi ongi) jäta alles. Neile kanna pintsliga söödav liim või suhkrusiirup ning sõelu peale (nt peenemaks jahvatatud) meresoola.

Katte jaoks hõõru toorjuust suhkruga ühtaseks, lisa koor ningvahusta kreemiks. Tõsta tort vormist serveerimisalusele, kata spaatli abil toorjuustukreemiga, jättes viimistluse elegantselt lohakaks ning aseta kaunistused tordile.

Pane kook külmkappi söömist ootama ja mine vabariigi terviseks jooksma.

Varasemad isamaa-tordid:
2009 – šokolaadi-kodujuustutort Eesti arhailise tikandi ainetel (üks kolmest tordivõistluse võidutööst)
2010 – kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega (tordivõistluse 2. koht)
2011 – karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad” (tordivõistluse võidutöö)
2012 – rahvuseeposest inspireeritud suitsuräime-võileivatort “Serviti, serviti” (tordivõistluse 2. koht soolaste tortide kategoorias)
2013 – Kirbla seelikumotiividega peedi-mustikarull
2014 – käbidega muraka-pähklitort (tordivõistluse võidutöö)
2015 – metsa-aineline pohla-kodujuustutort (tordivõistluse võidutöö)
2016 – kaneelirullitort
2017 – kakaokreemi-pohlatort “Mets” (tordivõistluse 2. koht)

(Pean ka lisama, et siit paistab välja täiesti ilmselge dünaamika, traditsioonilisemast sini-must-valgest lähenemisest rahvusliku käsitöö motiivide kaudu metsa ära.)