Vanast Egiptusest Metsikusse Läände

Palun astuge edasi.
Võtke veini.
Jutt võib pikale minna, sest ma käisin vahepeal kolme ooperit vaatamas ja kavatsen neist kõigist vabas vormis pisut pajatada. Pole küll teada, kas keegi neid ooperijutte üldse loeb, aga sellegipoolest. Pealegi tekib nõnda harva kirjutades, nagu ma seda viimasel ajal teen, teatavat sorti sooritusärevus. Tundub, nagu peaks iga kord midagi lõpmata erilist ütlema. On siis seda vaja.
Seega ooper.

6. oktoobril oli ettekandel Giuseppe Verdi “Aida”, mis üliedukalt esietendus 1871. aastal Kairos. Itaalia esietendus toimus poolteist kuud hiljem Milanos ning oli samavõrra menukas. Sellest ajast kuulub “Aida” suurte ooperimajade standardrepertuaari.  Ooper tuginevat ajaloolistele sündmustele, kuid päris tõsiselt seda väidet võtta ei saa, kuna ajamääratluseks on antud “vaaraode aeg”, mis teatavasti oli üpriski pikk periood.
Oma traditsioonilisel kujul on “Aida” pompöösne ettevõtmine hiiglaslike dekoratsioonide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga, säästuvariandis saadakse enamasti hakkama ühe või kahe samba ning kujutlusvõimega. Metropolitan Opera väga suurele lavale selline pompöössus muidugi sobib ning kuluefektiivsus ja kujutlusvõime kasutamine seal nähtavasti kõne alla nagunii ei tule, nii et ses 1988. aastast laval olevas Sonja Friselli versioonis on tõepoolest puudu veel ainult elevandid. Kõige paremini annavad seda edasi teise vaatuse koor “Gloria all’Egitto” ja võidumarss:

Etioopia printsessi Aida rollis püüdis järjekordset suurt suutäit hammustada sopran Anna Netrebko. Ma ei ole kunagi tema fänn olnud, aga siiski teda üldjoontes tunnustanud. Isegi kõigi küsitavate rollivalikute järel olen olnud sunnitud möönma, et kandis välja ja mitte halvasti. Selgi korral laulsid kriitikud kooris järjekordsest triumfist, aga minu jaoks keeras ta nüüd vindi veidi üle. “Trubaduuri” Leonora oli ehk triumf, leedi Macbeth kindlasti, ent tema Aida sellele tasemele küll ei küündinud, kuulake kas või katkendit kuulsast Niiluse aariast “O patria mia”. Lisaks sellele oli Netrebko Aida pigem jõuline ja võimukas kui lõhestatud vastandlikest tunnetest. Ei ole midagi teha, tuleb tunnistada, et üheks ja ainsaks õigeks Aidaks jääb Leontyne Price.
(Selle aariaga seoses mõtlen ma alati, et igatsuse väljendamiseks on vist levinuim instrument viiul, ometi ei tundu miski selleks paremini sobivat kui oboe.)

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud – Radames (Läti tenor Aleksandrs Antoņenko) oli täiesti õudne. Jällegi, ma saan aru, et dramaatilistest tenoritest on karjuv puudus, aga niisugust laulmist ka kuulata ei tahaks. Päris kindlasti tuleb tunnistada, et Roberto Alagna oleks paremini hakkama saanud, arvatavasti ka Yonghoon Lee. Rohkem mul sel tasemel dramaatilisi tenoreid meelde ei tulegi.
Muidugi, “Aida” puhul on ilmselt vältimatu, et kaks võimsat naistegelast (Amneris isegi rohkem kui Aida) Radamest varju ei jäta, aga antud juhul oli kontrast pisut liiga suur. Õhtu staariks kahtlemata oligi vaarao tütre Amnerise rollis noor Gruusia metsosopran Anita Rachvelishvili, kes on jõudnud juba endale nime teha nii Carmeni kui Azucenana (34-aastaselt!). Pehmust ja inimlikkust oli tema rollitõlgenduses siiski rohkem kui Olga Borodinal, kelle autoriteetne olek ja võimas rinnahääl on Amnerise rolliks justkui loodud.
Amonasrot laulis USA bariton Quinn Kelsey, kes miskipärast kõigile hirmsasti meeldib, aga mu jaoks tundub olevat üks neist juhtumitest, kus mul pole küll lauljale mitte kui midagi ette heita, aga ta lihtsalt jätab mind täiesti ükskõikseks. (Jätan muidugi endale õiguse oma sõnad vajadusel tagasi võtta.)
Ülempreester Ramfise rollis oli bass Dmitry Belosselskiy, mis oli kahtlemata tubli sooritus, aga ega ma basside kallal enamasti ei norigi.

Edasi. 20. oktoobril näidati meile Camille Saint-Saënsi ooperit “Simson ja Delila”. Ühest küljest oli see sulaselge rõõm, nagu alati, kui mul õnnestub näha mõnd ooperit, mida ma veel ei ole tervikuna laval näinud. Teiselt poolt oli selles muusikas nii palju huvitavaid nüansse, et mulle hakkas juba poole avamängu  (need kontrabassimotiivid seal!) ajal tunduma, et peaksin seda kõike ikka veel paar korda kuulama, et osata üldse midagi arvata.
Ooper esietendus 1877 Weimaris, libreto aluseks on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamat. Kuulub tänaseni standardrepertuaari, kuigi ei ole iseenesest üldsegi mitte lihtne läbi hammustada. Teos oli esialgu plaanitud oratooriumina, mistõttu on vastavad stiilielemendid ooperis täiesti olemas, eelkõige kooristseenid.
Lavastaja Darko Tresnjaki MetOpera debüüt jättis vaatamata esmaklassilistele solistidele siiski nõrga mulje. Delila rolli suurim komistuskivi ei peitugi tegelikult mitte vokaalpartiis – esiteks peab seda osa esitav laulja hoiduma Delila kui võrgutaja ülemängimisest,  samas aga peaks tal taustaks olemas olema teadmine, kas Delila on tõesti ainult kättemaksu peal väljas või on tal siiski Simsoni vastu mingid tunded tekkinud. Läti metsosoprani Elīna Garanča probleem seisneski selles, et ta ei suutunud justkui päriselt ära otsustada, püüdis kujutada mõlemat versiooni korraga ning polnud seetõttu kummaski eriti veenev.
Lisaks sellele puudus peaosaliste vahel igasugune keemia ning ehkki Delila võim Simsoni üle pidi ju olema selgelt seksuaalse loomuga, siis esile see igatahes ei tõusnud ning solistid tundusid laval pigem eksinud moega uitavat ning kogu kupatus ei olnud mitte kantud sensuaalsuse vaimust, vaid jättis pigem küllaltki külma ja distantseeritud mulje. Ja see on küll kivi lavastaja kapsaaeda, et ta ei suutunud panna niisugusel tasemel laulvaid näitlejaid mitmemõõtelisi karaktereid looma.
Ooperi ilmselt tuntuima (ja ma usun, et ühe ooperiliteratuuri kaunima) aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” täiuslik esitus kuulub aga siiski Olga Borodinale. Ma kahtlen, kas sellest paremaks minna saab (Plácido kõlab siin muidugi juba nagu bariton, aga talle ärge pöörake tähelepanu).

Mis puutub meespeaosalisse, siis on sellegi ooperi puhul pidevaks probleemiks dramaatiliste tenorite põud. Õnneks on Roberto Alagna siiski suhteliselt arvestataval tasemel, kui ka parajasti polnud just tema parim päev. Tooni ilu ta küll ei paku, aga vokaalset stabiilsust ja rahuldaval tasemel väljendusrikkust enamasti küll – viimase vaatuse aaria ““Vois ma misère, hélas!” (ehkki see video ei ole kõnealusest lavastusest):

Ja viimaseks – 27. oktoobril oli ettekandel Giacomo Puccini õnneliku lõpuga spagetivestern “Tütarlaps kuldsest läänest” – suhteliselt ebapuccinilik ning dramaatiliselt lahjavõitu ooper, mis aga ometi sisaldab nii palju kaunist muusikat, et seda arvesse võttes peaks teos olema palju populaarsem.
Käesoleva lavastuse puhul hoidis lugupeetav ooperipublik juba tükk aega hinge kinni, kas lindprii Dick Johnsoni rollis saab ikka Jonas Kaufmanni kuulda või tühistab ta enne esinemise. Õnneks siiski kõik laabus ning üle nelja aasta oli üks kaasaegsetest esitenoritest MetOpera laval. Ning järjekordselt pidin tõdema, et kuigi mul talle ei vokaalselt ega lavaliselt ette heita pole midagi, siis päriselt vaimustuda ma temast ka ei suuda. Tal on omapära, ta on vaieldamatult intelligentne ja väga muusikaline laulja, aga ometigi, midagi on minu jaoks puudu. Võib-olla on asi siiski lihtsalt selles, et ta on tenor.

Minnie rollis oli sopran Eva-Maria Westbroek, kes nimetab seda oma absoluutseks lemmikrolliks ning seda oli ka näha, eriti teise vaatuse lõpus, kus Westbroek tundus olevat adrenaliinist peaaegu purjus. Pole tegelikult ka imestada, kuna vaatuse lõpustseen, kus Minnie võidab  kaardimängus pettusega Jack Rance’i ning päästab nii Dick Johnsoni elu, ongi ooperi enam-vähem ainus dramaatiline kõrgpunkt.
Šerif Jack Rance’I kehastas MetOpera lemmik-kaabakas, serbia bariton Željko Lučić, kes teatavasti on ka üks mu enda lemmikuid. Eks need rollilahendused kipuvad tal üsna sarnases võtmes olema, aga mis sa ikka teed, kui oled just nimelt sellest hääleliigist ja peadki kogu mingeid tusaseid omandihimulisi ja lõbujanulisi jobusid mängima,keda nende ihaldusobjektid jälestavad. Rance’i roll iseenesest oli ta jaoks isegi uus.
Aga mul on nüüd juba uued soovid – tahaksin näha, kuidas ta portreteerib mõnd positiivset ja/või lüürilist tegelast. Arvatavasti ei juhtu seda kunagi, ent võib ju siiski mõtetega mängida ja niiviisi on kõik võimalik, kas või see, et Verdi/dramaatiline bariton võtaks heast peast ette rolli mõnes bel canto ooperis. Dmitri Hvorostovski ju lõppude lõpuks tegi seda küll. 

Advertisements

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte.
Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. Eks pärast hooaja lõppu puhkab (mitte et siis ei ronitaks mingis lörtsisajus ülepäeviti kümmet kilomeetrit jooksma).
Viimastel päevadel on olnud täiesti imelised sõiduilmad, mis sundis mind vahepealsete veidi lühemate tiirude asemel taas pikemaid ringe ette võtma (eks see sõltub loomulikult ka tempost, aga üldiselt algab trenn 40 kilomeetrist, alla selle on lihtsalt “käisin korraks sõitmas”).  Ja see päikeseloojangusinine valgus, taas see valgus.
Eelmisel reedel sain sõidu käigus kuskilt ka mingi naela kummi, aga just see kummivahetuseks kulunud aeg (koos sellega, et sõitsin koju tagasi kummi pumpama, kuna see hädaabi-minipump, mis mul sõidul kaasas, on põhimõtteliselt mõeldud ikka selleks, et kodu poole tagasi liibata, mitte veel 50 kilomeetrit otsa kütta, sellega lihtsalt ei ole võimalik mnt-rehvi jaoks mingitki arvestatavat rõhku saada) andis mulle võimaluse pärast näha, kuidas päike punasena metsa taha pilvedesse vajus ning üle värviliste puude laskus hämarus. Tuhmilt lillakasroosas taevas süüdati terav kitsas kuusirp, mis tänaseks oli kosunud  poolkuuks, ning taas oleksin võinud õhtuõhku kopsudesse tõmmates vanduda, et on aprill, mitte oktoober. Kui poleks olnud neid hanekolmnurki.
Varbad olid koju jõudes külmast kanged, aga tühja neist varvastest, kui süda laulab.
Kas on olemas veel mõni spordiala, mis pakub nii palju aistinguid ning füüsilise vormi annab peaaegu mööda minnes?

Olen öelnud, et eelistan sõita üksinda, ent vahepeal mõtlen siiski, kas ma saaksin, võiksin, peaksin neid hetki jagama. Jaa, võib-olla, seda, mis sind sügavalt puudutab, peab jagama, ent ometi ma kõhklen, ometi ütleb mu kogemus, et… ma olen teiselt planeedilt ega suuda end nagunii arusaadavaks tõlkida.
Iseolemise hetki ma kardan ära anda ja see on ikka päris nõme, kui üritad rääkida millestki, mis on sulle ilmatuma oluline, aga vastuseks on vaikus. Kui sa ise siis ikka jätkuvalt püüad omalt poolt huvi, empaatiat ja tagasisidet pakkuda, siis annab see tulemuseks täiesti ühepoolsed suhted. Kui lõpuks enam ei püüa, siis on tulemuseks suhete õhukeseks ja pinnapealseks muutumine. Teisalt annab selle tulemuse ka olulistest asjadest üleüldse rääkimata jätmine, nii et oleme kenasti alguses tagasi – nokk kinni, saba lahti.
See probleem on mul jätkuvalt – sügavuti minevat suhtlust praktiliselt pole, suurem jagu kommunikatsioonist on argiteemadel monoloog dialoogi vormis, mis mind vaheldumisi naerma ajab ja üüratult frustreerib.
Samamoodi, nagu inimesed on kaotanud võime lugeda, on nad kaotanud ka võime kuulata ja päriselt dialoogi pidada, ehkki põhjus on neil kahel nähtusel tõenäoliselt sama – võimetus keskenduda. See on ülimalt kurb. Õpetussõnad kuulamise tarvis olen juba paar aastat tagasi kirja pannud, aga sellest ajast saati on asjad loomulikult ainult hullemaks läinud.

Ent olgu peale, ma ei kavatsenud üldse sellest rääkima hakata, sedasorti teemad kerkivad pinnale enamasti ainult siis, kui ma olen väsinud ja üle koormatud, üldiselt tuleb aga ses suhtes märkida, et tasapisi ma siiski õpin. Hämmastav muidugi, et inimene peab pea neljakümneseks elama, enne kui hakkab natukenegi aru saama, mis moodi ta konstrueeritud on.
Võti on tasakaalus ja turvatundes, ainult see aitab kaugemale lükata hetke, mil liigsete väliste stiimulite toimel saabub normaalset funktsioneerimist välistav ülekoormusseisund. Üritus suurema hulga väliste stiimulite lisamisega taluvuspiiri kaugemale nihutada ei päde seevastu mitte sugugi, vastupidavus ei suurene sellest karvavõrdki. Ma olen see, kes ma olen.
Tore oleks muidugi olnud, kui ma oleks sellest varem aru saanud, mitte üritanud suurema osa elust end ette antud vormi pressida ning arvanud, et see on lihtsalt minu viga, et ma ei tundu sinna sobituvat. Pressime kõvemini. Lihtsalt täiesti lootusetu üritus muuta midagi, mis ei allu enda kontrollile, näiteks oma närvisüsteemi.
Nüüd, kus arusaamine on viimaks koitnud, saab ilmsesti ainult paremaks minna. Lisaks on see üks elu paradoksidest, ehkki eks ta kõla argipsühholoogilise käibetõena – et inimesed ei muutu surve all, ei iseendaga rahulolematuse baasilt ega ka selle pärast, kui teised ütlevad, et peaks muutuma. Nad teevad seda siis, kui tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Kui siis veel vaja on.

Nagu ma siin eelmine kord ütlesin – rahvaspordiüritusel sai ka käidud.
Paraku jäin üle-eelmisel õhtul enne jooksu pisut tõbiseks. Järgmisel päeval toimus seetõttu kõikvõimalike abivahendite forsseeritud manustamine ja liitrite kaupa ingveritee kaanimine. Mõtet jooksmata jätta ei tekkinud. Jooksupäeva hommikul oli olemine enam-vähem, ise sain muidugi aru, et päris kombes pole. Neli kilomeetrit oli enesetunne suurepärane (ehkki pulss ikka oluliselt kõrgem, kui tavaliselt sellise tempo puhul), nii et hakkasin mõttes juba lõpuaega prognoosima, mis oli muidugi kõvasti ennatlik tegevus.
Miskipärast otsustasin poolel maal joogipunktis juua, kuigi ma üldiselt kümmet kilomeetrit joostes ei joo, kui just väga palav ilm pole. Karistuseks tõmbasin vett kurku, millega kaasnes üleüldine koperdamine, aga sellest sai veel üle. Pärast kuuendat kilomeetrit läks raskeks ning seitsmendast üheksandani oli siiski juba puhas tahtejõud koos tempo langetamisega, enne kui taas natuke taastusin. Lõpuaeg oli 59.21, mis andis 1423 lõpetaja hulgas 700. koha, aga pärast mõtlesin küll, et oli seda nüüd üldse vaja, ei võinud siis vähemalt lonkida tempos kilomeeter seitsme minutiga. Kaks järgmist päeva võitlesin tundega, et nüüd jään ikka päriselt haigeks. Kolmandal päeval… kolmandal päeval olin juba rattasadulas.
Teisalt muidugi ei tohiks mingit spordialast juttu siin üldse rääkida, sest õnnetuseks sattusin hiljaaegu ühe teatud isiku blogisse, keda ma ei nimeta ega lingi, aga kes enda meelest tundub valdavat tõe monopoli selle kohta, kes üldse ja kuidas sporti teha tohib. Ma üldreeglina tema mis tahes kirjatükke ei loe, aga seekord jäin sulaselgest masohhismist tükiks ajaks vahtima. Issanda loomaaed on jätkuvalt täiesti hämmastav, see patoloogiline eneseupitamine seal on ikka nii üle võlli, et ei teagi, kas peaks naerma või nutma. Arvatavasti nutma, kuna kõik on ilmselgelt täiesti tõsiselt mõeldud, teisalt jällegi – et see on ka omajagu koomiline, siis võib-olla ikka oleks naermine asjakohasem.

Muusika: Warren Ellis “Les Proies”

Kuigi ma tegelesin vahepeal rohkem A-ha kuulamisega. Tuli ühtäkki meelde, et nad on mulle ikkagi meeldinud, ehkki mitte ainult need popid kaheksakümnendate laulud, vaid ka (ja võib-olla isegi rohkem) hilisemad. Nende Tartu kontserdil ma küll ei käinud, miskipärast isegi ei tekkinud mõtet, et võiks või peaks.
Metallica omale lähen küll, sest… no Metallica ja tuleb sõna otseses mõttes koduõuele.

Nii. Ja olgu siis üks retsept ka, sest äkki ikkagi peaks püüdma hoida neid inimesi laiali jooksmast, kes loodavad siit (ikka veel) midagi toiduteemalist leida.

Kookose-šokolaadi võlukook

4 muna
140 g suhkrut
100 g võid
4 dl käesooja piima
veidi soola
75 g jahu
50 g (toor)kakaopulbrit
50 g kookoshelbeid

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega jahu, kakaopulber ja kookoshelbed.
Eralda munakollased ja –valged, vahusta munakollased suhkruga tihedaks vahuks, lisa sulatatud või, jahusegu ja näpuotsatäis soola ning sega ühtlaseks.
Lisa osade kaupa piim ning sega iga osa lisamise järel segu puulusikaga ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa kolmes osas tainale – sega aeglaselt ja rahulikult spaatli või suure lusikaga, kuna tainas on vedel, võtab munavalge korralik segunemine aega.
Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20×20 cm vormi (lahtikäiv vorm ei sobi, võib lekkida). Küpseta kooki 50 minutit, võta ahjust, lase 15 minutit vormis seista, tõsta küpsetuspaberi abil välja ning lase jahtuda.


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2017. a novembrinumbris.

 

Kas sa oled mu tuul?

Kui ka mina kaotan vahel lootuse, kes on siis minu jaoks tuul, mis puhub leegi uuesti põlema?

Ühel neist viimastest soojadest hilissuve öödest tulin saunast ning tiigiservas kasvav nulg puudutas mu õlga oma pehmete lõhnavate sõrmedega, kui möödusin. Ja ma mõtlesin – pärast surma tahan saada puuks. Männipuuks.

Muide.
Inimesed, teil on üpris palju vedanud, kui saate magada. Ma olen eluaeg öelnud, et kadedus on mulle tundmatu mõiste. Üldiselt ongi. Ühe erandiga – neid ma kadestan küll, kes saavad igal pool ja igas asendis magada ning uinuvad otsekohe, kui pea patja puudutab.
Ma olen kohutavalt tüdinud kõigist neist imetrikkidest, mida ma pean sooritama, et magada saada. Ma olen tüdinud pidevast magamatusest väsinuna võitlemast selle igapäevase lohega, kellele iga maha raiutud pea asemele otsekohe kolm uut kasvab. Ja neist, kes tulevad mulle rääkima, kuidas nad eelmisel ööl üldse magada ei saanud, neist olen ma ka tüdinud.
Ühel öösel. Ü h e l. Või kolmel, vahet pole.
Ja sellisel puhul olen ma küll orienteeritud ainult probleemilahendusele, sest mitte magamine on minu arust probleem, mida on vaja lahendada, mitte lihtsalt põhjus oodata kaastunnet ja ärakuulamist. Ning siis ütleb see “unetu” kodanik midagi niisugust, et ei, mina küll ei hakka kõrvatroppe kasutama, parem olen unetu. Haa, muidugi võid sa endale seda lubada, kui sa ühe öö või paar ööd magada ei saa.
Aga proovi seda pool eluaega ja küll sa siis hakkad. Kasutama kõrvatroppe, silmaklappe, kõiki käsimüügiravimeid, peapealseisu, toidulisandeid ja eeterlikke õlisid, voodood, käibemaksuseaduse retsiteerimist, joogat, meditatsiooni, lammaste lugemist nii kasvavas kui kahanevas järjekorras, enese oimetuks töötamist või treenimist ja nii edasi. Kohvi joomise hiljem kui kell 3 päeval võid ära unustada, samuti igasuguste ekraanide vahtimise vähemalt tund aega enne magama minekut. Hakkad soovima, et sa ei tunneks midagi, sest igasugused tugevad emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed hoiavad sind lahkesti kella kolmeni lage vahtimas.

See oli jaur number üks.
Kohe järgneb number kaks.

Noored Eesti inimesed, kes siin ja seal ikka räägivad, kuidas neile on nii palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles. Jaa, tore, keegi ei vaidlusta keelteoskuse olulisust. Ainult et see väide tähendab tegelikult puudulikku eesti keele oskust ja see pole küll miski, mille üle peaks uhkust tundma.
Kui sa ütled, et eesti keel ei võimalda sul ennast piisavalt täpselt väljendada, siis ütled sa tegelikult, et sa ise ei oska eesti keelt piisavalt hästi, et ennast vabalt väljendada. Sa ütled, et sinu eesti keele sõnavara on liiga vaene, et leida vasteid inglisekeelsetele väljenditele.
Anglitsismide kasutamine võib muidugi mõnel juhul olla õigustatud – kui tegemist on stiilivõttega, mitte emakeelse vaste mitteteadmisega.

Samuti hämmastab mind pisut, kuidas inimesed üpris tihti väidavad, et nad loevad ilukirjandust ainult inglise keeles, sest meil on siin kõik tõlked nii kehvad, nii kehvad (osa on, kõik ei ole, ja kui juba algmaterjal on saast, siis ma ei usu, et originaalkeeles lugemine selle kuidagi paremaks teeks).
Jah, ma loen ise ka vahel inglise keeles, aga ei saa küll öelda, et ma seda täiesti naudiksin. Mul ei ole probleeme tekstist aru saamisega, küll aga tunnetamisega, teksti sisse ja taha minemisega. Ma võin küll kõigist sõnadest aru saada, aga ikkagi ei jõua see tekst päriselt minuni, mingi kas või imeõhuke filter jääb vahele.
Võimalik muidugi, et see on ainuüksi minu enda puuduliku keeleoskuse küsimus (selles, et ta puudulik on, pole muidugi üldse mingit põhjust kahelda) ning sel juhul ei jää muud üle, kui võtta müts maha nende ees, kes suudavad võõrkeelset ilukirjandust kõigis selle nüanssides tajuda.
Eeldusel muidugi, et seal üldse on midagi tajuda, sest meie päevil antakse välja uskumatus koguses raamatuid, milles ei olegi ei kirjanduslikus ega keelelises mõttes mitte midagi tajuda ning mis on mõttetu meelelahutuse raamatukujuline ekvivalent.
(Ei, meelelahutus ei ole halb, aga ma olen endiselt arvamisel, et see võiks ka mingitele kirjanduslikele kvaliteedinõudmistele vastata.)
Üldjoontes olen ma küll alati pigem leidnud, et parem loetagu selliseidki raamatuid, kui et üldse ei loeta, aga päris kindel enam olla ei saa. Sellise praktika lai levik toob lõpuks paratamatult kaasa selle, et enam ei osata viletsaid raamatuid headest eristada ning see teebki võimalikuks igat masti turundusbestsellerite mõõdetundetu ja täiesti põhjendamatu ülistamise.

Kes räägib mulle vahel väikesi, ilusaid, rõõmsaid tuju tõstvaid valesid, selle asemel, et alati lajatada mõistlikkuse ja realistlikkusega? Kes ehitab koos minuga õhulosse?

Ma tean väga hästi, milliseid neist õhulossidest kunagi päriselt püstitama ei hakata. Ma tean väga hästi, et väikesed ilusad valed on need, mis nad on – väikesed ilusad valed. Aga mul on neid vahel vaja.

Suvel, enne puhkust, olin ühel hommikul turris nagu siil. Seda juhtub, sest ma ei ole hommikuinimene. Veel vähem olen ma seda pärast kolme tundi magamist.
Sellest tulenevalt tahtsin ma ühel või teisel teemal jaurata. Aga mul ei lasta seda teha, niipea, kui ma üritan, lendab keegi peale kõikmõeldavate klišeedega või leiab eriti suurepärase nõuande – mul lihtsalt tuleks tunda, mõelda, olla teistmoodi.
Niisiis veel enne, kui ma tol hommikul tööle jõudsin, oli kolm eri inimest pidanud vajalikuks mainida, et olgu ma õnnelik, et mul töö on.
No mida? Kas ma ütlesin, et ma ei ole? Ma mõistan väga hästi kõiki oma töö positiivseid aspekte, neid on mitu. Aga see ei tähenda, et ma vahepeal ei plaaniks kabinetiust seestpoolt lukku panna, mööda vihmaveetoru alla ronida ja mitte kunagi tagasi tulla. Ja see, kui te natuke empaatiat üles näitate, ei tähenda, et ma jookseksin kohe lahkumisavaldust esitama ning kavatseksin edaspidi teie kulul elada, kuna ma olen liiga andekas, et tööl käia.

Kes loodab ka minu eest natukenegi aega, kui ma väsin?

Proovisin eile jälle joosta. Puhas laiskus muidugi (et mitte pärast märjaga sõitmist jalgratast liivast puhastama hakata). Ei olnud üldse pahad kaheksa kilomeetrit, võib maratonile minna küll (kuigi ma kavatsen seal siiski kümmet kilomeetrit joosta).
Varvas andis ikkagi veel kenakesti tunda. Murdsin nimelt kaks nädalat tagasi peaaegu varbaluu – selgus, et mõne Tartu linna uulitsa kunstipärane sillutis muutub vihmaga väga libedaks -, ning nädalakese liikusin longates.
Õnneks ei takistanud see mul üldsegi mitte jalgrattaga sõitmist, kuna rattaking on nii jäiga tallaga, siis selles tundis varvas end just märksa mugavamalt kui mõnes muus jalanõus. Eriliselt veenvat illustratsiooni tervisespordi kasulikest mõjudest ma sealjuures kindlasti ei kujutanud, kui sadulast maha tulles äkisti liipama kukkusin, nagu oleks ishias jalga löönud.

Kas sa oled natukeseks tuul mu kivist tiibade all?

Üks naeratus värvib aeg-ajalt mu õhtuid. Seda on palju. Ma ei mõista, kuidas keegi raatsib mulle nõnda palju anda, lihtsalt niisama. Aga siiski ma ei jäta seda naeratust endale, vaid annan edasi.  Ega mul muud suurt enam pakkuda polegi. Ja ilus on ju mõelda, kuhu see väike naer nii välja jõuda võib. Võib-olla saab ta lõpuks kellegi jaoks koguni suureks rõõmuks.

Muusika: Karin Krog “Break of Day in Molde”

Šnitsel ja nuudlid ehk üht-teist toredat, mis ses maailmas leida on

Valged klaarid. Sel hilissuve viimasel hämarduval õhtul, kui lähed aeda ja võtad märja rohu sest viimase valge klaari. Ja ritsikad saevad laulu ja taevas on kuupoolik ja seda suve ei tule enam.
Kui miski maitseb nagu saudade, siis on need just valged klaarid.

Tšello. Seltsimees kunstiteadlane ütles “Noores pensionäris”, et viiul on kõige inimlikum kõigist pillidest. Nõup. Kõige inimlikum kõigist pillidest on tšello.
Ma arvan, et see on instrument, millega on võimalik väljendada kõiki inimemotsioone, aga kõige rohkem on see armastuse hääl.

Raamatud. Ma mõtlen, et kui peaksin kõikidest asjadest, mis mulle meeldivad, valima ainult ühe ja saaksin kõikidest tegevustest, mida ma armastan, alles jätta ainult ühe, siis vist ikka raamatud ja lugemine.

Siid. Sest – siid. Isegi mu öösärgid on siidist, mis siis, et ma neid eriti ei kanna, vähemasti mitte öösel. Natuke on ses materjalis ju sedagi tunnet, nagu oleks ta loodud rohkem seljast võtmiseks kui selga panemiseks.

Kirjutamine. Ei tule see mul sugugi alati lihtsalt. Ruumi on vaja ja aega ja isegi siis pean mõnigi kord end natti pidi laua taha tõstma ja sundima süüdistavpilgulise valge paberiga tõtt vahtides julgust koguma.
Aga kui see lõpuks vilja kannab, kui sõnad end lõpuks paberile karjatada lasevad ja elama hakkavad, siis tean, et ta on minu sees endiselt olemas ja pole veel hinge heitnud. Looja.

Udu. Kaitseb ja varjab ja mahendab ja pehmendab kõiki liigseid teravusi.
Ja muudab maailma akvarellmaaliks.

Kuulatud olemine. Mõistetud olemine. Armastatud olemine. Need on kõik üks ja seesama.

Männipuud. Suured taimed, okkakroonid kõrguses, täielikus huvipuuduses mingite maapealsete pisiasjade vastu. Aga nende koor on vaigune,  krobeline ja päikeselaiguline ning nende juured on kindlalt sügaval mullas ning seda kindlust jagavad nad lahkelt mullegi, kui ma metsas kõnnin.

August. Viljalõhnalised õhtud ja õunalõhnalised ööd.
Ja see tähesadudes hõredamaks pudenev taevasõel ja kõik need maailmaruumi saadetud soovid.

Suusatamise klassikastiil. Voolav liuglemine, mida korralikult määritud suuskadega võiks peaaegu lõpmatuseni jätkata. Suusatamine on mul endal viimastel aastatel küll täiesti unarusse jäänud ning varasematel aastatelgi sõitsin ma peamiselt uisku, mis on küll tõhus ja tore (kuigi mitte eriti esteetiline), ent mu esimene armastus on ikkagi klassikastiil. Aga vaat suuski määrida ei viitsi. Selles valguses tunduvad täiesti mõistlikud ühe sõbra kunagised mehevalikukriteeriumid – mees peab oskama liha küpsetada ja suuski määrida.
Ma arvasin vanasti, et liha küpsetamisest piisab täiesti, suuski võin ise määrida. Nüüd olen hakanud nii vähe liha sööma, et selleks just eraldi spetsialisti vaja ei lähe. Nii et siis suuskade määrimine.

Päevalilled. Need lilled lihtsalt panevad naeratama.

Suudlused. Päris suudlused, mitte pelgalt mingid karsked siivsad musid.
Need, millesse lahustutakse silmi sulgedes ja aega unustades.

Luule. Kehv luule on ilmselt hullem kui kehv proosa, sest proosasse on küündimatust küllap pisut hõlpsam ära peita. See-eest kõlab ka hea proosa nagu luule oma detailitundlikkuse, nüansirikkuse ja väljendustäpsusega.
Ilmselt võib olla kindel, et mida iganes sa ka poleks tundnud, tajunud ja sõnadesse panna üritanud – luuletajad on selle kindlasti juba täpsemalt ja lühemalt ära öelnud.

Massaaž. Laenan mõtte ühelt teiselt sõbralt – kui saaksin pidada orja, siis oleks see massaažiori. Ja ma kohtleksin teda suurepäraselt!

Öine ujumine. Tasases tumedas kuuvalguskumases tiigi- või järvevees. Aga ka lainetemühases meres, kuigi ma olen metsa-, mitte merelaps ja meri on mulle võõras, pigem ohtlikuna tunduv.
Ja mõistagi peab vesi olema soe ja mõistagi ujutakse riieteta.

Muusika. Sugugi kõik ei mõista muusikat ühtemoodi. Mõned ei mõista üldse. Aga need, kes mõistavad, saavad selles keeles kõik jutud sõnadetagi räägitud.

Selle kohta ma muidugi juba ütlesin kõik ära, aga ikkagi – maanteerattasõit. Nii puhas elus olemise tunne ning mu hing hõiskab rõõmust neid kilomeetreid mõõtes.

Ilusad nõud. Mina ei näe mingit põhjust hoida ilusaid nõusid kapis ning kasutada peamiselt mingeid teisejärgulisi anumaid.
Minul on portselan täiesti igapäevases kasutuses ning kuna paljud mu nõud on osalt pildistamise jaoks soetatud üksikesemed, siis just täpselt nii eklektiline see kõik ongi. Mõrad ja kraklee on sealjuures boonuseks.

Kohv. Aga kindla peale koorega. Kange. Ja ilma suhkruta.

Puder. Veega keedetud. Aga võid läheb peale lahkelt nii pool pakki. No olgu, väike liialdus, aga retseptides soovitatud teelusikatäis (kahe peale!) on narrimine, mul läheb oma portsjonile kaks supilusikatäit vabalt.

Kallistused. Mitte need viisakuse pärast embamised, mida mingil põhjusel laialdaselt praktiseerima on hakanud. (Neid pole muuseas üldse vaja, korralik tugev käepigistus kärab alati ja jätab palju parema tunde kui mõlema poole jaoks tegelikult soovimatu kallistus.)
Ma mõtlen tõesti tahetud ja soovitud kallistusi. Selliseid, mis tõepoolest võivad mõned su pudenevad tükid taas tervikuks kokku liita. Ja selliseid, kus hingamine ununeb, sest õhkki enam ei mahuks kahe keha vahele.
Selliseid, mis kõige paremini sümboliseerivad seda, kuidas kellestki kinni hoides on võimalik korraks koos maailma ees silmad sulgeda.

Torm. Võib-olla on selles omaenese väiksuse kainestavat tajumist. Võib-olla aukartust millegi märksa võimsama ees.
Aga eelkõige kui palju metsikut ilu.

Jooksmine. Sammude ja hingamise rütm ja rõõm sellest, kuidas su keha sulle kuuletub.

Ilus pesu. Mina olengi see, kes kannab enamasti kenasti ühte komplekti kuuluvat (pits)pesu. Sellest johtuvalt on mul märkimisväärne erinevates värvides pesukollektsioon.
Aga – hoolimata sellest, kui märkimisväärselt palju mõni pesuese maksta võis, kui see on lõpuks katkine ja kulunud, kasutan ma seda rattaketi puhastamiseks.

Taltsas tuli. Lõkkes. Ahjus. Kaminas. Pliidi all. Küünlaleekides.

Rumba. Mitte et ma ise seda nüüd nii väga tantsida oskaks, aga mulle meeldib vaadata, kui professionaalid seda teevad. Sest see on armastus ja loo jutustamine üheskoos.

Aprill. Selles ei ole maikuu pillavat õiteküllust, mille taga luurab alati surm.
On ainult lootus, lubadused, kõrge taevas, läbipaistev õhk, sinine valgus ja lõokeste laul. Kõik on veel olemata.

Vürtsikas toit. Ja kui mina ütlen vürtsikas, siis tähendab see Vürtsikas.
See, mille peale enamik inimesi juba silmist vett pühib, on minu jaoks umbes nagu mannapuder.

Lugude loomine. Lapsepõlves meeldis mulle istuda vanas lakas, kus küll enam eriti heina ei hoitud, aga seal sai pehmes vaikuses ja lakaluugi pragudest immitsevas päikesevalguses omaette olla. Raamatute lugemine ja lugude loomine – seda ma seal tegin.
Lugusid saab luua igal pool – autoroolis, marjametsas, jalgrattasadulas, kõige enam aga ehk sellel une ja ärkveloleku piirimaal, kus lugude ja unenägude eristamine on niikuinii võimatu.

Metsamarjade korjamine. Milleks meile jooga ja meditatsioon ja mindfulness, kui meil on rabad ja raiesmikud ja pohlamännikud ja mustikahaavikud ja neis murakad ja mustikad ja metsmaasikad ja pohlad ja metsvaarikad. Mulle meeldivad nad kõik ja nende korjamine on peaaegu kõige rahustavam tegevus, mida ma tean.

Mulliga promill. Ma joon küll harva, sest trenn ja… ja üleüldse annab igasugune kogus end järgmisel päeval kuidagiviisi ikka tunda ja on mul seda siis vaja.
Aga muidu mulle meeldib, isegi kaasnev ärge-jätke-mind-üksi-kui-oleme-joonud-šampanjat-nukrus meeldib, kui on toetumiseks mõni teine õlg, nii et ei pea kogu seda kurbust üksi ära taluma.

Muusika: Peter Gabriel “The Power of the Heart”

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Molutasin pool päeva maha. Mitte päris südametunnistuse piinadeta. Aga peaaegu.
Hea küll, raamatut lugesin ja viimase moosi keetsin valmis. Olen nüüd nii palju moosi teinud, et kui midagi muud ka süüa pole, siis moosi toel peaks ületalve elama vabalt.
Ühesõnaga, kuna eriti ennast liigutanud ei olnud, siis leidsin, et peaks värske kartuli järele jalgrattaga minema. Mida ma siis ka tegin, ainult alatul moel oli kartulimüüja oma putka selleks ajaks kokku pakkinud, kui mina kohale jõudsin. Mis mul siis juba tsikliga välja tulnuna muud üle jäi, kui teha ka üks pisike kolmekümnekilomeetrine tiir. Trenni polnud täna muidu ette nähtud, aga rattasõiduilmad on ju jumalikud, nii et äkki õnnestub kuidagi midagi talveks ette sõita. Ei saa öelda, et ma poleks sellele juba hirmuga mõelnud. Jah, jooksmine aitab talve üle elada küll, jooksmine on ka tore, aga rattasõit on puhas elus rõõm ning ei möödu vist kordagi, mil mu hing ei hõiskaks: ma armastan seda! Ah, ma ei hakka parem, lugege eelmist postitust!
Ja ilmal pole minu arust muidugi üleüldse häda midagi, eks ma räägiks teist juttu, kui peaksin oma konditsioneerimata kontoris passima, aga õnneks on mul puhkus.
Magamisega on muidugi raskusi, aga millal mul neid poleks, nii et üldiselt ma erilist probleemi ei näe. Temperatuuris vähemalt mitte, kuivuses küll.

Esimese puhkusenädala veetsin põhimõtteliselt üksinda metsas.  Korjasin märkimisväärses koguses mustikaid ja vaarikaid, esimesi jagub veelgi, teised on nüüdseks kardetavasti krimpsu kuivanud või maha varisenud, Vihtu tegin. Vahepeal ikka ujuma ja siis uuesti metsa. Ja siis uuesti ujuma ja jälle metsa.
Et kõigest sellest loomulikult minu jaoks arvestatavaks koormuseks ei piisanud, siis katsetasin vahepeal ka ooterežiimile pandud jooksu. Kannatas joosta küll, ainult tempot alla lasta üldse ei saanud, siis oli mustmiljon parmu otsekohe ümber.
Ka maastikuratta tirisin vahelduseks lagedale ja taastutvusin lapsepõlveradadega. Sealjuures selgus, et ega ma enam ikka ülearu hästi ei mäleta, kust kuhu sai, nii et see ettevõtmine sai plaanitust omajagu pikem, aga selles oligi teatav võlu – sõita, omades ähmast ettekujutust, kuhu käsil olev tee peaks viima, ent avastada siis ennast hoopis natuke teises kohas.
Õhtud ja jupiti ka ööd kulusid raamatute lugemisele. Tahvel oli igaks juhuks kaasas, aga kui seda üldse vaatasin, siis kerisin mehhaaniliselt läbi uudisvoo lihtsalt sellepärast, et tagasi linna naastes ei sunniks mingi ähmane kohusetunne mind korraga kõigele otsa vahtima, mitte sellepärast, et see kõik mind kuidagimoodi üldse huvitanud oleks. Ainus tegelik kasu seisnes selles, et tahvlist sai ootamatu elektrikatkestuse päeval vaadata, kui kaua katkestus kestma peaks. Millest lõppkokkuvõttes siiski mingit tolku polnud, kuna elekter oli lubatud kahe asemel ära seitse tundi. Eks ma oleks ju selle naasmist ise ka märganud.

Muidugi olid need keskmiselt kümnetunnise ringitrampimisega päevad osalt selleks, et vältida tõele näkku vahtimist. Mis seal ikka. Tean ju niigi, et midagi ülearu ilusat sealt vastu ei saanud vaadata. Enesetunne oli puhkuse alguseks kirjeldamatult hapraks kulunud. Kõik oli ära antud. Vastu saadud väga vähe. Kõõlusin serva peal, aga nagu ikka, keegi isegi ei märganud. Äraaetud hobust halastusest maha ka ei lasknud. Kirg, rõõm, loovus, armastus, kõik nad olid kuhugi kadunud või kollektiivselt hinge heitnud, mulla peale kraapinud ning asendunud kohustuste, tuima rühkimisega, toore jõuga päevadest läbi murdmisega.
Eks ma ju tunnen ennast. Eks ma olen seda kõike varemgi kogenud. Eks ma oskan ära oodata selliste perioodide möödmise ka ilma liigselt paanikasse sattumata. Ja heakene küll, kui ego on näljas, siis see ei tapa. Aga kui näljas on hing?
Vähe ma ei üritanud siis. Tegin veel rohkem trenni. Üritasin natuke vähem töötada ja võitlesin tundega, et peaks palju rohkem. Käisin metsas. Ja massaažis. Ja ooperis. Ütlesin inimestele, kes ikka ja aina tahtsid ärakuulamist, et ma ei jaksa.
Oluliselt ei aidanud, sest see kõik oli juba ammu pooliku ämbriga tulekahju kustutamine. Peas oli ainult üks mõte. Või kaks.
Esimene oli see, et ma olen nii väsinud kõigest.
Ja teine see, et ma tahan koju. Kodu on siin mõistagi hingeseisundi tähenduses.
Tundsin klaasseina enda ja maailma vahel. Nähtamatu. Välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.
Vahetevahel ma mõtlen, et ongi ainult kaks võimalust – kas eralduda kõigist ja kõigest. Või ollagi kogu aeg läbipõlemise seisundis.
Ma ei tea, mida tähendab mitte tajuda teiste inimeste emotsioone. Ma ei tea, kuidas see on, kui tunned alati kõige tugevamana, kõige esimesena seda, mida sina ise tunned. Tahad. Vajad. Võin vaid ette kujutada, et see võiks olla erakordselt… normaalne tunne. Aga mis teha, mida pole antud, seda pole antud.
Õnneks saabus puhkus. Midagi ei pea tegema. Midagi ei pea otsustama. Selge, et vana enam ei tööta. Ja uut veel pole. Ma ei tea, mida täpselt edasi teha. Ma ei tea, miks hoida oma elus nii suurel hulgal ühepoolseid suhteid. Mitte midagi ei tea.
Just täpselt praegusel hetkel pole vaja ka.
Joon vinho verdet.
Aken on lahti ja öö tuleb tuppa.

Muusika: Tarkovsky Quartet “Nuit blanche”

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Põhi:
65 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
50 g suhkrut
2 muna
250 g hapukoort
100 g kamašokolaadi
175 g punaseid sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Täidise jaoks klopi munad kergelt suhkruga lahti, lisa toasoe kohupiim ja hapukoor, sega ühtlaseks. Lisa jämedalt hakitud kamašokolaad ja punased sõstrad, vala täidis vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui täidis tundub väga vedel, lase veel kümmekond minutit küpseda. Keskelt võibki kook veidi võbisev jääda.
Lase koogi avatud uksega ahjus tund aega jahtuda, tõsta siis välja ning jahuta lõplikult.
NB! Kook on väga vähemagus, kui eelistad magusaid kooke, siis suurenda kindlasti suhkru kogust.

Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

Frédéric Gros ütleb raamatus “Kõndimise filosoofia”, et kõndimine pole sport. Samamoodi väidan mina, et maanteerattasõit pole sport.
Muidugi ma tean – on velotuurid ja raha ja meediahullus ja doping ja on oma pühakud ja patused ja on ka omajagu keskealisi mehi, kes lähevad kadunud noorust taga ajades hulluks.
Pole minu maailm. Üldsegi mitte.
Ning see on osalt ka põhjus, miks ma üldiselt hoian ennast eemal rahvaspordiüritustest. Ma armastan maanteerattasõitu muudel põhjustel.

See on aus mäng.
Võrdne mäng.  Nii palju, kui annad, saad ka vastu. Iga pedaalipöördega liigud edasi. Raske rassimisega jõuad mäkke, preemiaks saad hinge tõmmata. Avarama vaate. Päästva laskumise.
Miski, mis on päris ja samas nii lihtne. Senikaua, kuni jätkad pedaalimist, jõuad vähemalt kuhugi kindlasti. Mida ei saa arvatavasti öelda suurema osa igapäevategevuste kohta. 

See on esteetiline.
Mööduv maastik oma varjunditega ning sportlikud inimesed värvilistes rattariietes tuhisemas edasi oma haprana tunduvate sõiduvahenditega vaid tasase sahina saatel ja nõnda petliku kergusega. Pole lärmi, pole toorest jõudu, on puhtus, selgus, lihtsus.

See on vabadus.
Joovastav vabadus, mida sa ise, omaenese jõuga, käsutad. Tuul su näol. Jõud su lihastes. Maastik su ümber ja taevas su üle. Kõik muu jääb kaugele.
Vabadus jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika ja minna.
Mul pole alati aega terveks nädalavahetuseks metsa minna, aga mul on pea alati aega kas või tunnikesekski linnast välja sõita. Kui mul ka seda poleks, siis oleksin ma oma elu ori ja võiks tekkida küsimus, milleks ma üldse eksisteerin.

See on meditatiivne.
Rütmiline vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine.
Mõnikord kirjutan ma sõitmise ajal mõttes teksti, vahel aga lasen mõtetel lihtsalt tulla ja rahus minna ega võta neid endaga kaasa. See on kõige lähemal meditatiivsele seisundile, mida ma ilmselt üldse olen suuteline saavutama.

See on kohal oleku jõud.
Pole ärevaid mõtteid ega võõraid energiaid. Ainult ma ise ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Mulle on antud rahutu ja tähendusi otsiv meel, mul on keeruline olla hetkes kõigi oma ja võõraste tajude ja mõtetega. Vahel ma püüan, lihtsalt istuda, olla midagi tegemata. Aga ma ei oska end neisse hetkedesse kaotada. Üks osa mind jääb alati valvsalt kõrvalt vaatama ja kommenteerima:
“Üritad siin lõõgastuda, jah? Aga äkki me ikka kastaks enne tomatid ära ja siis lõõgastuks?” Ja nii edasi.
Rattaga sõites olen ma kohal. Hetkes ja iseendas.

See tähendab kuhugi kuulumist.
Ma eelistan muidugi sõita üksi, aga kaasratturitele noogutades või naeratades tuleb meelde – et kuigi me enamasti ei tunne üksteist, kuigi võib-olla lahutab me tõekspidamiste ja väärtushinnangute maailmu kuristik, millest ei vii kunagi üle ühtki purret, jagame me siiski omavahel mingit asjasse pühendatute teadmist.

See on võimalus olla mina.
Ma olen introvert, mis tähendab, et ma pean saama oma akusid üksinda laadida.
Ja ma olen empaat. Mis tähendab pidevat sensoorset, emotsionaalset ja sotsiaalset ülekoormust ja võitlust maailmas, mis on üldjuhul kaugelt liiga intensiivne ja lärmakas.
Kõigi ümbritsevate emotsioonide tajumine väsitab mind õhtuks nii ära, et ma ei suuda enam aru saada, mida mina ise tunnen. Harjumus olla alati, igas situatsioonis, igas seltskonnas automaatselt selline, nagu parajasti vaja on, tekitab lõpuks alalise eksistentsiaalse küsimuse, milline üldse on autentne mina ja kas teda kunagi ka puurist välja lastakse.
Kaks tundi jalgrattasõitu toob mind jälle endasse tagasi, tuul puhastab mu mõtted ja ma saan jälle aru, kus lõpeb maailm ning kus algan mina.

See on investeering.
Ma mõtlen sellele hirmuga, kui peaksin vanemas eas mõne tõsise terviseprobleemiga meditsiinisüsteemi lõksu sattuma. Mitte miski ei anna sajaprotsendilist garantiid, et seda ei juhtu. Ka jalgrattasõit mitte. Aga vähemalt midagi olen ma füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ja säilitamiseks teinud.
Voolujoonelised jalad saab kauba peale. (Kõrge säärega saabaste kandmisest muidugi tuleb loobuda, sest lukk ei lähe kinni.)

Kas see peab just tingimata olema maanteeratas? Ei, ilmselt mitte.
Ka mina olen siiski suurema osa oma elust sõitnud maastikurattaga. Aga ühel hetkel sellest enam ei piisanud.
Mind võlub kiiruse ja vaikuse kombinatsioon, mis ühtlasi tähendab, et trennid ja distantsid on pikemad ning aistingud seetõttu mitmekesisemad. Distantsi pikkus tähendab rohkem uusi (või vanu) paiku, ajaline mõõde lisab muutuva valguse, tuule, temperatuuri.

Võib küsida, mida on üldse näha, seilates aerodünaamilises sõiduasendis 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda asfalti.
Väga palju on näha. Ja tajuda.
Enamasti ma küll ei kruiisi lihtsalt niisama, vaid siiski teen trenni, aga see on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening.
Füüsiline vorm ja aeroobse treeningu teada-tuntud kasu ei ole mitte tähtsusetud, ent peamine eesmärk on meelerahu ja loov mõttelend.
Niisiis ei tähenda minu tüüpi treening, et ma pressiksin ainult edasi, hambad ristis ja nägu kivinenud, et veel kas või sajandiku võrra kiiremini sõita, mitte midagi enese ümber ja sees märkamata.
Ei, ma vaatan, kuidas valgus muutub.
Märkan, mis värvi on pilved ja põllud ja puud.
Tunnen sireli- või jasmiini- või õunalõhna õhtuses õhus, kui väiksematel teedel taludest mööda sõidan.
Kevadel kerib lõokese laul sinisemast sinisesse taevasse ning võpsikutes laksutavad ööbikud.
Suvel sõidan vahel äikesepilve ees või järel, aga piiskagi ei saja ometi mu peale.
Augustiõhtutel saadab mind valmivate viljade kohal kõndiv Kuu.
Sügisesed hanekolmnurgad rändavad üle ääretu avaruse.

Ja tagasi koju jõudes tunnen ennast omaenese nahas turvaliselt.
Kõik on piisav.
Kõik on korras.

Muusika: Joni Mitchell “Both Sides Now”

 

Kümme aastat sai täis. Kohupiima-mustikamoosikook

Alati. Ikka mina. Kogu oma elu. Juba siis, kui ma lastemuusikakooli astusin…
Lohistan läbi elu kaasas selle uskumuse taaka, et maksimum on tegelikult ainult miinimum ja et mitte iialgi ei ole piisav.
Kust see täpselt alguse sai, võin ma aimata, aga süvenes see kahtlemata koolis, kus kõik, mille eest teised kiita said, oli minu jaoks standard või isegi miinimum. Mind ei kiidetud, mulle öeldi, et midagi vähemat poleks minult oodatudki. Üldiselt tundus mulle kogu aeg, et teiste jaoks oli latt alati tunduvalt madalamal kui minu jaoks. Tegelikult tunnen ma seda jätkuvalt.
Aga oleks siis, et ma võrdleks ennast teistega. Ei, ma võrdlen ennast endaga ja see on palju hullem.

Hullemast päästis mind kooliajal ilmselt ainult asjaolu, et suurem jagu tuli mulle enam-vähem iseendast kätte, selle nimel, mis ei tulnud, ei viitsinud ma ka spetsiaalselt eriti pingutama hakata. Oli neidki kordi küll, kus selgus, et tegelikult võib teatavast vaevanägemisest siiski mõningane tulu tõusta. Näiteks sel juhtumil, kui ilmnes, et vene keele käänamine ikkagi kuidagi osmoosi teel ei olnud imendunud ning ma sain lihtsalt kahe. Vähese sihipärase vaevanägemisega see ära õppida ja hinne viieks parandada osutus muidugi täiesti võimalikuks, aga mingit soovi seesugust praktikat järjepidevalt rakendada see minus siiski ei tekitanud.
Häid hindeid sain ma niikuinii ilma erilise õppimiseta enamikus ainetes, välja arvatud füüsika (järjepidevalt), eri aegadel ka keemia ja matemaatika.  Tõenäoliselt oleks muidugi olnud võimalik teha endale selgeks ka füüsika ülejäänud valdkonnad peale nende kahe, mis mulle huvi pakkusid ja arusaadavad olid (ehk siis tuumafüüsika, nii palju, kui meile seda tutvustada üldse jõuti, ja elektriasjandus). Aga mitte miski ei motiveerinud mind selleks, sest omast arust ma tegin juba niigi kõik võimaliku.
Sest mida iganes mingil alal vaja oli, seda ma tegin. Olümpiaadid. Mälumängud. Kõnevõistlused. Kooli TV ja Ümber Euroopa (olid selline telemäng ja -viktoriin tollal). Ma käisin isegi matemaatika- ja keemiaolümpiaadidel!
Sport, loomulikult. Tollal jooksin ma küll peamiselt sprinti, aga ega see ei tähendanud, et mind poleks ette lükatud, kui oli näiteks vaja kolm kilomeetrit maastikukrossi joosta. Kehalises kasvatuses olin üks tugevamaid, aga isegi mul olid alad ja harjutused, mis mulle ei sümpatiseerinud, näiteks meeskonnamängud (välja arvatud jalgpall) ja koordinatsiooniharjutused. Ja maastikukross.
Sellegipoolest oli endastmõistetav, et ma lähen. Igale poole. Ja ikkagi oli see justkui kogu aeg vähim, mida minult oodati. Mitte et ma oleks suutnud üldse ette kujutada, mismoodi see maksimum veel välja oleks pidanud nägema.
Võib täiesti olla ka, et juba sellest ajast peale olengi ma allergiline kõigi endastmõistetavalt võtmise ilmingute suhtes.

Võib-olla hakkas vajatud ja tahetud olemise eristamine ka juba siis pihta, kuigi teadvustamatult. Minu jaoks ulatub nende eristus tüki maad kaugemale kui romantilistesse suhetesse, mis on see, millest enamasti ses kontekstis räägitakse. See ulatub igale poole tegelikult. Muidugi ma saan aru sellest, mida vajatud olemise eestkõnelejad silmas peavad. Nad peavad silmas, et andmine ja saamine peaksid olema vastastikused.
Aga nad ei ole. Minu kogemuse kohaselt pole nad seda peaaegu kunagi. Sellepärast huvitabki mind peamiselt, mis/kes jääb alles siis, kui enam mitte midagi endast anda ei ole. Siis on nad kõik kadunud ja keegi ei ütle, et nüüd on sinu kord. Seda korda ei tule. Alati on keegi kurvem, õnnetum, väsinum. Alati on neid, kes vajavad ära kuulamist, õlale patsutamist ja Õigeid Sõnu.
Alati on veel teha midagi muud, teha rohkem, teha paremini. Ja-jah, ma tean küll, et eelkõige peaks ise endale meelde tuletama, kus on piir. Ise ajad ennast rappa, ise tirid pärast juukseid pidi välja – tere tulemast minu ellu. Ma võin roostevabast terasest olla küll, aga on seda siis nii palju palutud, et vahelgi keegi käe ulataks?

Vahel kuulen või loen kuskilt, kuis mõni inimene ütleb, et talle ei meeldi iseendast rääkida. Ei saa öelda, et ma probleemist aru saaksin. Esiteks, kus need inimesed on, kes tahavad teid kuulata, mitte iseendast rääkida?
Ja teiseks, sellele on väga lihtne lahendus – juhtige jutt vestluskaaslasele ja tal ei tule enam meeldegi midagi teie kohta pärima hakata, kui te teda aktiivselt kuulama asute. Ma kinnitan teile, et aktiivne ja empaatiline kuulamine on täiesti vastupandamatud ning te ei pea enam kunagi iseendast rääkima. Ja siis saab teist ajapikku igaühe terapeut ning kui see kõik lõpuks liiga kurnavaks muutub, siis võite ainult iseennast süüdistada, oleksite ikka pidanud rohkem endast rääkima, nüüd on juba hilja, nüüd lasub teil vastutus.

Kusjuures kunagi see meeldis mulle väga – olla roostevabast terasest. Olla alati tugevam. Olla olemas. Olla vajalikki ilmselt. Enam mitte. Enam ei jaksa. Ei viitsi. Ei taha. Mis siis ikka juhtub, kui ma ei tule, ei tee, ei kuula, ei ole, ei mõista. Mitte midagi ilmselt ei juhtu. Esialgu tahab süütunne murumadalaks vajutada kindlasti, aga kui selle kätte ära ei sure, siis edaspidi peaks minema kergemaks. Ehk isegi nii kergeks, et mõtegi sellest hakkab totter tunduma, mis koormat kogu aeg kaasas lohistatud sai.
Mis mõte on loopida oma rõõmuraasud hädamerre? Kui rõõm jagamisest ei suurene, vaid sureb kui kastetilk päikesepaistes, siis hoian seda parem ainult iseenese jaoks. Võib-olla siis ei muutuks ka kõik, mis ma teen või olen, sama endastmõistetavaks nagu mööbel.
Mis mõtet on rabeleda, kui pole isegi enam aega korraks peatuda ja lilli nuusutada?
Ma kardan, et see pole mitte armastuse puudus, mis meid siin maalapil närtsitab, vaid elurõõmu puudus. Hygge puudus, kui soovite. Me (st eestlased) oleme nii hõivatud kõigega, mida ‘peab’, et unustame elurõõmu ja inimesed enda ümber.

Foto: @lenjisan

Vasikavaimustus maanteeratta-hooaja algusest maksis muidugi kätte jooksurajal. Olin lõpuks sunnitud alla andma (kujutate ette, kui raske see oli!) ja möönma, et kogu see tegevus viimase aja neljatunnise ööune baasilt käib mulle üle jõu. Sundisin ennast otsustama jooksmine kuni puhkuseni pausile panna.
Ega ma tegelikult olengi pigem ikka jalgrattasõitu oma peaalaks pidanud, jooks tekkis sinna juurde esmalt asenduseks nendeks 4-6 kuuks, kui rattaga sõita ei kannata ning rohkem ruumi ja aega ja mingit eraldi staatust hakkas nõudma alles hiljem (eelnimetatud ellusuhtumine ilmselt ei olnud sealjuures tähtsusetu komponent).
Jalgrattasõit muidugi ei ole sport, see on meditatsioon. Oled sina ja su ratas ja kilomeetrid, mille möödumist sa ei märkagi. Lõhnad, valgus ja värvid, mis iga nädal uued. Mõtted, mis jäävad maha. See on vabadus. Ma ei vahetaks seda millegi muu vastu.
Sellepärast ei saa ka väsimus sealt lõivu. Mu tavaline jooksudistants, kümme kilomeetrit (et võiks ju vähem joosta? Mitte mingil juhul!), on praegu liiga raske, viiskümmend kilomeetrit rattaga sõita mitte veel, sest see pakub lihtsalt nii palju positiivseid emotsioone. Ja mitte ühtegi võõrast draamat!
Muidugi, kui mina ütlen, et ma olen väsinud, siis tähendab see Väsinud. Võttes arvesse eelpool nimetatud ja nimetamata põhjusi, pikka kannatust, kõrget valuläve  ja kolme doktorikraadi enda tagantpiitsutamise alal, julgen ma arvata, et enamasti oleks inimesed selleks ajaks ammu loobunud üritusest kõike absurdse järjekindlusega koos hoida. Tõsi, ega ma ise ka enam päriselt ei suuda igaks õhtuks seda rahnu jälle üles mäkke tirida, et järgmisel hommikul jälle mäejalamilt alustada. Esialgse paanika järel asusin seda kogemust siiski erapooletu huviga jälgima. Siit on üht-teist päris palju õppida.

Aga et kümme aastat?
Blogimist loomulikult. Täiesti teadlikult ei kirjutanud siia juttu sellest, mis kõik selle aja jooksul toimunud on ja mis kõik blogimine mu ellu toonud on. Klišeed ajavad mul südame pahaks, vabandust,
Ja rabarberikooki ka ei ole. Õudselt tüütu on teha kogu aeg nii, nagu peab, nii nagu on Õige™ (ja rabarberikoogi retsepti jagamine teatud mõttes toidublogis seda ju praegu oleks).
Aga sellega on mul eluaeg probleem olnud, ‘õige’ ja ‘peab’ ja ‘miks siis kõik nii teevad’ ei ole minu jaoks mitte mingisugused argumendid, amorfne ‘kõik’ ei ole absoluutselt mingi autoriteet ning nende baasilt antud (eriti palumata) nõuanded ajavad mul okkad otsekohe turri. Võib siis arvata, kui vaevarikas pidi olema see ruudu pressimine ringi, et ma lõpuks alateadlikult selle mõtteviisi omaks võtaksin. Mitte täielikult muidugi, sest kõikidesse raamidesse ma siiski ei ole ennast surunud ega kavatse sellesuunalise protsessiga ka edaspidi algust teha. Pigem vastupidi.
Ühesõnaga, rabarberikooki ei ole (rabarberit ka ei ole, kui juba jutuks tuli). On üks hea, käsitsi üles kritseldatud kohupiimakoogi retsept, kindlasti pole see minu leiutatud, aga kaerajahu ja mustikamoos on küll minu lisandused.

Muusika: U2 “Kite”

Kohupiimakook mustikamoosiga

Põhi:
70 g võid
50 g suhkrut
1 muna
70 g täistera-kaerajahu
15 g kartulitärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
70 g hapukoort
2 muna
15 g kartulitärklist
50 g suhkrut
1,5 dl vahukoort
mustikamoosi

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Seejärel lisa omavahel segatud jahu, tärklis ja küpsetuspulber. Sega ühtlaseks tainaks ning suru see võiga määritud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on üsna pehme, siis on seda lihtsam teha jahuste kätega.
Täidise jaoks sega kohupiima, suhkur ja munad, lisa tärklis ja hapukoor ning sega ühtlaseks. Kõige lõpuks sega ettevaatlikult juurde vahustatud koor.
Vala täidis vormi, tõsta täidise peale moositäppe ning tõmba neist noaga läbi, et tekiks muster. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Enne serveerimist lase täielikult jahtuda.