Maasika-tatrarull sefiiriga

Kunagi arvasin ma, et sõnad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad, aga ehk polegi see päriselt tõsi. Vähemalt on mul endiselt suur usk sõna jõusse. Ikka veel. Mõnikord on tunne, et sõnadega suudaksin kõike. Muuta olnu olematuks. Võimatu võimalikuks. Kui ma ainult leiaksin just need õiged sõnad…
Aga ma tean, et nii lihtne see pole. Ka kõige õigemad sõnad võivad kõlada tühjusesse. Või valel ajal. Tähendusrikastest sõnadest sildadega ületatakse inimeste vahel haigutavaid kuristikke ainult (halbades) filmides, elus on ütlemata jäänud sõnade jaoks hiljem enamasti juba liiga hilja.
Öeldud sõnal on rohkem jõudu kui mõeldud sõnal, kirja pandud sõnal veel rohkem. Sellepärast räägin ma vähe. Ainult siis, kui on midagi öelda. Ainult siis, kui mind tõesti kuulatakse. Öeldud sõna tähendab minu jaoks üldiselt ka seda, mida ta tähendab, ning ikka veel kipun ma lubadusi ja kokkuleppeid sõna-sõnalt, mitte jutujätkuna võtma. Kui me õhtul räägime, et lähme kalale, siis suundun ma hommikul kummikuid ostma, kuigi teile võib-olla ei jäänud üldse muljetki, et oleksime milleski kokku leppinud.
Aga teisalt saab minu reaalsus  reaalsuseks just sõnades, sest aegadel ja eludel on helid ja pildid ja värvid, aga kõige rohkem on neil lood. Kui vaene peab olema elu, millest ei saa luua mitte ühtegi lugu. On’s selliseid elusid üldse olemas? Lugusid loomata möödunud aeg on ju raisatud aeg.
Kunagi ütles mulle keegi, et ma unustavat olemasolevat hetke nautida, sest kirjutan sellest oma peas juba lugu. Aga see pole (enam) tõsi, nüüd oskan ma ennast hetkesse unustada küll, sest niisuguste hetkede puhul, milles on loo puudet juba algusest peale tunda, kirjutavad sõnad ennast hiljem niikuinii ise üles.
Sest alguses oli ikkagi hetk. Alles siis sõna.

Homme algab kalendrisuvi. Olgu tas palju hetki ja lugusid.

Muusika: Lambchop “I’m Thinking of a Number”

Maasika-tatrarull sefiiriga

Maasika-tatrarull sefiiriga

Rullbiskviit:
4 muna
100 g suhkrut
100 g toortatrajahu

Täidis:
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
100 g vanillisefiiri
200 g maasikaid

Kaunistamiseks:
maasikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, selleks kulub mikseri täisvõimsusel 7-10 minutit. Sõelu tatrajahu munavahu peale ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 200-kraadise ahjus 8 minutit. Jälgi, et biskviit üle ei küpseks ning võta ahjust kohe, kui see on õrnalt pruunikas ning hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Aseta lauale teine küpsetuspaberileht, kummuta sellele küpsenud biskviit ning eemalda pealmine paber. Keera biskviit koos aluspaberiga rulli, alustades pikemast servast ning lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta koor ning sega juurde kohupiim. Tükelda sefiir ja maasikad ning sega vahukoore-kohupiimaseguga.
Keera jahtunud biskviit lahti, määri täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata, keera uuesti tihedalt rulli, paki paberisse ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista maasikatega ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Maasika-tatrarull sefiiriga

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Me armastame ooperit! 3. osa – tenorid

Baritonid ja bassid kuulatud, valmis tenoriteks?

Jah. Nojah. Tenorid kipuvad olema ooperi A ja O (või ehk siiski pool sammukest sopranitest taga) – kõige virtuoossemad aariad, esimeste armastajate ja traagiliste kangelaste rollid, publiku armastus, raha, au ja kuulsus.

6a0133ec991857970b0134852e598a970c

Selle pildi on muidugi ilmselgelt joonistanud keegi bariton, kuna näeb ennast ainsana mõtlemas, kuidas põhitegevust e laulmist edukamalt sooritada.

Mul isiklikult on tenorivaimustus ammu läbi põetud ja tenorite leivanumber-aariate (“La donna e mobile”, “Nessun dorma”, “Una furtiva lagrima” jt) perfektne esitus ei suuda mind panna vaimustusest kiljuma, vaid tekitab pigem tahtmise süüdistada solisti katses võita odavat populaarsust.

Nii et jah, see hääleliik on mu jaoks veidi üheplaaniline oma (sõltuvalt lauljast rohkema või vähema) ilutsemise, bravuurikate lõpu-crescendodega (bassid ja baritonid laulavad kohati märksa enam nii, nagu neil oleks tõsi taga) ja jällegi konkreetsest lauljast sõltuva kombega puistata aeg-ajalt kõrgeid noote ka sinna, kus neid ette nähtud pole. Pluss – mida kuulsam laulja, seda rohkem kalduvust kaaslauljaid ignoreerida, et oma vokaalne võimekus rohkem välja paistaks. Rääkimata alalõpmata (valget) salli kandva ja teed joova tenori stereotüübist. Ja lisaks on nendega muidugi veel see häda ka, et libretode loogika nõuab üldiselt, et tenor oleks noor ja näeks hea välja, ent sagedamini tuleb meil siiski kohtuda keskealiste heas toitumuses härrasmeestega, kes püüavad teeselda, et on 20-aastased nälgivad kunstnikud Pariisi Ladina kvartalis.
Kõlas nüüd maru halvasti, jah? Ei, ega asi nii hull ka ei ole, head tenorit on ikka väga hea kuulata, lihtsalt see tähendab, et minu nõudmised neile on teistest hääleliikidest veel suuremad.

Tenorite puhul väga lihtsa liigitusega ei pääse. Et kellegi vastu mitte väga ebaõiglane olla, tuleks eristada vähemalt 4 kategooriat: tenore di grazia, lüüriline tenor, spinto, dramaatiline tenor. Viiendaks võib juurde lisada Mozarti tenori.
Ja loomulikult on veel olemas kontratenorid, ent nendel ma ei peatu, kuna põhimõtteliselt pole tegemist üldse tenoritega, sest hääleulatus on neil pigem metsosoprani oma. pealegi suudavad väga vähesed neist laulda loomulikult ja ilma falsetita, mistõttu kogu üritusel on enamasti piinlik pingutuse maik juures.

Ilmselt oleks just tenorite juures ka asjakohane mainida igipõlist vaidlusteemat ooperifännide hulgas – mineviku hääled vs kaasaegsed lauljad. Ma ise küll ei arva, et pidevalt võrdlema peab, aga on palju neid, kelle meelest on kaasajal kõik üks suur allakäik ning enam ei ole kedagi, kes suudaks sama mis suur see ja too. Pigem on asi vast siiski tehnika arengus, sest kui praegu juhtub laulja mõnel noodil komistama või pole tal lihtsalt parim päev, näeb seda HD-kvaliteedis pool maailma, mineviku häältest on meil aga niisuguse kvaliteediga salvestused, mis tekitavad kahtluse, kas need lauljad üldse viisigi pidasid. Mine ja võrdle neid siis omavahel.
Lisaks sellele peab ka ooper võistlema ülejäänud muusika- ja meelelahutustööstusega, mis seab varasemast tunduvalt suuremad nõudmised sellele, mida, kus ja kuidas lauljad peavad esitama ja kuidas välja nägema, mis omakorda toob tõelistelt ooperipuristidelt kaasa totaalse absurdini kiskuvad süüdistused, nii et kaasaja suurimatel ooperistaaridel on andunud poolehoidjaid ja vihaseid kriitikuid ühepalju.
Ka mina olen lüüriliste tenorite puhul arvamusel, et praegu ei ole ega paista lähemal ajal ka tulemas konkurentsi noorele José Carrerasele, kes napi kümnekonna aasta jooksul suutis aukartust äratava hulga rolle ooperiajalukku laulda, ent see on siiski pigem erand. Üldiselt ma jälgin ikka rohkem kaasaegsete lauljate hääle ja rollitõlgenduste muutumist, selle asemel, et keskenduda mõnele mineviku etalonile.

Nagu ikka, alustagem kõrgemalt. Tenore di grazia (ehk leggero tenor) on lüürilise koloratuuri meesvariant, väga kerge ja liikuva häälega ning suuteline laulma kõiki kõrgeid fiorituure täiel häälel. Tüüpiliseks näiteks siin on Almaviva aaria “Ecco ridente in cielo” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Juan Diego Flórez.

Peruulane Juan Diego on praegu kahtlemata nimetatud hääleliigi silmapaistvaim esindaja, kusjuures teda ei iseloomusta üldsegi suur hääl, aga selle varjamiseks kasutab ta osavasti volüümi lisamist, nii et mulle tundub kohati, et see nö toores jõud hakkab loomupärast elegantsi varjutama. Sealjuures täiesti tarbetult, sest tenore di grazia puhul on elegants sama oluline kui kogu koloratuurakrobaatika, mida Flórez kahtlemata virtuoosselt valdab. Mõningate arvamuste kohaselt küll Lawrence Brownleele alla jäädes, ent see on nüüd suuremalt jaolt maitse küsimus.
Pealegi on Brownleel komme, mida tipptasemel solistide puhul näha ei tahaks – ta nimelt valmistub kõrgeteks nootideks täiesti kuuldavalt ja nähtavalt, nagu mõned iluuisutajad, kes hüppeks terve liuvälja ulatuses hoogu võtavad. Seda valmistumist ei ole hea kuulata, pealegi käib mul niisuguse hoovõtu peale endiselt südame alt külm jutt läbi hirmust, et kohe tuuakse kuuldavale mingi kääksatus.
Nii et ühesõnaga, selle kõigega tahtsin ma tegelikult öelda, et selles aarias ja üleüldse Almaviva rollis ei ole Juan Diegot siiani keegi ületanud.

Teiseks näiteks olgu Nemorino aaria “Una furtiva lagrima” Donizetti ooperist “Armujook” laulab Rolando Villazón.

Mehhiko tenor Villazón (nagu ka argentiinlane Marcelo Álvarez) on tegelikult oma repertuaari üpris edukalt dramaatilisemate rollide suunas laiendanud, ent mina liigitaks ta siiski pigem lüüriliseks tenoriks, niisiis valisin ta siinpuhul esitama taas üht äärmiselt kuulsat aariat, mida tüüpiliselt on laulnud nii lüürilised kui leggero tenoid. Villazón ise aga meenutab mulle nii väga Mr. Beani (ja muuseas teeb ta vabal ajal ka haiglaklouni tööd), et tema näitlemist dramaatilistes rollides on natuke raske tõsiselt võtta, isegi kui ta suurepäraselt ja kogu hingest laulab (mida ta enamasti teeb). 2009. aastal tegi Villazón läbi operatsiooni, mille käigus eemaldati tal häälepaelte tsüst ning pärast aastast puhkust pidi ta praktiliselt uuesti laulma õppima.

Edasi siirdume lüüriliste tenorite juurde ning esimeseks näiteks on Rodolfo aaria “Che gelida manina” Puccini ooperist “Boheem”, laulab José Carreras.

See oli üks Carrerase nimirolle ning nimetet aaria on tuntumaid tenorite repertuaarist. Minust veel hullemad puristid väidavad muidugi, et see konkreetne esitus on pool tooni madalam kui peaks. Nojah, võib-olla, aga mina kuulen siin ainult täiust. Seda heideti talle peamiselt ette, et tal tõepoolest oli probleeme kõrgete nootidega, aga see, et sa tehniliselt ja/või jõuga suudad mingit nooti laulda, polegi veel mingi näitaja. Tuleb see kõik vabalt, puhtalt, helisevalt? Vaat kui ei tule, siis jätagi laulmata ja vähemalt mina olen rahul, sest ma ei ole kõrgeid noote, millest ooperi puhul muidugi üle ega ümber ei saa, kunagi päris eesmärgiks omaette pidanud.

Teine näide lüüriliste tenorite repertuaarist on Lenski aaria “Kuda, kuda võ udalilis” Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin”, laulab Piotr Beczala.

Eelkõige romantiliste slaavi ooperite ja bel canto spetsialist, poolakas Piotr Beczala on praegu üks juhtivaid lüürilisi tenoreid koos Vittorio Grigolo, Joseph Calleja ja Ramón Vargasega. Beczalal on väga hea vokaaltehnika ning muidugi on Lenski roll otsekui tema jaoks kirjutatud. Samuti tuleb teda kiita otsuse eest jääda kindlaks oma ampluaale ning mitte anda järele kiusatusele laulda spinto rolle, sest selleks tal selgelt võimed puuduvad.

Edasi siirdumegi spinto rollide juurde ning siin alustame Cavaradossi aariaga “E lucevan le stelle” Puccini ooperist “Tosca”, laulab loomulikult José Carreras.

Ja siin see nüüd on – kui keegi ikkagi sunniks mind kõigi tuhandete ooperiaariate hulgast nimetama ainult ühte, siis see ta oleks ja nimelt selles esituses.
Tehniliselt suurepäraselt suudavad seda ette kanda kaasaegsedki – aga nad laulavad Cavaradossit, José Carreras oli Cavaradossi. Tema tugeva, kõlava, selge, metalselt heliseva, täiesti unikaalse tämbri ja sooja tonaalsusega hääle puhtale ilule ja emotsionaasetele esitustele võrdset ei ole ma veel leidnud. Ühtlasi tõestas Carreras veenvalt sedagi, et lüüriline tenor ei pea absoluutselt laulma ninahäälega. Tema unikaalsetest rollikäsitlustest rääkimata, Carreras ei laulnud kunagi vaid noote, vaid muutus ise otsekui osaks muusikast.
Ilmselt on see tõsi, et rohkem kui raske haigus keerasid ta hääle tuksi kehvapoolne vokaaltehnika ja liiga rasked dramaatilised rollid, samas on just neist rollidest mõnedki igaveseks ooperiajalukku kirjutatud, nii et võib-olla oli see õigustatud risk – särada lühikest aega eredaima tähena, selle asemel, et aastakümneid üha samu lüürilisi rolle laulda.

Teine väga kuulus spinto tenori aaria on Calafi aaria “Nessun dorma” Puccini ooperist “Turandot”, laulab Luciano Pavarotti.

See on üks keerulisemaid, samas aga ka tuntumaid ja populaarsemaid tenori aariaid üleüldse ning siinsest esitusest võib ka selgesti mõista, miks see nii on. Pavarotti aga kuulus kahtlemata suurimate tenorite hulka ning ehkki hilisemad kolme tenori kontserdid jäid alati muusikalise väärikusse piiridesse, heitsid need siiski kolmikule kui ooperilauljatele veidi varju, mistõttu kiputi unustama, et omal ajal ja omades rollides kuulusid kõik kolm ilma mingi kahtluseta absoluutsesse tippu.

Dramaatilise tenori (ehk tenore di forza) parimaks näiteks võiks olla Otello aaria “Niun mi tema” Verdi ooperist “Otello”, laulab Plácido Domingo.

Otello oli Domingo nimiroll, milles ta on ületamatuks jäänudki. 1991. aastal Viinis kestsid ühe etenduse järgsed ovatsioonid tund ja kakskümmend minutit ning tenor käis kummardamas 101 korda. Kuulsast kolmikust on just Domingo kindlasti kõige mitmekülgsem, seda tõendab ka asjaolu, et ta laulab endiselt, 74 aasta vanuses suurtel ooperilavadel, nüüd aga baritonina ja ei tee seda sugugi viletsalt (ehkki ei saa jätta lisamata, et võrdlust parimate baritonidega ta siiski välja ei kannata, ta ei kõla nagu bariton, ta kõlab nagu tavalisest madalamalt laulev Plácido Domingo). Ent see, mida ta tegi oma hiilgeajal spinto/dramaatilise tenorina on puhas ooperiajalugu.

Heldentenori (dramaatiline tenor Saksa ooperis) näiteks on suurepärane Florestani aaria “Gott, welch Dunkel hier… In des Lebens Frühlingstagen” Beethoveni ooperist “Fidelio”, laulab Jonas Kaufmann.

See on üks raskemaid aariaid tenori repertuaaris ning suurepärane esitus praeguselt esitenorilt ning ikka ainult võrdlus Carrerase ja Domingoga on põhjus, miks ma ei saa Kaufmanni täiuslikuks tenoriks pidada – tal on ebatavaline hääletämber, ta näeb hea välja, laulab tehniliselt suurepäraselt, aga kõik on justkui liiga paigas, liiga ilus, liiga mehaaniline.
Rangelt võttes muidugi saaks teda võrrelda ainult Domingoga, sest Carreras on lüüriline tenor, Kaufmann aga selgelt spinto, sest ta hääl on palju, palju tumedam ja raskem kui lüürilise tenori oma, ning võib arvata, et kunagi suudab ta samuti edukalt baritoni laulda (praegused spekulatsioonid selle üle, kas ta mitte bariton pole, on muidugi liigsed, sest kõlavärvingust hoolimata on ta hääleulatus siiski tenori oma). Iseenesest on aga tegemist umbes samasuguse fenomeniga nagu Domingo, kes võib laulda praktiliselt kõike Nemorinost Lohengrinini välja, ainult et tenorihääl pole mingi muutumatu suurus ja vähemalt mulle näib, et lüürilised rollid oleks tal juba aeg sinnapaika jätta.

Lisapalaks on Rodolfo aaria “Quando le sere al placido” Verdi ooperist “Luisa Miller”, laulab… te teate juba, kes. See pole teiste siin mainitud paladega võrreldes nii tuntud, aga tegemist on imekauni aariaga ning ühe mu enda lemmikuga tenorite repertuaarist. Tehniliselt täiuslik esitus? Ei. Aga milline väljendusrikkus, milline sujuv legato, lihtsalt võrratu ja seda hoolimata asjaolust, et nimetatud salvestus eelneb vahetult ajale, mil Carreras alustas pikka võitlust leukeemiaga.

Veel väga tuntud tenori aariaid:

Lüüriline tenor:
Fausti aaria “Salut! Demeure chaste et pure” Gounod’ ooperist “Faust” (José Carreras)
Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti spiriti” Verdi ooperist “Traviata” (Piotr Beczala)
Hertsogi lauluke “La donna è mobile” Verdi ooperist “Rigoletto” (Luciano Pavarotti) – ma ei toonud seda nimelt eraldi välja, sest see on lihtsalt LIIGA tuntud.
Edgardo aaria “Tu che a dio spiegasti l’ali” Donizetti ooperist “Lucia di Lammermoor” (José Carreras)

Spinto tenor:
Gustavo aaria “Forse la soglia attinse” Verdi ooperist “Maskiball” (Marcelo Álvarez)
Canio aaria “Recitar!… Vesti la giubba” Leoncavallo ooperist “Pajatsid” (Luciano Pavarotti)
Radamese aaria “Celeste aida” Verdi ooperist “Aida” (Franco Corelli)
Manrico cabaletta “Di quella pira” Verdi ooperist “Trubaduur” (Franco Bonisolli)

Dramaatiline /heldentenor:
Siegmundi aaria “Winterstürme wichen dem Wonnemond” Wagneri ooperist “Valküür” (Jonas Kaufmann) – seda aariat kuulates mõtlen iga kord, et ma vist täitsa tarbetult alahindan Wagnerit.
Samsoni aaria “Vois, ma misère” Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila” (José Cura)
Lohengrini aaria “In fernem Land” Wagneri ooperist “Lohengrin” (Gösta Winbergh)

Mozarti tenor:
Tamino aaria “Dies Bildnis ist bezaubernd schön” Mozarti ooperist “Võluflööt” (Jonas Kaufmann)
don Ottavio aaria “Il mio tesoro intanto” Mozarti ooperist “Don Giovanni” (Francisco Araiza)

Seitse aastat Toidutegu. Rabarberi-hapukoorekook

Õunapuuõied

Kunagi arutlesime ühes seltskonnas blogide kestmise üle. Blogimise ajalugu pole nii pikk, et oleks juba võimalik rääkida eluaegsetest blogijatest, aga võib-olla ongi kunagi inimesi, kelle kohta saab öelda, et nad on regulaarselt 30, 40 või 50 aastat blogi pidanud.
Seda ma ei tea, kas ma nende hulka kuulun ja eesmärgiks ei kavatse seda ka seada, aga juba (või alles) seitse aastat on õnnestunud vastu pidada. 27. mail 2008 ilmus esimene postitus. Elu on sellest saadik muutunud, Toidutegu on muutunud, aga vajadus aeg-ajalt midagi öelda või pildile paigutada pole päriselt kordagi kadunud.
Peaaegu kõigil neist seitsmest aastast on toimunud ka midagi uut, millesse inimesel õnnestub end mässida juhul, kui ta otsustab oma elu rohkem või vähem kulinaarse nurga alt rohkem või vähem avalikult peegeldada.
Ka kaheksanda blogiaasta algus toob endaga üht-teist kaasa – alates juunist teen kaastööd ajakirjale Kodu & Aed, minu retsepte võib sealt leida rubriigist Tosin torti. Juuninumbrisse sai sefiiriga maasika-tatrarulli retsept.
Tatrajahu sisaldab ka juuresolev retsept, kuna mul oli vaja algretsepti valge nisujahu välja vahetada. Maitseb väga hästi, parim küpsetamise päeval.
Aitäh kõigile, kes te olete nende seitsme aasta jooksul siit juba üle 1,3 miljoni korra läbi astunud!

Rabarberi-hapukoorekook

Rabarberi-hapukoorekook
(allikas: Nami-nami)

Tainas:
100 g võid
85 g suhkrut
50 g hapukoort
1 muna
180 g toortatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g hapukoort
4 sl suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
300 g rabarberit

Vahusta toasoe või suhkruga. Sega juurde hapukoor, muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega tainas ühtlaseks. Suru tainas võitatud 24 cm läbimõõduga vormi põhjale ja servadele.
Sega täidiseained omavahel ja kalla vormi. Kata tükeldatud rabarberiga ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.

Rabarberi-hapukoorekook(1)

Vaarika-mandlikook

Üldiselt peaks olema kaheksapäevane nädal nagu Mimasel (Grant Naylori raamatus “Punane Kääbus. Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult”), kus reede järel tuli laupäev, siis esimene pühapäev ja seejärel teine pühapäev. Siis võib-olla jõuaks puhata kah.
Ei noh, praegu oli ka muidugi täiesti pool päeva, kalarestoran, seltskond, toomingad, lilled, päike ja heinamaa ja see kõik oli tõeliselt tore. Kogu ülejäänud aja tegin tööd.
Vahepeal tuli koogiisu, siis koukisin sügavkülmast vaarikaid välja ja valasin kogu kalli raha eest ostetud mandlijahu tainasse. Kook on hea, seda ma luban, ja suhkrut võite vabalt rohkem panna. Põhimõtteliselt võite vaarikate asemel muidugi rabarbereid ka kasutada (sel juhul tuleks küll suhkrukogust suurendada), aga seda ma valjusti ei ütle, sest ma olen kade inime – kõik ümberringi muudkui küpsetavad rabarberikooke, aga mu rabarberipõõsas on talve jooksul põhimõtteliselt otsad andnud.

Muusika: Licinio Refice “Ombra di nube”, pala, mis vääriks laiemat tuntust, kuna minu meelest on see üks kaunimaid laule, mis iial kirjutatud. Ja mulle meeldib see just meeshääle esituses.
Helilooja Licinio Refice oli Giacomo Puccini kaasaegne ning jättis meile peale nimetatud laulu ka kaks ooperit.

Vaarika-mandlikook

Vaarika-mandlikook

75 g võid
300 g mandlijahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g suhkrut
4 muna
200 g (külmutatud) vaarikaid

Sega mandlijahu küpsetuspulbri ja suhkruga, lisa lahti klopitud munad ja sulatatud ning veidi jahutatud või. Sega juurde vaarikad, vala tainas võiga määritud väiksemasse neljakandilisse (u 20×20 cm) vormi, aja ühtlaselt laiali ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.

Vaarika-mandlikook

Cav & Pag ning Manhattani toorjuustukook

Pietro Mascagni “Talupoja au” (“Cavalleria rusticana”) ja Ruggero Leoncavallo “Pajatsid” (“Pagliacci”) on ooperi Siiami kaksikud, kaks lühiooperit, mida tavaliselt etendatakse ühel õhtul, sestap kutsutakse neid ka ooperifännide žargoos lühidalt Cav & Pag. Mascagni ja Leoncavallo on aga irvhammaste seas tuntud ka kui oma aja Simon & Garfunkel.
Need verismo (19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse suund itaalia kirjanduses ja ooperimuusikas, veristlik stiil on lähedane naturalismile ning kujutab inimeste elu ja sündmusi ilustamata) meistriteosed kui topeltannus armastust ja surma olid ettekandel ka eelmisel laupäeval Metropolitan Operas, seatuna David McVicari lavastuses erinevatesse ajastutesse, kuid samasse paika – ühe Sitsiilia küla keskväljakule.

“Talupoja au” tegevustik oli paigutatud 19. sajandi lõppu, suletud ühiskonda, mille taustal muutus mõistetavaks küll sündmuste käik, ent mitte lavapilt. Ju olid hämarus, domineerivad telliskiviseinad, must riietus jne valitud rõhutama loo traagilist kulgemist, aga ilmsesti oleks kontrastid paremini töötanud – päikeseline Sitsiilia, õitsevad apelsinipuud ja heledas riietuses külarahvas – selliselt oleks ka Santuzza väljatõugatu seisus rohkem mõjule pääsenud. Praegu jäi juba alguses mulje, nagu oleks keegi hinge heitnud. Peale selle käis laval lakkamatu ja täiesti tarbetu majandamine suure koguse toolidega (ei saa mina aru, mis värk ooperilavastajatel nendega õigupoolest on).

Peaosi laulsid Marcelo Álvarez (Turiddu), Eva-Maria Westbroek (Santuzza) ja George Gagnidze (Alfio). Álvarez on suhteliselt sümpaatne, selge tugeva hääle ja maitseka esinemismaneeriga laulja, liigitada võiks teda vast lüüriliseks spinto tenoriks. Tal on suur ja jõuliselt kõlav tenorihääl, ent siiski suudab ta vajadusel ka enamiku emotsionaalseid nüansse edasi anda. Turiddu rollis portreteeris ta edukalt nii äärmuslikku egoismi (duett “Bada, Santuzza, schiavo non sono”) kui nukrat fatalismi (lõpuaaria “Mamma, quel vino è generoso”).

Etenduses fookuses oli aga tegelikult Santuzza, kes viibis ka praktiliselt kogu aeg laval. Eva-Maria Westbroek alustas oma etteastet Wagneri kangelannade masti jõulise vokaaliga, mis viis mind mõttele, et ta ei ole ikka itaalia repertuaari jaoks kõige sobivam laulja, rohkem õrnust, rohkem haavatavust oleks kasuks tulnud.
George Gagnidzele pole vokaalselt küll midagi ette heita, aga Alfio rollis oleks tahtnud siiski näha kedagi liikuvamat (kasvõi Željko Lučićit, kes seda rolli algselt laulma pidigi), pealegi ei suutnud ma kuidagi silme eest ära saada tema paari aasta tagust sama robustset Scarpiat. Kas või pisut enam variatsioonegi oma raskepärase tammumise teemal oleks igatahes teretulnud.

Teatava muusikalise eksperimendina kasutas Mascagni selles ooperis stseenide vahel orkestripala, intermezzot, millest sai väga populaarne kontsertnumber. Sobib siia, kahe ooperi vahele ka.

“Pajatsite” tegevus leidis McVicari interpretatsioonis aset samal külaväljakul 194ondate lõpus, ilma tumeduse ja religioossuseta. Vormiliselt on “Pajatsid” näidend näidendis, traditsiooniliselt itaalia commedia dell’arte vaimus, seekord aga “ümber tõlgitud” vodevilliks, mis oli küll suhteliselt maitsekalt tehtud, aga päris kindel ma siiski pole, et see asjale kasuks tuli, sest üritus kombineerida traagikat lihtsakoelise meelelahutusega on alati kaheldava väärtusega ettevõtmine.
“Pajatsid” algab kuulsa proloogiga “Si può? Signore! Signori!” ning tuleb tunnistada, et Georg Gagnidze (Tonio) esitus oli pettumust tekitavalt nõrk. Peale selle tõmbas tähelepanu laulmiselt ära koomilisena mõeldud, kuid selle asemel ärritavana mõjuv rekvisiit-mikrofonijuhtme tirimine. Hoiatav näide sellest, et ei ole ikka vaja liiga palju kellasid ja vilesid, laske inimesel laulda.

Nagu paljud tenorid enne teda on teinud, laulis ka Marcelo Álvarez samal õhtul teisegi ooperi peaosa, Caniot, kelle aaria “Recitar… Vesti la giubba” on üks kuulsamaid tenori aariaid üleüldse. Álvarez tuli sellega vokaalselt kenasti toime, ehkki muidu veidi maneristlikul moel, lisamata selle interpretatsiooni midagi uut. See aaria räägib tegelikult peamiselt meeleheitest, Álvareze esituses aga oli rohkem viha kui ängi ning osa etenduse nõrkusest seisneski tegelikult selles, et Marcelo Álvarez ei ole suurem asi näitleja, nii et Rolando Villazón oleks tõenäoliselt sellesse rolli parem valik.
Sopran Patricia Racette portreteeris Nedda osas naist, kes on alati valmis mängima osa, mida talt parajasti nõutakse, nii elus kui laval – seni, kuni ta enam ei jaksa. Ühtlasi oli see kogu õhtu kõige terviklikum karakter, nii et tubli, istu, viis.
Lucas Meachemi etteaste Nedda armukese Silviona oli aga kahvatu, see on tegelikult täitsa häbiväärne, et nii suures kehas peitub nii vähe häält. Aga ega õnneks ongi ses rollis vaja väga vähe laulda ja loodame, et tal oli lihtsalt kehv päev.

Ooperihooaeg sai selle etendusega ühele poole ning tuleb tunnistada, et sel korral jäi minu jaoks hooaja avaetendus (“Macbeth”) ka absoluutseks kõrghetkeks.

Lõpetagem aga jutt selle “Pajatsite” kuulsaima aaria ning Canio rolli etaloniga – Plácido Domingo, sest ma ei ole sugugi kindel, et temast paremini seda suudetud on.

Juuresolevat kooki võiks aga silmas pidada ka järgmisel pühapäeval, mil on emadepäev. Lihtne vanillimaitseline juustukook on hea vaheldus neile kõikvõimalikele lisanditega juustukookidele. Saab veel tehtud!

Manhattani juustukook mustasõstravõidega

Manhattani toorjuustukook
(allikas: Nami-nami)

Põhi:
125 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö. Serveeri soovi korral marjade või toormoosiga.

Manhattani toorjuustukook

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

Nädalavahetused on mõnikord ikka täiesti suurepärased. Istutasin. Külvasin (ning lähen jätkan seda kohe). Küpsetasin leiba ja tuuletaskuid. Lugesin lõpuni ühe oma lemmikmuusiku Ketil Bjørnstadi romaani “Jõgi” (romaani “Muusikale” järg, teine osa Aksel Vindingu triloogiast) Elvi Lumeti suurepärases tõlkes.
Bjørnstad on Norra džässipianist, helilooja, kirjanik ja kriitik ning nii, nagu ma armastan tema helikeelt, mis on kaunis, karge, puhas ja rahulik kõigis oma dünaamilistes pooltoonides, sümpatiseerivad mulle ka tema raamatud, võib-olla osalt just sellepärast, et neis on üheks peategelaseks muusika. Muusikale pühendatud elu, rõõm ja kurbus, mälestused, pühendumine, loobumine, süü – kõik kirja pandud põhjamaiselt (selle sõna parimas mõttes) karges, napis ja voolavas stiilis, üllatavalt samasuguses, nagu autori helilooming.
Igatahes saab seda täie õigusega nimetada kirjanduseks selle sõna õiges ja ideaalis ainsas tähenduses. Soovitan lugeda. Ja soovitan ka kuulata.

Nii, ja siis oli õhtul veel muidugi ooper, aga et pidevast ooperijutust ehmunud inimesed päris laiali ei jookseks, avaldame enne jälle ühe toiduretsepti ka (aga seda loomulikult ainult seni, kuni ma eileõhtuse etenduse arvustust kirjutan). Ning kuna kevadet siiski olulisel määral ei paista tulevat, vähemalt on kogu aeg väga tuuline, siis võib veel ruttu postitada ühe sellise talvisema moega retsepti.

Risoto on siin on jutumärkides, otseses mõttes, tegelikult on tegemist risoto põhimõttel valmistatud roaga, kus riisi asendab tatar. Kuna kasutan juba mõnda aega toortatart tavapärase asemel, siis on selleski toidus toortatar. Soovitan proovida, eriti neil, kellele tavalise, röstitud tatra  domineeriv maitse ei meeldi. Mulle meeldib küll, aga toortatar on palju mahedam ning tal puudub see spetsiifiline tatramaitse, mistõttu seda on lisandiks lihtsam sobitada.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Memory”

Tatra"risoto"

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

oliiviõli, võid
2 sibulat
1 küüslauguküüs
250 g toortatart
1 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
päikesekuivatatud tomateid
200 g herneid
parmesani juustu, võid
150 g peekonit

Kuumuta  hakitud sibul ja küüslauk potis või ja oliiviõli segus klaasjaks. Lisa toortatar ja kuumuta veidi pidevalt segades. Siis lisa valge vein ja lase pisut keeda.
Lisa kulbitäis kuuma puljongit. Sega ning lisa uus kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine on tatrasse imendunud. Jätka seda, kuni tatar on pehme. Selleks ajaks peaks ka puljong otsas olema. Kui tatar on veel kõva, aga puljong otsas, siis lisa kuuma vett. Vahepeal prae peekon pannil krõbedaks.
Lõpuks lisa potti ka herned ning hakitud tomatid ja kuumuta läbi. Klopi juurde paar sl võid ning riivitud parmesani juust. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe koos krõbeda peekoniga ning puista peale veel riivitud parmesani.

Tatra"risoto"

Me armastame ooperit! 2. osa – tõelised mehed

Rõõmustagem, kallis rahvas, sest jälle on käes ooperipühapäev! Jätkan heal meelel selle kauni kunsti tutvustamist ning seekord laulavad teile bassid ehk tõelised mehed, nagu ma neid nimetan. Rollide poolest ei lähe neil ooperis just palju paremini kui baritonidel, kangelaste ja esimeste armastajate rolle pole heliloojad raatsinud neile eriti kirjutada, ent samas ei pea nad ka vast kehastama päris nii palju kaabakaid kui baritonid.

Bass (nagu ka kontraalt) on üldiselt pigem küps hääleliik ning noored bassid kipuvad tihtipeale kuidagi toored olema (sellest reeglist on muidugi erandeid). Samas on basside liigitamise osas lõputu segadus ning ilmsesti pole erilist vajadust lüürilisuse ja dramaatilisuse karakteristikute kaasamisega klassifikatsiooni väga detailseks ajada, nii et ma kasutan tegelikult ainult kahte kategooriat: basso cantate (ehk lüüriline bass) ja kõige madalam meeshääl ehk basso profondo. Basso cantate kõrgem register on märksa lüürilisem kui basso profondol ning ta on ka suuteline laulma kõrgemas tessituuris. Siia juurde võiks lisada kolmanda, bass-baritoni, ent piir lüürilise bassi ja bass-baritoni vahel on suhteliselt hägune ning enamasti esitavad nad üksteise rolle.

Basso cantate näiteks on Philip II monoloog “Ella giammai m’amo”  Verdi ooperist “Don Carlo”, laulab Ferruccio Furlanetto.

Kui ma peaksin ogarast peast võtma endale eriti tänamatu ülesande valida tuhandete ooperiaariate hulgast absoluutselt parim, siis siin oleks üks tugevamaid kandidaate (või pigem konkurente ühele teatud aariale, millest edaspidi), sest see siin on täiuslikemaid stseene kogu ooperiajaloos üldse, selline tundlikkus, sügavus ja intensiivsus iseloomustab seda, hääle ilust ja vokaaltehnikast rääkimatagi. Inimlik, haavatav, väärikas. Niisugused võimsad stseenid on üheks põhjuseks, miks ma ooperit armastan.
Muidugi pole see aaria õigupoolest noorte jaoks (mitte et Furlanetto selles videos alles neljakümnendates poleks, aga ju seda võib lugeda erandit kinnitavaks reegliks ehk), tavaliselt jääb ka kogu tehnilise võimekuse juures noortel Philip II rolli sisse elamise osas midagi puudu. Soovitan vaadata ka järgnevat duetti (muusikalises mõttes on see küll retsitatiiv) Suurinkvisiitoriga (Matti Salminen), mis on samuti väga jõuline.

Edasi tuleb kaks väga tuntud aariat, mida võib pidada basso buffo näideteks (hääleliigilt ikka lüüriline bass, aga peab valdama ka koloratuuritehnikat, enamasti koomilised rollid Rossini, Donizetti, Mozarti jt ooperites). Esiteks Leporello aaria “Madamina, il catalogo è questo” Mozarti ooperist “Don Giovanni”, laulab Luca Pisaroni.

“Madamina, il catalogo è questo” on kuulus nn kataloogiaaria, milles Leporello uhkuse ja kadeduse seguga kannab ette oma isanda vallutustest erinevates maades. Kataloogiaaria on kasutusel peamiselt itaalia koomilises ooperis ja kujutab endast kiires tempos ette kantud nimekirja. Kui Rossini oleks täitnud oma lubaduse kirjutada muusikasse pesumaja nimekiri, oleks sellest kindlasti saanud suurepärane aria del catalogo.
Bass-bariton Luca Pisaroni on aga tore laulja, kel lisaks erakordsele musikaalsusele ja maitsekatele rollikäsitlustele näib alati laval väga lõbus olevat. Laulnud on ta peamiselt Mozartit, viimasel ajal aga ka Rossini rolle ning isegi barokk-ooperit. Ja kuna ooperifriigid kiibitsevadki peamiselt selle üle, kas laulja ikka üldse on sellest häälekategooriast, kuhu ta väidab end kuuluvat, siis siinpuhul on ka sobilik avaldada kahtlust, kas Pisaroni ehk ka lüürilist baritoni laulda ei võiks.

Teiseks näiteks on Basilio aaria „La calunnia è un venticello“ Rossini ooperist „Sevilla habemeajaja“, laulab John Relyea (kes väärib ühtlasi märkimist selle poolest, et on pooleldi eesti verd, tema ema on nimelt sopran Anna Tamm-Relyea).

See on dünaamiline ja jõuline aaria, milleks läheb tarvis sügavat ja kõlavat häält, et selle lugulaulu teatav õline ja salasepitsuslik pahaendelisus esile tuua. Ent hästi laulduna paneb see publiku alati vaimustusest kiljuma, seda enam, et tegu on kaunikesti geniaalselt orkestreeritud palaga, mis ka muusikaliselt järgib libreto kulgemist vaiksest sosinast võimsa kahuripauguni (come un colpo di cannone…). Kauni häälega John Relyea kuulub samuti kaasajal tunnustatuimate bass-baritonide hulka.

Dramaatilisema bassi (dramaatiline basso buffo ehk) näiteks olgu Ferrando aaria “Di due figli” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Štefan Kocán.

Mitte nüüd nii äärmiselt tuntud aaria, aga siin rohkem selleks, et näidata üht noorema põlvkonna võimekaimat bassi. Fantastilise häälega laulja, kes juba lähitulevikus teeb loodetavasti ilma väga võimsa basso profondona. Just Kocánile mõeldes on mul kahju, et Verdi ei kirjutanud “Rigoletto” palgamõrtsuka Sparafucile jaoks ühtegi aariat – üks Verdi parimate traditsioonide kohane aaria, milles palgamõrtsukas oma kutse-eetikat tutvustab, oleks ju võinud õige suurepäraselt kõlada.

Registris madalamale suundudes kohtame ühte mu isiklikku lemmikut, vürst Gremini kaunist aariat “Ljubvi vze vozrasti pokorni” Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin”, laulab Ain Anger.

Vene ooperi puhul mängib alati lisarolli keel. Ma kuidagi ei saa päris perfektseks pidada esitust, mis võib küll olla suurepärane vokaaltehniliselt ja rollilahenduse poolest, aga on ette kantud kohutava aktsendiga. Ning et saaks ikka ühe Eesti laulja ka ära mainida, valisin siinpuhul Ain Angeri, kes on küll selle rolli jaoks tuntavalt liiga noor (noorem kui ses lavastuses Oneginit laulnud Simon Keenlyside) ja veidi liiga lüüriline (Gremin on tegelikult pigem ikka basso profondo roll) ning tempo on samuti ehk aeglasevõitu, aga muidu on see hea sooritus. Vähemalt paistab ta aru saavat, mida laulab. Pealegi kaldun ma nõustuma kommentaariga “Who needs Onegin, if you are married to this Gremin?:)

Madalaimaks meeshääleks on basso profundo ning näiteks sobib siia Sarastro aaria „O Isis und Osiris“ Mozarti ooperist „Võluflööt“, laulab Kurt Moll

Hea näide tõeliselt majesteetlikust ja meloodilisest basso profondo aariast, sisuliselt palvest. Paiknedes madalas tessituuris, on tulemuseks tumedapoolne, peaaegu pühalik kõla, mis on teinud sellest aariast väga populaarse soolonumbri ka väljaspool ooperikonteksti.

Lisapalaks aga kõlagu veel üks mu enda suuri lemmikuid, ka basso profondo repertuaarist – Colline’i aaria „Vecchia zimarra“ Puccini ooperist „Boheem“. Terve see ooper on täis lihtsate asjade poeesiat ning tüüpiliseks näiteks on seegi aaria, milles filosoof Colline jätab hüvasti oma vana kuuega, et viia see pandimajja. See on lühike ja suhteliselt lihtne aaria, heas esituses ometi alati võrratult mõjus, laulab László Polgár.

Lisaks olgu ära märgitud veel mõned kuulsad bassi aariad:

Rodolfo aaria „Vi ravviso, o luoghi ameni” Bellini ooperist „La Sonnambula“ (Cesare Siepi) – kaunis näide bel canto bassiaariast, ilus laulmine sõna otseses mõttes.
Mefisto aaria “Le veau d’or” Gounod’ ooperist “Faust” (Samuel Ramey)
Dulcamara aaria “Udite, udite o rustici” Donizetti ooperist “Armujook” (Ildebrando d’Arcangelo) – veel üks kataloogiaaria.
Banquo aaria “Come dal ciel precipita” Verdi ooperist “Macbeth” (René Pape)
Bartolo aaria “A un dottor della mia sorte” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja” (Bruno Praticò)
Publio aaria “Tardi s’avvede” Mozarti ooperist “Tituse halastus” (Luca Pisaroni)