Lehtkapsapirukas

Käest ära kippusid asjad minema. Meeleolu koos nendega. Suutlikkus üleüldse midagi teha paistis olevat kuhugi täiesti kadunud.
Puhkuse ajal läbi loetud raamatuvirn ei olnud kummalisel kombel mind ometi vähimalgi määral ette valmistanud mistahes tööalase dokumendi lugemiseks.
Mida iganes ma ka ei olnud kellele iganes lubanud teha, kõigel oli tähtaeg kohe-kohe kätte jõudmas. Ja ma üritasin. Aga ei jõudnud mitte kuhugi, sest kõik võttis tavalisest kolm korda rohkem aega ja kulutas neli korda rohkem närve.
Nagu kiuste otsustas ka ilm, tõbras, just nüüd muutuda niisuguseks nagu ta puhkuse ajal üleüldse polnud. Ja see valgus! Olen alati arvanud, et kõige ilusam valgus on aprillikuus, jahe ja läbipaistev. Aga nüüd ma ei ole enam kindel. Augustivalgus on vähemalt sama eriline, soe, salapärane ja udune, õunte ja küpse vilja järele lõhnav. Sume on selles kontekstis küll liiga leierdatud sõna, aga eks ta tõsi ole.
Niisiis, kui kõik kipub rappa minema, siis tuleb loomulikult sinna iseendal minnagi. Mida ma siis muidugi ka tegin, sest ei mäleta mina ühtegi korda, mil metsas oleks tasakaal tagasi tulemata jäänud.

Triibuline
Ma ei tee seal midagi erilist. Ma ei mõtle erilisi ja suuri mõtteid. Probleemid ei lahenda ennast ise ära. Minust ei saa teist, paremat inimest. Maailmast ei saa paremat maailma. Ka mõtted ei lähe päriselt ära, aga nad triivivad mööda, ilma et mina nendega kaasa läheks. Tegelikult muutub kõik kuidagi kaugeks ja ebaoluliseks. On lihtsalt päikesepaiste kroblistel männitüvedel. Ja vaikus ümberringi ja enda sees. Ning nii piiratuks, kui see aeg seal eile jäigi, sain koos tasakaaluga kaasa veel korvitäie hiliseid mustikaid ja loomulikult ühe värske saunaviha.
Täna aga pikendasin oma tavalist rattaringi täiendava kaheksa kilomeetri võrra, sest lihtsalt nii mõnus oli – see soe salapära, põllud ja viljalõhn, vajuv päike ja kerkiv kuu.
Ja seda postitust kirjutama kolisin rõdule, kus mu kohal tuhmiks hämarduvas taevas on seesama poolik kuu, ritsikad siristavad, õunad pudenevad puudelt ja all aias lõhnavad floksid.

On augustiöö.

Muusika: Youn Sun Nah “My Bye”

Lehtkapsa-fetapirukas

Lehtkapsapirukas

Tainas (mugandus siit):
125 g täisteranisujahu
125 g tatrajahu
soola
kuivatatud tüümiani
60 ml oliiviõli
100 ml külma vett

Täidis:
peotäis lehtkapsast
õli
150 g fetajuustu
3 muna
250 g hapukoort
soola, musta pipart

Põhja jaoks sega jahud, sool ja kuivatatud tüümian, lisa juurde oliiviõli ning sega kahvliga, kuni jahusegu on ühtlaselt niiske. Lisa külm vesi ja sega käega tainaks, vajadusel lisa rohkem vett.
Rulli tainas jahusel laual kettaks ning vooderda sellega võitatud pirukavorm (22-24 cm läbimõõduga). Tainas on hästi rullitav, aga üsna rabe, nii et tõstmisel peab olema ettevaatlik.
Eemalda lehtkapsalehed varte küljest ning rebi tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa lehtkapsalehed ning kuumuta, kuni lehtkapsas on pehme. Jaota tainapõhjale ja murenda peale fetajuust.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola (ettevaatlikult, sest feta on nagunii soolane) ja pipraga, vala täidis vormi.
Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtkapsa-fetapirukas

Me armastame ooperit! 4. osa – sopranid

Aega see võttis, aga asja sai, jõudsime järjega naislauljateni. Paljude inimeste jaoks ooper=sopranid. (Ja teist sama paljude jaoks ilmselt ooper=sopranid=kriiskamine). Minu jaoks ei võrdu ooper sopranitega, sestap võin ma endale vabalt lubada mõningaid selles jutus hiljem ette tulevaid pühaduseteotusi. Samas ei tähenda naislauljad mu jaoks muidugi ka kriiskamist, häid naishääli on vägagi nauditav kuulata, ehkki ma ei hakka isegi varjama, et naudin rohkem meeshääli ja ka tunnen neid paremini.
Sestap on siinne naislauljate valik sügavalt subjektiivne ning tingituna minu erihuvist ka Itaalia ooperi poole kaldu, mistõttu jäid välja peamiselt Saksa repertuaari poolest silma paistnud solistid, nt Kirsten Flagstad ja Birgit Nilsson.
Eraldi toon välja koloratuursopranid, lüürilised, spinto ja dramaatilised sopranid.

Lüürilist koloratuursopranit iseloomustab väga kerge, liikuv, paindlik ja suure ulatusega hääl, mis on suuteline kõiki kõrgeid koloratuure selgelt välja laulma.
Sellise laulmisviisi parimaks näiteks on Lakmé aaria “Où va la jeune hindoue” (tuntud kui “Kellukeste aaria”) Delibes’ ooperist “Lakmé”, laulab Natalie Dessay.

Vaat see on tõeline koloratuur (ehkki see aaria näib keerulisem, kui tegelikult on). Nii puhtaid ja selgeid kõrgeid noote kuuleb harva ja selles esituses edaspidi ka enam mitte, sest Dessay lõpetas oma lauljakarjääri 2013. aastal vaid 48-aastasena. Millest on loomulikult kahju, sest tegemist oli suurepärase lauljaga.

Teine kuulus näide võiks olla Gilda aaria “Caro nome” Verdi ooperist “Rigoletto”, laulab Edita Gruberova.

Ehkki seda kuulamisel ei pruugigi kohe tabada, on seda peetud ka üheks keerulisemaks koloratuursoprani aariaks. Nagu Verdile kombeks, on ka see aaria üsna kerge orkestratsiooniga, lastes keskenduda eelkõige häälele. Aaria algab lihtsalt, kuid selle käigud muutuvad edenedes järjest keerukamaks ning see on Gruberovalt väga ilus tõlgendus.

Puhtad dramaatilised koloratuursopranid on haruldased, kuna neile esitatakse teatud mõttes üksteist välistavaid nõudmisi – eeldatakse lüürilise koloratuuri kergust ja liikuvust koos tumedama tämbri ning jõulise intensiivsusega.
Selle hääletüübi näiteks on Öökuninganna aaria “Der hölle Rache” Mozarti ooperist “Võluflööt”, laulab Diana Damrau.

See on vast ehk üks tuntumaid ooperiaariaid üleüldse ning tegemist on ka ülimalt nõudliku palaga, kuna see on väga kõrges tessituuris ning 2-oktavilise ulatusega. Selle laulmist on võrreldud köiel tantsimise ja ilutulestikuga.
Lauljad saavad Öökuninganna rolli oma repertuaaris hoida reeglina lühikest aega, kuna see sõltub ainult vokaalsest meisterlikkusest ning peadpööritavalt kõrgetest nootidest, mis tähendab, et samal ajal on võimalik laulda ainult käputäit kergeid lüürilisi rolle, mis ei kahjusta kõrgeid noote, oma repertuaari laiendamiseks tuleb reeglina Öökuninganna laulmisest loobuda.
Diana Damrau on üks kaasaja hinnatumaid lauljaid, kes esitab võrdse eduga nii lüürilisi kui dramaatilisi koloratuurirolle.

Teine näide on Violetta aaria “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera'” Verdi ooperist “La Traviata”, laulab Beverly Sills.

Ooperilegend Beverly Sillsi peeti üheks parimaks koloratuursopraniks ning eriti kuulus oli tema Violetta rollilahendus. “La Traviata” on üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid ja see kolmest erinevast osast (retsitatiiv, aaria, cabaletta) koosnev stseen üks kuulsamaid ooperiloomingus, mis pakub väljakutse nii vokaalsele kui näitejameisterlikkusele. Tujukas suurilmadaam heidab selles aarias esmakordselt elus pilgu oma hinge ja leiab sealt ootamatult midagi sellist, mille olemasolust tal aimugi polnud.

Lüüriline sopran on nö keskmine hääl. Iseloomulik on soe meloodiline hääl, mis kostab üle orkestri ning kuigi puhtalt lüürilise soprani rollid võivad olla üsna ühekülgsed, siis selle hääleliigi lauljaid ei ähvarda iial tööta jäämine, isegi kui neist päris primadonnasid ei tule, sest targalt tegutsedes suudab lüüriline sopran enamasti laiendada oma repertuuri veidike mõlemale poole, nii koloratuuri kui spinto rollide suunas (kui ta just ei tee endale karuteenet, andes järele kiusatusele laulda oma häälele tegelikult sobimatuid suuri kangelannasid).

Siin on esimeseks näiteks ka üleüldse üheks kaunimaks ooperiaariaks peetud Näkineiu aaria “Měsíčku na nebi hlubokém” (tuntud kui “Song to the Moon”) Dvoraki ooperist “Rusalka”, laulab Lucia Popp.

Kuigi Rusalka on ka Renée Flemingi talismanroll, valisin Lucia Poppi versiooni, kuna see lihtsalt on selle imekauni lüürilise aaria täiesti veatu esitus.
Lucia Popp alustas koloratuursopranina ning selle järelkaja – selge helisev, kerge hõbedane varjund – on ta hääles ka hiljem kuulda.

Teine näide – Musetta aaria “Quando m’en vo” Puccini ooperist “Boheem”, laulab Anna Netrebko.

Anna Netrebko (kiibitsejate ringkondades tuntud ka kui La Netrebko) on kaasaja suur staar, nõutuim lüüriline sopran, kel tulihingelisi austajaid ja vihkajaid ühepalju, ühed jumaldavad, teised leiavad, et tegemist on meedia poolt toodetud staariga, kel lauluoskus kui selline põhimõtteliselt puudub.
Mina isiklikult ei kuulu kumbagi kategooriasse, ent kuigi üldiselt tundub, et põhimõtteliselt ta võibki laulda kõike, mida tal pähe tuleb laulda, siis mina arvan, et tegelikult on ta siiski lüüriline sopran ja ei peaks laulma leedi Macbethi, Leonorat või Desdemonat. Muidugi suudab ta kõiki noote laulda, aga see ei kõla sugugi nii loomulikult ja pingutuseta nagu Musetta valss selles videos. Täiesti võimalik, et ikkagi olekski pidanud selle juurde jääma, ta ise muidugi nii ei arva ning Metropolitani uus hooaeg algab Verdi “Trubaduuriga”, kus Netrebko laulab Leonorat.

Spinto sopranitel on lüürilise soprani hääleulatus, kuid veidi tumedam tämber ning võime laulda dramaatilisi kõrgpunkte muusikas ilma pingutuseta.
Puhtad spinto sopranid on haruldased, mis tähendab, et tavaliselt esitavad nende rolle lüürilised sopranid ning võib ka juhtuda, et kahjustavad sellega oma häält (seesama jutt, mida ma Anna Netrebko puhul rääkisingi).

Mu isiklik lemmik soprani repertuaarist üleüldse – Tosca aaria “Vissi d’arte” Puccini ooperist “Tosca”, laulab Leontyne Price.

Sellest versioonist paremat pole ma veel kuulnud (või kui, siis ainult Montserrat Caballé esituses), Just see vajalik soojus ja tume tonaalsus kombineerituna kõlava jõulisusega, ja mitte mingit nuuksumist madalatel või kriiskamist kõrgetel nootidel, mida paljud sopranid selle aaria puhul kahjuks harrastavad. Mulle sellised suurelised võrdlused üldiselt ei meeldi, aga selle hääle kohta tahaks küll öelda, et see on puhas sulakuld, ooperilaul selle parimas tähenduses.
Siinpuhul on küllap paslik ka mainida Maria Callast, kelle austajate arvates jäi just tema Tosca ületamatuks, kuid siinpuhul jään ma eriarvamusele, minu isikliku arvamuse kohaselt oli Callas kohati kõvasti ülehinnatud ja tema hääle ülemäärane vibrato oli teatud rollides suisa kole (samal põhjusel ning lisaks tema ülihingeliste näomoonutuste tõttu ei kannata ma ka Angela Gheorghiut, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, miks tema mainimata olen jätnud).

Teine näide – Cio-Cio-sani aaria “Un bel di vedremo” Puccini ooperist “Madama Butterfly”, laulab Montserrat Caballé.

Ka see on üks mu lemmikuid ja kuigi esituse osas on siin raske valida Caballé ja Renata Tebaldi vahel, kaldun siiski eelistama esimest. Mulle on alati tundunud, et Montserrat Caballé oli ikka pisut alahinnatud, sest minu enda arvamuse kohaselt võis vabalt tegu olla kõigi aegade kaunima sopranihäälega üleüldse.
Ehkki ta muidugi oli ja on väga nimekas laulja, siis oma hääle rikkalikkuse, erilise hingestatuse ja täpse tehnikaga pidanuks ta kuuluma absoluutsesse tippu. Tõsi, tema näitlejavõimed jäid kindlasti nõrgemaks, aga vähemalt tema hiilgeajal oli ooper kindlasti veel see lavakunsti liik, kus eelkõige hinnatakse häält ning esmaklassilisest lauljast kehvapoolsel näitlejal olid kõik võimalused olemas. Või kui järele mõelda, siis on see vist laias laastus ikkagi endiselt nii.

Ja veel üks – Desdemona palve “Ave Maria” Verdi ooperist “Otello”, laulab Renée Fleming.

Kaasaja ooperiikooni staatusesse tõusnud Renée Flemingul on omapärane hääletämber, mis ilmselt kas meeldib või ei meeldi. Minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning Desdemona on üks tema nimirollidest.
Fleming paistab silma oma hääle väga kauni  ja isikupärase ülemise registri poolest, samas kui keskmise registri sametine tonaalsus meenutab veidi Leontyne Price’i. Kahtlemata on see kaasaegsete hulgas üks kaunimaid hääli, mille omanik on tuntud ka väga aruka repertuaarivaliku poolest – Fleming paistab väga hästi teadvat, mis ta häälele sobib ja milleks ta hääl sobib ning ei laula rolle üksnes sellepärast, et ta tehniliselt suudab neid laulda (vrd Netrebko).

Dramaatilisel sopranil peab olema väga jõuline ja rikkalik hääl, mis suudab pingutuseta kõlada üle orkestri. Tavaliselt, ehkki mitte tingimata, on neile mugavam ka teistest sopranitüüpidest veidi madalam tessituur. Dramaatiliseks sopraniks laulja enamasti kasvab, küpsedes laulja ja isiksusena.

Amelia aaria “Ma dall’arido stelo divulsa” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Maria Guleghina.

Võin lubada, et kui seda aariat umbes kakskümmend korda järjest kuulata, siis läheb meel kindla peale väga kurvaks. Teatud eluperioodil oli mul selle aariaga väga isiklik side, sestap kuulan sellest ajast saati seda üsna nõudliku kõrvaga. Guleghina esitus ei ole täiuslik, aga meeldib mulle väga.
See on mitmeosaline nõudlik aaria, mille esimene pool peegeldab püüet armastusest loobumise eneseohverdusega leppida ning teine osa kujutab üsna jõulist meeleheidet. Sellepärast ei tohiks seda esitada nagu duši all lauldes, aga paljudel sopranitel jääb selles aarias just draamatilisest väljendusjõust puudu.

Veel tuntud soprani aariaid:

Lüüriline koloratuur:
Olympia aaria “Les oiseaux dans la charmille” (“The Doll Song”) Offenbachi ooperist “Hoffmanni lood” (Sumi Jo)
Marguerite’ aaria “Ah! Je ris de me voir si belle” (“The Jewel Song”) Gounod’ ooperist “Faust” (Anna Moffo)

Dramaatiline koloratuur:
Lucia aaria “Il dolce suono” Donizetti ooperist “Lucia di Lammermoor” (Diana Damrau)
Norma aaria “Casta diva” Bellini ooperist “Norma” (Maria Callas)

Lüüriline sopran:
Mimi aaria “Si mi chiamano Mimi” Puccini ooperist “Boheem” (Kiri Te Kanawa)
Micaëla aaria “Je dis que rien” Bizet’ ooperist “Carmen” (Angela Gheorghiu)

Spinto sopran:
Tatjana kirjastseen “Ruskai pogibnu” Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” (Renée Fleming)
Leonora aaria “Tacea la notte” Verdi ooperist “Trubaduur” (Katia Ricciarelli)

Dramaatiline sopran:
Aida aaria “O Patria mia” Verdi ooperist “Aida” (Violeta Urmana)
Leonora aaria “Pace, pace mio dio” Verdi ooperist “Saatuse jõud”(Shirley Verrett)

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Siin ma nüüd jälle olengi, läheneva äikese all, külma veini, fado ja läpakaga .
Eelmise postituse peale saadud tagasiside ütles, et justnimelt see, millest ma kirjutan, ongi see, mida inimesed lugeda tahavad. Jahaa… ma olen tagasiside-maniakk ja sellepärast ma loomulikult tänan arvamuste eest, aga…
Ühelt poolt saite te natuke valesti aru, sest kõik see võõrandumistunne, mis mind viimasel ajal ajuti ja vahetevahel rohkem vaevab, ulatub palju, palju kaugemale, kui küsimus sellest, kas üldse ja mida kirjutada blogis.
Ja teiselt poolt (mis ulatub ka muidugi hoopis mujale) on mul loomupärane kalduvus rääkida inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, selmet rääkida, mida neil oleks vaja kuulda.
Kui ma peaks nimetama midagi, mida on mu iseloomustamiseks kõige rohkem öeldud, siis küllap oleks see ilmselt ärakuulamisoskus koos võimega öelda ilusaid ja õigeid asju. Mitte et ma sealjuures omaenda arvamusega konflikti läheks ja inimestele ilusaid valesid räägiks, aga küllap ma otsin alalõpmata optimistlikumaid ja positiivsemaid vaatenurki kui reaalsus tingimata lubaks.
Mis piisavalt pika aja jooksul toob lõpptulemusena kaasa ühe kahest või tõenäolisemalt mõlemad – siira soovi kuulda neid ilusaid ja õigeid sõnu vahel ka endale öelduna või põgeneda üksinda ära metsa, et unustada igasugune ülemäärane vastutus selle eest, kuidas teised ennast tunnevad.

Aga õunad potsatavad öiti rohu sisse, mu õhtustel jalgrattaringidel on nüüd valmivate viljade lõhn ja vaarikaraiesmikel seni vaikinud ritsikad on lõpuks välja ilmunud.
Ma armastan augustit. Ent see on tegelikult nukker kuu, sest õhus on eksimatult ära tuntav suvelõpulõhn. Sestap on mu augustimuusika fado, andes ehk kõige paremini edasi seda, mida tähendab portugali sõna saudade, mida on peetud maailma keeltes üheks raskemini tõlgitavaks terminiks.
Aga istuge ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulake ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadake tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõelge kõigest sellest, mida te oleksite tahtnud hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas, ja siis teategi, mis on saudade.

Muusika: Katia Guerreiro “Ate ao fim”

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Vaarika-aprikoosi clafoutis

250 g aprikoose
paar peotäit vaarikaid
4 muna
95 g rafineerimata roosuhkrut
100 g täisteranisujahu
250 g kookospiima
50 g võid + veidi vormi määrimiseks
sorts Amaretto likööri

Klopi munad suhkruga lahti, lisa jahu, kookospiim, sulatatud ja veidi jahutatud või ning mandliliköör, vispelda ühtlaseks.
Määri ahjuvorm või malmpann võiga, poolita aprikoosid ja lao vormi, lõikepind ülespoole, jaota vahele vaarikad. Vala tainas peale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Lehtpeedipesto

Kuidas see puhkamine nüüd õigupoolest käiski? Paaril viimasel aastal tuli see mul tegelikult juba üsna hästi välja, sel korral näib küll, et närvilisus ei kipu lahkuma. Peaasi on plaane mitte teha, õigupoolest üldse mitte midagi teha, vaid lihtsalt aega surnuks lüüa.
Sisemine kubjas hakkab kraaksuma, loomulikult.
Aga enam tal mind petta ei õnnestu, tean juba ammu, et see autopiloodile programmeeritud vajadus pidevalt midagi teha on pelgalt tühisusetunde tajumise ja mugandumisega käsikäes käiva võõrandumise kattevari.
Nüüd ma juba tean, et kui mõtted ja meel lähevad tasapisi vaiksele säästurežiimile, siis saab sõnaõiguse see teine hääl, mis tuletab meelde kõik uned ja unistused ning meenutab sedagi, et ajuti on musta võimalik valgeks mõelda mängleva kergusega, aga seda teadvuse tagumises kambris tiksuvat teadmist ei õnnestu päriselt unustada või ignoreerida mitte kunagi. Teadmist sellest, et see tee, mida mööda sõidad, on tegelikult ringtee.
Nii et kui sellest endale aru anda, siis ei pea enam vaikust ja nullilähedast tempot kartma. Võtad oma jalgratta, veini, raamatud, kasvuhoone, ooperi, sõnad, rajad ja rabad ning ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lased kõigel lihtsalt olla. Seniks, kuni soovidest ja unistustest saavad kunagi otsused.

Muusika: Dmitri Šostakovitš “Waltz No. 2” (esitab tšellokvintett Cellostrada)

Kuna lehtpeeti on mul rohkesti, siis tundus hea mõte olevat sellest pesto teha, sai kenakese sületäie sinna ära kasutada. Sobib tarbida nagu pestot ikka – pastakastmena, ciabattal või liha lisandina.  Ja kui viitsimist on, võib kõrvitsaseemneid enne kuival pannil röstida.

Lehtpeedipesto

Lehtpeedipesto

korralik peotäis lehtpeeti
1-2 küüslauguküünt
125 g kõrvitsaseemneid
75 g parmesani juustu
u 1 dl oliiviõli
soola, pipart
poole sidruni mahl

Lehtpeedipesto

Pane kõik koostisosad köögikombaini ja purusta (mitte päris ühtlaseks pastaks, segu peaks jääma veidi tükiline). Vajadusel lisa rohkem oliiviõli, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Lehtpeedipesto - Swiss chard pesto_640 (2)

Tatramüsli

Rohkem või vähem tungiv soov minna otsekohe puhkusele hakkab mind tavaliselt vaevama umbes märtsikuus. Sel aastal lasin siiski ühe soojaga kuni maikuuni välja, aga siis sai jaks korraga täielikult otsa ja otse loomulikult langes see kokku kõige kiiremate nädalatega, nii et need jõuvarud, mida tegelikult enam ei olnud, tuli sellegipoolest kokku kraapida.
Ei maksa lasta end välisest olekust ära petta. Tegelikult ma tõesti enam ei. jaksa. üldse. Aga p ä r i s kõige kohta see muidugi ei käi. Kui keegi teine on toidu valmis teinud, siis ma võin hea meelega süüa. Jalgrattaga sõita ja tomateid harvendada võin. Päev otsa metsas kolada ei ole üldse mingi probleem.
Ja muidugi juua külma (vahu)veini, kui on inimesed ja on aega rääkida päris asjadest. Etteplaneeritultki ehk, et vaikus vormiks mõtted sõnadeks. Või spontaanselt, nagu mõnikord vanasti. Nii ilmvõimatuks muutunud, kui see ka ei näi olevat, sest seda ajalist ressurssi, mida spontaansus nõuab, pole ju enam kellelgi kuskilt võtta.
Nii et õigupoolest siin on, mille üle hädaldada.
Selle üle, et puhkus ei ole ikka veel alanud.
Selle üle, et viimasel ajal antakse valida ainult kahe halva vahel. No millest me räägime niiviisi!
Ja selle üle, et inimestel ei ole enam üldse aega omavahel päriselt rääkida (ega see võib muidugi tulla ka sellest, et nad lihtsalt ei räägi minuga) ega päriselt kuulata ammugi mitte. Ka kirjalikult mitte, sest kõik kirjad lähevad aina lühemaks ja pausid nende vahel üha pikemaks ja monoloogi pidamine ei ole just päris see. Näiliselt on sellega muidugi võimalik harjuda. Veenda iseennastki, et see on osa elu muutumisest, millega tuleb rõõmsalt kaasa triivida, et mitte, hambad ristis, vastuvoolu ujuda. Ja olla optimist, kellel hing võib nutta, aga silmad säravad.
Aga tavaliselt saan lõpuks jälle aru, et ega ma olen end petnud. Kiired ja pinnapealsed kontaktid või telefonikõned, noh, kui teil muuks aega pole, siis olgu või needki? Või olgu pigem üldse olemata? Andke parem tagasi mõttevahetused maailma asjade üle. Silmast silma kohtumised. Kirjad.
Aga mis sellest ikka, kõht läks tühjaks ja keegi pole väitnud, et müslit ainult hommikul süüa võiks. Kui eriliselt tähenärijalik olla, siis peaks ütlema, et see siin on granola, mitte müsli, aga põhimõtteliselt pole sel ju mingit tähtsust.

Muusika: Henry Laks “Tule veel”

Tatramüsli

Tatramüsli

300 g toortatart
50 g mandleid
50 g india pähkleid
50 g mandlilaaste
150 g erinevaid seemneid (nt päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja seesamiseemned)
5 sl vahtrasiirupit
5 sl oliiviõli

Pane kõik ained kaussi, nirista peale vahtrasiirup ja oliiviõli ning sega hoolikalt läbi. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti (vahepeal segades) 150-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda.

Tatramüsli

Maasika-tatrarull sefiiriga

Kunagi arvasin ma, et sõnad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad, aga ehk polegi see päriselt tõsi. Vähemalt on mul endiselt suur usk sõna jõusse. Ikka veel. Mõnikord on tunne, et sõnadega suudaksin kõike. Muuta olnu olematuks. Võimatu võimalikuks. Kui ma ainult leiaksin just need õiged sõnad…
Aga ma tean, et nii lihtne see pole. Ka kõige õigemad sõnad võivad kõlada tühjusesse. Või valel ajal. Tähendusrikastest sõnadest sildadega ületatakse inimeste vahel haigutavaid kuristikke ainult (halbades) filmides, elus on ütlemata jäänud sõnade jaoks hiljem enamasti juba liiga hilja.
Öeldud sõnal on rohkem jõudu kui mõeldud sõnal, kirja pandud sõnal veel rohkem. Sellepärast räägin ma vähe. Ainult siis, kui on midagi öelda. Ainult siis, kui mind tõesti kuulatakse. Öeldud sõna tähendab minu jaoks üldiselt ka seda, mida ta tähendab, ning ikka veel kipun ma lubadusi ja kokkuleppeid sõna-sõnalt, mitte jutujätkuna võtma. Kui me õhtul räägime, et lähme kalale, siis suundun ma hommikul kummikuid ostma, kuigi teile võib-olla ei jäänud üldse muljetki, et oleksime milleski kokku leppinud.
Aga teisalt saab minu reaalsus  reaalsuseks just sõnades, sest aegadel ja eludel on helid ja pildid ja värvid, aga kõige rohkem on neil lood. Kui vaene peab olema elu, millest ei saa luua mitte ühtegi lugu. On’s selliseid elusid üldse olemas? Lugusid loomata möödunud aeg on ju raisatud aeg.
Kunagi ütles mulle keegi, et ma unustavat olemasolevat hetke nautida, sest kirjutan sellest oma peas juba lugu. Aga see pole (enam) tõsi, nüüd oskan ma ennast hetkesse unustada küll, sest niisuguste hetkede puhul, milles on loo puudet juba algusest peale tunda, kirjutavad sõnad ennast hiljem niikuinii ise üles.
Sest alguses oli ikkagi hetk. Alles siis sõna.

Homme algab kalendrisuvi. Olgu tas palju hetki ja lugusid.

Muusika: Lambchop “I’m Thinking of a Number”

Maasika-tatrarull sefiiriga

Maasika-tatrarull sefiiriga

Rullbiskviit:
4 muna
100 g suhkrut
100 g toortatrajahu

Täidis:
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
100 g vanillisefiiri
200 g maasikaid

Kaunistamiseks:
maasikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, selleks kulub mikseri täisvõimsusel 7-10 minutit. Sõelu tatrajahu munavahu peale ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 200-kraadise ahjus 8 minutit. Jälgi, et biskviit üle ei küpseks ning võta ahjust kohe, kui see on õrnalt pruunikas ning hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Aseta lauale teine küpsetuspaberileht, kummuta sellele küpsenud biskviit ning eemalda pealmine paber. Keera biskviit koos aluspaberiga rulli, alustades pikemast servast ning lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta koor ning sega juurde kohupiim. Tükelda sefiir ja maasikad ning sega vahukoore-kohupiimaseguga.
Keera jahtunud biskviit lahti, määri täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata, keera uuesti tihedalt rulli, paki paberisse ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista maasikatega ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Maasika-tatrarull sefiiriga

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris.