Veel kord Metallicast – S&M2

Olete juba tüdinenud, jah?
Ei ole midagi teha, kannatage ära, eks ma natukese aja pärast kirjutan jälle jalgrattasõidust ka.

Eelmisel nädalal nimelt näidati kinodes kontsertfilmi “S&M2″(ehk siis symphony ja Metallica ehk nende teine kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, seekord Edwin Outwateri ja Michael Tilson Thomase juhatusel ).
Sellele koostööle võib muidugi vaadata mitmeti – on neid, kes peavad seda mõttetuks tsirkuseks, edevuse laadaks ja pelgalt rahaahnuseks, minu jaoks aga ongi Metallica olemus nüüdseks vist eelkõige just selles eksperimenteerimisjulguses ja arenemissoovis.
Oleks nad igavesti oma esimeste albumite trash metal stiili juurde jäänud, vaevalt ma neist siiani niiviisi vaimustunud oleksin (mida kinnitab ka see, et oma kunagisi metal-lemmikuid ma praktiliselt üldse enam ei kuula, vahel harva W.A.S.P-i ballaade ehk, aga seda puhtast nostalgiast, mitte sellepärast, et nad mulle muusikalises mõttes midagi pakuks).

Metallica valmisolek žanriüleseid muusikalisi väljakutseid vastu võtta, on muidugi alati omakorda ka teistele inspiratsiooniks olnud. Heaks näiteks eri stiilide sulandamise võimalikkusest ilma naeruväärseks muutumata on sealjuures soomlaste Apocalyptica, kes hiljem hakkas küll rohkem originaalloomingut viljelema, ent tuntuse saavutas neljal tšellol Metallicat esitades.
Samas eri muusikažanrite segamise suhtes olen ma aastatega pigem hoopis kriitilisemaks muutunud, eriti muidugi selles osas, mis puudutab nn ooperipoppi. Selle juures on nimelt väga keeruline jääda hea maitse ja muusikalise väärikuse piiridesse, viimased, kes seda enamasti suutsid, olid kolm tenorit (aga eks nemad olid ka üldse selle žanri massidesse viijad). Teisalt muidugi ei pea selleks tingimata üldse eri stiile segama, et tulemuseks oleks talumatu kitš – pole olemas õudsemat kollektiivi kui André Rieu orkester.

Ent tagasi Metallica juurde.
Esimene S&M (mida nii otseses kui kaudses tähenduses dirigeeris Michael Kamen) toimus 20 aastat tagasi ning kuigi selle kohta võib öelda nii mõndagi head (näiteks et James Hetfieldi vokaal oli toona esmaklassiline ning teine kahest tollase albumi uuest palast – “No Leaf Clover” – on mu jaoks üks Metallica parimatest lauludest üleüldse) oli lõpptulemus siiski üllatavalt nõrk, arvestades kui võimsa tulemuse pidanuks kahe niisuguse stiili kombineerimine loogiliselt andma.

S&M2 seevastu jättis väga hea mulje. Osalt muidugi seetõttu, et peaaegu nagu oleks aasta jooksul teistki korda Metallica kontserdil käinud, peamiselt aga oli kogu see kontsert lihtsalt muusikaliselt nii huvitav, et ma nautisin absoluutselt iga viimast kui minutit sellest. Nende helikeel on niikuinii niivõrd dünaamiline, et ka pikad, kuue- kuni kaheksa- ja isegi enamaminutilised palad ei käi ringiratast, vaid arenevad edasi, uued seaded aga andsid hulganisti kuulamisainest juurde.

Kontserdi kõrghetk number üks oli kahtlemata ilma ülejäänud Metallica ja ilma kitarrita  (mistõttu ta ei osanud oma kätega miskit peale hakata ning kasutas neid vahepeal üsna ooperlikeks žestideks) James (kes näeb üha enam välja nagu taksojuht/kantristaar/”Võlur Oz’i” lõvi) laulmas sümfooniaorkestri saatel “The Unforgiven III”.
Olgugi üksnes kontsertfilm, mitte elav esitus, oli see üks neid hetki, kus aeg hetkeks seisatab ja saad aru, et oled olnud tunnistajaks millelegi täiesti erilisele. Isegi muusikaliselt paljunäinud mina vaatas seda, suu ammuli ja mõtles: ikka suudavad nad üllatada.

Minu erihuvi igasuguse muusika puhul, kui sellega kaasneb laulmine, on muidugi inimhääl ja Hetfieldi hääl on alati olnud piisavalt omanäoline, et märgatud saada. Esiteks on ta hääl päris korraliku ulatusega, teiseks on ta bariton (mis on küll tavalisim meeshääl, aga enamik roki- ja popilauljaid on tenorid) ja kolmandaks ta tõepoolest laulab, mitte ei karju.
Tõsi, Metallica esimestel albumitel paistab Hetfield peamiselt küll silma lihtsalt toore jõuga laulmisega (et mitte öelda: puhas kirg ja kõva kisa), mistõttu pidi olematu vokaaltehnika tõttu peaaegu hääle kaotanuna vahepeal ka spetsialistide abi kasutama. Selle tulemused olid vägagi kuuldavad – hoopis uus vokaalne kvaliteet ilmub lagedale mustal albumil ning kestab, nagu öeldud, “S&M-ini” välja. 

Aja ja pea terve elu kestnud deemonitega võitlemise jäljed on ta hääles nüüdseks muidugi üsna märgatavad, aga kõnealusele esitusele ning laulu sõnumile, milles kohtame taas Hetfieldi laululoomingus tihti esinevat süü ja andest(amat)use motiivi, andis see piinatud tämber muidugi ainult juurde. Ja eks oma täiendava nüansi lisas kahtlemata ka asjaolu, mis kontserdi toimumise ja filmi linastumise vahel avalikuks sai – Jamesi taassiirdumine alkoholismiravile.

How can I be lost, if I’ve got nowhere to go?
Searched the seas of gold,
how come it’s got so cold?
How can I be lost? In remembrance I relive.
How can I blame you,
when it’s me I can’t forgive?

Mis laulusse endasse puutub, siis kolm “Unforgivenit” on isegi nende märkimisväärse loomingu kontekstis midagi üpris unikaalset ja kuigi ma kaldusin siiani kolmandat neist kõige nõrgemaks pidama, siis nüüd pole ma enam sugugi nii kindel.
Ma loodan, et seda versiooni hakatakse edaspidi Klassikaraadios mängima ning saatejuht saab kombekohaselt teadustada: “Esitab James Hetfield, teda saadab San Francisco sümfooniaorkester Michael Tilson Thomase juhatusel”.

Kõrghetk number kaks – San Francisco sümfooniaorkestri kontrabassimängija Scott Pingel esitamas austusavaldusena Cliff Burtonile elektribassil pala “Anesthesia (Pulling Teeth)”. Midagi oli selles väga saint-saënsilikku (“Simsoni ja Delila” avamäng!) Parim näide sellest, kui palju ühist metalil Metallical ja sümfoonial minu meelest alati on olnud. Võrratu, muud ma ei oskagi öelda.

Ülejäänud kontsert oli lihtsalt Metallica oma tuntud headuses (pluss teine osa Šostakovitši “Sküüdi süidist” orkestri esituses ja Mosolovi futuristlik “Tehas” orkestri ja bändi koostöös), aga sümfooniaorkester esines sealjuures täieõigusliku partnerina, mitte pelgalt taustana.
Juba S&M1 kavas olnud laulud olid saanud uue (ja enamasti mu meelest ka parema) seade, hilisematelt suhteliselt viljatutelt plaatidelt pärit palad aga kõlasid ausalt öeldes originaalidest hoopis tugevamana (no ma räägin, et ma hindan muid nüansse kui seda, kas tegemist on tüüpilise metaliga või mitte.) “The Unforgiven III” ma juba mainisin, aga sama kehtib ka “The Day That Never Comes” (lahe intro) ja akustilise “All Within My Hands” kohta. (Videod on kohutava kvaliteediga, aga paremaid pole kuskilt võtta.)

Ühtlasi ajendas see kontsert mind mõtisklema teemal, kas ma suudaksin nende loomingust ühe lemmiklaulu välja valida. Ilma suurt järele mõtlemata öelnuksin, et “Master of Puppets” oleks päris kõva kandidaat, aga sealt edasi sai siiski selgeks, et see on lootusetu üritus. No ma püüdsin – valisin ajaviiteks igalt albumilt 2-3 laulu välja ja siis kitsendasin seda valikut veelgi, aga isegi see andis tulemuseks vähemalt 7-8 pala, nii et ei. Võib-olla kümnega suudaksin piirduda. Seda aga teeme järgmisel korral.

Advertisements

Õuna-mandlikook

Sügis.
Haned. Linnutee. Vaikivad puud sirutavad võrade sõrmi taeva poole.
Ühelt poolt on tunne, et sellisena – vahtravärvilisena ja päikesega vihmahoogude vahel võiks ta kesta veel mõnda aega. Teiselt poolt mõtlen mõnikord, et sügis on vaid agoonia pikendamine. Tulgu siis juba korraga see talv, sest tuleb ta niikuinii.
On natuke nagu siis, kui oled väga õnnelik ja tead, et see ei jää kestma (sest kunagi ei jää), tead, et kõnnid õhukesel ja hapral jääl ja mingi osa sinust hakkab juba soovima, et see oleks juba juhtunud, et jää oleks murdunud, et sa oleksid juba kukkunud, sest teadmine selle paratamatusest söövitab su õnne juba vargsi niikuinii.

Mõtisklesin siin vahepeal, et kas suusatajad tunnevad kevade lähenedes sama kurbdust, mis rattureid sügisel valdab. Nojaa, eks ma ju tean oma suusataja-aastatest küll, mismoodi see oli ning mismoodi ma toona kõiki kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega närvi ajasin (kevad ei tule ja tulla ei tohi, tuisake talvised metsad ja mäed!).

Seega – keegi muga suusapuhkusele tahab tulla?

Nali, nali!

Ma mõtlesin muidugi jalgrattapuhkust. Keset talve, Kanaari saartel näiteks, ah?  Kui vaja, võin isegi lubada, et sõidan hästi aeglaselt.
Organiseeritud rattareisid mind ei huvita (neid isegi on), sest ma ei saa aru, mida peaks olema head täiesti suvaliste inimeste kambaga koos reisimises, kui eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et meid ei seo mitte miski peale rattasõiduhuvi. Vabalt võib juhtuda, et on täiesti tore. Aga vabalt võib ka juhtuda, et on ilgem piin ja sellega ma pole valmis riskima, et miski, mis peaks olema puhkus ja mille eest ma olen kallist raha maksnud, kujutab endast midagi, mille peab (parimal juhul) hambad ristis välja kannatama.
(Samal põhjusel ei saa ma aru, miks peaks mind eriliselt vaimustama mõte grupisõidust. Mulle meeldib kohutavalt sõita üksi (äärmisel juhul kahe-kolme-neljakesi, aga sellisel juhul on see pigem seltskondlik ajaveetmine ratta seljas), mõelda oma mõtteid, olla iseendas ja nautida maastikku enda ümber, mitte vahtida eessõitja kanni ja praktiseerida mõttetut väikevestlust). Mul ei ole üksi igav, ma ei aja mingit tohutut kiirust taga, tüüpiline keskmine 26-29 km/h rahuldab mind täiesti, nii et kui mulle mõni grupp vastu sõitma juhtub, siis vaatan ma neid kerge haletsusega, ehkki ma tean, et üpris tõenäoliselt veedavad nemadki hästi aega.)

Ammu pole viitsinud endasse põhjalikult vaadata. Olen oma soomusrüüga üheks saanud. Olen juba unustanud paljutki, mida arvasin mitte kunagi unustavat. Aga ma ei oska selle üle õieti kurvastadagi. Igapäevane tühi-tähi võtab aegamööda üle kõik vestlused, unistuste, ideede ja õhulosside asemel on seal asjad (praktilised ja materiaalsed), lõputult asju, ja kuigi nii kaob ka suurem osa sellest, millest hing toitu saab, olen ma loobunud võitlemast. Loen parem raamatuid edasi, aga ei soovita midagi enam kellelegi, sest nagunii keegi neid ei loe.
(Mõni aasta tagasi rääkisin Äripäeva erilehele lugemisest ning mainisin seal Hiina vanasõna, mille järgi inimese jutt muutub igavaks, kui ta pole kolm päeva lugenud. Olin tollal veel lahkem ja arvasin, et lugemuse puudumine hakkab silma torkama kolme aasta pärast, ent tundub, et pean oma arusaama revideerima (ega viitsi ka enam igimõistev ja -diplomaatiline olla). Tegelikult see ikkagi hakkab tunduvalt varem välja paistma. Ja võib-olla tuleks tänapäeval lugemist võtta eelkõige hoopiski keskendumisharjutusena.)

Asi polegi üldse selles, nagu oleks elus hetkel igasuguseid ebameeldivusi üleliia, ei, ja meeldivusi on ju iseenesest täiesti ka, aga on, nagu ei põleks ma enam sugugi. On’s asi neis puudes, mida ise unustasin lõkkesse visata või neis ämbritäites, mis leeki läigatatud või tuld õhutava tuule puudumises, ei teagi. Küllap kõigis neis, aga küllap milleski veel.
Olen seda varem öelnud, pilvedest maa peale pudenemise ja uuesti üles põrkamisega tulen ma toime, kui kurnav see ka poleks, aga see, mis mind aegamööda tundetuks robotiks muudab, on lõputu vaimustuseta lohisemine kuskil nullnivoo kandis. Või ajan ma nüüd põhjuse tagajärjega segamini?

Ent seniks, kuni ma mõtisklen, mida pikemas plaanis ette võtma peaks, leian, et lühemas perspektiivis võiks väga edukalt aidata üks rattareis.
Nii et?

Muusika: Sixto Rodriguez “Cause”

Õuna-mandlikook
(mugandatud: Hea toidu kodu)

Põhi:
180 g kreeka jogurtit
2  muna
1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
150 g mandlijahu
30 g spelta- või kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
70 g suhkrut

Täidis:
400 g õunu
50 g mandlilaaste
(soovi korral veidi suhkrut ja kaneeli)

Puhasta õunad ja tükelda võrdlemisi väikesteks tükkideks.
Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa kreeka jogurt ning seejärel eelnevalt küpsetuspulbriga segatud jahud. Sega ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi. Kata õunatükkidega, jaota peale mandlilaastud ning soovi korral raputa veidi suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit.

 

Marja-mandlikook

Kas mul oli kunagi mingi puhkus või?
Ei pannud vist päriselt tähelegi, sest see kulus tervenisti taastumiseks. Ja kas ma nüüd olen taastunud?
Sõltub, mille jaoks.
Iga aastaga läheb justkui hullemaks. Iga puhkuse alguseks olen üha oimetum ja anhedoonilisem. Füüsiliselt olen ma vastupidav, aga kõigis muis aspektides saab must mingi vrakk.


Puhkuse ajal põhiliselt käisin metsas, tegin vihtu, korjasin marju, keetsin moosi, tegin füüsilisi töid, sõitsin rattaga, lugesin raamatuid ning see kõik oli väga tore ja sanatoorne.
Ent paljas mõtegi sellele, et peaks midagi tegema, kuhugi kellaaja peale minema, sotsialiseeruma, viisakat väikevestlust arendama jne, tõmbas mind hoobilt uuesti igasugusest energiast tühjaks. Selliste ajaveetmisvormide jaoks oli puhkus ikka ilmselgelt liiga lühike.

Ja lisaks olen nüüd küll täiesti absoluutselt viimseni ära kulutanud võime tegeleda teiste inimeste probleemidega. Eriti sellistega, mis aina kestavad ja kestavad. Ilmneb, et empaatia ikkagi on täiesti ammenduv vara ning kivist lõpuks enam vett välja ei pigista. Ega ma ei süüdista kedagi milleski, see olen ma ise, kel oleks ammu olnud aeg selgeks saada, kuhu piir tõmmata.
Ma olen lõpmata palju aega oma elust kuulanud ja kaasa elanud ja mõelnud ja analüüsinud ja lahendusi pakkunud ja omaenda teemad reeglina selleks ajaks kuhugi tegelen-nendega-hiljem-riiulile ära pannud, sest niisuguseks tegevuseks ette nähtud sisemine ressurss ei ole piiramatu, sa kas tegeled omaenda probleemidega või teiste omadega, mõlemat ei jaksa.

Eks meid ole kasvatatud ses vaimus, et teistele tuleb mõelda esmajoones ja enda vajaduste rahuldamine on kole egoistlik. Sedamoodi kurnavad siis kõik ennast teisi aidates ära ning hakkavad seejärel loomulikult ootama, et teised omakorda nende vajadusi täidaks ja lõpptulemusena on kõigil kogu aeg kõigest puudu ning üleüldse valitseb üks suur rahulolematus.
Oluliselt sujuvam oleks, kui igaüks kõigepealt hoolitseks iseenda eest ja siis alles vaataks, mis teiste tarvis üle jääb, heast südamest ja vabatahtlikult, mitte kohustusena, mitte vastuteene ootuses. Mina igatahes olen viimaks märganud, et elu hakkab tunduma oluliselt lihtsam, kui iga jumala hetk ei tari kellegi teise koormat oma õlgadel.
Universum on üks kõle koht lahtlemata ja ega meil eriti muule toetuda pole kui üksteisele, aga oma elu elama peab siiski igaüks ise. 

Kinkisin endale sünnipäevaks uue spordikella. See osutus demotiveerivaks tõpraks. Nii kui juhtusin tavapärase 50+ km asemel vähem sõitma, kukkus näägutama, et treenisid vähem kui tavaliselt, ei, see pole üldse probleem, aga kui sa seda pikka aega jätkad, riskid alatreenitusega.
No tõesti, oleks et tunnustaks või midagi, mkmm, kohe tänitama.

Puhkuse ajal veetsin muidugi hea hulga kilomeetreid Lõuna-Eesti mägismaastikul, misjärel tundub nüüd, et kodulinna ümbruses on ikka täiesti lame maa (khm).
Ja see kõik oli loomulikult imeliselt nauditav. Mis sest, et oli ka selliseid kordi, kus jalad olid veel eelmisest sõidust pisut rasked ja protestisid igal tõusul. Aga kui siis jõuad tõusu lõppu ja sellele ei järgnegi mitte uus tõus, vaid peaaegu uskumatu panoraamvaade, mida saadab lendu tõusev sookurepaar, nagu keegi oleks nad sinna just selleks hetkeks kohale tellinud, ning nende duett-hüüd, ununeb igasugune raskus meelest ning hing läeb lendu, koos nende kurgedega üle avara maa ja taeva.
Või siis aurab tee su ees õhtuses õhus, kui sõidad päikese poole ning kuldsele teele ei jää su möödumisest maha ei heli, ei jälge.
Jumalik.

Muuseas – kas ma olen juba maininud, et ma ei kannata söögi tegemist? Kindlasti olen, aga kes siis seda kuulab, mis ei lähe kokku selle kuvandiga sinust, mis neisse kinnistunud on. Ma arvan, et ma võin seda juttu vabalt kümme aastat rääkida, aga mult jätkatakse küsimist kohviku ja kokaraamatu kohta.
Puhkuse ajal muidugi võtsin ette mõningate selliste toitude tegemise küll, mida ma tavaliselt ei tee (oakotletid jms, no kes viitsiks tööpäeva õhtul midagi niisugust valmistama hakata), aga sealgi juures pidin tõdema, et ei, söögi tegemine on tüütu ja ärritab mind üprisväga palju. Viimasel ajal kehtib see isegi küpsetamise kohta. Nii et ma ei tea. Kas on pendel lihtsalt teise äärmusse jõudnud või olen ma teiseks inimeseks muutunud või on mul midagi viga. Ja kas see kõik üldse tingimata halb või muretsemisvääriline on, pole ka kindel.
Igasuguseid häid asju süüa tahaks loomulikult. Neid valmistada võiks siiski keegi teine.
Aga ükskord igatahes tegin ka kooki.

Muusika: Sooäär, Yaralyan, Ounaskari “A Shooting Star”

Marja-mandlikook
(mugandatud: Coop)

Tainas:
100 g mandlijahu
50 g toortatrajahu
100 g võid
30 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2 muna
25 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlijahu
u. 300 g marju

Taina jaoks sega jahud, suhkur ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külmvõi ning näpi sõrmedega puruseguks. Tõsta natuke rohkem kui pool segust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (20 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm) põhjale. Jaota sinna peale marjad.
Täidise jaoks vahusta munad suhkruga, lisa mandlijahu ja hapukoor ning vahusta veel pisut, et kõik ühtlaselt seguneks. Vala vormi marjade peale ning kõige peale pudista ülejäänud puru.
Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit ning lase enne serveerimist täielikult jahtuda.

Ratturid sõiduteel!

Ilmselgelt on mul puhkus, millest muidu selline lobapidamatus.
Ja sellest tulenevalt on ilmselgelt ka aeg, kus ma viitsin mingil teemal kellelgi vastuseks midagi jaurama hakata. Muul ajal löön enamasti käega.

No igatahes võttis eelmisel nädalal Postimehes keegi noorsand arutleda igipõlisel teemal “ratturid sõiduteel”, nimetades seda liikluse takistamiseks ning teatades et ta ‘tahaks tõepoolest mõista, miks otsustavad maanteeratturid sõita autoteel‘ (kusjuures jutt ei käi grupis sõitjatest).

Püüame selgitada, aga alustuseks klaarime ära terminoloogilise segaduse. Sellist teed nagu autotee ei ole olemas, on sõidutee, mis on ette nähtud sõidukite liiklemiseks. Sellekohane informatsioon on kirjas nii liiklusseaduses kui -eeskirjas.
Ja siinkohal võiks kogu jutt põhimõtteliselt ka lõppeda, aga et noor inime väljendas oma siirast soovi aru saada, siis ma üritan edasi selgitada. Kuna ma ise sõidan nädalas 6-8 tundi maanteerattaga ning käin aeg-ajalt linnarattaga tööl, aga olen praktiliselt iga päev ka autoroolis, siis on mul olemas mõlema poole nägemus.

Niisiis esiteks – maanteeratturid liiguvad kiiresti, oluliselt kiiremini kui kõik teised kergliiklusteel liikujad, kelleks on rullsuusatajad ja -uisutajad, pühapäevaratturid, koerajalutajad, jooksjad, tervisekõndijad, lastega või lapsevankriga jalutajad, jalgsi punktist A punkti B liikujad ja nii edasi.
Minu isiklikku indu kergliiklusteel trenni tegemise suhtes kahandas mõneks ajaks mõnevõrra juhtum, kui ma tulin kiirusega umbes 34 km/h ning kurvi taga märkasin äkki enda ees risti üle tee ulatuvat jalutusrihma, mille ühes otsas oli koer ning teises otsas tema peremees, kes näppis telefoni ega märganud ööd ei mütsi.
Siis on veel inimesed, kes kahekesi kõrvuti kõndides või rattaga sõites suudavad vabalt täita kogu tee. On pühapäevaratturid või lapsed jalgrattal, kes pendeldavad kogu aeg ühest tee servast teise ja sa ei saa iial aru, kuhupoole nad kalduvad ning kui oma möödumisvajadusest hõigates märku annad, siis ehmuvad hoopiski ning keeravad sulle täiesti ette. Ja on rullsuusatajad, kellest on suhteliselt võimatu mööda saada, kui neid on mitu ja nad sõidavad vabastiilis (sest neil on kepid, eks ole).
See kõik tähendab pidevat hoo maha võtmise vajadust ja võib ühel hetkel muutuda piisavalt tüütuks, et maanteerattur otsustaks keerata sõiduteele, sest seal on tal oluliselt lihtsam oma kiirust hoida.
Ma ei väida, et eelnimetatud liiklejate tüübid seal ühekorraga teed täitvate hordidena kulgevad ja vaeseid maanteerattureid takistavad ega ütle ka seda, et kõik need inimesed ei tohiks kergliiklusteel liikuda või peaks ennast kuidagi eriliselt koomale tõmbama. Ma ütlen, et see on põhjus, miks sageli on kõigi jaoks ohutum, kui trenni tegev maanteerattur kasutab sõiduteed.

Ja teiseks – maanteeratturid sõidavad pikki maid. Sellise distantsi pärast, mis mitte-igapäevaratturile, kelleks ka artikli autor ennast nimetab, tundub ilmselt juba kaunikesti arvestatav, ei hakka üks keskmine maanteerattur ratast väljagi võtma.
See tähendab, et ligilähedaseltki vajalikus pikkuses kergliiklusteed ei ole enamasti kuskilt võtta ja põhjus, miks ratturid siis ei kasuta vähemalt neid olemas olevaid paarikilomeetrisi teejuppegi peitub selles, et õudselt tüütu ja kiirust alla tõmbav, aga ka ohtlik on pendeldada sõidu- ja kergliiklustee vahet, hüpata ühelt teisele, kui kergliiklustee äkki jätkub teisel pool sõiduteed või lihtsalt tühja koha pealt ära lõpeb, et siis mõne aja pärast sama suvalises kohas uuesti alata.
Sina näed seda ratturit võib-olla kolmekilomeetrise kergliiklusteejupi kõrval sõiduteel sõitmas ja tõmbad juba sae käima, aga temal on kolmkümmend kilomeetrit selja taga ja veel nelikümmend sõita, ta lihtsalt ei hakka selleks paariks kilomeetriks kergliiklusteele kolima.

Selle kõigega ei taha ma väita, et rattur peaks iga hinna eest liikluses oma õigust taga ajama (ega eita, et selliseid on kahtlemata ka, kes teevad ise arusaamatuid manöövreid või ei järgi liiklusreegleid ning pärast näitavad autojuhile keskmist sõrme), aga autojuhina ei saa ma päriselt ka aru, mismoodi sõiduteel liikuv maanteerattur mulle nii kohutavalt ette jääb, et peaks sellest kohe artikli kirjutama (teatav tüüp rattaga liiklejaid on küll, kellest võiks autojuhi seisukohalt kirjutada, aga see pole tänane teema, pealegi olen ma üldjoontes üsna kindel, et enamasti saavad ses igikestvas vastuseisus teenimatult tümitada siiski jalgrattal liikujad).
Ma ei leia, et mul oleks raske ratturist kaarega mööduda ja/või hoog pisut maha võtta. Samuti püüan ise rattaga sõiduteedel liikudes oma manöövritest märku anda, ülekäiguradasid ei ületa praktiliselt kunagi rattalt maha tulemata ja üleüldse ei ole ma märganud, et see kõik endast mingit tohutut probleemi kujutaks ning liiklus pidevalt takistatud oleks.

Oma põhilised tööpäevaõhtused trennid sõidan ma närvide säästmise eesmärgil  (sest nendest autojuhtidest võiksime ju vahelduseks samuti rääkida, kes ka täiesti tühja vastasuunavööndi korral ratturist 10-sentimeetrise külgvahega mööduda tavatsevad, ise ilmselt endamisi liiklust takistavat kileviinerit sõimates) siiski peamiselt kergliiklusteel, kuna mu elukohta on tõesti õnnistatud peaaegu 24-kilomeetrise trassiga (tõsi, vahepealt on 4-kilomeetrine lõik puudu), mis on ikka suhteliselt erandlik nähtus, nii et edasi-tagasi sõites saab mõistliku trenni tehtud vabalt.
Aga tõsi on ka, eelpoolnimetatud põhjustel liigun ma aeg-ajalt ka siis sõiduteel kui kõrval on ’ideaalses korras ja inimtühi kergliiklustee’ ning osutun ilmselt selleks, kelle kohta kirjutise autor ütleb  järgmist: “Kuid mingi valemiga ei mõista ma neid, kes valivad autoteel sõitmise ja liikluse takistamise, kui selleks pole mingit põhjust ega vabandust.”

Kahju küll, aga põhjused on enamasti siiski olemas, ent seda, et ma mõnele autojuhile rattaga sõiduteel sõitmise eest vabanduse võlgneksin, ei arva ma ammugi mitte.

Muusika: Metallica “Atlas, rise!” (Hetkel mu lemmiklugu Metallicalt. Ja see kitarrisoolo seal keskel!)

 

#Metintartu

Metallica kohta on neil päevil muidugi igaühel mingi arvamus.

Kes kuulutas, et kommerts ja pole enam see ja ühesõnaga tema sinna kontserdile mingi hinna eest ei lähe ja see kõik on üleüldse ainult mingi massipsühhoos.

Teine kategooria deklareeris taseme oletatava puudumise kohta umbes seda sama, aga käis kontserdil siiski, et saaks pärast õigusega hambaid teritada.

Kolmas seltskond pole ilmselt eales kuulnud ühtegi Metallica laulu (välja arvatud vast “Nothing Else Matters”), aga läks kontserdile, sest see on ju sellise mastaabiga üritus, kuhu peab minema, mis siis, et tegelikult oleks tahtnud Õllesummerit.

Ja ma arvan, et ka minusuguseid oli üksjagu. Ehk siis – ma olen nende muusikat armastanud suurema osa elust, tean pooli laule peast, üldiselt suhtun neisse üsna kriitikavabalt, aga ei defineeri ennast ega oma ellusuhtumist Metallica fänniks olemisest lähtuvalt. Ühesõnaga pole selle subkultuuri esindaja, ehkki seda peab ka möönma, et metal-subkultuurile murdis Metallica truudust juba ammu ning seda žanripuhtuse hindajad neile iialgi andeks ei andnudki. Sedamoodi on juba ammuaega tegemist peavoolu rokipublikule täiesti söödava kraamiga, aga nagu öeldud, mind see ei sega. Nende muusika on suuremalt jaolt geniaalne ja see on see, mis minu jaoks loeb. Tõsi, ka kogu oma kriitikavabaduse juures ei ole ma väga palju kuulamisväärilist leidnud albumitelt “St. Anger” ja “Death Magnetic”. Aga see selleks.

Niisiis. Eelöeldut arvesse võttes oli selge, et kui Metallica sõna kõige otsesemas mõttes koduõuele tuleb, siis oleks ju veider mitte kontserdile minna. Pealegi jõudsin järeldusele, et Metallica on üks väheseid bände, kelle pärast ma üldse olen valmis sedasorti massiüritust välja kannatama.

Ma ei pidanud pettuma. Metallica pole oma taset kontsertbändina mitte karvavõrdki kaotanud. Laval haltuurat ei tehta ning mitte kordagi ei tekkinud nende 2,5-tunnise etteaste jooksul tundepoegagi, nagu oleks tegemist mingi kustuva tähega. See oli väga hea kontsert. Minu jaoks kolmas kord Metallicat laivis näha võis vabalt olla neist parim.

Publikuvaatlus kontserdi ajal küll kinnitas kahtlusi, mis mul eelnevalt olid tekkinud. Ma olen loomulikult kaugel sellest, et arvata, nagu peaks inimene enne kontserdipileti ostmist tõestama oma suutlikkust “Master of Puppets” peast kaasa laulda, aga siiski oli see segment publikust, kes elavnes alles üldtuntud hittide “Nothing Else Matters” ja “Enter Sandman” kõlades, üsna märgatav. Lisaks tundus mulle, et viimaselt albumilt mängitud neli pala ei tekitanud rahvas üldse mingit äratundmist (kuigi erinevalt kahest sellele eelnenust on seal piisavalt head kraami), ent samas ei paistnud paljud ka teadvat, mis pala algab helikopterimürina ja tulistamisega (“One” loomulikult). Nii et mina ei tea, misasja need inimesed siis üldse kuulanud on.

Aga veel. See eesti keeles lauldud “Insener Garini hüperboloid” muidugi, mis põhjustas igi-eestlaslikke järelkajasid. 

Miks just see laul?

Miks nad sellise aktsendiga laulsid ega eesti keele hääldust paremini ära ei õppinud?

Postimehe arvustuses (selle autor muuseas kirjutab ka ooperiarvustusi, nii et tema puhul tuleb lähtuda definitsioonist “ooperikriitikud on nagu kõik muud kriitikud, ainult hullemad”) tõstatatakse küsimus, kas tõsiseltvõetav traadibänd peaks sellise publikule perssepugeva klounaadiga tegelema.

Hah.

Ja mida me siis selle taustal peaksime arvama ajutiselt Metallica logo stiilis kujundatud Tartu linna siltidest, mis kuuldavasti bändiliikmetes suisa vaimustust olla tekitanud? Et kas ühel tõsiseltvõetaval linnavõimul ikka sobib mingile bändile pugemiseks niisugust tsirkust teha?

Kuulge. Saage üle.

Minu meelest oli tegemist väga lõbusa vahepalaga, mis muidugi oli täpselt nii pealiskaudne nagu ongi kogu meelelahutusmaailm. Ent pigem ma küll leian, et selliseid žeste võibki endale lubada justnimelt Metallica staatuses bänd, sest neil ei ole seda tegelikult vaja, publik on neil peos niisamagi; seevastu mõne kehvema kategooria kollektiivi esituses võiks see ehk küll mõjuda meeleheitliku pugemisena.

Mis nüüd aga puutub laulu valikusse, siis selles suhtes käidi ka hiljem mitmesuguseid variante välja, alates Gunnar Grapsi ja Metsatölli repertuaari kuuluvatest paladest kuni õudusunenäoni “Kaugel külas” (!) (jah, ma ei kannata seda taidluskollektiivi silma otsaski) välja. See viimane ehk siiski oli nali, aga no ma ei tea, äkki siis juba kohe “Ta lendab mesipuu poole”? (Ärge saage valesti aru, ma hindan eesti koorimuusikat väga kõrgelt ja nimetatu on üks kaunimaid laule üleüldse, aga me räägime siin parajasti Metallica kontserdist, eks ole.)

Eks on muidugi natuke armas ka, et me ennast nii tõsiselt võtame, aga üldiselt jäi kogu sellest hädaldusest ühe süütu vahepala üle mulje, et eestlaslikule masohhismile oleks ikka paremini sobinud, kui bänd poleks näiteks üldse vaevunud endale selgeks tegema, kuhu nad esinema tulid ning James Hetfield oleks alustanud tervitusega “Hello, Latvia!”

Puhkus, baar, sanatoorium

Oli kunagi keegi, keda sa armastasid palju aastaid.
Ja küsisid endalt alatasa, kui mitu korda võib samasse inimesesse armuda. 
Aga aeg sai otsa. 
See armastus pidi surema. 
Täppisteadusliku tagantjäreletarkusega võisid hiljem öelda, et oleksite pidanud kohe teineteise elust kaduma. Täielikult ja alatiseks. 
Selle asemel üritasite natuke aega kilde kokku kleepida. Aga need ei sobinud enam ning teravate servade vastu võis sõrmed ja südame veristada, kuni lõpuks oli ühe haava asemel mitu. 
Tuli teadmine sellest, mis on pöördumatult möödas. 
Läksid aastad. Tulid uued lood, uued inimesed, uued armidki. 
Ja kui alguses olid teda väikeste sammude haaval armastama õppinud, siis nüüd hakkasid teda samamoodi kaotama. 
Iga kord, kui kohtusite, võisite pealtnäha vanade sõpradena suhelda, aga pea alati oli sel üks ja sama alatoon: see pole see pole see…
Iga kord, kui ühiste tuttavate kaudu midagi kuulsid, mõtlesid: aga see pole ju tema…
Niimoodi kaotasid teda tükkhaaval veel kaua pärast seda, kui armastus oli ammu oma teed läinud. Võib-olla kaotad siiamaani veel. Võib-olla ei saagi teisiti, kui oled kogenud midagi, mis läks läbi elu ja aastate. 
Aga see pole enam armastuse kaotamine, sest armastus oli juba surnud. 
See on kellegi kaotamine sellena, kellena ainult sina teda tundsid.
See on su enda kaotamine sellena, kellena ainult tema sind tundis. 
See oli terve maailm, üks terve maailm paljudest. Ja seda maailma ei ole enam. 
Nüüd küsid endalt, kui palju kordi võid ühte ja sama inimest kaotada. Kuni enam ei ole mitte midagi alles. 

Käisime puhkusel. Mina ja mu jalgratas muidugimõista.
Vähese vaevanägemisega oli mul õnnestunud tekitada olukord, kus puhkuse alguseks oli mu auto maal, ma ise ja jalgratas aga linnas.
Järeldus on muidugi ilmselge, ainult arukas inimene oleks enne järele vaadanud, kas tema plaanitav marsruut äkki mõnes punktis sõna otseses mõttes üles kaevatud pole. Mina seda loomulikult ei teinud, nii et 25 kilomeetri järel seisin ebameeldiva üllatusena silmitsi teetöödega järgmisel üheksal kilomeetril. See tähendab ära kooritud asfalti ning sinna peale veetud kruusa ehk pinnast, kus isegi maastikurattaga on keskmiselt ebameeldiv sõita, aga mina olen ju teatavat sorti snoob, kes jalgratta seljas eelistab siledat asfalti igasugustele kahtlemata väljakutset pakkuvatele pinnasekatetele ja -oludele.
No igatahes valida oli kas tagasikäik otsekohe ja 35-kilomeetrine lisaring või paar kilomeetrit edasi ukerdamine ja seejärel ära pööramine (täiendav ring 20 kilomeetrit). Valisin teise variandi, aga need paar kilomeetrit tegid puust ja punaselt selgeks, miks maanteeratas on maanteeratas.
Aga ei olnud häda kedagi, juba 77-kilomeetrise teekonna järel olin sihtpunktis (tavapärane otsetee on alla 40 kilomeetri) ning alustuseks hüppasin kohe järve. Elu hakkas tunduma lihtsalt jumalik.

Paar järgmist päeva kulusid mittemidagitegemisele, mis, ma tuletan taas meelde, on täiesti aktiivne ajaveetmisvorm.
Seejärel väisasime sõpradega üht lõunaosariikide spaad. Ma ei tea, kas ma raatsin teile öelda, kus see koht on, sest seal oli nimelt äärmiselt rahulik (et mitte otse öelda, et olime seal praktiliselt ainsad külastajad). Saime saunatada, ujuda, vannis lebada, ennast mudida lasta ning lõpuks sõime lossirestos lõunat – mina olen täiesti terve naine ja tahan kõike seda saada! No nii korra kvartalis.
Lõpetuseks kraapisime kamba peale viimse sularaha kokku, sest mul oli ju käsitööpoest hädasti vaja seda sinist keraamilist kandikut.

Koju jõudes ei olnud muidugi päev veel sugugi lõppenud, sest pidin ju ometigi ka jalgratta jalutama viima (keskmisel kiirusel 27,2 km/h). Avastasin uusi teid (see tähendab, teed polnud küll uued, aga ma polnud seal rattaga sõitnud).
Vahepeal jooksis mu ees rebane. Teises kohas tõstsid põlluservas söövad kitsed pea ning jälgisid neist mööduvat veidrikku. Oleks nagu inimene, aga ei ole ka. Oleks nagu auto, aga ei ole ka. Lõpuks otsustasid, et see olevus endast ohtu ei kujuta ja sõid edasi.
Ja siis ei jäänudki enam eriti midagi muud teha, kui… sauna minna ning pool tundi enne südaööd otsustada, et kui inimene tahab just nüüd värskekapsasalatit soolapähklitega, siis ta peab seda ka saama.
Kuna see pole siin mingi toidublogi, siis muidugi pole sellest pilti ega retsepti, aga kui kedagi huvitab, siis põhimõtteliselt on see Sandra Vungi retsept – hakitagu värske kapsas ja kurk, lisatagu õli, soola ja soolapähkleid, soovi korral ka sojakastet, segatagu läbi ning võibki konsumeerima hakata. Originaalis oli vist ka küüslauk, aga ma tavaliselt ei pane. Väga hea salat on.

Järgmisel päeval tegin mõningase koguse vihtu. Ma tahaks nüüd näha, kuidas neil kõik lehed küljes seisavad, ma pole nimelt kunagi nii vara vihtu teinud, mu meelest on jaanipäeva paiku kaskedel noored kasvud veel väga pehmed ja kleepuvad (ja mul pole kunagi nii vara puhkust ka olnud). Vanarahvatarkus väidab vist, et vihta tuleb teha pärast jaanipäeva ja vana kuu ajal, nii et üks tingimus vähemalt oli täidetud. Teise portsjoni rihime vana kuu ajale.

Ja siis oligi juba täiesti ootamatult kätte jõudnud pühapäev, kus enam eriti midagi muud peale 50-kilomeetrise rattasõidu teha ei jõudnudki.
Mõtlesin sealjuures ühele tuntud tühikargajale, kes alalõpmata kaebleb, kuidas Eestis on nii igav, nii igav sõita. No võib-olla tõesti, kui pidevalt Tallinn-Tartu maanteed nühkida. Aga sõida mööda Lõuna-Eesti väiksemaid teid, naudi äärmiselt vaheldusrikast maastikku ja ma ei saa aru, mis siin igavusega pistmist olla saab. Kõrvade vahel on teil see igavus.

Oli äärmiselt meeldiv nädal. Täiesti minu arusaam hästi veedetud puhkusest, ehkki seekord osutus reaalsuseks alaline hirm, mis mind maale sõites saadab – kas mul ikka on piisavalt raamatuid kaasas. Raamatud said nimelt laupäeva õhtuks läbi loetud ning lugemismaterjali defitsiidi tõttu polnudki enam midagi muud teha, kui magama minna.
Edasi läeb muidugi raskeks, sest juba tükk aega tagasi olen ma kuhugi kaotanud kogu oma motivatsiooni. Kui keegi teab, kust otsida, siis ma olen üleni kõrv.

Muusika: John Dowland “Come Again”

Üksteist. Sidruni-juustukook

Armastuse maagiline arv
on üksteist. 
Veel ei ole hilja
hakata armastama.
(Ott Arder)

Ma olen üksteist aastat bloginud. Hämmastav järjekindlus.
Paraku tundub nüüdseks küll, et mul on üha vähem ja vähem öelda. Rääkimata sellest, et söögi tegemine on mind juba tükimat aega kirjeldamatult närvi ajanud, nii et mis toidublogist me siin siis enam räägime. Lihtsam oleks muidugi öelda, mis mind viimasel ajal närvi EI aja, aga eks ma tean, et osalt on see põhjustatud sellest kõigest, mis ülikoolis töötavaid inimesi maikuus ikka tabab ning ülejäänud osa on iseenda tekitatud.
See tähendab – tekitatud, kuhjates oma päevad kõikvõimalikke tegevusi nii täis, et nende vahele ei jää mitte mingit aega ega ruumi. Ma tean, et see ei sobi mulle, see ajab mind hulluks ja tigedaks. Aga kui sa ei võta endale üldse aega, et peatuda, siis tundubki esiteks, et kõiki neid asju ikka ongi mingil põhjusel hädasti vaja teha ja teiseks, et eksistentsiaalset käibemaksu nagu ka ei tahaks maksta.
Eksistentsiaalse käibemaksu mõiste on pärit Ilse Sandi ülitundlikkuse teemalistest raamatutest ning selle all peab ta silmas süütunnet. Niisiis eksistentsiaalne käibemaks tuleb kindla peale ära maksta (= teatav süütunne ära kannatada, mitte joosta seda leevendama, tehes veelgi rohkem, vastutades veelgi rohkem teiste eest), muidu ei saagi kunagi iseendana elada.

Niisiis ma ei jäta endale mitte mingit aega ega ruumi, aga seda on hädasti vaja, et kogetut analüüsida ja reflekteerida, ent ka selleks, et üldse midagi tunda (peale ärevuse ja ärrituse). Ent miks on siis ometi nõnda, nagu peaks keegi teine mulle selleks ajaks ja ruumiks loa andma ning miks peaks see olema kuidagi adekvaatsem kui mu enda hinnang selle kohta, millal on kõigest ja kõigist küllalt?
Ja ei maanda mitte miski mind endiselt paremini kui keskmiselt kõva trenn – rõhk sõnal ‘kõva’, kindlasti kuldaväärt ideega pool tundi jalutada pole mul mõtet end narrima hakata, minu pulss on kõndides madalam kui “tavalise inimese” puhkepulss, nii et noh, kõndides ma põhimõtteliselt laman. Ja mitte et minuga koos jalutada oleks kellelgi võimalik,  minu mõistes jalutamine kvalifitseerub teiste jaoks ikkagi jooksmiseks.
Ühesõnaga kokkuvõttes pole enam päris kindel, kas muule ülekoormusele trennikoormuse lisamine enam tingimata niiväga tervislik on. Aga kuidas ma siis ennast maandan?! Kuidas need inimesed ennast maandavad, kes trenni ei tee? Ma läheks vist päris hulluks, kui tuleks töölt koju ja jätaks kogu päeva oma mõtteisse ringiratast keerlema ega laadiks seda ratta seljas maha.

Mis on sellel pildil valesti?

Eelmisel nädalal jäin korra vihma kätte. Räägin kõigile, et ilus puhas spordiala, eks ole, aga kui vihma kätte jääd, siis oled ikka pealaest jalatallani liivane. Pildilt ei paista, aga tegelikult olen ma liivakihiga kaetud (see kuivas koju tagasi jõudmise ajaks ära ning linnas polnud muidugi tilkagi sadanud). Kõikidel kaastsiklistidel paistis küll vihmas sõites kangesti lõbus olevat. Ei, ega mul oli ka, aga ratta puhastamine on ikkagi tüütu.

Tahaksin, et mul oleks umbes vähemalt kolm kuud puhkust ning ma võiksin selle sisustada metsas käimise, kirjutamise, lugemise, jooksmise ja rattasõiduga. Olgu, aiatöö võib ka olla. Ja et oleks rõõmu ja puha, sest kahtlemata tuleks mul siis jälle meelde, kuidas seda tuntakse. Ja et maailm ja kõik inimesed seal sees haldaksid sel ajal ennast ise ära, nii et ma saaksin natuke aega ainult iseennast kuulata.
Puhata ja mängida on vaja, aga paraku luba selleks ei saa anda keegi peale mu enda. Aga enne seda peaks oma närvisüsteemi välja vahetama. Tahab keegi? Saate võime tunda kõigi teiste tundeid ning üldiselt väga kiire ülestimulatsiooni seisundisse sattumise, boonusena aga ka viletsa rutiinitaluvuse, nii et gaas ja pidur korraga läheb kahtlemata käiku ning kui sõit just päris otse võssa ei lähe, siis kõikide osade kulumine on kahtlemata kiirem.
Sellega hetkel lõpetamegi, sest ma pean nüüd oma une säästmise eesmärgil arvuti kinni panema. Ja ma pean homme vara tööle jõudma ja siis läheb koju tagasi jõudmiseni 12 tundi…

Muusika: Tom Chaplin “Hardened Heart” 

Sidruni-juustukook
(Manhattani juustukoogi baasil)

Põhi:
145 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl

Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
poole sidruni mahl
u kolmandik kogust sidrunivõiet nagu kirjeldet selles retseptis (aga mingi kolmandiku kogusega ära hakka jändama, teha tuleb ikka terve portsjon, sest küll see kraam mujale ära kulub)

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunimahl, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit. Lase pool tunnikest jahtuda, kata sidrunivõidega ning jahuta seejärel täielikult, soovitatavalt üleöö.