Kurbus, kummaline tunne. Õunagalett

Paistab, et ma vist ikkagi ei suuda eriti toidublogi pidada. Muud ka nagu teha ei oska. Ooperiblogiks ei saa hakata, see kahandaks külastajate arvu märkimisväärselt ja minu edevuse juures ei või seda loomulikult lubada. Raamatuid loen ma küll endiselt palju, aga kirjutada neist ei viitsi, kui tegemist pole just väga hea või erakordselt halva raamatuga, seega raamatublogi jääb ka ära.
Mis meil siis veel on? Moe- ja ilublogi? Khm, Hauschka kosmeetika ja Ella Hopfeldti triiksärgid? Spordiblogi? Ei, ma parem teen sporti, kui selle tegemisest räägin. Arvamusblogi? No ma juba olen kuskil avaldanud arvamust selle kohta, mida ma arvan sellest, et kõik igal võimalikul juhul kõige kohta midagi arvavad, teadmata taustu või tundes tervikust vaid tükikest. Tehnikablogi? Pardon, mul on klahvidega mobiiltelefon ja pea kümme aastat vana fotoaparaat ning ei ühtegi nutividinat.
Nii et peamine küsimus seisneb nähtavasti hoopiski selles, kas inimene üleüldse peab mingisugust blogi pidama.
Teisalt ei avane just ülearu palju võimalusi iseendast rääkimiseks, seega kus seda siis ikka mujal teha kui isiklikus blogis. Nii et pikk jutt siit paistab. Võimalik et nukrates toonides, sest september on see kummalise kurbuse kuu.

Pärast puhkust sukeldusin, pea ees, kohustustesse tagasi. See oli võrdlemisi ränk litakas.  Võib-olla oleks pidanud üritama kuidagi tasapisi läheneda. Pärastpoole muutusin jälle tuimemaks ja poolenisti harjusin mõttega, et nüüd võib taas minna nädalaid, enne kui saan sõita maale ning sealses vaikuses uuesti omaenese mõtteid kuulma hakkan,
Mõtteid sellest, kui jube ja väsitav on pealiskaudsus. Üüratu hulk aega, mis on pühendatud mõttetustele ja pseudoprobleemide lahkamisele. Kui vähe on päris vaikust, millest sünnivad päris vestlused. Kui vähe on aega avaneda. Kui vähe on kannatust.
Mõnikord ma mõtlen. Et kuidas me kunagi suutsime leida ja luua need ajad ja hetked. Vaikust võis seal olla rohkem kui sõnu, aga argipäev ei tulnud kunagi kaasa. Aeg peatus. Maailm oli eemal. Ära. Vait. Kuidas me küll tookord oskasime? Nüüd, tagantjärele, mõtlen – võib-olla see oligi ainult nõnda võimalik. Varastades. Varastades argipäevalt, iga hetke hoides kui esimest, iga viivu võttes kui viimast.

Isegi mu uneta ööd on maal kergemad. Poolenisti unetu olen küll eluaeg olnud, aga varem pole see otseselt elu seganud, sest sellega on võimalik harjuda. Eriti siis, kui see, millest sa elad ja hingad, tuleb mujalt. Kui kusagilt ei tule, vaat siis hakkab unevõlg kurnama.  Ainus võimalus asja veidigi kontrolli alla hoida on hakata õhtul juba õige varakult pidurdama. Seda ma ei saa, sest muidu ei jõua mitte kui midagi tehtud ja nii juhtub, et magama mineku ajaks töötab mu aju veel täistuuridel, eriti juhul, kui ka päev on olnud liiga sotsiaalne, emotsionaalne või muul moel ülestimuleeriv.
Ja tegelikult ongi mu normaalne magamamineku aeg umbes kell 2-3 öösel, aga seda ei saa ma endale ammugi lubada, sest pean ju ometigi hommikul tööle minema. Nii et olen püüdnud ennast aastatega nii paar-kolm tundi varasemaks harjutada, aga ei saa öelda, et see just üliedukas kohanemine oleks olnud. Talutav, võiks öelda. Kuni käsil oleva aastani. Aga nüüd ma ei saa isegi enam aru, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kas tunnen ma end halvasti sellepärast, et ei saa magada või ei saa ma magada sellepärast, et tunnen end halvasti.

Kuidas ma ka ei üritaks vähendada neid tegevusi oma elus, mis mu hinge ei toida ega köida, tulemus on ikka vastupidine. Eelnimetet tegevused kasvavad, paljunevad, võtavad lõviosa ajast ja energiast, nii et ma ei tea enam, kuhu suunda joosta ning lõpptulemusena loobun hoopiski sellest osast, mis on mulle loomuomasem, sellest suunast, kuhu tegelikult tuleks minna. Ja siis on ahastus. Nüüd on mul plaanis veel ühe või paari uue ettevõtmisega alustada. Et teen seda niikuinii, on selge, ainult hirm hinge kinni tõmmata haarab mind juba eos. Hirm pideva rööprähklemise ees.

Ometi ma nautisin seda kunagi väga. Oo, ma olin uhke oma võime üle vaevata ühelt tegevuselt teisele lülituda, uhke oma kiirusele ja efektiivsusele. Võib-olla osalt tingituna “tasust”, mis ma selle eest sain ja millest üle saamiseks läks hea mitu aastat, võib-olla vanemaks ja targemaks kasvamisest, aga enam ma seda ei naudi. Veelgi enam, ma pigem jälestan seda.
Lisaks põhitööle on mul veel kolm tegevust/tööd (blogimine neljas, kui seda üldse arvesse võtma peaks). Kõik on üpris erinevad. Ja ma tahaksin nendega tegeleda eraldi. Ühel päeval üks. Teisel päeval teine. Ja õhtul teen lihtsalt trenni ja loen raamatut. Oh, ilusad unistused. Tegelikkuses näeb see välja nii, et neid teisi asju teen pärast päevatööd ja nädalavahetusel, kui see juhtub vaba olema. Kõrvalekaldeid ei saa palju lubada, sest kui ma ei tee täna seda, siis pean tegema homme, aga siis jääb tegemata too, millel on tähtaeg, ja nädalavahetusel ma ei saa toda teha, sest siis olen tööl. Või vahepeal tahaks ju hoopiski metsa või rabasse minna.

Ja ikkagi. Lõppeval nädalal leidsin taas kord, et kuitahes keeruline ka poleks, ma ei lase ajapuudusel, pealiskaudsusel ja küünilisusel võita ja kõike sapiga üle kallata. Muutuda harjumuseks kõigi ja kõige halvustamisel. Negatiivsusel. Vähemalt nii palju, kui see minust endast sõltub.
Laenates mõtte Alexander Geniselt: Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed. Viimase asemel kirjutaksin ma ‘mets’, aga muidu võiks need sõnad sama hästi pärit olla minu suust.  Ehkki ka metsa ja muusikat nimetan ma õnne argipäevaks – kui needki oleks harv pidupäev, siis oleks meile küll liiga vähe antud. Ja midagi pole teha, pidupäevi on harva ning kui argipäevast üldse hingetoitu leida ei oska, siis ei jätku ka neist suure õnne hetkedest kuigi kauaks. Tean ka seda, kuidas parajasti põhjas olles näib võimatu, mõttetu ja kohatugi väikestest asjadest rõõmu leida – ent just siis on see kõige vajalikum.

Olen ka omaks võtnud arusaamise, et ma ei suuda kõiki uppujaid päästa. Võib-olla ei suuda ma mitte ühtegi uppujat päästa. Sel juhul kindlasti mitte, kui kõigepealt iseennast vee peal ei hoia. Varem oleksin arvanud, et see teeb minust egoisti. Nüüd arvan, et see teeb must eluterve egoisti. Sellel on piirid, kui palju ma suudan kuulata, mõista ja lohutavaid sõnu leida, kui palju võõrast negatiivsust endast läbi lasta ilma ise põhja minemata.

Mingisuguseid mõtteid oli mul veel, aga las nad olla praegu pealegi. Kuulan nüüd parem “Macbethi” ja joon sibulasupi tegemisest üle jäänud veini edasi.
Aga noh hea küll, olgu siis kook kah.

Muusika: Madrugada “Honey Bee”

Õunagalett

Õunagalett

Põhi:
240 g täisteraspeltajahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
3 sl suhkrut
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
6-8 keskmist õuna
4 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri, soola ja suhkruga, lisa toasoe pehme või, seejärel hapukoor ning sega-sõtku kätega ühtlaseks. Rulli tainas kahe küpsetuspaberilehe vahel suureks ümmarguseks kettaks, vajadusel raputa peale natuke jahu. Kata puhastatud ja tükeldatud õuntega, raputa peale suhkur ja kaneel, keera servad täidisele ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit.

Õunagalett

 

Pohla-õunaplaadisai

Tegin süüa. See on viimasel ajal sellise kaalukategooria sündmus, et väärib eraldi blogipostitust. Eelmise postituse peale saabunud tagasisides tunti muu hulgas huvi, kuidas on võimalik, et inimesele, kes peab toidublogi ja on välja andnud kokaraamatu, ei meeldi süüa teha.
Minu arvates ei ole ühel teisega mitte midagi pistmist. Süüa teha on tore projektipõhiselt, siis, kui tuleb tahtmine, igapäevane söögi vaaritamine on pigem tüütu ajaraisk. Eriti juhul, kui see muutub teiste jaoks endastmõistetavaks eelduseks – mida ma tahtsingi tolle jutuga öelda, et kõik on väga tore seni, kuni see on vaba valik.
Ka enda elu seadmine teise inimese järgi võib olla nauditav, kui see on inimese vaba valik ja sisemine soov, mitte ajendatud soostereotüüpsetest uskumustest, nagu oleks oma soovide ja vajaduste ohverdamine kõigi naiste jaoks kaasa sündinud, loomuomane ja eriliselt nauditav teguviis või veelgi enam – justkui naisel ei saaks ega tohikski elus olla muid soove ja eesmärke kui majapidamistööd ja mehe õnnelikuks tegemine.

Igatahes. Juba suhteliselt pikka aega ei ole ma tundnud mingit naudingut toidu valmistamisest. Veelgi enam – viimased paar kuud olen tajunud eriliselt tugevat tõrget ka toidu pildistamise suhtes, niisiis otsustasin ma, et puhkuse ajal ei tee kumbagi ja seejärel vaatan õunte pealt, kas tuleb tahtmine tagasi või ei tule.
Veel ei oska öelda.
Igatahes on selge, et kui kohustuse mekk on man ja tähtaeg küljes, kaob mu jaoks neist tegevustest rõõm. Sellepärast ei ole ma tahtnud ka tellimustöid teha – vaevalt suudaksin valmistada martsipanikattega torte kirjaga “Vello-60”, ilma et mind valdaks soov kõnealune Vello ära kägistada ning kahtlemata kajastuks see emotsioon ka tordi maitses.
Teisalt on selge, et koos toidu ja pildistamise ajutise hülgamisega kadus osa loomingulise eneseväljenduse võimalustest ning paberitöö ja bürokraatia hakkasid üha rohkem ahistavana näima. Ja mida ahistavamaks ja ressursimahukamaks nad kujunesid, seda enam kängus omakorda see vähenegi loominguline energia.

Mõte puhkuse lõppemisest täidab mind rahutusega.
Mis on leebelt ja diplomaatiliselt öeldud. Aga seda ma ju oskan.
Puhkuse ajal oli mu peamiseks plaaniks mitte millegi tegemine, esimeseks eesmärgiks saavutada seisund, kus voodis pikali olemine ei tunduks enam ränkraske tööna. Sest seda see puhkuse-eelselt oli, kuna kõik, mis mus üldse oli, olin jätnud eelnevasse tööaastasse.
Teine eesmärk oli teha kindlaks, kas varasuveks saavutatud meeleseisund oli tingitud ainult väsimusest või olid sellel mingid muud põhjused.
Niisiis ei teinud ma mitte midagi. Ei sõitnud ringi. Ei külastanud ühtegi palagani. Suhtlesin minimaalselt. Eelistasin telefoni hoida välja lülitatuna. Lugesin läbi umbes 20 raamatut. Korjasin marju ja seeni. Tegin vihtu. Sõitsin 400 kilomeetrit jalgrattaga. Vaatasin ühte ooperit. Magasin kohutavalt halvasti.
Voodis pikali olemine enam ära ei väsita, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt tunnen ennast endiselt väsinuna. Tahan ja jaksan üha vähem suhelda. Ma ei mõtle inimestest kuidagi halvasti, aga vähegi suurem seltskond tõmbab mind energiast täiesti tühjaks. Kaasintroverdid küllap mõistavad, aga ma ise küsin endalt, millise piirini on suhtlemisest loobumine sotsiaalselt vastuvõetav ja kas see mind üldse huvitama peaks.
Ma liigun igas mõttes hästi sisse tallatud radadel ja kuigi hästi sisse tallatud rajad, mis viivad hästi tuntud ja teatud sihtpunktidesse, on introvertidele ellu jäämiseks hädavajalikud, tundub aeg-ajalt ja sagedaminigi, et peaks astuma raja kõrvale, ükskõik, mis mülgas seal oodata võib. Ent ma ei tea kuigi kindlalt öelda, kas mul ikka on selleks energiat või on kõik juba valel ajal ja vales kohas ära kulutatud. Milles peitub vastus teisele eesmärgipüstitusele – suuremalt jaolt ikkagi ei olnud küsimus väsimuses. Pole siis ime, et ma puhkuse lõpuks teiseks inimeseks ei muutunud.

Muusika: Greg Haines “183 Times”

Pohla-õunaplaadisai

Pohla-õunaplaadisai martsipaniga

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
225  g speltajahu
225 g nisujahu
185 g võid

Kate:
100 g martsipani
300 g pohli
1 kg õunu
5 sl suhkrut

Taina jaoks lahusta pärm leige veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahud, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või. Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab pehme ühtlase taina. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Puhasta ja tükelda õunad.
Kummuta kerkinud tainas küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile (30×40 cm) ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida). Kata õunatükkide ja pohladega ning raputa peale suhkur.
Küpseta 200-kraadises ahjus (pöördõhu kasutamisel 180-kraadises ahjus) 30 minutit.

Pohla-õunaplaadisai

Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest

Olen juba tükk aga kibelenud seda postitust kirjutama, aga ühel või teisel põhjusel pole peale märksõnade midagi paberile saanud. Aga õnneks kahjuks ei jäta fb teavitamata mitte millestki, mida keegi su sõpradest eales laikinud on, nii et kui siis prokrastinatsiooni eesmärgil igasuguseid linke järgida, võib sattuda sootuks teise universumisse (põhimõtteliselt sõna otseses tähenduses).
Nohja nii ma sattusingi mingile üllitisele, mis ei olnud muidugi esimene omataoliste hulgas, kuid tuletas mulle meelde, et olen juba mõnda aega tahtnud sel teemal sõna võtta.
Linki ma ei pane, sest kuna mina seda juba lugesin, siis teie ei pea seda tegema, aga lühidalt öeldes oli taas kord tegemist äärmiselt valgustusliku kirjatükiga “Naised kui meeste hoidjad” (häire!), millest saime teada järgmist:

“Kui leiad õige inimese ja oled harmoonilises suhtes, siis tundub söögi valmistamine, kodu koristamine ja mehe eest hoolitsemine naise kõige nauditavam tegevus.”

Jah, see on üks artikkel ja üks lõik, aga ma usun, et te teate seda stiili küll, mis heietab sellest, kuidas “süda saab üles soojendatud naiselike õrnade puudutuste, hoolitsuse ja armastusega, siis toimib kõik iseenesest. Siis ei tundu mehe jaoks raske isegi vastutus pere eest hoolitseda. Kui mehe vajadused on täidetud, ta on armastatud ja hoitud saab õnnelik olla ka naine. See on maagiline energia vahetus teineteise vahel läbi mille saavad olla õnnelikud kaks inimest, kelle ümber toimib elu kergelt ja ilma takistusteta.”
(Puuduvaid kirjavahemärke ma ei hakanud ka ise lisama.)

Kogu sedasorti jutt meenutab mingit äraspidist šariaadiseadust ja selle peale ma küsin, et milleks üldse need sada viiskümmend aastat naiste õiguste eest võitlemist, kui uusvaimse liikumise käigus saadavad naised i s e ennast esoteerilisse sousti uputatud retoorikaga tagasi kööki ja sokke pesema, kinnistades jätkuvalt arusaama patriarhaalsest suhtest, nüüd aga juba uusvaimse energeetikaga glasuuritult.
Mul tõusevad karvad turri iga kord, kui ma kuulen pajatusi teemal, kuidas oma naiselikkusega kontaktis olevale naisele on mehe eest hoolitsemine maailma kõige loomulikum tegevus. Mis kuradi sajandil me elame ja kas ei oleks juba aeg lõpetada suhte eest kogu vastutuse veeretamine naisele või tema puudulikule kontaktile oma naiseliku energiaga või midagi sarnast.
Mina ilmselgelt ei ole oma naiselikkusega kontaktis, sest ma ei ole maniakaalset hoolitsemisvajadust endast veel üles leidnud, koristamist ma vihkan üle kõige maailmas, süüa vaaritada mulle üldiselt ei meeldi ja oma mehe särke triikima ei hakka. Samuti on minust mööda läinud see vana kooli tarkus, et mehe riietuse võimalike puudujääkide pärast peaks m u l kuidagi potentsiaalselt piinlik hakkama. Eks loomulikult üks õige ja h o o l i t s e v naine ei laseks oma mehel vale värvi sokkide või viltuse lipsusõlmega ringi käia, kui too nimetet puudusi ise oluliseks pidama ei peaks.

Kui ma kedagi armastan, siis olen loomulikult igas mõttes toetav ja lojaalne, aga ma olen partner, intellektuaalses, emotsionaalses, seksuaalses ja majanduslikus mõttes, mitte ema või teenindav personal.
Mulle on see ikka sügavalt arusaamatuks jäänud, miks peaks mul suhtekaaslasena tarvis minema täiskasvanud last, kelle eest hoolitseda. Andestust, kõik esoteerikud, aga minust ei saa hoolitsevat naist (= oma meest karjatavat näägutavat tädi), kes tuletab mehele meelde, et too peaks juuksurisse või arsti juurde minema; ostab kokku boksereid ja särke ning triigib neid; õpetab, mida peaks (mitte) tegema, tundma või seljas kandma ja millal magama minema ning lõpuks hakkab pidevalt mehe eest mitmuse esimeses pöördes rääkima (meile meeldib, meile ei meeldi jne). Veelgi hullemal juhul hakkab tunduma, nagu jutt käiks vastsündinust või äärmisel juhul lemmikloomast (“ta mul sööb nii vähe”).

Ja siis muidugi see kodutööde teema. Kuigi on inimesi, kellele meeldib koristada või nõusid pesta, siis üldjoontes on ilmselt kõik nõus, et pigem on tegemist siiski ebameeldivate kohustustega, mida lihtsalt tuleb täita. Ja nüüd tulete väitma, et kõige selle sooritamine on justnimelt naisele eriliselt loomuomane, meeldiv ja kogunisti kaasa sündinud tegevus, mida ta ilmtingimata suisa n a u t i m a peab, sest ta ju ometigi teeb seda armastatud mehe heaks?
Süüa teeb see, kellel on parajasti aega. Või see, kellele väga meeldib. Või tehakse kordamööda. Või veel mingit kümnendat moodi. Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks juhul, kui mõlemad käivad ühtmoodi tööl, olema söögitegemine vaikimisi ja endastmõistetavaks peetult naise ülesanne, kusjuures pärast on igaühel siiski õigus õiendada, et supp on paks või vedel, sibulat on liiga vähe või karrit liiga palju. Minul on selles küsimuses selge seisukoht – kui sa just ei ole selle toidu eest maksnud (ehk sa ei ole mõnes toidukohas), siis kas tee ise või ära targuta.

Ja teiselt poolt ei kannata ma ka ise absoluutselt ülehoolitsemist, see tekitab mus tunde, nagu mind peetaks mõnevõrra alaarenenuks. Ma olen täiesti vastutusvõimeline täiskasvanud inimene ja mehel pole mingit vajadust käituda lapsevanemana. Toon lihtsa näite – kui elukaaslane peab vajalikuks teile meelde tuletada, et te peate magama minema, kuna hommikul on vaja vara tõusta, siis keegi võib olla leiab selles hoolimist ja armastust, mina näen selles ahistavat ülehoolitsemist. Mis mõttes sa tuled mulle ütlema, et ma pean magama minema, sa ei ole mu ema! Küllap ma tean isegi, millal täpselt ma pean tõusma ja et mul võib tulla raske päev, kui ma piisavalt magada ei saa, aga ilmselt olen ma sellesse puutuvaks riskianalüüsiks ja tagajärgedega silmitsi seismiseks täiesti ise suuteline.
Siia sobib lisada mu ammune semantilis-lingvistiline teooria sellest, et ‘elukaaslane’ on tegelikult tunduvalt ilusam sõna kui ‘abikaasa’, sest esimene tähendab seda, et sul on kaaslane, partner in crime, kui soovite, kellega koos on elu lihtsalt lihtsam ja lõbusam, teine aga justkui viitab nimelt abistamisele, hoolitsemisele ja mingile puudujäägile.
Ja ma võin oma jutuga veel kaugemale ka minna – liigse armastuse ja hoolitsusega lämmatamine on pikemas perspektiivis suhteliselt piinarikas viis suhte karidele juhtimiseks, kuna tegemist on ülimaks isetuseks maskeeritud isekusega, mis selle objektil pikapeale enam üldse hingata ei lase, samal ajal aga muudab teema käsitlemise keeruliseks, ilma et ohver ennast täieliku tänamatu tõprana tundma ei hakkaks ja hoolitsev pool üdini ei solvuks. Aga see muidugi viib jutu juba (kaas)sõltuvuse lahkamiseni ja see pole mu tänase jutu teema.

Eks inimesed on erinevad muidugi ja sõltub, mis keeles kellegi armastus räägib. Minu jaoks on armastus jagamatu tähelepanu ja ühine kvaliteetaeg, kellegi teise jaoks ilmselt teeni(nda)mine, kellelgi kolmanda jaoks kingitused jne. Oluline on ilmsesti see, et kokku satuks sarnaste vaadetega inimesed, kes neid küsimusi ühtemoodi mõistavad.
Nii et kui kellelegi meeldib hirmsasti hoolitseda ja teenindada, siis lasku käia, aga ärge tulge mulle ütlema, et pealkirjas nimetatud filosoofia on midagi, mis peab mulle kaasa sündinud olema ja et mees on mingi abitu ja vastutusvõimetu olend, kes vajab ööpäevaringset hoolitsust ning eelkõige muidugi k o r r a l i k k u naist, kes vastutab tema riietuse, toidulaua ja tervise eest.
Ja veel ärge tulge mulle hiljem kurtma, kuidas mees ei saa iseseisvalt mitte millegagi hakkama, sureb külmkapi kõrvale nälga ja teid kodutöödes üldse ei aita. Kes teil käskis talle suhte alguses võileiba suhu toppida ja putru voodisse tassida.

Me armastame ooperit! 6. osa – duetid

Arvasite juba, et nüüd on ooperipostitustega ühel pool? No õnneks selles valdkonnas materjali jagub ning kui sooloesitused said üle vaadatud, siis siirdume aga duettide (ning hiljem loodetavasti ka ülejäänud ansamblite, kooride ja avamängude) juurde.
Ma püüan teha esiteks kokkuvõtlikult ja teiseks anda kõigile võrdselt sõna, vastasel juhul võiks ju teha ka täiesti eraldi postituse näiteks  soprani ja tenori duettidest, sest loomulikult on ooperižanr ka selles osas neile kõige heldem (ja minu arust on need duetid reeglina jällegi kõige igavamad). Ja esitajaid valida on siinpuhul mul ka veelgi keerulisem, sest ei ole ju olemas piisavalt salvestusi kahest suurepärasest solistist duetti laulmas, tuleb leppida sellega, kui ükski on esmaklassiline.

Alustagem naishääl+meeshääl duettidest ning ehk ühest tuntuimast ooperiduetist üleüldse, sest kes siis ei teaks surematut käeandmise kutset – olge lahked, Zerlina ja don Giovanni duett “La ci darem le mano” Mozarti ooperist “Don Giovanni”. Ja kuigi ma eelistaks siin duetti Cecilia Bartoli – Bryn Terfel, lepime hetkel variandiga, kus nimetatud ooperi põhimõtteliselt ainsa armastusdueti esitavad sopran Hei-Kyung Hong ja bass-bariton Bryn Terfel.
Muusikaliselt on see pala suhteliselt lihtne ja lüüriline, aga väga meeldejääv, ning kujutab õrnuse ja jõulisuse kombinatsiooniga vokaalset illustratsiooni sellele, mismoodi on don Giovannil õnnestunud tuhandeid naisi võrgutada. Zerlina vastab oktavi võrra kõrgemalt ning väljendab oma segadust (vorrei, e non vorrei…).

Üks minu enda lemmikduette on Rigoletto ja Gilda duett “Si, vendetta” Verdi ooperist “Rigoletto”, üks ooperiloomingu jõulisemaid kättemaksustseene. Esitavad bariton Željko Lučić ja sopran Diana Damrau. Salvestus on pärit Lääne-Euroopas tavapärasest psühhedeelsest lavastusest, seepärast pöörakem rohkem tähelepanu esmasklassilisele vokaalile.
Selles dueti puhul pole midagi hullemat kui bariton, kes ei suuda teha nägu, et tal on tõsi taga, sest siin peab väljenduma jõuline viha, mis koguneb juba eelneva dueti “Tutte le feste al tempio” vältel ning kulmineerub raevuka kättemaksuihaga. Ja mulle ikka hirmsasti meeldib see, kuidas Lučići lüürilise värvinguga hääl neid emotsioone väljendab. Gilda hääl on selles duetis pisut vähemoluline, mistõttu meenutab see pala mulle tegelikult rohkem cabalettat kui duetti.

Arvukatest soprani ja tenori duettidest on kahtlemata üks tuntumaid Violetta ja Alfredo duett “Un di felice eterea” Verdi ooperist “La Traviata”, laulavad sopran Anna Netrebko ja tenor Rolando Villazón. Nojaa, ma tean küll, et selles ooperis on veel kuulsamaid duette (joogilaulule “Libiamo ne lieti calici” vihjan muidugi), aga kas selles ooperis on üldse midagi, mis poleks kuulus.
Selles kergelt valsivormilises duetis taipab Violetta Alfredo kiindumuse sügavust ning väljendab samas oma huvipuudust üksnes sõpruse pakkumisega. Dueti muusikaline peateema läbib peaaegu tervet ooperit.

Taas üks mu isiklikke lemmikuid on Manrico ja Azucena duett “Mal reggendo all’aspro assalto” Verdi ooperist “Trubaduur”, esitavad tenor Luciano Pavarotti ja metsosopran Dolora Zajick.
See ei ole vast nii tuntud duett kui teised siin nimetatud, aga meeldib mulle väga. sest Verdi annab siin suurepärastele lauljatele küllaga võimalusi. Tavapäraselt tõuseb siin esile tenor, ent tegelikult tasub isegi rohkem tähelepanu pöörata metsosopranile, sest tegelikult peaks siinpuhul stseeni jõulisemalt valitsema naishääl.

Edasi kahe meeshääle duettide juurde. Taas üks populaarsemaid ooperiduette üleüldse on Zurga ja Nadiri duett “Au fond du temple saint” Bizet’ ooperist “Pärlipüüdjad”, siin esitavad seda bariton Dmitri Hvorostovski ja tenor Jonas Kaufmann.
Selle dueti pärast võiks “Pärlipüüdjaid” pidadi nö ühe hiti ooperiks, millest on kahju, sest unikaalse värvinguga viisirikast muusikat on terve see ooper täis. Duett on aga ülipopulaarne ja meeldejääv, ehkki vokaalselt mitte kuigi keeruline, ning dueti peateema läbib tervet ooperit (või oleneb, kuidas võtta, võib-olla on see ooperi peateeme, mis duetis kõlab?).

Üks minu isiklikke lemmikuid tenori ja baritoni duettide hulgast on Almaviva ja Figaro lustakas duett ” All’idea di quell metallo” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, siin esitavad seda tenor Juan Diego Flórez ja bariton Adrian Eröd.
Nagu koomilisele ooperile kohane, on see duett näiliselt lihtne ja lõbus, ehkki tegelikult vokaalselt kaunis keeruline, nõudes Rossinile omaselt kergust ja liikuvust koos bravuurika elegantsiga. Adrian Eröd on minu jaoks suhteliselt tundmatu laulja, ent Almaviva osas on Juan Diego Flórez tavapäraselt kõrgel tasemel.

Kolmas hea näide baritoni ja tenori duetist on Don Carlo ja Rodrigo duett “Dio che nell’alma infondere” Verdi ooperist “Don Carlo”, esitavad tenor Roberto Alagna ja bariton Simon Keenlyside. Mitte parim variant loomulikult, sest Alagna fänn ei ole ma hoopiski mitte, Keenlyside’i oma küll, aga ta on lüüriline bariton ja seega üldsegi mitte esimene valik Verdi baritonirollidesse. Aga see siin ei ole otseselt sugugi paha.

Baritoni ja bassi dueti näiteks andkem sõna kodumaistele lauljatele. Malatesta ja don Pasquale keeleväänajaliku dueti “Cheti, cheti immatinente” Donizetti ooperist “Don Pasquale” esitavad Rauno Elp ja Ain Anger.
Üks Itaalia opera buffa nauditavamaid ja sädelevamaid numbreid, mille kohta kehtib sama, mis sai Rossini puhul esile toodud – petlik lihtsus, aga eks see räägib üldjuhul lauljate tasemest, kui suudetakse ka tehniliselt rasket partiid esitades jätta mulje, nagu oleks tegemist mingi lihtsa ja lõbusa veiderdamisega. Minu meelest on see koomilise ooperi puhul erakordselt võluv.

Kahe naisehääle duettidest on kindlasti üks tuntumaid ja ka kontsertpalana populaarsemaid Giulietta ja Nicklausse duett “Belle nuit, ô nuit d’amour” (tuntud ka kui lihtsalt barkarool) Offenbachi ooperist “Hoffmanni lood”, esitavad sopran Anna Netrebko ja metsosopran Elīna Garanča.
Tegemist on siin võrgutava barkarooliga (Veneetsia gondoljeeride laul või selles stiilis komponeeritud pala) armastuse rõõmudest.

Peaaegu sama tuntud on ka Lakmé ja Mallika duett “Sous le dôme épais” (“Flower song”) Delibes’ ooperist “Lakme”, samuti Anna Netrebko ja Elīna Garanča esituses.
Põhimõtteliselt on ka see barkarool ning oma meloodilisuse tõttu samuti armastatud kontserdipala.

 

Maasika-rabarberišarlott

Kirjutaks kah vahepeal jälle. Pealegi oli külmkapis veel üks vinho verde, mida keegi polegi imekombel ära joonud. Peale selle oli külmkapis rääsunud või. Mis tähendab seda, et kooki ei ole siin majas nii ammu tehtud, et isegi või on halvaks läinud. Ent see pole mitte ainus anomaalia.
Inimesest, kes alati suutis end natuke veel rohkem tagant sundida, on saanud inimene, kes pole isegi veel alustanud mõnd tööd, mille tähtaeg oli juba nädal tagasi. Õnneks olen ma liiga väsinud, et selle pärast tohutusse täiendavasse stressi sattuda. Ma olen juba hommikul üles ärgates väsinud. Aga vahet pole. Murdumist ei saa endale nagunii lubada, sest kui kedagi pole, kes pärast jalule aitaks, siis oleks kukkumine lihtsalt asjata energiakulu. Ja no üldiselt on ikka veel lihtsam mõni nali visata.

Vahepeal aset leidnud inimeste jälgimise tulemusena võib väita, et märkamisvõimetuses inimesi süüdistada ei saa, küll aga selles, et see tähelepanu on selektiivne – seda pannakse tähele vabalt, mil moel su käitumine nende suhtes muutunud on. Aga seda, et selle muutuse taga võib olla nende enda käitumine, vaat selles suhtes ollakse pimedusega löödud. Ja kuidas sa seletaksidki midagi, mille jaoks sul ei ole õigeid sõnu. Kui võib-olla isegi ühist keelt pole enam olemas. Sest siis ei ole küsimus enam mingis üksikus väikeses ja tähtsusetus episoodis, vaid ka neis eelmistes kokku, mis kõik olid väikesed ja tähtsusetud. Aga neid sai kokku palju ja sulg murdis lõpuks kaameli selgroo.

Moraalinurgake – mõtlesin siin vahepeal nendele isikutele, kes jutlustavad esiteks tänutunde teemal ja teiseks sellest, kuidas soovida välist tähelepanu ja tunnustust on vale, sest kõik mida me vajame, on otse loomulikult meis endis olemas – need inimesed lähevad oma teooriatega vastuollu. Ma nimelt arvan, et isikud, kes suurejooneliselt räägivad, et neil ei ole teiste tuge ja tähelepanu vaja, saavad seda niigi, ilma et nad seda üldse spetsiaalselt tähele paneks. Nii et ma soovitan järele vaadata, kas te äkki ei ole midagi ega kedagi oma elus täiesti endastmõistetavaks pidama hakanud.
Sest lojaalsus, toetus, samal poolel olemine (mitte ajada segi samal arvamusel olemisega), huvi ja tähelepanu ei ole mitte endastmõistetavad ja peaksid olema vastastikused, vastasel juhul hakkab üks pool piisava aja möödudes tundma, et teda ei märgata, hinnata ega armastata. Ja pärast seda, kui ta on teile kõigepealt veel mitu võimalust andnud, jõuab ta lõpuks vältimatule järeldusele, et ei võlgne teile õigupoolest mitte midagi. Ja siis lõpuks saate aru, mis tunne on, kui hapnikukraan kinni keeratakse. Või siis ka mitte.

Tagasi selle juurde, mida ma ei jaksa ja ei taha. Ma ei taha ka süüa teha ja isegi veel vähem tahan seda sööki pildistada. Nii et siia tuleb üks ajakirjas ilmunud retsept. Teisalt peaks siiski kooki tegema, sest punased sõstrad on valmis. Juuli alguses! See tähendab, et talv on tulekul – nendele, kes sellest  fraasist aru saavad, ütleb midagi ilmselt ka see muusika:
Ramin Djawadi “Light of the Seven” sarjast “Troonide mäng”. (Ei saa lisamata jätta, et põhiliselt on muidugi oluline raamatut lugeda, aga sari on siiski ka võimas. Tahaks öelda ‘eepiline’, aga ei ütle, sest see on nimetet sarja kontekstis ilmselgelt üleekspluateeritud.)

Nii et siis kook. Maasikaid ilmselt veidike on veel ja küllap kõlbab see jaanipäevajärgne rabarber ka süüa. Või hakake sügavkülmast järgmise aasta varusid kulutama. (Mis tuletab jällegi meelde, et lisaks kõigele muule, mis on tegemata, ei ole mul ka rabarberit sügavkülmas.)

Šarlott

Maasika-rabarberišarlott

Biskviit:
4 muna
125 g suhkrut
80 g tärklist
70 g nisujahu

Rabarberimoos:
700 g rabarberit
1 dl suhkrut
2 tl kaneeli

Täidis:
200 g kohupiima
3 dl vahukoort
100 g suhkrut
400 g maasikaid
5 želatiinilehte

Šarlott

Keeda kõigepealt rabarberist, suhkrust ja kaneelist moos ning lase sellel jahtuda.
Vahusta toasoojad munad suhkruga tihedaks ühtlaseks vahuks (umbes 7-8 minutit mikseri täisvõimsusel), sõelu peale omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult alt üles liigutustega segamini, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ning küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit, kuni biskviit hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Kummuta valmis biskviit teisele küpsetuspaberilehele, lase veidi jahtuda, kata rabarberimoosiga, keera pikemast servast rulli, paki küpsetuspaberisse ning pane paariks tunniks külmkappi. Lõika seejärel rullbiskviit viiludeks ja vooderda nendega u 1,5-liitrine toiduõliga määritud või toidukilega vooderdatud kauss.
Sega kohupiim suhkruga, lisa tükeldatud maasikad. Lahusta 5 minutit külmas vees paisunud želatiinilehed vähese kuuma veega ja nirista želatiinilahus kohupiimasegusse. Vahusta koor ning lisa tarduma hakkavale kohupiimasegule. Vala täidis vormi ja lase üleöö külmkapis tarduda.
Kummuta tort vormist serveerimisalusele ja kaunista maasikatega.

Šarlott

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Üksik hunt ja positiivne mõtlemine

Ma küsin teilt, millal muutus elementaarne viisakus millekski eriliseks? Sattusin nimelt hiljuti kuskil nägema väidet, nagu näitaks asjaolu, et kui oma telefoniekraani vahtimise asemel mees kuulab sind, kui sa räägid, siis on ta sinust tõsiselt sisse võetud. Fantastika. Ja kui maha ei sülita ja enne suudlemist sigareti suust võtab, siis on muidugi tegemist härrasmehega?

(See oli soojenduseks.)

Täna öeldi mulle, et ma olla päikeseline inimene. Ei, seda ma ei ole, aga näib olevat praktiliselt võimatu sellest kuvandist vabaneda, kui osa inimesi on otsustanud sind sellisena näha ja ignoreerida kõike muud, mida sa teed või ütled. Ja siis on veel üks osa, kes ignoreerivad sind tükkis täiega, senikaua, kuni neil midagi vaja on. Aga minu valmidus alati poolele teel vastu tulla või pigem päris kohale minna, on praktiliselt ära kulunud, sestap ei näe ma teatud suhete hingitsemas hoidmisel enam mitte mingisugust mõtet. Karja niiviisi nagunii ei moodustu ja võib-olla polegi vaja – üksiku hundina võib ka täiesti talutavalt hakkama saada. Ehk ainult aeg-ajalt mõne teise üksiku hundiga koos kuu poole uluda. Või siiski mitte, sest šampanjat joonuna on ju ikkagi raske üksi jääda?
Sest ma olen väsinud ja üleüldse veel ainult pooleldi funktsioneeriv, aga loomulikult ei maksa eeldada, et need, kelle jaoks sa oled alati olemas olnud, kunagi samaga vastaks. Roni ise oma aukudest välja! Mida ma teengi, aga erinevalt varasemast võin ma edaspidi keelduda teistele nende mülgastesse järele hüppamast või isegi kätt ulatamast. Uppuja päästmine on lõppude lõpuks siiski uppuja enda asi.
Ja ma palun siinkohal mitte hakata diagnoosi panema või rääkima sellest, kuidas me tõmbame ligi endale sarnaseid inimesi – see kõlas nüüd muidugi ülbelt jah, aga see on ka üks järeldusi, millele olen viimasel ajal jõudnud, et tuleb palju, väga palju rohkem välja öelda ja elada, siis saab ehk selgeks, et ma ei ole 24/7 kena inimene koos linnulaulu, lillede ja liblikatega.
Pole ka mõtet soovitada tegeleda spordi ja joogaga, toituda tervislikult ja mõelda positiivselt (ma teen seda kõike). Mida ma muidugi ei tee, on piisavalt magamine, aga see praktika on aastakümnete pikkune, pigem süvenev ja üldkokkuvõttes välja kannatatav.
Ma olen väsinud pidevast töötamisest; väsinud murest lähedase inimese pärast, mis on tunduvalt hullem kui iseendaga toime tulemine; väsinud pealiskaudsest lobast ja eriti veel pealiskaudsest negatiivsest lobast; väsinud enda surumisest vormi, kuhu ma nagunii mitte kunagi sobima ei hakka; väsinud puudutuste ja paide (mitte otseses tähenduses) puudusest. Minu asi on olla tugev, aga kogutud ärritus ja ahastus ei taha mu sisse enam hästi ära mahtuda.

(Nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult kavatsesin jõuda.)

See positiivne mõtlemine, vaat see on omaette teema. Mina mõistan selle all elutervet mõtlemist, üldjoontes optimistlikku hoiakut, parajas koguses (enese)irooniat ja muidugi kuulub selle juurde loomulikuna aeg-ajalt veidi ülereageerimist ja emotsionaalsust. Ent mulle näib, et viimasel ajal kiputakse eluterveks ellusuhtumiseks pidama pigem pseudovaimset õõnsate mullikeste ajamist.
Ei, ma saan aru küll, et neis juttudes on teatavat tõde ja mõistan ka seda, miks inimesed neist mõnesugust tuge ja äratundmist leiavad ning tunnistan sedagi, et aeg-ajalt on hädatarvilik meelde tuletada rõõmu ja tänutunde vajalikkust.
Asi on lihtsalt selles, et kogu see vahule klopitud klišeede hulk pöördub lõpuks oma eesmärgi vastu ning selle asemel, et anda elujaatavat inspiratsiooni, hakkab tekitama süütunnet inimeseks olemise kogemuse pärast.
Teate ju küll neid avaldusi, mida sotsiaalmeedias päikeseloojangupiltide taustal jagatakse ja kirjatükke, mida reeglina kirjutavad noored naised, kes on omaenda napist elukogemusest üritanud tuletada üldistava elutõe?
No vaat, ma ei taha, et mulle üritatakse pidevalt pähe määrida positiivsemat, õnnelikumat, vaimsemat ellusuhtumist.
Ma olen inimene ja ei kavatse selle pärast end süüdi tunda.
Ma ei suuda olla kogu aeg rõõmus ja õnnelik. Ma olen vahel ka kurb ja mõnikord nii vihane, et kägistaks kellegi ära. Ja ka üdini õnnetu ja täiesti ebaõiglane võin ma olla.
Ma ei suuda alati igas viimses elujuhtumis õppimispotentsiaaliga võimalust näha. Ma võin vahel täiest kõrist karjuda, et elu on alatu tõbras.
Ma ei suuda pidevalt olla teadlik, et mõni inimene on mulle vastumeelne, kuna temas on mingi omadus, mille olemasolu iseendas ma ei taha tunnistada. Mõni inimene lihtsalt ei meeldi mulle. Punkt. Ka mina ei meeldi paljudele inimestele.
Ma ei jaksa alati olla teadlik ja tänulik. Ma tahan vahel veiniklaasi juures kurta selle üle, mida mul ei ole, ja tunda, et mind mõistetakse.
Ma ei taha kuulda, et mulle peab aina piisama iseenda (armastamise)st, väline pole oluline, välise tunnustuse ja tähelepanu soovimine on vale. Unustage ära.
Igaühe inimeseks olemise kogemus on unikaalne koos kogu oma ebatäiuse ja ebaloogilisusega.  Küsimus pole mitte selles, kuidas olla kogu aeg lõpmatult positiivne ja iga ehe emotsioon lehtedest paljaks raoks analüüsida. Elu ei võlgne meile midagi, elu on, nagu ta parajasti on ja küsimus on hoopis selles, kuidas kõige selle juures sisemiselt tasakaalukaks jääda.

Muusika: Jüri Aarma “Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat”

Küpsetamata šokolaadikook

See kõik kaob nii kiiresti.
Isegi sirelid õitsevad juba.
Võib-olla jääb see alati nii, et maikuus mõtlen nukraid mõtteid.
Ühel õhtul mõtlesin nende sündmuste peale, mis mind neli aastat tagasi kevadel kildudeks kukutasid. Nüüdseks on neist haavadest alles vaid armid. Kõik, mis ei tapa, pidi ju tugevamaks tegema. Oo jaa, tugevam olen ma kindlasti, puhas haljas roostevaba teras, mis siis, et selle all on endiselt alles midagi õrna ja rabedat.
Nii juhtub, kui pead iseenda pärast suutma andeks anda seal, kus andeks kunagi ei palutud. Aga andestamine on siiski lihtsam osa, kuigi võtab aega, praod usalduses jäävad alatiseks ja keegi teine saab selle tõttu kindlasti teenimatult karistatud. Päris kindel pole ma muidugi siiamaani, milles täpselt õppetund seisnes. Üldiselt näisid otsesed järeldused olevat, et inimesi ei saa usaldada, kellegi peale ei saa loota ja et võidab see, kes valjemini karjub.
Ent selletaolised õppetükid peaks olema veidi vähem valusal moel omandatavad, eriti kui ennegi on oldud tugev. Ja tugevam. Ja pole kunagi kedagi usaldatud enne, kui on koos barrikaadidele ronitud. Ja kui on ikka ja jälle nähtud, et endast maksimumi ja veel omajagu lisaks andmisest ei piisa mitte kunagi, sest mida iganes te ka ei teeks, alati on olulisem see, mida te ei tee.
Ometi ei ole ma endiselt veel vabanenud harjumusest žongleerida kogu aeg liiga suure arvu pallidega, mille korraga õhus hoidmine nõuab järjest suuremat pingutust. See, et ma tunnen vajadust neli korda nädalas trenni teha, on veel suhteliselt normaalne, sest nagu ma olen öelnud, pole see sport, vaid meditatsioon. Aga ülejäänu küll normaalne ei ole. Ent ma olen kasvanud ja õppinud mitte nõrk olema. Mis tähendab, ei jaksa, mingi nõrk oled või? Mis pai ja tähelepanu sul vaja on, sina oled ju tugev?
Jah, ma olen tugev, aga see ei tähenda ju ometi, et ma mitte kunagi ei väsi. See ei tähenda, et mul muresid pole.
Jõuvarud said otsa juba kuu aega tagasi. Aga tegemata jätta ei saa ju mitte kui midagi. Nüüdseks hakkavad need mõneks ajaks üles klopitud jõuvarud ka otsa saama, nii et tegelikult suudan ma produktiivselt funktsioneerida pool päevast. Rääkimata suutmatusest üldse millessegi piisava huviga suhtuda, samas ei tundu miski ka nii oluline, et selle kallal puhtast frustratsioonist kuidagi hambaid teritada. Isegi blogimine näib suhteliselt naeruväärne, no mistarvis küll peaks keegi millegi säärasega tegelema. Ei tea, enesereflektsiooniks võib-olla, isegi kui selle ainus järeldus on, et tuleb lõuad pidada ja edasi teenida.
Nii et oma vigadest ma nähtavasti ikkagi eales ei õpi. Aga teiste omadest siiski. Mitte et nad ise neid vigadeks peaksid, ent siiski olen viimasel ajal selgesti selgeks saanud, kus kohal mina kompromissile pole nõus minema.  Ja need tunduvad sedasorti kaaluga tõdemused, mille tulemusena võivad ehk vedamise korral nii mõnedki vead üleüldse tegemata jääda. Sellega hoiab kahtlemata aega kokku.
Teisalt ei maksa mingeid suurejoonelisi lubadusi jagada, see võib lõppeda sama suurejoonelise sõnade söömisega. On sedagi ette tulnud.

Muusika: Lambert “Stay in the Dark”

Küpsetamata šokolaadikook

Küpsetamata šokolaadikook

Põhi:
300 g täidisega šokolaadiküpsiseid (Domino, Mesikäpp vmt)
60 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl 35% rõõska koort
100 g tumedat šokolaadi
2 sl mõru (toor)kakaopulbrit

Kaunistamiseks:
50 g tumedat šokolaadi

Purusta küpsised peeneks ja sega sulatatud võiga. Suru saadud segu väiksema neljakandilise (nt 20×20 cm) või pikliku 35×10 cm vormi põhja ja äärtele ning pane külmkappi.
Vala rõõsk koor väikesesse kastrulisse, kuumuta tasasel tulel, kuid ära lase keema. Lisa toorjuust ja tükeldatud šokolaad, kuumuta edasi, kuni šokolaad sulab ja sega ühtlaseks. Hõõru kakaopulber esmalt paari lusikatäie toorjuustuseguga ühtlaseks ning sega siis kõik kokku.
Vala täidis vormi küpsisepõhjale ning lase vähemalt 5 tundi külmas taheneda ja maitsestuda. Kaunista riivitud šokolaadi ja soovi korral marjadega.

Küpsetamata šokolaadikook_640 (1)

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed aprillinumbris.