Suured tunded suurel laval – “Luisa Miller”

Seda ei juhtu enam väga tihti, et õnnestub vaadata mõnd ooperit,  mida ma juba ei ole mitu korda näinud. Sellest on siiski ikkagi natuke kahju ka, sest ükskõik, kui väga ma ei naudiks ja kui geniaalseks ei peaks “Rigolettot” või “Toscat” ka kümnendal või kahekümnendal korral, ma ei saa enam kunagi kogeda esmaemotsiooni.
Niisiis tähendab see, et laupäeval saabus mu õuele õnn, õigemini isegi topelt, sest tegemist polnud mitte üksnes minu jaoks seni nägemata ooperiga, vaid Verdi ooperiga. (Juhul, kui ma ei ole seda veel maininud, siis Verdi oli geenius.)

“Luisa Miller” oli Verdi viieteistkümnes ooper, esietendus 1849 Napolis ning libreto aluseks on Schilleri draama “Salakavalus ja armastus”. Ooper võeti esietendusel küll hästi vastu, aga kuigi seda esitatakse üsna regulaarselt tänapäevalgi, ei saavutanud see kunagi samasugust populaarsust nagu Verdi suurimad ooperid. Millest on kahju, sest “Luisa Milleris” on palju suurepärast muusikat.
Ooper tähistab Verdi keskmise loomeperioodi algust, kuid teoses on siiski veel väga palju bel canto mõjutusi ning kohati kõlab see vägagi nagu Donizetti, mistõttu on “Luisa Miller” muusikaliselt lähemal varasema loomeperioodi patriootlikele teostele nagu “Ernani”, “Nabucco” ja “Macbeth” kui peagi järgnenud kuulsale kolmikule “Rigoletto”, “Trubaduur” ja “La Traviata”. Samas temaatiliselt (eelkõige tegelaste individuaalse konflikti peegeldamine) on ooper lähemal just viimatinimetatutele ning samuti on märgata, et selleks ajaks oli Verdi juba käskinud lauljatel hakata laulma nii, nagu oleks neil tõsi taga, mitte piirduda ilusate häälitsustega.

Nimelt seda tuleb öelda ka laupäevaste solistide, vähemalt enamiku kohta neist – nad pingutasid kogu hingest, et jätta muljet, nagu oleks neil kõigi nende suurte tunnetega tõsi taga. Ja kuna ma teadupärast alles hiljuti olin sunnitud vaatama “Carmenit”, kus kõigil tundus kõigest ükskõik olevat, siis oli üpris tervitatav meeldetuletus, et ooper ongi siiski eelkõige suurte tunnete kontsentraat.
Originaalis Tirooli Alpides toimuv tegevus oli Elijah Moshinsky traditsioonilises lavastuses toodud Inglismaale ning paigutatud umbes 19. sajandi keskele.

Luisat, esimest tagasihoidliku sünnipäraga kangelannat Verdi ooperites, laulis Sonya Yoncheva, kes lühikese ajaga on tõusnud vaat et Metropolitani esisopraniks. Ma küll kardan, et ta on liiga noor, et laulda kõike seda, mida ta juba laulab, aga eks surve on arusaadavalt suur. Luisa roll tundub talle siiski olevat loomulikum ja omasem kui Tosca – katkend teise vaatuse aariast “Tu puniscimi, o Signore”.
Ainsaid pingutuse märke võis märgata esimese vaatuse aarias  “Lo vidi, e’l primo palpito… T’amo d’amor”, aga see on ka kohe ooperi alguses, nii et ilmselt on igaühel pisut keeruline minema saada. Võib-olla mitte Montserrat Caballé’l, kes seda siin esitab:

Millerit kehastas veterantenor-bariton Plácido Domingo. Paned silmad kinni, kuulad, ja leiad ennast mõttelt, et tenor kõlab nagu Plácido ja siis tuleb meelde, et pagan, see o n g i Plácido, aga ta ei laula mitte Rodolfo, vaid Milleri osa.
Ehk siis, et – sama jutt, mida ma olen juba rääkinud. Tenor, kes ei suuda enam kõrgeid noote võtta, ei muutu baritoniks, kuid mingil moel on see siiski ka imetlust vääriv, kuidas 77-aastasena on võimalik ooperilaval endiselt esineda nii, et pealtvaatajana päris piinlik ei hakka. Selle, mis tehnikas puudu jääb, teeb ta osalt tasa oma vaieldamatu musikaalsuse ja siirusega, aga… põhiprobleem jääb, sest ta ei ole bariton, mis tähendab, et madalaid noote pole tal ka, nii et neis kohtades päästab ainult see, kui dirigent orkestri võimalikult tasaseks suunab (täpselt mida Bertrand de Billy ka tegi). Nii et jah, elamust see ei rikkunud, aga ma arvan, et tal oleks tõesti aeg loobuda, ning jah, ma oleksin väga tahtnud ses rollis näha päris baritoni.
Milleri aariat ja cabalettat “Sacra la scelta è d’un consorte…Ah! Fu giusto” esitab siin Piero Cappuccilli:

Rodolfo rollis oli Poola tenor Piotr Beczala ning ega mul ei tule ette, et tema esitustes kunagi eriti pettuda oleks tulnud. Tõsi, ta forsseerib pisut küll, aga selle teeb ta oma rolli sisse elamise võime ja lavalise elegantsiga täiesti tasa. Väljaspool lava jätab ta kaunikesti edeva inimese mulje (kuigi – kas on üldse võimalik olla ooperitenor, olemata keskmisest edevam?), kuid laval jääb alati hea maitse piiridesse.
Ma isegi ei hakka seekord rääkima sellest, kes ja mis ta ei ole, vaid ütlen, et ilmselt on hetkel tegemist parima lüürilise tenoriga üleüldse. Ooperi kõige tuntum aaria on Rodolfo “Oh! Fede negar potessi… Quando le sere al placido” (katkend Piotr Beczala esituses), aga ma ei oleks mina, kui ma ei viitaks siin teadagi kellele:

See on muidugi üks nüanss, mille alusel saab “Luisa Milleri” arvata Verdi keskmisse loomeperioodi – enamik aariaid peale selle konkreetse hiti on juba draama osa, mitte eraldiseisev soolonumber, nagu varasemalt tavaks.
Ja kui te mingi haruldase juhuse läbi olete samasugune friik nagu mina, siis võite muidugi vaadata ka, kuidas seda laulab oma päris-hiilgeajal (tenorina) Plácido ja siis öelda,  kes neist on teie meelest parim, Plácido, José või Piotr

Rodolfo isa krahv Walteri rollis tegi Metropolitani debüüdi üsna noor Vene bass Alexander Vinogradov (mis tuletab meelde, et uute heade lauljate avastamine on alati veel üks võimalik lisaboonus) – äärmiselt huvitav laulja, kuna esialgu tundus ta olevat täiesti suurepärane vana kooli basso cantabile, meenutades millegi poolest isegi Cesare Siepit, aga ooperi edenedes tekkis mul kahtlus, kas ta mitte bariton ei ole. Ilmnebki, et selle üle on juba ka  spekuleeritud, nii et võib-olla nimetagem teda siis igaks juhuks bass-baritoniks. Igatahes loodan ma teda edaspidi mõnes ooperis veel näha.
Siin on ettekandel Walteri aaria “Il mio sangue” Alexander Vinogradovi esituses, ehkki mitte kõnealuses lavastuses.

Kõige kahvatuma mulje jättis Wurmi rollis teine bass Dmitri Belosselskiy, ehkki see tulenes vast rohkem rollist kui laulja vokaalsete võimete puudujäägist.

Kõige muu hea hulgas sisaldab “Luisa Miller” ka üht üsna haruldast numbrit, kahe bassi duetti “L’alto retaggio non ho bramato” (katkend). Mina küll ei tea, miks Verdi seda edaspidi enam ei teinud, kõlab ju suurepäraselt (nagu enamik sellest, mida bassid laulavad). (Või noh, laias laastus võib ka üht ooperiliteratuuri võimsaimat – “Don Carlo” Philip II ja Suurinkvisiitori stseeni duetiks nimetada, ehkk mu meelest ta muusikalises mõttes seda pole.)
Kõik kokku ★★★★☆.

Advertisements

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

Kuhu nad lähevad?
Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei.

Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas.
Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. Võib-olla on samasugune fitnessihull või on tal veel mõni kolmas põhjus just siis just seal olla.
Vihmas on hea joosta, hingata on kerge ja aru ei saa isegi, kas näol on vihm või pisarad.
Ei, tegelikult ma ei nuta. Pisaraid pole mul enam ammu ja murdumist ei saa ju endale lubada, kui sa ei tea, kas jaksad pärast ennast üksinda jälle kokku panna. Ikka veel on lihtsam hoida ennast ühes tükis. Toore jõuga. Naeratades.
Sinna läheb kogu energia, mis kokku kraapida õnnestub.
Empaatiakonto on juba tükk aega miinuses. Kaev on tilgatu, metall kriibib vastu metalli. Tahaks end kõigest isoleerida, et saaks lõpuks ometi puhata.

Sellepärast ma ei kirjutagi.
Sest kirjutamine ei ole kunagi ainult kirjutamine. Sõnu ei saa lihtsalt ritta laduda, nagu ehitusmaterjali ja loota, et nad imeväel midagi tähendama hakkaksid.
Kirjutamine on märkamine. Tundmine. Ja julgemine.
Ma märkan küll. Aga on’s sel mõtet.
Ma tundsin. Aga see on möödas.
Ja ma ei julge. Paljustki ei julge ma kirjutada. Ehkki võib-olla just peaks. Sest kus see kirjutamata sõnade kodu on?

Ma olen ööloom.
Ööd on pimedad, vaiksed. Öösel on vähem võõraid hääli, tundeid, energiaid. Meel pole nii ülekoormatud. Öödes on ruumi sõnadele. Võib-olla on isegi sõnu liiga palju. Nad ei lase mul kirjutada siledalt ja sujuvalt, vaid toovad mind ikka ja jälle tagasi mu enda elu juurde, sundides mind uuesti ja uuesti läbi kirjutama küsimusi, millele mul vastuseid pole. Ja siis ma kirjutan, sest muidu ei lase sõnalärm mul üldse magada, aga see on seesama tüütu ja karm kullaliiva pesemine, millest ma alles rääkisin. Pea on rämpsu täis. Iseenda, aga veel rohkem teiste oma.

Tean, kõiki ei paina see sugugi samamoodi, kui nad jäävad oma mõtete lõksu tiirlema, ilma et oleks neid kellegagi arutada. Aga mina tunnen end armastatuna ainult olles kuulatud, mõistetud ja tähele pandud. Kui see tasand suhetest aegamisi kaob – nagu ta kipub kaduma ses maailmas, mis oma pealiskaudsuse ja killustatusega meid elusalt matab -, siis mõnda aega ma jooksen ärevalt teisel pool vett paati otsides, kuni saan aru, et mu käed ikkagi on üksi vastu sõudmiseks liig nõrgad.
Ja lõpuks ei olegi enam midagi teha. Võib-olla pealtnäha ei muutugi midagi, aga tegelikult on minu maailm jälle ahtamaks muutunud. Veel üks tükk rannikust on aegamisi merre murenenud ja lainetest minema uhutud.

Mitte miski ei tekita minus tühjemat tunnet, kui rääkimine ja tajumine, et sind ei kuulata, ei püütagi mõista, vastatakse vaikusega või hoopis teisel, mõnel tühisel igapäevasel teemal rääkimisega.
Ma ei pea silmas vestlusi suvaliste inimestega. Ma räägin turvavõrgust. Ma ei tea, kas mul seda enam on.
Mu esimene mõte selliste avastuste peale ei ole kunagi: oh, küll ikka elu on ebaõiglane.
Mu esimene ja kolmas ja ka kuueteistkümnes mõte on ikka: küllap ma olen midagi valesti teinud, püüab rohkem.
Püüab siis rohkem. Aga seegi ei aita.
Jah, päris kindlasti ma olengi nii üht kui teist valesti teinud. Ent kes poleks?

Sotsiaalset suhtlust ei vaja ma küll palju, aga mul on vaja, et see midagi tähendaks. Pole võimalik, ütlete, kiire on, pole aega süveneda, meeles pidada, analüüsida, meil on siin selline aeg, mis koosnebki peamiselt triviaalsetest teemadest ja pealiskaudsetest suhetest. No ei, minu jaoks on päris suhted ainult sellised, kus räägitakse päris asjadest ning kuulmise asemel kuulatakse. Ilma selleta ma suren nälga.
Eks see on tegelikult natuke naljakas ka, kui mõni inimene, kes pole mind iialgi või vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul kuulanud, arvab, et tunneb mind hästi, klammerdudes omaenese ettekujutuse külge ning ignoreerides kõike, sealhulgas mu enda väiteid, mis seda ei kinnita. Pärast võib veel solvuda ka, justkui ma oleks toime pannud reetmise, olles täiesti alatul moel teistsugune kui tema nägemus minust.

On olnud inimesi, kellest ma arvasin, et nad jäävad. Üksteise turvavõrk.
Kuidas see kellelgi on, võib-olla peenikestest niitidest, aga tihe, nii tihe, et ühe üksiku niidi katkemine võrku ei nõrgesta. Aga võib ka olla, et turvavõrguks on ainult mõned roostevabast terasest trossid, naljalt ei katke, aga kui katkevad, siis võrku enam pole.
Minul olid need trossid.
Aga nad läksid siiski. Ei, mitte päriselt. Ent minu maailmas on nüüd nende kujulised augud, tajutavad augud, kus õhk on hõredam, sest neist suhetest on järel ainult habisev vari, mis ei puuduta isegi pealispinda enam.
Esoteerikud ütlevad, et tuleb lasta minna. Ja et ju need inimesed on oma rolli täitnud. Võib-olla.
Ent sügavad sidemed on elus haruldased ning mul on raske panna end uskuma, et nende katkemine ei nulli kõike olnut. Kui minust oli nii kerge loobuda, siis mida ma üldse tähendasin? Kui minu puudumine kuidagi ei mõjuta, siis mis tähtsust on minu kohalolul?
Need küsimused on mind kaua vaevanud. Aga ma ei leidnud sõnu. Ei otsinudki tegelikult.

On juba pisut kõhe, aga avatud akent ei saa ma veel sulgeda, sest kuulen, kuidas haned lendavad öötaeva all.
Lendaks koos nendega. Turvavõrku pole neilgi. Aga on tiivad.

Muusika: George Michael “The First Time Ever I Saw Your Face”

Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
75 g martsipani
4 muna
100 g suhkrut
200 g kreeka jogurtit
200 g (külmutatud) mustikaid

Sega omavahel kaerajahu, küpsetuspulber ja riivitud martsipan (hoia enne külmkapis, siis on lihtsam riivida. Mina kasutan Odense martsipani, see on suurema mandlisisaldusega, pole nii kleepuv ning on seetõttu ka kergemini riivitav.).
Vahusta munad suhkruga, lisa kreeka jogurt ning jahu-martsipanisegu, sega ühtlaseks ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde mustikad. Kummuta tainas keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit (kontrolli küpsust tikuga). Võta keeks ahjust, lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda.

ROH’ “Carmen” – gorillakostüüm, roosad sokid ja lõputu trepp

Ükskord pidi see muidugi juhtuma.
Snoob võin ma olla küll, aga päris ooperisnoobiks ei ole end siiamaani pidanud. Tundub, et ma ikkagi olen seda ning lisaks kannatan ka kujutlusvõime puudumise all. Et kui öeldakse “Carmen”, siis mina kohe kujutlen täiesti masendava stereotüüpsusega värvikat atmosfääri, kirge ja temperamenti, draamat, hoogu ja särisevat elektrit peaosaliste vahel, ning märksa originaalsem fantaasialend (gorillakostüümis Carmen, bussikonduktorit meenutav don José, tumedates toonides tuim staatiline lavastus ning kolossaalne trepp ainsa lavakujunduselemendina) jääb mulle loomulikult täiesti kätte- ja arusaamatuks.

Käisin nimelt Cinamonis vaatamas Royal Opera House’i “Carmenit” Barrie Kosky lavastuses ning esimest korda elus oli mul tahtmine ooperietenduselt vaheajal lahkuda. Tegelikult tekkis see soov juba tunduvalt varem, kuna 1. ja 2. vaatus olid kokku liidetud üheks lõppematuks mammutvaatuseks (tagantjärele võib muidugi arvata, et selle põhjuseks oligi soov takistada publikut laiali jooksmast).

Olen seda varem öelnud – ma ei ole tänapäevaste ooperiversioonide vastane, on väga häid lavastusi, kus tegevus on toodud kaasaega või määratlemata aegruumi. Aga tingimuseks on sealjuures, et vastava ooperi põhiolemus jääb alles. mitte ei muutu lavastaja egotripiks, kus mitte lavastus ei seisa muusika ja draama teenistuses, vaid ooper teenib lavastaja isiklikke ambitsioone.
Iseenesest ütleb see ka muidugi midagi, kui lavastaja peab enne ooperi algust selgitama, mida ta ikka täpselt mõtles, ning lisama ettevõtmisele lavataguse jutustajahääle, mis selgitab toimuvat ning kannab ette katkendeid Mérimée jutustusest. Milleks, küsin ma teilt? “Carmen” ei ole mingi eriliselt komplitseeritud süžeega lavatükk, mis vajaks tõlkimist. Eeldusel, et sellest ei ole tehtud maitsetut ja naeruväärset travestiat.
Tänapäevastatud ooper võiks minu nägemuses eelkõige teenida uute huviliste ooperi juurde toomise õilsat eesmärki, aga ma pisut kahtlen, kas niisuguste meetoditega seda ikka võimalik saavutada on. Mul oleks igatahes olnud suisa piinlik, kui oleksin sellele etendusele mõne ooperikauge inimese kaasa meelitanud.

Ooper ei ole see kunstivorm, kus muusika on pelgalt lavalise tegevuse täienduseks, ooperis on muusika tervikust lahutamatu ning seetõttu on kõik lavastuslikud veidrused lubatavad ainult juhul, kui nad ei hakka laulmist segama. Antud juhul segas muusikat kõik – tervikuna kärarikas lavastus, pidev sebimine, trampimine, karjumine, pooleli jäetud avamäng (!) ning see eelnimetatud monotoonne jutustajahääl,  mis pidevalt katkestas loo muusikalise kulgemise ning kustutas sellegi vähese dramaatilise pinge, mis selles ülimalt staatilises ja steriilses lavastuses üldse tekkida sai.

Kontoritöötajate kombel riietatud kooril polnud vähimatki identiteeti, nad ei kujutanud ei vabrikutöölisi, sõdureid ega mustlasi, vaid moodustasid anonüümse karja. Lisaks sellele tekitas see rahvamass gigantsel trepil tüütuseni üles-alla trampides ja kätega vehkides pidevalt muusikat segavat ja varjutavat kabjaklobinat (tundus olevat ainult aja küsimus, millal keegi alla kukub). Loomulikult käis asja juurde kaasaegsetes lavastuses vältimatuna tunduv ülemäärane ja põhjendamatu röökimine (otseses tähenduses nimelt, siinpuhul ei pea ma silmas viletsat vokaali).

Lisaks olid sisse toodud mitmed muusikalised numbrid, mille Bizet eri versioonidesse sisse kirjutas, kuid mida reeglina ei kasutata, ja põhjusega, sest nad ei lisa loole midagi juurde ei dramaatilises ega muusikalises mõttes. Kõnealuses lavastus andis see muidugi võimaluse ohtrateks veidra koreograafiaga tantsunumbriteks (mitte et tantsijad tasemel poleks olnud), mis kogu selle piinarikka ürituse veelgi pikemaks venitasid.

Solistide vahel puudus absoluutselt igasugune keemia ning kogu etenduses igasugune energia. Sellest oli väga vähe abi, et Don José teises (või mitmes ta nüüd oligi) vaatuses ainsa emotsioonina viha ilmutas – kui eelnevalt polnud veenev tema armastus, siis polnud veenev ka viha.
Ilmselgelt ongi väga raske edasi anda kirglikku armastust, kui seisad oma duetipartnerist kümne meetri kaugusel ning tirid teda köiest (vähemasti ma oletan, et see pidi sümboliseerima sidet nende vahel).
Barrie Kosky oli toiminud täiesti vastupidiselt sellele, mida ooperilavastajalt võiks oodata, selle asemel, et muusikaliselt täiuslikud vokaalpartiid lavastuse abil tervikuks ühendada, oli ta igasuguse sidusa kulgemise lõhkunud fragmentideks nii muusikaliselt kui ka lauljate vahelise füüsilise distantsi mõttes.

Solistid olid talutavad, ent väga palju muud positiivset nende kohta öelda ei saa.  Ega neid süüdistada ka muidugi ei maksa, ilmselgelt on tegemist siiski professionaalidega, pigem peaks neid tunnustama, et nad üleüldse suutsid oma partiid enam-vähem arvestataval tasemel ette kanda, olles samal ajal sunnitud trepil ronima, köite ja muu atribuutikaga majandama ning ilmutama muusikaga vastuolus olevat emotsioonitust.

Carmenit kehastas Vene  metsosopran Anna Goryachova, mitte eriti suure häälega laulja. Gorillakostüümis lavale ilmumine kujutas endast ilmselt (täiesti mõttetut) vihjet Marlene Dietrichile. Jällegi ilmselt minu isikliku fantaasiavaesuse tulem, aga Carmenit kujutan mina ette temperamentse ja kirgliku naisena, Goryachova Carmen seisis enamasti paigal nagu känd ja vaikis mõistatuslikult mornilt.
Kuulsast aariast “L’amour est un oiseau rebelle” (“Habanera”) ei jäänud muidugimõista eriti palju alles, kui seda esitatakse gorillakostüümis. Minu ettekujutuses peaks see siiski olema midagi niisugust:

Don José rollis oli Itaalia tenor Francesco Meli. Tema kohta võib öelda kahte asja – esiteks laulis ta don José’d (mis on lüürilise tenori roll), nagu see oleks Calaf või Turiddu. Teiseks läks ta hääle ülemisse registrisse märgatava hüppega, mida sel tasemel laulja puhul kuulda ei tahaks.
Don José kuulsaim aaria on “La fleur que tu m’avais jetée” (“The Flower Song”):

Kolmandaks Escamillo Leedu bass-baritoni Kostas Smoriginase esituses. Vokaalselt kõige sümpaatsem, kahjuks oli aga ta tegelaskuju nii ära kohitsetud, et karismaatilisest macho’st oli järele jäänud ainult roosade sokkidega veidrik (mitte et mul midagi roosada sokkide vastu oleks, mul endal on ka, aga ma ei usu, et Escamillo neid kandnud oleks).
Siin esitab kuulsat aariat “Votre toast, je peux vous le rendre” (“Toreador Song”) hoopiski bass Samuel Ramey:

Lõpuks Micaëla (Vene sopran Kristina Mkhitaryan), esialgu kõige originaalilähedasema ja loogilisema rollilahendusega. miskipärast hakkas noor naiivne külatüdruk teises vaatuses aga märksa sensuaalsemal moel laval trepil (kas ma juba mainisin ikka, et kogu tegevus toimus sellel neetud trepil?) aelema.
Kuulus aaria on “Je dis que rien ne m’épouvante”:

Kokkuvõte: see groteskne jama ületas minu taluvuspiiri, olles kindlalt kõige halvem lavastus, mida ma iial näinud olen. Ooperit kaasajastada ei ole keelatud; kui jäädakse hea maitse piiridesse, siis pean ma seda isegi soovitavaks, aga lõpetada mingi kolmandajärgulise vodevilliga peaks küll keelatud olema.
Pärast viimase noodi kõlamist tõusis Carmen surnuist üles ning kehitas õlgu, mis iseenesest oli küll jällegi täiesti mõttetu žest, ent leidsin olevat võimaliku seda interpreteerida endale sümpaatsemal moel, nimelt kui eelnenud jandile teenitult vee peale tõmbamist.  ★☆☆☆☆

Sõnade leidmisest. Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

Kevad tuleb. Kunagi ikka. Tuulest on tunda.
Hommikust õhtuni kannan sõelaga vett. Õhtuti sõelun sõnu, kuigi kulda on sealt harva leida, peamiselt väärtusetud aganad ning õigel ajal ja õiges kohas rääkimata jäetu, silma alt ära pandu, olematuks tunnistada püütu. Õigeid sõnu ei tule.
Sajandat või kolmesajandat korda pidin endale meelde tuletama, et kui su sees on must auk, mis neelab kogu rõõmu ja energia, siis ei aita sinna aina kiireneva tempoga sisse kühveldamisest. Arukas inimene otsiks enne lekkekoha üles ja parandaks ära.

Ei jaksa enam? Ainus arukas reaktsioon oleks puhkamine.
Reaktsioon à la mina on alati olnud: pinguta veel rohkem.
Kirja panduna kõlab see täiesti absurdselt, nii nagu sõna annab alati kõigele suurema jõu.
Ikka ja uuesti pidin endale ka seda meelde tuletama, et ma ei vastuta teiste inimeste elu ja probleemide eest. Ma ei tohi anda enda arvelt. Ma ei saa võtta sealt, kus enam üldse midagi ei ole. Taotagu see endale ükskord pealuu sisse.

Ei ole tarvis vooluga kaasa minna, see tähendab vähegi pikemas perspektiivis iseenda kaotamist ja seega taandarengut.
Vastuvoolu ei ole ka vaja pressida, see kulutaks lihtsalt kogu jõu võitlemisele millegagi, mida nagunii enam peatada ei saa.
Kõrvale tuleb astuda. Astuda kõrvale ja tempot maha võtta. Sootuks seisma jääda, kui vaja. See on tee (tagasi) iseendasse.

Meie aeg on audiovisuaalselt lärmakas ja agressiivne. Sellest omakorda käib veel üle lakkamatu infomüra. Aju töömälu on pidevalt üle koormatud püüdega pidada meeles, olla kursis, orienteeruda infotulvas. Praktiliselt kogu energia on kogu aeg suunatud endast väljapoole. Ja kui töömälu on kogu aeg täies ulatuses hõivatud mõttetu pahnaga, siis tähendab see, et mitte mingisugust ressurssi päriselt olulise töötlemiseks ega isegi märkamiseks enam ei ole. Pidev ülekoormatus aga muudab võimetuks keskendumise ja nüristab taju.

Minu igapäevatöö kujutab endast lakkamatut rööprähklemist ja teised tööotsad teevad rööprähklemise ka ülejäänud ajast. Peale selle on mul terve hulk hobisid (ja teatav imestus selle üle, kuidas mõni inimene kurdab, et tal ei ole ühtegi hobi) ning kuna ma ei saa midagi neist unarusse jätta, siis olen täiuseni välja arendanud ühe juurest teise juurde tormamise süsteemi.
See on kuradi absurdne.
Isegi sellest, mis peaks su ellu tooma rõõmu, kergust ja voolamist, suudan ma teha mingi neetud tükitöö: üks asi – tehtud, jooksuga järgmise juurde – tehtud. Sellisest praktikast ei sünni mitte midagi muud, kui pidev näriv tunne, et mida iganes sa ka parajasti ei teeks, tegelikult peaks tegema midagi muud.

Selleks, et jõuda päriselt kontakti iseendaga, on vaja palju rohkem aega ja ruumi. Sestap on allnimetatud salatiretseptis veel mitu nimetamata koostisosa, näiteks palkmaja, ahi, puupliit, Klassikaraadio, mets, vaikus.
Kõigepealt tuleb reede õhtul linnast ära sõita. Ilmselt jäi jälle tegemata rohkem, kui tehtud sai ning vastamata e-kirjade nimekiri venis pikemaks, aga tühja sellest. Peast visatud ja esmaspäevani ooterežiimile pandud. Autos võib ooperi hästi valjusti panna, et mõtted mujale viia – see on ka enam-vähem ainus situatsioon, kus ma mingisugust valju muusikat talun.
Ja bataat tuleb igaks juhuks linnast ära osta, sest seda ei pruugi Kambja poes olla.

Maale jõudes tuleb tuli ahju teha ning seni, kuni ahi köeb, ise metsa minna. Võib-olla tuleb naabermaja koer ka kaasa, aga võib ka olla, et tal on kodu juures tähtsamat tegemist, näiteks mõni kuupmeeter lund ühest hunnikust teise kraapida.
Mets vaikib. Meenutab mulle mind ennast.
Tagasi jõudes on paras aeg teha tuli ka pliidi alla ning köögiviljad praeahju küpsema panna. Endale võib juba veini välja valada (kui järgmisel päeval trenni ei tee, mõistagi) ning Klassikaraadio võib tausta mängida. Aga ei pea, sest tule praginas ja maja naksumises on muusika niikuinii.
Siis sööd selle salati ära ja kõht on täis ning meel hea.
Hilisõhtul lähed sauna. Sealt tulles kuulatad tuult. On külm ja tähed vilguvad ilmaruumi ääretus vaikuses, aga tuules on seda tunda. Kuusedki kohisevad teisiti. Silmi sulgedes tunned tuules rammusa mulla lõhna. Tuleb.
Loed raamatut vaikusest. Ja mõtled, milline luksuskaup on igasugune vaikus. Ümberringi. Enda sees.
Hommikul magad, kuni und on. Kaheksa tundi tavalise viie asemel. Ja siis hõljud veel edasi kusagil une ja ärkveloleku piirimaal, just seal, kus mõni õrn-armas-õrn unenägu sind kõige hõlpsamini leida võib.
Siis tõused üles ja teed putru.
Ja ongi juba lõuna käes. Leiab sind märtsipäikese käest terrassilt, kohvikruus kõrval, kirjutamast. Käsitsi.  Paberile.
Nüüd tulevad ka sõnad. Tere, kus te nii kaua olite?

Muusika: Jef Neve “Solitude”

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub.
Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. Mõnikord näeb seda sinist ka suvel, kui linnakivide vahele lõksu jäänud päevane palavus eksleb tänavatel ning soe tuul toob Emajõelt vee lõhna.
Sinised on mõtted, kui sa tegelikult tead juba midagi, mida süda salgab ning liblikad laperdavad tiibu ja õrn, armas, õrn on su unenägude nimi. Ja mõtted siis, kui see kõik on juba olnud ning kogetu kaunis kaja saadab teise inimese samme su sees veel pikka aega,
Sinine on vesi, kui seal peegeldub selge taevas, ehkki alati peaks endalt küsima, kas ja miks on peegelilt kuidagi kaunim või tõelisem kui tegelikkus.

Must muld, milles on kinni meie juures. See muld on meie metsad ja linnad, meie inimesed ja armastus, mis meid sellel maalapil kinni hoiab.
Harjumus, võib öelda.
Mind ei hoia siin miski kinni, võib mõnikord mõelda.
Aga kui proovida, siis võib selguda, et su juured on nii tihedalt teistega läbi põimitud, et ettevaatamatult ja järsku lahti rebides jätad juured sellesse mulda. Ning kuidas sa siis niiviisi uues pinnases juurdud?
Ööd pole päris mustad, nad on peaaegu mustad, tumelillad, mustikakarva. Pimeduses ei loe väline, pimeduses loeb ainult usaldus. Loeb sõna. Loeb puudutus.

Ja valge, valge on kõik värvid. Valge on valgus.
Palju valgust ja värve meile kõigile!

Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Põhi:
125 g piparkooke või šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
350 g sulatatud juustu Merevaik
75 g suhkrut
2 muna
2 sl rukkikama
150 g pohli
(1 tl tärklist, kui kasutad külmutatud pohli)

Kate:
250 g rammusat hapukoort
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised või piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkruga lahti klopitud munad, sulatatud juust (peab kindlasti olema toasoe) ja rukkikama ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ning jaota peale pohlad (külmutatud pohlad sega enne 1 tl tärklisega).
Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö.

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

Ajast ja aastast

Kõigepealt meeleolu loomiseks:

Lund langeb ja äärelinnamajade pimedate akende taga magavad võõrad elud.
Koju kõndides mõtlen neile, kes kunagi lõikasid nii sügavale naha alla, et nende jäljed ei kao sealt kunagi, aga on ikkagi peaaegu kõik läinud või on alles vaid miski, mis isegi pealispinda vaevalt puudutab, sealt jälge jätmata maha libiseb.

Me aja haiguseks on hõivatus oma erinevates tunnetuslikes variatsioonides – olla hõivatud, näida hõivatud, tunda end hõivatuna, isegi siis, kui meil tegelikult mitte midagi teha ei ole.
Tulemuseks on see, et me ei ole mitte kunagi kohal omaenese elus. Küllap võib arvata, et me ükskord omaenese matustele ikka kohale jõuame, aga siis on juba isegi kahetsuseks liiga hilja.
Me jookseme, kartes et äkki jääme muidu millestki olulisest ilma. Tegelikult jääme oma pideva kiirustamise tõttu ilma millestki palju olulisemast – päris elust.
Me ülistame arengut, kasvu, innovatsiooni. Ja mida me kogu selle rikkusega peale hakkama? Vahime ekraanide ette kleebituna televiisorist või nutiseadmetest väljamõeldud maailmade mõttetusi.
Kiirustades täidame kõik oma meeled suuremalt jaolt väärtusetu rämpsuga, mistõttu seal millegi olulise jaoks enam ruumi ei ole.
Kiirustamine ei tee inimest õnnelikuks, kiirustades ei ole võimalik märgata, süveneda, nautida, meelde jätta, tunda. Nii sünnivad suhted, kus näiliselt koos olles ollakse tegelikult kumbki eraldi oma maailmas ning see on tunduvalt halvem, kui ollagi üksi, sest erinevalt matemaatikast ei anna elus ega suhetes kaks miinust enamasti tulemuseks plussi.
Aga tagasisteed võib-olla enam ei olegi. See aeg ei tule enam tagasi, kui kellelgi oli veel aega päriselt kuulata, märgata, tunda. Aega rääkida ideedest ja teooriatest, mitte asjadest. Aega rääkida sellest, millest me mõtleme, elame, hingame, mitte sellest, mida me teeme.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (37 sõna)
Laman kinnisilmi Su käte vahel. Olen öö.
Vaskpillide kume kõla – need on su südamelöögid. Veri me soontes tuksleb tšellode registris. Sinu sõrmed tantsivad mu nahal nagu viiulikeeltel. Ja pimedus saab muusikaks.  Tähtede ja tuule lauluks me ümber.

Taevas on ühel pool tuhk ja sinine, teisel pool – seal, kus päike loojub – tuhmilt roosa.
Sõnad saavad otsa, mõtted ei saa. Õieti on see üsna hämmastav, kuidas üht ja saama piiratud sõnahulka erineval moel järjestades on ikka veel võimalik kirja panna üha uusi pakse köiteid uusi mõtteid.
Inimesed räägivad mingeid romantilisi lollusi. Lubavad tõmmata kalendrist maha kõik päevad, mil sind pole. Lubavad su eest surra kui vaja.
Miks küll? Mul on vaja neid päevi, kui sind pole. Siis ma vahin metsa poole. Ja kirjutan. Kirjutades elan teist kordi läbi neid päevi, kui sa oled. Ja teise elu võin ma sulle nii anda, selle asemel, et su eest surema hakata.

Tulen ooperist koju ja mu soontes voolab vere asemel neli ja pool liitrit muusikat. Kuidas ma peaksingi selles lärmis magada saama? Kuidas nemad saavad, kes veelgi rohkem muusikasse läksid? Nemad, kes on loojad. Juba oma elu esimeste ooperikogemuste järel tekitas minus täieliku lühise mõte sellest, kuidas alles äsja Cavaradossi aariat laulnud tenor läheb koju ja teeb vorstivõileiba. Jaa, reaalsusega toime tulek pole mulle kunagi lihtne olnud, ma otsin tähendust. Igal pool.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (12 sõna)
Kui kahel inimesel on korraks üks hing ja see laulab. Lahkumistest. Kohtumistest.

Tahaksin mõni kordki veel rääkida öö hommikusse. Samamoodi nagu kunagi. Muidugi ma tean, et ka see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Siiski mõtlen mõnikord ikka, et just sulle, just nende sõnadega tahaksin rääkida sellest, kuidas miski, miski mööduv mu elu põgusalt, kuid ometi tuntavalt puudutas. Aga sina?
Ja kas me üldse enam oskakski pealispinnast sügavamale jõuda?
Kõik kommunikatsiooni näiliselt lihtsustavad vahendid teevad selle enamasti keerukamaks ning on tegelikult mõeldud pelgaks info vahetamiseks, mitte sisuliseks suhtlemiseks.
Armastus nõuab aega.
Loovus nõuab aega.
Spontaansus nõuab aega.
Pole aega, pole armastust, loovust ega rõõmu, pole elu. Hinge avarus ja tundlikkus kaovad ning valdav vaimuseisund on umbmäärase ärevusega segatud tuimus.
Ma usun, et valdavalt ütleb tänapäevane ajatajukogemus, et aeg liigub väga kiiresti ning aja peatumise hetki tuleb ette väga harva. Ometi peaks püüdlema just selliste hetkede poole, kus aeg saab nulliks, ruum lõpmatuseks, maailm hajub, on ainult hetk ja sina selles. Need on need suured ja väikesed hetked, millest elu päriselt koos seisab.
Ja ma ei räägi siin suure emotsionaalse laenguga hetkedest, neid suudame vast veel ka oma nõrgenenud tundlikkusega tajuda, ma räägin eelkõige väiksematest, peaaegu igapäevastest hetkedest, loodus-, muusika-, maitse-, igat masti esteetilistest elamustest, tõelisest suhtlemisest teiste inimestega, mille jaoks on vaja aega, et märgata, kuulata, maitsta, tunnetada, selle asemel, et kapata kõigest läbi nii pealiskaudsel moel nagu oleks see pelgalt mingi eelmäng, millega tuleb ühele poole saada, enne kui päris elu pihta hakkab. Ja samal ajal voolab see päris elu lihtsalt liivana sõrmede vahelt maha.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (1 sõna)
Tšello. 

2017. aastal lugesin läbi 154 raamatut ehk 39 287 lehekülge. Järgmisel aastal luban lugeda pisut vähem, see tähendab mitte raisata aega lugejat alaarenenuks pidavatele menuktoodetele, mis kirjanduse nime ei vääri. Raamatute hindamisega Goodreadsis olen üsna kitsi, hinde 5 said ainult kaks raamatut (Jean-Pierre Minaudier’ “Grammatika ülistus” ja Marge Pärnitsa luulekogu “Õnneks oled mul sina”), hindeks 4 saanuid oli rohkem, aga neist rohkem kui pooled polnud ilukirjandus. Mida me sellest järeldada võime? Ilukirjanduse parimad palad olid Narine Abgaryani “Taevast kukkus kolm õuna”, Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”, José Saramago “Pimedus”, Meelis Friedenthali “Inglite keel” ja Kai Aareleiu “Vene veri”.
Jooksin 900 kilomeetrit. See kilometraaž rahuldab mind täiesti, luban jätkata samas vaimus. Talverehvid, st naeltega talvised jooksutossud olid väga hea investeering.
Sõitsin rattaga 1150 kilomeetrit. Seda oli liiga vähe, järgmisel aastal luban sõita rohkem, aga enne on mul vaja uut jalgratast.
Külastasin ainult kümmet ooperietendust. Kaugelt mitte piisavalt.
Avastasin loovkirjutamise, mis on üllatavalt kasulik uinunud loovuse  ja kujutlusvõime äratamiseks ning kiht-kihilt kõige selle maha koorimiseks, mille oled väljendamata jätnud. Sellega pole ma küll veel isegi mitte poolele teele jõudnud, aga jätkan jõudumööda.
Aja peatumise hetki oli lubamatult napilt. Oli neid üldse?

Närust oli selles aastas siiski rohkem kui helget. Aga samas sain oluliselt targemaks, nii et lõppkokkuvõttes oli küllap kasu ikkagi rohkem.
Sisemus oli enamasti rabe ja õrn. Kõige enam jäi kajama veider eraldatuse tunne. Klaassein, mida ei saa puudutada. Aina tihedamini tundsin, et tahaks koju.
Kahjuks olen unustanud, millisel planeedil mu kodu on.
Nagu olen unustanud sellegi, mis mul sellele planeedile siia üldse asja oli.

Enamik sellest, mis näib enamikku inimestest liikuma panevat, jätab mind täiesti külmaks. Enamik sellest, mis mind liikuma paneb, näib teistele mittemõistetavana ja mitte mõistetud olemine kriibib hinge. Ikka veel.
Maailma parandamine näis ilmselgelt üle jõu käivat. Lõpuks tundsin ainult tahtmist istuda pliidi ees ja kirjutada sellest, kuidas puud põlevad. Siis tuli meelde, et Valdur Mikita juba kirjutab sellest. Tuju läks jubedalt ära. Palju meil neid kukeseenekuulajaid ja kartulikummardajaid siin ikka tarvis on.
Ometigi leidsin mõni aeg hiljem lohutust sama mehe hiljutisest üllitisest, mida aasta viimastel päevadel lugema hakkasin.

Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, siis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas oma kohta. Ainuke võimalus on see ise endale luua
(Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”)

Nimelt seda tulekski silmas pidada. Reageerida kõigele sellele, mis on valesti künismi või passiivse agressiivsusega on muidugi lihtsam, aga sedasi jääd lõpuks ise kaotajaks. Ennast võib ette antud vormi pressida küll, aga see ei hakka mitte iialgi päriselt oma tunduma.
Olen seda varemgi öelnud – loomine on võtmesõna. Igas mõttes.

Eelnevast jutust tulenevalt on mul teile kõigile kaks soovi:
Võtke aega selle jaoks, mis on päriselt oluline.
Ja kui muidu päris sobivat ei leia, siis looge ise endale oma koht.