Mini-juuni

01.06. Mu sõnad elavad oma elu ka ilma minuta. Nende lugemiseks ei pea mind tundma. Aga mina ei ela ilma oma sõnadeta. Minu tundmiseks peab lugema mu sõnu.

02.06. USA rahutuste taustal imestan jälle, kuidas on olemas väga palju täiesti privileegipimedaid inimesi, kes tulevad seletama, et ei tea, minul ei ole küll kunagi mingeid probleeme olnud, ju need teised on ikka ise midagi valesti teinud. Süvaanalüüs või moraalne hinnang on teine asi, aga mind paneb imestama, kuidas vähegi ajalooteadmisi omav, mõtlev ja empaatiavõimeline inimene võib puhtinimlikult mitte tajuda nende rahutuste sügavamaid põhjusi ning seda, et need on välja kasvanud pikaajalisest rassilisest diskrimineerimisest praktiliselt kõigis eluvaldkondades.

Ehkki ma ei ütleks, et ma selle all just kannatan

03.06. Rahvusvaheline jalgrattapäev.

04.06. Üksindus ja üksildus. Esimene on vabatahtlik, teine soovimatu. Esimene on hea, teine mitte nii väga. Esimene kõneleb suhete kvantiteedist, teine kvaliteedist.

05.06. Tuul ja õhtupäike saadavad mind, käies kord mu eel ja kord järel. Jalad on tõusudel pehmed kui keedetud spagetid, aga tasastel sirgetel soostuvad siiski jõudu välja panema. Rattaralli 58 kilomeetri virtuaalsõit saab läbi 2 tunni ja 3 minutiga. Lihased saavad preemiaks hooaja esimese värske vihaga vihtlemise ja ujumise. Kell 10 õhtul on lõpuks aega kartulipuder sisse kühveldada. Ja siis on raamat ja uni. Jumalikult veedetud reede õhtu.

06.06. Aga laupäevad hommikud on peaaegu sama toredad. Mul on aega. Ja kohvi. Ja putru. Ja pannkooki. Ja Bo Skovhus laulab Schumanni laule.

07.06. Pilved kogunevad. Õhus on elektrit. Vihma lõhn on pool päriselt ja pool kujutlusvõime. Piiritajad kihutavad üle taeva. Esimene kauge kõmin on rohkem füüsiliselt tajutav kui kõrvaga kuuldav.

08.06. Raske seisev õhk, ootust täis. Linna ümber tiirutavad äikesepilved. Tumenev taevas ja ööd valgustavad valgud. Tihe vihm, mis kiiresti tasaseks sabinaks taltub. Äikesepäevade rahutu ilu.

09.06. Käisin töötervishoiuarsti juures. Panin ankeeti kirja, et teen neli-viis korda nädalas sporti. Pärast loen tervisekontrolli otsusest: soovitav on taastussport 2x nädalas. Saate nüüd ise aru, et mul ei ole aega tööl käia, kuna ma pean arsti ettekirjutusel veel rohkem sporti tegema.

10.06. Inimesed küsivad, endalt ja teistelt: kas see suhe viib kuhugi välja? Kas peab viima? Miks peab? Kuhu peab? Äärelinnamaja, kahe lapse, kuldse retriiveri ja kroksid jalas muru kastmiseni? Ma ei halvusta kellegi eluvalikuid, aga see ei tähenda ka, et need on universaalsed. Kas lihtsalt niisama ei võiks, ilma definitsioonideta, ilma mingi konkreetse eesmärgi poole suundumata, lihtsalt sellepärast, et parajasti on koos hea?

11.06. Kui su sisetunne ütleb enne rattasõitu, et täna tuleb  kindlasti kummi vahetama hakata, siis… tal on õigus. Just asjaolu, et võid oma katkise kummiga olla keset mittemidagit, kohustab soolosõitjat olema kummivahetuseks suuteline ja evima vajalikku instrumentaariumi. Asustatud kohas pakuvad mööda sõitvad mehed naisratturile muidugi abi, aga mul on teatavasti abi aktsepteerimisega probleem, eriti juhul, kui ma seda tegelikult ei vaja. Aga võib-olla peaks püüdma abitum näida?
Järeldused: 1) uus minipump oli mõistlik investeering, enam-vähem viisaka rõhu saab sisse end päris hulluks vehkimata, 2) välisrehvid on ikka üliväga kulunud juba.

12.06. Nüüd juhtub seda juba väga harva, et saadakse seltskonnaga kokku ja õhtu venib öösse ja on juttu ja naeru ja proseccot ja ööbikulaulu. Täna juhtus.

13.06. Sõnad ei tule mu juurde, kui ma olen kõigest kogetust oimetu. Aga kui ma saaksin kõik oma tundlikkuse ära anda, nagu ma mõnikord soovin, ega nad siis vist ka ei tuleks.

14.06. Õhus on juba kesksuve lõhna. Karikakrad õitsevad. Võpsikus teeskleb keegi, et on ritsikas. Ma otsustan uskuda, et see on tegelikult siiski mõni lind. Siil Sihkernaer ärkab ja siirdub oma toimetuste juurde.

15.06. “Suve hääl” hakkas kummitama. Ma oskaksin suve lõhna kirjeldada küll, aga suve häält… On see putukate sumin? Ronga kraaksatus? Ritsikate sirin? Muru niitmine? Kukeseente kägin, kui nad end läbi sambla pressivad. Kõuekõmin?
Aga siis tuli meelde. Piiritajad. Nende lennusööstud ja kriiskav hääl suvetaeva all.

16.06. Lugupeetavad, kes te saadate mulle endiselt aeg-ajalt reklaami- ja koostööpakkumisi. Võtke teadmiseks, et kui teie läkitus on puudulikus õigekirjas, siis ma ei loe seda isegi lõpuni, sest ma arvan, et vähim, mida üldse saab teha endast professionaalse mulje jätmiseks, on vallata õigekirja.

17.06. Rattaringluse äpi kaart viskab alustuseks Aafrika läänerannikule. Aafrika (miskipärast LAV) on üks neist kohtadest, kuhu ma minna olen tahtnud ja üks neist paljudest, kuhu ma kunagi ei satu.
Mitte sellepärast, et see iseenesest võimatu oleks, vaid sellepärast, et ma tegelikult ei taha neis kohtades käia linnukese kirja saamiseks. Ma tahaksin neid tunda kohalikuna, mitte tormata läbi turismiatraktsioonide. Aga kohalikuks saada oleks niikuinii võimatu ning selle teesklemisekski ei jätkuks mitte millestki. Rahast. Julgusest. Eluajast.

18.06. Tegin ühte tööd ja tükikese teistki. Käisin surnuaias lilli istutamas. Sõitsin 51 kilomeetrit jalgrattaga. Kastsin tomateid ja kurke. Õhtul mõtlesin: läheks õige ujuma. Poolel linnal oli sama mõte tulnud. Ujusin kaugemale ära, kus polnud kedagi peale minu. Ainult tasane laineloks ja vee vaikne sillerdus päikesepaiste all.

19.06. See kuumusest võbelev sina kauguste kohal. Pojengid poetavad õielehti. Mõtted tulevad ja lähevad. Ükski ei lase ennast kinni püüda. Las nad olla. Eks hiljem tulevad tagasi, taltununa, ja lubavad ennast tabada ning mulda istutada.

20.06. Mõni üllatavalt väike probleem võib elule ikka üllatavalt suure varju heita. Tagantjärele saad aru, et kolli ennast polnudki.

21.06. Kõik pätsuaegse rahvusromantilise diskursuse rekonstrueerimise ihalejad võiksid rõõmustada – niitsin kaks tundi vikatiga heina. Suve alguse puhul või nii. Eks ta minu esituses muidugi pigem raiumine kui niitmine ole, sest ma töötan liiga palju käte ja liiga vähe kehaga, aga vähemalt mõte oli õilis.

22.06. Inimesed on vist kuulda võtnud rahvatervise alaseid soovitusi tarbida vähem rasvaseid piimatooteid. Mistap ilmselt ei muuda nõudluse puudumise tõttu üheski poes enam 30% hapukoort. Mistap ma pidin seda mööda linna (mis siinkohal tähendab Põlvat) taga otsima. Ja see ei olnud nii lihtne.
Sest esiteks ma jälestan poodlemist. Teiseks jälestan ma poodlemisest rohkem ainult seda, kui ma ei saa kõike vajalikku ühest poest. Ja kolmandaks mängis kõigis nendes poodides, kus ma käisin, mingi tüütu oopus jaanipäevaks kõrgeks kasvanud rohust ja muust taolisest (oli tõesti kaunis kõrge, niitsin ka täna mõned tunnikesed).

23.06. Üle lõkke ei hüpanud. Üle üheksa aia ei roninud ja üheksat lille ei korjanud. Õitsvaid eostaimi ei otsinud. Keset ööd aga ujusin küll, öösorr laulis taustaks oma ühetoonilist laulu ja kõrgete kuuskede kohalt heledast taevast vaatas alla paar kahvatut tähte.

24.06. Kui sa oled kodus, siis ei näe sa kunagi, kuidas taimed kasvavad. Aga piisab neli päeva kodust ära olla ning tagasi tulles leiad, et kasvuhoone on troopiliseks vihmametsaks muutunud. Kõik tomatid on kohe juhust kasutanud ja endale kaks latva kasvatanud, kurkide külgvõrsetest võiks silo teha ja madalakasvuline till pürgib rõõmsalt lae poole.

25.06. Jasmiinihõng saadab mind veel hulk aega, kui mõnest majast mööda sõidan. Asfalt on päevasest päikesest soe, aga õhk maheneb vastu ööd. Natuke on selles juunis juba augustit, sest õhus on aimata valmiva vilja lõhna, kui põldude vahelt allamäge lendan, hing kaaluta kerge.

26.06. Ooperilauljad võiksid oma suud pruukida rohkem sihtotstarbeliselt, mitte mingites ahistajatoetamiskampaaniates osalemiseks. Taas hakkab kustuma igasugune lootus, et kunagi kaob ühiskonnast see üleüldine vaikiv heakskiit võimupositsioonil olevate vanemate meesterahvaste… khm… joviaalsusele.

27.06. On südaöö ja maailm täiesti vait. Taevas on kummalise kujuga pilved ja ilm hakkab muutuma. Tähistaeva all tajun seda hoopis vähem kui korraga nüüd, keset suveööd – seda planeeti oma rännul Linnutee äärealade pimeduses ja selle planeedi ühte kauget maanurka, kus keegi just praegu taevast vahib.

28.06. Kahekümnesena ja palju hiljemgi veel oli tunne, et see kõik on alles miski, millega tuleb lihtsalt ühele poole saada, kuni päris elu pihta hakkab. Neljakümnesena hakkad aru saama, et ei, need samad päevad ongi su elu, teist ei tule.

29.06. Rohkem enam jalgrattaga ei sõida.
Juunikuus, ma mõtlen. Jääb selles kuus 801 kilomeetrit. Mingit muud trenni ei teinud (kui heina niitmist mitte arvestada).

30.06. Vihma sajab ja meeleolu on selline, nagu oleks kõik juba tehtud ja öeldud ning jääks üle vaid võtta veiniklaas, istuda avatud aknal ja vaadata, kuidas aeg mööda voolab. Peatumata. Puudutamata.

Küsimused vastustele

Hakkasin Epu juures kommentaari kirjutama, aga vaatasin, et see läeb nii pikaks, et koliks ikkagi parem enda pinnale ümber.

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?

Epp. Ma olen täiesti kindel, et tal on piisavalt praktilist meelt, metsikus looduses hakkama saamise võimet, asjatult närvi ei lähe ja suudab orienteeruda lahendustele.

Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on… ?

See ei ole nüüd küll üldse originaalne, aga – Ritsik. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga ka kõik igapäevased teemad on tema esituses kuidagi nii huvitavad (see ei ole üldse tavaline) ja tekitavad alati kommentaariumis pikki arutelusid, kus mõnikord muidugi esialgsest teemast kaugele ära triivitakse.

Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?

Marca. Ta tundub loomult hoopis teist tüüpi inimene olevat kui mina – ekstravertne ega karda oma ütlemistega kellegi tundeid riivata. Oleks ju tore vahelduseks proovida, kas nii oleks kuidagi lihtsam elada (nagu ma teinekord kipun kahtlustama).

Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?

Erakordselt stiilne oleks seda teha koos Notsuga. Ma usun, et ta oleks vaba ja loomingulise käega kokkaja (kuigi Inglismaa kuninganna jaoks oleks äkki just traditsioonitruudust vaja?) ning kui aega jääb, siis saaksime selleri hakkimise kõrvale barokkooperist vestelda (ja mina saaksin targemaks).

Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?

Ma ei loe ühtki stiiliblogi, nii et sellele jääb küll vastamata. Riietumisega olen siiani ise hakkama saanud (ja kuigi ma viimasel ajal kannan teatavasti peamiselt spordiriideid, siis kunagi olin ma kleidi, seeliku, villase mantli, ridiküli ja kontsaga saapa tüüp) ja interjöörikujunduse osas iseloomustab mind lihtsalt silmatorkav huvipuudus.

Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?

Morgie. Ta saab kindlasti kõigega hakkama, mida on vaja teha.

Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?

Jüri. Võtame Loo väljamõtlemisel abiks ikka professionaalse kirjaniku, eks ole.

Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?

Selle võimaluse ma jätan küll vahele. Elu on näidanud, et ei ole vaja kellegi kohta kõike teada ega esitada küsimusi, mille ausat vastust sa tegelikult kuulda ei tahaks.

Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid.

Salaja lugema ei hiili, elu on liiga lühike, et ebakvaliteetsele ajaveetmiseleviitmisele aega raisata, aga kuna ma mõnikord midagi jalgrattasõiduteemalist guugeldades sinna ikkagi satun, siis vahel olen ka natukeseks lugema ja issanda loomaaeda imestama jäänud. Blogi autor ise küll ilmselt vähemalt osalt trollib, aga üldiselt tahaks ma sealse kamba kohta öelda (ma ju võin?), et noh… nad on vist ikka tiba liiga palju anaeroobses režiimis trenni teinud ja aju ülearu kauaks hapnikupuudusesse jätnud.

Millised blogid sind ärritavad?

Ma selliseid ei loe (vt ka eelmine punkt). Aga eks mind ärritaks blogimaailmas samad nähtused mis päriseluski, eelkõige lollus, labasus, kitsarinnalisus ja pealiskaudsus, ükshaaval või veel halvemal juhul kombinatsioonis.

Millised blogid sind vaimustavad?

Intelligentsed. Avara maailmavaatega. Hea keelekasutusega. Analüüsi- ja üldistusvõimega maailma ja iseenda suhtes. Nagu kõik need, mida ma jälgin.

Kõige ilusam blogija?

Siin peaks küll alustama defineerimisest. Kas puhtalt välimuse põhjal või ilusa hinge põhjal? Või mõlema põhjal? Või (mis mulle endale kõige rohkem meeldib) on ilus selline inimene, kes on tervik, tunneb ennast, on endaga rahujalal ning teeb seda, mis talle meeldib? Sel juhul Rents. Ja Murca ka.

Kõige ausam blogija?

Seda on inimest tundmata üsna raske hinnata, kui aus ta täpselt oma kirjatükkides on ning ka avameelsus võib vabalt olla näiline. Aga ilmselt ikka väga väga naine, kes on ka ise öelnud, et tema jaoks mittekäsitletavaid teemasid tegelikult pole.

Kõige mõistlikum blogija?

Noh, ma nüüd ei tea. Kuduv koeraomanik ja Triangel tunduvad sellised kahe jalaga maa peal olevad inimesed. Aga samas tuleks ka siin ilmselt kõigepealt hakata sõna ‘mõistlik’ defineerima. Arvan, et sõltuvalt definitsioonist võib ühelt poolt öelda, et kõik minu jälgitavad blogijad täiesti mõistlikud ja vastutusvõimelised täiskasvanud inimesed ja teisalt pole mitte keegi neist mitte vähimalgi määral mingi igav kuivik.

Kõige hingekosutavam blogija?

Mäemamma. Ja tal on tihti blogis ka hingekosutavaid mäevaateid.

Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?

Väga väga naine – neid kordi on olnud palju, kus ma olen tundnud kergendust, et ma ei ole oma liigi ainus esindaja, et neid on veel (vähemalt üks), kes tunnetavad maailma ja inimesi nii samal moel. Aga ka Soodoma. Ja Kaur, kes saab aru, mida ma räägin, kui ma räägin rattasõidust!

Blogija, kes sind naerma ajab?

Klm oma konvekablogiga. Palju äratundmisrõõmu teise akadeemilise asutuse töötaja jaoks. Ja Klari.

Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?

See on jälle täiesti ebaoriginaalne – Tavainimene. Kui ma praktiliselt kõigi teiste blogijate puhul tean midagigi selle kohta, kes nad on või millega tegelevad, siis temast mitte. Aga ta kirjutab nii hästi ja teeb vahel päevakajalistest teemadest väga teraseid, vaimukaid ja nauditavaid kokkuvõtteid.

Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.

Notsu. Ja Klari. Ja Kaur.

Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.

– võiksin ise rohkem kirjutada. Ma ei ütle, et võiks olla rohkem aega kirjutamiseks. See on valikute, mitte aja küsimus.
– et kõik kvaliteetblogijad leiaksid endas tahtmist jätkata (sest neid, kes on omal ajal lugemisrõõmu pakkunud ja siis loobunud või blogi parooli alla pannud, on ka üksjagu)
– sooviksin, et mu kirja pandud mõtted ärataksid ka teatud vaikivates lugejates rohkem soovi arvamust avaldada.

 

Loetagu!

Mitte seda postitust.
Raamatuid.
Ei, oodake, kuhu te nüüd lähete! Kõigepealt ikka teooria.

Ajaviitekirjanduse kvaliteet on teema, mis mul pidevalt hambus on ja sinna jõuan ma ka täna ilma kahtlemata kohe välja, aga millest ma esialgu rääkida tahtsin – raamatute soovitamine.
Kuna ma oleksin iseendale raamatute soovitamisega väga ettevaatlik, siis ma üldiselt ei kipu ka teistele soovitusi andma. Sest minu arust ei ole see üldse miski, mida saaks uisapäisa teha. Asjaolu, et raamat mulle meeldis, ei kõlba universaalse soovitusalusena mitte kuhugi. Raamatuid, mis on mulle endale väga meeldinud, julgen ainult sel põhjusel soovitada ainult ühele inimesele (Piret, tere!).
Sellegipoolest näeb üks keskmine raamatusoovitus välja just niisugune: mulle meeldis, soovitan kindlasti lugeda.
Soovitad miks? Soovitad kellele? Kõigile? Täiesti kasutu soovitus.
Pisut rafineeritumad soovitajad vähemalt üritavad sihtgruppi kitsendada, öeldes näiteks: soovitan kriminullide austajatele. See on ainult näiliselt parem, sest ka žanrisisesed erinevused võivad olla väga suured ja kuigi ma ise näiteks loengi ajaviitekirjandusena põhiliselt kriminulle, ei tähenda see, et mulle tasuks kõike soovitada ainult sellepärast, et žanrimääratlus tundub klappivat.

Adekvaatne ja sisukas soovitus eeldab minu arust vähemalt üht kahest: kõnealuse valdkonna või inimese eelistuste vähemalt minimaalset tundmist.
Seega kui ma ei tea, mis konkreetsele inimesele varem meeldinud on või kavatsen raamatut lihtsalt anonüümsele sihtgrupile soovitada, siis ma seletan juurde, millise teose või autori austajatele seda sobivat arvan. Kui ma aga inimest ja tema lugemust juba vähegi tunnen, siis on kohe oluliselt lihtsam aru saada, mis talle meeldida võiks ja mis mitte ning kas kõnealuses teoses üldse oleks midagi teda kõnetavat.

Eks kõige selle peale on muidugi ilmselge, et keegi mulle midagi soovitada ei julge. (Mõni siiski ja väga õnnestunult (Mare, sinust räägin!).)

Siit jõuamegi nüüd nende potentsiaalselt soovitatavate teoste kvaliteediprobleemini. Ma põhimõtteliselt olen küll nõus, et olukorras, kus pikematele tekstidele keskendumise võime on kaduv kunst, tuleb tehnilisele lugemisoskusele kasuks peaaegu ükskõik millise teose (täpsustuseks: ma räägin siin läbivalt ilukirjandusest) lugemine. Eks ütleb ju lihtne loogikagi, et ilmselt on igasugune kirjateos ikkagi etem kui Elu24, Delfi või Perekool.
Aga.
Ütlen siiski ‘peaaegu’, sest kui teos on puuduvale sisule lisaks puudulikus õigekirjas ja kehvas keeles, muutub selle kasutegur ikkagi mõnevõrra küsitavaks. Inimsööja Ellotška ulatusega sõnavara (mis on kahtlemata vähese lugemuse tagajärg) iseenesest ei ole tänapäeval enam ju mingiks takistuseks raamatute kirjutamisel (ma tean, ma olen paari sellist lugenud, kuigi on enam kui kahtlane, kas nende kohta saab üldse kasutada sõnu ‘raamat’ ja ‘lugemine’.)

Nii et ma olen ikkagi natuke skeptiline sellise lugemisharjumuse võimekuse osas soodustada edasist arenemist, soovi võtta kätte mõni vaimselt nõudlikum teos.  Aga võib-olla siiski on võimalik, et maitsemeel edeneb ka suuresti poolfabrikaatide toel?
Ma pean seda muidugi ikka ja alati eraldi üle rõhutama, et mul ei ole midagi ajaviitekirjanduse ega meelelahutuseks lugemise vastu, aga ainult sellise praktika juurde jäädes on oht, et hindamiskriteeriumiks saabki üksnes isiklik mulje ja see ei ole tegelikult hea.
Just seda tendentsi näitavad tihti ka inimeste jagatud lugemismuljed, kus mõnd viletsa stiili  ja lapsiku sisuga menukit soovitatakse “kõigile”, sest see olla tunduvalt parem mõnest kvaliteetteosest, mis “oli tõeline jama ja mina küll aru ei saa, miks sellele auhind anti”.
Lugeda võib loomulikult igasuguseid asju, aga küsimus on sellele adekvaatse hinnangu andmises. Nagu korduvalt rääkinud olen, loen ma ka aeg-ajalt uudishimust ja masohhismist igasugust jama, aga ma annan endale aru, et see on jama. 

Võib ju ka tunduda, et ajaviitekirjandus on täiesti omaette teema ja ei puutu üleüldse kuidagi päriskirjandusse, mis elab niikuinii hoopis oma elu. Aga paraku puutub. Asjaolu, et kirjastused on sunnitud tahes-tahtmata lugejate ootusi arvesse võtma, on raamatuturul näha niigi, aga kui keegi enam lugejat ei hari, siis ei saagi lõpuks enam midagi peale turundusbestsellerite, elulugude ja kokaraamatute välja anda ning kogu see protsess läheb isevoolu teed vaimse vaesumise suunas.

Ja siin tuleb mängu selle teema kolmas aspekt – kooli kohustuslik kirjandus.
Lugesin eelmisel aastal uuesti üle Ethel Voynichi “Kiini”. Ma ei mäleta, mis klassis me seda kohustuslikuna lugema pidime, tunne on, nagu olnuks umbes viiendas, aga nii vara ilmselt siiski ei saanud olla. Igal juhul mulle toona ei meeldinud ning küllap ei saanud ikka päriselt aru ka.
Eks omaette teema on muidugi see, et kui tollal oli liiga vara, siis nüüd oli jälle liiga hilja – niisugune ajalooline romantism ja üllas idealism tunduvad praegu juba täiesti õõnsad, aga põhimõtteliselt see lugemiskogemus kinnitas mu ammust teooriat, et kooli kohustuslik kirjandus ikkagi on kohati natuke valesti valitud, sisaldades (vähemalt minu kooliajal, aga ilmselt jätkuvalt) eelkõige eesti ja maailmakirjanduse kanoonilisi teoseid oletataval ja iseenesest mõistetaval valikupõhimõttel “me peame sundima lapsi just neid raamatuid lugema, muidu nad hiljem neid kätte ei võtagi”.

Mina olin harjunud raamatuid neelama, nii et mul ei olnud otsest probleemi ka kohustusliku kirjanduse läbi lugemisega (seetõttu ma võin kätt südamele pannes kinnitada, et ma lugesin läbi iga viimse kui kohustusliku teose), ehkki kahtlemata oli nii mõnegi raamatu jaoks liiga vara.
Samuti ei ole mul kõige vähematki ette heita oma kirjandusõpetajale, kuigi see asjaolu on kahtlemata täiesti subjektiivne ega tõesta tegelikult mitte midagi, sest mina olin see läbi ja lõhki keeleinimene, kelle kirjandeid regulaarselt ette loeti ning kelle kohta üks matemaatikaõpetaja (ehk mõnevõrra ebapedagoogiliselt) ütles, et ma olla peast filoloog (mis ei olnud tegelikult üldsegi õiglane hinnang, sest mul ei olnud ka matemaatikaga kunagi mingeid probleeme, aga ju siis mingi humanitaari loogika ikka välja paistis).

Aga sellegipoolest ma põhimõtteliselt saan aru neist, kel tekkis mingisugune tõrge ning  söandan väita, et see antipaatia oleks võinud jääda olemata, kui teosed (ja nende käsitlus) oleks olnud neile natuke jõukohasemad.
Oli teoseid, mida käsitleti kindlasti liiga vara ning nii mõnelgi juhul oleks mu meelest sama autori teine teos märksa parema tulemuse võinud anda, nii et tekkinud huvi tõttu oleks hiljem ka too esimene raamat kätte võetud. Näiteks arvan ma, et Vilde “Mahtra sõja” asemel oleks alustuseks märksa parem olnud “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (jah, see on triloogia teine osa küll, aga täiesti iseseisvalt loetav). “Mäeküla piimamees” aga mäletatavasti oli üks põhilisi lugemistraumade allikaid.

Tõenäoliselt (vähemalt loodetavasti) ei saa võimalikku koolist kaasa saadud tõrget lugemise suhtes küll võrrelda lugematute kehalise kasvatuse traumadega, mis täiesti vastupidiselt oma eesmärgile on paljudelt pooleks eluajaks liikumisrõõmu võtnud, aga kohustusliku lugemisvara laiem eesmärk peaks ka siiski olema inimestes lugemisharjumuse soodustamine, mitte neis raamatute suhtes negatiivse hoiaku tekitamine.

Teisalt – miks ma üldse kohustusliku kirjanduse mängu tõin – on kirjandustund just see koht, kus peaks kujunema arusaam selle kohta, miks on raamatute lugemine oluline.
Seega on selge, et ilma kohustusliku kirjanduse ja ka selle hulka käiva ajastuülese (või ajast ja arust, nagu mõned ehk arvavad) kirjandusklassikata tegelikult ei saa. Just see on vundament, millele rajada hilisem lugemisharjumus ning see tähendabki vähemalt põgusat tutvumist paljude eri žanrite, autorite ja ajastutega.
Loomulikult ei kavatse ma siinkohal kogu seda vastutust koolile ja kirjanduse õpetajatele veeretada, lugemisharjumus peaks ikkagi eelkõige tulema kodust, kool saab anda tööriistad selle mõtestamiseks ja arendamiseks. Ja – mis on oluline – saab anda ka pisut nüansirohkema hindamisskaala kui ‘mulle meeldis=hea, mulle ei meeldinud=halb’. 

Sellest, miks lugemine üleüldse oluline on, ma vast ei hakka täna rääkima. Mitte sellepärast, et mul argumentidest puudus tuleks, aga ma arvan, et siinsed lugejad ei vaja selles osas mingit veenmist, nii et milleks hakata lahtisest uksest sisse murdma.
Inimese, kes loeb, tunneb hõlpsasti ära. Inimese, kes ei loe, tunneb ka ära. Kahjuks.

Eks meil on ju neid olnud küll (ja mitte üks), kes on mõnes seltskonnaajakirjas kiidelnud, et nad ilukirjandust ei loe. Ilmselge näide lugemuse puudumise kahjulikust mõjust, vastasel juhul olnuks ehk taipu oma vaimset küündimatust vähemalt varjata, mitte sellega uhkustada.

Miniatuurne mai

01.05. Istun terrassil ripptoolis, mis mulle eelmisel aastal sünnipäevaks kingiti (vanus on juba selline, eks ole). Kõik on oma õigel kohal. Mu sees on üks naeratus, aga ma hoian seda endale. Sellest ei jaguks teistele midagi, jagades pudeneks ta sädelevaks tolmuks ning hajuks kõigi nelja kaare tuulde. Mulle jätkub selle soojusest hommikuni.

02.05. Jooksen maastikumaratoni 10 kilomeetri virtuaaljooksu oma tuttaval metsaringil. On tõusud ja langused, on muhud ja lohud ja mõned maha langenud puud. On palav. Mõõdukas tempo jätab aega märgata sinililli. Varjus on õhk klaar ja jahe ning paitab kopse. Keha kuuletub. Kell klõpsatab kinni 59.14 ajal. Kilomeetrine lõdvestussörk koju on kauba peale.

03.05. Ma mõtlen (liiga palju), et ehk oleks sel suvel nüüd ikkagi aeg teha teoks mõni matk läbi Eesti. Palverännutee Pirita kloostrist Vana-Vastseliina. Või mõni RMK matkateedest. Valida on 375 kilomeetrist 820-ni. Ühtlasi kaasneks sellega siseturismi toetamise õilis eesmärk. Tellisin juba matkasandaalid ära. Teisalt kahtlen ometigi, kas raatsiksin sellele kulutada nii suure tüki rattahooajast.

04.05. Vahtraõitest lõhnav õhtu. Tuul on tasa. Mul on jumalik vabadus hüpata sadulasse ja lahkuda linnast. Kilomeetrid lendavad. Hing laulab.

05.05. Loojuv päike värvib puid ja katuseid. Taevas on häguselt sinakasroosa ja kuu hakkab ennast täis minema. Eks tal ole mõnikord nagu natuke põhjust ka.

06.05. Käisin kesklinnas. Seal elu kees. Parkimiskohta polnud ollagi, pidin uuendama ammu ununenud tutvust parkimisautomaadiga. Polnuks vaja kella pealt minna, oleks kaugemale parkinud.
Ma olen nüüd täiesti kindel, et ma ei ole suuteline tagasi kontorisse minema. Ei. Appi.

07.05. Jälle tabasin end valelt. Olen öelnud, et sõnad on väljendusvahenditena ühed vaesemad. Jah, armastust väljendada nendega võib-olla tõepoolest ei saa, aga haiget tegemiseks sobivad nad ikka.

08.05. Öötuul trügib kardinate vahelt tuppa. Üks veebikoosolek. Viiskümmend kilomeetrit rattasõitu. Kaheksateist töömeili. Üks isiklik kiri. Omajagu meeldivat mõttevahetust. Üks Elton Johni laul. Läbi sai seegi päev.

09.05. Õhk laulab. Sadade hanede ränd ei lõpe. Taevasikk, metstuvi, peoleo ja veel ja veel muid linde ei maga. Üks arglik õnnekägu teeb ettevaatlikult häält. Oh, ole nüüd, kägu, pinguta ometi rohkem, isegi mina olen ju kas või natukenegi õnne ära teeninud.

10.05. Sa oled julge,  on mulle öeldud. Et kirjutad nii, nagu sa kirjutad.
Ei. Ma pole julge. Ma lihtsalt olen. Ma ei kirjuta. Ma tunnen.
Kui ma seda ei teeks, siis elaksin oma elu lugematute argipäevade tausta sulandudes. Mind poleks olemas.
Ehkki, mõnikord, lugedes head ja isiklikku luulet, on mul tunne, et ma saan liiga palju teada. Et see muudab mind kuidagi vastutavaks autori haavatavuse ja justkui avansina antud usalduse eest. Loen vaikselt ja ettevaatlikult, et ma neile õrnadele mõtetele liiga ei teeks.
Ja siis ma mõtlen – võib-olla keegi tunneb minu tekste lugedes natuke samamoodi.

11.05. Lähen jalutama. Niiske tuul silitab õrnade sõrmedega mu päev otsa arvutiekraani vahtimisest valutavaid silmi. Poripruun Emajõgi on oma kallaste vahele aina kuhugi teel. Vaesed kõigi poolt põlatud paplid lõhnavad pärast vihma. Aga mulle nad meeldivad.

12.05. Öörahu saabus pärast seda, kui olin terve elamise pea peale pööranud, otsides võtit ratta esipiduri reguleerimiseks. Ma ei oleks ju magada saanud teadmise juures, et parempoolne piduriklots käib vastu pöida! Mis sest, et sel nädalal ilmselt mingit sõiduilma üldse pole.

13.05. Seal ta siis nüüd on, jõeäärses toomingavõpsikus. Ööbik, mine tagasi lõunasse, sa oled purjus! Pidid ju öösooja tooma, aga meil sajab isegi päeval lund!

14.05. Ma tellin mingil põhjusel endiselt ajakirja Oma Maitse. Laekus postkasti eriväljaanne “Poole tunni road”. Ja siis ma leian sealt näiteks tallekarree hernerisotoga. Teie teete vist nalja? P o o l e tunni road. Aga mis ma ka tean.

15.05. Istusin pool päeva veebikoosolekutel. Vahepeal isegi mitmel korraga.
Hommikul olin kasvuhoonest koos rukolaga kogemata ühe sipelga tuppa kaasa toonud. Tema jooksis aina ringi ja ringi – laua peal, üle läpakaekraani ja dokumendisahtli ja laualambi ja lillepoti. Tundsin temaga teatavat hingesugulust.

16.05. Kui ma üldse midagi kahetsen, siis seda, et ma ei kirjutanud sellest piisavalt. Arvasin, et teen seda hiljem, kui kõik pole enam nii toores, nii terav, nii elus. Kuidas ma küll niiviisi eksida võisin? Vaikimine ei tapnud mind, küllap poleks ma ka rääkides verest tühjaks jooksnud.

17.05. Mul tekivad aeg-ajalt ikka tõesti perverssed mõtted. Näiteks et jookseks õige Cooperi testi. Sai seda omal ajal ju joostud küll, ent kuigi ma olin ju põhimõtteliselt jooksja, eks ole, siis Cooperi test on üldjoontes ikka üsna rõve ettevõtmine. Aga ma jätan hetkel lahtiseks küsimuse, kas ja miks on siis vaja seda vabatahtlikult tegema hakata.

18.05. Jälle see aeg aastast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest jõust ja kuhugi jõudmiseks veel kaks korda kiiremini. Ülesanded kolivad märkmikus ühelt leheküljelt teisele ja vahepeal paljunevad vegetatiivselt. Nagu igal aastal mai teises pooles. Aga igal aastal tuleb see ometi jälle täieliku üllatusena.

19.05. Sõidan päikese poole. Mu selja taga on tume pilv. Kogu loodus näib toomingalõhnast joobnuna ja ümberringi on kõik suisa võimatult roheline. Vastu sõitjad viipavad. Ikkagi omad. Hetk pärast seda, kui jalgratta koduuksest sisse lükkan, kukub kolinal sadama.

20.05. Maailm on üks kõle koht. Mul on külm.

21.05. Kas keegi peale minu on võimeline üht ja sama ooperit kaks korda järjest vaatama? MetOpera tänases voogedastuses oli nimelt kavas “Maskiball” . Ent kui väga ma ka ei naudiks koju kätte toodud kvaliteeti, on see siiski konservtoit. Siiski tunnen puudust elavast esitusest. Nendest pinevatest hetkedest, kui saal on pime, dirigent tõstab taktikepi ning iga teos sünnib uuesti ka sajandal või kolmesajandal korral. 

22.05. Päike on looja läinud ja hiliskevadise põhjamaise hämaruse Aafrika öö karva tooninud. Taevaserv hõõgub.
Sõidan vana maastikurattaga mööda külavaheteid kodu poole ja mõtlen. Et võib-olla see kõik polegi nii oluline.

23.05. Täna peeti mind Bauhofis kaks korda kaupluse töötajaks. Mingil põhjusel nägin ma ilmselt välja selline, nagu võiksin teada, kus on tilliseeme või vannikardinad. Ja mul polnud isegi oranž särk seljas!

24.05. Tuul on vaikne, jalg kerge, kõik tänased 51 kilomeetrit on nauditavalt lennukad, viimane kui üks neist.
(Tuntud ka kui “kui ühtegi muud mõtet ei tule, räägi rattasõidust”.)

25.05. Tuleb õhtu ja linn hingab kergendatult välja. Nahkhiired teevad aia kohal oma uskumatuid lennusööste. Päeval kaotasin linna mööda traavides oma mesilaseprossi. Leidku keegi ja tundku rõõmu!

26.05. Ma räägin – neil on selleks eraldi inimene palgale võetud, kes asja eest, teist taga riiulites kaupa ringi tõstab. Oksad-lehed ristamisi, krt!
Läksin poodi ja kohvikoor ei olnud enam seal, kus ta alati on olnud. Paterjala orientir! Lõpuks kogusin ennast veidi ja leidsin, et koored ja kodujuustud olid ümber tõstetud riiuli teise otsa. On nüüd siis parem või?!

27.05. See algas juba 12 aastat tagasi. Otsustasin aastapäeva tähistada söögi mittetegemisega. Eriti arvestades, et vedasin ennast varahommikul turule kurgitaimede järele, leidsin end olevat ära teeninud Krempli hommikusöögi (ja hommikusöök ei tekita minu puhul küsimust, kas puder või pannkoogid, minu puhul on see puder JA pannkoogid). Pistsin selle kõik koos kopatäie kohviga rõdul päikese käes kinni, mispeale hakkas tunduma, et äkki võiks isegi natuke tööd teha.

28.05. Kunagi oli mul uitmõte, et hangiks endale õige kepikõnnitreeneri paberid. Ei, muidugi ma ei viitsi. Jätkuvad vaatlused kinnitavad sellegipoolest, et kaheksal kõndijal kümnest lohisevad kepid pigem segava faktorina kaasas, kui et neist mingit kasu tõuseb. Aga ei, naine, ei jaksa sina maailma ära parandada.

29.05. Kui parajasti ei pea koosolekul videopildiga osalema, siis saab samal ajal kätekõverdusi teha.

30.05. Rohelised konnad krooksuvad unelaulu. Sirelite õiteaeg on täis joovastust ja ängi. Vahel tundub, et ei jaksa kõike tunda ja kanda – kataks end hoopis rohuvaibaga ja uinuks. Ja nii muutuksin, väga-väga aeglaselt muutuksin maaks ning mu pinnast kasvaksid lõhnavad lavendlid.

31.05. Maikuu kilomeetrites: maanteeratas – 402 km, jalutuskäigud ja metsas uitamine – 60 km (mõõdetud kilomeetrid siis, tegelikult oli neid rohkem),  maastikuratas – 46 km, rulluisud – 45 km, jooks – 26 km. Kokku 579 kilomeetrit kondiauruga. Auto läbisõitu samal perioodil ma ei tea, aga ma ei imestaks mitte põrmugi, kui see oleks väiksem.

Jalgrattasõidust ja romantikast

Eile õhtul sõitsin 45 kilomeetrit rattaga. Tuul oli tasane, õhk roheline ja täis vahtraõite lõhna. See on jumalik vabadusetunne, lennata mööda teed, olla üks oma jalgrattaga, tunda, kuidas su keha teeb kõike, mida sa tahad. Kilomeetrid lendavad mööda ja hing laulab. Ükski probleem, ükski mure pole veel õppinud sellises tempos püsima.
Ma ei suudaks eales tervisesporti paremini reklaamida kui just niisugusel moel. Ehkki ma ei tea, miks ma üldse peaksin seda tingimata reklaamima. Leidku igaüks ise oma tee selle juurde. Või siis mitte. Ma ei jaksa muuta kellegi maailma peale iseenda oma ja sedagi üksnes hädavaevalt.

Tegelikult ma ei saa isegi öelda, et see üldse on tervisesport. Jooksmine on sport, jalgrattasõit on minu jaoks rohkem meditatsioon, ehkki muidugi, selle nautimiseks tuleb tunnistada korraliku füüsilise vormi vajadust.
Kui iga väiksema tõusu lõpus on jalad tina täis ja hing lohiseb paelaga järel, siis võib arvata, et te päriselt ei saa aru, mis jumalikust vabaduse- ja lendamise tundest ma räägin. Nii et ei, ka maanteeratas ei sõida ise.
Eile oli siiani hooaja kiireim sõit, aga paremate päevade kiiruseni on muidugi veel aega.

Mõnikord on aga ka tunne, et kuna ma nii suure vaimustusega räägin liigutamise positiivsest mõjust vaimsele heaolule, ei tohiks mul endal justkui enam ühtegi probleemi ega halba tuju olla. Aga võib-olla see tõesti ainult tundub mulle nii.

Igatahes istun siin täna koos oma kurbusega ja ei oska teda võtta nii, nagu on. Tahan, et ta ära läheks.

Ritsiku juures räägiti romantikast ja remontikast. Ma ei jaksanud sõna sekka öelda ja pikaks oleks ka läinud. Aga meel läks kuidagi kurvaks sellegi peale. Hakkasin tundma, et minusuguseid polegi.
Jah, ma arvan üldiselt ka, et  ‘luban tulla ja lüüa su suvila katuse üleni oma luuletustega’ ei toida kuigi kaua, aga ma arvan, et vannitoaremondist ja kuuririiulitest ka ei piisa.

Minu armastuse keel on kvaliteetvestlus.
Kõik muu taandub sellele. See on muidugi väga tore, kui mees vannitoa ära remondib, aga kui ta mind ei kuula ja ei mõista ja minuga Päris Asjadest ei räägi, siis ma ei tunne ennast armastatuna.

Ka romantika taandub kuulamisele.
Pastöriseeritud romantika koos kõigi juurdekuuluvate klišeedega on ausalt öeldes naeruväärne. Et peab ilmtingimata olema a) küünlavalgus; b) pikad punased roosid, vähemalt 30 tükki; c) muusika plaadilt “The Ultimate Collection of Most Romantic Songs” vms; d) Martini Asti (kindla peale just see, sest see ju meeldib kõigile naistele) jne, ma rohkem ei viitsi, aga kogu see kupatus, mis kõlab justkui peatükk mõne arrogantse pealkirjaga õpikust nagu “Mida kõik naised tahavad” vms.
Ei. See on lame ja fantaasiavaene ja tõesti, lähme parem paneme need kuuririiulid üles.

Tõeline romantika seisneb selles, et ollakse mind kuulanud ja teatakse, mis on just nimelt MINU jaoks romantiline. Ja see võib olla hoopis midagi muud, asjasse mittepuutuvate isikute jaoks täiesti ebaromantilist. Võib olla hoopistükkis näiteks viide mõnele seigale ühisest minevikust, mis ütleb: ma mäletan.
Ühe poolelijäänud loo teine osapool ütles kord, et tema arust on kogu see romantika kahtlane värk, kuuvalgel on ju külm ja pime, võib kergesti ennast kahvliga torgata ja üldse tahavad kõik tegelikult ära tuppa minna, aga keegi ei julge seda öelda.
Aga neid teistsuguseid romantilisi žeste teha oskas ta küll. Kunagi kohtume võib-olla temaga Tartu turuhoones räimeleti ees, mõlemal “Hüvasti, noorus”-saapad jalas, ja meenutame.

Ja ka kingitused taanduvad kuulamisele.
Ma pole asjade-inimene ja kingitud hobuse suhu loomulikult ka ei vaata, aga kingitusel on tegelikult mu jaoks mõte sees ainult sel juhul, kui sellest ilmneb, et on kuulatud ja meelde jäetud ja reageeritud.
Kui kinkimine toimub ainult kinkija enda pärast ja sellel on veel alatoon, et ‘küll ma ikka olen vinge, sellise kingituse tegin’ koos kingisaaja kohustusega olla ülevoolavalt tänulik ja rõõmus, siis on parimal juhul pisut imelik.
Sõbrad on kõik muidugi aastate jooksul ära õppinud, et minu puhul on üldiselt kindla peale minek kõik, mis seostub jalgrataste, päevalillede ja mesilastega. Ei ole ju nii raske.

Muusika: Kärt Johanson “Õhtu ilu” 

(Martini Astit ma muide ei kannata, see maitseb pesupulbri järele.)