Ei peatu, ei viska kiviga aknasse

Mu blogi käib mulle kuidagi närvidele. Kaalun endale paari täiendava alter ego loomist. Fernando Pessoal oli neid arvatavalt umbes seitsekümmend viis, kõigil oma isiklik intellektuaalne elu ja erinev hääl, nii et küsimus ei ole siin mingis primitiivses isiksuse kõigest kaheks lõhestumises.
Ehk et jätaks võib-olla Frieda siia, äkki tal tekib kunagi tahtmine uuesti toidublogijaks hakata, aga ise koliks muude mõtetega mujale ja alustaks puhtalt lehelt.

Aasta esimesel päeval sõitsin linna. Tee ääres paljaks sulanud põllud, osal rohetas oras. Sadas lausvihma. Raadiost tuli Viini filharmoonikute uusaastakontserdi teine lisapala. “Ilusal sinisel Doonaul”. Ja ma mõtlesin, et.
Kui miski on ainult ilus ja veatult harmooniline, siis on ta suure tõenäosusega ikka võrdlemisi igav. Tõsi, Strauss ei ole muidugi kõige hullem, on väikeses koguses kuulatav ja kena, aga kui tahate tutvuda kõige hullema muusikalise kitšiga, siis palun väga. Suhkruglasuuriga kaetud ja tuhksuhkruga üle puistatud suhkur.
Ah, ja siis on veel muidugi André Rieu’ orkester, millest pealiskaudsel vaatlusel võib jääda ekslik mulje, et tegemist on klassikalise muusika kollektiiviga. Ei, muidugi on isikud klassikalise muusika koolitusega, mis tähendab, et nende tehnilisele meisterlikkusele pole ilmselt otseselt väga palju ette heita. Lihtsalt kogu nende ettevõtmise kontseptsioon seisneb imalate ballaadide veel imalamate töötluste mängimises koos lääge saatelobaga sellest, kuidas muusika inimesi ühendab ning mille keskmes pole samas sugugi mitte muusika, vaid tsirkus, mis ilmselgelt muusikat hoopis segab.
Tähendab – et te ei arvaks, et ma snoob olen (arvake rahulikult, ma olengi, sest minu mõistes tegeleb see onkel klassikalise muusika degradeerimisega maitsetuks palaganiks nii muusikalises kui visuaalses mõttes) -, nagu ma ka juba ooperi puhul öelnud olen, töötlused võivad olla head, kaasaegsed tõlgendused on tihti head, kõik, mis aitab äratada huvi ja uusi inimesi klassikalise muusika juurde tuua, on hea.
Häda seisneb ainult asjaolus, seda õigustust kiputakse kasutama igasuguste nähtuste kohta, millel on küll oma kindel (ja sageli ka üsna arvukas) sihtgrupp olemas, aga mis asuvad skaala teisest otsast nii kaugel, et kokkuvõttes mingit üksteisele lähenemist ei toimu.  Kui André Rieu austaja satub kuulama Hilary Hahni või Anne-Sophie Mutterit, siis ta leiab tõenäoliselt, et see kõik on väga igav ja küsib, miks nemad ei mängi samas stiilis nagu Rieu.

Ja nüüd hakkame mõistagi sama analoogia tuules jaurama kirjanduse teemal, onju. Räpp, ja tee, mis tema juurest edasi viib või ei vii. Khm.
Ei, tegelikult ma olen kangesti leplikuks muutunud ja peaaegu arvama hakanud, et loetagu mida tahes, peaasi et midagi.
Üks või mitu erakonda, mis tavatsevad esineda loosungitega eesti keele ja kultuuri säilitamisest ja ausse tõstmisest, võiks ka muidugi taibata, et plakatitest edasi arenemiseks oleks märksa eesmärgipärasem naiste reproduktiivorganite teemalise obsessiivse nämmutamise asemel näiteks kirjanikke ja tõlkijaid toetada,  kultuuritöötajatele normaalset palka maksta ja rahvaraamatukogusid elus hoida. Ilukirjanduse lugemise olulisust ei maksa alahinnata mitte üheski aspektis ja mul lähevad karvad turri kohe, kui keegi hakkab rääkima, et kõik, kes ei suuda end oma loominguga ära elatada, mingu tootvale tööle. Tahaks öelda, et nad ei tahaks elada sellises jubedas maailmas, kus eksisteerib ainult ennast ise ära tasuv kultuur, aga siis tuleb meelde, et nende ütlejate jaoks võib-olla tõesti polekski mingit vahet ja vaat siis hakkab küll kõhe.
Muuseas ei nõustu ma ka absoluutselt ühe lugupeetud kirjaniku (kellega me juhtumisi kanname sama perenime) väljaütlemisega taasiseseisvumispäeva vastuvõtul. Ma muidugi loodan, et see oli iroonia, aga ta väitis, et lugejate järeltuleva põlvkonna pärast ei peaks muretsema, sest kõik inimesed ei peagi lugema ja kõigile see ei sobigi.
Ja mina väidan, et 1) absoluutselt peab lugejate järeltuleva põlvkonna pärast muretsema ja 2) absoluutselt võiksid kõik raamatuid lugeda, mitte sellepärast, et ilma ei saaks, muidugi saab, aga see tähendab, et kasvab niisuguste inimeste arv, kes on kaotanud või kaotamas funktsionaalse lugemise oskust, emakeelset sõnavara ja keskendumisvõimet.
Kui me väidame, et raamatu lugemine ongi osa inimeste jaoks üle jõu käiv tegevus, siis sellise suhtumisega taandame juba eos teatud hulga rahvast idiootideks, kes võivadki jääda lihtsamate ja jõukohasemate ajaviitevormide juurde ning toodame juurde neid, kes pursivad vigast inglise keelt (kujutades endale ette, et nende jaoks on palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles, kuna eesti keeles polevat piisavalt väljendusrikast sõnavara) ja on kaotanud igasuguse nüansside tajumise võime. Väikerahvas äkki võiks ja saaks sellist kihistumist vältida või vähemalt mitte süvendada.
Kas ma liialdan? Muidugi. Aga.
(Krt, ükskõik kust ma alustan, ikka jõuan lõpuks lugemiseni välja.)

Aga igasugused lugemisväljakutsed jällegi muutusid mu jaoks nii piinavalt ebainspireerivaks, et sel aastal ei osale üheski. Lugemisharjumuse taastamiseks või tekitamiseks on need loomulikult kiiduväärt algatused igatahes ja loodetavasti tekitavad noviitsides hasarti, aga mul pole neid tegelikult tarvis ning vajadus nimekirjas või virnas ootavate raamatute asemel otsida teost, mis on raamatukogus akna poolt vaadates kolmandas riiulis ja mille autor on sündinud täiskuu ajal riigis, mille nimi algab sinu onupoja kolmanda naise tädi eesnime viimase tähega, muutub võrdlemisi tüütuks ja lugemisnaudingut pärssivaks.
Nüüd on jälle hästi.

Ja jooksurõõmu leidsin ka uuesti üles. Kippus vahepeal natuke kohustuseks kätte. Mis ei tähenda, et ma jooksmist nautinud poleks, lihtsalt enda kodust välja ajamisele eelnes teatav reflekteerimisaeg.
Nüüd täidab mõte jooksma minekust mind juba hommikul elevusega. Muidugi on suur vahe, kas joosta viie- või seitsmetunnise (mis on tegelikult ka kõigest eluks vajalik miinimum, mitte mingi eeskujulik tase) une pealt, või noh, baasvastupidavus lubab mul joosta nii või teisiti, küsimus on pigem taastumise kiiruses. Ehk siis aegluses.
Tüüpiline distants on kaksteist kilomeetrit mööda tänavaid ja mu ümber on mu linn oma õhtuste tulede, koerajalutajate ja valgusega võõrastes, aga vahel ka mõnes tuttavas aknas, sõltuvalt sellest, kuhu jooksutiir mind parajasti viib. Ma ei peatu, ei vilista, ei viska kiviga aknasse, aga lehvitan mõttes. Tundsite?

Tõin jalgratta hooldusest ära. Nüüd on mul autos jalgratas. Suusad. Hunnik kuuseokkaid. Need on seal sellepärast, et – kindlasti on kõik kuulnud seda lugu kunagi mingisugusesse foorumisse postitatud küsimusest teemal, kuhu minna Tallinnas 6 kuusega ujuma, mispeale keegi naljahammas soovitas valida mõne inimtühjema ranna, sest 6 kuuske on siiski päris suur kogus ja inimesed võiksid nende vette tassimise peale imelikult vaadata – mul oli enne jõule täiesti tõsine probleem, kuidas 6 kuusega autosse mahtuda (olles eelnevalt poole reieni lumes sumbanud, et neid puittaimi elektriliinide alt langetada).
Niisiis arvesse võttes, et mu auto on pidevalt mingiks kauba- ja kehakultuuriks vajaliku instrumentaariumi veoks kohandatud ja arvestades, mis kohtades mul on kombeks sõita, oleks täiesti arutu soetada mingit uuemat sõiduvahendit.
Ja muide – ma olen kogu aeg rääkinud pideva autopesemise kahjulikkusest – no vot, sõitsin mina suvel mingeid metsaväljaveoteid mööda, igal pool oksad-lehed ristamisi,  ja otsustasin pärast leidlikult uskuda, et kõik need kriimud auto peal on.. ee… tolmu sees. Noh, selgus, et tolmukiht polnd piisavalt paks, kriimud olid ikka värvi peal. Lõin käega, nagu tavaliselt, sest selliste probleemide tarvis pole mul tavaks ainsatki närvirakku kulutada.
Aga vaat jalgratas on eesrindlikult hooldatud. Ja rattakingade paelad triigitud. Järgmiseks viin ennast hooldusse. Kellel siis poleks vaja uut ketti, lenksupaela ja käiguvahetaja trossi.
Rattahooaja alguseni jääb veel vähemalt kaks kuud.

Muusika: LP “Lost on You”

Kaks tuhat kakskümmend kaks*

Hakkame otsi kokku tõmbama.

Aastad algavad alati öösel. Niisamuti algas seegi, mille puhul mul tekkis juba hiljemalt kolmandal päeval teatav eelaimdus, et sellest just mingi sädelev aasta ei kujune. Põhimõtteliselt oli mul õigus. Mis ei tähenda, et ilusat ja rõõmsat ei olnud, loomulikult oli, aga nagu ikka, kipub aasta jooksul paljugi ühte sulama ning eredamalt paistab välja see, mis hinge kas eriliselt paitas või siis kõvasti kriipis.
Tegin palju asju teisiti ja olen sellega üpris rahul, isegi siis, kui tulemus oli samasugune nagu samamoodi tehes.
Alguste ja lõppude aasta oli.
Palju targemaks saamise aasta. Ja ma ei mõtle seda mitte vähimalgi määral küüniliselt ega märterlikult. Täiesti tõsiselt – ma õppisin väga palju, nii enda kui teiste inimeste kohta. Aasta polnud sugugi pikem kui nad kõik, aga targemaks sain otsekui mitme aasta võrra. Võib-olla ka tugevamaks.

31 335 lehekülje võrra ma targemaks muidugi ei saanud, sest ega kõik need läbi loetud 134 raamatut tingimata tarkust just ei jaganud (no näiteks). Pealegi oli mul pidevalt tunne, et üldse pole aega lugeda. Ja ega sesse aastasse sigineski kuidagi veidralt palju niisuguseid päevi, kui ma ridagi lugeda ei jõudnud. See on täielik anomaalia, täielik, ses mõttes, et ega mul terve elu jooksulgi selliseid päevi väga palju ei saa olla, kui ma ridagi raamatut pole lugenud.
Teisalt – kui aasta sisaldab suisa kolm väga head lugemiselamust, siis nuriseda pole küll erilist põhjus (mis ei takistanud mind nurisemast ei nüüd ega takista ka edaspidi). Ja siis ma vaatan, et inimesed annavad Goodreadsis maksimumpunkte kümnetele raamatutele – üks kahest, kas mina olen eriti valiv või loevad need inimesed mingeid paremaid raamatuid.

Parim lugemiselamus oli Lucia Berlini “Koduabilise käsiraamat”, mille kohta on vast kõige olulisem öelda, et seda jutustajahäält ei oska ma kogu oma lugemuse juures ühegi teisega võrrelda.
Teine ja teistmoodi elamus – mälust ja mäletamisest kõnelev Birutė Jonuškaitė “Maranta”, mulle näib, et täiesti teenimatult alahinnatud raamat, mis pole oma lugejat leidnud ning mul on sellest kahju.
Ja kolmas – Anni Kytömäki “Margarita”, ühtaegu lootusetu ja õrna lunastava puudutusena mõjuv metsade ja jõgede ja inimeste ja pärlikarpide saatuste lugu.

Mul on hea meel, et kõik need kolm on eesti keeles olemas. Hea meel, et arvuka pahna kõrval (ma ju hoiatasin, et ei kavatse nurisemist lõpetada, ka järgmisel aastal mitte, sest ma pole sugugi veel ammendanud kõike, mis mul kõnealuse teema kohta öelda on) ilmub endiselt ka korralikus tõlkes ja nauditavas keeles kvaliteetset lugemismaterjali, ehkki see kahjuks ikkagi pahatihti kipub selle eelnimetet pahna varju jääma. Jah, ma saan aru, et kogu see kaheldava väärtusega ribu võimaldabki väärtuslikumat välja anda, aga… olgu, ei hakka praegu.

Tugevamaks sain ehk nende 5065 kilomeetri võrra, millest 3372 läbisin jalgrattal (kõige pikem rattasõit oli 108 km, aga üldiselt meeldivad mulle ikkagi üle kõige sellised 50-70 km sõidud, piisavalt pikad, et lahustada tuulde kõik, mis vajab lahustamist, aga suurem osa päevast jääb siiski alles), 666 joostes, 411 suusatades ja ülejäänud mingisugustel muudel kondiaurul toimivatel liikumisviisidel. Seda oli ka, khm, kuidagi vähe, sest mitmesugustel põhjustel tuli pidada tavalisest hoopis rohkem pause.
Rahvaspordivõistlustest oli jälle laivis võimalik osaleda Tartu rattarallil ja selle sõiduga jäin ülimalt rahule – 60 km aeg oli 2:03.
Lisaks sõitsin suusamaratoni 63 km virtuaalkombot ja paar väljamaist virtuaalväljakutset – Ring Road (1333 km jalgrattaga), North Coast (806 km jalgrattaga), St. Francis Way (503 km joostes) ja Yellowstone (121 km suusatades).
Kirjutasin valmis ammu plaanitud postituse jalgrattasõidust ning sellel teemal on plaanis ka järgmisel aastal jätkata, püsige lainel.

Luulet lugesin palju. Kontsertidel käisin üksjagu. Õnneks on olemas Klassikaraadio salvestused, nii et kontserdielamused on võimalik kuuldavaks viidata. Puudutas Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääl”, puudutas öökontsert Bachi “Goldbergi variatsioonid” ja oli veel muusikat, mis läks läbi elusa hinge ja vere.
Ja niisuguseid elamusi ma pean jagama, ikka ja jälle. Luulest ja muusikast, raamatutest ja rattasõidust. Mitte et ma kohustaksin kedagi nendega tutvuma, oo ei, inimesed võivad absoluutselt teha, mida iganes nad tahavad.

Aga mina otsin seda, millest minu hing toitu saab, sest mõnikord tõesti juhtubki, et keegi loeb või kuulab ning ajas ja ruumis tekib üks otsetee, milles kaks inimest jagavad kas või korrakski kahtluseta sama tähendust. Jagavad või tegelikult pigem ehk loovad, sest tähendus ei teki vaakumis, vaid sünnibki tihtipeale alles mingis koosmõjus. Küllap on see osalt kujutlusvõime, küllap on.

Mõtlesin natuke aega, kas. On üldse vaja rääkida. Teisest küljest jällegi ma ei ole kunagi näinud põhjust vaikida sellest, mis on mind puudutanud, sest nii muutuks mõttetuks üldse kuidagi aastale tagasi vaadata. Ja sile fassaad huvitab mind ka teiste inimeste puhul kõige vähem, nii et milleks siis ise seda teeselda.

On kahju. Ühe suhtluse lõppemisest. See kahjutunne pole nüüd, distantsilt, enam terav ega akuutne, pole melodramaatiline, pole passiiv-agressiivne. See on see, mis jääb alles, kui kõik muud emotsioonid on läbi elatud ning ilmutab end siis, kui tahaks mõnd mõtet jagada kindla inimesega ning läheb sekundi murdosa võrra liiga kaua aega enne, kui meelde tuleb: adressaat tundmatu.
Poleks uskunud, et läheb nii, aga ega asjad ei saagi elus otsa ühel ajal. Kui üks inimene on end kontaktist juba mentaalselt välja lülitanud,  pole teisel enam teha muud, kui küsida endalt, miks see sulle siis nii palju olulisem oli. Ja ka vastata ise.

Päris kuradi valus oli. Ent nüansid, mis olid või ei olnud, ei mängi selles otseselt rolli. Oleksin kõike tõlgendanud teisiti, kui poleks lähtunud eeldusest, et vundamendiks on mingit sorti sõprus – tähenduses “teineteisest inimestena hoolimine ning omavahelise suhtluse oluliseks pidamine”. Lähtusin. Ja ei saa vist siiani aru, kuidas niiviisi eksisin. Aga mina ei oska suhtuda nii, et mitte miski ei tähenda mitte midagi.
Samas, kuigi võtan vastutuse kõige eest, mida mina tegin, ütlesin, tundsin või mõtlesin, siis üksnes minu juhatusel me küll rappa ei läinud. Ja kui padrikusse on jõutud koos, siis kas on ilus visata teine inimene, kes sust hoolis ja kellest sa ise eeldatavasti millalgi ikkagi ka hoolisid, lihtsalt minema ning isegi mitte vaadata, kuhu ta maandus?
Segane oli see kõik kokku ja segased asjad teevad pea alati lõpuks haiget. Ent mis parata. Sain üle, nagu alati saadakse. Nüüd me oleme “keegi, keda ma kunagi tundsin” ja see kõlab nii nukralt. Mitte et ma kahetseks seda aega, mis oli rõõm.

Sest ega lõppude lõpuks ei olegi mitte midagi teha, kui üks leiab, et edasi ei taha ja tagasi ei saa ja enam ei huvita. Rumba ja igasuguste inimsuhete jaoks on vaja kahte ning seda jälestaksin ma ju kogu südamest, kui keegi suhtleks minuga mingil muul põhjusel peale selle, et talle meeldib seda teha.

Tervisega oli nagu oli. Stomatoloogiline saaga jätkus (aga lõpp paistab  juba poole aasta kaugusel). Tavatult palju oli muid jamasid ja nende likvideerimisest tulenevaid täiendavaid jamasid.
Ja üle üsna tüki aja oli see ka aasta, kui mu deemonid mind jälle kätte said.

Vahel võib juhtuda nõnda, et oled parajasti käepärast olevatest klotsidest enda ja oma maailma kokku ladunud, ise veel tulemusega lollakalt rahul ja mõtled: nii võib elada küll.
Aga siis tuleb elu, lööb su tornikese jalaga laiali ja ütleb: vale vastus, istu, kaks, suudad paremini, hakka aga otsast peale.
Alguses nutad, pärast vannud, lõpuks hakkad järele mõtlema ja neid laiali puistatud tükke kokku korjama, katkised viskad minema ja allesjäänud püüad mingis teises järjekorras kokku laduda.
Täpselt nii (või natuke teisiti, kes seda täpselt teab) muga sel aastal juhtus. Kukkusin üle serva ja lagunesin laiali. Tagasi vaadates sain aru, et eks mõranemine oli muidugi juba kuid varem alanud, nii et see, mis otsustavaks sai, oli palju rohkem päästik kui (ainus) põhjus.
See oli külm ja kõle aeg, mõned kilod kadusid veel ning kuidagiviisi ühes tükis hoidsid mind üksnes lihased ja tahtejõud. Ei soovita.

Aga tasapisi panin ennast jälle kokku tagasi (ehkki see kõlab lihtsamalt, kui tegelikult oli, ning kõigi kivide alla vaadata pole ma nagunii jõudnud ja ega pole vast vaja ka), võtsin kuidagi poolkogemata vastu uue ametikoha (mis esialgu kujunes küll pigem teise ametikoha lisaks saamiseks) ning küllap laias laastus olen nüüd üsna kombes taas. Kas ka endine? Eks see vast selgub edaspidi.
On, mida oodata. Nagu ka soovida – eelkõige seda, et hing oleks toidetud ja tuul toetaks tiibu. Sama soovin mõistagi kõigile teilegi.
Aasta vahetumise aga kavatsen sellegipoolest sõna otseses mõttes maha magada. Rahvatarkus räägib, et niiviisi tulevat eriti hea aasta. (Ehkki enne selle saabumist sooviksin ma siiski tutvuda teenuse tingimustega.)

Слава Україні!

* Esitada Vennaskonna “10 203” viisil.

Kõik vastused on õiged

Üksi sammun vastu lumele.

Suusad kaenlas.

Poolel teel saime kokku. No tähendab, tegelikult lumi jõudis ikka enne kohale ja suusahooaeg sai avatud 23. novembril. Head see küll ei tõota.
Ma püüdsin, ausõna. Mitu päeva. Lugesin nimelt iseenesest päris leidlikku ütlust: et kui keeldute lumest rõõmu tundmast, siis on teil lihtsalt vähem rõõmu, aga ikkagi sama kogus lund. Mõtlesin siis, et võtan õige temast eeskuju:

Aga siis hakkas külm. Ja ilmnes, et eelmisel aastal kahjustada saanud varvas on nüüd jõle külmatundlik. Ja nii edasi. Nii et praeguseks hetkeks ma olen siiski jõudnud tõdemuseni, et see kolme nädala pärast algav talv on praeguseks juba täiesti piisavalt kestnud.
Pealegi jäin eile haigeks ka veel.

Jalutasin ühe lõuna ajal niisama suurema sihita ringi. Tuul tantsitas turulettide vahel hõredat lumesadu ja ainult üks müüja külmetas oma kapsakuhja taga. Päevavalgus põgeneb, kogu elu pöördub igas mõttes sissepoole.

Linnast välja sõites mõtlesin ka taas, kuidas maailm kokku tõmbub.
Kesklinnas on tuled, värvid, Riia mäest alla voolav katkematu autode jõgi – sel ainsamal suurel ristmikul on korraks suurlinnatunne.
Äärelinnas tuled tuhmuvad, linnapiirist kaugemal jäävad alles vaid vastusõitjate esituled. Kuni lõpuks lükkavad üksnes su enda auto tuled lumiste metsade vahele sisse tühja tee ning su maailm aheneb vaid selleks plekk-kastiks, mis eraldab sind ööst.

Järgmisel päeval läksin oma metsaringile jooksma. Natuke alla kaheteistkümne kilomeetri valges vaikuses, mis sulatab endasse kõik hääled ja värvid. Üks metskits kõnnib kartuseta mu ees üle tee, aga muidu pole maailmas peale minu enam ühtki elusolendit.
Kodus oli ahi vahepeal toa soojaks kütnud ja hiljem, kui mu ahjuköögiviljad olid juba pisut… ee.. ülemäära well done, algas Klassikaraadios ülekanne rahvusmeeskoori kontserdilt.
Galina Grigorjeva “Palve” tšellole ja meeskoorile saatis mind veel uneski. Mõjuv, väga mõjuv. Kuulake ise, leidsin ühe vanema salvestuse. Selles slaavi kirikulaulu traditsiooni põimimises minimalistliku väljenduslaadiga on midagi erakordselt lummavat, isegi hüpnootilist.

Ja siis ma lähen ja küsin inimestelt igasuguseid küsimusi, nagu näiteks: kas te armastate Brahmsi?
Inimesed kahtlustavad kohe mingit peent haneks tõmbamist. Arvavad, et mul on mingisugune hämar tagamõte. Küsivad ettevaatlikult vastu, milline on õige vastus. Aga mind lihtsalt huvitab. Ja mulle meeldivad need hetked, kui selgub, et ajas ja ruumis on olnud otseteed ning kaks inimest kogenud, tundnud, näinud, lugenud, mõelnud sarnaselt.
Jagada kilde oma elust, koguda kilde teistest eludest, aga mitte veristades sõrmi nende teravate servade vastu, vaid sobitades neist kokku mosaiiki.
Nii et ei, ei ole haneks tõmbamist, tagamõtet ega valesid vastuseid. Kõik vastused on õiged, lihtsalt mul on mosaiigist mitu värvi puudus, muud midagi.
See ongi see, mis minu jaoks loeb, pakub väikesi tähendusrikkaid hetki. Väikesi. Sest suured asjad ja suured tähendused on liiga tõsised, liiga pretensioonikad.
Ja mingisuguse teise nurga alt on see ka koosloomine, koosmõtlemine, mis tekitab selle isesuguse energia, millest mu hing saab toitu ja pidet.

Mitu jauramisteemat oli iseenesest ka, aga ilmnes, et ma tegelikult parajasti ei viitsi. Või kui, siis ainult et – Kiir mõisavalitseja! Kiir kuningas! – Räpp parim Eesti autori ilukirjandusteos (Rahva Raamatu konkursist on siis jutt). Ma. Ei. Suuda.
Samas, eks ma ole ka vanast peast leebeks muutunud ja küllap viib ettevaatlikust tõdemusest, et jah, äkki eelnimetet nähtus on siiski millekski hea, ainult üks samm edasi juba krt-teab-kuhu. See on muidugi nali, minu poolest võivad Räpp ja Kivisilla koos päikeseloojangu poole kepselda, ilmtingimata kollased kummikud jalas ja punasetäpilistes tassides vältimatu piparmünditee.
(Kas ma võlgnen nüüd jälle mingi lahtiütluse selle kohta, et ma ei halvusta mitte kuidagi inimesi, kes neid loevad? Otsustasin, et ei võlgne, sest mu jutu mõte on selgesti ikkagi milleski muus.)

Ühesõnaga. Ainus punkt nimekirjas asjade kohta, mille olen lubanud enne aasta lõppu ära teha, on ka täidetud.
Mis siin siis muud ikka enam.

Hakkame otsi kokku tõmbama.

Muusika: HAEVN “Other Side of the Sea”

Neljas kiri Muhvile

Kas sa oled kunagi mõelnud, mida sina näeksid Erisedi peeglis?
(Kui sa ei tea, siis Erisedi peegel oli “Harry Potteris” ning see näitas igale inimesele tema südame sügavaimat soovi.)
Ühelt poolt öeldakse ju, et inimene ei saa või ei oska tunda puudust sellest, mida tal pole kunagi olnud, aga mulle pole see ütlus kunagi meeldinud. Täiesti kindlasti saab puudust tunda sellest, mida sul pole kunagi olnud. Ma ütleksin, et enamasti see isegi on just nii. Elus igatahes, in vitro ehk võib-olla mitte, kui kujutada ette olukorda, et inimene on elanud täiesti steriilselt, igasuguste väliste mõjutajateta.
Aga Erisedi peegel. Tahtsin esimese hooga kirjutada, et enamikul inimestest poleks ehk isegi vaja sinna vaadata, et teada, mida nad näeksid. Siis mõtlesin ümber. Küllap oleks. Sest selles pole ma sugugi kindel, et kõik inimesed endale aru annavad, mis nende üht või teist soovi tagant kihutav täitmata vajadus tegelikult on ning seni, kuni see välja selgitamata jääb, võib ka soovide järel jooksmine olla üksnes omaenda saba taga ajamine.
See omakorda viib teatava semantilise rõhuasetusega mõttearenduseni. Ma olen ikka öelnud, et minu meelest ei saa materiaalsete asjade kohta öelda unistus, et see võib pigem olla soov või eesmärk. Ent kui ma mõtlen nüüd sealt edasi, et tõenäoliselt on paljude materiaalsetegi soovide taga midagi muud – soov saavutada turvatunnet, staatust, võimu, kontrolli, leida lohutust, kuuluvust jne -, siis võib-olla ikkagi ongi mingis mõttes õigustatud rääkida unistusest ka siis, kui selle sisuks on kasutatud bemar.
Seega – järelikult siis ju võiks Erisedi peeglist ikkagi kasu tõusta.

Kas sa oled kunagi mõelnud, mis on kõige vastupidavam materjal maailmas? Teemant? Ämblikuniit? Kevlar?
Aga kõige õrnem? Seebimullid? Lumehelbed? Keskealise valge heteroseksuaalse mehe ego?
Ma arvan, et mõlemal juhul sobib vastuseks see substants, millest on tehtud inimese süda. Seda on lihtne murda, aga olgu, mis on, lõpuks on ta ikkagi ja uuesti jälle võimeline lootma ja armastama.
Ja siis ma vahel mõtlen, mida ütleb minu kohta see valik tõlgendada maailma just nii. Või ma ei tea, kas see ikka on valik. Võib-olla ma ei oskakski teisiti. Või ei tahaks. Võib-olla on mul vaja, et see maailm – olgu ta sisu siis milline tahes – oleks pakitud just niisugusesse vormi?

Ja sealt edasi: kas sa oled kunagi mõelnud, kumb see maailm siis õigupoolest on – kole ja julm paik, kus aeg-ajalt juhtuvad ilusad ja imelised asjad? Või üldiselt hea ja tore koht, kus vahel toimub halbu ja jubedaid asju?
Sellele läksid mu mõtted siis, kui lugesin kellegi arvamusavaldust (Õnnepalu kontekstis), kuidas teda ajavad iiveldama inimesed, kes soovivad maailma ilmtingimata ilusamaks maalida, sest nad ei suuda seda taluda niisugusena, nagu see on; masendusest kõrgemale jõudvat me aga nimelt siis, kui enam ei vaja asjade nimetamist ilusate nimedega.
Kõigepealt olgu kõrvalepõikena öeldud, et ma tahaksin ka vahepeal endale võimet esitada niisuguseid kategoorilisi väiteid. Aga ma ju ei saa. Sest mu mõtted panevad kohe eri suundades jooksu, karjudes läbisegi: “Aga samas!”, “Ja teisest küljest!”, “Ja siis jällegi!”.
Ma olen seda öelnud varem ja küllap ütlen veelgi, et mu meelest on see lihtsalt kohutavalt tore ning on puhas rõõm rääkida inimesega, kes suudab kaasa minna ja omalt poolt uusi hargnevaid seoseid tekitada, mitte ei hakka haukuma hoopis vale puu all.
(Mis tuletab meelde, mida Robin Hood ütles kardsepale, kui too oli Robini lobajutu peale kahest õllekaanimise pärast jalapakku pandud kardsepast öelnud, et see on kurb uudis küll, et kaks tublit selli kinni istuvad. Ta nimelt ütles midagi taolist, et kardsepp lasi märgist mööda ja haliseb täiesti vale asja pärast, sest kurbus seisneb selles, et ainult kaks kinni istuvad, sellal kui ülejäänud vabalt maad mööda ringi kooserdavad.)

Ühesõnaga. Kuhu ma nüüd tegelikult jäingi. See eelnimetet avaldus piirneb mu jaoks otsapidi juba objektivismiga, (mis minu arust on jama (ehkki Ayn Randi “Allikas”, mis suuresti sellest lähtub, on kas täiesti geniaalne või kohutav pläma, igal juhul võrdlemisi suurejooneline, ent kuna ma päris kindel ei ole, kumb, siis igaks juhuks uuesti üle ei loe)), eeldades, et on olemas mingi läbinisti objektiivne reaalsus.
Sest isegi kui on, siis inimesed näevad seda igal juhul läbi eri subjektiivsuse filtrite. Sina arvad, et teine inimene ilustab maailma, kuna ei suuda reaalsust taluda, aga tema reaalsus äkki ongi selline ning tema meelest mitte tema ei ilusta, vaid sina vaatad läbi mustade prillide.
Teiseks – miks peaks eeldama, et tegu on nimelt maailma ilusamaks maalimisega, nagu seal ilu naturaalselt üldse ei eksisteeriks ning seda oleks võimalik vaid juurde ja välja mõelda? Äkki see pole maalimine, vaid märkamine?
Ja samas – haa! – seda arvan ma ometigi ka, et ilusa(ma) maailma märkamine ja tajumine ei tohi tähendada roosasid silmaklappidega prille, enda või teiste kaitsmist maailma eest pea liiva alla toppimise teel. Selline uinutav ja nunnutav pehme positiivsus muudab tegelikult vaesemaks ja kaitsetumaks, mitte tugevamaks ja turvatumaks.
Ma olen seda mõelnud ka suurema osa esoteeriliste teooriate ja praktikate puhul – kas need mitte ei peaks inimest tugevamaks, elule ja maailmale vastupidavamaks tegema, ei? Selle asemel näib mulle, et need teevad inimese nõrgemaks, mingitest aina keerulisematest rituaalidest aina sõltuvamaks, kuni iga väikseimgi kokkupuude välismaailmaga ähvardab kogu selle peene energeetilise tasakaalu uppi lüüa.

Kas sa oled kunagi mõelnud, mis on kõige ilusamad sõnad, mis on sulle öeldud? Ükskõik kas romantilises või mitteromantilises kontekstis. Miks just need?
Hakkasin sellele mõtlema, kui kusagil jäi silma fraas “kõige ilusam, mida mees saab naisele öelda”. No aga teate. See on ju ometi sügavalt individuaalne. Ma küll ei arva, et just need kolm kaunist kulunud sõna ja muud taolised oleks kõige ilusamad. Ja jah, ma tean küll, et personaalseks teeb need ütleja, aga siiski. Ja seda ma tean loomulikult ka, et kõik inimesed ei ole verbaalses eneseväljenduses ühtviisi või üldse mitte osavad.
Sellele vaatamata või just selle tõttu võivad sõnad, mis ei kujuta endast mingit klassikalist komplimenti ega ole suured (ja õõnsad ja impersonaalsed),  kontekstist ning meeleseisundist sõltuvalt olla hoopis tähendusrikkamad ja isiklikumad ja puudutada hoopis sügavamalt.
Mis minusse puutub, siis igasuguseid komplimente kuulda on ju alati tore muidugi, aga kõige hinnalisemad on mu jaoks ikka niisugused sõnad, mis kõnelevad mõistmisest ja märkamisest.
Kõige ilusam? Täpset tsitaati ma siia ei kirjuta, aga need olid sõnad, mis kõlasid tol hetkel nii, nagu oleks ütleja päriselt näinud mu sisse, tundnud mind ära ja mõistnud, kes ma olen ja kuidas mõtlen.
Muidugi peab sellistel puhkudel endal aeg-ajalt natuke silma peal hoidma, et ei hakkaks taolistes sõnades nägema mingeid taolisi tähendusi, mida sinna pandud pole (minu nõrk koht, teadagi, minu jaoks kipubki tähendus tavaliselt olema teises kohas kui tavaliselt).

Kas sa oled kunagi mõelnud, et äkki inimesed panustavad rohkem energiat valusse ja kurbusesse kui rõõmu?
Mulle vahel näib nii, ka iseenda puhul loomulikult. Aga ma arvan, et selle ainus ega isegi mitte peamine põhjus pole asjaolu, et negatiivsed emotsioonid ongi üldjuhul tugevamad, nii et tasakaalus püsimiseks peaks positiivseid nii umbes vähemalt kolm korda rohkem olema. Vähemalt.
Usun, äkki on asi lihtsalt selles, et rõõm on tundmiseks, valu analüüsimiseks. Rõõm on ju üürike, temasse peaks lihtsalt sukelduma, liialt analüüsides pudeneb säravaks tolmuks ja hajub tuulde; valu aga saab lahkamisega väiksemateks tükkideks teha ning nii ehk kergemini ja kiiremini ära taluda.

Üldiselt peaks õppima uuesti miniatuure (või haikusid) kirjutama. Seal suudaks ma ehk piirduda üheainsama mõttega, mis ei hakka kontrollimatult külgvõsusid kasvatama. Mulle endale ju meeldivad pigem just need väljajättelised tekstid, mis suudavad paljusõnaliselt ja mõjusalt ütlemata jätta.
Teiselt poolt näitab kogemus, et millal iganes, ükskõik kas suuliselt või kirjalikult, lopsakamad võrsed ja lehed maha kärpida ning paljad raod järele jätta, tuleb alati keegi ja teatab võidurõõmsalt midagi nii ilmselget (päike tõuseb idast!), et ma poleks eales selle pealegi tulnud, et seda ka üldse peaks eraldi mainima.
Aga minimalism niisiis ehk kunagi järgmisel korral. Nüüd on öö ja väsimus räägib mulle asju, mida ma tegelikult hästi ei usu. Kohtume unenäos.

Vastu lumele

Kuu algus

Õnnelikud jätkud on need, mida tuleks uskuda.

No mõistagi juhul, kui tegemist ei ole käesoleva aasta jätkumisega. Seesinatne võiks küll juba praegu astuma hakata, sest rohkem nõmedaid üllatusi ei ole tarvis. Muidu ma küsin kogu raha tagasi.

Puhkuse ajal (millal see veel oli?) loobusin lõunasest kohvijoomisest. Nüüdseks olen selle asendanud… hommikuse konjakijoomisega lõunase kohvijoomisega.

Koostasin töökuulutust. Aju läks kohe autopiloodile ja asus jampsima säravatest silmadest ja võimalusest panustada valdkonna arengusse. Võtsin ennast kokku ja kirjutasin inimkeelsema jutu, nüüd kandideeriks või ise.

Mõned muusikapalad teevad nii kurvaks, nii kurvaks ja õige natuke rõõmsaks ka ja siis tuleb jälle meelde, et jaapanlased parandasid katkisi asju kullaliimiga, mis on märksa mõistlikum kui meie komme mõrasid iga hinna eest varjata.

Kehastusin kretiiniks ja üritasin kaubamajaga möliseda nende kulinaariatoodete kontseptsiooni teemal. Nad ei pidanud seda isegi reageerimisvääriliseks.
Aga no tõepoolest. Tundub, et seal pole midagi kuuldud taimse toidu osakaalu suurendamise kampaaniatest, ei veganitest, ei taimetoitlastest jne, vaid kõik nende poolt pakutav on lihtsalt üks meeletu kogus loomseid rasvu.
Ma ei ole taimetoitlane (vähemalt veel mitte, aga perspektiivina ma seda ei välista). Ma ei väldi rasvu. Ma ei loe kaloreid. Aga see rasvakogus, mis kaubamajas vastu vaatab, on isegi mulle liig. Ühel päeval lugesin kiusu pärast kokku, et soojaletis oli neliteist erinevat grillitud, praetud, küpsetatud, rasvas ujuvat, paneeritud või juustukattega lihatoodet, lisaks grillitud lõhe ja ainsa lihavaba valikuna juustu- ja tatratäidisega paprika (juustu rasvaprotsent 40).
Valmistoitude hulgas sisaldab enamik roogi sealiha, peekonit, vorsti, soolaliha, salaamit ja/või on üle kallatud vahukoore- või juustukastmega. Mind täitsa huvitab nende toitude kalorsus, sest isegi ürdiköögiviljade karbi põhja jäi pärast mingi tahkunud rasvakiht, mida ka nõudepesuvahendiga oli keeruline maha saada.
Valmis pakendatud päevapraed koosnevad enamasti kahest kõhnast supilusikatäiest salatist/taimsest, samas kui kartulit/riisi/tatart vms võiks vabalt olla poole vähem. (Ja ma ei ole lõunaks-sada-grammi-toorsalatit-tüüp, vaadake, ma tegelen vastupidavusaladega ja söön kordades rohkem, kui te mind nähes arvata võite. ) Lisaks julgen arvata, et ilmselt koosneb nende peamine klientuur siiski pigem kontoriinimestest kui füüsilise töö tegijatest.
Ja kui keegi nüüd tahaks öelda, et üks korralik inimene teeb ise süüa ja võtab tööle kaasa, ja et valmistoit ei saagi tervislik olla, siis ma küsiks vastu, et miks ei saa.
Räntimise lõpp.

Leidsin detsembris eesootavaks maskiballiks kõike ümberringi toimuvat arvesse võttes täiesti sobivaid reaktsioone väljendava aksessuaari.

Lugemisvirnas on kaheksateist raamatut.

Koostasin nimekirja asjadest, mille peaks enne aasta lõppu ära tegema. Aga liigseid riske ei maksa mõistagi võtta. Sellepärast on nimekirjas üks punkt.

Sündis uus kulinaarne leiutis – leota pisut tahkeks tõmbunud juuretisesaiaviile muna-piimasegus, puista üle suhkru-kaneeliseguga, küpseta ahjus, kuni tundub olevat valmis (= ei ole veel söestunud), kuhja veel soojadele saiadele peale kreeka jogurtit ja pohlamoosi (erilised pursuid kasutavad murakamoosi). Mmmõnus. Pmst vaesed rüütlid, aga mitte nii rasvased.

Tegin ära suurema osa aia- ja kasvuhoonetöödest, pärast köhisin kolm päeva mullatolmu.

Kasvatasin mitu nädalat iseloomu ja otsustasin siis, et aitab küll. Kunagi hiljem täpsemalt. Võib-olla.

Polaaröö on alanud, aga praegu veel meeldib mulle nendel hämarduvatel tänavatel jooksmas käia. See aeg valguse ja pimeduse vahel. Õhtuses õhus on hingata kerge (mis on tore) ja jooksud lähevad aina pikemaks ja niiske tuul tuuseldab juuksed lokki (mis ei ole nii tore) ja võimatu on mitte sisimas naerda, kui jooksed ABBA “Chiquitita” rütmis.
Aga mõnikord hakkab sammude taktis mõttes kaasa kajama üks teistsuguse meeleoluga laulurida.

Üksi sammun vastu lumele.

Muusika: Antonio Vivaldi – viiulikontsert B-duur, RV 583, II Andante

Kuu lõpp