Vaarika-mandlikook

Üldiselt peaks olema kaheksapäevane nädal nagu Mimasel (Grant Naylori raamatus “Punane Kääbus. Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult”), kus reede järel tuli laupäev, siis esimene pühapäev ja seejärel teine pühapäev. Siis võib-olla jõuaks puhata kah.
Ei noh, praegu oli ka muidugi täiesti pool päeva, kalarestoran, seltskond, toomingad, lilled, päike ja heinamaa ja see kõik oli tõeliselt tore. Kogu ülejäänud aja tegin tööd.
Vahepeal tuli koogiisu, siis koukisin sügavkülmast vaarikaid välja ja valasin kogu kalli raha eest ostetud mandlijahu tainasse. Kook on hea, seda ma luban, ja suhkrut võite vabalt rohkem panna. Põhimõtteliselt võite vaarikate asemel muidugi rabarbereid ka kasutada (sel juhul tuleks küll suhkrukogust suurendada), aga seda ma valjusti ei ütle, sest ma olen kade inime – kõik ümberringi muudkui küpsetavad rabarberikooke, aga mu rabarberipõõsas on talve jooksul põhimõtteliselt otsad andnud.

Muusika: Licinio Refice “Ombra di nube”, pala, mis vääriks laiemat tuntust, kuna minu meelest on see üks kaunimaid laule, mis iial kirjutatud. Ja mulle meeldib see just meeshääle esituses.
Helilooja Licinio Refice oli Giacomo Puccini kaasaegne ning jättis meile peale nimetatud laulu ka kaks ooperit.

Vaarika-mandlikook

Vaarika-mandlikook

75 g võid
300 g mandlijahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g suhkrut
4 muna
200 g (külmutatud) vaarikaid

Sega mandlijahu küpsetuspulbri ja suhkruga, lisa lahti klopitud munad ja sulatatud ning veidi jahutatud või. Sega juurde vaarikad, vala tainas võiga määritud väiksemasse neljakandilisse (u 20×20 cm) vormi, aja ühtlaselt laiali ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.

Vaarika-mandlikook

Cav & Pag ning Manhattani toorjuustukook

Pietro Mascagni “Talupoja au” (“Cavalleria rusticana”) ja Ruggero Leoncavallo “Pajatsid” (“Pagliacci”) on ooperi Siiami kaksikud, kaks lühiooperit, mida tavaliselt etendatakse ühel õhtul, sestap kutsutakse neid ka ooperifännide žargoos lühidalt Cav & Pag. Mascagni ja Leoncavallo on aga irvhammaste seas tuntud ka kui oma aja Simon & Garfunkel.
Need verismo (19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse suund itaalia kirjanduses ja ooperimuusikas, veristlik stiil on lähedane naturalismile ning kujutab inimeste elu ja sündmusi ilustamata) meistriteosed kui topeltannus armastust ja surma olid ettekandel ka eelmisel laupäeval Metropolitan Operas, seatuna David McVicari lavastuses erinevatesse ajastutesse, kuid samasse paika – ühe Sitsiilia küla keskväljakule.

“Talupoja au” tegevustik oli paigutatud 19. sajandi lõppu, suletud ühiskonda, mille taustal muutus mõistetavaks küll sündmuste käik, ent mitte lavapilt. Ju olid hämarus, domineerivad telliskiviseinad, must riietus jne valitud rõhutama loo traagilist kulgemist, aga ilmsesti oleks kontrastid paremini töötanud – päikeseline Sitsiilia, õitsevad apelsinipuud ja heledas riietuses külarahvas – selliselt oleks ka Santuzza väljatõugatu seisus rohkem mõjule pääsenud. Praegu jäi juba alguses mulje, nagu oleks keegi hinge heitnud. Peale selle käis laval lakkamatu ja täiesti tarbetu majandamine suure koguse toolidega (ei saa mina aru, mis värk ooperilavastajatel nendega õigupoolest on).

Peaosi laulsid Marcelo Álvarez (Turiddu), Eva-Maria Westbroek (Santuzza) ja George Gagnidze (Alfio). Álvarez on suhteliselt sümpaatne, selge tugeva hääle ja maitseka esinemismaneeriga laulja, liigitada võiks teda vast lüüriliseks spinto tenoriks. Tal on suur ja jõuliselt kõlav tenorihääl, ent siiski suudab ta vajadusel ka enamiku emotsionaalseid nüansse edasi anda. Turiddu rollis portreteeris ta edukalt nii äärmuslikku egoismi (duett “Bada, Santuzza, schiavo non sono”) kui nukrat fatalismi (lõpuaaria “Mamma, quel vino è generoso”).

Etenduses fookuses oli aga tegelikult Santuzza, kes viibis ka praktiliselt kogu aeg laval. Eva-Maria Westbroek alustas oma etteastet Wagneri kangelannade masti jõulise vokaaliga, mis viis mind mõttele, et ta ei ole ikka itaalia repertuaari jaoks kõige sobivam laulja, rohkem õrnust, rohkem haavatavust oleks kasuks tulnud.
George Gagnidzele pole vokaalselt küll midagi ette heita, aga Alfio rollis oleks tahtnud siiski näha kedagi liikuvamat (kasvõi Željko Lučićit, kes seda rolli algselt laulma pidigi), pealegi ei suutnud ma kuidagi silme eest ära saada tema paari aasta tagust sama robustset Scarpiat. Kas või pisut enam variatsioonegi oma raskepärase tammumise teemal oleks igatahes teretulnud.

Teatava muusikalise eksperimendina kasutas Mascagni selles ooperis stseenide vahel orkestripala, intermezzot, millest sai väga populaarne kontsertnumber. Sobib siia, kahe ooperi vahele ka.

“Pajatsite” tegevus leidis McVicari interpretatsioonis aset samal külaväljakul 194ondate lõpus, ilma tumeduse ja religioossuseta. Vormiliselt on “Pajatsid” näidend näidendis, traditsiooniliselt itaalia commedia dell’arte vaimus, seekord aga “ümber tõlgitud” vodevilliks, mis oli küll suhteliselt maitsekalt tehtud, aga päris kindel ma siiski pole, et see asjale kasuks tuli, sest üritus kombineerida traagikat lihtsakoelise meelelahutusega on alati kaheldava väärtusega ettevõtmine.
“Pajatsid” algab kuulsa proloogiga “Si può? Signore! Signori!” ning tuleb tunnistada, et Georg Gagnidze (Tonio) esitus oli pettumust tekitavalt nõrk. Peale selle tõmbas tähelepanu laulmiselt ära koomilisena mõeldud, kuid selle asemel ärritavana mõjuv rekvisiit-mikrofonijuhtme tirimine. Hoiatav näide sellest, et ei ole ikka vaja liiga palju kellasid ja vilesid, laske inimesel laulda.

Nagu paljud tenorid enne teda on teinud, laulis ka Marcelo Álvarez samal õhtul teisegi ooperi peaosa, Caniot, kelle aaria “Recitar… Vesti la giubba” on üks kuulsamaid tenori aariaid üleüldse. Álvarez tuli sellega vokaalselt kenasti toime, ehkki muidu veidi maneristlikul moel, lisamata selle interpretatsiooni midagi uut. See aaria räägib tegelikult peamiselt meeleheitest, Álvareze esituses aga oli rohkem viha kui ängi ning osa etenduse nõrkusest seisneski tegelikult selles, et Marcelo Álvarez ei ole suurem asi näitleja, nii et Rolando Villazón oleks tõenäoliselt sellesse rolli parem valik.
Sopran Patricia Racette portreteeris Nedda osas naist, kes on alati valmis mängima osa, mida talt parajasti nõutakse, nii elus kui laval – seni, kuni ta enam ei jaksa. Ühtlasi oli see kogu õhtu kõige terviklikum karakter, nii et tubli, istu, viis.
Lucas Meachemi etteaste Nedda armukese Silviona oli aga kahvatu, see on tegelikult täitsa häbiväärne, et nii suures kehas peitub nii vähe häält. Aga ega õnneks ongi ses rollis vaja väga vähe laulda ja loodame, et tal oli lihtsalt kehv päev.

Ooperihooaeg sai selle etendusega ühele poole ning tuleb tunnistada, et sel korral jäi minu jaoks hooaja avaetendus (“Macbeth”) ka absoluutseks kõrghetkeks.

Lõpetagem aga jutt selle “Pajatsite” kuulsaima aaria ning Canio rolli etaloniga – Plácido Domingo, sest ma ei ole sugugi kindel, et temast paremini seda suudetud on.

Juuresolevat kooki võiks aga silmas pidada ka järgmisel pühapäeval, mil on emadepäev. Lihtne vanillimaitseline juustukook on hea vaheldus neile kõikvõimalikele lisanditega juustukookidele. Saab veel tehtud!

Manhattani juustukook mustasõstravõidega

Manhattani toorjuustukook
(allikas: Nami-nami)

Põhi:
125 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö. Serveeri soovi korral marjade või toormoosiga.

Manhattani toorjuustukook

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

Nädalavahetused on mõnikord ikka täiesti suurepärased. Istutasin. Külvasin (ning lähen jätkan seda kohe). Küpsetasin leiba ja tuuletaskuid. Lugesin lõpuni ühe oma lemmikmuusiku Ketil Bjørnstadi romaani “Jõgi” (romaani “Muusikale” järg, teine osa Aksel Vindingu triloogiast) Elvi Lumeti suurepärases tõlkes.
Bjørnstad on Norra džässipianist, helilooja, kirjanik ja kriitik ning nii, nagu ma armastan tema helikeelt, mis on kaunis, karge, puhas ja rahulik kõigis oma dünaamilistes pooltoonides, sümpatiseerivad mulle ka tema raamatud, võib-olla osalt just sellepärast, et neis on üheks peategelaseks muusika. Muusikale pühendatud elu, rõõm ja kurbus, mälestused, pühendumine, loobumine, süü – kõik kirja pandud põhjamaiselt (selle sõna parimas mõttes) karges, napis ja voolavas stiilis, üllatavalt samasuguses, nagu autori helilooming.
Igatahes saab seda täie õigusega nimetada kirjanduseks selle sõna õiges ja ideaalis ainsas tähenduses. Soovitan lugeda. Ja soovitan ka kuulata.

Nii, ja siis oli õhtul veel muidugi ooper, aga et pidevast ooperijutust ehmunud inimesed päris laiali ei jookseks, avaldame enne jälle ühe toiduretsepti ka (aga seda loomulikult ainult seni, kuni ma eileõhtuse etenduse arvustust kirjutan). Ning kuna kevadet siiski olulisel määral ei paista tulevat, vähemalt on kogu aeg väga tuuline, siis võib veel ruttu postitada ühe sellise talvisema moega retsepti.

Risoto on siin on jutumärkides, otseses mõttes, tegelikult on tegemist risoto põhimõttel valmistatud roaga, kus riisi asendab tatar. Kuna kasutan juba mõnda aega toortatart tavapärase asemel, siis on selleski toidus toortatar. Soovitan proovida, eriti neil, kellele tavalise, röstitud tatra  domineeriv maitse ei meeldi. Mulle meeldib küll, aga toortatar on palju mahedam ning tal puudub see spetsiifiline tatramaitse, mistõttu seda on lisandiks lihtsam sobitada.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Memory”

Tatra"risoto"

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

oliiviõli, võid
2 sibulat
1 küüslauguküüs
250 g toortatart
1 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
päikesekuivatatud tomateid
200 g herneid
parmesani juustu, võid
150 g peekonit

Kuumuta  hakitud sibul ja küüslauk potis või ja oliiviõli segus klaasjaks. Lisa toortatar ja kuumuta veidi pidevalt segades. Siis lisa valge vein ja lase pisut keeda.
Lisa kulbitäis kuuma puljongit. Sega ning lisa uus kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine on tatrasse imendunud. Jätka seda, kuni tatar on pehme. Selleks ajaks peaks ka puljong otsas olema. Kui tatar on veel kõva, aga puljong otsas, siis lisa kuuma vett. Vahepeal prae peekon pannil krõbedaks.
Lõpuks lisa potti ka herned ning hakitud tomatid ja kuumuta läbi. Klopi juurde paar sl võid ning riivitud parmesani juust. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe koos krõbeda peekoniga ning puista peale veel riivitud parmesani.

Tatra"risoto"

Me armastame ooperit! 2. osa – tõelised mehed

Rõõmustagem, kallis rahvas, sest jälle on käes ooperipühapäev! Jätkan heal meelel selle kauni kunsti tutvustamist ning seekord laulavad teile bassid ehk tõelised mehed, nagu ma neid nimetan. Rollide poolest ei lähe neil ooperis just palju paremini kui baritonidel, kangelaste ja esimeste armastajate rolle pole heliloojad raatsinud neile eriti kirjutada, ent samas ei pea nad ka vast kehastama päris nii palju kaabakaid kui baritonid.

Bass (nagu ka kontraalt) on üldiselt pigem küps hääleliik ning noored bassid kipuvad tihtipeale kuidagi toored olema (sellest reeglist on muidugi erandeid). Samas on basside liigitamise osas lõputu segadus ning ilmsesti pole erilist vajadust lüürilisuse ja dramaatilisuse karakteristikute kaasamisega klassifikatsiooni väga detailseks ajada, nii et ma kasutan tegelikult ainult kahte kategooriat: basso cantate (ehk lüüriline bass) ja kõige madalam meeshääl ehk basso profondo. Basso cantate kõrgem register on märksa lüürilisem kui basso profondol ning ta on ka suuteline laulma kõrgemas tessituuris. Siia juurde võiks lisada kolmanda, bass-baritoni, ent piir lüürilise bassi ja bass-baritoni vahel on suhteliselt hägune ning enamasti esitavad nad üksteise rolle.

Basso cantate näiteks on Philip II monoloog “Ella giammai m’amo”  Verdi ooperist “Don Carlo”, laulab Ferruccio Furlanetto.

Kui ma peaksin ogarast peast võtma endale eriti tänamatu ülesande valida tuhandete ooperiaariate hulgast absoluutselt parim, siis siin oleks üks tugevamaid kandidaate (või pigem konkurente ühele teatud aariale, millest edaspidi), sest see siin on täiuslikemaid stseene kogu ooperiajaloos üldse, selline tundlikkus, sügavus ja intensiivsus iseloomustab seda, hääle ilust ja vokaaltehnikast rääkimatagi. Inimlik, haavatav, väärikas. Niisugused võimsad stseenid on üheks põhjuseks, miks ma ooperit armastan.
Muidugi pole see aaria õigupoolest noorte jaoks (mitte et Furlanetto selles videos alles neljakümnendates poleks, aga ju seda võib lugeda erandit kinnitavaks reegliks ehk), tavaliselt jääb ka kogu tehnilise võimekuse juures noortel Philip II rolli sisse elamise osas midagi puudu. Soovitan vaadata ka järgnevat duetti (muusikalises mõttes on see küll retsitatiiv) Suurinkvisiitoriga (Matti Salminen), mis on samuti väga jõuline.

Edasi tuleb kaks väga tuntud aariat, mida võib pidada basso buffo näideteks (hääleliigilt ikka lüüriline bass, aga peab valdama ka koloratuuritehnikat, enamasti koomilised rollid Rossini, Donizetti, Mozarti jt ooperites). Esiteks Leporello aaria “Madamina, il catalogo è questo” Mozarti ooperist “Don Giovanni”, laulab Luca Pisaroni.

“Madamina, il catalogo è questo” on kuulus nn kataloogiaaria, milles Leporello uhkuse ja kadeduse seguga kannab ette oma isanda vallutustest erinevates maades. Kataloogiaaria on kasutusel peamiselt itaalia koomilises ooperis ja kujutab endast kiires tempos ette kantud nimekirja. Kui Rossini oleks täitnud oma lubaduse kirjutada muusikasse pesumaja nimekiri, oleks sellest kindlasti saanud suurepärane aria del catalogo.
Bass-bariton Luca Pisaroni on aga tore laulja, kel lisaks erakordsele musikaalsusele ja maitsekatele rollikäsitlustele näib alati laval väga lõbus olevat. Laulnud on ta peamiselt Mozartit, viimasel ajal aga ka Rossini rolle ning isegi barokk-ooperit. Ja kuna ooperifriigid kiibitsevadki peamiselt selle üle, kas laulja ikka üldse on sellest häälekategooriast, kuhu ta väidab end kuuluvat, siis siinpuhul on ka sobilik avaldada kahtlust, kas Pisaroni ehk ka lüürilist baritoni laulda ei võiks.

Teiseks näiteks on Basilio aaria „La calunnia è un venticello“ Rossini ooperist „Sevilla habemeajaja“, laulab John Relyea (kes väärib ühtlasi märkimist selle poolest, et on pooleldi eesti verd, tema ema on nimelt sopran Anna Tamm-Relyea).

See on dünaamiline ja jõuline aaria, milleks läheb tarvis sügavat ja kõlavat häält, et selle lugulaulu teatav õline ja salasepitsuslik pahaendelisus esile tuua. Ent hästi laulduna paneb see publiku alati vaimustusest kiljuma, seda enam, et tegu on kaunikesti geniaalselt orkestreeritud palaga, mis ka muusikaliselt järgib libreto kulgemist vaiksest sosinast võimsa kahuripauguni (come un colpo di cannone…). Kauni häälega John Relyea kuulub samuti kaasajal tunnustatuimate bass-baritonide hulka.

Dramaatilisema bassi (dramaatiline basso buffo ehk) näiteks olgu Ferrando aaria “Di due figli” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Štefan Kocán.

Mitte nüüd nii äärmiselt tuntud aaria, aga siin rohkem selleks, et näidata üht noorema põlvkonna võimekaimat bassi. Fantastilise häälega laulja, kes juba lähitulevikus teeb loodetavasti ilma väga võimsa basso profondona. Just Kocánile mõeldes on mul kahju, et Verdi ei kirjutanud “Rigoletto” palgamõrtsuka Sparafucile jaoks ühtegi aariat – üks Verdi parimate traditsioonide kohane aaria, milles palgamõrtsukas oma kutse-eetikat tutvustab, oleks ju võinud õige suurepäraselt kõlada.

Registris madalamale suundudes kohtame ühte mu isiklikku lemmikut, vürst Gremini kaunist aariat “Ljubvi vze vozrasti pokorni” Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin”, laulab Ain Anger.

Vene ooperi puhul mängib alati lisarolli keel. Ma kuidagi ei saa päris perfektseks pidada esitust, mis võib küll olla suurepärane vokaaltehniliselt ja rollilahenduse poolest, aga on ette kantud kohutava aktsendiga. Ning et saaks ikka ühe Eesti laulja ka ära mainida, valisin siinpuhul Ain Angeri, kes on küll selle rolli jaoks tuntavalt liiga noor (noorem kui ses lavastuses Oneginit laulnud Simon Keenlyside) ja veidi liiga lüüriline (Gremin on tegelikult pigem ikka basso profondo roll) ning tempo on samuti ehk aeglasevõitu, aga muidu on see hea sooritus. Vähemalt paistab ta aru saavat, mida laulab. Pealegi kaldun ma nõustuma kommentaariga “Who needs Onegin, if you are married to this Gremin?:)

Madalaimaks meeshääleks on basso profundo ning näiteks sobib siia Sarastro aaria „O Isis und Osiris“ Mozarti ooperist „Võluflööt“, laulab Kurt Moll

Hea näide tõeliselt majesteetlikust ja meloodilisest basso profondo aariast, sisuliselt palvest. Paiknedes madalas tessituuris, on tulemuseks tumedapoolne, peaaegu pühalik kõla, mis on teinud sellest aariast väga populaarse soolonumbri ka väljaspool ooperikonteksti.

Lisapalaks aga kõlagu veel üks mu enda suuri lemmikuid, ka basso profondo repertuaarist – Colline’i aaria „Vecchia zimarra“ Puccini ooperist „Boheem“. Terve see ooper on täis lihtsate asjade poeesiat ning tüüpiliseks näiteks on seegi aaria, milles filosoof Colline jätab hüvasti oma vana kuuega, et viia see pandimajja. See on lühike ja suhteliselt lihtne aaria, heas esituses ometi alati võrratult mõjus, laulab László Polgár.

Lisaks olgu ära märgitud veel mõned kuulsad bassi aariad:

Rodolfo aaria „Vi ravviso, o luoghi ameni” Bellini ooperist „La Sonnambula“ (Cesare Siepi) – kaunis näide bel canto bassiaariast, ilus laulmine sõna otseses mõttes.
Mefisto aaria “Le veau d’or” Gounod’ ooperist “Faust” (Samuel Ramey)
Dulcamara aaria “Udite, udite o rustici” Donizetti ooperist “Armujook” (Ildebrando d’Arcangelo) – veel üks kataloogiaaria.
Banquo aaria “Come dal ciel precipita” Verdi ooperist “Macbeth” (René Pape)
Bartolo aaria “A un dottor della mia sorte” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja” (Bruno Praticò)
Publio aaria “Tardi s’avvede” Mozarti ooperist “Tituse halastus” (Luca Pisaroni)

Kreeka sidrunikartulid

Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.

Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.

Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.

Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”

Sidrunikartulid

Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1″

0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl

Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.

Sidrunkartulid

Lihtsalt šokolaadikook

Justnimelt. Lihtsalt šokolaadikook. Mitte ‘patuvaba eriti šokolaadine šokolaadikook‘, nagu analoogsed tavaliselt kipuvad ikka olema.
Ma olen viimastel nädalatel olnud lakkamatu ironiseerimise lainel, sestap ei saa kohe järele ka jätta, nagunii on karistuseks kuskil juba mõni lahtine katusekivi ootamas.

Selle ‘patuvabaduse’ (ja samuti ‘taljesõbralikkusega’) on mul omaette teema. Nimetet terminitega üritatakse reeglina mõista anda, et need küpsetised on nii tervislikud, et isegi terve koogi ärasöömine pole mingi patt ja see ongi probleem, sest annab täiesti väära signaali just nende jaoks, kel ongi kalduvus terve koogi ära söömiseks.

Ja teine asi, mille kallal siinpuhul iriseda – toortoitluse teemal üleüldiselt ma hetkel absoluutselt sõna ei võta – minu meelest on neid kooke kohutavalt tüütu teha, kõik see purustamine on märksa nürim ja märksa suuremat hulka nõusid enamasti mingi kleepuva ja raskesti eemaldatava kookosrasvaollusega kokku määrivam kui mistahes tavalise koogi valmistamine.
Aga võrreldes keskmise toor- ja kõigevaba koogiga on juuresolev kook siiski väga hea, suisa suussulav (see ongi muidugi põhjus, miks see retsept siia blogisse üldse jõudis ja miks ma vahepeal kaalusin, kas peaks oma seisukohti ümber hindama hakkama), mis loomulikult ei tähenda, et selle valmistamise lõpuks poleks mul olnud tahtmist kellelegi virutada.

Ja datleid soovitan ma siinpuhul igatahes eelnevalt leotada ning purustamiseks kasutada väga võimsat saumikserit või – veel parem – köögikombaini lõiketera, vastasel juhul juhtub nii, nagu minu saumikseriga juhtus (mitte küll selle sama, aga analoogse koogi tegemisel). Võib ju püüda selles süüdistada näiteks tulemärgi all sündimist, aga selge on, et asjad minu käes põlema kipuvad minema. Aga ei, muidu ma olen enamik osa ajast siiski suhteliselt taltsas.

Muusika: Carl Maria von Weber “Kutse tantsule” 10-aastase pianistihakatise esituses.

Toor-šokolaadikook

Lihtsalt šokolaadikook
(mikroskoopiliste mugandustega: “Paleo. Patuvabad koogid ja magustoidud”)

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
100 g india pähkleid
75 g datleid
50 g võid

Täidis:
400 g kookoskreemi
175 g datleid
2 tl kookosrasva
50 g toorkakao pulbrit

Purusta pähklid ja datlid ühtlaseks puruks, sega toasooja võiga (veganid võivad või vabalt ka ära jätta ning lisada mõne datli rohkem) ning suru saadud mass 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja veidi ka äärtele.
Täidise jaoks sega kookoskreem, datlid ja kookosrasv saumikseriga või köögikombainis korralikult ühtlaseks ning sega lusikaga juurde toorkakao pulber. Vala täidis vormi ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi.

Toor-šokolaadikook

Me armastame ooperit! Mustade ploomide ja rummiga juustukook

Mõnevõrra üllatuslikult on olemas inimesi, kes on avaldanud arvamust, et võiksin rohkem kirjutada ooperist (üllatuslikult seepärast, et olen üldiselt harjunud, et neid pole palju, kes jagavad minu kirge nimetet žanri suhtes, ent eks ma olen aastate jooksul ikka suutnud mõned ooperiusku pöörata).

Ja ooper on muidugi teema, millest rääkimiseks ma erilist julgustamist ei vaja, andke ainult võimalus. Nii et olge heaga hoiatatud, kui teema teid ei kõneta, siis võib edasi retsepti juurde siirduda. Samas – proovige, äkki hakkab kõnetama, sest edasi tuleb hulganisti kaunist muusikat suurepärases esituses.

Nimelt kavatsen nüüd ja edaspidi anda jõudumööda hääleliikide kaupa ülevaateid tuntud ooperiaariatest parimas esituses. Kui ma selle ülesande kallale asusin, selgus õige pea, et minu jaoks täiuslikke interpretatsioone kohtab siiski võrdlemisi harva (lüüriliste tenorite puhul kohtab neid muidugi tihti, ja kõiki esitab noor José Carreras).

Ülevaadet alustagem mu lemmik-hääleliigist ehk baritonidest, kellele on kirjutatud hulganisti suurepäraseid aariaid, nii et valikut mainimist väärt aariate osas polnud siin sugugi lihtne teha – kui räägid “Padaemanda” Jeletskist, siis ei saa ju Oneginit mainimata; kui võtad “Maskiballi” Renato, siis kuhu jääb “Trubaduuri” krahv di Luna jne.

Baritonirollid on ooperis sageli mitmeplaanilisemad ja psühholoogiliselt veidi keerukamad kui tenoriosad. Hea küll, kangelasi nad tavaliselt mängida ei saa, harilikult tuleb neil kehastada täielikke kaabakaid (Macbeth, Jago, di Luna, Scarpia) või lihtsalt kättemaksust pimestatuid (Rigoletto, Renato), aga see annabki lisaks vokaalile võimaluse näidata oma dramaatilist võimekust (eeldusel, et see olemas on, vastasel juhul ka hulgaliselt võimalusi alt minna, sest miskipärast just baritonidelt eeldatakse ooperis sageli kõige enam näitlejavõimeid).

Ja nagu tegelikult kõigi teistegi hääleliikide puhul, tuleb siin teha eristusi, enne kui hakata üht või teist esitust/lauljat heaks või halvaks sildistama. See tähendab, et puhtalt lüüriliselt baritonilt ei saa nõuda, et ta esitaks sama perfektselt Verdi rolle, dramaatiliselt baritonilt omakorda ei saa eeldada, et ta laulaks suurepäraselt Bellinit või Rossinit (ehkki nad ise kipuvad teinekord arvama, nagu võiksid kõike laulda). Ja sel samal põhjusel ei saa ma ka nimetada ühte lemmikbaritoni, mul on neid kaks.

Alustada tuleb ikka ooperiheliloojatest suurimast, Verdist, kes on baritonidele ka enim fantastilist muusikat kirjutanud – Rigoletto aaria “Povero Rigoletto… Cortigiani, vil razza dannata” ooperist “Rigoletto”, laulab Željko Lučić.

Seda produktsiooni olen ma tervikuna näinud ja see on tõeliselt psühhedeelne segapuder, mille sarnaseid miskipärast eriti Saksamaal, aga mujalgi Lääne-Euroopas armastatakse ja mille kõrval “Rigoletto” tegevustiku toomine 1960ndate Las Vegasesse on lapse lalin.
Aga Lučić, minu arvates kaasaja parim Verdi bariton, on muidugi täiesti suurepärane, tal on teistest selgelt eristuv tämber, võimas forsseerimata hääl, vaidlustamatu musikaalsus, laitmatu diktsioon ja fraseerimine. Klassikalisest Verdi baritonist (keda on peetud ka dramaatilise baritoni all-liigiks (dramaatiline bariton, kes on suuteline laulma kõrgemas tessituuris)) on tal ka enam lüürilist väljendusrikkust, mis annab tema rollidele eriomase elegantsi, millega ta kindlasti ületab kohati ka mineviku suurimaid nimesid nagu Renato Bruson, Ingvar Wixell või Leo Nucci.

Parimaid bel canto traditsioone esindab Riccardo aaria “Or dove fuggo io mai… Ah! Per sempre io ti perdei” Bellini ooperist “Puritaanid”, laulab Simon Keenlyside.

Simon Keenlyside’i pean ma kaasaja parimaks lüüriliseks baritoniks – selge ja paindlik, helisev hääl, suurepärane diktsioon. Kahjuks on ta viimasel ajal miskipärast hakanud arvama, nagu võiks ta sama edukalt ka Verdit laulda, “Don Carlo” Rodrigo, hea küll, aga Rigoletto, Nabucco, Simon Boccanegra jmt tuleks küll heaga jätta, sest Verdi baritonirollideks on vaja dünaamilisemat ja suuremat häält, mis kostaks nii läbi koori kui orkestri, ja tõtt-öelda ka võimsamat füüsilist kohalolekut. Lisaks läheb tarvis lüürilisest baritonist tumedamat tooni, õige pisut roostevaba terast hääles ning suutlikkust laulda võimsalt ja väljendusrikkalt, mitte võimsalt või väljendusrikkalt (kui kõik muud vokaaltehnilised nüansid kõrvale jätta, siis jämedalt võib baritone vabalt selle alusel liigitada, dramaatikud peaksid laulma eelkõige võimsalt, lüürikud väljendusrikkalt, aga Verdi baritonid peavad olema suutelised mõlemaks).

Näiteks Vene ooperist võtame Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”, laulab (parema puudumisel) Dmitri Hvorostovski.

See ei ole kaugeltki mitte parim esitus. Tõtt öelda pole seda aariat minu meelest täiuslikult laulnud mitte keegi peale Georg Otsa, isegi mitte nö õigest rahvusest Dmitri Hvorostovski. Tal ei ole küll vähemalt aktsendiprobleemi, mis vene ooperi puhul tihti takistuseks saab, aga selle eest on tal muud probleemid. Mitte et ta poleks üks võimsamaid dramaatilisi baritone (peetud ka Verdi baritoniks, aga seda ta minu arvates ei ole, lüürilisest väljendusrikkusest jääb vajaka), kuid tema lohakavõitu diktsioon ja kohati kuuldav hingamine (et mitte öelda õhu ahmimine) on üpris häirivad. Ja ma tahaks talle kogu aeg öelda, et no äkki saaks natukenegi rohkem avatud häälel laulda. Kuigi see on ilmselt maitse küsimus. Ja võimalik, et peaks ikkagi hoopiski eelistama Vladimir Chernovi.

Koomilistest ooperitest olgu näiteks Figaro aaria “Largo al factotum” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Gino Quilico.

See on üks äärmiselt kuulus ja petlikult lihtne aaria, bravuurikas enesekiitus, mida on tegelikult suhteliselt keeruline laulda. Kuna see on üsna kõrges tessituuris, nõuab kergust ja liikuvust, samas bravuurikat elegantsi ja vastupidavust, peab olema ette kantud kergelt ja pingutuseta ning paikneb ooperi alguses, andmata niisiis lauljale erilist võimalust soojenduseks, on see tegelikult vist isegi üks raskemaid ettevõtmisi baritoni repertuaaris. Ilmselt võib ka kindel olla, et kui laulja ei suuda selle aaria osas publiku kõrgetele ootustele vastata, siis lõpeb kogu etendus tema jaoks läbikukkumisega.

Dramaatiliste rollide näiteks on Toreadoori aaria “Votre toast” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Ludovic Tézier

Pidin selleks suurema osa internetist läbi kuulama, et leida esitus, mis mind rahuldaks (selleks peab muidugi ilmselgelt friik olema, et sama aariat kümneid kordi kuulata).
Kuna see on taas üks ülimalt tuntud pala, siis on versioone sellest sadu – ja enamikul on mu jaoks midagi viga. Suurema osa lauljate puhul nimelt tundub mulle, et neil jäi noot või paar puudu sellest, kuhu nad tahtsid jõuda, nii et tekib soov neid teatud kohast näpistada. Tézieri esituse puhul ei häiri mind eriti miski, tempo on küll vast nõksukese liiga aeglane, aga muidu ei jää kuskilt miskit puudu. Hea näide piiride hägustumisest muidugi ka, sest Tézier on tegelikult lüüriline bariton.

Ja siis veel terve rida väga kuulsaid baritoni aariad väga heas esituses, millel ma pikemalt ei peatu, muidu me ei jõuagi kunagi koogini:

Renato aaria “Eri tu che macchiavi” Verdi ooperist “Maskiball” (Leo Nucci)
Wolframi aaria “O Du, mein holder Abendstern” Wagneri ooperist “Tannhäuser” (José van Dam)
Jago aaria “Credo in un dio crudel” Verdi ooperist “Otello” (Sherrill Milnes)
Tonio aaria “Si puo signore signori” Leoncavallo ooperist “Pajatsid” (Ambrogio Maestri)
Onegini aaria “Võ mne pisali” Tsaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” (Mariusz Kwiecien)
Don Giovanni serenaad “Deh vieni alla finestra” Mozarti ooperist “Don Giovanni” (Bryn Terfel)
Krahv di Luna aaria “Per me ora fatale” Verdi ooperist “Trubaduur” (Piero Cappuccilli)
Macbethi aaria “Pietà, rispetto, amore” Verdi ooperist “Macbeth” (Renato Bruson) – siinpuhul olen nõus tunnistama ka Željko Lučići allajäämist, see on täiesti veatu esitus.

Ja päris lõpuks: Hamleti aaria “O Vin disippe la tristesse” Thomas’ ooperist “Hamlet” (Simon Keenlyside) – see on üsna vähetuntud ooper, aga Keenlyside lihtsalt laulab seda nii hästi, et ma pidin sellele ka viitama.

Käesoleva postituse kirjutamine võttis mul kohutavalt kaua aega, aga et see oli tõeliselt nauditav, siis ei pea ma seda loomulikult raisatud ajaks. Vastupidi, see oli äärmiselt hästi kulutatud aeg, seda ka seetõttu, et kõrval oli kohvikruus ja tükk juuresolevat kooki.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Põhi:
150 g šokolaadiküpsiseid
55 g võid

Ploomitäidis:
200 g musti ploome
1 dl rummi
1 dl vett

Toorjuustutäidis:
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna

Ploomitäidise jaoks pane ploomid eelmisel õhtul koos rummi ja veega likku, järgmisel päeval püreesta kõik koos ning lisa umbes 0,5 dl vett või rummi, et segu oleks enam-vähem sama paksusega nagu toorjuustutäidis.
Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Toorjuustutäidise jaoks sega kõik ained (kindlasti toasoojad!) omavahel ja vala täidis küpsisepõhjale. Tõsta lusikatäite haaval peale 2/3 ploomitäidisest (ülejäänu serveeri koogi kõrvale) ning sega noaga kaheksakujulisi liigutusi tehes läbi. Küpseta 150-kraadises ahus 45-50 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev). Lase avatud uksega ahjus veidi jahtuda, tõsta siis väja ning jahuta üleöö.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook