Nagu tolm valgusvihus

las ma ütlen parem
raskete katkiste sõnadega
või kergetega
nagu tolm
mis hõljub valgusvihus
ega ütle midagi
või ikkagi raskete
katkiste sõnadega
mis murenevad
nagu õnn
või ikkagi kergetega
mis tantsivad
nagu valu
las olla kergem
las olla raskem
kui inimese elu
(Mart Kangur)

Seemned said mulda.

Muidugi, aprill ju ikkagi. Suurem jagu läks isegi idanema. Kõik mitte, aga tahta, et kõik idaneks, tähendaks tahta loodusseadusi eirata.

Jooksen jälle kevadvihmas ja ei saagi nii aru, kas ma nutan või mitte. Ei, tegelikult ei nuta, kuigi üks etapp on just läbi saanud. Sest kummalisel kombel ei tee isegi võib-olla algusest peale rappa läinud loodki väga haiget, kui nad saavad üsna korralikult või vähemalt konkreetselt lõpetatud. Erinevalt neist ammustest, mille otsad jäid nagu kord ja kohus kokku tõmbamata. Ma ju tean, mul on taolistest mõned armid. Selge lõpp on alati parem. Alati.
Nii et, ei, muidugi ma ei nuta. Nukrus on siiski hoopis teine asi. Tema tuleb ja läheb omatahtsi ning mina olen ühekorraga justkui mitme aasta jagu targem, aga ka vähemalt samavõrra väsinum. Ja kurbus seguneb kergendusega ning ega täpselt ei teagi, kumba on rohkem, kumba vähem ning seda kõike ja veel muudki on inimmeel võimeline kogema ühekorraga. Liiga sügavale vaatamist saab vältida, selle aga, mis jääb segaseks, võib meelerahu huvides taandada ühisnimetajale: ainult inimesed.

Seda, et miski või keegi mulle päriselt korda läks, ei kavatse ma kunagi kahetseda ega häbeneda. Ka sel juhul mitte, kui pärast jään endalt küsima, kas see ehk üksnes illusioon polnud. Sest mis sellest, ilma illusioonideta elu oleks nagunii päris karm ja kõle. Varem oleks ma ilmselt arvanud teisiti, aga tegelikult saan siiski aru, et hoolimine teeb alati ainult vapramaks ning kõik, mis on minusse vajutanud mingi jälje, jääb. Isegi kui. Isegi siis. Sest keegi pole milleski süüdi. Teist tulemust küllap ei olnudki olemas. Mälestusteni oli liiga pikk maa.
Ja mina jään selleks, kes ma olen. Tundlikumaks, kui paista lasen. Tugevamaks, kui tundub. Ning kõik olnu on mu jaoks õnneks alati mitmevärviline, ei iial must-valge.

Muu hulgas soovitan kõigil proovida enda natukeseks täiesti teadlikult lolliks tegemist – pärast naerate mõnda aega enese üle ja olete varsti sadulas tagasi, mis siis, et mõni mõra jääb. Sinna saab kullaliimi peale tõmmata ja seejärel enese ehtimiseks kasutada. Kintsugi, teate küll. Seda tehnikat ma valdan.

Rattasadulas oleks võinud küll paremini minna. Selles mõttes, et mõned sajad kilomeetrid said aprillis sõidetud muidugi, aga ilmad just õiget tunnet kogeda ei lubanud ja põlv, pagan, kipub pikka maad sõites ikka täiesti kangeks jääma.
Üks sõit oli siiski juba see päris, selle kuu kõige soojemal reedel, kuuskümmend kolm kilomeetrit puhast rõõmu segatuna peaaegu võrdses vahekorras puhta kurbusega, tulemuseks kõige ehtsam elus olemise tunne.

Kogu aprillikuu lugesin luuletusi. Igal õhtul natuke. Jagasin teistelegi. Kangurit. Ja Afanasjevit. Ja Aalmanni. Ja Paja. Ja Pärnitsat. Ja Kaaret. Ja mõtlesin: mul on kahju, et ma pole luuletaja. Kui lühidalt ja täpselt saaksin siis paberile panna kõik, mida ma näen, tunnen ja tajun. Piisaks ainult paarist napist fraasist, mis mahutavad endasse maailmu.
Selle asemel pean mina sobitama sõnu ja ehitama neist lauseid, sel moel, et läbi lukuaugu langeks päikesekiir ning selles valgusvihus tantsiks värviline tolm, mille igaüks võiks ka enese omana ära tunda.

Ja kontserdielamusi oli aprillis.
Jaak Sooäär elektrikitarril Bachi interpreteerimas jäi minu jaoks küll selgelt poolel teel pidama. Kui kosmoses, siis kosmoses – elektrikitarr harmoneerub Bachiga muidugi üsna hästi, aga klavessiini oleks sel juhul pidanud ka elektroonikaga asendama. Kui juba, siis juba. Praegusel juhul jäi natuke mulje, nagu oleks püütud pigem just ajastutruu interpretatsiooni poole ning mingi uitmõtte ajel sinna juurde elektrikitarr torgatud.
Ent see-eest Bachi “Goldbergi variatsioone” seatuna keelpillitriole kuulasin pool kuud takkapihta, sest tegemist oli tõepoolest suurepärase kontserdiga. Võib-olla saabki sellest teosest alatiseks omamoodi aprillikuu taust.
Kammerorkester Kiievi Solistid kõlas aga muidugi südantlõhestavalt, silmad olid kergelt udused juba Ukraina hümni ajal (ja mitte ainult mul), rääkimata rahvalauluseadest “Плине кача”.

Selline oligi. Natuke heitlik. Kohati täis kahtlusi. Pisut liiga pidetu. Tuuline. Tolmune.
Õnnetu ma ei olnud, õnnelik ka mitte.
Ja lõppude lõpuks sõnad on ikkagi ainult sõnad.

Muusika: Imany “Wonderful Life” (Blacki kaver, aga kõlab nagu vokaaliga Apocalyptica)

Pikk kuu, lühike jutt

Vaata taevast, seal on kevad.

On. Tuli märts. Kevad. Haned. Lõokesed. Rattahooaeg.
Suusahooajast pigistasin välja 411 kilomeetrit. lõppude lõpuks oli see muidugi suurepärane, ehkki ma endiselt ei oota talve, et saaks suusatada, vaid ootan suusatamist, sest see teeb talve mu jaoks palju talutavamaks. Muidugi, sel hooajal õnnestus mul esiteks varbad kapitaalselt, no ikka päriselt, ära külmetada ja teiseks esimest järgmisel korral ennetada püüdes rämekallid espetsiaalsed suusasokid põlema panna. Koos jalaga. Järgmiseks hooajaks on mul vaja soojendusega sokke. Akutoitel! Kaugjuhtimispuldiga! (Sellised on nimelt olemas.)
Eraldi uisu- ja klassikasuusad osutusid kahtlemata imeliseks investeeringuks. Kaks paari suuski ja keppe sõitsid terve hooaja mu autos kaasas ja kuradima tore oli võimalus paarisaja meetri järel suusad ära vahetada, kui tekkis tunne, et ei ole ikka esialgu valitud sõidustiili päev. Ja lisaks on uisuhooaeg lihtsalt palju pikem, kuna klassikajälg nõuab märksa paksemat lumekihti.

Üks märtsihommik. Ja maailmas kuidagi palju värve. Taevas. Roosa õhk. Vastutulija ilusad sinised saapad. Džentelmen, kes kannab kaenlas Pekingi paleekoera. Naeratused, mida annad ja vastu saad. Märkamised ja äratundmised.
Ja mõistus, mis asub selle peale natuke kahtlustama, kas südamel äkki midagi salaja teoksil ei ole. Süda aga püsib täiesti vait ja tüüne nagu suhkrusiirup kristallkausis ega soostu avalikustama, kas või mis temal asjaga pistmist võiks olla.

Kuidagi tundus see talv siiski üleliia pikk. Väsisin ära lumest ja selle kühveldamisest ja küttepuudest ja külmast nende kiuste ja… Kõik väikesed kevademärgid, mis riburada tulema hakkasid, tekitasid tahtmise röövlitütar Ronja kombel rõõmust huilata: hommikul akna taga lõugav tihane, päike, esimestest saabujatest rändlinnud, esimene peoleo (juba!), laternaposti otsas kükitav toonekurg, lumikellukesed ja lumevabad lapikesed siin ja seal, kõrge roosakassinine loojangutaevas ja poolik kuu ja hiiglaslik täiskuu ja õhk, mis teeb peaaegu purju.
See on igal aastal esimest korda nii. Ja terve aprill on veel alles ees!

Tundub, et midagi muud ma märkmikku terve selle lõputu märtsi jooksul kirjutanud ei olegi.
Valetan muidugi häbematult.
Kirjutasin sinna mõtteid, millest said mõned raamatuarvustused. Mõtteid, millest hargnesid mõnikord teiste kaasabil uued mõtted. Ja viskasin mulda veel muidki märksõnu, mis nüüd alles ootavad idanemist, et kasvada kunagi lugudeks, kirjadeks ja blogipostitusteks, ka nendeks.
Tuletame sellest äkki üldistuse terve märtsi kohta, ah?

Et seemned said mulda.

Muusika: Keane “Bedshaped”

Lumememmede veebruar

Aeg muutuda, kirjutasin ma.

Kas ma muutusin? Hah. Kõva muutumine küll, kui isegi terviseprobleemist tingitud kehv enesetunne ei takista mind ennast jalaga tagumast ja nõudmast, et ma suudaksin, teeksin ja annaksin rohkem, aga tunneksin ja ootaksin vähem.
No kes küll õpetaks mind ennast leebemalt kohtlema? Natukenegi.

Rohkem võib-olla ei olekski vaja öelda.

Kaks kolmandikku suusahooajast läks ka selle nahka, et ma ei saanud tükk aega aru, milles on asi. Kõik ju oli: hea vorm, korralik varustus, talutav tehnika mõlemas sõidustiilis. Ja kogu aeg oli kuradi raske. Ja ei läinud mitte paremaks, vaid justkui hullemaks. Tasasel maal suutsin tempot hoida, tõusudel surin.
Nüüd hajub udu igas mõttes.
Ma tunnen kõiki oma deemoneid nime- ja nägupidi; tean, millal neid ignoreerida ja millal minema peksta ja kuidas. Ja ma tean, et kui palju ma ka ei sooviks, et nad mind natukenegi kauemaks rahule jätaks, tulevad nad tagasi, alati. Ja ma usun, et need, kes pole kunagi serva peal kõõludes tasakaalu hoidma pidanud, vaid läinud läbi elu nagu tank, on millestki ilma jäänud.  Aga seekord ei olnudki asi neis ja see on ometi hea.

Saage tuttavaks – palgamõrtsukas Sparafucile (tema eluiga jäi lühikeseks, headus võitis)

Mõtlesin, kuidas kurbus on auk su elus ja ajas. Mõnikord pole üldse tähtis, millega täpselt seda täita. Aga mõnikord on see auk nii kindla ja keerulise kujuga, et seda saab täita ainult ühel moel, miski või keegi muu sinna päriselt ei sobi.
On asju, millest ma ei saa veel rääkida.
On asju, millest ma ei saa enam rääkida.
Mõnel juhul on need üks ja seesama.

Huvitav, kas mõnes keeles on olemas sõna, mis tähendab nukrust millegi pärast, mida ei olnudki olemas?
Olla kurb millegi pärast, mida ei tulnud, tähendab leinata tulevikku. Mingit lootust. Midagi, mis ei saanudki võimalust.
See on kummaline nähtus. Sest mõnikord on see ehk üksnes võimaluste võimalikkus, mida sa tahtsid. Natuke sama, nagu soovida korraga kooki süüa ja seda alles hoida. Isegi siis, kui sa tead, et kõigi võimaluste võimalikkus tähendab teha mitte midagi ja sellist seisundit saab säilitada üksnes väga piiratud aja, sest varem või hiljem pead sa valima.
Aga ikkagi. Melanhoolia see õige sõna igatahes ei ole, see on liiga üldine. Jaapani keeles leidub igasuguseid spetsiifilisi meeleseisundeid tähistavaid sõnu, äkki neil on.

Üks hilisõhtune kunstilooming

Oli päevi, kui murdsin ausalt ja prokrastineerimata tööd ja siiski oli mul õhtuks postkastis rohkem vastamata kirju kui hommikul ja mind haaras üüratu äng. Need pead nendele lohedele kasvavad palju kiiremini, kui ma jaksan maha raiuda. Motivatsioon aga lonkab kõiki oma jalgu korraga. Nad räägivad, et tuleb leida tööst mõte, sõnastada, miks see on vajalik. Ma tean suurepäraselt, et mu tööl on objektiivselt võttes nii vajadus kui mõte, aga see ei takista mul küsimast, miks just mina peaksin seda tegema.

Väisasin taas kodulinna ooperit ja sain päris meeldivalt üllatatud. Donizetti vähem tuntud ooper “Linda di Chamounix” on sisult muidugi isegi bel canto ooperi standardeid silmas pidades naiivsevõitu, aga koosseisus olid ainult Eesti solistid ja kordagi ei hakanud piinlik. Päris veider. Olgu, olgem ikka ausad, esitenor romantilise armastaja mõõtu välja ei andnud (ka vokaalselt mitte). Ja mul on päris hea kujutlusvõime. Aga te loomulikult ei pea mulle ooperižanri tinglikkust meelde tuletama, vaevalt keegi seda minust paremini tunneb. Ent ikkagi.

Pea peal

Ja muidugi oli see igatahes lumememmede veebruar, sest neid ehitasin ma tavalisest kuidagi palju rohkem.

Nii et. Vaatamata kõigele on ju lootust. Ühel õhtul tulin väljast, vaatasin seal taevast, kust lumed olid ära sadanud, ja kuulatasin tuult. Ja taevas oli kuidagi täiesti teine, kevadine. Läksin tuppa, leidsin postkastist kirja. Kirjutasin vastuseks:

vaata taevast, seal on kevad.

Muusika: Hildur Guðnadóttir “Vichnaya Pamyat” sarjast “Tšernobõl”

Miniatuurne kamp

On õhtu jaanuar kõik teed on umbes*

Aastad algavad öösel.

Olen hakanud mõtlema, et võib-olla ongi kõike või peaaegu kõike vaja ainult õige vähe. Ainult aimduse jagu, nii et jääks igatsema natuke enamat, aga tekkida ei jõuaks küllastus, tüdimus, igavus.
See mõte sai alguse ühel õhtul, kui viskasin pannile õlisse tšillit ja küüslauku, natuke hiljem krevette ja nii kiiresti kõik valmis oligi. Lisaks juuretisesai, millega pann pärast puhtaks riisuda, ja klaasitäis roosat vahuveini. Kõik.
Küllap sellepärast tulekski alati lahkuda pidudelt enne, kui tõllad kõrvitsateks muutuvad. Küllap on see osa õnnelikkudesse jätkudesse uskumisest.
Selle asemel kipun mina aga rõõmu pitsitama viimseni, kuni olen temast ikkagi valu välja väänanud. Sest mul on raske uskuda jätkudesse ning hetkedest, mis mulle on antud, olen alati tahtnud võtta kõik, kartuses, et rohkem pole mulle ette nähtud.
Ent eks on see ju kõigest inimlik, mitte imelik, juhul kui rõõmuraasud hiljem kurbusega kinni maksma peab. Kes siis sama hinna eest võimalikult palju saada ei tahaks.

Olid need aasta esimesed suusatiirud ja aasta esimesed ängipuhangud, misjärel tekkis tunne, et sara on ikka seesama. Ja seejärel ometigi, et võib-olla ikkagi ei maksa raamatut kaane ja aastat kolmanda päeva järgi hindama hakata. Ent kas kolmekümnenda järel juba tohiks?
Muidugi on tore keset päikesepaistelist talvepäeva suusatamas käia. Klassikastiil, see mu esimene armastus – tõukad ja libised, libised ja tõukad, ja tunned, et seda liuglemist võiks väsimata ja tüdimata peaaegu lõputult jätkata.
Aga siis on jälle teistmoodi tore õhtul tulede valgel uisku sõita. Rada on kiire, lumiste mändide vahelt vaatavad su peale ülalt alla hele kitsas noorkuutriip või priske, aga kahvatu täiskuu või kõigest külmad ükskõiksed tähed, laskumistel vilistab kõrvus tuul, tõusude lõpus märkad, et oled unustanud päevase õlgu rõhuva väsimuse ja jõudu on veel küll. Unustad kõik selle, mis sul on tegemata, unustad kõik selle, mis su südant vaevab ja unetunde kahest otsast kärbib, ja kuuled ainult omaenese pulssi ja hingamist ja seda, kuidas lumi laulab piki su suuski. Korraks on sul jälle tiivad.
Ja mõtled, et kas kõik see, mis kunagi kasvab armastuseks, ükskõik milliseks, ei alga siis hoopis uudishimust, mitte millestki muust.  Tahtmisest saada teada, õppida tundma midagi või kedagi uut. Tahtmisest avastada ja mitte uskuda, et rohkemat polegi kui ainult see, mida sa näed. Niiviisi saadakse lähemaks.
Niiviisi ehk õpitakse üksteisega rääkima. Sest kuidas õige oleks, kui me julgeksime päriselt rääkida. Kui igaüks ei sulguks omaette omaenese vaikusesse, eeldades, tõlgendades, luues lugusid, pannes teise inimese suhu sõnu ja oletades pähe mõtteid.

Oli päevi, kui ma tundsin, et see kuradima naeratus on liiga raske kanda. Ikkagi võtsin ta alati uuesti sahtlist välja ja panin ette tagasi, sest kellelgi tundus tükikest minust hädasti tarvis olevat.
Ise aga läksin jooksma ja jaanuariõhtu lumesajus tasanes kõik jälle kuidagiviisi hallatavaks. Kogu elu oli korraga kaaluta olekus. Pikalt ei kesta see kunagi, aga õpidki piskuga toime tulema ja oled sealjuures korraks ütlemata õnnelik. Suure õnnega ei oskaks ma vist midagi peale hakata nagunii, väikesi võin seevastu kalliks pidada kaua. Nendest saavad tugipunktid, mille külge oma argipäevi ankurdades liigun edasi nagu kaljuronija. Tõeliselt raskeks lähebki alles siis, kui isegi ühte pisikest ankrut pole.

Nad räägivad, et kui tahate midagi, mida teil pole kunagi olnud, peate tegema midagi, mida te pole kunagi teinud. Võib küll olla. Aga nad vist unustasid juurde lisada, et isegi tehes midagi, mida te pole kunagi teinud, võite sellegipoolest vabalt saada ka täpselt samasuguse tulemuse, nagu tehes seda, mida olite alati teinud. Teenuse tingimused olid küllap kusagil imepisikeses kirjas ja läbi ei loe neid loomulikult eales mitte keegi.

Millalgi kuu jooksul olen märkmikku kirjutanud poolretoorilise küsimuse – kas öelda “pead ära kannatama” inimesele, kes on millegi pärast mures või endast väljas või mistahes muul moel häiritud, väljendab hoolimist, toetust, empaatiat või midagigi sarnast?
Jah, kas on võimalik näha teise inimese sisse ja hinnata, on’s tema piir veel kaugel või on ta juba niigi nii palju ära kannatanud, et murdumispunkt tuleb kohe?
Jah, küllap on, osalt kindlasti on, sest pikaajalised mustrid joonistuvad kõrvaltvaatajate jaoks selgemini välja ja kui keegi on juba kaheksakümmend kuus korda hunti hüüdnud, siis kaheksakümne seitsmendal ei pruugi seda enam keegi tõsiselt võtta.
Ent teiselt poolt ei tähenda see, et keegi hüüab alles esimest korda üldsegi mitte, et pole tal häda midagi, las kannatab rohkem, siis paneme tähele ja võib-olla teeme pai. See inimene võib vabalt olla ammu selgeks õppinud, et mis seal ikka, tuleb vaikides ära kannatada ja niiviisi ennast õhukeseks ja hapraks kulutanud.
Sest jutt sellest, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, on lollus ja seda ei maksa tõsiselt võtta. Sest see, et miski sul ühekorraga hinge seest ei võta, ei tähenda ometi, et see sind vähehaaval ei nõrgesta ega söövita.

Kogu jaanuari jooksul on kõik olnud kuidagi nihkes. Mitte tingimata halvas mõttes, aga mingil moel olen kogu aeg otsinud mingit uut häält, mingit uut väljendusviisi, nagu ei kuuluks vana enam mulle. Kas leidsin? Vist mitte veel.
Aga küllap ma siis olen muutunud või muutumas, millest muidu see tunne, nagu loeksin ja lausuksin võõraid sõnu võõral toonil. Kas ma oleksin võinud püüda muutumisest keelduda? Küllap oleksin, jah. Aga elada ja muutumisest keelduda ju korraga ei saa.
Ja kui sa tunned, et see nähtamatu, aga tajutav nihe tegelikult ei tulene üldse millestki konkreetsest, ei mingist draamast, ei eksistentsiaalsest ängist, siis võib asi ju olla lihtsalt selles, et ongi.

Aeg muutuda.

Muusika: Riho Sibul “Talitee”

*Juhan Viiding

Aasta 2021 kahekümne ühe tähega

Tahavaatepeegel

A nagu asjad, mille ma olin unustanud. Ja asjad, mida ma polnudki kunagi teinud. Ja asjad, mis ajasid mind mõnikord nutma. Ent ma tegin neid ikkagi, ka siis, kui oli tunne, nagu talve esimesele järvejääle astudes, kui sa ei tea, kas kannab, aga ikkagi ei jäta järgmist sammu tegemata hoolimata hirmust, et oled unustanud kaaluta kerguse, et jää mureneb kohmakate ja ettevaatlike sammude all, et kukkudes on loota ainult enesele.
Kas ma õppisin kõigest sellest? Loomulikult.

E nagu empaatia. Ja egoism. Antud juhul ühe mündi kaks külge. Ühest küljest ma tahaksin väga, et inimesed oleks (eriti lähedaste suhtes) empaatilisemad. Ma suren iga kord sisemiselt, kui olen tunnistajaks sellele, kui käitutakse inetult inimestega, kes peaksid olema kõige lähedasemad ja pärast teeseldakse, nagu poleks midagi olnud. Miks, inimesed, miks te teete nii?
Aga endale tahaksin ma elutervet egoismi veel rohkem, kui selle aasta jooksul omandada õnnestus. Päris lootusetu seis siiski enam ei ole.

F nagu fookus. Ehkki ma olen seda lubanud, kavatsenud, üritanud varemgi, suutsin sel aastal vähemalt osalt fookust muuta. Fotograafiast paralleeli tuues: hakkasin pildistama lahtisema avaga. Omaenda elu on fookuses, taust aga muutus hägusemaks. See oli päris kummaline tunne, hakata kuulama ja märkama seda, mida ma ise tunnen, tahan või mõtlen. Miks ma seda küll varem ei teinud?!

H nagu hambad. Millestki, mis läks halvasti, ei peakski ehk rääkima. Aga. Sattusin täiesti tühjalt kohalt keset stomatoloogilist õudusunenägu, mis kindlustas mulle kenasti hulga unetuid öid koos korraliku närvi- ja veel hullema rahakuluga. Ja see ei ole lõppenud isegi ligilähedaselt mitte. Niuts.

Tõuseb päike

I nagu intuitsioon. Ja nagu illusioon. Rohkem kui kunagi varem tundsin tahtmist see välja lülitada või tasuta ära anda. Tahab keegi?
See tähendab, et te ei saa kunagi kogeda üüratut siirast üllatust headest asjadest, sest aimasite neid kuidagiviisi ette. Ja mitte nii heades asjades ei õnnestu teil jällegi ealeski ennast mõne ilusa valega võluunne uinutada, sest sügaval sisimas te tegelikult teate, alati. Et illusioon on ainult moonutatud taju. Jumal, kui tüütu. Ent ei, see ei ole muidugi ennustamis- ega ettenägemisvõime, vaid lihtsalt teatud tüüpi alateadlik infotöötlusviis. Teadmine sellest, et aja väikesed salakavalad lõksud on sepistatud ja üles sätitud, et Annuška on päevalilleõli juba ostnud ja maha pillanud.

J nagu jääb saladuseks. Sest pean tunnistama, ikka ja jälle, et poeet on petis ja sajaprotsendiliselt teda usaldama ei peaks. Kas ma valetan? Ei. Aga nagu alati, võis see kõik olla nii, võis ka natuke teisiti. Et üks või teine asi juhtus, on kindlasti fakt, aga missugust teravussügavust ma selle kujutamisel kasutan, on minu otsustada.
Mul on peotäis värvilisi klaasitükke, millest ma mosaiiki laon ning kui ma seda kaleidoskoopi pööran, moodustavad need killud jälle uue mustri.

K nagu kirjavahetus. Sest ma sain kirju. Palju rohkem kirju kui eales varem. Mõned neist olid niisugused, mis hoidsid mind pool ööd ärkvel, sest mõtted rüselesid üle üksteise sõnadeks saama ning käed kibelesid klaviatuurile. Ja mõned olid jälle niisugused, mida sai ööseks sooja tekina peale võtta.
Sain aru, kui väga ma olin mõttevahetusest puudust tundnud ja kuidas miski muu seda päriselt asendada ei suutnud. Selleski postituses on mõtteid, mis said sõnastamistõuke just sealt.

L nagu loobumine. Ja nagu lojaalsus. Ja nagu lollus. Kui ma ei jäta minemata, tegemata, kuulamata, kirjutamata, huvi tundmata kuitahes raske, väsinud või valus mul endal on, siis kas see on lojaalsus või lollus? Kui ei ole alati lihtne ja lõbus, kui ei ole energiat, tuju, õigeid sõnu. Aga on teadlik valik. Sest kas inimesed, kes üksteisest hoolivad, ei tee siis nii? Võib-olla siis mitte, kui loobuda on nii lihtne.
Nii et tasapisi hakkasin minagi lõpuks jätma. Minemata, tegemata, süvenemata, kirjutamata, kuulamata, huvi tundmata. Tulemus? Igatahes mitte see, mida ma ootasin. Aga seegi oli õpetlik.

Loojub päike

M nagu muusika. Jälle kuidagi liiga vähe elavat muusikat, nii et kõik need vähesedki katkuaja kontserdid ja etendused tuli kuidagimoodi erilisteks kuulutada.
See-eest olid mõned muusikapalad, mis mingitel hetkedel ja põhjustel sügavalt ja täpselt lõikasid: LP “Recovery” ja “Halo”, Neil Diamond “I Am… I Said”, Kovacs “Cheap Smell” ja “My Love”, Dustin O’Halloran “Opus 23”, Joel Remmel Trio & Liisi Koikson “Et sa teaks”, Joosep Kõrvits “Adagio”, Pretenders “You Can’t Hurt A Fool”, Gotye & Kimbra “Somebody That I Used to Know”, Kadri Voorand & Mihkel Mälgand “I’m Not in Love With You”, Julee Cruise “The World Spins”, Tindersticks “That Leaving Feeling”, Syrinx “December Angel”,  Tony Banks & Andy Taylor “Still It Takes Me By Surprise”.
Ühtlasi hakkasin vist varasemast rohkem kuulama naisartiste.

N nagu nõutus. Üht teemat harutasin pool aastat, aga ei ta hargnenud. Tahtnuksin unustada, aga ikka ja uuesti tuletas ta end meelde ning tekitas aina soovi lihtsalt väljendusvõimetusest nutta. Kuidas ma ka ei üritanud mööblit oma peas ümber tõsta, need tükid omavahel klappima ei hakanud. Võib-olla üritasin teiste tundeid säästa, võib-olla arvasin jälle, et mul pole õigust midagi oodata, aga võib-olla on need kaks lihtsalt üks ja seesama.
Ma ei süüdistanud kedagi, kui, siis vaid iseennast selle pärast, et ükskõik milliste piiride maha märkimises nii lootusetult koba olen. Sest mul pole enamasti isegi aimu, kus piirid üldse asuma peaks. Verd ja draamat ei olnud, olid ainult mõned mõrad turvises, ent ehkki neist väidetakse valgus sisse pääsevat, hakkasid peod seda kuma püüdes siiski külmetama.

O nagu omad ja võõrad. See ei pruugi alati nii tunduda, aga tegelikult ma ei lase endale inimesi kuigi kergelt ligi. Muidugi juhtub, et kellelgi tõesti jätkub aega ja huvi oodata ja sügavamalt kaevata. Muidugi hakkan ma siis aja möödudes usaldama ja hoolima.
Ja muidugi on mul siis pärast väga raske lasta sellistel inimestel minna, ehkki lõpuks võib tekkida küsimus, kas ma mõnikord ikkagi äkki ei pidanud mõnd võõrast eksikombel omaks ja kui pidasin, siis kas selleski midagi halba oli.

P nagu plaanid. Need, mis said teoks ja need, mis ei saanud. Ma ei kirjutanud postitusi “Millest ma räägin, kui ma räägin rattasõidust” ega “Asjad, mis ajavad mind nutma”. Ma ei käinud Portugalis ega kaasaegse tantsu kursustel, ei roninud üle aedade ega käinud katuseid mööda.
Jalgrattahooaeg ei olnud kaheksa kuu pikkune. Ooper oli osalt laivis küll, aga teisalt jällegi pole me linnas enam kino, kus otseülekandeid vaadata saaks.
Ah, õigus, tegelikult ma ju ei teinudki plaane. Eks jätkame sellega vast ka edaspidi. Las vool kannab kaasa.

Tõuseb päike

R nagu raamatud. Lugesin läbi 31 102 lehekülge, millest seisid koos 115 raamatut. Masohhismi õnnestus peaaegu vaos hoida.
Ilukirjanduse parimad palad olid Richard Powers “Ilmapuu”, Marina Stepnova “Lazari naised”, Kjell Westö “Tritonus”, Mehis Heinsaar “Võlurite juures”, Dubravka Ugrešić “Romaanijõe forsseerimine”, Ave Taavet “Valerahategija”.
Muidugi meeldisid mulle ka ilmakuulsa kirjaniku ja ilmakuulsa dirigendi vestlused raamatus “Absolutely on Music: Conversations with Seji Ozawa”, Rutger Bregmani “Inimkond” ja Jüri Kolgi artiklikogu “Argitraagikaid ja teisi artikleid”.
Solvavalt halbu raamatuid esindasid edukalt Allan Martin “Turbasurnud” ja Elly Griffiths “Januse kivi”.

S nagu sport, mis muud. Maanteerattahooaeg kestis 11. aprillist 31. oktoobrini ja kuna see oli pigem lühike hooaeg, siis kokku õnnestus kraapida 3945 kilomeetrit. Kas ma nautisin seda? Üliväga. Aga kas ma tundsin pool ajast, et polnud täiesti südamega asja juures? Kah õige. Miks see nii oli, ei oska ma ilmselt päriselt seletada.
Jooksutegevus vältas 3. jaanuarist 21. detsembrini (edasi algas uus suusahooaeg). Kevadel läks osa aega põlvevalu nahka ja ainsatki kilomeetrit ei jooksnud juunikuus, aga kokku sai 610 kilomeetrit.
Taasleitud rõõm suusatamisest tõi küll kaasa ainult 230 kilomeetrit, sest ma ärkasin alles siis, kui talv oli juba mitu nädalat kestnud, aga hea, et niigi läks. Nüüd käib juba uus hooaeg, suusatatud on muidugi alles viiekümne kilomeetri jagu, aga tean taas seda tunnet, kui lumi laulab piki suuski. Ja seda tunnet ka, kui varbad on kapitaalselt külmunud.
Ainus päris spordiüritus oli Elva Südaööjooks (käisime kepikõndimas, aga oli väga tore, nii et kui põlv ja katk järgmisel aastal lubavad, siis võiks joosta), kaugosalus läks kirja Tartu suusamaratoni, maastikumaratoni, rattaralli ja rattamaratoni lühikestel distantsidel, lisaks läbisin järgmised virtuaalväljakutsed: Great Ocean Road (240 km, jooks), Alps to Ocean (290 km, jooks), Cote D’Azur (161 km, jooks), Hadrian’s Wall (145 km, suusatamine), Route 66 (3669 km, rattasõit).
Kus võimalik ja vajalik, püüdsin jõudumööda ikka inimesi tasapisi tervisesporti ligemalt silmitsema suunata, aga ainult lõpmata leebelt.  
Kondiaurul, see tähendab ratastega sõites, joostes, kõndides, suuskadel, rulluiskudel ja kanuus läbisin aasta jooksul kokku 5615 kilomeetrit.
Ja siin oli ometi kogu aeg sama küsimus – kas ma tundsin uhkust, jagasin neid tulemusi, seda rõõmu või panin lihtsalt järjekordse linnukese kirja ja medali varna? Ei, loomulikult ma naudin seda, väga, need tegevused on mu hapnik ja mu ravim, aga midagi sellest tahaksin ma ikkagi jagada. Uuel aastal tuleks nähtavasti minna seltskonnatantsu kursustele näiteks.

Loojub päike

T nagu tasakaal. Võib-olla tuleks just seda pidadagi kogu aasta märksõnaks. Sest seda ma otsisin kõiges. Suhetes. Töö ja oma elu vahel. Trenni ja puhkuse vahel. Rääkimise ja vaikimise vahel. Kuulamise ja kuulatud olemise vahel. Iseenda ja teiste vahel. Ja kõiges muus.
Sest tasakaal, teate, ei ole staatiline, vaid dünaamiline seisund, seda tuleb pidevalt natuke timmida ja tasahaaval edasi liikuda, sest päris staatilisena ei saa säilitada mitte midagi. Isegi, kui tahaks, Isegi, kui väikseim liigutus tundub tasakaalu ohustavat. Tegelikult ei ohusta. Mõelge jalgrattasõidule.

U nagu usaldus. Ja nagu unistused. Kas ma õppisin uuesti unistama? Pole kindel, pole kindel. Aga usaldama, elu näiteks? Kas ma selle võime siis tegelikult kunagi üleüldse kaotanud olingi? Ei. Ka siis, kui roostevaba teras tundus täiesti lootusetult roostes olevat, polnud ma ilmselt kunagi tõsiselt kaalunud, et viskaks võtme päriselt minema.

V nagu varjundid. Ikka ja jälle satun meelde tuletama Marju Lepajõe ütlust varjundite tabamise ja õnnelikkuse seose kohta. Varjundeid tabamata muutub maailma tajumine tasapinnaliseks ja varjundivaene elu süvendab igasuguseid probleeme.
Seevastu varjundite ja nüansside tabamine tekstis, inimestes, tunnetes, mõtetes võib tuua ütlemata palju rõõmu, lihtsalt tajumisest, aga ka sellest, kui palju seoseid niisugusest praktikast edasi areneb, selle asemel et osutuda mustvalgeks tupikteeks. Proovige, see on uskumatult tore, kuidas iga asja kohta saab öelda: aga teisest küljest. Või kolmandast. Või neljandast.

Tõuseb päike

Õ nagu õhtud. Need õhtud, kui aina sadas ja sadas ja maailmas polnud enam midagi peale lumehämaruse. Õhtud, kui loid lõunatuul tundus nahal kui siid ja väljas oli ikka kakskümmend viis kraadi sooja. Õhtud, kui süda valutas hirmust, et olen äkki ikkagi kõigest valesti aru saanud. Õhtud, kui süda, sinder, ei suutnud salata rõõmu sellest, et olin vähemalt millestki õigesti aru saanud. Õhtud, kui ma tundsin end vabana, sest maailm oli magama läinud ja mina ei pidanud ta eest kuidagi vastutama. Ja need õhtud ka, enne mida hõiskamist on mul hädasti vaja õppida.

Ä nagu ära tahtmine. Ja tagasi tahtmine. Ainult et seda ei tea ma endiselt, kus on ära ja kus on tagasi. Küllap olen ma kahte harusse kasvav puu ja mõnikord tundub, et olen saanud sootuks teiseks, kiviks või veeks või tuuleks või kas ma siis nii täpselt üldse tean.

Ö nagu ööd, uneta ööd. Kahjuks saavutasin sel aastal kohati uuesti oma parimate halvimate päevade taseme, kus laeks võis jääda kaks-kolm tundi und. See hakkab tervise peale.
Aga teiselt poolt ometi ei saa siiski elamisest ja kogemisest päriselt loobuda, isegi kui selle tulemusena tekkiv ülekoormus- ja ülestimulatsiooniseisund ajab närvisüsteemi amokki jooksma.

Ü nagu üksildus. Ega sedagi maha salata ei saa. Aga jätkuvalt ei tohi seda segi ajada üksindusega. Mulle meeldib kohutavalt üksi olla, isegi nii palju, et pean saama sellest rääkida kellegagi, kellega koos on sama hea olla kui üksi.
Mul pole mingit probleemi olla päevade kaupa ühtegi inimest nägemata, vastupidi, mul on seda vaja. Ma naudin oma jooksuringe ja pikki soolo-rattasõite.
Aga tõsi on ka see, et tegelikult ikkagi tahaksin aeg-ajalt kellelegi rääkida, mida ma lugesin või mõtlesin või kuidas laternate valguses langes lund ning jalad ja meel olid joostes kergemast kerged või missuguse vabadusetunde see annab, kui on ainult mina ja mu ratas ja maastik mu ümber ja taevas mu üle. Või kõigest muust.

Umbes niisugune aasta oligi. Mis loomulikult ei tähenda, et ta teistsugune ei olnud.

Muusika, ikka kõigi uusaastaööde laul: Rock Hotel “Kohtumistund”

Kui nüüd niimoodi vaadata, siis võib-olla oli see anum ikkagi pigem pooltäis?