Suusad, sõstrad, kama ja kook

Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.


Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning  m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.

Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.


Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.

Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).

Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.

Mustasõstra-kama pavlova

Beseepõhi:
5 munavalget
soola
2,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

Täidis:
400 g kohupiima
3 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut
5 sl rukkikama

Mustasõstramoos:
250 g (külmutatud) musti sõstraid
3 cl mustasõstralikööri
2 sl suhkrut

Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.

Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.

Kuidas kartulist rullbiskviiti teha

Paar kuud tagasi läks Jüri juures aruteluks, kas ja kuidas saaks kartulist rullbiskviiti teha. Nagu mul kombeks on, sattusin suure suuga laiama, et saab küll, aga seejärel hiilisin teooria praktikasse viimise vastutusest kõrvale. Kuna tõlkija metsatalus on ikkagi jätkuvalt elu ja loodetavasti ka tervise juures, siis ma muidugi leian oma südametunnistuse puhta olevat.

Ent siiski. See kartulirullbiskviidi kontseptsioon tuletas ennast aeg-ajalt jälle uuesti meelde. Küllap ei ole mu sisemine toidublogija ikka veel surnd ja teiselt poolt oli selliste kulinaarsete jaburuste ette võtmine kunagi väga minu moodi (ehkki Jägermeistriga omlett jäigi tegemata, aga see polnud päris minu mõte ka), enne kui ma igasugusest kokkamisest kohutavalt ära väsisin.

Niisiis, kuna siin vahepeal oli parajasti täiesti sobiv tähtede seis – see tähendab, et oli vaba aega (leidsin, et tuleb natuke trennipausi pidada ja piirduda jalutamisega) ning keedetud kartuleid ja mune oli samuti -, otsustasin katse läbi viia. Lõppude lõpuks peedist pesumasinale trumlit rullbiskviiti sai ju juba tehtud, miks siis mitte ka kartulist.
Teoorias ei näinud ma küll tegelikult ühtegi põhjust, miks asi ei peaks toimima (ehkki ma miskipärast oleks ilmselt arvanud, et on vaja tingimata ka natuke jahu lisada), aga teooriaga võib olla nii nagu tuntud teadusenaljas:

teooria on see, kui sa tead kõike, aga miski ei toimi; praktika on see, kui kõik toimib, aga keegi ei tea miks; meie laboris on teooria ja praktika ühendatud – miski ei toimi ja keegi ei tea, miks.

Seega hüpotees oli: keedetud kartulist saab ilma jahu lisamata teha rullbiskviiti.

Ja lühidalt öeldes võib eksperimendi lugeda täiesti korda läinuks – tulemuseks oli igapidi korralik mahlane rullbiskviit ja katseisikud ära ei arvanud, millest see tehtud on (pakuti hernejahu, aga seda nähtavasti peamiselt seetõttu, et ma vihjasin, nagu oleks tegemist millegi ebatavalisega, oleks ma selle ütlemata jätnud, poleks vast kahtlustama hakatudki, et sel kakukesel mingi kiiks küljes on).
Nii et lõppjäreldus kõlab: kui teil on kartuleid ja muna, siis te vähemasti rullbiskviidinälga ei sure. Kui on ka suhkrut ja pohlamoosi, siis on juba tulemuseks täisvereline rullbiskviit, mis ei tundu üldse säästuvariandina.

Kartulirullbiskviit pohlamoosiga

5-6 keedetud kartulit (umbes 350 grammi)
5 muna
5 sl suhkrut
1 purk pohlamoosi

Keeda kartulid pehmeks, purusta kahvli, pudrunuia, puulusika või mõne muu käepärase tarvikuga ja lase jahtuda.
Eralda munakollased ja -valged. Sega suhkur ja munakollased kartulipudruga, munakollased lisa ükshaaval, iga kord hõõru segu puulusikaga uuesti ühtlaseks, enne kui järgmise lisad. Ürita saavutada võimalikult ühtlane, ilma suuremate tükkideta segu. 
Vahusta munavalged tugevaks vahuks (eriti koššer on seda teha käsivispliga) ja sega kartuli-munaseguga.  Alguses lisa kolmandik munavalgevahust ja sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult ülejäänu, segu alt üles tõstes, mitte ringjalt segades. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 13-15 minutit. Ära üle küpseta, tainaplaat peaks jääma elastne (kui servad hakkavad pruuniks tõmbuma ja pragunema, siis on juba liiga palju).
Vahepeal pane lauale teine küpsetuspaberileht ja puista sinna veidi suhkrut. Kummuta ahjust võetud biskviit sinna peale ja koori pealmine paber ettevaatlikult ära (kui paber on  kinni jäänud, niisuta seda veidi veega). Määri pohlamoos tainale ja keera tainaplaat pikemast servast rulli. Paki paberisse, liitekoht allpool, ja lase jahtuda.
Otsi kapist välja portselan ja vanavanaemalt päranduseks saadud kolm miljonit dollarit maksev hõbedast tordilabidas ja serveeri oma teos.

 

Kaosest korda otsimas

Jaanuarikuu tundub äkki kui koorem, mida keset lumehämarust edasi lohistada. Lõputu kohustus kõike kuidagi koos hoida ning püüda sealjuures näida, nagu see erilist pingutust ei nõuaks.
Mul on väga raske ennast sõnadese panna, ehkki just peaksin panema silmad kinni ja kirjutama, teravamalt ja tooremalt. Õppima uuesti rääkima. Et kõik, mis vajab välja päästmist, saaks vabaks ja puhastaks takistused oma teelt. Kuigi ma olen praegu nii kuradima väsinud ja pidetu.

Millest ma siin vahepeal mõelnud olengi?

Et ülivõrded on devalveerunud.
Tellisin hiljuti korra toitu. Märkisin tagasisidesse, et oli hea. Vastuseks sain, et viiest neli on hea, aga mitte üliäge, anna meile teada, mida me saaksime paremini teha jne.
Oeh. Teate, kõik ei pea olema ega saa kogu aeg üliäge olla. Lihtsalt hea võib olla täiesti piisav.
Samamoodi üliõpilased küsivad alatasa, miks nad A-d ei saanud, miks kõigest B. Aga sellepärast, et A on midagi enamat kui väga hea, see ei saagi olla igapäevane nähtus.
‘Ma armastan’ ja ‘ma vihkan’ on muutunud ühtviisi leigeks leiliks, mida loobitakse paremale ja vasakule. Ja maailm kokkuvõttes on jälle muutunud must-valgemaks ja varjundivaesemaks.

Et see on igal aastal nii.
Niipea kui ilutulestiku suits on hajunud, muutub kõik, mis sellest maha jäi, kellegi teise probleemiks. Vahel võib neid lõhkeainepakettide skelette aedade taga ja tänavanurkadel näha veel nädalgi pärast uusaastaööd, kui laeng on taeva poole põrutatud ja ise mindud oma Martini Astit edasi jooma.
Seda analoogiat saab edasi laiendada, aga ma ei hakka praegu.

Et võib-olla ma olen õppinud leppima kõige sellega, mida ei ole minu jaoks ette nähtud.
Ent see ei tähenda, et kellelgi teisel oleks vaja seda mulle meelde tuletada. Ma tean suurepäraselt, mis on võimalik ja mis mitte. Teiste ülesanne on rääkida ilusaid valesid. Ma ei usu niikuinii. Aga see tekitab tunde, et keegi teine usub ja kas see just polegi see, millest ma alati pidevat puudust olen tundnud.
Ehkki seda ei saa küll öelda, et ma poleks latti madalamale langetanud. Märgatud ja mõistetud olemise asemel on sellestki küllalt, kui keegi märkab jätta oma probleemid mulle kaela kallamata, kui ma parajasti niigi verest tühjaks jooksen. See on juba suur asi isegi.

Et meist ju ei jää koltunud kirju ja fotosid pööningule kastidesse.
Meist jäävad surnud sotsiaalmeediakontod, mida keegi enam ei loe, ei vaata ega täienda, ja suur hulk muud digitaalset rämpsu. 

Et luule on lugemiseks, mitte kuulamiseks.
Ja ma arvan, et see on žanrispetsiifiline, kuigi mul on ka muus osas vaja sõnu lugeda, mitte kuulata.
Komme kombineerida (klassikalist) muusikat luulega on üleüldse ebaõnnestunud praktika ja ei anna kummalegi žanrile mitte midagi juurde. Olgu kunstiline tase kuitahes kõrge, kokkuvõttes jääb ettevõtmisele mingi odava palagani maik juurde. Justnimelt nii mõtlesin ma Eesti Kontserdi uusaastakontserdi ajal.

Et see, kuidas arvatakse, et kaks katkist inimest võiks teineteist leida ja oleks nõnda ilus, on romantiline müüt.
Võivad. Võib ilus ka olla. Mõneks ajaks. Aga kui neid peale murtud tiibade midagi muud ei seo, siis on seda parajasti seniks, kuni vähemalt üks oma lennuvõime taastab. Kaks miinust elus küll plussi ei anna.

Et ma jaksan muusikat varasemast vähem kuulata.
See tendents on küll juba mõnda aega järjest süvenenud, aga oli kunagi aeg, kus ma võisin isegi ooperit taustamuusikana kuulata. Praegu ei taha pigem üldse, et miski taustaks mängiks, aga kui, siis saab see olla ainult lihtsamat sorti instrumentaalmuusika. Kõik vokaalne hakkab nõudma kas või alateadlikku tähelepanu ja lõpuks väsitama.
Teisest küljest mõjub varsti aastajagu aega ooperis käimata nii, et mul läks “Rigoletto” avamängu ära tundmiseks pool minutit. “Rigoletto”, mõistate, selles ooperis ei ole mitte midagi, mille ära tundmiseks võiks kuluda üle kolme sekundi. Ja nüüd seisab inime köögis, tükeldab kirju külma koera jaoks küpsiseid ja mõtleb: hmm, tuttav meloodia, ma ju peaksin teadma, mis see on. Maivõi!

Aga raamatud, milles on muusika, kõlavad ikkagi endiselt kaunilt.

Nagu Kjell Westö “Tritonus”.

Näiliselt on sellel raamatul küll justkui kaks äärmiselt erinevat peategelast – maailmakuulus dirigent Thomas Brander ja süldibändi kitarrist Reidar Lindell. Tegelikult selgub, et esiteks pole need kaks meest inimlikus plaanis sugugi nii erinevad, kui esialgu tundub, ja lisaks on raamatul kolmas peategelane, mingis mõttes inimtegelastest olulisemgi – (klassikaline) muusika.
Südatalv ehk pole selle raamatu lugemiseks võib-olla kõige õigem aeg, sest teoses on siiski üksjagu eksistentsiaalset ängi, inimelu ajalist ja ruumilist kahanemist, kaduvuse valulist tajumist, süvenevat võõrandumistunnet, ette läbi kukkumisele määratud katseid iseenese eest põgeneda, nii et hetkiti tundsin suisa soovi millegi lunastava ja lootust lisava järele, ehkki imeväel tekkinud helgus oleks ilmselgelt mõjunud ebakõlana.
Ka see võib esmapilgul tunduda, et ühte teosesse on kokku pandud pisut liiga palju ühiskondlikku – Soome uusnatsid, #Metoo, pagulaskeskused, terrorirünnakud, linnugripp – aga eks see ju olegi kokkuvõttes see sama kaasaeg, mis iga üksiku elu taustal jookseb.
Laias laastus on raamat üles ehitatud vastandustele – harmoonia ja dissonants, professionaalsus ja amatöörlus, minevik ja olevik, introvertsus ja ekstravertsus. Kirjanik ei anna tegelikult mingit aimu sellest, kas ja kuidas neid vastuolusid üldse võimalik ületada on, aga seda ei saa ma ometi öelda, et üldmulje liiga depressiivne jääks.
Võib-olla aga peitub vastus osaliselt ehk selles lõigus:

“Elu tuumaks ongi entroopia ja kaos; kõik, mis ei olnud kaos, oli tegelikult vale, kui mitte just vale, siis igal juhul püüd võltsilt ja kramplikult ilustada virvarri ja kuristikke, mis on inimesele mõistmiseks liiga suured ja sügavad“

Mis tegelikult toob mind veel ühe mõtteni, mida ma tegelikult detsembris juba põgusalt riivasin. Et veab inimestel, kes leiavad lohutust mõttest, et kõik juhtub põhjusega ja on millekski hea. Sest just nimelt lohutuse leidmine see mu meelest on. Soovimatus leppida kaose ja juhuslikkusega. Katse korrastada maailma, saavutada mingigi kontroll toimuva üle, leida põhjuse ja tagajärje seoseid sealt, kus neid tegelikult pole.
On see halb? Ilmselt mitte, muidu peaks vist ka kogu esteetika ja korrapära näruseks teeskluseks kuulutama.

Muusika: Kadri Voorand & Mihkel Mälgand “I’m Not in Love”

Kas mäletame parimaid päevi, mil kõik hetked ja kohad olid meie päralt* – 2020

2020. aastal oli üks jaanuariõhtu, kui tulin üle inimtühja Raekoja platsi, valguskülas särasid tuled, kõlaritest kostis nukker laul ning oli tunne, nagu oleks viimane unustanud tuled kustutada ja muusika kinni keerata, pärast seda, kui kõik inimesed on lahkunud, linnast, aga võib-olla tervest maailmast.
See aeg, kus inimesed lahkusidki, tuli ka, aga kahe kuu pärast ning linn omandas postapokalüptilise väljanägemise.

Too jaanuariõhtu oli üks neist 366-st hetkest, mis ma aasta jooksul kinni püüdsin ja kirja panin, üks neist mõttepausidest, millest niiviisi kujunes omalaadne mini-aasta.
Ühtpidi oli see palju lihtsam, kui ma arvasin. Aga mingis mõttes tegi ka kõik keerulisemaks, sest niiviisi igast päevast essentsi välja nõrutades jäi tegelikult väga palju rääkimata. Teiselt poolt aga jäi nii ka väga palju alles, mis muidu oleks hajunud ja ununenud.

2020. aasta esimene pilt

Oli täiesti suurepärane jalgrattahooaeg, mis kestis 8. märtsist 31. oktoobrini (maanteehooaeg siis, maastikurattaga sõitsin novembris edasi). Maanteel kogunes 4332 kilomeetrit. Kõige rohkem oli selles hooajas õhtuid, mis lõhnasid vahtraõitest või toomingatest või jasmiinidest või valmivast viljast. Ja oli vihmamärgi hommikuid, päikesetõuse ja loojanguid, tõuse ja laskumisi. Terve sügise jooksul soojad ilmad ja sinine valgus. Päevad, mis õnnestus talvelt lisaks välja petta, kui oli juba tunne, et nüüd on kõik.
Ühtlasi pidin jätkuvalt üle kordama, et ei, ma ei kavatse sellest harrastusest mingit tööd teha. Ma ei hakka treenima sihiga sõita rattaralli pikk distants kolme ega ka nelja tunniga või tõsta oma keskmine kiirus ma ei tea kuhu. Ma ei hakka tegelema grupisõiduga. Ma sõidan eelkõige sellepärast, et naudin seda tegevust tohutult, kõik muu on boonus.
Asja mõte seisnebki soolosõitudes, oma mõtete mõlgutamises, enda unustamises ümbritsevasse. Vahel kohtan oma teel grupisõitjaid, nende lähenemine on juba kaugelt kuulda kõva loba tõttu. Kahtlemata neile meeldib, lasku käia, aga minu jaoks nulliks see sõitmise eesmärgi täiesti. Jah, ikka oleks tore mõnikord kellegagi koos sõita, aga see on siis peamiselt seltskondlik ajaviide jalgratta seljas.

Jooksuaasta nii suurepärane ei olnud, ehkki hooaeg kestis iseenesest 5. jaanuarist 31. detsembrini.  Achilleuse kõõluse probleem sundis aasta alguses enam-vähem kaks kuud pausi pidama ja rattahooaja kestel jooksin samuti väga vähe, sh juunis ja augustis mitte ainsatki kilomeetrit. Täiemahuliseks jooksutegevuseks läks tegelikult alles novembris ja ka siis andis suvel siginenud põlvevalu (ka vana häda, aga lõi välja pärast ebavajalikke eksperimente sadula kõrgusega) ajuti tunda.
Kogu selle häda ja viletsuse peale õnnestus kokku kraapida 513 jooksukilomeetrit, mida on umbes poole vähem kui parimatel aastatel. Ühtlasi kasutan nüüd natuke teistsugust jooksutehnikat, joostes oma tavalise pigem kõrge ja pika sprinterisammu asemel madala, lühikese ja tiheda sammuga. Vabalt võib ökonoomsem olla, edasi igatahes viib, kuigi on kangesti harjumatu.

Kui siia juurde lisada ka muud kõnni- ja matkaringid, rulluisutamine, maastikuratas ja võib-olla veel mõni liikumisviis, mis mulle praegu meelde ei tule, aga mida ma vaevusin registreerima, siis aasta peale kokku andis see kõik 5603 kilomeetrit kondiauruga liikumist.
Aga mitte konkreetne kilomeetrite arv pole tähtis. Oluline on hoida end liikumas ja oluline on see, mida see annab.

Virtuaalspordi medalisaak

Kogu organiseeritud sporditegevus, välja arvatud suusamaratoni asendusmatk (17 km), toimus virtuaalüritustena. Selliselt jooksin oma kodumetsarajal Tartu maastikumaratoni 10 kilomeetrit ja sõitsin Põlva ja Kanepi kandi teedel Tartu rattaralli lühikest maad (58 km).
Lisaks avastasin enda jaoks My Virtual Mission & The Conqueror Events virtuaalväljakutsete sarja, mille distantsid on erinevatel tuntud radadel üle maailma. Selle raames läbisin jalgrattal Camino de Santiago (772 km) ja Cabot Trail’ (297 km) ning joostes Ring of Kerry (200 km).
Iseenesest ei ole mul absoluutselt sellist lisamotivatsiooni ega mingeid väljakutseid tarvis, trennist saadav hea enesetunne, sisemine liikumissund ja kustumatu armastus maanteerattasõidu vastu ei lase mul paigal lebada niikuinii, aga see värk osutus ootamatult huvitavaks. Jumalast tore on vaadata, kus kohas see parajasti oled. Näiteks nii:

Lugesin läbi 125 raamatut, milles oli Goodreadsi andmetel 33 390 lehekülge. Natuke seega jälle suutsin kinni pidada oma iga-aastasest  lubadusest lugeda vähem.
Üks ilukirjanduse parimatest paladest oli Paavo Matsini “Kongo tango”, täpselt minu maitse järgi raamat, kus maagia ja realism on parajas suhtes, ülesehitus tajutavalt kindlakäeline, samas aga jätab hästi kerge ja kergelt unenäolise tunde.
Liigsed seletused raamatus puuduvad, seal tegutsevate olendite motiivid jäävad lugeja jaoks suuresti tabamatuks, spirituaalsusega ei ole üle pingutatud ja küll üsnagi rohkelt laiali puistatud teadmised ei tekita tunnet, nagu oleks need lihtsalt edvistamiseks. Natuke on see nagu lugu loo pärast, mis lihtsalt kulgeb ning millest ei tulenegi mingit moraali. Mul on väga hea meel, et “Gogoli disko” mind Matsinist eemale ei peletanud, muidu oleks see raamat kergesti võinud lugemata jääda.

Lugemiselamus number kaks, maagiline realism seegi: Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”, raamat, millest ma tegelikult mitte midagi oodata ei osanud, mis aga juba suhteliselt lugemise algusjärgus tekitas selle omapärase kripelduse, mis ennustab elamust.
Ilmumisel võrreldi seda “Meistri ja Margaritaga” ning eelkõige Bulgakovi austajatele ma seda ka soovitada võiksin, isegi kui sarnasus on parimal juhul olustikuline, mitte sisuline.
Lugemisel tuleb muidugi võtta arvesse ajastu konteksti – romaan ilmus 1980. aastal ning loomulikult nähti selles nõukogude reaalsust pilkavat satiiri. Seda muidugi teoses ka on, aga eelkõige lahkab Orlov inimlikkust ja deemonlikkust, geniaalsust ja hullumeelsust ning loo keskmeks on loojanatuur (üks minu lemmikteemasid kirjanduses üleüldse), pool-inimene, pool-deemon, Maale pagendusse saadetud vioolamängija Danilov.
Teos on küll pisut liiga pikk ning seetõttu kohati ebaühtlane, lisaks mõned praegu naiivsevõitu mõjuvad stseenid (duell rakettidega nt), aga lugeda oli seda siiski puhas nauding.

Nendele kahele lisaks tuleb kindlasti ära mainida Mudlum “Poola poisid”, Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan”, Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”, Tatjana Tolstaja “Taevane leek”, Varlam Šalamov “Kolõma jutud” ja Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”.  Väga sümpaatne leid lasteraamatute hulgast oli Eva Roosi Teistmoodi Mööblipoe lood (“Kastani 57” ja “Nähtamatu tüdruk”), mis kummutasid mu kes teab kust tekkinud arvamuse, et kõik toredad lasteraamatud on juba ära kirjutatud.
Mitteilukirjandusest meeldisid mõlemad loetud raamatud Yuval Noah Hararilt –  “Homo Deus. Homse lühiajalugu” ja “21. õppetundi 21. sajandiks”. Meeldis ka Hope Jahren “Laboritüdruk” ning tegelikult täiesti tore lugemine “Troonide mängu” fännile oli Rebbecca C. Thompsoni “Tuli, jää ja füüsika. “Troonide mängu” teadus”.
Vastukaaluks õnnestus aga lugeda ka paar nii halba raamatut, et ma ei oska isegi öelda, mis neist kõige hullem oli, seega olgu nad kõik ära nimetatud, et te teaksite eemale hoida: Alex Michaelides “Vaikiv patsient”, Camilla Läckberg “Jääprintsess” ja Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”.

Kuuendat aastat osalesin FB lugemisgrupi lugemise väljakutses. Jällegi on see asi, mida mul tegelikult motivatsiooni jaoks tarvis pole, aga mida siiani on olnud huvitav kaasa teha. Kuni just möödunud aastani, kui ma tegelikult tundsin, et need lugemisteemad ei kõneta mind mitte üldse.
Lisaks – kui ma olen sunnitud väljakutse täitmiseks hakkama kehvi raamatuid lugema, siis muutub selle asja eesmärk küll eriti veidralt äraspidiseks. Muidugi on alati võimalik lugemisteemasid endale sobivaks painutada, ei pea juuksekarva neljaks lõhestama, aga kui ette on antud konkreetse kirjastuse konkreetne sari ja kõik, mis selles ilmunud, tegelikult ei kannata lugeda, siis ma lähen küll turri (nagu näha, olen siiamaani).

Kõige rohkem tundsin end sel aastal nähtamatuna. Mitte et märkajaid poleks olnud, oli küll, aga ma otsisin neid teisest kohast. Mõtlesin süvenevast emotsionaalsest distantsist ja pealiskaudsest suhtlusest ning ikka ja aina sellest, kas ja mida ma ise valesti teen. Aga suhtlemise sisu on mu jaoks endiselt palju olulisem kui suhtlemise fakt iseenesest.
Ent kui see nüüd kõrvale jätta, siis küllap oli 2020 nii mõnestki talle eelnenust parem aasta. Isegi kui pilvedesse põrkamist polnud, siis madalseisud olid lühemad ja leebemas miinuses, mitte lõputud sügavad hädaorud. Ühelt poolt tuleb selle eest tänada katkuaega. Sain aru, kui palju paremini ma ennast tunnen, kui ei ole kogu aeg ülestimulatsioonist oimetu. Ja aja edenedes ilmnes, et ma olen kodukontoris oluliselt produktiivsem ja efektiivsem.
Uskumatult palju aitas elu-olu paranemisele kaasas täiendav unetund (ja ma jõudsin ikkagi varem tööle kui kontoris käies). Ma olen õhtuinimene ja kuigi aastatega ennast varasemaks harjutanud, pole tööl käiva inimese graafikuga päriselt kunagi harjunud. Aga selgus, et ei olnudki väga palju vaja, piisas graafiku nihutamisest umbes tunni võrra ja ma hakkasin ennast märksa paremini tundma.

Nende kahega oli ka tore. (Ta teab küll, et reha ei tohi närida, aga see kipub vahel meelest minema, sest rehad ja labidad on põlisvaenlased.)

Nii et ilmselt oli see aasta küll pisut rõõmsam, väheke kergem ja veidike jõukam. Aga teisalt ma ju ei armunud kordagi, ei samasse, ei uuesse inimesesse ja kuigi nii on lihtsam ja stabiilsem, hakkab südamel kangesti kõle. Ning hinnang aastale kipub ikkagi kujunema subjektiivsel emotsionaalsel skaalal, sest meelde jäävad äärmused. Sel puhul tuleb jälle appi mini-aasta, kust saab ju välja lugeda nii mõnegi väikese argirõõmu.
Ja nii palju sumedat valgust ja nii palju murakaid ei mäleta ma ühestki varasemast aastast.

Kõige rohkem puudust tundsin hinge toitvatest vestlustest. Ja ooperist. Vaatasin küll üksjagu erinevate ooperimajade voogedastusi, aga see ei asenda mitte vähimalgi määral elavat etendust ega isegi mitte otseülekannet kinolinal. Ooper ikkagi ei ole mõeldud läbi lukuaugu vaatamiseks.
Igatahes ma loodan, et kahe tuhande kahekümne esimeses on hing ja süda toidetud, ooper jälle laivis ja jalgrattahooaeg kaheksa kuu pikkune.
Ja kui teil samuti juhtub olema soove, siis soovin kõigile nende täitumist!

2021. aasta esimene pilt. Tulgu selline muhe aasta!

* Veronika Kivisilla

Mini-detsember

01.12. Mulle tundub, et enne kui hakata naeruvääristama põlisrahvaid, kes oma maa värviliste klaashelmeste eest ära andsid, võiks mõelda, kas me ise oleme kuidagi paremad või targemad, müües iga päev iseennast odava meelelahutuse eest.

02.12. Täna näidati jälle haruldast loodusnähtust. Päikest nimelt. Tegin selle puhul ühe täiesti planeerimata jooksutiiru, mis viis mind ka jõe äärde. Mõned inimesed olid muidugi asjaga veel kaugemale läinud. Nad nimelt ujusid jões.

03.12. Teine kord oli juba oluliselt parem. Söandasin paar edevamat poognat ka lõigata. Kui nüüd selle jõulutümaka asemel uisutamise taustaks midagi söödavamat saaks, kas või näiteks sellist, oleks juba päris hea.

04.12. “Kui tulla siit otsima kõige alguse kogemist, ühendust millegi põlisega, siis seda leiab siit küll – selles mõttes, et vaatad seda nagu klaasi tagant. Osaliseks sa ei pääse. Seda saab ainult vaadata.” (Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”.)
Justnimelt. Sellepärast ma ei leiagi reisides kunagi seda, mida päriselt tahaksin. Osaliseks pääseda, mitte klaasi tagant vaadata.

05.12. Inimene pole ealeski rahul – omal kelder murakamoosi täis, aga hommikuse pudru peale on nii ilmtingimata tarvis kirsimoosi, et tuleb seda hilisõhtul külmutatud kirssidest keetma hakata.

06.12. Kuulan ja imestan. Kuidas on võimalik, et haritud inimesed teevad 21. sajandil endiselt nalju kellegi nahavärvi üle või peavad kõige olulisemaks küsimuseks kellegi seksuaalset orientatsiooni? Kas me siis sellest üldse kunagi kaugemale ei arenegi või?

07.12. Kes iganes küll selle peale esimesena tuli, et poodides jõulumuusikat peaks mängima – see oli halb mõte. See ei loo mingit meeleolu. Kontrast püüdlikult paatosliku jõulumuusika ja hullumeelse tarbimise vahel on südantlõhestavalt masendav. Mind meelitaksite te oma kliendiks sellega, kui te jõulumuusikat EI mängiks.

08.12. Hommikupoolik venib, nagu ujuks siirupis. Õhtupoolikul seisan parklas ja vahin lummatuna värve täis taevast. Hall, kollane, oranž, roosa, lilla, sinine, kõik toonid on seal veel natuke aega pärast sedagi, kui loojang on eesriide ette tõmmanud.

09.12. Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren. 
Kui tunnistan seda,
see tapab mu. 
Taevas, mida ma teen?
(Doris Kareva)
Klassikaraadios laulab Andreas Scholl Pärdi “Vater unser” ja ma mõtlen, kas kõik, mida ma ei öelnud, aga võinuksin, oleks üldse midagi muutnud. Vaevalt. Vaevalt.

10.12. See suvi ei olnud mustikasuvi. Ma korjasin mustikaid küll, aga mu mõtted polnud selle juures. Võib-olla sellepärast ei olegi tänasel mustikasupil seda päris õiget maitset.

11.12. Kui ma tulen jooksmast, on nii hea olla, et hakkan kohe järgmist jooksu ootama. Siis jõuab see kord kätte ja hakkab näima nagu töö. Muidugi ma ei jäta minemata. Ihuliikmed on nüüdseks mõistnud – selge, pole mingit lootust, et ta rattaga sõitma läheks, no olgu, jookseme siis, issand küll, oled nüüd rahul või.
Ja hakkab hirmus hea. Ja kõik kordub jälle.

12.12. Jälle on öö. Peaaegu talv. Külm kaanetab tasahaaval vett. Kõrge kuused vaikivad. Tähed vilguvad. Ilus on sinna üles vaadata. Aga su soove seal ei täideta, see on küll kindel.

13.12. Peaaegu ju võiks olla ja eladagi praegu. Kui ainult neid jõule tulemas ei oleks. Kogu see sotsiaalne surve, millega võrreldes jaanipäev on lapsemäng, kahandab eluisu märkimisväärselt.

14.12. Mõtetel suudan mõnikord lasta sihitult tulla ja minna, kaasa minemata, sõnastada üritamata, looks vormimata. Kui seda piisavalt kaua teha, settib sellest supist mingil hetkel kasutusvalmis mõte, mille saab pärast endaga võitlemist – ah, milleks? – ikkagi kirja panna.

15.12. Mingid sõlmed on mu ellu siginenud. Ei teagi, kust kohast harutama peaks hakkama. Või aitaks sellest, kui üks läbi raiuda, äkki lahustuks ülejäänud niisamagi.

16.12. Need tuled pimeduses ja muusika ja härmasära tuletavad mulle meelde üht teist aega. Seda ilu ja valu. Võimatust ja võimalikkust. Oh jah.

17.12. Huvitav, kas jooksmisega on nüüd mõneks ajaks ühel pool jälle või? Ei, mitte põlv, see on üsna kombes, tundub pigem nagu vana kõõlusehäda. Alas, just nüüd, kus ma lõpuks puu otsast alla sain ja õppisin tossupaeltele sellist sõlme tegema, mis joostes lahti ei tule.

18.12. Mulle ikka kuidagi üldse ei istu, kuidas aeg ja ruum praegu kokku tõmbuvad. Võiks ju maha rahuneda ja endasse vaadata ja värki. Aga mai saa. Suvel võin ma kell 7 õhtul vabalt alles rattasõidult tulla ja pärast veel metsa minna või aias töötada. Praegu on kell 7 juba nii pikalt pime olnud, et tekib tunne, nagu peaks hakkama magama minekuks valmistuma.

19.12. Raskelt läheb see aastalõpp, raskelt. Helgeid mõtteid pole kuskilt võtta ja ma ei saa täpselt aru, mida ma valesti teen (vt ka 15.12).

20.12. Hommikul teatas mu spordikell, et öine taastumine oli väga kehv, oleks ikka pidanud rohkem päevavalguse käes olema ja mitte unustama füüsilist tegevust. Khm. Ma muidu tegin eile kogu päevavalguse aja pausideta väljas füüsilist tööd.

21.12. Koristamist vihkan ma teatavasti kõigist tegevustest kõige rohkem. Nii et olen arendanud välja enesepettuse meetodi, kus tegevus peab käima selliste kiirete sutsakatena, et ma ei jõua aru saada, et tegemist on koristamisega. Küürime kiiresti kraanikausi ära? Olgu. Aga kui seepeale tuleb veel mõte, et teeks siis juba dušikabiini ka puhtaks, siis on läbi. Jõuab kohale tõsiasi, et tegemist on ju koristamisega ja ma satun raevu.

22.12. Kirjanike liit otsustas Peeter Helmet mitte välja visata. Ärme muidugi nüüd noormehe elu ära rikume ja kuidas see litaania tavaliselt käib.
Huvitav, kas ma peaksin eales enam ridagi lugema nende sulest, kes hääletasid tema liikmeks jäämise poolt?

23.12. Mis te räägite, et “Last Christmas” on kõige tüütum jõululaul. Mkmm. Midagi hullemat kui “Jingle Bells” kõikvõimalikes versioonides ei ole olemas. (Ei, ma luban, homme võtan ennast kokku ja teen-mõtlen-ütlen midagi pühalikku.)

24.12. Palun väga, kõigile, kirssidega glasuuriga!

25.12. Lumehämarus. Kui sa oled päikeseloojangu ajal lumme mattunud metsas ja oksad nõtkuvad lume raskuse all ja on täiesti vaikne ja lund langeb tasapisi juurde ja maailmas pole enam midagi muud, ei hääli, ei värve, ainult lumehämarus.

26.12. Kõigepealt kühveldasime ja lükkasime lund. See tähendab, mina kühveldasin ja lükkasin, koerad rohkem sagisid jalus. Siis sumpasime metsas ja puud loopisid meid lumega. Õhtul hüppasin pärast vihtlemist lavalt lumme. Veel hiljem õhtul nentisin, et kõige tüütuma jõululaulu tiitlile pretendeerib ka “White Christmas”.

27.12. Jooksen hämarikus põldude vahel. Tee kõrval lendab oma hääletut lendu hiirejahil kakk.

28.12. Epp alles kirjutas taskutest. No vot. Ostsin mina siin rämekalli Islandi brändi ZO•ON jope (70% allahindlusega muidugi), sest mul on külm ja paistab, et Didriksons ei hoia mind piisavalt soojas.
Ja täna avastasin, et need, mida ma pidasin põuetaskuteks, ei ole seda mitte, sest need on alt lahti ja kujutavad endast tegelikult lihtsalt küljetaskute sisemist osa. No johhaidii! Te küsite jope eest 400 eurot ja ei vaevu sellele põuetaskuid tegema. Olnuks see rõivatükk täishinna eest ostetud, oleks tagasi saatnud.

29.12. Kui retsept ütleb, et kook valmib lihtsa vaevaga, aga sul on pärast pesemist vajavad kaks kaussi, kaks kruusi, sidrunipress, mikser koos vahustamisnõuga, saumikseri purustamisnõu koos lõiketeraga, puulusikas, spaatel ja kaks nuga, siis kas see kook on vähe vaeva nõudev või ei?

30.12. Mul on hea meel, kui mõned inimesed leiavad lohutust mõttest, et kõik on millekski hea ja juhtub põhjusega. Veab teil.

31.12. Tiir ümber päikese tehtud. Aitäh teile, kes te selle mini-aasta jooksul minuga kaasa reisisite!

2020