“Pärlipüüdjad” ja kaerajahuga marja-hapukoorekook

Ma olen täitsa hämmingus. Pea 25-aastase ooperistaažiga kuulajat ei ole lihtne üllatada. Mitte et ma ei suudaks siiralt üllatuda ja vaimustuda “Rigoletto”, “Maskiballi” või “Tosca” kümnendast või seitsmeteistkümnendast versioonist, aga kui ma kuulen midagi enda jaoks uut, siis on ka muusikanauding teistsugune. Uuem.
Eile õhtul oli nimelt MetOperas ettekandel Georges Bizet’ ooper “Pärlipüüdjad”, teenimatult harva esitatav teos (MetOperas viimati ettekandel aastal 1916, kui Nadiri osa laulis Enrico Caruso), mida ka ooperihuviliste enamik tunneb peamiselt ühe tenoriaaria ja ülipopulaarse dueti järgi, mida sageli kontsertpalana esitatakse. Ooperis saab duetti muidugi täie raha eest, sest dueti peateemat kuuleb orkestratsioonis küll ja veel.

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Muusikalise elamuse muudab unikaalseks asjaolu, et seda ooperit on raske millegi muuga võrrelda, ka dirigent Gianandrea Noseda tõi vaheajaintervjuus välja, et  “Pärlipüüdjate” orkestratsioon on unikaalne ega sarnane mitte ühegi teise ooperiga, ei “Carmeni”, bel canto ega varase Verdiga.

Ooperi tegevus oli algselt paigutatud Tseilonile, kõnealuses mõnevõrra kaasajastatud lavastuses leidis aset niisiis oletatavasti Sri Lankal. Tegevustik algab kahe pärlipüüdjast lapsepõlvesõbra Zurga (Mariusz Kwiecień) ja Nadiri (Matthew Polenzani) taaskohtumisega. Mõlemad olid armunud preestritar Léïlasse (Diana Damrau), kes on aga andnud vande jääda vooruslikuks, kuna uskumuste kohaselt võib vaid neitsist preestritar hoida merd rahulikuna ning kaitsta pärlipüüdjaid.
Ooperiloomingu ühes kuulsaimas ja liigutavaimas duetis  “Au fond du temple saint” (katkend) vannuvad Zurga ja Nadir sõprust ning lubavad mõlemad loobuda romantilistest püüdlustest Léïla suhtes. Pruugib vaid aga Nadiril viimast näha, kui armastus otsekohe taaselustub (duett “Ton coeur n’a pas compris” – katkend). Puhkeb torm, milles külaelanikud süüdistavad vannet murdnud Léïla’t (katkend). Preester Nourabad (bass-bariton Nicolas Testé, päriselus Diana Damrau abikaasa) mõistab armastajad surma.
Zurga heitleb oma mõtetega teda reetnud sõbrast ning armastatud naisest, kuid mõistes, et see oli Léïla, kes aastaid tagasi ta elu päästis, otsustab armastajaid aidata – süüdates külas tulekahju, annab ta Nadirile ja Léïlale võimaluse põgeneda.
Ei pea ilmselt täpsustama, et süžee on omajagu jabur ning aukudest õige hõre, aga millal see enne ooperis kedagi häirinud on, eriti kui muusika on nii kaunis ja ette kantud nii kõrgel tasemel.

Solistide koosseis oli esmaklassiline nii vokaalselt kui dramaatiliselt, kõik kolm olid veenvad tegevustiku jaburusele vaatamata. Diana Damrau sopranihääl oli kerge ja helisevalt väljendusrikas, nagu tavaliselt (“O dieu Brahma – katkend), ehkki vahepeal tundus, et loor, mida Léïla pidi pool ajast kandma, hakkas ta laulmist veidi segama.
Tenor Matthew Polenzani on ajaga järjest paremaks läinud, kuulus aaria “Je crois entendre encore” (katkend) kõlas imeilusa legatoga. Peaks kõnetama kõiki, kes kurbust kuidagigi mõistavad.
Mingil moel valitses aga etendust minu jaoks Poola bariton Mariusz Kwiecień, ilmutades nii jõulist raevu kui lüürilist väljendusrikkust ja tõestades, et on prantsuse ooperis sama tasemel kui Mozarti või Tšaikovski puhul.
Lavastus oli samuti kantud ida-eksootikast, ehkki veidrate nüanssidega – osa tegevustikust tundus aset leidvat 1960ndatel või veelgi hiljem, osa aga 20. sajandi alguses (kui sellega muidugi ei tahetud öelda, et kõnealune kant oli lihtsalt muust maailmast nii palju maas). Sama kehtib kostüümide kohta – sarid ja sarongid segatuna t-särkide ja triiksärkidega. Ja pärlipüüdjatega on sel ooperil pealkirjast hoolimata siiski pistmist üsna vähe, ka libretos mainitakse neid vaid paaril korral, pigem on see taustateadmine.
Ent siiski oli see kõik väga värskendav. (★★★★☆)

Marjakook

Marjakook kaerajahuga
(mugandatud tootepakendilt)

Põhi:
120 g võid
100 g suhkrut
1 muna
180 g täistera-kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g sügavkülmutatud mustikaid ja vaarikaid
2 tl tärklist
2 muna
200 g hapukoort
1 sl suhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks ja suru 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on pehme, siis õnnestub see kõige paremini märgade kätega.
Sega külmunud marjad tärklisega ja jaota tainale. Klopi munad lahti, sega hapukoore ja suhkruga ning vala marjadele. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri kreeka jogurtiga.

IMG 7003 - Copy_640

Üksindus ja üksildus ja Delia Smithi sidrunikook

2016. aasta esimese päeva õhtu. Ilm külmaks läinud. Aastavahetuse peo jäljed koristatud. Külalised laiali sõitnud. Tulin saunast ja kustutasin kõik tuled majade ümber, nii et Linnutee üle taeva jäi ainsaks valgusallikaks ja seisin seal taevasse vahtides, kuni külm liiga ligi tikkus. Õhk tumeda metsamüüri kohal sädeles, aga vaikus polnud ometi täielik vaikus – tähed helisesid külma käes. Langevaid tähti polnud tarviski, teadsin et soovid täituvad nendetagi.

Taas üks täiuslikke iseolemise hetki.

Eelmine postitus tekitas rõõmustavalt palju tagasisidet – kirja teel, kommentaarides, fb-s. Aitäh! Tagasisidet ei ole minu jaoks kunagi liiga palju, pealegi on huvitav teada saada, mida inimesed märkavad, millele tähelepanu pööravad või ka milliste detailide põhjal blogijast enda jaoks mingi pildi kujundavad.

Kui olin eelmise aasta hetkede postituse lõpetanud ja avaldanud, jäin järgmisel varahommikul järele mõtlema, mida see siis õigupoolest kõige enam räägib ning tõdesin, et kui teatud nurga alt vaadata, siis räägibki – üksinduse olulisusest eelkõige. Mitu inimest, kes mulle kirjutasid, tõid välja sama aspekti, küsides, kui tugev peab olema, et selliseid üksi olemise hetki nautida.
Ja ma ei olnudki sellele õigupoolest kunagi niiviisi mõelnud. Et selleks kuidagi eriliselt tugev, sõltumatu või iseseisev olema peaks.
Introverdina on üksindus mulle hädavajalik, üksinduses ma taastun, puhkan, mõtlen, loon, analüüsin. Ma pole antisotsiaalne ega vihka inimesi, ma vajan ja hindan sügavuti minevaid inimsuhteid ja naudin ka suhtlemist ning mind huvitab väga, mida inimesed mu ümber tunnevad ja mõtlevad.
Aga ma pean regulaarselt käima end üksinduses laadimas. Sest kui ma seda ei saa, siis võib minust küll ajutiselt misantroop saada.
Valdur Mikita kirjutab, et kui eurooplane ei taha metsa minna, sest seal pole ühtegi inimest, siis eestlase suurim hirm metsas käies on, et seal on veel mõni inimene – mina olengi täpselt see eestlane ja nüüdseks oma introvertse loomusega rahu teinud.

Tegelikult on see aga ehk laiemgi teema, sest lisaks üksindusele on olemas üksildus ning need kaks ei ole sugugi mitte üks ja sama. Esimene neist on vabatahtlik ja positiivne iseendaga olek ega tähenda, et midagi oleks puudu; teine aga negatiivne valus ja soovimatu teistest eraldatuse ja ilmajäetuse tunne, rahuldamata soov jagada endale olulist. Üksindus on niisiis eelkõige füüsiline üksiolek, üksildus ilmutab ennast enamasti aga suhetes teistega. Üksindus on vajalik, üksildus on probleem.

Ja sestap ei tähenda üksinduse nautimine sugugi, et üksildus mulle täiesti tundmatu mõiste oleks. Tegelikult võiks paradoksaalsel kombel just (emotsionaalne, mitte sotsiaalne) üksildus ollagi märksõnaks, mis iseloomustab üht teist võimalikku vaatenurka eelmisele aastale – puudutada seda nähtamatut seina, mis ei lase sul püüdlusest hoolimata teisteni jõuda, tunda end rääkimas tundmatus ja mõistetamatus keeles, tajuda oma sõnu hajuvat teistele nähtamatus kirjas.

Tegelikult usun ma, et just emotsionaalne üksildus ongi kaasajal laiem probleem. Meil on hulganisti kommunikatsiooni lihtsustamiseks mõeldud vidinaid, sotsiaalvõrgustikud sadade “sõpradega”, aktiivne sotsiaalne elu ja veel aktiivsem arvutisuhtlus, aga see mitte ainult et ei välista, vaid pigem just soodustab enda üksildasena tundmist ning see, mis inimest laastab, on justnimelt emotsionaalne, mitte sotsiaalne üksildus. Ma arvan, et selle üle tasuks mõnikord mõelda.

Ja veel üks vaatenurk mu eelmisele aastale alles hakkab endast akuutset probleemi kujutama. Nimelt asjaolu, et mul on kuus keskmiselt üks vaba päev. Muidugi ei ole see kõik seotud mu põhitööga. Muidugi ei kujuta see kõik endast ebameeldivat kohustust. Muidugi ei ole kõik töötamise päevad kaheksast viieni piiritletud. Muidugi on võimalik täiendava võimlemise ja korraga mitmes kohas viibimise abil teha ühest vabast päevast kaks.
Aga see ei muuda olematuks fakti, et olen mõned head aastad tagasi seda üks-vaba-päev-kuus-on-küll-lähenemist juba proovinud. See lõppes halvasti. Ja ma tunnen end piisavalt hästi teadmaks, et pole vaja seda uuesti katsetada, veendumaks et see lõpeb täiesti kindlasti halvasti ka teisel korral. Mitte kohe muidugi, mul on kaunikesti kõrge valulävi ja omajagu pikk kannatus, mistõttu ma ühtegi hoiatust õigel ajal kuulda ei võta.
Võib-olla see ongi midagi, mida peaks endale 2016. aastaks esmajoones lubama. Et ma ei astu uuesti sama reha otsa.

Muusika: Tindersticks “Sometimes It Hurts”

Delia Smithi sidrunikook

Sidrunikook
(allikas: Delia Smith)

Tainas:
175 g nisujahu
40 g tuhksuhkrut
75 g pehmet võid
1 munakollane
1 sl vett

määrimiseks 1 munavalge

Täidis:
5 sidrunit
5 muna
150 g suhkrut
2 dl 35% rõõska koort

Pane taina ained köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Sõtku tainas palliks ning pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli lahti ning kata 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja küljed. Torka põhi kahvliga läbi ning pintselda üle munavalgega. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minuit.
Täidise jaoks riivi sidrunitelt koor ja pressi välja 2 dl mahla. Klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa sidrunikoor ja -mahl ning rõõsk koor (vahustamata). Sega ühtlaseks, vala eelküpsetatud tainapõhjale ning küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Delia Smithi sidrunikook

Valitud hetked 2015. aastast

Eelmise aasta lõpus pidin tõdema, et polnudki. Hetki, millest kirjutada. Võib-olla neid polnudki üleüldse. Võib-olla ma lihtsalt ei märganud. Võib-olla olin aasta lõpuks unustanud.
Et see enam korduda ei saaks, tegin endale ülesandeks 2015. aastal iga päev vähemalt üks hetk kinni püüda. Mõnel päeval kogunes mitu hetke. Mõne päeva kõige parem hetk oli, et see päev sai läbi.
Siin nad on, valitud hetked ja mõttekillud 2015. aastast. Ilusad. Head. Nukrad. Õnnelikud. Pikad või vaid silmapilgu pikkused. Mööduvad või jäävad. Alati mõtlema panevad. Alati puudutavad. Hetked, mis on küll lihtsad, ent millega tegelikult mõõdetakse elu.
Muidugi sõltub see valitud vaatenurgast. Kõik võis olla nii. Aga võis ka hoopis teisiti. Ent sellest teisest osast ei pea rääkima, kui siin on see, mida ma tahan mäletada.

Kevad - Spring_640

Ühel heal hommikul avastad lõpuks, et seda meest jääd sa mingil moel alatiseks armastama, aga samas tead äkki selgelt, et kõik, mis teile selles elus ühisosaks võis saada, on juba pöördumatult möödas. Ent nüüd on see ainult õrn-armas-nukker-õrn teadmine, mis enam haiget ei tee. Teadmine sellest, et isegi lõpuks kaotatuna on armastus alati võidetud. Alati. (05.01)

Aprill? Ei, veebruar. Aga nii aprilli moega. See lõhn. Ja valgus. Päike läbi udu. Tihaste laul, kui ma hommikul tööle kõnnin. (26.02)

Esimest korda sel aastal oli päike piisavalt kõrgel, et paista üle majakatuste mu kabineti aknasse ja jätta oma soe paitav puudutus mu külmetavale õlale. (19.03)

11025903_805264359511491_2050905704700621185_o

Hooaja esimesed 25 kilomeetrit. Sinisemast sinisem taevas, päikesepaiste ja alles poripruunid põllud ja kõrgel põldude kohal lõokeste laul. Vee vulin kraavides ja ise nagu kevadisele aasale lastud vasikas. (15.03)

Kas istutamine pole maailma kõige lootusrikkam tegevus? Nii palju toredaid taimi leidsid täna kasvuhoones oma koha. Maasikad õitsevad. Kõik on veel ees. Kõik. (26.04)

Õhtu otsa lugesin vanu kirju. Ja pärast sain keset ööd äkki aru – et kui sind poleks mitte kunagi mu elus olnud ja ma oleksin pidanud kõik välja mõtlema, siis ei oleks ma seda suutunud. Ma ei oleks mitte iialgi osanud sind välja mõelda. (09.05)

Uus parfüüm. Sule silmad. Hinga. Mingi mõrkjasmagus nüanss selles lõhnas tuletab elus-ehedalt meelde ühe ülikoolikevade. Nood tudengipäevad. Õitsvad kirsid. Ühe sinise T-särgi ja mustad püksid, mida ma siis alalõpmata kandsin. Ja EPA klubi ja mustasõstraveini ja “Põhjala saarte hääled” ja hommikusse venivad ööd ja põlvini mere. Lõhnamälu jõud. (15.05)

Always the years between us. Always the years. Always the love. Always the hours. (Virginia Woolf) Naeratad. Oled üle. Teeskled positiivsust ka siis, kui seda ise ei tunne. Toetad teisi, aga igatsed ise õlga, mille najale toetuda. Korrakski. Naeratad.
Tead, et ikka veel on see tema. Ainult tema. Alati tema. See auk, mis jäi maailma temast, see auk, millesse keegi teine täpselt ei sobitu, aga millesse sa mõnikord ööpimeduses ise ettevaatamatult kukud. (17.06)

Mingi kummaline virvendus… on’s midagi tõesti teoksil? Esimest korda elus ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei defineeri. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lasen sellel lihtsalt olla. Habras ja õrn. Vaevutajutav virvendus. Aga ta on olemas. Julgen tunnistada. Üle nii pika aja. Liiga pika. (01.07)

raba

Ronid redelist alla. Jood kohvi. Paned autosse kummikud, mõned plastämbrid, noa, nöörikera ja pudeli vett. Pargid metsaserva. Kõnnid kaugemale ja lähemale. Rabaserva. Metsa ja raiesmikule. Meel puhkab. Peas pole ühtegi ülearust mõtet.
Tagasi tuled alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Puhkuse esimene päev. Puhkuse kõige parem päev. (25.07)

Istudes ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulates ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadates tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõeldes kõigest sellest, mida sa oleksid nii väga tahtnud igavesti hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas – see ongi saudade. (09.08)

IMG 6505_800

Tavapärasele rattaringile lisandus täna veel kaheksa kilomeetrit. Ma lihtsalt ei raatsinud koju minna. Lõhnad, valgus ja värvid, mu tajud ja laisad mõtted, mis tulevad – ja lähevad rahumeelselt, kui ma neid endaga kaasa ei võta. Augusti soe sume salapära, põllud ja küpse vilja lõhn, metsa taha vajuv päike ja teisel pool kõrgemale kerkiv kuu.  See pole sport, see on meditatsiooon. (24.08)

See hetk, kui ilma igasuguse hoiatuseta takerdub su pilk äkki pikkadeks sekunditeks kellegi teise pilku. Aeg lakkab olemast. Maailm lakkab olemast. Selle viivu jooksul jõuab terve hulk mõtteid läbi su pea tormata.
On see SEE, tabab siis nii välk, tabab siis nii soome puss? küsib üks.
Kõik on ju nii vale, aeg on täiesti vale, see inimene on täiesti vale, tõrjub teine – kaine mõistuse hääl ehk.
Kuidas, olen ma siiani pime olnud? pärib kolmas.
Lubasid ju, et ei iial enam, tead isegi, millega see lõpeb, sõnab neljas hääl – hirm on võib-olla ta nimi.
Võib-olla on see üksnes ettekujutus, pareerib viies kahtlevalt.
Aga vähemalt ilus ettekujutus, täiendab kuues.
Ent üks nendest paljudest häältest – seitsmes, või kolmekümne kolmas, võib-olla südame hääl, võib-olla mõni muu – ärgitab ometigi: ära kõhkle, ära tingi, hüppa! (03.09)

Rattasõidu peaaegu joovastavat vabadust jooksmine ei anna. Aga mingi võlu on selles siiski – sammude ja hingamise rütmis; lehtedes jalgade all; rõõmus omaenese kehast, täiskuus, mis paistab nõnda, et otsmikulampi polegi vaja süüdata; ja minu ammuses täiskuumuusikas – Apocalyptica versioonis Metallica laulust “Nothing Else Matters”. Millelgi muul polegi tähtsust. (27.10)

Tööpäevaõhtune autode vool läbi kesklinna. Märg asfalt, tulede peegeldused ja tuuleklaasile lendavad vahtralehed. Ja autoraadios Kilari „The Kiss“.
Mäletad, kui lihtne see oli? Ületada lubatu ja keelatu õhkõrn piir. Üks hetk, üks puudutus, milles maailm teiseks murdub, kaine mõistus sind korraga hülgab ja seal sa äkki oledki. Vabalangemises. Teisel pool piiri. Tundmatul maal. Nii lihtne.
Teades, et tagasi minna ei saa. Olnut ei saa enam olematuks muuta. Olematuks teeselda. Olematuks vaikida. See džinn ei lähe enam pudelisse tagasi. Aga ta on petliku loomuga tegelene. Peab ta oma sõna või kaob itsitades nelja tuule poole lubatud kolme soovi täitmata? (30.10)

Reede õhtu. Teen oma jooksutiiru, kõrvaklappides retropopp ning “You To Me Are Everything” seab mu rütmi, kui jooksen otse ees taevakaarel paistva Suure Vankri poole. Miski ajab mind naerma ja kuigi ma ei tea, miks, või kui kauaks – võib-olla vaid hetkeks – tunnen end äkki ütlemata õnnelikuna. (20.11)

Kujutlusvõime ei jõua iialgi elule järele. Mitte iialgi. Sa võid mitu aastat paluda, nõuda, nutta, naerda, kukkuda ja taas tõusta, loota ja lootust uuesti kaotada, aga mitte kui midagi ei juhtu. Kõik on sulle suletud. Elu on kangekaelselt vait. Kuni lõpuks väsid vastupanust ja omaenese uhkusest, lepid ning usud, et see oligi su õppetund.
Võib-olla oligi, sest siis tuleb elu, nagu muinasjutukuningas, kel üks silm naeris, teine nuttis, ja ulatab sulle soovitu. Aga sina ei tea enam, kas tahad või mida sa tahad ja kas sa naerad või nutad.
Nutad selle pärast, kes mitte iialgi ei pidanud sind nutma ajama. Kilde aitab kokku korjata viimane inimene, kellest sa seda oodanud oleks. Ja naerma paneb ta sind, aga ometi teeb see su südame nii raskeks, sest sa tead juba midagi, mida tema veel ei tea. Midagi, mis peaks sind õnnelikuks tegema. Ent miks tunned sa siis äkki hoopis ootamatult puudutavat nukrust? (23.11)

IMG 6514_640

Kui üks kuradi kohustus ajab kogu aeg teist taga, siis lõpuks viskab kõik üle, kõik jääb pooleli ja sina sõidad maale. Laod puid riita ja naudid tööd, millel on silmaga nähtav mõte ja tulemus. Käid naaber-koeraga oma kodustatud metsas. Pärast teed tule ahju ja pliidi alla, Klassikaraadio mängib Mozartit, sina loed köögilaua taga Valdur Mikita uut raamatut. Alles pärast südaööd lähed sauna, istud üksinda laval, kuulatad tõusvat tormi ja tunned, et kõik on täpselt nii, kui peab. (05.12)

Võib-olla oli see nooruse uljus, võib-olla uhkus, võib-olla hirm, mis lubas kunagi nii palju käest pillata, nii palju tingimusi seada, ennast liiga heaks või mitte piisavalt heaks uskuda. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saad aru, et armastust antakse elus jaopärast. Nii et kui ka ainult natuke ja ainult ajutiselt antakse –  ära jäta kaasa minemata, kui armastus sulle kutsuvalt viipab. (14.12)

Soovin kõigile teilegi uueks aastaks palju armastust, palju puudutavaid, aega peatavaid, elusuurusi ja elust suuremaid hetki ning oskust neid märgata! 

Muusika: Dakota Suite & Emanuele Errante “The North Green Down VI”

mesipuupoole_640

Piparkoogi-napooleonikook

Aasta lõpp on ligi ja kisub kokkuvõtteid tegema. See tegevus jääb siiski edaspidiseks, ent detsember tuli kummaliselt teisiti ja elu üle imestamata jätta ei saanud kuidagi. Järjekordselt pidin tõdema, et kujutlusvõime on reaalsuse kõrval täiesti hale amatöör.
Ilmselgelt võidakse sulle anda küll, mida sa oled palunud, aga mitte hõbekandikul ja mitte sugugi sinu tingimustel ei serveerita seda ning lõpuks sa ei tea enam üldse, kas nutta või naerda või teha mõlemat. Selle võid ise juurde kujutleda, kuidas keegi kuskil peab peenikest naeru ja jälgib sinu rähklemist. Oled õnnelik ja oled nukker ja inimeste rollid su elus on täiesti pea peale pööratud.
Ent siiski – üle mitme aasta tundsin taas läbi müüri minemise tunnet, kohati vaid ja kunagisest nõrgemana, aga ometi vaieldamatult olemas olevana.

Nüüd on jõulud lähenemas ning kogu see trall läheb iga aastaga järjest tüütumaks. Järjest raskem on uskuda, et keegi sellest ka tõelist rõõmu tunneb, mitte ei lähe lihtsalt vooluga kaasa, ostes, tarbides, hulludes, täites kohustuseks muutunud kombeid, kaotades aru ja püüdes saavutada mingit müstilist harmoonilist täiuslikkust – sest on ju jõulud ja siis peab seda ja teist ja mida kõike veel ning kogu jõuluaeg peab olema üks lõputu “Love Actually”. Niiviisi hangitakse endale tohutu stress ja aetakse stressi ka kõik ümberringi, nii et sellest ülihelgest piparkoogilõhnalisest täiusetaotlusest saab hoopis konfliktide allikas, milles tüli tekib nii tühjast, et see argipäeval sootuks märkamata jääks.
Ja kingitused on veel omaette teema. Ma ei saa enam ammu aru, miks on täiskasvanud inimestel tarvis üksteisele mõttetut pudi-padi kinkida, sealjuures mitte sisemisest soovist ajendatuna, vaid sellepärast et peab ju. Midagi ei pea. Kingitusel on ainult siis mõte sees, kui see on südamest tehtud, just see asi, just sellele inimesele.
Minule meeldib kõige rohkem, kui kingitakse oma aega. Kvaliteetset aega. Jagamatut tähelepanu. Ühiseid elamusi ja emotsioone, millest saavad ühised mälestused.
Aga et mul siiski on just nüüd tahtmine blogi lugejatele tänutäheks siit läbi astumise eest kinkida ka midagi muud peale oma aja, läheb siinkohal loosi üks Toidutegu 2016. aasta kalender. See on mu enese kujundatud ning sisaldab peale retseptide ja fotode ka väikesi tarkuseteri, kuidas elu helgemaks muuta.

Clipboard

Kalendri võitmiseks palun jäta endast märk maha selle postituse kommentaaridesse. Ma ei anna ette mingit küsimust või teemat, kirjuta lihtsalt sellest, mis parajasti mõtteis esikohal on ja väljendamist vajab. Aega selleks on 15. detsembrini, võitja selgub 16.12.

Muusika: Tord Gustavsen Trio “The Ground”

Piparkoogi-napoleon

Piparkoogi-napooleonikook* pohlamoosiga

Tainas (Nami-nami piparkoogitainas):
125 g suhkrusiirupit
85 g suhkrut
pool pakki piparkoogimaitseainet
125 g võid
1 muna
300 g täisteranisujahu
1 tl söögisoodat

Kreem (sellest Napoleoni koogist):
0,5 l piima
150 g suhkrut
2 sl jahu
2 muna
100 g võid
1 tl vanillisuhkrut
1 sl konjakit

300 g pohlamoosi

Tainas tee valmis eelmisel päeval. Selleks kuumuta potis siirup koos suhkru ja piparkoogimaitseainega keemiseni. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda. Lisa ükshaaval munad. Sega sooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-või-munasegule. Sõtku tainas hoolega läbi, paki toidukilesse ja hoia külmas.
Jaota tainas 5 võrdseks osaks. Rulli iga osa õhukeseks kettaks ning küpseta neid 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase jahtuda ning lõika taldriku abil ühesuuruseks. Lõigatud servad hoia alles.

Kreemi jaoks vala kastrulisse 400 ml piima, lisa suhkur ja tükeldatud või ning kuumuta segu keemiseni, aeg-ajalt segades. Sega omavahel vispliga 100 ml piima, munad, jahu ja vanillisuhkur. Vala segu keeva piima sisse. Kuumuta madalal tulel samaaegselt vispliga edasi segades, kuni kreem pakseneb. Lõpuks lisa hulka konjak. Lase kreemil jahtuda.
Pane iga tainaketta peale kiht kreemi ning kahel kettal kreemikihi peale ka moosikiht. Ära lõigatud servad tükelda sõrmede vahel ja puista kõige pealmise kreemikihi peale kaunistuseks. Lase koogil üle öö jahedas seista.

Piparkoogi-napoleon_640 (1)
*Kui kedagi see kirjakuju imestama paneb, siis nii on täiesti korrektne – õige on kirjutada kas ‘Napoleoni kook’ või ‘napooleonikook’.

Me armastame ooperit! 5. osa – metsosopranid ja kontraaldid. Sibulagalett kah

Viimasena võtame ooperihäälte sarjas vaatluse alla madalad naishääled. Metsosopran oma mahlakas väljendusrikkuses on minu jaoks huvitavam hääleliik kui sopran. Hääleulatus on neil soprani ja kontraaldi vahel, lisaks on iseloomulik sopranist tumedam ja raskem tonaalsus. Tüüpiliselt võib neid liigitada koloratuur-, lüürilisteks ja dramaatilisteks metsodeks.

Koloratuur-metsosoprani rollid nõuavad nii väljendusrikast madalamat registrit kui ka võimet laulda kiireid kaunistatud käike ülemises registris. Tüüpiliseks näiteks on Rosina aaria “Una voce poco va” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Joyce DiDonato.

Ameeriklanna DiDonato on praegu ooperimaailma säravamaid lauljaid, põnev artist, kes on eelkõige tuntud Rossini, Mozarti ja Händeli rollides. Rosina aaria on headele lauljatele tänuväärne võimalus demonstreerida oma tehnikat, kehvadele lauljatele – neile käib see lihtsalt üle jõu. Siin nähtav on esmaklassiline esitus.

Teiseks näiteks on Tuhkatriinu aaria “Non piu mesta” Rossini ooperist “La Cenerentola”, laulab Cecilia Bartoli.

Cecilia Bartoli oli üks esimesi tõeliselt suuri ooperistaare, kelle kuulsus ooperilavadelt palju kaugemale ulatus. Tuntud oma pulbitseva energia ning kolme ja poole oktavilise ulatusega äärmiselt liikuva hääle poolest, teenib ta kriitikutelt endiselt ülivõrretest kubisevaid kiiduavaldusi.

Lüürilistel metsosopranitel on pehme, aga tugev hääl, ent pole koloratuurmetsode paindlikkust ega dramaatiliste metsode hääle suurust, reeglina on see kõige sobivam hääl ka nn püksikandja rollidele (meestegelane, keda esitab naislaulja, tavaliselt metsosopran).

Heaks näiteks on muidugi tuntuimate ooperiaariate hulka kuuluv Carmeni aaria “L’amour est un oiseau rebelle” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Elīna Garanča.

Carmen on roll, mille puhul publikul on tavaliselt kindel ettekujutus, milline on see “õige” Carmen, samuti on rollitõlgendusele oma jälje jätnud kõik kuulsad solistid, kes seda laulnud on, nii et ime on, et keegi seda üldse veel oma repertuaari võtta julgeb. Põhiline oht ei olegi ilmselt vokaalne, vaid peitub ülemängimises – Carmeni seksapiil ja endastmõistetav enesekindlus, et ta võib saada iga mehe, keda suvatseb tahta, peab tulema seestpoolt, mitte elu eest näitlemisest. Vokaalselt on aga Carmeni äärmuslikult vastakate suurte tunnete väljendamiseks vaja kasutada kõikvõimalikke hääleefekte, nii et see laulmine on väga erinev näiteks bel canto stiilist. Lätlanna Elīna Garančale ette heita pole vähimatki, suurepärane laulja, ilmselt praegu ka nr 1 Carmen.

Püksikandja rolli näiteks on Cherubino ning tema aaria aaria “Voi che sapete” Mozarti ooperist “Figaro pulm”, laulab Susan Graham.

Cherubino ongi ehk püksikandja rollidest tuntuim pakkudes lauljatele mitmeid tõlgendusvõimalusi naiivsest noorukist küpsema võrgutajani. Nagu teistegi püksikandja rollide puhul, tasub siingi meeles pidada, et lauljalt ei oodata, et ta paneks publiku uskuma, et näeb meest, publik on ja peabki olema täiesti teadlik, et ta näeb naist, kes esitab mehe rolli.
Susan Graham ongi eriti tuntud püksikandja rollide poolest Mozarti ja R. Straussi ooperites.

Dramaatilise metsosoprani leian ma isiklikult sellest hääleliigist olevat kõige huvitama ja nauditavama, reeglina on neil väga sügav, väljendusrikas ja jõuline hääl.

Heaks näiteks siin on Dalila aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” (“Softly awakes my heart”) Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila”, laulab Olga Borodina.

See on üks tuntumaid ja kaunimaid metsosoprani aariaid (ja ka üks mu enda lemmikuid), olles muidugi ühtlasi korralikuks väljakutseks solistidele, kuna nõuab  suures ulatuses legato-laulmist. Olga Borodina oma majesteetliku ning kogu ulatuses väga nõtke harmoonilise häälega teeb seda muidugi suurepäraselt. See lihtsalt ei saa mitte kedagi külmaks jätta, arvan ma.

Kontraalt on kõige madalam naishääl, samas ooperihäälena kõige haruldasem, nii et tavaliselt esitavad neid rolle dramaatilised metsosopranid.

Esimeseks näiteks on siin Orfeuse aaria “Che farò senza Euridice” ooperist “Orfeus ja Euridice”, laulab Janet Baker.

Selle ooperi iga etendus saabki olla ainult nii hea, kui hea on Orfeuse osatäitja. Kuulsa lüürilis-emotsionaalse aaria “Che farò senza Euridice” laulab Orfeus tagasiteel allilmast, kui on vaatamata keelule tagasi vaadanud ning Euridice oma süül igaveseks kaotanud. See ei ole mitte leina vokaalne väljendus, vaid lein ise, inimliku kurbuse tipp.
Janet Baker kuulub kindlasti 20. ajandi suurimate lauljate hulka ning oleks väärinud märksa suuremat tuntust, ent kahjuks puudus tal värvikas elulugu, samuti loobus ta laulmisest juba 56-aastaselt, olles alles oma võimete tipul.

Teine suurepärane näide on Azucena aaria “Stride la vampa” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Viorica Cortez.

Azucena on Verdi loomingus keerulisim ning virtuoosseim aldi/metsosoprani roll ning võib vabalt olla kogu ooperiloomingu üks kättemaksuhimulisemaid karaktereid, mis eeldaks ka mõnd suurt aariat, kuid “Trubaduuris” on vähe eraldiseisvaid aariaid, nii et Azucena üks mõjusamaid etteasteid duettide kõrval ongi ülimalt dramaatilise laenguga canzone “Stride la vampa”, mis kasutab kõiki dramaatilise hääle võimalusi.
Rumeenia päritolu metsosopranit Viorica Zortezi nimetati ka 20. sajandi Carmeniks, kuna see oli üks tema hiilgerolle.

Kolmandaks ei saa mainimata jätta Ulrica aariat “Re dell’abisso affrettati” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Ewa Podles.

Siin on taas tegemist ühe ooperiloomingu jõuliseima stseeniga, kuigi Ulrica ongi laval vaid selle ühe stseeni jagu. Poola lauljanna Ewa Podles on rariteet, kuna tegemist on tõepoolest kontraaldi, mitte metsosopraniga. Hääle ulatuse (ainult natuke liialdades – baritoni registrist soprani registrini) ja maskuliinse võimsuse tõttu on teda nimetatud ka tõeliseks loodusjõuks, samas on ta hääl siiski väga paindlik.

Ülejäänud ooperihääled: tenor, bariton, bass, sopran.

Sibulagalett

Sibula-galette
(veidi muudetuna Farmi kalendrist)

Põhi:
240 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
150 g maitsestamata toorjuustu
4 sibulat
praadimiseks õli
50 g riivitud parmesani

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, lisa toasoe või, seejärel hapukoor ning sega ühtlaseks. Rulli küpsetuspaberi peal suureks ümmarguseks kettaks ning määri peale toasoe toorjuust, jättes ääred katmata.
Tükelda sibul ning prae õli sees klaasjaks. Jaota pirukapõhjale ning raputa üle riivitud parmesaniga. Keera tainaservad täidise peale. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit.
Sibulagalett

 

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Neljapäeva õhtul tuli paks pehme udu, mähkis Tartu endasse, neelas kõik inimesed, hooned, hääled ja värvid ja muutis Toomemäe ning Emajõe-äärsed pargid võlumetsaks. Mina otsisin, joogamatt kaenlas, teed parklasse ja ootasin kogu aeg, mil ma nende nõiutud puude vahel mõnd hõbedast ükssarvikut kohtan.
Ei kohanud.

Eile unustasin leiva ahju panna. Juuretis oli ka olnud natuke uinuvas olekus, sest vahepeal polnud mitu nädalat aega olnud leiba teha, nii et õigupoolest polnud sellest midagi – tavaliselt paneb leib unustamist pahaks ja asutab end mõne aja pärast vormist lahkuma. Nii et leib läks eile ahju õige hilja ja tuli välja veel hiljem. Aga see et kell on 11 õhtul, ei tähenda ju, et peaks endale keelama sooja leiba võiga.

Õhtuti on tulede peegeldused, tuuleklaasile lendavad lehed ja oma mõtted tööpäevalõpu kesklinnaliikluses. Joogatarkus teab, et energia läheb sinna, kuhu läheb mõte, nii et mõtteid ei maksa siiski igale poole lasta, kuhu nad omatahtsi tikuvad.
Mõnikord ununeb hirmust hingaminegi, sest püüd planeerida üht nädalavahetuse üritust teeb selgeks, et esimene võimalik aeg on veebruari alguses ning korraga tuleb kõik meelde. Kõik. Mõni peab selleks päris põhjas ära käima, et õppida vähem tegema,  ei ütlema ja piire seadma, aga vist isegi see ei anna veel garantiid, et mõne aja pärast samasse ämbrisse ei astuta.

Vahepeal proovisin infotehnoloogiapaastu – reede õhtul panin töö juures arvuti kinni ning kuni esmaspäeva hommikuni – ei mingit arvutit, ei mingit internetti. Mul on muidugi lihtne, sest mul on kiviaegne mobiiltelefon, mis ei lähe internetti ka sundides, ning pool tollest nädalavahetusest veetsin jumalikus paigas, kus ka 4G netipulk näitab signaali tugevuseks 0%.
Pealegi ei kasuta ma ka kodus olles läpakat kunagi näiteks magamistoas, nii et õigupoolest ei tähenda internetipaast mu jaoks mitte sõltuvuse murdmist, vaid natuke harjumuste piiride nihutamist või lihtsalt paremat planeerimist, sest suurem osa mu töödest käib õnnetuseks ikka arvutis ja nii on enne, pärast või keset töötegemist liiga lihtne sinna niisama aega surnuks lööma jääda.
Ja aja surnuks löömine internetis on halb, sest see käib raamatulugemise arvelt, aga et mul on praegu lugemisperiood ja et ma loen tavaliselt mitut raamatut paralleelselt, siis on ilmselgelt tarvis selleks rohkem aega reserveerida.

Aga rõdul õitsevad alles roosid ja õigupoolest on mul tunne, et midagi ilusat võib olla teel.

Muusika: Max Richter “Tartu piano”

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Põhi:
175 g kaerahelbeküpsiseid
70 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
25 g suhkrut
2 muna
2 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl
6 sl vaarikamoosi

Hapukoore-sidrunikate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 sidruni riivitud koor

Vaarikamoosikate:
200 g vaarikamoosi
4 cl vaarika- või tsitruselikööri
2 sl chia seemneid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained (välja arvatud vaarikamoos) omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale, tõsta lusikatäiehaaval peale vaarikamoos ja sega kergelt ning ebaühtlaselt läbi. Küpseta 160-kraadises ahjus 35 minutit (kook jääb veidi võbisev). Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunikoor, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 6-7 minutit. Lase koogil jahtuda. Sega vaarikamoos likööri ja chia seemnetega ning vala koogile. Lase enne serveerimist üleöö jahedas seista.

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

“Othello” ja porgandi-apelsinikeeks

Ooperihooaeg jätkus laupäeval Verdi hilisema perioodi meistriteosega “Othello” Bartlett Sheri lavastuses ning nagu kohaliku ooperipubliku teatavaks meelehärmiks üldiselt tavaks, taas eurooplastest solistidega – Aleksanders Antonenko (Othello), Sonya Yoncheva (Desdemona), Željko Lučić (Jago), Dimitri Pittas (Cassio). Ooper võeti esietendusel 1887. aastal väga hästi vastu ning seda peetakse siiamaani parimaks muusikaliseks draamaks. Mitmete teiste Verdi tuntud töödega sarnast populaarsust see aga ei ole saavutanud, seda peamiselt solistidele esitatavate kõrgete vokaalsete nõudmiste pärast, mistõttu “Othellot” lavastatakse harvem, samuti on selles vähe eraldiseisvaid aariaid.

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Othello on Verdi tenorirollidest keerukaim, nõudes suure ulatusega võimast häält, seepärast lähenevad tenorid sellele teatava ettevaatusega. Ning kuna dramaatilistest tenoritest on niikuinii alati karjuv puudus, siis tuleb Läti tenorit Aleksanders Antonenkot juba julguse eest kiita – tenoreid, kes Othello partiiks suutelised, on tegelikult vaid käputäis ning Antonenko tõestas nende hulka kuulumist. (Rääkimata sellest, et igaüks, kes üldse söandab Othello oma repertuaari lisada, peab paratamatult ära kannatama võrdluse ikoonidega nagu Jon Vickers ja Plácido Domingo.)
Miskipärast arvatakse tihtipeale, nagu peaks Othellot tingimata väga valjusti laulma. Tegelikult ei pea. Verdi kirjutas sellesse partiisse hulganisti pianissimoid, mille taustal vokaalsed ja dramaatilised kulminatsioonid seda enam mõjule pääsevad. Kui tenor aga kogu ooperi vältel peamiselt kõvasti lärmi teeb, siis läheb osa dramaatilisest väljendusrikkusest paratamatult kaduma. Antonenkol oli see sama probleem, ta hääleaparaadil tundus põhimõtteliselt olevat ainult üks käik, ehkki esimeses duetis Desdemonaga (“Quando narravi” – katkend) läheks vaja palju enam lüürilist väljendusrikkust.
Ent tema probleem pole siiski laulmises, vaid näitlemises – ta on laval staatiline ning suhteliselt emotsioonitu kivinägu, ilmutades peamiselt nürile noale omast tundepeenust. Othello raevu suutis ta veel edasi anda, ent meeleheidet või kurbust küll mitte, rääkimata peenematest emotsionaalsetest nüanssidest. Ilmsesti ei õnnestunud tal seetõttu ka saavutada publiku kaastunnet või mõistmist oma kangelase suhtes, mida hea näitleja Othello rollis kindlasti suudab.
Vokaalselt oli see ometigi suhteliselt tugev sooritus, Antonenkol on potentsiaali küll ja veel ning igatahes ta tõesti püüab, kui ka veidike värvingut puudu jääb.

Vaid 33-aastane Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva tegi ses lavastuses oma debüüdi Desdemona rollis ja see oli üks õige paljulubav debüüt. Kuna tegemist on ooperikontekstis ikkagi väga noore lauljaga, siis pole tal muidugi veel diivalikke stampe tekkinud, seetõttu keskendus ta tõepoolest rollile ja laulmisele, mitte ei võtnud mingeid maneristlikke poose.
Desdemona on õilsaim kõigist Verdi kangelannadest (ehk vaid “Don Carlo” Elisabeth on võrreldav) ning seetõttu pole ebasümpaatseid Desdemonasid niikuinii olemas, ent Yoncheva portreteeris oma tegelaskuju erakordse väärikusega ning laulis täiesti vabalt ja veatult, samas polnud tema Desdemona sugugi mitte vaid jõuetu  ja haavatav ohver.
Teatud mõttes on “Othello” kulminatsiooniks Desdemona kaks viimast, väga kaunist aariat “O Salce, salce” (“The Willow Song” – katkend) ja “Ave Maria”, mille Yoncheva kandis ette ingelliku õrnusega, ehkki muidu on tal üpris märkimisväärse ulatusega võimas hääl, mistõttu võib ka arvata, et teda ootab suur tulevik. Vokaalselt on meil juba praegu tegemist väljakujunenud artistiga, kuid dramaatiline isikupära on küllap  veel lisandumas.

Jago roll pole vokaalselt Othello omast sugugi lihtsam, pealegi viibib  Jago praktiliselt kogu aeg laval, sestap huvitas mind väga, kuidas Serbia bariton Željko Lučić teda portreteerib. Kogu oma lugupidamise juures olid mul mõningad kahtlused. Ma pean Lučićit suurepäraseks Verdi baritoniks (ta on ka üks väheseid, kelle koolitus oli algusest peale Verdi repertuaari sihitusega), aga mõnikord kaldun nõustuma kriitikutega, kes väidavad, et tal on teatud rollide jaoks liiga ilus hääl (jah, ooperis on selline asi täiesti võimalik).
Pealegi arvasin, et Lučići tavapärane elegants – mida kõigi ülejäänud Verdi kaabakate puhul võib mõista, sest neid juhib enamasti miski muu, armukadedus või (ka õigustatud) kättemaksuiha ning oma räpased teod saadavad nad üldiselt korda ise – ei tööta Jago puhul, sest too on lihtsalt ühegi lunastava loomuomaduseta õel, salakaval ja südametunnistuseta intrigant, kes kasutab teisi oma marionettidena.
Ent selle asemel, et mõjuda ebaveenvalt, andis Lučići lahendus Jago rollile hoopiski uue mõõtme. Kui tavaliselt kipuvad Jago osatäitjad oma vokaalpartiile lähenema raevukas robustses võtmes, et vastanduda Desdemona hääle süütusele ja puhtusele, siis Lučići loomupäraselt ilus toon oli vaat et mõjusamgi, lastes Jago jõledal karakteril aimamisi paista elegantse vokaalpartii tagant ning tekitades niiviisi dramaatilise kontrasti. Ehkki lavastaja oleks võinud sellest enamatki välja tuua, oli väga värskendav näha niisugust rafineeritud kurjust, alati läheduses luuravat osavat jutumeest, sametise häälega külma ja kalkuleerivat manipulaatorit tavapäraste, tihti jämedakoeliste Jagode asemel.
Lučićil on kogu ulatuses väga ühtlane, forsseerimata, väljendusrikas hääl, laitmatu diktsioon ja väga sujuv legato ning dramaatilist laulmist parimas tähenduses pakkus ta kuulsas monoloogis  “Credo in un Dio crudel” (katkend), alustades täie võimsusega ning jätkates aaria edenedes ühe tasaneval häälel, mis kulmineerus peaagu sosinaga viimases fraasis ‘la morte è nulla‘.

Orkestrit juhatas kindla käega esmaklassiline dirigent Yannick Nézet-Séguin. “Othello” on Verdi loomingus üsna erandlik teos oma tihedama ja rikkalikuma orkestratsiooni tõttu, säilitades siiski ka kogu heliloojale iseloomuliku meloodilisuse. Samas on selles muusikas väga palju peeni nüansse ning sõltub täiesti dirigendist, kuivõrd need esile tõusevad. Nézet-Séguin keskendus väga oskuslikult detailidele, mitte volüümile ning tõusis sellega kahtlemata samuti üheks etenduse peaosaliseks.

Rohkem muusikalilavastajana tuntud Bartlett Sheri lavastuses tervikuna aga oli midagi veidrat, kohati tundus, et dramaatilised ja muusikalised kulminatsioonid ei olnud omavahel sünkroonis, mistõttu kõik jättis natuke staatilise ja äraoleva mulje. Läbipaistvad liikuvad seinad (nn klaaspalee) pidid nähtavasti edasi andma Otello keerukaid siseheitlusi – kõik liigub, kõik muutub, kõik on kõverpeeglis, mida uskuda? keda uskuda? – kuid aeg-ajalt tundus tenor nende tõttu sõna otseses mõttes veidike desorienteeritud olevat, justkui üritaks meelde tuletada, kus ta olema peab. Teise vaatuse võtmestseen (katkend), milles Jago õhutab Othello armukadedust, magamistuppa paigutatuna oli juba hoopiski pentsik. Ja see vältimatult tumedates toonides lavakujundus ning kostüümid… ausalt öeldes hakkavad need säärsaapad ja nahkmantlid (vähemalt Kalašnikove selles lavastuses küll ei olnud) natuke ära tüütama, ehkki ma üldiselt olen igasuguste lavastuslike veidruste suhtes üpris tolerantne, senikaua kuni need laulmist segama ei hakka.
Aga tegelikult mulle meeldis. (★★★★☆)

Porgandi-apelsinikeeks

 

Porgandi-apelsinikeeks

3 muna
200 g suhkrut
1 keskmine apelsin (u 200 g)
200 g porgandit
150 g võid
250 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit

Pese apelsin (võimalusel kasuta maheapelsini) hoolega puhtaks, poolita ja eemalda seemned, seejärel lõika koos koorega tükkideks ning purusta kõik blenderis või köögikombainis püreeks.
Koori porgandid ja riivi üsna peene riiviga. Sega jahu ja küpsetuspulber.
Vahusta toasoe või suhkruga, edasi vahustades lisa ükshaaval munad. Sega juurde jahusegu, seejärel riivitud porgand ja apelsinipüree. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud kandilisse keeksivormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Võta keeks ahjust ja jahuta restil.

Porgandi-apelsinikeeks

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris.