Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

Homme peab turule minema, mõtles mees. Seejärel asetas ta prillid kapile ja kustutas öölambi. Tumedad rulood akna ees varjasid vaate taevasse tõusnud kahele kuule. 
Äratuskell helises pool seitse. Nagu ikka, ärkas mees paugupealt virgena, tegi kiiresti kuuskümmend kätekõverdust ja seisis seejärel kolmteist minutit jääkülma duši all, kuni alumine naaber harjavarre või mingi sarnase riistapuuga vastu lage kolkima hakkas, sest teda varahommikune veepladin häiris. 
Spordiriided ülle tõmmanud, võttis mees seljakoti selga ja hakkas jooksma. Nende linnas turgu ei olnud, sestap käis ta värske aedvilja järel naaberasulas. Mis see nelikümmend kolm kilomeetrit siis joosta ei ole, ilus suvine hommik, linnud laulavad, udu hõljub põldude kohal, enne kui kõik kolm päikest tõusevad. 
Kakskümmend sekundit maratonijooksu maailmarekordist kiiremini oli mees turul, kus müüjad olid oma kauba välja ladunud ning ostjaidki sagis sel kellaajal juba üksjagu. Nüüdseks heaks tuttavaks saanud talunikult ostis mees lillkapsast. 
“Täna võtaks ühe.”
“No paneme ikka kaks,” käis farmer peale. 
“Olgu, paneme pealegi kaks, eks ta ikka ära kulub,” soostus mees vastu vaidlemata. 
Talupidaja viipe peale sõitis eemal seisnud veoauto ligemale ning leti kõrval logelenud paar poisivolaskit asusid kotte krusa kasti vinnama. 
Ega kaks tonni lillkapsast ei ole siiski niisama. 

Selle loo kirjutasin ma üleeile kohvikukirjutamise kokkusaamisel, kui ühe harjutuse eesmärgiks oli liialdamine. Need kirjatükid on muidugi puusalt tulistamine, seal aega mõtiskleda ja teksti lihvida ei ole ning see pole ka asja mõtteks. Lihvida võid hiljem. Seal tuleb pastakas paberile litsuda ja ajama panna, küll pärast paistab, mis välja tuli. Antud juhul laenasin käigu pealt Murakamilt kaks kuud ja ülejäänu tuli juba ludinal.
Kui see sõnadega mängimine ka midagi muud ei anna, siis surnud seisust välja aitab enamasti küll. On olnud neid kordi muidugi ka, kus tahaks lapse kombel jalgu trampida, pastaka käest visata ja röökida, et mina ei suuda ja ei saa. Eks kodus olles nii teekski – pastaka käest viskamist pean silmas, jalgu trampima ja röökima nähtavasti siiski ei hakkaks, sest kes sind ikka magustoidust ilma jätmise ähvardusega kirjutama sunnib.
Aga kui sa oled kambaga kirjutama tulnud, siis nutad ja kirjutad ja ime küll, hakkabki tulema jälle (eino muidugi, kui ikka ei tule, siis ei tule, ega see mingi inkvisitsioon ei ole). Ja lisaks vabastab see üpris hästi vajadusest kogu aeg midagi erakordset kuuldavale tuua.

Muidu polekski siin praegu üldse kirjutama hakanud, sest sõnu on ju teatavasti niigi igal pool ülearu palju. Või siis oleks järgnenud nutt ja hala teemal, kuidas kõik on täisti mõttetu ja keegi mind ei mõista (=armasta). Ei, ega see tunne on jätkuvalt eksisteeriv, aga mitte nii akuutne, et otseselt tegelemist  ja väljendamist vajaks. Üritame parem nägu teha, et ma olen täiesti normaalne keskmine inimene. Kuna ma teen seda iga jumala päev, siis olen sõelaga vee kandmises üpriski vilunud, nii et kõik teised petan ära vabalt, iseennast mitte eriti. See needus, et ma mõtlen, tunnen, märkan, mäletan kõike, kogu aeg, on mul pidevalt kaalupommina külge aheldatud ja niiviisi väga ei lenda.

Kaalusin suuskade välja kraamimist (ja kui päris aus olla, siis pidamismäärde ostsin ka ära). Seejärel jõudsin siiski otsusele, et pole mõtet, hakka nüüd vastu kevadet veel suusatama minema. Valgus on juba paljulubav ja talvest hakkab õigupoolest küllaltki aitama. No eks ma muidugi leidsin juba 20. detsembril, et see järgmisel päeval algav talv on ilmselgelt liiga kaua kestnud.

Kultuurilise poole pealt oli jaanuaris Sven Grünbergi autoriõhtu “Jäljed sinu sees”. Mõneks tunniks täiesti teine maailm, andestatagu mu kõrgelennulisus, aga see on muusika, mis teeb sind paremaks inimeseks, vähemalt natukesekski.

Teiseks õnnestus taas vaadata üht seni nägemata ooperit – Francesco Cilea “Adriana Lecouvreur”, mis on inspireeritud ajaloolisest isikust, Prantsuse näitlejannast Adrienne Lecouvreurist ning demonstreerib meile ka üht ooperiliteratuuri hunnituimat tapmisviisi – mürgitatud kannikestega.
Rivaalitsevaid daamesid laulsid sopran Anna Netrebko ja metsosopran Anita Rachvelishvili ning Adriana armastatut, krahv Mauriziot kehastas Poola tenor Piotr Beczała, keda olen ikka tunnustanud rollivalikute ning targalt oma lüürilises ampluaas püsimise eest. Ja nüüd ta siis teatab kavatsusest laulda Cavaradossit! Perché, Piotr?! Ent teisest küljest, võib-olla on ta tõesti juba sellises eas, et võib Cavaradossit laulda hääle loomuliku muutumise ja arenemise tõttu, mitte et peaks hirmsasti forsseerima hakkama.
Vähemalt praegu jään ma oma varasema väite juurde – lüüriliste tenorite hulgas talle käesoleval ajal võrdset pole. Pean kohe meenutama oma esmakohtumist temaga üle kümne aasta tagasi, kui ta asendas Donizetti “Lucia di Lammermooris” Rolando Villazóni ning minu esialgne skepsis asendus kasvava huviga, kuni viimase vaatuse aaria “Tu che a Dio spiegasti l’ali” pani mind juba peaaegu toolilt maha kukkuma – bel canto laulmine oma ehedaimal kujul.

Leidsin mustanditest ühe retsepti kah. Avaldame siis sellegi, kui muud paremat pähe ei tule. Söögi tegemine ajab mind lihtsalt ülemäära närvi, eriti kombinatsioonis pildistamisega, sellepärast ma seda praegu (ehk juba mõnda aega tegelikult) eriti ei tee.
Paneb aeg-ajalt muidugi endalt küsima, et kas mul ikkagi on midagi fundamentaalselt viga ja kui, siis mis täpsemalt. Ja et kas ma millalgi endiseks ka saan ja teisalt – kas seda üleüldse vaja on, sest kes ütleb, et uus on kuidagi halvem kui vana.

Ühepotipasta kikerhernestega

250 g täisterapastat
200 g kirsstomateid
400 g purk kikerherneid
kümmekond päikesekuivatatud tomatit
peotäis musti oliive
soola, pipart, tšillihelbeid
50 g toorjuustu
2-3 sl oliiviõli
0,8 l vett

serveerimiseks basiilikut ja parmesani juustu

Lõika tomatid ja oliivid pooleks ning tükelda päikesekuivatatu tomatid. Viska kõik koostisosad potti (spagetid võid väiksemaks murda), vala peale külm vesi, kuumuta keemiseni ning keeda vastavalt pasta valmimisajale. Serveeri parmesani ja basiilikuga.

Advertisements

2018 – siidipaela ja juhtmejupiga

oled sa kunagi mõõtnud aastat
siidipaelaga
juhtmejupiga
villase lõngaga
käega
tikutoosiga
arvutanud kokku
kõik tehtu
maha arvestanud
tegemata asjad
(Marge Pärnits)

Meeleolu loomiseks: Valentin Silvestrov “La belle dame sans merci” (Alexei Lubimov, Alexei Martinov)
Üks lõppeva aasta muusikaleide Valentin Silvestrov on Ukraina helilooja ning vokaaltsükkel “Silent Songs” baritonile ja klaverile, kust pärineb ka viidatud pala, on üks tema tuntumaid teoseid.

2018. aastal lugesin läbi 132 raamatut, milles kokku väidab Goodreads olnuvat 35 952 lehekülge.  Täiesti juhuslikult lugemisaasta algas ja lõppes Mikitaga.
2017. aastal oli loetud raamatuid 154, seega võib öelda, et täitsin oma lubaduse lugeda vähem (see on muidugi tänapäeva kontekstis lausa erakordselt ketserlik avaldus). Ent kuna ma olen masohhist, siis päriselt eemal ma end igasugustest menukitest hoida ei suutnud. See on ikka päris uskumatu, mida kõike välja antakse ja veel hullem, mida ülistatakse heaks raamatuks (mõnikord isegi enne selle kirjutamist), kuigi mõningaid teoseid absoluutselt ei peaks üldse kirjandusega samasse kategooriasse liigitama. Mul on (ajaviite)kirjanduse kvaliteedi (või pigem selle puudumisega) jätkuvalt kana kitkuda ning ma kavatsen jätkuvalt olla see, kes ütleb välja, et kuningas on alasti. Üldiselt mulle näib, et massiline allakäik algas nendest neetud hallidest varjunditest ning nüüd muidugi ei peata seda laviini enam miski.
(Muuseas, see pagana varjundite arvustus on endiselt mu blogi peaaegu kõige loetum postitus. No ma ei tea, inimesed, ma olen siia ikka palju paremaid tekste kirjutanud.)

Aasta ilukirjanduselamused: Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad” ja Ane Riel “Vaik”. Need on raamatud, mis jätsid minusse tükiks ajaks jälje.
Väga meeldisid ka José Saramago “Tujukas surm”, Nora Ikstena “Emapiim”, Pjotr Aleškovski “Kala: ühe rände lugu”, Daniel Galera “Verest nõretav habe”, Pirkko Saisio “Kaini tütar”, Tõnu Õnnepalu “Valede kataloog, Inglise aed”, Katrina Kalda “Maa, kus puudel pole varju”, Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”, Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”, Triinu Meres “Kuningate tagasitulek” ja Beryl Markham “Koos ööga läände”.
Esinumber kategoorias “solvavalt halb raamat” oli A. J. Finni
“Naine aknal” , palju maha ei jäänud Ruth Ware “Pimedas, pimedas metsas”.

Käisin vaatamas 13 ooperit, lisaks mõned kontserdid. Võiks ja peaks rohkem. Parimad elamused: Põhjamaade sümfooniaorkestri galakontsert “20 aastat hiljem”, Royal Opera “Macbeth”, Metropolitan Opera “Tosca” ja “Luisa Miller”.  Aasta pettumus oli Royal Opera “Carmen”.
Uuel aastal võtame jällegi plaani ka kodulinna ooperi väisamise, sest seal on tulemas “Madama Butterfly”.

Jalgrattahooaeg algas tavatult hilja, 6. mail (on olnud aastaid, kus olen sõitnud juba 25. märtsi paiku) ja kestis ka ainult 21. oktoobrini (parimatel aastatel novembri keskpaigani). Kogu selle aja vältas tegelikult ka tänavune täiesti imeline suvi (rohkem selliseid suvesid, palun!) ning nii kogunes ratta seljas siiski 3013 kilomeetrit puhast rõõmu.
Sünnipäeva pidasin samuti rattasadulas, sundides ka kõiki vapraid külalisi, kes üldse julgesid kohale tulla (te olite suurepärased, järgmisel aastal teeme triatloni!), 35 kilomeetrit väntama. Jalgrattasõiduga erinevate sündmuste tähistamise osas on mõistagi veel arenguruumi.
Põhimõtteliselt oleks novembri alguses pärast esimese lume lahkumist muidugi taas sõita saanud, aga kuna ma olin juba jõudnud oma kalli sõiduvahendiga hoolduses ära käia, siis ei hakanud enam ennast narrima.
Praegu vahin nukralt ratast, mis talvel sisekujunduselemendi osas esineb, teen talle aeg-ajalt pai ning unistan kevadest, kui teed on kutsuvalt kuivad ning ka tuttavad näod tasapisi taas radadele ilmuvad. Jaa, muidugi, ei ole hea elada pidevas ootusseisundis, aga nädalaid rattahooaja alguseni on ju inimesel ometi lubatud lugeda.

Jooksin aasta ringi – 2. jaanuarist 29. detsembrini. Kilomeetreid kogunes küll eelmisest aastast pisut vähem – 805, sest kogu rattahooaja vältel jooksin ainult paar-kolm korda kuus, nii et põhiline jooksutegevus toimus jaanuarist maini ja oktoobri lõpust detsembri lõpuni. Praegu on mul käsil 4-päevane trennipaus. (Api, õudne! Igaks juhuks kavatsen selle aja veeta šampanjauimas.)
Jooksurõõmu üles leidmisega läks pärast rattahooajaga ühele poole saamist siiski mitu nädalat. Sest jalgrattasõitu ma lihtsalt jumaldan, jooksu suhtes kahtlustan pigem, et jooksmise protsessist endast rohkem meeldib mulle jooksnud olemine. Teadmine, et ma tahan ja suudan. Tunne, kuidas keha mulle kuuletub.

Osalesin kahel rahvaspordiüritusel. Noh, ma ei tea, ei olnud midagi viga, omajagu tore oli ka, aga ikkagi ma ei tunne otsest vajadust. Mu oma eraklikud rattasõidud on mulle märksa kallimad. Sellegipoolest, ega ma ei välista ka järgmisel aastal mõningat osavõttu. Jooksuürituste osas vaatab… jooksvalt, rattarallile on siiski üsna kindel plaan minna, aga ma kavatsen seal täiesti rahulikult oma sõitu sõita, mitte hakata kasina grupisõidukogemuse pealt kuhugi trügima. (Minu jaoks on rattasõit individuaalala ja ma ei saa absoluutselt aru väidetest, et üksi on igav sõita. Misasja, mul pole kunagi igav!)
Ja et mul on uuel hooajal absoluutselt vältimatult tarvis punaseid rattakingi, see on ka selge. Toreduse pärast. Naiste rattakingade (värvi)valik on muidugi haletsusväärne (sest kui sa oled naine, siis sa ju tahad kindlasti valgeid või roosasid) ja kui juhtubki tegemist olema unisex-variandiga, siis Eestis algab selle numeratsioon ikkagi 42-st. No igatahes, Mavicul vähemalt on punane mudel olemas küll (ja eriti hea oleks, kui keegi tahaks mulle seda soodushinnaga müüa).

Kohvikukirjutamise kokkusaamised kestsid suhteliselt regulaarselt terve aasta.  Võis vabalt olla tunne, et ei viitsi, aga kui olid ennast ikka kohale vedanud, siis sai kindlasti palju nalja ning rõõm sõnadega mängimisest ei lubanud loobuda. Kui esialgu kiskuski aina omaenese elu jamasid läbi kirjutama, siis ajapikku jäi see aina rohkem tahaplaanile ning aina lihtsamaks muutus välja mõtlemine.
Samas arvan ma, et kirjutamise olemus tegelikult ei seisne välja mõtlemises.
See seisneb märkamises. Lihtsalt see, mida sa märkad, tuleb võtta tükkideks ja teises järjekorras kokku panna.

Tavaliste inimeste portreteerimine pole mind tegelikult kunagi eriti paelunud ning seetõttu oli mu enese jaoks mõnevõrra üllatav, et mu lemmikharjutusteks said just tegelaste loomise ülesanded ning mis teha – kirjutaja on kiskja ja inimene muutus ta jaoks igas mõttes materjaliks. Kõik sarnasused tegeliku elu ja inimestega on mittejuhuslikud.
Nii sai ühes loos Tartusse tööle saabunud taanlasest füüsik oma naeratavad silmad ühelt käsipallitreenerilt, keda ma kunagi tundsin.
Nii sündis ooperilaulja, kellest jõelinnas elades on saanud talisupleja.
Ja tervisesportlane foksterjeriga (viimane on päriselus Airedale terjer ja elab ühes majas, millest ma mööda sõidan).
Ja naabrite, orkestri ja teatridirektoriga tülitsev igiriiakas dirigent ja tema mütsuvaid hüppeid harrastav baleriinist abikaasa.
Ja 150 kilo ringis kaaluv judotreener, kes saatuse irooniana kõneleb kõrge naiseliku häälega.
Ja rehvitöökoja omanik, suitsu kiskuv joviaalne keskealine mees, kes elab koos emaga. Otse elust, emaga koos elamise panin ise juurde.
Ja nõnda sai ühel varajasel hommikul ühel tühjal tänaval levinud leivalõhn paberil pagarisse armunud kondiitriks.
Ja nõnda ärkas fraasist ‘mõttetu pommiauk’, mida üks mu sõpru oma kunagise kodulinna kohta kasutab, ellu väikelinna kibestunud klaveriõpetaja.

Arvate, et olete pääsenud, kui te mind ei tunne?
Unistage edasi.
Võib-olla kohtusime rattarajal, viipasime, tuiskasime vastassuundades ega näinud üksteist enam kunagi. Aga ootamatult ilmusid ühes loos ühe tegelase jalas välja teie erekollased rattakingad.

Selline tegelaste visandamine on loomulikult omamooodi kirjanduslik krokii, tegelase terviklik näitamine (just nimelt näitamine, mitte kirjeldamine) pikemas tekstis on siiski hoopis midagi muud, aga võib-olla just seda perspektiivi silmas pidades on mul neist käeharjutustest määratu kasu olnud.
Ja tõtt öelda usun ma, et nii mõnegi autori jaoks, kes on raamatu või juba isegi mitu üllitanud, tõuseks sellistest käsitööoskustest kõvasti tulu, kuna kaasaegse ajaviitekirjanduse üks suurimaid probleeme on just täiesti tapvalt lamedad karakterid ning nende puust ja punaseks-stiilis kirjeldamine, selle asemel, et tegelast lugejale näidata.

See oli tore osa, siidipaelaga kokku köidetud. Muudes aspektides oli suhteliselt pidev ennast lõhkuv võitlus. Gaas ja pidur korraga – jätkuvalt minu elu iseloomustav stiil. Niimoodi vist väga kaugele ei sõida. Olemist oli võimalik parandada küll, aga ainult iseenda ränga tööga. Ei midagi niisugust, et oleks lihtsalt kerge ja rõõmus ja hoitud ja tahetud niisamagi. Ja elu või universum või kes teil seal neid asju korraldab, ei tulnud omalt poolt vastu millimeetritki mitte. Seega aitäh mittemillegi eest, minu kogemus kinnitab, et sellelt, kes on vähese eest naeruväärselt tänulik, võetakse see piskugi. Sest loogiline ometi, miks peaks talle rohkem anda, ta ju niigi tänulik, anname sellele, kes valjemini karjub (küsige ja teile antakse ja nii edasi).

Tasustamata (ma ei räägi rahalisest tasust muidugimõista) emotsionaalset tööd oli rohkem kui kunagi varem ja see muutus aina kurnavamaks. Ühel heal päeval ma lämbun selle kätte, mida ma väljendada ei saa, see on päris kindel (esimesed tundemärgid juba on). Mul ei ole ikka veel õnnestunud aru saada, miks küll arvatakse, et mul peab kõik alati paigas, loogiline,  endal kontrolli all olema: võta ja vea oma maailm ise mäkke tagasi ja mis probleemid, väsimus, kurbus, haigus – võiksid ju lihtsalt nii teha, et neid ei oleks. Kui sulle seda piisavalt palju korratakse, siis lõpuks hakkadki uskuma, et asi pole mitte selles, et ongi olemas hulganisti asju, mis ei allu sinu kontrollile, vaid selles, et äkki sa ikka ei pinguta piisavalt.
Aga nojah, mis seal ikka, sellega ilmselt ei olegi midagi peale hakata, sest vastus sellele pole kunagi peitunud veel rohkem üritamises, aina rohkem süü ja vastutuse enda peale korjamises (ei, ma saan väga hästi aru, et see on patoloogiline, seda pole vaja mulle ütlema hakata), ühe rohkem andmises ning kõige selle käigus iseenda täielikus kaotamises; vastus on alati olnud vähem tegemises, vähem olemises, kõrvaltvaatajaks jäämises isegi siis, kui kõik vähehaaval laiali laguneb, sest mitte kunagi ei saa kildude kokku kleepimine olla ühe ainsa inimese ülesanne.
Hetki, mille alusel poeedihinged aega ja elu tegelikult hindavad – neid hetki, mil õnnestub unustada, et maailm ei muutugi, et hetk läheb mööda ja maailm läheb edasi, ikka  see sama vana maailm -, neid tegelikult polnudki.
Aasta lõpu poole tundsin siiski, et olen vist endale parema puudumisel õhujuured kasvatanud. Miks ka mitte, mõtlesin, võib niiviisigi. Saaks kuidagi nüüd säästueelarvelistest unistustest ka lahti. Aitab kestadest ja koortest, ma tahan nüüd sisu!

Aga uuel aastal? Mitte et aastanumbri vahetumisel tegelikult ju mingit tähtsust oleks, aga ometigi on ilus mõelda, et uuel on aastal on palju rohkem kergust, rõõmu, armastust, lugusid, loomingulisust, mõtestatud jutuajamisi, kuulamist ja kaasa mõtlemist ja aja peatumise hetki. Ja imelised rattasõiduilmad aprillist novembrini välja!

 

Vanast Egiptusest Metsikusse Läände

Palun astuge edasi.
Võtke veini.
Jutt võib pikale minna, sest ma käisin vahepeal kolme ooperit vaatamas ja kavatsen neist kõigist vabas vormis pisut pajatada. Pole küll teada, kas keegi neid ooperijutte üldse loeb, aga sellegipoolest. Pealegi tekib nõnda harva kirjutades, nagu ma seda viimasel ajal teen, teatavat sorti sooritusärevus. Tundub, nagu peaks iga kord midagi lõpmata erilist ütlema. On siis seda vaja.
Seega ooper.

6. oktoobril oli ettekandel Giuseppe Verdi “Aida”, mis üliedukalt esietendus 1871. aastal Kairos. Itaalia esietendus toimus poolteist kuud hiljem Milanos ning oli samavõrra menukas. Sellest ajast kuulub “Aida” suurte ooperimajade standardrepertuaari.  Ooper tuginevat ajaloolistele sündmustele, kuid päris tõsiselt seda väidet võtta ei saa, kuna ajamääratluseks on antud “vaaraode aeg”, mis teatavasti oli üpriski pikk periood.
Oma traditsioonilisel kujul on “Aida” pompöösne ettevõtmine hiiglaslike dekoratsioonide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga, säästuvariandis saadakse enamasti hakkama ühe või kahe samba ning kujutlusvõimega. Metropolitan Opera väga suurele lavale selline pompöössus muidugi sobib ning kuluefektiivsus ja kujutlusvõime kasutamine seal nähtavasti kõne alla nagunii ei tule, nii et ses 1988. aastast laval olevas Sonja Friselli versioonis on tõepoolest puudu veel ainult elevandid. Kõige paremini annavad seda edasi teise vaatuse koor “Gloria all’Egitto” ja võidumarss:

Etioopia printsessi Aida rollis püüdis järjekordset suurt suutäit hammustada sopran Anna Netrebko. Ma ei ole kunagi tema fänn olnud, aga siiski teda üldjoontes tunnustanud. Isegi kõigi küsitavate rollivalikute järel olen olnud sunnitud möönma, et kandis välja ja mitte halvasti. Selgi korral laulsid kriitikud kooris järjekordsest triumfist, aga minu jaoks keeras ta nüüd vindi veidi üle. “Trubaduuri” Leonora oli ehk triumf, leedi Macbeth kindlasti, ent tema Aida sellele tasemele küll ei küündinud, kuulake kas või katkendit kuulsast Niiluse aariast “O patria mia”. Lisaks sellele oli Netrebko Aida pigem jõuline ja võimukas kui lõhestatud vastandlikest tunnetest. Ei ole midagi teha, tuleb tunnistada, et üheks ja ainsaks õigeks Aidaks jääb Leontyne Price.
(Selle aariaga seoses mõtlen ma alati, et igatsuse väljendamiseks on vist levinuim instrument viiul, ometi ei tundu miski selleks paremini sobivat kui oboe.)

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud – Radames (Läti tenor Aleksandrs Antoņenko) oli täiesti õudne. Jällegi, ma saan aru, et dramaatilistest tenoritest on karjuv puudus, aga niisugust laulmist ka kuulata ei tahaks. Päris kindlasti tuleb tunnistada, et Roberto Alagna oleks paremini hakkama saanud, arvatavasti ka Yonghoon Lee. Rohkem mul sel tasemel dramaatilisi tenoreid meelde ei tulegi.
Muidugi, “Aida” puhul on ilmselt vältimatu, et kaks võimsat naistegelast (Amneris isegi rohkem kui Aida) Radamest varju ei jäta, aga antud juhul oli kontrast pisut liiga suur. Õhtu staariks kahtlemata oligi vaarao tütre Amnerise rollis noor Gruusia metsosopran Anita Rachvelishvili, kes on jõudnud juba endale nime teha nii Carmeni kui Azucenana (34-aastaselt!). Pehmust ja inimlikkust oli tema rollitõlgenduses siiski rohkem kui Olga Borodinal, kelle autoriteetne olek ja võimas rinnahääl on Amnerise rolliks justkui loodud.
Amonasrot laulis USA bariton Quinn Kelsey, kes miskipärast kõigile hirmsasti meeldib, aga mu jaoks tundub olevat üks neist juhtumitest, kus mul pole küll lauljale mitte kui midagi ette heita, aga ta lihtsalt jätab mind täiesti ükskõikseks. (Jätan muidugi endale õiguse oma sõnad vajadusel tagasi võtta.)
Ülempreester Ramfise rollis oli bass Dmitry Belosselskiy, mis oli kahtlemata tubli sooritus, aga ega ma basside kallal enamasti ei norigi.

Edasi. 20. oktoobril näidati meile Camille Saint-Saënsi ooperit “Simson ja Delila”. Ühest küljest oli see sulaselge rõõm, nagu alati, kui mul õnnestub näha mõnd ooperit, mida ma veel ei ole tervikuna laval näinud. Teiselt poolt oli selles muusikas nii palju huvitavaid nüansse, et mulle hakkas juba poole avamängu  (need kontrabassimotiivid seal!) ajal tunduma, et peaksin seda kõike ikka veel paar korda kuulama, et osata üldse midagi arvata.
Ooper esietendus 1877 Weimaris, libreto aluseks on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamat. Kuulub tänaseni standardrepertuaari, kuigi ei ole iseenesest üldsegi mitte lihtne läbi hammustada. Teos oli esialgu plaanitud oratooriumina, mistõttu on vastavad stiilielemendid ooperis täiesti olemas, eelkõige kooristseenid.
Lavastaja Darko Tresnjaki MetOpera debüüt jättis vaatamata esmaklassilistele solistidele siiski nõrga mulje. Delila rolli suurim komistuskivi ei peitugi tegelikult mitte vokaalpartiis – esiteks peab seda osa esitav laulja hoiduma Delila kui võrgutaja ülemängimisest,  samas aga peaks tal taustaks olemas olema teadmine, kas Delila on tõesti ainult kättemaksu peal väljas või on tal siiski Simsoni vastu mingid tunded tekkinud. Läti metsosoprani Elīna Garanča probleem seisneski selles, et ta ei suutunud justkui päriselt ära otsustada, püüdis kujutada mõlemat versiooni korraga ning polnud seetõttu kummaski eriti veenev.
Lisaks sellele puudus peaosaliste vahel igasugune keemia ning ehkki Delila võim Simsoni üle pidi ju olema selgelt seksuaalse loomuga, siis esile see igatahes ei tõusnud ning solistid tundusid laval pigem eksinud moega uitavat ning kogu kupatus ei olnud mitte kantud sensuaalsuse vaimust, vaid jättis pigem küllaltki külma ja distantseeritud mulje. Ja see on küll kivi lavastaja kapsaaeda, et ta ei suutunud panna niisugusel tasemel laulvaid näitlejaid mitmemõõtelisi karaktereid looma.
Ooperi ilmselt tuntuima (ja ma usun, et ühe ooperiliteratuuri kaunima) aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” täiuslik esitus kuulub aga siiski Olga Borodinale. Ma kahtlen, kas sellest paremaks minna saab (Plácido kõlab siin muidugi juba nagu bariton, aga talle ärge pöörake tähelepanu).

Mis puutub meespeaosalisse, siis on sellegi ooperi puhul pidevaks probleemiks dramaatiliste tenorite põud. Õnneks on Roberto Alagna siiski suhteliselt arvestataval tasemel, kui ka parajasti polnud just tema parim päev. Tooni ilu ta küll ei paku, aga vokaalset stabiilsust ja rahuldaval tasemel väljendusrikkust enamasti küll – viimase vaatuse aaria ““Vois ma misère, hélas!” (ehkki see video ei ole kõnealusest lavastusest):

Ja viimaseks – 27. oktoobril oli ettekandel Giacomo Puccini õnneliku lõpuga spagetivestern “Tütarlaps kuldsest läänest” – suhteliselt ebapuccinilik ning dramaatiliselt lahjavõitu ooper, mis aga ometi sisaldab nii palju kaunist muusikat, et seda arvesse võttes peaks teos olema palju populaarsem.
Käesoleva lavastuse puhul hoidis lugupeetav ooperipublik juba tükk aega hinge kinni, kas lindprii Dick Johnsoni rollis saab ikka Jonas Kaufmanni kuulda või tühistab ta enne esinemise. Õnneks siiski kõik laabus ning üle nelja aasta oli üks kaasaegsetest esitenoritest MetOpera laval. Ning järjekordselt pidin tõdema, et kuigi mul talle ei vokaalselt ega lavaliselt ette heita pole midagi, siis päriselt vaimustuda ma temast ka ei suuda. Tal on omapära, ta on vaieldamatult intelligentne ja väga muusikaline laulja, aga ometigi, midagi on minu jaoks puudu. Võib-olla on asi siiski lihtsalt selles, et ta on tenor.

Minnie rollis oli sopran Eva-Maria Westbroek, kes nimetab seda oma absoluutseks lemmikrolliks ning seda oli ka näha, eriti teise vaatuse lõpus, kus Westbroek tundus olevat adrenaliinist peaaegu purjus. Pole tegelikult ka imestada, kuna vaatuse lõpustseen, kus Minnie võidab  kaardimängus pettusega Jack Rance’i ning päästab nii Dick Johnsoni elu, ongi ooperi enam-vähem ainus dramaatiline kõrgpunkt.
Šerif Jack Rance’i kehastas MetOpera lemmik-kaabakas, serbia bariton Željko Lučić, kes teatavasti on ka üks mu enda lemmikuid. Eks need rollilahendused kipuvad tal üsna sarnases võtmes olema, aga mis sa ikka teed, kui oled just nimelt sellest hääleliigist ja peadki kogu mingeid tusaseid omandihimulisi ja lõbujanulisi jobusid mängima, keda nende ihaldusobjektid jälestavad. Rance’i roll iseenesest oli ta jaoks isegi uus.
Aga mul on nüüd juba uued soovid – tahaksin näha, kuidas ta portreteerib mõnd positiivset ja/või lüürilist tegelast. Arvatavasti ei juhtu seda kunagi, ent võib ju siiski mõtetega mängida ja niiviisi on kõik võimalik, kas või see, et Verdi/dramaatiline bariton võtaks heast peast ette rolli mõnes bel canto ooperis. Dmitri Hvorostovski ju lõppude lõpuks tegi seda küll. 

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte.
Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. Eks pärast hooaja lõppu puhkab (mitte et siis ei ronitaks mingis lörtsisajus ülepäeviti kümmet kilomeetrit jooksma).
Viimastel päevadel on olnud täiesti imelised sõiduilmad, mis sundis mind vahepealsete veidi lühemate tiirude asemel taas pikemaid ringe ette võtma (eks see sõltub loomulikult ka tempost, aga üldiselt algab trenn 40 kilomeetrist, alla selle on lihtsalt “käisin korraks sõitmas”).  Ja see päikeseloojangusinine valgus, taas see valgus.
Eelmisel reedel sain sõidu käigus kuskilt ka mingi naela kummi, aga just see kummivahetuseks kulunud aeg (koos sellega, et sõitsin koju tagasi kummi pumpama, kuna see hädaabi-minipump, mis mul sõidul kaasas, on põhimõtteliselt mõeldud ikka selleks, et kodu poole tagasi liibata, mitte veel 50 kilomeetrit otsa kütta, sellega lihtsalt ei ole võimalik mnt-rehvi jaoks mingitki arvestatavat rõhku saada) andis mulle võimaluse pärast näha, kuidas päike punasena metsa taha pilvedesse vajus ning üle värviliste puude laskus hämarus. Tuhmilt lillakasroosas taevas süüdati terav kitsas kuusirp, mis tänaseks oli kosunud  poolkuuks, ning taas oleksin võinud õhtuõhku kopsudesse tõmmates vanduda, et on aprill, mitte oktoober. Kui poleks olnud neid hanekolmnurki.
Varbad olid koju jõudes külmast kanged, aga tühja neist varvastest, kui süda laulab.
Kas on olemas veel mõni spordiala, mis pakub nii palju aistinguid ning füüsilise vormi annab peaaegu mööda minnes?

Olen öelnud, et eelistan sõita üksinda, ent vahepeal mõtlen siiski, kas ma saaksin, võiksin, peaksin neid hetki jagama. Jaa, võib-olla, seda, mis sind sügavalt puudutab, peab jagama, ent ometi ma kõhklen, ometi ütleb mu kogemus, et… ma olen teiselt planeedilt ega suuda end nagunii arusaadavaks tõlkida.
Iseolemise hetki ma kardan ära anda ja see on ikka päris nõme, kui üritad rääkida millestki, mis on sulle ilmatuma oluline, aga vastuseks on vaikus. Kui sa ise siis ikka jätkuvalt püüad omalt poolt huvi, empaatiat ja tagasisidet pakkuda, siis annab see tulemuseks täiesti ühepoolsed suhted. Kui lõpuks enam ei püüa, siis on tulemuseks suhete õhukeseks ja pinnapealseks muutumine. Teisalt annab selle tulemuse ka olulistest asjadest üleüldse rääkimata jätmine, nii et oleme kenasti alguses tagasi – nokk kinni, saba lahti.
See probleem on mul jätkuvalt – sügavuti minevat suhtlust praktiliselt pole, suurem jagu kommunikatsioonist on argiteemadel monoloog dialoogi vormis, mis mind vaheldumisi naerma ajab ja üüratult frustreerib.
Samamoodi, nagu inimesed on kaotanud võime lugeda, on nad kaotanud ka võime kuulata ja päriselt dialoogi pidada, ehkki põhjus on neil kahel nähtusel tõenäoliselt sama – võimetus keskenduda. See on ülimalt kurb. Õpetussõnad kuulamise tarvis olen juba paar aastat tagasi kirja pannud, aga sellest ajast saati on asjad loomulikult ainult hullemaks läinud.

Ent olgu peale, ma ei kavatsenud üldse sellest rääkima hakata, sedasorti teemad kerkivad pinnale enamasti ainult siis, kui ma olen väsinud ja üle koormatud, üldiselt tuleb aga ses suhtes märkida, et tasapisi ma siiski õpin. Hämmastav muidugi, et inimene peab pea neljakümneseks elama, enne kui hakkab natukenegi aru saama, mis moodi ta konstrueeritud on.
Võti on tasakaalus ja turvatundes, ainult see aitab kaugemale lükata hetke, mil liigsete väliste stiimulite toimel saabub normaalset funktsioneerimist välistav ülekoormusseisund. Üritus suurema hulga väliste stiimulite lisamisega taluvuspiiri kaugemale nihutada ei päde seevastu mitte sugugi, vastupidavus ei suurene sellest karvavõrdki. Ma olen see, kes ma olen.
Tore oleks muidugi olnud, kui ma oleks sellest varem aru saanud, mitte üritanud suurema osa elust end ette antud vormi pressida ning arvanud, et see on lihtsalt minu viga, et ma ei tundu sinna sobituvat. Pressime kõvemini. Lihtsalt täiesti lootusetu üritus muuta midagi, mis ei allu enda kontrollile, näiteks oma närvisüsteemi.
Nüüd, kus arusaamine on viimaks koitnud, saab ilmsesti ainult paremaks minna. Lisaks on see üks elu paradoksidest, ehkki eks ta kõla argipsühholoogilise käibetõena – et inimesed ei muutu surve all, ei iseendaga rahulolematuse baasilt ega ka selle pärast, kui teised ütlevad, et peaks muutuma. Nad teevad seda siis, kui tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Kui siis veel vaja on.

Nagu ma siin eelmine kord ütlesin – rahvaspordiüritusel sai ka käidud.
Paraku jäin üle-eelmisel õhtul enne jooksu pisut tõbiseks. Järgmisel päeval toimus seetõttu kõikvõimalike abivahendite forsseeritud manustamine ja liitrite kaupa ingveritee kaanimine. Mõtet jooksmata jätta ei tekkinud. Jooksupäeva hommikul oli olemine enam-vähem, ise sain muidugi aru, et päris kombes pole. Neli kilomeetrit oli enesetunne suurepärane (ehkki pulss ikka oluliselt kõrgem, kui tavaliselt sellise tempo puhul), nii et hakkasin mõttes juba lõpuaega prognoosima, mis oli muidugi kõvasti ennatlik tegevus.
Miskipärast otsustasin poolel maal joogipunktis juua, kuigi ma üldiselt kümmet kilomeetrit joostes ei joo, kui just väga palav ilm pole. Karistuseks tõmbasin vett kurku, millega kaasnes üleüldine koperdamine, aga sellest sai veel üle. Pärast kuuendat kilomeetrit läks raskeks ning seitsmendast üheksandani oli siiski juba puhas tahtejõud koos tempo langetamisega, enne kui taas natuke taastusin. Lõpuaeg oli 59.21, mis andis 1423 lõpetaja hulgas 700. koha, aga pärast mõtlesin küll, et oli seda nüüd üldse vaja, ei võinud siis vähemalt lonkida tempos kilomeeter seitsme minutiga. Kaks järgmist päeva võitlesin tundega, et nüüd jään ikka päriselt haigeks. Kolmandal päeval… kolmandal päeval olin juba rattasadulas.
Teisalt muidugi ei tohiks mingit spordialast juttu siin üldse rääkida, sest õnnetuseks sattusin hiljaaegu ühe teatud isiku blogisse, keda ma ei nimeta ega lingi, aga kes enda meelest tundub valdavat tõe monopoli selle kohta, kes üldse ja kuidas sporti teha tohib. Ma üldreeglina tema mis tahes kirjatükke ei loe, aga seekord jäin sulaselgest masohhismist tükiks ajaks vahtima. Issanda loomaaed on jätkuvalt täiesti hämmastav, see patoloogiline eneseupitamine seal on ikka nii üle võlli, et ei teagi, kas peaks naerma või nutma. Arvatavasti nutma, kuna kõik on ilmselgelt täiesti tõsiselt mõeldud, teisalt jällegi – et see on ka omajagu koomiline, siis võib-olla ikka oleks naermine asjakohasem.

Muusika: Warren Ellis “Les Proies”

Kuigi ma tegelesin vahepeal rohkem A-ha kuulamisega. Tuli ühtäkki meelde, et nad on mulle ikkagi meeldinud, ehkki mitte ainult need popid kaheksakümnendate laulud, vaid ka (ja võib-olla isegi rohkem) hilisemad. Nende Tartu kontserdil ma küll ei käinud, miskipärast isegi ei tekkinud mõtet, et võiks või peaks.
Metallica omale lähen küll, sest… no Metallica ja tuleb sõna otseses mõttes koduõuele.

Nii. Ja olgu siis üks retsept ka, sest äkki ikkagi peaks püüdma hoida neid inimesi laiali jooksmast, kes loodavad siit (ikka veel) midagi toiduteemalist leida.

Kookose-šokolaadi võlukook

4 muna
140 g suhkrut
100 g võid
4 dl käesooja piima
veidi soola
75 g jahu
50 g (toor)kakaopulbrit
50 g kookoshelbeid

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega jahu, kakaopulber ja kookoshelbed.
Eralda munakollased ja –valged, vahusta munakollased suhkruga tihedaks vahuks, lisa sulatatud või, jahusegu ja näpuotsatäis soola ning sega ühtlaseks.
Lisa osade kaupa piim ning sega iga osa lisamise järel segu puulusikaga ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa kolmes osas tainale – sega aeglaselt ja rahulikult spaatli või suure lusikaga, kuna tainas on vedel, võtab munavalge korralik segunemine aega.
Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20×20 cm vormi (lahtikäiv vorm ei sobi, võib lekkida). Küpseta kooki 50 minutit, võta ahjust, lase 15 minutit vormis seista, tõsta küpsetuspaberi abil välja ning lase jahtuda.


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2017. a novembrinumbris.

 

Kas sa oled mu tuul?

Kui ka mina kaotan vahel lootuse, kes on siis minu jaoks tuul, mis puhub leegi uuesti põlema?

Ühel neist viimastest soojadest hilissuve öödest tulin saunast ning tiigiservas kasvav nulg puudutas mu õlga oma pehmete lõhnavate sõrmedega, kui möödusin. Ja ma mõtlesin – pärast surma tahan saada puuks. Männipuuks.

Muide.
Inimesed, teil on üpris palju vedanud, kui saate magada. Ma olen eluaeg öelnud, et kadedus on mulle tundmatu mõiste. Üldiselt ongi. Ühe erandiga – neid ma kadestan küll, kes saavad igal pool ja igas asendis magada ning uinuvad otsekohe, kui pea patja puudutab.
Ma olen kohutavalt tüdinud kõigist neist imetrikkidest, mida ma pean sooritama, et magada saada. Ma olen tüdinud pidevast magamatusest väsinuna võitlemast selle igapäevase lohega, kellele iga maha raiutud pea asemele otsekohe kolm uut kasvab. Ja neist, kes tulevad mulle rääkima, kuidas nad eelmisel ööl üldse magada ei saanud, neist olen ma ka tüdinud.
Ühel öösel. Ü h e l. Või kolmel, vahet pole.
Ja sellisel puhul olen ma küll orienteeritud ainult probleemilahendusele, sest mitte magamine on minu arust probleem, mida on vaja lahendada, mitte lihtsalt põhjus oodata kaastunnet ja ärakuulamist. Ning siis ütleb see “unetu” kodanik midagi niisugust, et ei, mina küll ei hakka kõrvatroppe kasutama, parem olen unetu. Haa, muidugi võid sa endale seda lubada, kui sa ühe öö või paar ööd magada ei saa.
Aga proovi seda pool eluaega ja küll sa siis hakkad. Kasutama kõrvatroppe, silmaklappe, kõiki käsimüügiravimeid, peapealseisu, toidulisandeid ja eeterlikke õlisid, voodood, käibemaksuseaduse retsiteerimist, joogat, meditatsiooni, lammaste lugemist nii kasvavas kui kahanevas järjekorras, enese oimetuks töötamist või treenimist ja nii edasi. Kohvi joomise hiljem kui kell 3 päeval võid ära unustada, samuti igasuguste ekraanide vahtimise vähemalt tund aega enne magama minekut. Hakkad soovima, et sa ei tunneks midagi, sest igasugused tugevad emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed hoiavad sind lahkesti kella kolmeni lage vahtimas.

See oli jaur number üks.
Kohe järgneb number kaks.

Noored Eesti inimesed, kes siin ja seal ikka räägivad, kuidas neile on nii palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles. Jaa, tore, keegi ei vaidlusta keelteoskuse olulisust. Ainult et see väide tähendab tegelikult puudulikku eesti keele oskust ja see pole küll miski, mille üle peaks uhkust tundma.
Kui sa ütled, et eesti keel ei võimalda sul ennast piisavalt täpselt väljendada, siis ütled sa tegelikult, et sa ise ei oska eesti keelt piisavalt hästi, et ennast vabalt väljendada. Sa ütled, et sinu eesti keele sõnavara on liiga vaene, et leida vasteid inglisekeelsetele väljenditele.
Anglitsismide kasutamine võib muidugi mõnel juhul olla õigustatud – kui tegemist on stiilivõttega, mitte emakeelse vaste mitteteadmisega.

Samuti hämmastab mind pisut, kuidas inimesed üpris tihti väidavad, et nad loevad ilukirjandust ainult inglise keeles, sest meil on siin kõik tõlked nii kehvad, nii kehvad (osa on, kõik ei ole, ja kui juba algmaterjal on saast, siis ma ei usu, et originaalkeeles lugemine selle kuidagi paremaks teeks).
Jah, ma loen ise ka vahel inglise keeles, aga ei saa küll öelda, et ma seda täiesti naudiksin. Mul ei ole probleeme tekstist aru saamisega, küll aga tunnetamisega, teksti sisse ja taha minemisega. Ma võin küll kõigist sõnadest aru saada, aga ikkagi ei jõua see tekst päriselt minuni, mingi kas või imeõhuke filter jääb vahele.
Võimalik muidugi, et see on ainuüksi minu enda puuduliku keeleoskuse küsimus (selles, et ta puudulik on, pole muidugi üldse mingit põhjust kahelda) ning sel juhul ei jää muud üle, kui võtta müts maha nende ees, kes suudavad võõrkeelset ilukirjandust kõigis selle nüanssides tajuda.
Eeldusel muidugi, et seal üldse on midagi tajuda, sest meie päevil antakse välja uskumatus koguses raamatuid, milles ei olegi ei kirjanduslikus ega keelelises mõttes mitte midagi tajuda ning mis on mõttetu meelelahutuse raamatukujuline ekvivalent.
(Ei, meelelahutus ei ole halb, aga ma olen endiselt arvamisel, et see võiks ka mingitele kirjanduslikele kvaliteedinõudmistele vastata.)
Üldjoontes olen ma küll alati pigem leidnud, et parem loetagu selliseidki raamatuid, kui et üldse ei loeta, aga päris kindel enam olla ei saa. Sellise praktika lai levik toob lõpuks paratamatult kaasa selle, et enam ei osata viletsaid raamatuid headest eristada ning see teebki võimalikuks igat masti turundusbestsellerite mõõdetundetu ja täiesti põhjendamatu ülistamise.

Kes räägib mulle vahel väikesi, ilusaid, rõõmsaid tuju tõstvaid valesid, selle asemel, et alati lajatada mõistlikkuse ja realistlikkusega? Kes ehitab koos minuga õhulosse?

Ma tean väga hästi, milliseid neist õhulossidest kunagi päriselt püstitama ei hakata. Ma tean väga hästi, et väikesed ilusad valed on need, mis nad on – väikesed ilusad valed. Aga mul on neid vahel vaja.

Suvel, enne puhkust, olin ühel hommikul turris nagu siil. Seda juhtub, sest ma ei ole hommikuinimene. Veel vähem olen ma seda pärast kolme tundi magamist.
Sellest tulenevalt tahtsin ma ühel või teisel teemal jaurata. Aga mul ei lasta seda teha, niipea, kui ma üritan, lendab keegi peale kõikmõeldavate klišeedega või leiab eriti suurepärase nõuande – mul lihtsalt tuleks tunda, mõelda, olla teistmoodi.
Niisiis veel enne, kui ma tol hommikul tööle jõudsin, oli kolm eri inimest pidanud vajalikuks mainida, et olgu ma õnnelik, et mul töö on.
No mida? Kas ma ütlesin, et ma ei ole? Ma mõistan väga hästi kõiki oma töö positiivseid aspekte, neid on mitu. Aga see ei tähenda, et ma vahepeal ei plaaniks kabinetiust seestpoolt lukku panna, mööda vihmaveetoru alla ronida ja mitte kunagi tagasi tulla. Ja see, kui te natuke empaatiat üles näitate, ei tähenda, et ma jookseksin kohe lahkumisavaldust esitama ning kavatseksin edaspidi teie kulul elada, kuna ma olen liiga andekas, et tööl käia.

Kes loodab ka minu eest natukenegi aega, kui ma väsin?

Proovisin eile jälle joosta. Puhas laiskus muidugi (et mitte pärast märjaga sõitmist jalgratast liivast puhastama hakata). Ei olnud üldse pahad kaheksa kilomeetrit, võib maratonile minna küll (kuigi ma kavatsen seal siiski kümmet kilomeetrit joosta).
Varvas andis ikkagi veel kenakesti tunda. Murdsin nimelt kaks nädalat tagasi peaaegu varbaluu – selgus, et mõne Tartu linna uulitsa kunstipärane sillutis muutub vihmaga väga libedaks -, ning nädalakese liikusin longates.
Õnneks ei takistanud see mul üldsegi mitte jalgrattaga sõitmist, kuna rattaking on nii jäiga tallaga, siis selles tundis varvas end just märksa mugavamalt kui mõnes muus jalanõus. Eriliselt veenvat illustratsiooni tervisespordi kasulikest mõjudest ma sealjuures kindlasti ei kujutanud, kui sadulast maha tulles äkisti liipama kukkusin, nagu oleks ishias jalga löönud.

Kas sa oled natukeseks tuul mu kivist tiibade all?

Üks naeratus värvib aeg-ajalt mu õhtuid. Seda on palju. Ma ei mõista, kuidas keegi raatsib mulle nõnda palju anda, lihtsalt niisama. Aga siiski ma ei jäta seda naeratust endale, vaid annan edasi.  Ega mul muud suurt enam pakkuda polegi. Ja ilus on ju mõelda, kuhu see väike naer nii välja jõuda võib. Võib-olla saab ta lõpuks kellegi jaoks koguni suureks rõõmuks.

Muusika: Karin Krog “Break of Day in Molde”

Šnitsel ja nuudlid ehk üht-teist toredat, mis ses maailmas leida on

Valged klaarid. Sel hilissuve viimasel hämarduval õhtul, kui lähed aeda ja võtad märja rohu sest viimase valge klaari. Ja ritsikad saevad laulu ja taevas on kuupoolik ja seda suve ei tule enam.
Kui miski maitseb nagu saudade, siis on need just valged klaarid.

Tšello. Seltsimees kunstiteadlane ütles “Noores pensionäris”, et viiul on kõige inimlikum kõigist pillidest. Nõup. Kõige inimlikum kõigist pillidest on tšello.
Ma arvan, et see on instrument, millega on võimalik väljendada kõiki inimemotsioone, aga kõige rohkem on see armastuse hääl.

Raamatud. Ma mõtlen, et kui peaksin kõikidest asjadest, mis mulle meeldivad, valima ainult ühe ja saaksin kõikidest tegevustest, mida ma armastan, alles jätta ainult ühe, siis vist ikka raamatud ja lugemine.

Siid. Sest – siid. Isegi mu öösärgid on siidist, mis siis, et ma neid eriti ei kanna, vähemasti mitte öösel. Natuke on ses materjalis ju sedagi tunnet, nagu oleks ta loodud rohkem seljast võtmiseks kui selga panemiseks.

Kirjutamine. Ei tule see mul sugugi alati lihtsalt. Ruumi on vaja ja aega ja isegi siis pean mõnigi kord end natti pidi laua taha tõstma ja sundima süüdistavpilgulise valge paberiga tõtt vahtides julgust koguma.
Aga kui see lõpuks vilja kannab, kui sõnad end lõpuks paberile karjatada lasevad ja elama hakkavad, siis tean, et ta on minu sees endiselt olemas ja pole veel hinge heitnud. Looja.

Udu. Kaitseb ja varjab ja mahendab ja pehmendab kõiki liigseid teravusi.
Ja muudab maailma akvarellmaaliks.

Kuulatud olemine. Mõistetud olemine. Armastatud olemine. Need on kõik üks ja seesama.

Männipuud. Suured taimed, okkakroonid kõrguses, täielikus huvipuuduses mingite maapealsete pisiasjade vastu. Aga nende koor on vaigune,  krobeline ja päikeselaiguline ning nende juured on kindlalt sügaval mullas ning seda kindlust jagavad nad lahkelt mullegi, kui ma metsas kõnnin.

August. Viljalõhnalised õhtud ja õunalõhnalised ööd.
Ja see tähesadudes hõredamaks pudenev taevasõel ja kõik need maailmaruumi saadetud soovid.

Suusatamise klassikastiil. Voolav liuglemine, mida korralikult määritud suuskadega võiks peaaegu lõpmatuseni jätkata. Suusatamine on mul endal viimastel aastatel küll täiesti unarusse jäänud ning varasematel aastatelgi sõitsin ma peamiselt uisku, mis on küll tõhus ja tore (kuigi mitte eriti esteetiline), ent mu esimene armastus on ikkagi klassikastiil. Aga vaat suuski määrida ei viitsi. Selles valguses tunduvad täiesti mõistlikud ühe sõbra kunagised mehevalikukriteeriumid – mees peab oskama liha küpsetada ja suuski määrida.
Ma arvasin vanasti, et liha küpsetamisest piisab täiesti, suuski võin ise määrida. Nüüd olen hakanud nii vähe liha sööma, et selleks just eraldi spetsialisti vaja ei lähe. Nii et siis suuskade määrimine.

Päevalilled. Need lilled lihtsalt panevad naeratama.

Suudlused. Päris suudlused, mitte pelgalt mingid karsked siivsad musid.
Need, millesse lahustutakse silmi sulgedes ja aega unustades.

Luule. Kehv luule on ilmselt hullem kui kehv proosa, sest proosasse on küündimatust küllap pisut hõlpsam ära peita. See-eest kõlab ka hea proosa nagu luule oma detailitundlikkuse, nüansirikkuse ja väljendustäpsusega.
Ilmselt võib olla kindel, et mida iganes sa ka poleks tundnud, tajunud ja sõnadesse panna üritanud – luuletajad on selle kindlasti juba täpsemalt ja lühemalt ära öelnud.

Massaaž. Laenan mõtte ühelt teiselt sõbralt – kui saaksin pidada orja, siis oleks see massaažiori. Ja ma kohtleksin teda suurepäraselt!

Öine ujumine. Tasases tumedas kuuvalguskumases tiigi- või järvevees. Aga ka lainetemühases meres, kuigi ma olen metsa-, mitte merelaps ja meri on mulle võõras, pigem ohtlikuna tunduv.
Ja mõistagi peab vesi olema soe ja mõistagi ujutakse riieteta.

Muusika. Sugugi kõik ei mõista muusikat ühtemoodi. Mõned ei mõista üldse. Aga need, kes mõistavad, saavad selles keeles kõik jutud sõnadetagi räägitud.

Selle kohta ma muidugi juba ütlesin kõik ära, aga ikkagi – maanteerattasõit. Nii puhas elus olemise tunne ning mu hing hõiskab rõõmust neid kilomeetreid mõõtes.

Ilusad nõud. Mina ei näe mingit põhjust hoida ilusaid nõusid kapis ning kasutada peamiselt mingeid teisejärgulisi anumaid.
Minul on portselan täiesti igapäevases kasutuses ning kuna paljud mu nõud on osalt pildistamise jaoks soetatud üksikesemed, siis just täpselt nii eklektiline see kõik ongi. Mõrad ja kraklee on sealjuures boonuseks.

Kohv. Aga kindla peale koorega. Kange. Ja ilma suhkruta.

Puder. Veega keedetud. Aga võid läheb peale lahkelt nii pool pakki. No olgu, väike liialdus, aga retseptides soovitatud teelusikatäis (kahe peale!) on narrimine, mul läheb oma portsjonile kaks supilusikatäit vabalt.

Kallistused. Mitte need viisakuse pärast embamised, mida mingil põhjusel laialdaselt praktiseerima on hakanud. (Neid pole muuseas üldse vaja, korralik tugev käepigistus kärab alati ja jätab palju parema tunde kui mõlema poole jaoks tegelikult soovimatu kallistus.)
Ma mõtlen tõesti tahetud ja soovitud kallistusi. Selliseid, mis tõepoolest võivad mõned su pudenevad tükid taas tervikuks kokku liita. Ja selliseid, kus hingamine ununeb, sest õhkki enam ei mahuks kahe keha vahele.
Selliseid, mis kõige paremini sümboliseerivad seda, kuidas kellestki kinni hoides on võimalik korraks koos maailma ees silmad sulgeda.

Torm. Võib-olla on selles omaenese väiksuse kainestavat tajumist. Võib-olla aukartust millegi märksa võimsama ees.
Aga eelkõige kui palju metsikut ilu.

Jooksmine. Sammude ja hingamise rütm ja rõõm sellest, kuidas su keha sulle kuuletub.

Ilus pesu. Mina olengi see, kes kannab enamasti kenasti ühte komplekti kuuluvat (pits)pesu. Sellest johtuvalt on mul märkimisväärne erinevates värvides pesukollektsioon.
Aga – hoolimata sellest, kui märkimisväärselt palju mõni pesuese maksta võis, kui see on lõpuks katkine ja kulunud, kasutan ma seda rattaketi puhastamiseks.

Taltsas tuli. Lõkkes. Ahjus. Kaminas. Pliidi all. Küünlaleekides.

Rumba. Mitte et ma ise seda nüüd nii väga tantsida oskaks, aga mulle meeldib vaadata, kui professionaalid seda teevad. Sest see on armastus ja loo jutustamine üheskoos.

Aprill. Selles ei ole maikuu pillavat õiteküllust, mille taga luurab alati surm.
On ainult lootus, lubadused, kõrge taevas, läbipaistev õhk, sinine valgus ja lõokeste laul. Kõik on veel olemata.

Vürtsikas toit. Ja kui mina ütlen vürtsikas, siis tähendab see Vürtsikas.
See, mille peale enamik inimesi juba silmist vett pühib, on minu jaoks umbes nagu mannapuder.

Lugude loomine. Lapsepõlves meeldis mulle istuda vanas lakas, kus küll enam eriti heina ei hoitud, aga seal sai pehmes vaikuses ja lakaluugi pragudest immitsevas päikesevalguses omaette olla. Raamatute lugemine ja lugude loomine – seda ma seal tegin.
Lugusid saab luua igal pool – autoroolis, marjametsas, jalgrattasadulas, kõige enam aga ehk sellel une ja ärkveloleku piirimaal, kus lugude ja unenägude eristamine on niikuinii võimatu.

Metsamarjade korjamine. Milleks meile jooga ja meditatsioon ja mindfulness, kui meil on rabad ja raiesmikud ja pohlamännikud ja mustikahaavikud ja neis murakad ja mustikad ja metsmaasikad ja pohlad ja metsvaarikad. Mulle meeldivad nad kõik ja nende korjamine on peaaegu kõige rahustavam tegevus, mida ma tean.

Mulliga promill. Ma joon küll harva, sest trenn ja… ja üleüldse annab igasugune kogus end järgmisel päeval kuidagiviisi ikka tunda ja on mul seda siis vaja.
Aga muidu mulle meeldib, isegi kaasnev ärge-jätke-mind-üksi-kui-oleme-joonud-šampanjat-nukrus meeldib, kui on toetumiseks mõni teine õlg, nii et ei pea kogu seda kurbust üksi ära taluma.

Muusika: Peter Gabriel “The Power of the Heart”

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Molutasin pool päeva maha. Mitte päris südametunnistuse piinadeta. Aga peaaegu.
Hea küll, raamatut lugesin ja viimase moosi keetsin valmis. Olen nüüd nii palju moosi teinud, et kui midagi muud ka süüa pole, siis moosi toel peaks ületalve elama vabalt.
Ühesõnaga, kuna eriti ennast liigutanud ei olnud, siis leidsin, et peaks värske kartuli järele jalgrattaga minema. Mida ma siis ka tegin, ainult alatul moel oli kartulimüüja oma putka selleks ajaks kokku pakkinud, kui mina kohale jõudsin. Mis mul siis juba tsikliga välja tulnuna muud üle jäi, kui teha ka üks pisike kolmekümnekilomeetrine tiir. Trenni polnud täna muidu ette nähtud, aga rattasõiduilmad on ju jumalikud, nii et äkki õnnestub kuidagi midagi talveks ette sõita. Ei saa öelda, et ma poleks sellele juba hirmuga mõelnud. Jah, jooksmine aitab talve üle elada küll, jooksmine on ka tore, aga rattasõit on puhas elus rõõm ning ei möödu vist kordagi, mil mu hing ei hõiskaks: ma armastan seda! Ah, ma ei hakka parem, lugege eelmist postitust!
Ja ilmal pole minu arust muidugi üleüldse häda midagi, eks ma räägiks teist juttu, kui peaksin oma konditsioneerimata kontoris passima, aga õnneks on mul puhkus.
Magamisega on muidugi raskusi, aga millal mul neid poleks, nii et üldiselt ma erilist probleemi ei näe. Temperatuuris vähemalt mitte, kuivuses küll.

Esimese puhkusenädala veetsin põhimõtteliselt üksinda metsas.  Korjasin märkimisväärses koguses mustikaid ja vaarikaid, esimesi jagub veelgi, teised on nüüdseks kardetavasti krimpsu kuivanud või maha varisenud, Vihtu tegin. Vahepeal ikka ujuma ja siis uuesti metsa. Ja siis uuesti ujuma ja jälle metsa.
Et kõigest sellest loomulikult minu jaoks arvestatavaks koormuseks ei piisanud, siis katsetasin vahepeal ka ooterežiimile pandud jooksu. Kannatas joosta küll, ainult tempot alla lasta üldse ei saanud, siis oli mustmiljon parmu otsekohe ümber.
Ka maastikuratta tirisin vahelduseks lagedale ja taastutvusin lapsepõlveradadega. Sealjuures selgus, et ega ma enam ikka ülearu hästi ei mäleta, kust kuhu sai, nii et see ettevõtmine sai plaanitust omajagu pikem, aga selles oligi teatav võlu – sõita, omades ähmast ettekujutust, kuhu käsil olev tee peaks viima, ent avastada siis ennast hoopis natuke teises kohas.
Õhtud ja jupiti ka ööd kulusid raamatute lugemisele. Tahvel oli igaks juhuks kaasas, aga kui seda üldse vaatasin, siis kerisin mehhaaniliselt läbi uudisvoo lihtsalt sellepärast, et tagasi linna naastes ei sunniks mingi ähmane kohusetunne mind korraga kõigele otsa vahtima, mitte sellepärast, et see kõik mind kuidagimoodi üldse huvitanud oleks. Ainus tegelik kasu seisnes selles, et tahvlist sai ootamatu elektrikatkestuse päeval vaadata, kui kaua katkestus kestma peaks. Millest lõppkokkuvõttes siiski mingit tolku polnud, kuna elekter oli lubatud kahe asemel ära seitse tundi. Eks ma oleks ju selle naasmist ise ka märganud.

Muidugi olid need keskmiselt kümnetunnise ringitrampimisega päevad osalt selleks, et vältida tõele näkku vahtimist. Mis seal ikka. Tean ju niigi, et midagi ülearu ilusat sealt vastu ei saanud vaadata. Enesetunne oli puhkuse alguseks kirjeldamatult hapraks kulunud. Kõik oli ära antud. Vastu saadud väga vähe. Kõõlusin serva peal, aga nagu ikka, keegi isegi ei märganud. Äraaetud hobust halastusest maha ka ei lasknud. Kirg, rõõm, loovus, armastus, kõik nad olid kuhugi kadunud või kollektiivselt hinge heitnud, mulla peale kraapinud ning asendunud kohustuste, tuima rühkimisega, toore jõuga päevadest läbi murdmisega.
Eks ma ju tunnen ennast. Eks ma olen seda kõike varemgi kogenud. Eks ma oskan ära oodata selliste perioodide möödmise ka ilma liigselt paanikasse sattumata. Ja heakene küll, kui ego on näljas, siis see ei tapa. Aga kui näljas on hing?
Vähe ma ei üritanud siis. Tegin veel rohkem trenni. Üritasin natuke vähem töötada ja võitlesin tundega, et peaks palju rohkem. Käisin metsas. Ja massaažis. Ja ooperis. Ütlesin inimestele, kes ikka ja aina tahtsid ärakuulamist, et ma ei jaksa.
Oluliselt ei aidanud, sest see kõik oli juba ammu pooliku ämbriga tulekahju kustutamine. Peas oli ainult üks mõte. Või kaks.
Esimene oli see, et ma olen nii väsinud kõigest.
Ja teine see, et ma tahan koju. Kodu on siin mõistagi hingeseisundi tähenduses.
Tundsin klaasseina enda ja maailma vahel. Nähtamatu. Välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.
Vahetevahel ma mõtlen, et ongi ainult kaks võimalust – kas eralduda kõigist ja kõigest. Või ollagi kogu aeg läbipõlemise seisundis.
Ma ei tea, mida tähendab mitte tajuda teiste inimeste emotsioone. Ma ei tea, kuidas see on, kui tunned alati kõige tugevamana, kõige esimesena seda, mida sina ise tunned. Tahad. Vajad. Võin vaid ette kujutada, et see võiks olla erakordselt… normaalne tunne. Aga mis teha, mida pole antud, seda pole antud.
Õnneks saabus puhkus. Midagi ei pea tegema. Midagi ei pea otsustama. Selge, et vana enam ei tööta. Ja uut veel pole. Ma ei tea, mida täpselt edasi teha. Ma ei tea, miks hoida oma elus nii suurel hulgal ühepoolseid suhteid. Mitte midagi ei tea.
Just täpselt praegusel hetkel pole vaja ka.
Joon vinho verdet.
Aken on lahti ja öö tuleb tuppa.

Muusika: Tarkovsky Quartet “Nuit blanche”

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Põhi:
65 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
50 g suhkrut
2 muna
250 g hapukoort
100 g kamašokolaadi
175 g punaseid sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Täidise jaoks klopi munad kergelt suhkruga lahti, lisa toasoe kohupiim ja hapukoor, sega ühtlaseks. Lisa jämedalt hakitud kamašokolaad ja punased sõstrad, vala täidis vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui täidis tundub väga vedel, lase veel kümmekond minutit küpseda. Keskelt võibki kook veidi võbisev jääda.
Lase koogi avatud uksega ahjus tund aega jahtuda, tõsta siis välja ning jahuta lõplikult.
NB! Kook on väga vähemagus, kui eelistad magusaid kooke, siis suurenda kindlasti suhkru kogust.