Kiri Muhvile

Ärkasin eile hommikul kell 5.55. Ma ei omista sellistele numbrikorduvustele suuremat tähendust, aga märkan neid küll. Suhtun nendesse kui väikestesse argipäeva tükeldavatesse seikadesse, umbes samamoodi, nagu sellesse, kui vastu tulev jalgrattur viipab. Antud juhul siis on viipajaks ehk elu.
Samas – ajuti ja natuke tunnen midagi kadeduse taolist nende inimeste suhtes, kes näevad kõiges tähendusi ja kokkulangevusi. Salaja (või isegi mitte nii salaja) usun, et nende elu on kuidagi lihtsam, kui nad suudavad entroopia mingitele (mis siis, et minu pilgu jaoks keerulistele ja kunstlikele) reeglitele allutada.

Ühesõnaga – ärkasin kell 5.55 ja läksin korraks välja. Päike oli juba tõusnud, aga vinnas end alles metsa tagant üles. Maailm oli täiesti vait, ainult keegi lendas tiibade vihinal üle ja ma ei teagi, kas see oli lootusrikas varajane linnuke tera otsinguil või mõni eriti hilja peale jäänud ööelajas. Veendunud, et maailm on endiselt omal kohal, läksin voodisse tagasi ja tukkusin poole kümneni selles magamise ja ärkveloleku vahelises seisundis, kus elavad ilusad unenäod.

Millegipärast ei ole ma sel suvel korralikult koriluse lainele saanud. Ega ei ole ka õige öelda, et ma neid korjamisretki nautinud poleks ja endiselt olen üsna veendunud, et see on kõige parem (tähenduses: minu jaoks kõige sobivam) ja sanatoorsem viis puhkuse veetmiseks. Aga. Jah.
Eile oli kõigele muule lisaks plaanis korjata paari söömise jagu (söömine tähendab siinkohal poolt topsi kreeka jogurtit, kuhja mustikaid ja paari lusikatäit vedelat mett) mustikaid. Metsatee oli sama, kus paar nädalat tagasi autoga kinni jäin, seda seetõttu, et murdnud puu tõttu pidin ringi pöörama mittetavalises kohas ja selle käigus suutsin auto täpselt teega risti keerata, nii et taga oli puu ja ees känd. Teel on kõrgemad servad ja lõpuks tundus, et enam üheski suunas pole liikumisruumi. Lõpuks suutsin siiski kuidagi kännust mööda manööverdada.
Noh, nüüd seda probleemi enam ei olnud, sest selle paari nädala jooksul oli mets maha võetud ja rohtunud raja asemele tekkinud umbes magistraali mõõtu väljaveotee. Ei noh, pruugib mul vaid korraks ära käia ja juba on nad metsa maha saaginud!
Ei, tegelikult muidugi ei ole kogu see metsaküsimus nii must-valge, kui aeg-ajalt tundub ja kui keegi pakub keerulistele küsimustele lihtsaid ja emotsionaalseid lahendusi, siis ei tasu teda uskuda. Ega mul ka lahendust ei ole või kui, siis on see nii parketikõlbmatult radikaalne, et Karel Michali loo “Surnud kass” nimitegelane, kes blameeris kõiki öeldu sõna-sõnalise mõistmisega, muutub amatööriks.

Minu mustikakoht oli siiski puutumata ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks, nii et võisin lähenevast äikesest hullunud kärbeste ja parmudega võideldes oma marjad ära korjata. Suurem jagu jäi mõistagi korjamata (eks ma ebaõnnestusin ka murakaraba tühjaks korjamises), aga paariks päevaks olen nüüd varustatud.
Selles mustikametsas olen elu jooksul veetnud üksjagu tunde. Aga mustikasaagist olulisemad on vist ikkagi seal sirgeks triigitud mõtted ja männipuudele räägitud lood nendest, kellest kellelgi muule ei saanud rääkida. Sest kui oled kunagi kellegagi saanud rääkida kõigest, siis kellega sa räägid temast?
Esimeste vihmapiiskade langemisega jõudsin autosse tagasi.

Muuseas, autodest rääkides. Mu auto on neliteist aastat vana. See tähendab, et ta (no ikka ‘ta’, mitte ‘see’) on umbes nagu nuppudega telefon – kõik põhifunktsioonid on, kellasid ja vilesid mitte eriti. Aga ükspäev juhtusin roolima uut autot. Ei saa salata, eks ta oli mugav küll. Ent üldjoontes ma arvan siiski, et tegemist on pseudoinnovatsiooniga. Tore, kui on turvalisem ja ökonoomsem, muidugi, aga kogu mugavusvarustus on teatud nurga alt vaadates siiski taandareng (kehtib muidugi üleüldiselt, mitte üksnes autode kohta), mis vabastab justkui suure hulga inimese aega ja tähelepanu.
Ent mille jaoks täpselt? Mulle näib, et mitte ilmtingimata just millegi sisukama ja tähendusrikkama jaoks, pigem on tagajärjeks see, et järjest suurem hulk inimesi tunneb end järjest õnnetuma, kasutuma ja üksildasemana. Loomulikult on see väga jäme üldistus ja ei, ma ei igatse taga ega glorifitseeri aega, kui kogu ärkvel oldud aeg tuli täita raske ja nüristava füüsilise tööga.
Ja seda ei ole vist vaja lisadagi, et muidugi räägin ma siinpuhul isesulguvatest pagasiluukidest ja muust taolisest, mitte töönädala lühendamisest või kodanikupalgast. Sest seda ei arva ma hoopiski mitte, et palgatöö vähendamine või sellest loobumine tähendaks seda, et inimesed ei oskaks vabaneva ajaga midagi peale hakata.

Aga võib ka olla, et see ei puudutagi ainult korilust, vaid selle analoogia saab venitada kogu mu praegust eksistentsi katvaks. Et üks pool on endiselt valmis vaimustuma, teine pool aga seisab selle ärkava lõkke kõrval veeämbriga ja ütleb: ei tea, kas ikka, parem mitte. Kui ma peaksin kusagilt üles otsima selle, keda ma pean oma pärisminaks, siis ma ütleksin, et see ei ole mulle tegelikult omane. Ent kui selline konstruktsioon nagu pärismina olemas ongi, siis igal juhul ei eksisteeri ta vaakumis ning muutujaid on seal liiga palju, et hakata ajas tagasi minema ja otsima, kus see sisemine kahtleja kasvama ja hääleõigust saama hakkas.
Ja siiski, sedagi vist on liiga palju öelda, et need kaks poolust kogu elu valitseks. Samad teed, samad sõnad, samad jõed? Ei, muidugi mitte. Ma ju ei räägi kunagi samadest asjadest erinevatele inimestele samade sõnadega – miks teha koopiaid, kui mul on ometi rohkem sõnu.
Otepää-Kanepi teed sõitsin sel ja eelmisel nädalal rattaga kaks korda. Kas see oli sama tee? Ei, näiteks esimesel korral ei olnud liiklusmärgi postide vahel midagi. Teisel korral oli seal võililleseemneid täis ämblikuvõrk. 
Ega siis ämblikul nüüd muud vist üle ei jää kui veganiks hakata. 

Ja mina lähen nüüd ka oma hilist (puhtjuhuslikult vegan-) õhtusööki sööma.

Ja seda juulikuud ei tule enam

Yin & Yang

Keerasin kalendris juulikuu ette.
Keerasin teist külge, sest ärkamiseks oli veel liiga öö. Elus uut lehekülge ei keeranud, seda teen kuu aja pärast. Või midagi sellist.

Väsisin jubedalt ära, nagu ikka puhkuse alguseks, kui endast on viimane ja siis natuke veel välja pigistatud.

Saatsin doktorandile vale kaitsmiskuupäeva. Neli korda.

Kirjutasin blogipostituste mustandeid. Arveid. Sisseastumiseksamite protokolle. Raamatuarvustusi. Uitmõtteid märkmikku. Kirju ei kirjutanud, peale nende, mida ma ära ei saatnud.

Sõitsin jalgrattaga. Sõitsin autoga ühesuunalisel tänaval vales suunas – no kes siis märkide järgi sõidab, ikka mälu järgi sõidetakse.

Lugesin luuletusi. Blogisid. Jonuškaitėt. Berlinit. Ajalehti ei lugenud. Ühtegi tööalast dokumenti, mida tegelikult tingimata enne puhkust pidanuks, ka mitte.

Võtsin aega logelemiseks ja jälgimiseks, mis tunded ja tajud must läbi voolavad. Võtsin ravimeid. Kartuleid ei võtnud, neid polnud keegi isegi maha pannud.

Tegin endaga rahu. Tegin saunavihtasid, kolmkümmend kaks tükki. Ei teinud: kükke, kätekõverdusi, remonti. Lumememmesid ka ei teinud, materjaliga oli kitsas.

Mõtlesin uhkusest. Väiklusest ja suuremeelsusest. Sellest, mida ma valesti teen. Sellest, mida ma õigesti teen. Sellest, kuidas ja mida inimesed üksteises esile toovad ja kuidas see on eri aegadel erinev. Mõtlesin rabast ja inimsuhete rappaminekust.

Käisin rabas. Käisin jooksmas. Käisin jalgrattaga lahtisel kruusal külili, kui kuu kõige palavamal päeval 83-kilomeetriselt sõidult tulles ulja kaarega väravast sisse keerama hakkasin. Ühelgi suvelavastusel ega muul palaganil ei käinud.

Jäin vihma kätte. Jäin autoga metsateel kinni – selle kännu olid nad sinna minu jaoks istutanud!
Sain välja ka.
Sain jälle mõnest asjast aru ja inimestest sai hea meel.

Kütsin ahju, sest oli ometi juulikuu ja sooja 17 kraadi, toas, ma mõtlen.
Magasin, aken ja rõduuks pärani lahti, sest oli ometi juulikuu ja väljas troopiline öö.

Korjasin murakaid (tööstuslikus koguses) ja mustikaid (natuke) ja vaarikaid (mõistlikult). Aprikoose ei korjanud, need ostsin poest.

Keetsin maasika-banaanimoosi. Aprikoosimoosi. Mustika-virsikumoosi. Murakamoosi.

Kaotasin sõnad.
Leidsin sõnad.

Kuulasin Pärnu muusikafestivali. Kuulasin barokki ja mõtlesin jällegi, milline imeline instrument on inimhääl. Kuulasin vaikust.

Olin väsinud. Olin rõõmus. Olin kurb. Olin rõõmus. Olin kurb. Vihane ei olnud. Armunud ei olnud.

Ja seda juulikuud ei tule enam.
Saagu kõik saudadeks.

Muusika: Joep Beving “Last Dance”

Taevas põleb

 

Teed laulavad õhtul hilja

Ka niiviisi mõõdetakse maailma.
Korjates lihtsalt ükshaaval kokku kõik selle, mida ma selle kuu jooksul tegin, mõtlesin, tundsin, kogesin, teada sain.

Näiteks asjad, mis tegid mind rõõmsaks: üks 82-kilomeetrine jalgrattasõit ja kõik ülejäänud rattasõidud ka; Mariana Leky “Mida siit näha võib”; Rebecca Kontuse Trio kontsert ERM-i viinaköögis; paar juhuslikku kohtumist sõprade, endiste kolleegide, ammuste tuttavatega; pannkoogid; jasmiinilõhn; hetk, kui massöör paneb käed su seljale; hommikune esimene kohvilonks; koerad; väikesed totrad kokkusattumused; soojas öös rõdul istumine ja vaatamine, kuidas maailm magama läheb; üle taeva kihutavad piiritajad.

Või siis asjad, mis ajasid mind nutma: Nadiri aaria “Je crois entendre encore” Bizet’ “Pärlipüüdjatest”. Esitus on imeline ja teiseks on see aaria näide, kuidas ooperimuusikal on võime vaevata leida otsetee hinge ja verre ning tuua sealt pinnale midagi, mille olemasolust sul endal ehk enam aimugi polnud.

Või asjad, mis panid mind kontrollimatult itsitama: kui sattusin ühel rattasõidul keset kohalikku rahvatriatloni ja võistlejad hakkasid selg ees vastu tulema. Püüdlikult vehkivale rajanäitajale, kes üritas mind pöördele suunata, karjusin et ma ei võistle ja kimasin otse edasi.

Või siis arusaamise, et hoolimine algab uudishimust ja sureb koos sellega. Armastus niisamuti. Ja kummagi vastand ei ole vihkamine. Vastand on ükskõiksus.

Või taipamise, et jätta ‘ei’ ütlemata ei ole see sama, mis öelda ‘jah’. Kõige laiemas tähenduses. Ometi olen ma ise seda üksjagu teinud. Peaks ümber harjutama vist. Ütlema kindlalt ühte või teist, mitte mõlemat korraga.

Et kedagi tahta ja kedagi vajada on ikkagi mu jaoks täiesti kaks eri asja. Kui ma leian, et keegi mu elu kuidagi rikastab, siis ma teen teadliku valiku (tahan), sest ta toob endaga mingit lisaväärtust, mitte ei täida mingit tühimikku (vajan).

Et inimesed on hämmastavalt tugevad. Ei pea neid kohtlema nii,  nagu nad läheksid kohe katki. Et inimesed on väga õrnad. Ilus on neid kohelda lahkelt. Ja ega kunagi ei või teada, milline on kellegi jaoks see peenike õlekõrs, mis aitab kas kuristikust üle või murrab selgroo.

Või selle, et väljendit “armastus on pime” kasutatakse tegelikult vales või vähemalt ühekülgses tähenduses, nagu muudaks armastus meid teise vigade suhtes pimedaks. Mütoloogias oli Cupidol side silmadel, kui ta oma nooli lennutas, nii et tähendus on mu meelest otsene – kuna armastus sihib huupi, siis inimene ei saa ise valida, millal ja kellesse armub.

Või selle, et kui kõik on täiesti veidralt vale, aga sa ei suuda näppu konkreetsele aspektile peale panna ja öelda, et see, just see siin on vale, siis ega sa ju tegelikult kindlalt ei tea, kas hakkad ennast kaotama või leidma.

Ja et kui mõnikord ununeb, mis mul siia planeedile ikkagi üldse asja oli, siis varsti tuleb jälle meelde. Et teekond ongi mu kodu ja kohalejõudmistega ei oska ma nagunii midagi peale hakata, vaid hakkan õige varsti jälle kuhugi tahtma. Metafoorses mõttes eelkõige, aga mitte ainult.

Ja et mu meelest võib vabalt igasuguse särasilmse vaimustuse demonstreerimise unustada – kõik oma töökohad olen ma saanud entusiasmi puudumist ilmutades ja esinedes avaldustega, mis kindlasti figureerivad nimekirjades asjade kohta, mida ei tohiks tööintervjuul öelda.

Või selle, et mõnel kurbusel on mitu kihti ning kuigi olen suutnud peaaegu kõik neist maha koorida, siis üks on alles. Ehkki võib-olla polegi need üldse kurbuse kihid, vaid mu enda omad. Ma saan aru kõigest. Või peaaegu kõigest. Aga see ei muuda olematuks valu, mida ma ikka veel tuikamas tunnen ja endale tunnistan. Üht kummalisimat oma elus. Võib-olla rohkem sellepärast, kuidas ja vähem sellepärast, et. Või kes neid nüansse nii täpselt eristada oskab. Mis ma teha saan? Mitte midagi. Ainult anda aega ja koguda väikesi rõõme, mida elu on täis, kurbust aga kasutada ehitusmaterjalina. Mitte küll segada kipsi ja krohviga, vaid vormida tunded ja tajud sõnadeks, neist laduda laused, lausetest lõigud, lõikudest lood.

Või et mõnikord tahaks poes endale rinda või pea kohale kinnitada sildi, mis keelaks tülitamist pensionisammaste või televisioonipakettidega, samal moel, nagu postkasti peale saab panna sildi “ainult tellitud post”.

Ja et mõradest võib valgus sisse pääseda muidugi, nagu nad kenasti ütlevad. Aga no teate, tuul hakkab ju ka tõmbama, sellele te ei mõtle, eks ole.

Ja selle ka, et ma mõtlesin ümber. Elu saadetud õppetundide osas. Ei, tegelikult ei mõelnud. Aga see on lihtsalt üks võimalikke vaatenurki, mis võib kasulik olla, kui ta ka sisuliselt on ikkagi üksnes mehhanism elu juhuslikkusega leppimiseks. Mõelda, et elu sulle neid õppetunde spetsiaalselt saadab, on pisut antropotsentristlik, aga suhtuda kogemustesse teadlikult kui kasvamisvõimalusse on tegelikult võrdlemisi mõistlik.
Ühesõnaga sain aru, et eks ma ikka olen endaga mingit tarbetut pagasit kaasas tassinud ja võtsin ette asjaga tegelemise.

Aga teisest küljest ka, et – üldiselt on mu elufilosoofia enamasti olnud: ah, küll asjad saavad kuidagi iseenesest korda, noh, nii nagu siiani. Ja kui see on suurema osa ajast toiminud, siis oleks igatahes mõtet samas vaimus jätkata, sest üks asi on püüda saada paremaks endaks, aga on sealt on oht kukkuda teisele poole ning hakata tegelema täiesti vastupidisega – üritusega saada kellekski teiseks. Eriti kui mingid koolkonnad levitavad suure enesearmastuse propageerimise sildi all täiesti toksilist sõnumit, nagu kõike oleks võimalik lahendada… lihtsalt parem olles, no jumal küll, kui raske see siis olla saab.

Või et mõnikord on nõnda, et sa arvad, et on aega, maa ja ilm. Ja varsti näed, kuidas liiv su sõrmede vahelt maha jookseb. Ja kui väga sa ka ei tahaks, tead et sa ei saa teha mitte midagi. Mitte kui midagi, kuni viimane tera on su peost maha libisenud.

Ja et alustasin suve endasse kogumist. Iga rattasõidu, iga jooksutiiru, iga turulkäiguga, iga selge ja iga pilvise päevaga, iga lõhna ja maitsega panen midagi tallele. Osa hoian eneses, osa paigutan pööningule. Kui ilusti küsite, võin vabalt teilegi talvel natuke suve lõhna laenata. Mõned käsitsi õmmeldud laused saate veel kauba peale.

Pool aastat on läbi. See tähendab mõistagi, et parem pool on ees.
Keerasin kalendris juulikuu ette.

Muusika: Imany “Slow Down”

Millest ma räägin, kui ma räägin rattasõidust

Ja kogu meie ahistatud kere tunneb,
nagu ta oleks hing.
(Fernando Pessoa)

Triatleet Dave Scott olla öelnud, et kõigist inimese välja mõeldud spordialadest peab jalgrattasõit küll olema kõige ebameeldivam.
Ma olen temaga nõus.
Jalgrattasõit on kindlasti äärmiselt ebameeldiv, kui seda harrastada kui sporti. Ja igasugune sport on äärmiselt ebameeldiv, kui seda harrastada kohustusena.

Ent.

Kui mina räägin rattasõidust, siis ei räägi ma sellest, et ostke endale süsinikraamiga ratas, mis maksab kaks korda rohkem kui teie auto; riietage ennast liibuvasse lükrasse; raseerige sääred, et tuuletakistust vähendada; toppige taskud spordigeele täis; pressige hambad ristis tõusudest üles, midagi enese ümber märkamata ja seejärel laadige oma sõit viimase mudeli nutikella abil Stravasse.
Veelgi enam, kui te olete juhtumisi seda tüüpi rattasõiduharrastaja, siis ei ole meil paraku omavahel eriti millestki rääkida. Ma muidugi viipan teile, kui me kusagil üksteisele vastu sõidame, sest me siiski jagame mingisugust asjasse pühendatute teadmist, millest päriselt saavad aru ainult inimesed jalgratastel – lõppude lõpuks on küsimus siiski ikkagi ka kuhugi kuulumises. Samamoodi mõtlen ma autoga mõnest maanteeratturist möödudes: näe, oma!

Aga sellegipoolest olen ma ise ratta seljas suuresti hoopis muud asja ajamas.

Jah, mu jalgratas kaalub üheksa kilo. Mul on mitu komplekti liibuvaid rattasõiduriideid ja spordikell. Ma olen parematel päevadel võimeline hoidma keskmist kiirust mitu tundi 30 km/h kandis ja ma käin Tartu rattarallil (viimati nädal aega tagasi).
Aga laias laastus ma ei tee sporti ja kui te hakkate mulle rääkima sellest, kuidas on vaja tõsta keskmist kiirust ja kadentsi, läbida rattaralli pikk distants kolme tunniga või ilmtingimata sõita koos grupiga, sest rattasõit on meeskonnaaala ja nii on palju tõhusam, huvitavam ja lõbusam, siis minge rääkige seda heaga kellelegi teisele. Mina seda juttu ei osta.

Rattasõidu eesmärk ei ole sõita kümnendikusekundite võrra kiiremini ja tulla mõnel rahvaspordiüritusel esisaja hulka. See ei ole üleüldse mingisuguse tervisespordi eesmärk.
Õnneks on see arusaam vist tasapisi juuri alla ajama hakanud ning ka tervisespordiüritused, mis vahepeal kippusid muutuma tippsportlastest suurema mahuga treenivate fitnessihullude kogunemiskohaks, tunduvad tasapisi algse eesmärgi poole naasvat. Algne eesmärk tähendab siinpuhul inimeste toomist regulaarse liikumisharjumuse juurde. Ja kuigi selles pole loomulikult midagi halba, kui omada amatöörspordis ambitsioone, siis regulaarse liikumisharjumuse (nimetage seda rahvaspordiks, kui soovite) eesmärk kõige laiemalt võttes on ikkagi igapäevaeluga paremini toime tulemine.

Isiklikul näitel. Ma ei ole sellest otseselt saladust teinud, küll aga mitte ka spetsiaalselt rääkinud, et olen eri aegadel üle elanud paar päris pikka naeratava depressiooni perioodi. See tähendab, et ma olin (ja olen jätkuvalt) äärmiselt osav kõike koos hoidma, tegus, aktiivne, naeratav, alati endaga hakkama saav ja toeks teistele. Aga põhimõtteliselt oli see fassaad, sest sisimas võis igast päevast läbi minek tähendada ränka tööd, millele lisandus pidev süütunne, et miks ma end paremini ei tunne, veel rohkem ja veel paremini ei tee ega ole. Inimesed ütlesid: sina ja depressiivne, ei ole võimalik. Ja neil polnud aimugi, millises pimeduse põhjas mina parajasti viibisin. Sest ma oskan teeselda ja mida rohkem sa teeskled, seda võimatumaks lõpuks muutub üldse kuidagi kommunikeerida, mida sa tegelikult läbi elad, sest kõik, mida sulle öeldakse, ongi üksnes: sul pole küll mingit põhjust nii tunda.
Nimelt selle koha peal tulebki mängu tervisesport. Ma olen küll suurema osa elust ikkagi võrdlemisi järjepidevalt vähemalt mingit sporti harrastanud, aga alles siis, kui hakkasin seda tegema suurema regulaarsusega, muutus vahe elukvaliteedis märgatavaks.

Rattasõit (ja hooajavälisel ajal jooks ja suusatamine) on põhimõtteliselt mu antidepressant ja sellepärast on see püha tegevus, mille alusel kujuneb kogu ülejäänud ajagraafik. Kui olla käinud päris põhjas ning leida siis miski, mis hoiab sinna tagasi kukkumast, siis sa ei mõtle, et hmm, seltsielu, äkki täna trenni ei tee; hmm, hakkab vist sadama, äkki täna trenni ei tee.
Ma elan sissepoole rohkem kui tervislik oleks ning rattasõit pakub mulle võimaluse kõik endasse kogunenu tuulde lahustada.

Ja kuna liikumine hoiab katust paigal, siis järelikult on vaja sihipäraselt hoolt kanda, et oleks alati hea ja mõnus liigutada. See tähendab – vähemalt üritada paremini magada, süüa korralikult (ja mõistlikult), lasta aeg-ajalt lihaseid mudida jne, mis kokkuvõttes tähendab iseenda eest hoolitsemist ja kujutab endast kõike seda, mida võib lugeda igast jumala artiklist, kus räägitakse vaimse ja füüsilise tervise parandamisest ning mida lugedes me enamasti mõtleme, et häh, rääkige midagi uut, see on ju kõik nii endastmõistetav. On. Just selles asi ongi.
Ma tean, et mu varjud jäävad mind saatma ilmselt alatiseks, aga ajapikku olen neid tundma õppinud, oskan nende lähenemise ära tunda ja suudan enamasti serva peal edukalt balansseerida nii, et lühiajalisest madalseisust ei saa kuudeks auku kukkumine.

Teine aspekt – inimesed räägivad alatasa, et nad ei jaksa pärast kontoritööpäeva mitte midagi muud teha, kui diivanil lebada ja nürilt sotsiaalmeediat skrollida. Tihtipeale pole see ilmselt üldse väsimus, vaid roidumus ja tülpimus, aga igal juhul on see miski, mille vastu aitab enda liigutamine. See nimelt annabki nii füüsilist kui vaimset energiat selleks, et mitte igapäevategevuste kätte ära nõrkeda. Ja samuti siis ei väsita loomulikult ka see liikumistegevus ise nii ära, et tahaks ülemäärase koguse süsivesikuid rindu tõmmata ja pikali visata, vaid vabalt võib veel ka füüsilist tööd otsa teha.
Aga kahjuks see kõik muidugi ei juhtu kohe (lähenemine mõtteviisiga “käisin ühe korra jooksmas, millal hea hakkab?” kukutab ettevõtmise juba eos läbi), aga natukesehaaval päris kindlasti.
Ja selleks ei ole vaja üldse obsessiivseks muutuda ning üksnes mingit spetsiifilist eesmärki või maksimaalset koormust silmas pidada, vaid selleks on vaja regulaarset ja nauditavat tegevust, soovitatavalt nõnda, et rakendust saaksid kõik meeled.

Ma küll tean inimesi, kes oma valitud tegevust ilmtingimata tohutult ei naudi, aga lähenevad tervisespordile täiesti teadlikult ja metoodiliselt, pidades silmas suguvõsa mööda rändavaid pärilikke haigusi või lihtsalt andes endale aru, et pikemaajalises perspektiivis ikkagi on kasulikum end püsti ajada, kuitahes ahvatlev ka lähitulevik diivanil veeta ei tunduks. Aga selliselt kindlameelsust ei ole kindlasti kõigil, nii et mina panustaksin pigem protsessi nautimisele.

Nii et rattasõidust rääkides räägin ma kõige rohkem ikkagi sellest, kuidas saan vahtraõitest lõhnaval kevadõhtul sadulasse hüpata ja linnast lahkuda. See klikk, kui rattaking pedaali külge kinnitub, on rahututele mõtetele signaaliks maha jääda, sest nad pole õnneks õppinud mu tempos püsima.
Sellest, kuidas tee mu ees on kuldne, kui sõidan päikese poole ja minu möödumisest ei jää maha ei heli maailma ega jälge kellegi südamesse. On ainult tõusu lõpus avanev panoraamvaade ning hing läheb sealt üle maa ja taeva lendu koos sookurepaariga.
Nendest sumedate õhtute soojast salapärast, kui õhk lõhnab valmivast viljast, ühel pool vajub metsa taha päike, teisel pool kerkib kuu ja minuga sõidab kaasa üks väike nimetu pulbitsev rõõm.
Kõigist neist aistingutest moodustub mingi omamoodi hardusesegune tänulikkus võimaluse eest kogeda korraga nii palju midagi, mis on igal moel argipäevast üle.

Väga ühekülgne oleks seda nimetada spordiks, see on meditatsioon. Vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine. Mõtted, mis tulevad ja lähevad, sest ma ei võta neid kauemaks kaasa, kui nad on korraks mu teadvusest laisalt läbi libisenud. Ebamäärane ärevus jääb maha. Ent kui ma koju tagasi jõuan, rivistavad mõtted end loogiliselt üles ja seavad vajadusel ka sõnadeks.
Ma olen hetkes. Mina ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile alati ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Ja seda vabadust jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika käsutan ma omaenese lihaste jõuga ning täpselt nii palju, kui ma annan, saan ka vastu. Senikaua, kuni jätkan väntamist, jõuan kindlasti kuhugi.
Käsnana, kes imeb endasse võõraid meeleolusid, on mul väga keeruline tajuda, millised üldse on minu enda tunded ja tahtmised. Soolosõit ratta seljas puhastab mu meeled ning ma saan jälle aru, kus lõpen mina ja algavad teised.
Muidugi ma mõtlen vahel siiski, et võiks või peaks neid kogemusi ka jagama. Aga kuidas ma saaksin kindel olla, et teine püsib vait ja tunnetab sõnadetagi sama maagiat, võib-olla tahab ta lihtsalt kogu aja lakkamatult rääkida?

Jah, teoreetiliselt on jalgrattasõit meeskonnaala küll. Ainult et ma ei ole sellega üldse nõus! Oma üksildastel rännakutel kohtan loomulikult aeg-ajalt grupisõitjaid, kelle lähenemist saadab vali loba, ja seiran neid mingi ärrituseseguse üleolekuga. Vaesekesed, selle asemel, et vaadata ümbritsevat maailma, peavad nemad passima eessõitja kanni.
Üksinda on igav sõita? Kõrvade vahel on teil see igavus. Mul ei ole iseenda seltskonnas kunagi igav. Ja kilomeetrid alistuvad mulle päris hästi, ei ole mingit vajadust neid kambakesi kõva kisa saatel vallutada.
Ka ei saa öelda, et kõvakattega teedel sõitmise vajadus vabadust nii väga piiraks. Jah, ma ei saa soovi tekkides suvalisele metsa- või põlluvaheteele keerata. Aga teate, kui palju on Lõuna-Eestis väiksemaid teid, kus on nii vaheldusrikas reljeef, et ma ei tüdi neid sõitmast korduvalt ja siis veel ikka ja jälle uuesti.

Sest ma näen, kuidas muutuvad valgus ja värvid ja maastik mu ümber. Näen päeva- ja aastaaegade vaheldumist. Näen puid ja põlde ja pilvi. Tunnen, kuidas lõhnavad jasmiinid, sirelid, õunad ja jõulukuused – kui keset juulikuud kusagil kuusehekki pügatakse. Mind saadavad haned, lõokesed, piiritajad ja äikesepilved.

Ma olen rohkem aastaid sõitnud maastikurattaga. Aga pärast seda, kui hakkasin peamiselt sõitma linnalähedastel kergliiklusteedel, tekkis aegamööda hinge näriv tahtmine sõita kiiremini ja kaugemale. Pealegi – need pagana maanteeratturid tuhisesid kogu aeg mööda. Lasin sellel tahtmisel natuke aega olla, et äkki läheb mööda, ja piidlesin ajuti maanteerataste pilte.
Kui vana maastikuratas tasapisi otsi andma hakkas, tundus, et õige aeg on saabunud. Uhiuue maanteerattaga poest koju sõites teadsin juba, et nüüd olen leidnud selle õige.
Meie armastus ei ole aastate jooksul muutunud. Olen endiselt arvamusel, et see on mulle kõige rohkem rõõmu toonud ese üleüldse. Mu meelest suurepärane näide selle kohta, kuidas miski materiaalne teenib oma hinna mitmekordselt heade emotsioonidega tasa, mitte ei paku üksnes üürikest hetkelist ostmisrõõmu.
Ning kogu selle tegevusega saab põhimõtteliselt möödaminnes kaasa väga korraliku füüsilise vormi, ilma et selleks oleks vaja teha midagi rasket ja ebameeldivat, näiteks sporti.

Noh, ja siis saab veel muidugi kulutada oma aega ja raha asjakohastele obsessioonidele. Punaste rattakingade jahtimisele näiteks.
Muide, rääkides rattakingadest – igaüks, kes otsustab hakata kasutama klipp-pedaale, saab ilmselt pigem varem kui hiljem oma ristsed, unustades ära, et jalad on pedaalide küljes kinni.
Minuga juhtus see viis aastat tagasi kolmandal sõidul uute pedaalidega – hakkasin väga kitsas kohas ringi pöörama ja kui kiirus kahanes nulliks, siis reageerida enam ei jõudnud, küll aga taibata, et nüüd juhtubki see, et ma täiesti ebaelegantselt külili käin. Miski peale ego õnneks eriti kannatada ei saanud ja sellest hetkest julgesin end maanteeratturiks nimetama hakata. Jala vabastamine pedaali küljest on nüüdseks muutunud täiesti automaatseks liigutuseks. Õigupoolest kipun seda tegema ka rattaringluse linnarattaga sõitmisel.

Ega see nüüd muidugi loomulikult ei tähenda, et ma rattasõitu perfektselt valdaksin. Analoogia üle kandmine pärisellu läheb vahel ikka sootuks meelest ära – see tähendab asjaolu, et tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda ning liiga kauaks paigale jäämine lõpeb osavaimagi jaoks pikali prantsatamisega. Õnneks on ka elus võimalik sadulasse tagasi kobida ning murtud süda või luud paranevad ka enamasti ära.

Sõpradel ja tuttavatel läks ka elu lihtsamaks, kui nad taipasid, et mulle võib kinkida kõike jalgrattateemalist ja -pildilist. Mul näiteks on (ilmselgelt liiga vähe) jalgratastega mütse, salle, särke, sokke, buffe, kruuse, võtmehoidjaid, kõrvarõngaid, märkmikke, pastakaid, jõuluehteid, külmkapimagneteid, helkureid.
Jalgratas saab tavaliselt jõulukingitusena uued rehvid järgmiseks hooajaks ja mina ise näiteks uued rattakindad.
Ja siis on veel muidugi alati liigutavalt ilus ja tähelepanelik, kui keegi soovib mulle näiteks sünnipäevaks mingite suurejooneliste abstraktsuste asemel tuulevaikust või ilusaid sõiduilmu.

Ma üleüldse ei väida, et jalgrattaga peab sõitma. Mitte kui midagi ei pea tegema. (Ent sel juhul muidugi ärgu vähemalt mulle tuldagu ka kurtma mingite taoliste terviseprobleemide üle, mis päris kindlasti oleks lahendatavad kehalise tegevusega (nali, aga tõetera puudutusega)).
Üldiselt ma siiski lihtsalt jagan oma kogemust, antud kirjatükiga ning ka mujal, kus pean võimalikuks ja vajalikuks, nii nagu inimesed ikka tahavad rääkida sellest, mis on neile oluline.
Ja natuke räägin ka sellepärast, et eri inimesed on mult aeg-ajalt poolretooriliselt küsinud, miks peaks keegi üldse tahtma jalgrattaga sõita.
Ja kõige laiemas tähenduses ka sellepärast, et ma absoluutselt usun rõõmu jagamisse ning sellesse, et oma teel kohatud naeratusi pole mingit mõtet endale jätta, vaid tuleb järgmisele inimesele edasi anda.

Nii et sellest kõigest ma räägingi, kui ma räägin rattasõidust.

Õigluse huvides. Te küsite võib-olla, kas kogu selles asjas midagi negatiivset ka on.
On. Kaks asja.
Esiteks: tuul. Mis rattaga sõites on teadupärast alati vastu. Ja on tuntud tõde, et kui tahate teada, kust ilmakaarest mingil iks päeval tuul puhus, siis küsige maanteeratturitelt.
Ja teiseks: jalgratta puhastamine pärast vihmaga sõitmist on kohutavalt tüütu. Inimesed naeravad, kui ma ütlen, et puhastan oma ratast hambaharjaga (kui te olete mind tähelepanelikult kuulanud/lugenud, siis te muidugi teate, mille põnevaga veel ma seda puhastan).
Ei maksa siin naerda midagi. Sellega saab nimelt väga hästi keti sodist puhtaks, sest muidu hakkab liiv hammasrattaid sööma ja selle tagajärgedest saab aru hiljemalt hooaja lõppedes rattahoolduse arvet vaadates. Ja hoolduses käia rattaga jällegi muidugi tuleb, sest lõppude lõpuks peab ju tema mind kuskilt kümnete kilomeetrite tagant eimillegi keskelt koju tooma.

Aga meil on kahe peale kaks jalga, kaks kätt, kaks silma, kaks kõrva ja kaks ratast. Tuleme tagasi igalt poolt.

Muusika: Tõnu Raadik “Pööripäev”

Fotode autor: Marin Lõo

Maailma mõõtmise keel

Sõnad on ikkagi ainult sõnad.

Aga mitte minu jaoks. Sõna on sõber. Tööriist. Toit. Hingevaluvaigisti. Ehitusmaterjal. Sild inimeste vahel (aga ka kuristik).
Tõsi, ainult sõnadest loomulikult ei piisa. Nii, nagu helid saavad eksisteerida ainult koos vaikusega nende vahel, vajavad sõnad toeks tegu.
Ja eks mingi nurga alt vaadates on see minu usk sõnadesse muidugi lihtsalt liigutavalt loll. Tegelikult ma ju tean, et sõnad ei ole kõikvõimsad ning nendest kõige õigematest ja täpsematest sõnadest sildu ehitatakse ainult paberist ja tindist maailmas, elus on õigel ajal ütlemata jäänud sõnade jaoks enamasti juba kaugelt liiga hilja.

Vahel väga harva kohtan kedagi, kes räägib minuga samas keeles. Mida vanemaks saan, seda harvem.
Ma ei ütle selle kohta armastuse keel – ehkki ta on ka seda -, sest nii sõnastada oleks kaugelt liiga kitsas ja suunaks fookuse ekslikult üksnes romantilisele armastusele, ometi tähendusrikaste inimsuhete palett on (või vähemasti võiks olla) sellest märksa laiem ja mitmekesisem.
Nii et kindlasti mitte üksnes armastuse keel. Mõistmise keel pigem. Ei, maailma mõõtmise keel.

Ja see ei tähenda loomulikult ka kõiges samal arvamusel olemist, vaid pigem mingit üldiselt samal kursil liikumist, sarnast sõidustiili, ühist mõõtkava, veel rohkemgi aga lihtsalt võimet ja tahtmist koos mõelda, arutleda, uusi seoseid tekitada.
Enamik vestlusi, suuliseid või kirjalikke, moodustavad dialoogi ainult näiliselt, olles tegelikult monoloog dialoogi vormis, milles kumbki oma asja ajab.
Päris dialoog või pigem duett, milles osalejate omavaheline sünergia saab mõttevahetuse katalüsaatoriks, ei ole sugugi tavaline. Minu maailmas küll mitte. Aga minu jaoks on see ühelt poolt juba täiesti iseseisev side/suhe teise inimesega ja samas ka vundament, milleta mul mingeid edasisi tundeid tekkida ei saa. Ja kolmanda aspektina jääb see vundament enamasti alles ka siis, kui tunnetest on tuhk saanud.

Tähendusrikas vestlus ja armumine/armastus käivad minu jaoks küll tihti koos, aga neid ei tohi siiski omavahel päris võrdsustada, sest nad saavad eksisteerida ka eraldi. Tähendus peab minu puhul muidugi tulema kõigepealt, armastus aga kõõlub ukse vahel ja ootab sisse kutsumist nagu vampiir, kes ilma kutseta ei tule. Mõnikord ei kutsutagi, aga ega tähendus sellepärast veel olematuks ei muutu.

Tähenduslik side ei teki küll otsekohe, sest ma pean inimest enne tundma saama, aga eks muidugi unustan siis tasapisi valvsuse ja hakkan arvama, et sellised inimesed on samast tõust, et miski neis tundis midagi minus ära, et nad näevad mu sisse sama palju kui mina nendesse ja et nende jaoks loeb selline ühendus sama palju. Enamasti selgub, et siiski mitte. Noh, tuleb ikka Otto Kösterit kuulata (“Kunagi ei tohi endale midagi liiga ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi…”).
Ma ei keela küll endal seeüle natuke kurvastamast, ent ei jää neid ka lõputult taga leinama, sest saan siiski suurepäraselt aru, et inimesed on ehitatud täiesti erinevalt ning et ühesuguse tähenduse õnnelikke ja kestvaid sünkroonsusi tulebki elus ette hoopis harva. Teistel inimestel on oma elu ja oma lugu ja oma valikud ning seda tuleb respekteerida.
Vähemalt targemaks saan niiviisi alati ja lõppude lõpuks võimaluse oma keeles rääkida ostaks ma nagunii ära ka sellisel juhul, kui hind selgub alles tükk aega hiljem.

(Üldiselt saaks kogu selle teema kokku võtta ka märksa lühemalt ja otsekohesemalt, aga ma ei hakka teid praegu sellise ootamatu ja jõhkravõitu registrivahetusega šokeerima.)

Eelmisel laupäeval sõitsin läbi kevadõhtu Viljandisse ooperit vaatama (jumal paraku, kuna me linnas pole enam kino, kus MetOpera ülekandeid näeks) ja mõtlesin kogu selle uskumatu roheluse taustal, et olen maikuu suhtes alati häälestatud nagu läheduse eest põgenev suhtefoobik või vältiva kiindumusstiili esindaja, ühelt poolt võimetu vabanema eneselegi teadvustamata hirmust haiget saamise ees ja teiselt poolt taluma survet mingisugustele ootustele vastata ja vajatud või haavatav olla, nii et lihtsam on otsida vigu ja valutum kõik igaks juhuks lõpetada enne, kui see alatagi jõuab.
Maihämarus helendab õunapuuõitest. Ma ühtaegu natuke ootan, aga rohkem kardan neid Tartu valgeid öid, mis avatud aknast tuppagi tulevad.
Seda kõike on minu jaoks kuidagi liiga palju. On alati olnud. Niisugune pillava lahkusega kasvamine ja (eriti sirelite) õitsemine tekitab minus miskipärast rohkem ängi kui rõõmu.
Maikuu on liiga nõudlik, liiga intensiivne ja ma ei jaksa talle meele järele olla, nõnda siis üks osa minust ootab, et ta kiiremini läbi saaks, ning teine osa nutab pärast selle üle, kuidas kõik ilus on üksnes nii üürike, nii üürike ja varsti on jälle aeg vastu minna lumele.
Tõsi, sel aastal polnud mul nii palju aega sellele mõelda, kuna tegemist oli kuidagi nii ogaralt palju, et uneaega pidin kohati kärpima mõlemast otsast ja ikka lonkas kõik kõiki nelja jalga korraga. Ja see peaaegu lakkamatu tuim peavalu (ehkki selles oli küll süüdi miski muu)!

Aga ooper oli muidugi nauditav. Kui paljud täie mõistusega inimesed viitsivad laupäeva õhtul ooperi vaatamiseks kakssada kilomeetrit maha sõita, ma ei tea, aga teisalt jällegi: miks mitte. Kui nüüd see asjaolu kõrvale jätta, et bensiini hinda arvestades sõidad ja nutad verd.
Saalis oli kokku viis inimest, nii et põhimõtteliselt oli võimalik tunda end Baieri hullu kuninga Ludwig II-na, kes koopasse rajatud privaatkontserdisaalis Wagnerit kuulas.
Donizetti “Lucia di Lammermoor” oli 17. sajandi Šotimaalt  toodud kaasaegsesse allakäinud USA väikelinna ning kuigi sarnaste kontseptsioonidega on ka põhjalikult ja piinlikult alt mindud, siis kõnealune versioon koos hästi dünaamilise lavapildiga töötas suurepäraselt.
Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrv on hakanud väheste ooperikülastuste tõttu töntsiks jääma või oligi tegemist suurepärase koosseisuga, aga… tegemist oli suurepärase koosseisuga ja bel canto laulmisega oma parimal kujul. Luciat kehastas Nadine Sierra, tema venna Enrico rollis oli Artur Ruciński, aga suurima üllatuse minu jaoks valmistas ilus tugev vähimagi nasaalse varjundita tenorihääl mis kuulus Edgardo rolli laulnud Javier Camarenale (kes tõele au andes näeb muidugi välja nagu tenori karikatuur).
Verd voolas viimases vaatuses ojadena, sest võika, aga samas – tuleb tunnistada – leidliku detailina oli taparelvaks… tulekustuti. Tundub loogiline, kust Lucia mingi põhjakäinud väikelinna räpase motellitoas selle pistoda ikka võtnud oleks, millega Arturo teise ilma saata.

Samuti oli täiesti lummav üleeilne Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääle” esmaettekanne. Uskumatult puhas kooskõla, nii et pead silmad sulgema ja laskma muusikal kaasa kanda. Ja kannabki. Aga liiga palju ei saa seda kuulata, sest see toob kõik mõrad sus eneses nähtavale.

Ja täna käisin rattarallil. Ootamatult kabe sõit kukkus välja. Kuna mul hakkas starti oodates väga külm, panin tehnilisest stardist kohe kiiresti ajama ning poolel maal otsustasin, et suudan seda tempot hoida küll. Kuuekümne kilomeetri läbimiseks kulus kaks tundi ja kolm minutit. Asjade perspektiivi seadmiseks – selle aja jooksul läbis maakera oma orbiidil umbes kakssada kakskümmend tuhat kilomeetrit, üks keskmine tubli tigu aga liikus edasi ligikaudu kaks meetrit.

Foto: Marin Lõo

Ja eks igasuguseid muid asju toimus selle kuu jooksul veel. Näiteks kinkisin endale edeva punase sulepea, jutt jookseb nüüd eriti sujuvalt.

Ja siis pidin mõistagi lisaks ette võtma ka ennist natukeseks ootele pandud teemade läbi töötamise.
Mul pole lülitit, kust kõike üleöö välja lülitada, ja mu jaoks ei ole ümbersõite, minu meetod on vist kuidagi piinarikkam ja esmapilgul ka aeglasem, sest ma pean kõigest läbi minema. Ennast kõigest läbi kirjutama, kuni ring on täis.
Aga see-eest on see menetlus väga tõhus ja täiesti lõplik – kui olen töötlemisprotsessiga ühele poole saanud, siis ma ei pea nende teemadega rohkem tegelema ja enamasti on sellest tulenevalt ikka mõni tarkusetera ka kõrva taha panna õnnestunud. Paremaks inimeseks saamiseks oleks seda loomulikult liiga suurejooneline nimetada.

Kujutan miskipärast ette, et need, kes valivad kõige pinnale kerkiva alla surumise, emotsioonide eitamise või viha pidamise, peavad enamasti lõpuks ikkagi iseendaga silmitsi seisma, sest kuigi ennast petta on võimalik päris pikalt, kipub asjaga tegelematuse valu mingil hetkel siiski tegelemise valust akuutsemaks saama ja sunnib endasse vaatama.
Mind üldiselt aitab ebamugavatest teemadest läbi närimisel uskumine sellesse, et inimesed on üksnes inimesed ja suurem jagu neist meist teeb haiget oskamatusest, mitte ettekavatsetult ning võtab heas usus vastu otsuseid, mis hetkel parajasti saadaval oleva info tingimustes ongi parimad, ent võivad lihtsalt hiljem tagantjäreletarkusega valgustatuna osutuda pisut kehvadeks.
Usutavasti on ka see hea, et mul ei ole üldiselt kombeks kellegi peale vimma pidada, mis muidugi ei tähenda, et ma päris kõike tolereeriksin, mingisugused piirid mul ikka on (kuigi raskusi nende kehtestamisel, aga eks ma teotempos arenen). Sellegipoolest, vimma pidamine tähendaks anda kogu võim oma enesetunde üle kellelegi teisele, aga mulle siiski igatahes meeldib võimu rohkem enda käes hoida.

On inimlik mõnda aega vastuseid otsida, aga lõpuks saad ikkagi aru, et sobivad võid sama hästi lihtsalt ise välja mõelda ning siis nende juurde pidama jääda, sest ühtainsat tõde pole nagunii olemas.
Pole olemas saatusest saadetud õppetunde (mis ei tähenda, et kogemustest õppida ei saaks, saab ja peabki, ehkki ma ei suuda ega taha igas viimses kui elusündmuses vastavat potentsiaali näha) ega põhjusi, miks kõik on millekski hea. Lõppude lõpuks on see, mis juhtub, lihtsalt elu ja inimesed oma ebatäiuses. Läbi misiganes sisemise segaduse teisele poole välja tulnuna on see tõdemus mulle alati kummaliselt lohutavalt mõjunud, sest igasugune täius elus ja inimestes on steriilne ja igav.

Arenemisruumi muidugi veel on, sest iseendale on esimese hooga ikkagi raske andeks anda. Et ka ma ise olen ainult inimene. Et ma tundsin, kuigi pole kindel, mida siis enne ja mida nüüd. Et ma uskusin. Et ma eksisin.
Ent kui palju kordi ma ka poleks soovinud olla tuimem või pealiskaudsem või ükskõiksem ja tunda vähem, lõpuks jõuan ikka tagasi mõistmise juurde, et oma tajumise eripärasid ma ju ära ei annaks, isegi kui mõnikord on raske. Ma tunnen intensiivselt, aga olen ajaga ära õppinud sellesse mitte kinni jääma. Elan läbi ja jätan selja taha.

Ma ju ei räägi siin kõigest, mitte millestki tegelikult, aga see ei tähenda mõistagi, et ma mingid valed või tõed iseendale tunnistamata jätaksin, kui ma ka parajasti just väga ei tahtnud neid endale tunnistada. Ei tahtnud, ei taha, aga enda vastu tuleb ikka ausaks jääda ning kogemused, mis puudutasid, oli vaja läbi töötada nii või teisiti, allesjäänuga tegeleb aeg. Lihvib mälestuseks. Või pruulib tindiks, millega saab lugusid kirjutada.

Ka niiviisi mõõdetakse maailma.

Muusika: Bryan Ferry & Todd Terje “Johnny & Mary” (üks neist harvadest juhtumitest, kui kaver on parem kui originaal)