Me armastame ooperit! 6. osa – duetid

Arvasite juba, et nüüd on ooperipostitustega ühel pool? No õnneks selles valdkonnas materjali jagub ning kui sooloesitused said üle vaadatud, siis siirdume aga duettide (ning hiljem loodetavasti ka ülejäänud ansamblite, kooride ja avamängude) juurde.
Ma püüan teha esiteks kokkuvõtlikult ja teiseks anda kõigile võrdselt sõna, vastasel juhul võiks ju teha ka täiesti eraldi postituse näiteks  soprani ja tenori duettidest, sest loomulikult on ooperižanr ka selles osas neile kõige heldem (ja minu arust on need duetid reeglina jällegi kõige igavamad). Ja esitajaid valida on siinpuhul mul ka veelgi keerulisem, sest ei ole ju olemas piisavalt salvestusi kahest suurepärasest solistist duetti laulmas, tuleb leppida sellega, kui ükski on esmaklassiline.

Alustagem naishääl+meeshääl duettidest ning ehk ühest tuntuimast ooperiduetist üleüldse, sest kes siis ei teaks surematut käeandmise kutset – olge lahked, Zerlina ja don Giovanni duett “La ci darem le mano” Mozarti ooperist “Don Giovanni”. Ja kuigi ma eelistaks siin duetti Cecilia Bartoli – Bryn Terfel, lepime hetkel variandiga, kus nimetatud ooperi põhimõtteliselt ainsa armastusdueti esitavad sopran Hei-Kyung Hong ja bass-bariton Bryn Terfel.
Muusikaliselt on see pala suhteliselt lihtne ja lüüriline, aga väga meeldejääv, ning kujutab õrnuse ja jõulisuse kombinatsiooniga vokaalset illustratsiooni sellele, mismoodi on don Giovannil õnnestunud tuhandeid naisi võrgutada. Zerlina vastab oktavi võrra kõrgemalt ning väljendab oma segadust (vorrei, e non vorrei…).

Üks minu enda lemmikduette on Rigoletto ja Gilda duett “Si, vendetta” Verdi ooperist “Rigoletto”, üks ooperiloomingu jõulisemaid kättemaksustseene. Esitavad bariton Željko Lučić ja sopran Diana Damrau. Salvestus on pärit Lääne-Euroopas tavapärasest psühhedeelsest lavastusest, seepärast pöörakem rohkem tähelepanu esmasklassilisele vokaalile.
Selles dueti puhul pole midagi hullemat kui bariton, kes ei suuda teha nägu, et tal on tõsi taga, sest siin peab väljenduma jõuline viha, mis koguneb juba eelneva dueti “Tutte le feste al tempio” vältel ning kulmineerub raevuka kättemaksuihaga. Ja mulle ikka hirmsasti meeldib see, kuidas Lučići lüürilise värvinguga hääl neid emotsioone väljendab. Gilda hääl on selles duetis pisut vähemoluline, mistõttu meenutab see pala mulle tegelikult rohkem cabalettat kui duetti.

Arvukatest soprani ja tenori duettidest on kahtlemata üks tuntumaid Violetta ja Alfredo duett “Un di felice eterea” Verdi ooperist “La Traviata”, laulavad sopran Anna Netrebko ja tenor Rolando Villazón. Nojaa, ma tean küll, et selles ooperis on veel kuulsamaid duette (joogilaulule “Libiamo ne lieti calici” vihjan muidugi), aga kas selles ooperis on üldse midagi, mis poleks kuulus.
Selles kergelt valsivormilises duetis taipab Violetta Alfredo kiindumuse sügavust ning väljendab samas oma huvipuudust üksnes sõpruse pakkumisega. Dueti muusikaline peateema läbib peaaegu tervet ooperit.

Taas üks mu isiklikke lemmikuid on Manrico ja Azucena duett “Mal reggendo all’aspro assalto” Verdi ooperist “Trubaduur”, esitavad tenor Luciano Pavarotti ja metsosopran Dolora Zajick.
See ei ole vast nii tuntud duett kui teised siin nimetatud, aga meeldib mulle väga. sest Verdi annab siin suurepärastele lauljatele küllaga võimalusi. Tavapäraselt tõuseb siin esile tenor, ent tegelikult tasub isegi rohkem tähelepanu pöörata metsosopranile, sest tegelikult peaks siinpuhul stseeni jõulisemalt valitsema naishääl.

Edasi kahe meeshääle duettide juurde. Taas üks populaarsemaid ooperiduette üleüldse on Zurga ja Nadiri duett “Au fond du temple saint” Bizet’ ooperist “Pärlipüüdjad”, siin esitavad seda bariton Dmitri Hvorostovski ja tenor Jonas Kaufmann.
Selle dueti pärast võiks “Pärlipüüdjaid” pidadi nö ühe hiti ooperiks, millest on kahju, sest unikaalse värvinguga viisirikast muusikat on terve see ooper täis. Duett on aga ülipopulaarne ja meeldejääv, ehkki vokaalselt mitte kuigi keeruline, ning dueti peateema läbib tervet ooperit (või oleneb, kuidas võtta, võib-olla on see ooperi peateeme, mis duetis kõlab?).

Üks minu isiklikke lemmikuid tenori ja baritoni duettide hulgast on Almaviva ja Figaro lustakas duett ” All’idea di quell metallo” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, siin esitavad seda tenor Juan Diego Flórez ja bariton Adrian Eröd.
Nagu koomilisele ooperile kohane, on see duett näiliselt lihtne ja lõbus, ehkki tegelikult vokaalselt kaunis keeruline, nõudes Rossinile omaselt kergust ja liikuvust koos bravuurika elegantsiga. Adrian Eröd on minu jaoks suhteliselt tundmatu laulja, ent Almaviva osas on Juan Diego Flórez tavapäraselt kõrgel tasemel.

Kolmas hea näide baritoni ja tenori duetist on Don Carlo ja Rodrigo duett “Dio che nell’alma infondere” Verdi ooperist “Don Carlo”, esitavad tenor Roberto Alagna ja bariton Simon Keenlyside. Mitte parim variant loomulikult, sest Alagna fänn ei ole ma hoopiski mitte, Keenlyside’i oma küll, aga ta on lüüriline bariton ja seega üldsegi mitte esimene valik Verdi baritonirollidesse. Aga see siin ei ole otseselt sugugi paha.

Baritoni ja bassi dueti näiteks andkem sõna kodumaistele lauljatele. Malatesta ja don Pasquale keeleväänajaliku dueti “Cheti, cheti immatinente” Donizetti ooperist “Don Pasquale” esitavad Rauno Elp ja Ain Anger.
Üks Itaalia opera buffa nauditavamaid ja sädelevamaid numbreid, mille kohta kehtib sama, mis sai Rossini puhul esile toodud – petlik lihtsus, aga eks see räägib üldjuhul lauljate tasemest, kui suudetakse ka tehniliselt rasket partiid esitades jätta mulje, nagu oleks tegemist mingi lihtsa ja lõbusa veiderdamisega. Minu meelest on see koomilise ooperi puhul erakordselt võluv.

Kahe naisehääle duettidest on kindlasti üks tuntumaid ja ka kontsertpalana populaarsemaid Giulietta ja Nicklausse duett “Belle nuit, ô nuit d’amour” (tuntud ka kui lihtsalt barkarool) Offenbachi ooperist “Hoffmanni lood”, esitavad sopran Anna Netrebko ja metsosopran Elīna Garanča.
Tegemist on siin võrgutava barkarooliga (Veneetsia gondoljeeride laul või selles stiilis komponeeritud pala) armastuse rõõmudest.

Peaaegu sama tuntud on ka Lakmé ja Mallika duett “Sous le dôme épais” (“Flower song”) Delibes’ ooperist “Lakme”, samuti Anna Netrebko ja Elīna Garanča esituses.
Põhimõtteliselt on ka see barkarool ning oma meloodilisuse tõttu samuti armastatud kontserdipala.

 

Maasika-rabarberišarlott

Kirjutaks kah vahepeal jälle. Pealegi oli külmkapis veel üks vinho verde, mida keegi polegi imekombel ära joonud. Peale selle oli külmkapis rääsunud või. Mis tähendab seda, et kooki ei ole siin majas nii ammu tehtud, et isegi või on halvaks läinud. Ent see pole mitte ainus anomaalia.
Inimesest, kes alati suutis end natuke veel rohkem tagant sundida, on saanud inimene, kes pole isegi veel alustanud mõnd tööd, mille tähtaeg oli juba nädal tagasi. Õnneks olen ma liiga väsinud, et selle pärast tohutusse täiendavasse stressi sattuda. Ma olen juba hommikul üles ärgates väsinud. Aga vahet pole. Murdumist ei saa endale nagunii lubada, sest kui kedagi pole, kes pärast jalule aitaks, siis oleks kukkumine lihtsalt asjata energiakulu. Ja no üldiselt on ikka veel lihtsam mõni nali visata.

Vahepeal aset leidnud inimeste jälgimise tulemusena võib väita, et märkamisvõimetuses inimesi süüdistada ei saa, küll aga selles, et see tähelepanu on selektiivne – seda pannakse tähele vabalt, mil moel su käitumine nende suhtes muutunud on. Aga seda, et selle muutuse taga võib olla nende enda käitumine, vaat selles suhtes ollakse pimedusega löödud. Ja kuidas sa seletaksidki midagi, mille jaoks sul ei ole õigeid sõnu. Kui võib-olla isegi ühist keelt pole enam olemas. Sest siis ei ole küsimus enam mingis üksikus väikeses ja tähtsusetus episoodis, vaid ka neis eelmistes kokku, mis kõik olid väikesed ja tähtsusetud. Aga neid sai kokku palju ja sulg murdis lõpuks kaameli selgroo.

Moraalinurgake – mõtlesin siin vahepeal nendele isikutele, kes jutlustavad esiteks tänutunde teemal ja teiseks sellest, kuidas soovida välist tähelepanu ja tunnustust on vale, sest kõik mida me vajame, on otse loomulikult meis endis olemas – need inimesed lähevad oma teooriatega vastuollu. Ma nimelt arvan, et isikud, kes suurejooneliselt räägivad, et neil ei ole teiste tuge ja tähelepanu vaja, saavad seda niigi, ilma et nad seda üldse spetsiaalselt tähele paneks. Nii et ma soovitan järele vaadata, kas te äkki ei ole midagi ega kedagi oma elus täiesti endastmõistetavaks pidama hakanud.
Sest lojaalsus, toetus, samal poolel olemine (mitte ajada segi samal arvamusel olemisega), huvi ja tähelepanu ei ole mitte endastmõistetavad ja peaksid olema vastastikused, vastasel juhul hakkab üks pool piisava aja möödudes tundma, et teda ei märgata, hinnata ega armastata. Ja pärast seda, kui ta on teile kõigepealt veel mitu võimalust andnud, jõuab ta lõpuks vältimatule järeldusele, et ei võlgne teile õigupoolest mitte midagi. Ja siis lõpuks saate aru, mis tunne on, kui hapnikukraan kinni keeratakse. Või siis ka mitte.

Tagasi selle juurde, mida ma ei jaksa ja ei taha. Ma ei taha ka süüa teha ja isegi veel vähem tahan seda sööki pildistada. Nii et siia tuleb üks ajakirjas ilmunud retsept. Teisalt peaks siiski kooki tegema, sest punased sõstrad on valmis. Juuli alguses! See tähendab, et talv on tulekul – nendele, kes sellest  fraasist aru saavad, ütleb midagi ilmselt ka see muusika:
Ramin Djawadi “Light of the Seven” sarjast “Troonide mäng”. (Ei saa lisamata jätta, et põhiliselt on muidugi oluline raamatut lugeda, aga sari on siiski ka võimas. Tahaks öelda ‘eepiline’, aga ei ütle, sest see on nimetet sarja kontekstis ilmselgelt üleekspluateeritud.)

Nii et siis kook. Maasikaid ilmselt veidike on veel ja küllap kõlbab see jaanipäevajärgne rabarber ka süüa. Või hakake sügavkülmast järgmise aasta varusid kulutama. (Mis tuletab jällegi meelde, et lisaks kõigele muule, mis on tegemata, ei ole mul ka rabarberit sügavkülmas.)

Šarlott

Maasika-rabarberišarlott

Biskviit:
4 muna
125 g suhkrut
80 g tärklist
70 g nisujahu

Rabarberimoos:
700 g rabarberit
1 dl suhkrut
2 tl kaneeli

Täidis:
200 g kohupiima
3 dl vahukoort
100 g suhkrut
400 g maasikaid
5 želatiinilehte

Šarlott

Keeda kõigepealt rabarberist, suhkrust ja kaneelist moos ning lase sellel jahtuda.
Vahusta toasoojad munad suhkruga tihedaks ühtlaseks vahuks (umbes 7-8 minutit mikseri täisvõimsusel), sõelu peale omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult alt üles liigutustega segamini, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ning küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit, kuni biskviit hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Kummuta valmis biskviit teisele küpsetuspaberilehele, lase veidi jahtuda, kata rabarberimoosiga, keera pikemast servast rulli, paki küpsetuspaberisse ning pane paariks tunniks külmkappi. Lõika seejärel rullbiskviit viiludeks ja vooderda nendega u 1,5-liitrine toiduõliga määritud või toidukilega vooderdatud kauss.
Sega kohupiim suhkruga, lisa tükeldatud maasikad. Lahusta 5 minutit külmas vees paisunud želatiinilehed vähese kuuma veega ja nirista želatiinilahus kohupiimasegusse. Vahusta koor ning lisa tarduma hakkavale kohupiimasegule. Vala täidis vormi ja lase üleöö külmkapis tarduda.
Kummuta tort vormist serveerimisalusele ja kaunista maasikatega.

Šarlott

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Üksik hunt ja positiivne mõtlemine

Ma küsin teilt, millal muutus elementaarne viisakus millekski eriliseks? Sattusin nimelt hiljuti kuskil nägema väidet, nagu näitaks asjaolu, et kui oma telefoniekraani vahtimise asemel mees kuulab sind, kui sa räägid, siis on ta sinust tõsiselt sisse võetud. Fantastika. Ja kui maha ei sülita ja enne suudlemist sigareti suust võtab, siis on muidugi tegemist härrasmehega?

(See oli soojenduseks.)

Täna öeldi mulle, et ma olla päikeseline inimene. Ei, seda ma ei ole, aga näib olevat praktiliselt võimatu sellest kuvandist vabaneda, kui osa inimesi on otsustanud sind sellisena näha ja ignoreerida kõike muud, mida sa teed või ütled. Ja siis on veel üks osa, kes ignoreerivad sind tükkis täiega, senikaua, kuni neil midagi vaja on. Aga minu valmidus alati poolele teel vastu tulla või pigem päris kohale minna, on praktiliselt ära kulunud, sestap ei näe ma teatud suhete hingitsemas hoidmisel enam mitte mingisugust mõtet. Karja niiviisi nagunii ei moodustu ja võib-olla polegi vaja – üksiku hundina võib ka täiesti talutavalt hakkama saada. Ehk ainult aeg-ajalt mõne teise üksiku hundiga koos kuu poole uluda. Või siiski mitte, sest šampanjat joonuna on ju ikkagi raske üksi jääda?
Sest ma olen väsinud ja üleüldse veel ainult pooleldi funktsioneeriv, aga loomulikult ei maksa eeldada, et need, kelle jaoks sa oled alati olemas olnud, kunagi samaga vastaks. Roni ise oma aukudest välja! Mida ma teengi, aga erinevalt varasemast võin ma edaspidi keelduda teistele nende mülgastesse järele hüppamast või isegi kätt ulatamast. Uppuja päästmine on lõppude lõpuks siiski uppuja enda asi.
Ja ma palun siinkohal mitte hakata diagnoosi panema või rääkima sellest, kuidas me tõmbame ligi endale sarnaseid inimesi – see kõlas nüüd muidugi ülbelt jah, aga see on ka üks järeldusi, millele olen viimasel ajal jõudnud, et tuleb palju, väga palju rohkem välja öelda ja elada, siis saab ehk selgeks, et ma ei ole 24/7 kena inimene koos linnulaulu, lillede ja liblikatega.
Pole ka mõtet soovitada tegeleda spordi ja joogaga, toituda tervislikult ja mõelda positiivselt (ma teen seda kõike). Mida ma muidugi ei tee, on piisavalt magamine, aga see praktika on aastakümnete pikkune, pigem süvenev ja üldkokkuvõttes välja kannatatav.
Ma olen väsinud pidevast töötamisest; väsinud murest lähedase inimese pärast, mis on tunduvalt hullem kui iseendaga toime tulemine; väsinud pealiskaudsest lobast ja eriti veel pealiskaudsest negatiivsest lobast; väsinud enda surumisest vormi, kuhu ma nagunii mitte kunagi sobima ei hakka; väsinud puudutuste ja paide (mitte otseses tähenduses) puudusest. Minu asi on olla tugev, aga kogutud ärritus ja ahastus ei taha mu sisse enam hästi ära mahtuda.

(Nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult kavatsesin jõuda.)

See positiivne mõtlemine, vaat see on omaette teema. Mina mõistan selle all elutervet mõtlemist, üldjoontes optimistlikku hoiakut, parajas koguses (enese)irooniat ja muidugi kuulub selle juurde loomulikuna aeg-ajalt veidi ülereageerimist ja emotsionaalsust. Ent mulle näib, et viimasel ajal kiputakse eluterveks ellusuhtumiseks pidama pigem pseudovaimset õõnsate mullikeste ajamist.
Ei, ma saan aru küll, et neis juttudes on teatavat tõde ja mõistan ka seda, miks inimesed neist mõnesugust tuge ja äratundmist leiavad ning tunnistan sedagi, et aeg-ajalt on hädatarvilik meelde tuletada rõõmu ja tänutunde vajalikkust.
Asi on lihtsalt selles, et kogu see vahule klopitud klišeede hulk pöördub lõpuks oma eesmärgi vastu ning selle asemel, et anda elujaatavat inspiratsiooni, hakkab tekitama süütunnet inimeseks olemise kogemuse pärast.
Teate ju küll neid avaldusi, mida sotsiaalmeedias päikeseloojangupiltide taustal jagatakse ja kirjatükke, mida reeglina kirjutavad noored naised, kes on omaenda napist elukogemusest üritanud tuletada üldistava elutõe?
No vaat, ma ei taha, et mulle üritatakse pidevalt pähe määrida positiivsemat, õnnelikumat, vaimsemat ellusuhtumist.
Ma olen inimene ja ei kavatse selle pärast end süüdi tunda.
Ma ei suuda olla kogu aeg rõõmus ja õnnelik. Ma olen vahel ka kurb ja mõnikord nii vihane, et kägistaks kellegi ära. Ja ka üdini õnnetu ja täiesti ebaõiglane võin ma olla.
Ma ei suuda alati igas viimses elujuhtumis õppimispotentsiaaliga võimalust näha. Ma võin vahel täiest kõrist karjuda, et elu on alatu tõbras.
Ma ei suuda pidevalt olla teadlik, et mõni inimene on mulle vastumeelne, kuna temas on mingi omadus, mille olemasolu iseendas ma ei taha tunnistada. Mõni inimene lihtsalt ei meeldi mulle. Punkt. Ka mina ei meeldi paljudele inimestele.
Ma ei jaksa alati olla teadlik ja tänulik. Ma tahan vahel veiniklaasi juures kurta selle üle, mida mul ei ole, ja tunda, et mind mõistetakse.
Ma ei taha kuulda, et mulle peab aina piisama iseenda (armastamise)st, väline pole oluline, välise tunnustuse ja tähelepanu soovimine on vale. Unustage ära.
Igaühe inimeseks olemise kogemus on unikaalne koos kogu oma ebatäiuse ja ebaloogilisusega.  Küsimus pole mitte selles, kuidas olla kogu aeg lõpmatult positiivne ja iga ehe emotsioon lehtedest paljaks raoks analüüsida. Elu ei võlgne meile midagi, elu on, nagu ta parajasti on ja küsimus on hoopis selles, kuidas kõige selle juures sisemiselt tasakaalukaks jääda.

Muusika: Jüri Aarma “Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat”

Küpsetamata šokolaadikook

See kõik kaob nii kiiresti.
Isegi sirelid õitsevad juba.
Võib-olla jääb see alati nii, et maikuus mõtlen nukraid mõtteid.
Ühel õhtul mõtlesin nende sündmuste peale, mis mind neli aastat tagasi kevadel kildudeks kukutasid. Nüüdseks on neist haavadest alles vaid armid. Kõik, mis ei tapa, pidi ju tugevamaks tegema. Oo jaa, tugevam olen ma kindlasti, puhas haljas roostevaba teras, mis siis, et selle all on endiselt alles midagi õrna ja rabedat.
Nii juhtub, kui pead iseenda pärast suutma andeks anda seal, kus andeks kunagi ei palutud. Aga andestamine on siiski lihtsam osa, kuigi võtab aega, praod usalduses jäävad alatiseks ja keegi teine saab selle tõttu kindlasti teenimatult karistatud. Päris kindel pole ma muidugi siiamaani, milles täpselt õppetund seisnes. Üldiselt näisid otsesed järeldused olevat, et inimesi ei saa usaldada, kellegi peale ei saa loota ja et võidab see, kes valjemini karjub.
Ent selletaolised õppetükid peaks olema veidi vähem valusal moel omandatavad, eriti kui ennegi on oldud tugev. Ja tugevam. Ja pole kunagi kedagi usaldatud enne, kui on koos barrikaadidele ronitud. Ja kui on ikka ja jälle nähtud, et endast maksimumi ja veel omajagu lisaks andmisest ei piisa mitte kunagi, sest mida iganes te ka ei teeks, alati on olulisem see, mida te ei tee.
Ometi ei ole ma endiselt veel vabanenud harjumusest žongleerida kogu aeg liiga suure arvu pallidega, mille korraga õhus hoidmine nõuab järjest suuremat pingutust. See, et ma tunnen vajadust neli korda nädalas trenni teha, on veel suhteliselt normaalne, sest nagu ma olen öelnud, pole see sport, vaid meditatsioon. Aga ülejäänu küll normaalne ei ole. Ent ma olen kasvanud ja õppinud mitte nõrk olema. Mis tähendab, ei jaksa, mingi nõrk oled või? Mis pai ja tähelepanu sul vaja on, sina oled ju tugev?
Jah, ma olen tugev, aga see ei tähenda ju ometi, et ma mitte kunagi ei väsi. See ei tähenda, et mul muresid pole.
Jõuvarud said otsa juba kuu aega tagasi. Aga tegemata jätta ei saa ju mitte kui midagi. Nüüdseks hakkavad need mõneks ajaks üles klopitud jõuvarud ka otsa saama, nii et tegelikult suudan ma produktiivselt funktsioneerida pool päevast. Rääkimata suutmatusest üldse millessegi piisava huviga suhtuda, samas ei tundu miski ka nii oluline, et selle kallal puhtast frustratsioonist kuidagi hambaid teritada. Isegi blogimine näib suhteliselt naeruväärne, no mistarvis küll peaks keegi millegi säärasega tegelema. Ei tea, enesereflektsiooniks võib-olla, isegi kui selle ainus järeldus on, et tuleb lõuad pidada ja edasi teenida.
Nii et oma vigadest ma nähtavasti ikkagi eales ei õpi. Aga teiste omadest siiski. Mitte et nad ise neid vigadeks peaksid, ent siiski olen viimasel ajal selgesti selgeks saanud, kus kohal mina kompromissile pole nõus minema.  Ja need tunduvad sedasorti kaaluga tõdemused, mille tulemusena võivad ehk vedamise korral nii mõnedki vead üleüldse tegemata jääda. Sellega hoiab kahtlemata aega kokku.
Teisalt ei maksa mingeid suurejoonelisi lubadusi jagada, see võib lõppeda sama suurejoonelise sõnade söömisega. On sedagi ette tulnud.

Muusika: Lambert “Stay in the Dark”

Küpsetamata šokolaadikook

Küpsetamata šokolaadikook

Põhi:
300 g täidisega šokolaadiküpsiseid (Domino, Mesikäpp vmt)
60 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl 35% rõõska koort
100 g tumedat šokolaadi
2 sl mõru (toor)kakaopulbrit

Kaunistamiseks:
50 g tumedat šokolaadi

Purusta küpsised peeneks ja sega sulatatud võiga. Suru saadud segu väiksema neljakandilise (nt 20×20 cm) või pikliku 35×10 cm vormi põhja ja äärtele ning pane külmkappi.
Vala rõõsk koor väikesesse kastrulisse, kuumuta tasasel tulel, kuid ära lase keema. Lisa toorjuust ja tükeldatud šokolaad, kuumuta edasi, kuni šokolaad sulab ja sega ühtlaseks. Hõõru kakaopulber esmalt paari lusikatäie toorjuustuseguga ühtlaseks ning sega siis kõik kokku.
Vala täidis vormi küpsisepõhjale ning lase vähemalt 5 tundi külmas taheneda ja maitsestuda. Kaunista riivitud šokolaadi ja soovi korral marjadega.

Küpsetamata šokolaadikook_640 (1)

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed aprillinumbris. 

Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?*

Ma ei olegi vist massilisest pealiskaudsusest ja keskendumisraskustest nii puutumata, kui ise arvan. Mul ei ole küll erilisi probleeme pika lineaarse teksti lugemisega, aga mul on probleem kirjutamiseks keskendumisega.
Ma olen alati kirjutanud pigem niipidi, et kõigepealt on kusagil olemas aimdus meeleolust või mõttest, mida tahan oma tekstiga edasi anda, ning alles seejärel tulevad sõnad. Praegu on aimdused alles, aga sõnu enamasti ei tule ning tähelepanu läheb kergesti uitama.

Teiselt poolt on jällegi tunne, et peaks rohkem kirjutama, kuna mul on tõsine suhtlemisvaegus. Suhtlemise all pean ma siin silmas peamiselt seda, kui kaks inimest peavad dialoogi, see tähendab, et mõlemad saavad rääkida sellest, mis väljendamist vajab; sel ajal, kui üks räägib, teine kuulab ja mõtleb kaasa; ja eelistatavalt ei käi jutt ainult igapäevastest teemadest.

Ma pole kunagi päriselt aru saanud, kuidas kuulamine saab nii võimatult keeruline olla, nagu ta paljude jaoks tihtipeale näib olevat. Sest enamasti inimesed ei kuula, isegi siis, kui nad enda meelest seda teevad ning dialoog on dialoog ainult näiliselt, sest paljudel juhtudel on meie tähelepanu tegelikult mujal või tegeleme kuulates endiselt iseendaga, oodates pausi, et saaks rääkima hakata oma kogemusest, mis halvemal juhul on hoopis teisest ooperist (näiteks igapäevaelus väga tavaline “dialoog”, kus kõneleja ütleb näiteks, et ta ei saanud ettekannet õigeks ajaks valmis, vestluspartner aga teatab selle peale, et ta peab autoga teenindusse minema).
Pisut paremal juhul räägime küll oma kogemusest kõnealusel teemal (eeltoodud näidet jätkates ütleme näiteks, et “mina sain oma aruande seekord õigel ajal valmis”), aga sellelgi juhul ei ole tegelikult tegemist teise inimese aktiivse kuulamisega, kuna kasutame ise rääkima hakates kohe võimalust jutt endale viia.

Kolmas võimalus mitte kuulata on hakata rääkijale palumata nõuandeid jagama, eelmise näite põhjal oleks selleks näiteks kasutud soovitused, et oleks pidanud varem alustama vmt. Esiteks pole meilt nõuannet palutud ja teiseks ei tea me konteksti, võib-olla kõneleja alustaski varem, aga põhjus peitus hoopis milleski muus.
Sellega seostub ka mitte-empaatiline ja pealiskaudne kuulamine, mispuhul me kas hakkame kõneleja jaoks olulist pisendama (tekitades sellega temas tunde, et ka tema ei ole oluline, temaga on midagi valesti või tema mõtted ja emotsioonid on ebaadekvaatsed) või vastame mõne trafaretse pseudofilosoofilise tarkuseteraga, mis tegelikult mitte midagi ei tähenda (à la “kõik on millekski hea”, “mis ei tapa, teeb tugevaks”, “mõtle positiivselt” jne) ja annab pigem edasi sõnumit, et meil on ükskõik, me ei taha tegelikult ei kuulata ega mõista ning parem oleks see vestlus kaelast ära saada.
Ma ise olen eluaegsekutselise kuulajana kõiki neid variante (peale uusvaimsete klišeede) muidugi ka mingil määral kasutama hakanud, sest oma jutuga sisse sõitmine paistab sageli olevat ainus võimalus üldse kunagi ka minu jaoks olulisest rääkida (teine võimalus oleks laskuda passiiv-agressiivsesse keegi-minust-ega-mu-mõtetest-ei-hooli-vaikimisse, aga see ei too soovitud tulemust ammugi), muidu suunduvad kõik dialoogi arendamise katsed teise inimese probleemide kuulamisse ning minu vastuvõtu- ja empaatiavõimel on siiski piirid. Viimasel ajal kitsamad kui varem.

Niisiis – kuulamine.

Ära kuulamine on inimestele väga oluline, aga enamasti ei oota nad sugugi mitte oma probleemide lahendamist, nõuandeid ega seisukohti, kas kuulaja arvamus nende omaga ühtib või mitte. Nad tahavad rääkida, nii et see jutt päriselt teise inimeseni jõuaks, mitte ei jääks tühjades traatides monoloogina kajama, kuni kellegi kõrva jõudmata hääbub. Niisiis lihtsustatult öeldes on selle taga inimliku kontakti soov – soov tunda, et sind mõistetakse ja aktsepteeritakse, sind ei püüta muuta ega su muret pisendada, samas ei peeta sind abituks, vaid usutakse sinu suutlikkusse probleem lahendada.
Siinpuhul on muidugi täiesti omaette teema elukutselised halajad ja kroonilised negativistid, kes aastate kaupa oma emotsionaalse saasta kuulajate kaela kallavad, ilma mingi nähtava püüdluseta oma probleemide lahendamiseks midagigi ette võtta, seesugune tüüp, kelle elu on alati kõige raskem, ei anna reeglina suhtluses omalt poolt midagi vastu ning kurnab vaese empaatilise kuulaja lõpuks täiesti läbi. Nende kuulamise kohta järgnev jutt ei kehti.

Kui te nüüd ootate selle peale pikka instruktsiooni teemal, milline peaks olema aktiivne empaatiline kuulamine, siis seda ei tule. Sest selle võib eelneva põhjal kergesti tuletada.
Küllap kõige olulisem – hoia oma tähelepanu rääkijal, ära mõtle oma mõtteid, ära koosta mõttes vastust.
Kinnita verbaalselt või mitteverbaalselt (silmside ja kehakeele abil), et sa tahad kuulata ning kõneleja võib oma juttu jätkata.
Ole empaatiline – püüa mõista, mida see jutt rääkijale sisuliselt ja emotsionaalselt tähendab, ära ütle, et see pole midagi või et sul on palju hullem.
Ole samas neutraalne – pole vaja hakata kohe oma seisukohti avaldama, püüda veenda kõnelejat arvamust muutma, hakata hinnanguid andma, võtta tema räägitavat isiklikult, eeldada, et sinult oodatakse mingit aktiivset tegutsemist või teise inimese probleemi ära lahendamist.
Ole kannatlik – ära katkesta rääkijat; ära eelda, et tead juba niigi, mida ta järgmiseks ütleb; ära muuda teemat; ära ole enesekeskne.
Tähelepanelik kuulaja saab aru, millal kuulata vaikselt ja passiivselt ning anda rääkijale aega ja ruumi oma mõtete väljendamiseks, millal aga rakendada aktiivset kuulamist – julgustada, anda tagasisidet, sõnastada kuuldut ümber, küsida täpsustavaid küsimusi.
Ja lõpuks – võib-olla on hoopis see kõige olulisem – jälgi, et sa alati ja kõigi ärakuulajaks ei muutuks, vaid ka ise ära kuulatud saaks.
Ongi põhimõtteliselt kogu tarkus.

[Kerisite kohe postituse lõppu, et retsepti ja pilti leida, jah?
Kahju, ikaldus.
Otsustasin loobuda toidublogi imiteerimisest, olingi juba formaadi ohvriks muutunud.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse süüa teha. Küpsetada küll, aga nagu kunagi üks asjast täiesti õigesti aru saanud meeskodanik tähendas: sa ei tee ju süüa, sa teed kooki.
Muus osas ta mind siiski nii hästi ei tundnud, nagu näis. Aga see pole tänane teema.]

Muusika: Jäääär “Viimane tramm”

*V. Majakovski “Kuulake!”

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ‘ilus laul’ või ‘ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

Naadipirukas

“Madama Butterfly” ja šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

Ooperijuttu pole enam mitu kuud rääkinud. Aga selle vea parandame viivitamata, sest laupäeval oli ettekandel Giacomo Puccini meistriteos “Madama Butterfly”, ooper, mis esietendusel 1904. aastal välja vilistati, kuid millest pärast helilooja tehtud parandusi sai üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid, mis siiani kuulub kõigi ooperiteatrite standardrepertuaari.
Minu jaoks on “Madama Butterfly” tegelikult üks kurvemaid oopereid. Mitte lõpplahenduse tõttu, reedetakse ja armastuse pärast surrakse ju praktiliselt igas muusikalises draamas, ent “Madama Butterfly” kogu traagika peitub teises vaatuses. Absoluutselt kõik teavad, et Cio-Cio-sani lootus on täiesti asjatu – ning samamoodi näeme seda meie vaatajatena – aga naise kõrvad jäävad igasugusele veenmisele kurdiks. Ta ei kaota kõige kiuste hetkekski usku Pinkertoni ning ootab – kannatlikult ja väärikalt. Ja noh, eks meid puudutab kõige enam ikka see, millele on võimalik vaadata läbi isikliku kogemuse prisma ning ma lihtsalt juhtun ühest oma eluperioodist teadma, mida tähendab ootamine, küllap sellepärast ongi just see aspekt alatiseks tähenduslik.
Kogu selle sõgeda lootusetu lootuse finaaliks on muidugi kuulus aaria “Un bel di vedremo”, minu jaoks isiklikult aga veelgi rohkem stseen, kus Pinkertoni laev on tõepoolest Nagasaki sadamasse saabunud ning Butterfly loeb nime “Abraham Lincoln” – see on see koht, kus isegi minusugustel, kes varjavad ennast paadunud küüniku maski taha, on klimp kurgus.
Sellele järgneb kuulus sõnadeta koor, mille abil Puccini liitis teise ja kolmanda vaatuse ning mis on üks kogu ooperiloomingu liigutavamaid stseene, milles Cio-Cio-san istub ja valvab läbi terve öö, oodates Pinkertoni, kelle laeva on ta näinud sadamasse saabumas, teadmata või uskumata veel, et mitte tema juurde pole mees naasnud, vaid on tulnud koos oma abikaasaga, et viia kaasa enda ja Butterfly poeg.

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Peaosi laulsid laupäeval Läti sopran Kristīne Opolais (Butterfly), tenor Roberto Alagna (Pinkerton), metsosopran Maria Zifchak (Suzuki) ja bariton Dwayne Croft (Sharpless).
Opolaisil on väga väljendusrikas hääl, mistõttu kõlab see kõige paremini just pehmelt lauldes, samas pole tal reeglina  ka tehnilisi probleeme (kui välja arvata üks kuuldav registrivahetus esimeses vaatuses), nii et kõik oli väga nauditav. Ka pole talle näitlejana midagi ette heita, ehkki Butterfly olemus pole ka dramaatiliselt väga lihtsalt tabatav – Opolaisile sobis paremini teise vaatuse tugevam ja küpsem Butterfly, esimeses vaatuses oli tema 15-aastane süütu geiša veidi vähem veenev, tema interpretatsioonis poleks sugugi raske ette kujutada ka võimukat ja jäist Turandoti samanimelisest Hiina-ainelisest ooperist.
Mis puutub “Madama Butterfly” ilmselt kuulsaimasse numbrisse, aariasse “Un bel di vedremo”, siis selles jääb etaloniks ikkagi Montserrat Caballé, kuna ma aga tema esitusele olen juba viidanud, olgu siinkohal ära toodud teine ikoon, Renata Tebaldi.

Pinkerton pole Puccini tüüpiline tenoriroll ning ausalt öeldes on see isegi tenorirollide tavapärase standardi kohaselt kaunis üheülbaline osa. Oma lihtsat elufilosoofiat – rännata ja nautida – tutvustab ta esimese vaatuse aarias “Dovunque al mondo” (mille juhtmotiiv on pärit USA hümnist) ning järgnenud duetis “Amore o grillo” Sharplessiga.
Hoopiski kibedamat tõdemust koos tema jaoks ootamatu kurbuse ja nostalgiaga pakub Pinkerton kolmanda vaatuse aarias “Addio fiorito asil” ning siin jääb vaataja otsustada, kas Pinkerton tõesti leiab, et ta enda armastus Butterfly vastu tähendas talle siiski rohkemat kui ajutist abielu lõbu ning kas tema kahetsus oma tegude pärast on sügav ja siiras. Siin laulab seda aariat Plácido Domingo.

Mis puutub Roberto Alagnasse, siis ei ole ta kunagi kuulunud mu lemmiktenorite hulka. Seda isegi mitte niivõrd vokaali tõttu, kuivõrd seetõttu, et ta ei suuda ka laval hetkekski unustada, milline staar ta on. Aastatega on käitumine siiski paranenud, nii et rusikat viibutades lavalt lahkumist ja duetipartneri üksi jätmist ta enam ei harrasta, nagu ka ooperiteatrite ähvardamist lepingute ülesütlemisega, viidates oma niigi silmapaistvale karjäärile.
Heakene küll, kuu aega tagasi etendunud Puccini “Manon Lescaut” järel olin täiesti valmis osa oma varasematest sõnadest tagasi võtma, sest Jonas Kaufmanni asendanud ja kahe kuuga täiesti uue rolli ära õppinud Alagna jättis üllatavalt hea mulje. Muidugi, ta hääleaparaadil on põhimõtteliselt ainult üks käik – forte – mistõttu pea kogu väljendusrikkus kipub kaotsi minema, aga des Grieux’ rollis see suisa sobis, Pinkertoni puhul jäi mu jaoks siiski midagi puudu. Või polnud lihtsalt parim päev. Või on ta Pinkertoni rolli jaoks juba pisut liiga vana.
Ustava teenijanna Suzukina tegi igati hea esituse Maria Zifchak, ning mõistliku ja heasüdamliku konsuli Sharplessina (kelle hooleks jätab vastutust vältiv Pinkerton kogu musta töö) astus üles Dwayne Croft (vokaalselt tasemel, dramaatiliselt kuidagi jäik).
Mõlemat neist olen samas, Anthony Minghella lavastuses seitse aastat tagasi näinud (Butterfly osas oli toona Patricia Racette ning Pinkertoni laulis Marcello Giordani). Võimalik, et keskendusin tookord rohkem vokaalile, igal juhul leidsin lavastusest seekord hulga uusi nüansse ning lavastust läbivad jaapani nukuteatri motiivid tundusid nüüd kõik täiesti õigel kohal olevat (nt Butterfly ja Pinkertoni pojana kasutati lapse asemel nukku koos musta riietatud nukujuhi ja abilistega).
Kindlasti saaks veelgi paremini. Aga oli väga hea. Ja ilus. Ja kurb. Mida sa, hing, veel ühelt ooperilt tahad.  (★★★★☆)

Kihiline küpsis

Šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

240 g võid
240 g toortatrajahu või nisujahu
175 g suhkrut
6 muna

vahele u 500 g pohlamoosi
glasuuriks 200 g tumedat šokolaadi + 3 sl vahukoort või toiduõli

Kihiline küpsis

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga vahuks, lisa jahu, seejärel munad ja sega, kuni saad ühtlase taina. Jaota saadud tainas kolmele ahjuplaadile (30×40 cm) ja aja spaatliga ühtlaselt laiali. Küpseta põhjasid 200-kraadises ahjus 8-10 minutit.
Lase jahtuda ning lõika pooleks, nii et saad 6 poole ahjuplaadi suurust tainaplaati.
Määri põhjade vahele õhuke kiht pohlamoosi. Sulata šokolaad veevannil, sega juurde koor või toiduõli ning kata kook pealt glasuuriga. Lase üleöö külmas seista ning lõika väikesteks tükkideks.

Kihiline küpsis