Mini-august

01.08. Kui otsustad koos koertega seenele minna, siis arvesta, et kaheksa suure käpaga võidakse trampida ka üle seente ning kaks nina topitakse igale poole vahele. Ja on, nagu oleksid lapsed ennast kuhugi kontserdile kaasa mangunud lubadusega, et neil ei hakka igav, millele järgneb veerand tunni möödudes undamine, et on igav ja millal me juba ära läheme.

02.08. Uskumatult kehvaks on muutunud mu võime mitmele tegevusele korraga keskenduda. Või tegelikult. Kui halvasti ma suudan keskenduda mitmele tegevusele, kui pean samal ajal veel kellegagi suhtlema. Ometi ma ju oskasin seda kunagi. Arvasin, et oskasin.

03.08. Ma ei tahaks nüüd otseselt teis kadedust tekitama hakata… Aga mul on keldris 26 purki murakamoosi.

04.08. Nüüd ei õnnestu seda tõsiasja enam enda eest varjata: ööd on pimedad. Värske vihm lamab puude ja põldude peal. Mõte saab ritsikalauluks ja selle rütm toob unenägudeta une.

05.08. Isiksusetüübi testi mäletate? 82% ettevaatlik, öeldi mulle. Jah. Ma pole teinud ühtegi mastaapset lollust. Keegi pole pidanud mind mu tegude tagajärgede käest päästma. Ma võin tegutseda ja otsustada ka kiiresti, aga mu riskianalüüs on eeskujulik. Alati. Ja siis on mu hämmelduseks ikkagi inimesed, kes justkui peaks mind tundma, aga kes leiavad ikka olevat vajaliku manitseda mind ettevaatlikkusele, alalhoidlikkusele, illusioonitusele. Ma mõistan – ju see on neist endast lähtuv ja iseenesest heasoovlik nõuanne, aga ikkagi aktiveerib see mus valvevedru: mind ei mõisteta.

06.08. Tänane saak oli 3,3 kilo murakaid, 2 kilo kukeseeni, 10 vihta ja 36 ooo sammu. Kurbus luurab veel eemal, aga juba tunnen ta lähedust.

07.08. Poolunes nägin üht poolnaeratust. Ärkasin ja sain aru, et see oli metsa varjust tõusev hiigelsuur augustiöökuu.

08.08. On olemas terve hulk inimesi, kes arvavad, et see pagana ralli on väga vajalik üritus. A kui te seda arvate, siis miks te ei lähe ja ei toeta seda rallipassi ostmisega, selle asemel, et pressida ennast tuttavate kohalike juurde, et äkki saab läbi metsa niisama vaatama minna.

09.08. On, nagu peaks võtma viimast. Ent ma ei oska teha muud, kui istuda ja vaadata, kuidas värvid ja valgus muutuvad. Sookurgede kurbus kajab üle latvade ja imbub minussegi. On, nagu oleks suve viimane õhtu.

10.08. Fado, mu augustiõhtute laul. Aga valgus oli täna juba päikeseloojangusinine. See on vist mu lemmikvärv. Või on see pigem meeleseisund kui värv?

11.08. Mõni aasta tagasi eemaldasin oma sünnipäeva sotsiaalmeediast. Õnnesoovidest jäi alles nii umbes viis protsenti. Ega see mind kuidagi ei kurvastanud, kõik see pealiskaudsus oli mulle teada. Aga see vabastas mind vajadusest teha nägu, nagu rõõmustaks see mind tohutult, kui keegi leidis oma rakendusest meeldetuletuse, et mul on sünnipäev ning eraldas oma ajakavast kümme sekundit, et kirjutada mu seinale “PÕS”.

12.08. Taevas on pilves. Nii ei näegi, kui hõredaks see Taevasõel seal taga ses tähesajus pudenenud on.

13.08. Mõtisklesin siin, mismoodi ühe tuntud päevalehe konservatiivse ideoloogiaga kõlavad kokku pidevad leheküljesuurused seksinukkude reklaamid. Väheke topeltmoraal ei ole vai?

14.08. Tühistasin ühe iluteenuse broneeringu. Teoorias oleks niisiis pidanud raha üle jääma. Praktikas sattusin raamatupoodi ja tuli puuduski. Aga võib ju seda nimetada sisemise ilu eest hoolitsemiseks või midagi.

15.08. Üldiselt ma ei talu valju muusikat ja enamasti on teiste jaoks sobivana tunduv helitugevus minu jaoks liig. Ent vahel harva juhtub siiski, et keeran maanteel sõites Metallical volüümi juurde ja tunne on, nagu poleks enam midagi, mis mind kuidagi seoks. Ühtegi kohustust. Lubadust. Vastutust. Vajadust. Nii sõidetakse filmides silmapiiri poole.

16.08. Kõik. Moosid on purgis. Marjad sügavkülmas. Vihad lakas. Rattasõidukilomeetrid jalalihastes. Valgus ja värvid fotodel. Aistingud, tunded ja kogemused mõtetes. Mõtted paberil. Jalgratas autosse ja minek.

17.08. Lõhkusin ära oma spordiprillid. Kiire otsing sedastas, et uute soetamisel on valida kas 2-nädalane tarneaeg või nii tumedad klaasid, et sõida nagu öösel. Tüüpiline. Mustade prillide kompenseerimiseks läksin lasin juuksed roosaks värvida.

18.08. Puhkuse ajal trampisin päevas kaheksa kuni kümme tundi ringi. Täna saabus täiemõõduline šokk mõistmisest, et on vaja vahetada see sama pika arvuti taga istumise vastu. See on talumatu. Kõik on valesti.

19.08. Jalgratta piduritrosside vahele oli jäänud kimp võililleseemneid. Jälgisin, kuidas nad minuga pea kogu 53-kilomeetrise teekonna kaasa tegid ja siis kusagil kodu lähedal maha pudenesid. Moraali võite ise tuletada. Sest igast asjast järgneb mingi moraal, nagu ütles “Alice imedemaal” Hertsoginna.

20.08. Tavatsesin ikka siin ja seal lipuvärvides linti kanda. Koti, auto, jalgratta küljes. Loobusin sellest,  kui teatud seltskond kaaperdas kõik rahvuslikud sümbolid. Nüüd mõtlen, et loobumine oleks alla andmine. Seega lipuvärvides lint peab naasma. Aga koos vikerkaarelindiga.

21.08. Täna nägin mitut inimest, kes üritasid jalgrattaga sõitmise ajal telefoni näppida. Üks pressis tõusust üles, vänderdades ühest teeservast teise, aga telefon püsis peos. Oeh. See kõik on juba kirjas. Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias. Parem Kui Elu. Milleks üldse kõik, kui ainus, mida tarvis, on olla aheldatud oma telefoni külge.

22.08. Üks esoteerik ütles kord, et mul olevat vaja kannatlikkust õppida. Khm. Praegune aeg pakub iga jumala päev niisuguseid ammendamatuid võimalusi kannatlikuks jäämiseks, et mul hakkab tekkima hirm, kas ma kogu selle kannatlikkuse kätte lõpuks siiski ära ei lämbu.

23.08. Kahekümneselt võis tunduda, et “kõik on võimalik” just seda tähendabki. Sõna otseses mõttes. Nüüd juba tead, et kõik ei ole võimalik. Et isegi see, mis on võimalik, ei lähe tõenäoliselt nii, nagu sa soovid, vaid nii, nagu kõigil eelmistel kordadel. Ei ole enam lihtne unistada võimatust, kui vastik realist sinust saanud on.

24.08. Tüütult terve inimene, nagu ma olen, piisas saada 41, kui leidsin end guugeldamas toidulisandeid liigestele. Nüüd on siis põlv. Vaadake, et te sporti tegema ei hakka!

25.08. Teel lõunale juhtusin nägema, kuidas kohalik tuntud elukunstnik EH üritas raeplatsil #tartu2024 installatsiooni otsa ronida,  jäi aga vahele parajasti raekojast väljunud linnapeale, kes käskis tal otsekohe alla tulla.

26.08. Jõudsin järeldusele, et 6-tunnine tööpäev ja 4-päevane töönädal oleks enam-vähem jõukohane variant ja välistaks vast iganädalase hullumise.

27.08. Ootavad kaks autot ristmikul vasakpööret. Esimene ei saa ega saa pööratud, sest peateel on tihe liiklus. Tagumine mängib gaasiga, kaotab siis kannatuse ja keerab üle äärekivi kõnniteele, et esimesest mööda saada.
Liikluse (ja netikommentaaride) puhul tekib mul alatasa tunne, et meil siin kirjutatakse ravumeid ikka kaugelt liiga vähe välja.

28.08. Suvel olin päevad otsa jalgel, sõin kaks korda päevas ja ei olnud mingit probleemi. Nüüd istun peamiselt arvuti taga, söön kolm korda päevas ja kõht on kogu aeg tühi. Ma hakkan põhimõtteliselt juba söömist lõpetades mõtlema, mida kõike järgmisel toidukorral süüa võiks.

29.08. Vana Tallinna ooperigala üldjoontes oli kuulatav. Ehkki solistidele oleks ka klaasike või paar ära kulunud, pisut tujutu tükitöö üldmulje jäi, aga eks neil seal Estonias ole ju rasked ajad ka. Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Soolopalaga üles astunud uut orkestranti iseloomustati kui imehabrast. Mitte imeandekat. Mkmm. Võib vist üpris kindel olla, et mõne meesinterpreedi puhul oleks siiski rõhutatud tema osavust instrumendi valdamisel, mitte kehaehitust.

30.08. Ma küsin varasemast vähem. Mitte et mind ei huvitaks. Mitte et inimesed suure heameelega ei räägiks. Aga mul pole enam jaksu astuda üha uutesse ja uutesse kuulamise lõksudesse.

31.08. Nii ta läks sel aastal. See alla sadavate tähtede, õunte kukkumise ööde, leekidesse lendavate liblikate ja veiniks käärinud viljade kuu.

Raamatuankeet

Virutasin Marca juurest, sest raamatud ju. Nüüdseks on seda ankeeti muidugi juba “kõik” täitnud.

Praegu loen: Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”. Lisaks loen parajasti uuesti üle Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”, sest juhtusin pühapäeval – kujutate ette! – vaatama televiisorit ja sealt tuli selle raamatu alusel tehtud sarja esimene osa. Leidsin esiteks, et võiks sarja vaadata ja teiseks, et peaks siis raamatu ka uuesti üle lugema.

Krimka või armastusromaan: Krimka. Head krimkat leida pole lihtne aga head armastusromaani leida on veelgi keerulisem. Sellegipoolest meeldib mulle ajupuhkuseks krimkasid lugeda, aga mul on neile kindlad nõudmised, mida ma juba vist korduvalt nimetanud olen, ja krimikirjanikud saavad ainult ühe võimaluse – kui esimene mulle kätte sattuv teos mind edasiste katsetuste vajalikkuses ei veena, siis nii jääbki.
Armastusromaanid (kuigi võib-olla tuleks siin alustada žanri defineerimisest) on reeglina nii imalad, et mul hakkab süda läikima juba esimese kolmandiku peal. Mitteläägetest armastusromaanidest tuleb mul meelde vaid Vikram Sethi “Tasavägine muusika”, ehkki see on ehk isegi rohkem armastusest muusika vastu kui romantilisest armastusest.

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mõlemad on õiged oma õigel kohal, aga kui valida, siis pigem pikk kirjeldus. Pikk ja lame dialoog on ikka äärmiselt õudne ja head dialoogi kirjutada on vist keerulisem kui head kirjeldust. Tundub nii.

Parim lastekirjanik: Tahaks originaalitseda ja nimetada mõne hoopis teisest mastist kirjaniku ja siis põhjendada, miks ma teda lastekirjanikuks pean. Aga tegelikult vist ikkagi Astrid Lindgren. Eestist Aino Pervik ja Leelo Tungal.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Mulle pole kunagi meeldinud näiteks Karlsson katuselt. Aga kui aus olla, siis suudan ma suhestuda ka ükskõik kui ebameeldivate tüüpidega, kui nad on usutavad, karakterina loogilised ja hästi välja joonistatud. Lamedad ja kehvad karakterid on ebameeldivad.

Eesti või välismaa autor: Sellist vahet ma ei tee. Ehkki ma ilmselt loen tõlkekirjandust rohkem. Janoh, Eestis ilmub seda maavillast kraami ikka üksjagu, mitte et mujal ei ilmuks, aga kohalik toodang torkab lihtsalt rohkem silma, kuna turg on väga väike.

300 või 700 lehekülge: Kvantiteet pole oluline, kvaliteet on. Siiski tundub aeg-ajalt, et liigne pikkus on suurem probleem kui liigne lühidus, neid raamatuid on väga palju, mis mõningasest tihendamisest ja lühendamisest võidaks. Samas pole ma vist kohanud ühtegi väga head raamatut, mille puhul oleksin mõelnud, et see pikemaks venitatuna veel parem oleks saanud. (Jah, muidugi olen ikka soovinud, et raamat läbi ei saaks ja lugemist aeglustanud, aga see on hoopis teine asi.)

Lemmik sel aastal loetud raamat: Paavo Matsin “Kongo tango” ja Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”. Maagiline realism, mu arm!

Novellikogu või luulekogu: Kumbki pole ju lihtne žanr. Ma mõtlen kirjutamiseks, mitte lugemiseks, seetõttu on nii hea luule kui hea novell vähem levinud kui võiks arvata. Esimene valik oleks siiski luulekogu. Teisalt, pea alati, kui mõni hea novellikogu kätte satub, mõtlen pärast, et miks ma ometi nii vähe novelle loen.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: No ma ei tea, kas peab seal saarel ülejäänud elupäevad veetma või? Et see oleks siis ainus raamat, mida elu otsani lugeda tahaks või suudaks. Või peaks võtma midagi sellist, mille läbi lugemine muus kohas ja muul ajal võiks pisut kaheldav olla? Aga sõltub muidugi mõista ka sellest, kus kohas see üksik saar teil asub, ehk tuleb seal tegeleda pigem ellu jäämisega kui palmi all lebamise ja “Ulyssese” üle juurdlemisega. Nii et võib-olla on pigem abi mõnest matkatarkuste taskuraamatust.

Raamatupood või raamatukogu: Raamatukogu loomulikult. Ma pooleldi kasvasin TÜ raamatukogus üles ja seetõttu tahtsin ka raamatukoguhoidjaks saada. Raamatukogus olen paar aastat töötanud ka, aga püsima ei jäänud. Linnaraamatukogus käin enam-vähem korra nädalas. Üldiselt satun raamatupoodi siis, kui olen raamatukogust võetud raamatu läbi lugenud ja leidnud, et see vääriks endale ostmist – see tähendab, et võiksin tahta seda veel kord lugeda.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Kindel ei ole, aga võib-olla Alide Dahlberg “Väike Mai”. Ma olla lugema hakanud nelja-aastaselt, ilma et keegi mind õpetanud oleks, nii et mina küll ei tea, kuidas see juhtus.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Riiulis ei ole ühtegi. Lugemata raamatud on virnas – tahaks öelda, et öökapil, aga mul ei ole öökappi – voodi kõrval põrandal. Hetkel on seal seitse ühikut ja lugemisjärjekorras esimene on Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”, mis mulle eelmisel nädalal sünnipäevaks kingiti.

Lemmik naistekate autor: Kõigepealt oleks vaja definitsiooni. Kui nende all mõeldakse neid väikeseformaadilisi pehmes köites raamatuid, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees, siis – käsi südamel – ma pole eales ühtegi sellist lugenud. Kui siia alla käivad need, mis ilmuvad nt Varraku ajaviiteromaani sarjas, siis paari ikka olen. Üldiselt aga pole minu maitse, seega maitea.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Isegi oma masohhismikalduvuse juures ei kavatse ma enam iial kätte võtta midagi, mille autoriks on E. L. James ja Lars Kepler. Ja Ruth Ware. Ja A. J. Finn. Ja Gillian Flynn. Ja veel mõned.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Männipuu.

Ulmekirjandus on minu jaoks: üpris tundmatu žanr. Täiesti tundmatu alaliik sealjuures on mu jaoks õudusulme, ma pole seda lugenud, sest – eelarvamused! – olen üpris kindel, et õuduse komponent puudub seal täiesti ning tulemus on pigem naeruväärne. Ülejäänud kahega – teadusulme ja imeulmega – olen tuttav küll ja vististi eelistan neist teist, aga mõlema puhul on oluline, et oleks tegu tervikliku maailma- ja hea karakteriloomega, mitte ainult kõrgtehnoloogilise märuliga, kus psühholoogiline komponent suuresti puudub. Düstoopilised ja apokalüptilised teosed meeldivad.

See autor ajas mu nutma: Ei mäleta, et see oleks kellelgi õnnestunud. Need raamatud, mille juures paljud väidavad end nutta lahistanud olevat (“Mina enne sind”, “Valgus ookeanide vahel” vms) panevad mind oma punnitatud melodramaatilisuse tõttu pigem silmi pööritama. Selleks, et mind kas või teoreetiliseltki nutma ajada, on vaja mingit märksa rafineeritumat ja peenemat naha alla pugemist.

Ma soovitan sulle: Senikaua, kuni ma ei tea, mis sulle varem meeldinud on, keeldun igasuguseid soovitusi andmast.

Ma olen kohtunud selle kirjanikugaMarge Pärnits. Kristiina Ehin. Armin Kõomägi.  Valdur Mikita. 

Peale lugemise armastan veel: Ooperit. Jalgrattasõitu. Metsas kolamist.

Mini-juuli

01.07. Kuna ma olen kuri inimene, siis mõtlen mõnikord, kas me ei peaks oma vastuvõtu-selektsiooni alustama sellelt kohalt, kus kirja ‘palun lisa fail pdf-formaadis’ alla laetakse järjepidevalt doc-faile. Ja ma ei hakka üldse rääkimagi võimest mõelda sellele, et äkki inimesel, kes nimetet failidega pärast tegeleb, on neid kümneid, nii et ehk oleks mõistlik lisada failinimesse oma nimi, selle asemel, et pealkirjastada see lihtsalt ‘motivatsioonikiri’, kusjuures isiku nimi ei kajastu iga kord ka dokumendi sisus mitte.

02.07. Mõni ilushelge, kuigi ebarealistlik unenägu võib sind terve päeva soojendada. Ja mõni ebameeldiv, aga realistlik uni võib terve päeva mingi häiriva aistinguna kaasas käia.

03.07. Ma olen vist psühho-gastronoomilises (sellist sõna ilmselt pole olemas) mõttes korealane – mulle pole mingi probleem hommikusöögi juurde kimchit süüa.

04.07. Krokside üle me juba nurisesime. Nüüd on kord Tupperware’i käes. Võiks ju öelda nii mõndagi nende turundusstrateegia või selle kohta, mida nende kontseptsioon mu jaoks sümboliseerib. Aga piirdugem nentimisega, et ma ei taha oma kööki mingit plastmassi ega silikooni. Andke mulle mu savist tainakauss, roostevaba pipraveski ja malmpann! Ja serveerimiseks on portselan, mõrade puudumine ja komplekti terviklikkus pole olulised.

05.07. Oli aegu, kui magama minna ei raatsinudki. Sest olid lood ja laulud ja Tartu valged ööd ja oli ilmselge, et kella kaheksane keeleteaduse ajaloo loeng pidi ses ebavõrdses konkurentsis juba eos alla andma. On praegugi mõnikord kiusatus uneajalt võlgu võtta. Aga see pole enam see.

06.07. Võtsin ette joosta. Keset rattahooaega on see ikka rist ja viletsus. Mitte et ma ei jaksaks, ei, vorm on korralik. Aga mu jalad on joostes nii kanged, et et ilusast lõdvast ja kergest jooksust võib ainult unistada, ma jooksen nagu rahhiitikust Pinocchio. Neljandaks kilomeetriks suutsid lihased siiski aru saada, et neilt tahetakse jooksmist, mitte pedaalimist, nii et seejärel läks lõbusamaks.

07.07. Loen Andrei Ivanovi “Isevärki kalmistu asukaid”. Raamat on õige, aeg selle lugemiseks vale. Paraku siis, kui oli õige aeg, polnud seda raamatut veel kirjutatudki. 15 aastat tagasi olnuksin sellest vaimustuses, praegu on mul väga raske sellega samale lainepikkusele jõuda, kuigi raamat on hästi kirjutatud ja uskumatult laia haardega. Natuke samal põhjusel ei julge ma vist kunagi üle lugeda Baturini “Kentauri” – äkki ei ole enam õige aeg ja ma ainult rikun kunagise võimsa lugemiselamuse.

08.07. Kui märkad, et hakkad kohast, kust tavaliselt rattaga sõiduteelt kergliiklusteele keerad, ka autoga sama tegema, siis on võib-olla aeg korraks järele mõelda. 

09.07. Peaaegu terve nädal tööl tööl ja mu närvisüsteem asus liigse stimulatsiooni tõttu ületunde tegema. Olgu muuga, kuis on, aga vaimsele tervisele mõjus katkuaeg väga hästi.

10.07. See on ikka hirmus, kui palju inimesed helistavad. Ma ei taha. Mulle ei meeldi. Kui teie ei kirjuta ega vasta mu kirjadele, siis miks mina pean teie telefonikõnedele vastama?

11.07. Vahel tekib tunne, et peaks püüdma olla rohkem… täiskasvanu või midagi. Tegema Tähtsaid Asju. Võtma ennast ja oma tööd kole tõsiselt. Aga õnneks ma ei tea, kuidas käib Täiskasvanu olemine, ma ainult püüan muljet jätta, et tean, et kuulun samuti asjasse pühendatute hulka. Ja kardan, et varem või hiljem saab keegi aru, et ma teesklen.

12.07. Üks võimalik vaade sellele, kui palju materiaalset kraami on elus tarvis kokku kuhjata – kui palju sellest hiljem hooldekodu kaheksale ruutmeetrile mahub? Ei, ma tean kõiki võimalikke vastuväiteid sellele arutluskäigule, lihtsalt kangastus selline mõnevõrra kainestav perspektiiv.

13.07. Pool aastat oli lihtne. Nüüd hakkan järge kaotama. Võib-olla sellepärast, et on natuke aeg, kus paigal püsimiseks tuleb joosta, aga igaõhtune mõte nõuab pausi. Aga võib-olla ma lihtsalt tahan veel ignoreerida seda, mida olen juba märkama hakanud. Kui valjusti saevad ritsikad. Kuidas õhtuvalguse toon on muutunud. Kuidas öödesse imbub tasahaaval tumedamat tinti.

14.07. Ma olen eluaeg keetnud putru niiviisi, et helbed pannakse keevasse vette. Nüüd loen, et polevat vahet, võivat sama hästi panna külma vette ja siis keema ajada. Otsustasin tõestada, et nad eksivad. Tõestasin. Niiviisi on tulemuseks tapeediliim.

15.07. Nägin ultramees Rait Rataseppa jooksmas. Tekkis mõte oma isiklikust väljakutsest – sõita 20 päeva järjest jalgrattaga jooksumaratoni distantsi. See on rattasõiduks suhteliselt lühike maa, samas ma muidugi ei ole proovinud seda 20 päeva järjest sõita. Ja kes garanteerib 20 vihmata päeva? Mulle pole mingi probleem vihmaga joosta, aga vat rattaga sõita ei taha.

16.07. Kas keegi võiks mulle seletada, mis mõte on 1) küünarnukk autoaknast väljas sõitmisel (see ei ole ju mingi loomulik ega mugav asend, et nõjatun siin hooletult aknale, selleks peab ikka espetsiell pingutama), 2) eessõitjale taha kinni imemisel (see ei aita sul möödasõitu alustada, pigem näib see olevat mingi suhtumise väljendus à la näed nüüd, kuidas sa mind takistad, piirkiirusega sõitev tropp)

17.07. Kusagil on killustiku odavmüük olnud. Millest muidu see teede pindamine kõigis võimalikes ja võimatutes kohtades. Sõitsin 30 km/h nagu kiirusepiirang ette nägi. Kõik sõitsid mööda. Mina olin jalgrattaga muidugimõista. (Ma võimalusel muidugi väldin värskelt pinnatud teid, sest need on potentsiaalsed rehvilõhkujad, aga täna polnud see päev, kus oleks tahtnund juba sõidetud 56 kilomeetrile veel 17 lisada, mis oleks ringi sõitmisega tulnud teha.)

18.07. Väikevestlus masendab mind. Veel hullem on, kui see toimub kirjalikult. Mus on ikka veel mingi usk nagu tähendaks kirjalik sõna rohkem, nagu vääriks kirja panemist ainult oluline, mingit moodi jäädvustamispotentsiaalne. Usk, millel nutiajastul küll enam mingit põhjust pole. Aga teisalt, on’s siis ühelgi usul tingimata põhjust tarvis läinud.

19.07. Kidurad männid ja vetruv jalgealune. Uimastavad sookailud. Murakate kuldsed täpid ja mõrkjas lõhn kätel. Aga mõtted on hoopis mujal. Kaugel eemal ära.

20.07. Läksime metsa. Poole tunni pärast saime kaela äikesevihma ja otsustasime koju minna. Viissada meetrit hiljem oli kõik kuiv. Kahe tunni pärast tegime uue katse. Poole tunni pärast saime kaela järgmise äikesevihma. Miks te meid vihkate?!

21.07. Sõidan vastu õhtupäikest ja äkki tunnen, kuidas lõhnab jõulude järele. Ühe talu juures pügati kuusehekki.

22.07. Ma olen jäämägi. Üheksakümmend protsenti on pinna all peidus. Keegi ei võta vaevaks sügavale vaadata.

23.07. Juulikuu või asi. Sajab ladinal. Sooja on 17 kraadi. Toas, ma mõtlen. Sunnitud paigal istumine teeb närviliseks ja ajab igavusest sööma. Nutt ja hala.

24.07. Kui sulle hakkab tunduma, et igasuguste olukordade ja nähtuste põhjuseks on ainuüksi sinu enese halbolu, teod või mitteteod, siis kahtlemata omistad sa iseenesele ülemäära suurt tähendust. Ent kahtlus jääb. Äkki ma ikkagi lihtsalt olengi väga halb inimene?

25.07. Marju Lepajõel oli õigus – varjundite tabamine teeb õnnelikuks. Millal iganes märkan, et mõtted, tunded ja tajud on ühes suunas ajama pannud, kõrvalteid märkamata, vaid musta ja valget tunnistades, märkan ka, et olemine muutub hapraks ja pidetuks.

26.07. Tulen metsast. Teel kohtan kahte veidi väsinud välimusega džentelmeni. Üks võtab kohe seltskondliku vestluse üles. “Jõudu! Kuidas seenesaak oli? Ah sa korjasid mustikaid. No selle me saime seeni! Aitäh, et sa olemas oled! Ole terve!”
Mõnda inimest on ikka nii lihtne rõõmustada, piisab sellest, et jätad seened korjamata.

27.07. Tasapisi õpin oma mõtteid ja tundeid kõrvalt vaatama. Istun öötaevast vahtides ning jälgin laisalt, kuidas üks mõte liigub ühtejärge läbi õrnuse, kurbuse, lootusetuse ja leppimise. Sedasi kõrvaltvaatajana õpin viimaks ometi endasse leebemalt suhtuma.

28.07. Kui uskumatult palju uskumatult palju paremini toimivaid suhteid võiks olla, kui inimesed õpiks ennast väljendama muul moel kui passiivse agressiivusega.

29.07. Viimase pooleteise nädala jooksul olen kaheksa korda vihma kätte jäänud ja läbimärjaks saanud. Ilmsesti oleks kõigi nende huvides, kellele on kuiv ilm eluliselt vajalik, kui ma suve lõpuni toast välja ei tuleks, sest kuhu iganes mul minna pruugib, kukub seal sadama.

30.07. Inimestele, kelle jaoks suhtlemine on alati ja igal juhul midagi positiivset, on väga raske võimatu selgitada, et suhtlemispohmell on täiesti reaalne seisund. Enesetunne ei erine oluliselt alkoholipohmellist.

31.07. “Kui pean valima mõtlemise ja armastamise vahel, valin mõtlemise.” (Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”). Mõtlesin selle üle mitu päeva. Välja ei mõelnud. Kui nad oleksid üksteist välistavad (mida nad ei ole) ja kui peaks valima…

Muusika: Lambchop “The Daily Growl” 

Doktor Dolittle ja Robin Hood, siil Sihkernaerust rääkimata

Mõtlesin tükk aega, kuidas neid kaustikuid nimetati, mida meie ajal sõpradel ja klassikaaslastel täita lasti. Lõpuks tuli meelde – sõbrapäevik.
No vot ja seal oli alati terve rida küsimusi igasuguste lemmikasjade kohta. Mis on mu meelest selline žanr, millega on keeruline suhestuda, kui oled vanem kui 12. Aeg-ajalt ma muidugi mängin selliste “aga kui sa saaksid nimetada ainult ühe” mõtetega ja piinamise ähvardusel mõnel puhul isegi võib õnnestuda – et kui ainult üks bänd, siis Metallica; kui ainult üks raamat, siis “Meister ja Margarita”; kui ainult üks helilooja, siis Verdi jne.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda küsimuseni lapsepõlve lemmikraamatust, milleks mind inspireeris Klassikaraadio saatesari “Lapsepõlve lemmikraamatud”.
Hakkasin mõtisklema, millised olid need raamatud, mis mind kõige rohkem mõjutasid ning mida ma kogu aeg uuesti üle lugesin ja siin tulebki mängu ka see “kui saaksid nimetada ainult ühe” (tegelikult sunnin end piirduma viiega, muidu läheb asi käest ära).

Mõned inimesed ütlevad, et tasubki lugeda ainult lasteraamatuid, kuna seal on kirjas põhimõtteliselt kõik, mida on vaja maailmast teada. Täielikult ma sellega ei nõustu, selleks et lasteraamatutest universaalset elutõde tuletada, on vaja juba mingit eksisteerivat kogust elukogemust ja -tarkust. Aga seda arvan ma küll, et lasteraamatute lugemine on oluline. Ka täiskasvanuna.

Nii. Aga kui peaks nimetama ainult ühe lapsepõlveraamatu, siis oleks see Hugh Loftingi kaks köidet dr. Dolittle’i lugusid („Doktor Dolittle“, „Doktor Dolittle’i tsirkus“, „Doktor Dolittle’i postkontor“, „Doktor Dolittle’i reisid“), minu lapsepõlve kõige armsamad raamatud.
Linnas olles lugesin tavaliselt raamatukogu raamatuid, mida mu raamatukoguhoidjast ema mulle virnade viisi koju tõi, maal tuli enamasti hakkama saada riiulites leiduvaga, mistõttu lugesin dr. Dolittle’i lugusid üle praktiliselt igal koolivaheajal.
Loen neid ka täiskasvanuna aeg-ajalt ja kuigi nad praeguse pilguga vaadates kannavad muidugi oma ajastu pitserit, ei takista see neid samamoodi nautimast. Ja loomulikult on ainuõige variant Eesti Raamatu väljaanne, sest hiljem on erinevad kirjastused neid ka uuesti välja andnud, aga nende tõlge ei sobinud mulle mitte kuidagi ning lisaks on seal ära nässerdatud harjumuspärased loomanimed – omaaegne variant kasutas häälduspäraseid nimesid  (nt öökull Tuu-Tuu, part Däb-Däb), Erseni väljaannetes olid nimed originaalkujul (Too-Too, Dab-Dab) ja Tänapäev on nähtavasti läinud eestindamise teed (Huu-Huu, Pat-Pat). See ei lähe kohe mitte.
Teatavad kahtlused tõepärasuse osas olid mul selle raamatu puhul muidugi alati. Ei, muidugi ma teadsin suurepäraselt, et loomad sel moel ei räägi ja see kõik pole võimalik (asjaolu, mis mind ajuti väga kurvaks muutis ning tekitas (siiani kestva) kahtluse, et päris maailm on ikka suhteliselt igav ja fantaasiavaene), aga mind häiris üks minu meelest tõsine loogikaviga – mu meelest oli seal jäetud lahti seletamata asjaolu, et kui igal loomaliigil oli oma keel, siis mis keeles need erinevad loomad omavahel kõik nii hõlpsalt suhtlesid ja kui oleks olnud olemas mingi universaalne loomade keel, siis oleks dr. Dolittle’il ju piisanud selle õppimisest, selle asemel, et iga liigi keelt õppida.

Siin puhkepaiga leidnud on / krahv õilis Robert Huntingdon; kel kõikjal lihtsa rahva suus / kord nimeks oli Robin Hood. Jah, meest, kel nõnda terav silm, ei enam eales näe maailm.

Teine kõva kandidaat lapsepõlve lemmikraamatu tiitlile on Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, see kõige õigem Robin Hood, mille põhjal lõin omaenese ettekujutuse asjast, millele ükski filmiversioon loomulikult ei vastanud, nii et neid põlastasin ma ilmlõpmata.
Ka seda raamatut lugesin ma pidevalt üle, mis pani vanemaid kogu aeg küsima, et mitmendat korda ma seda teen. Ja just seda raamatut sai kõige rohkem praktikasse rakendatud.
Kuna mul on vanem vend, mängisin ma nagunii üksjagu poistemänge, aga seda vahvate vabatmeeste maailma fännasin ma vist vennast oluliselt rohkem, igal juhul olid mul suviti olemas nii mõõk kui vibu (minu teatavaks meelehärmiks oli see küll tehtud jasmiinioksast (mis ei olnud muidugi piisavalt painduv) ja pesukummist, sest jugapuu saadavusega olid kahjuks lood kehvasti).
Muuseas on raamatus ka autori enda illustratsioonid ning see on üleüldse üpris omapärase kujundusega teos. Joel Sanga suurepärast tõlget aga annab nautida ka täiskasvanuna.

Järgmisena leidku nimetamist Robert Vaidlo “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis”. Sellega osalt seotud “Lood Kukeleegua linnast” oli ka tore (kui oleks omati osanud ka joonistada nii, et see joonistatud maailm ellu ärkab!), aga Meerikese ja Ponts-Ontsu lugu meeldis mulle oluliselt rohkem, sest seal olid mu meelest palju lahedamad tegelased – alalõpmata torisev koerast sanitar Ponts-Ontsu, piparmündikomme armastav madrus Pipa, markii Uhu-Upsti, veiderdajad Ninvan ja Kõrvan ning Rõmuuta saare šokolaadne valitseja Šoko-Roko. Samuti on sellest raamatust pärit siil Sihkernaer, kes on andnud nime mu aias toimetavatele siilidele (neid on küll mitu, aga nad jagavad kõik seda nime, ühte neist võib näha ka pildil).

Edasi. Jules Verne loomulikult. “Saladuslik saar”, “Kapten Hatterase seiklused”, “Kakskümmend tuhat ljööd vee all” ja “Kapten Granti lapsed”. Kui te sunnite mind neist ikkagi ühe välja valima, siis see on “Saladuslik saar”. Või ikkagi “Kapten Hatterase seiklused”? Ei, olgu pealegi ikka “Saladuslik saar”, sest seda ma olen vast ikka rohkem kordi lugenud.
Siinpuhul hakkasin mõtlema, kas praegusele noorele lugejale tundub see raamat liiga keeruline ja igav. Heideti ju Andy Weiri “Marslasele” (mis on põhimõtteliselt MacGyveriga ristatud “Saladuslik saar”) peamiselt ette teaduslike ja tehniliste terminite rohkust, mis minu meelest polnud küll tolle teose peamine probleem, sest kuidas üldse saaks teadusulmet ilma teaduseta olla. Eks suurem osa “Saladuslikust saarest” on ju ka pühendatud sellele, kuidas mitte millestki midagi teha. Samuti pole see teil siin mingi kaasaegne raamat, milles antakse kogu info edasi kahe (lühi)lausega, ei, siin võetakse ikkagi aega korralikult selgitamiseks. Ja see on hea.

Ja lõpuks (ehkki seda vist ei tituleeritudki ei laste- ega noorteraamatuks) – Alina Centkiewicz ja Czeslaw Centkiewicz “Mees, keda kutsus meri”, biograafiline teos polaaruurija Roald Amundsenist. Olin vist 12, kui seda esimest korda lugesin ja sealtpeale korduvalt. Midagi oli selles erakordselt mõjuvat. Ei usu, et ma seda küll teismelisena enda jaoks nii sõnastada oskasin, aga mäletan et juba tollal paelus ses raamatus mu huvi suurte isiksuste üksildus – ühelt poolt Amundseni tahtlik julgus erineda ja teiselt poolt raamidesse mahtumatuse paratamatus.

Kui ma nüüd nendele raamatutele siin kirja panduna otsa vaatan, siis näen selgelt, et neid iseloomustab silmatorkavalt üks ühine joon – seikluslikkus. Aga vaat just seiklejat minust ei saanud.
Võin hoopiski nimetada üht naljakavõitu otseselt lasteraamatust reaalsesse ellu kandunud mõjutust – nimelt Karin Michaelise Bibi-lugude lugemisest saadik meeldib mulle süüa juustuleiba.
Mäletan, et lugesin seda raamatut maal vanas lakas, kus ma suviti ikka lugemas ja lugusid loomas käisin ning kui seal räägiti juustuleiva söömisest, siis ronisin lakast alla ja läksin tegin endalegi taolise – paks käär pehmet vormileiba (toda rahvasuus seakeeksiks kutsutut, toodud kohalikust külapoest, kus leivad olid puidust sahtlitega riiulis, kust neid tuli paberitükiga võtta) ja juust peale. See maitses imeliselt.

Ja kui te arvate, et fotosessioon raamatutega oli lapsemäng, siis seda ei olnud see mitte.
Kole lugu, aga niigi päevinäinud “Saladuslik saar” kukkus pildistamise käigus järve ning hakkas kaldast eemale triivima. Ühel jalal libedal kivil balansseerides sooritatud kiire riskianalüüs sedastas, et viivitamatul raamatu päästmisel on väga kõrge risk ka ise järve kukkuda, käes fotoaparaat ja õlal kott, milles kogu mu fotovarustus. Seega tuli kulutada aega tasakaalu saavutamisele ja tehnika käest panekule, millega kaasnes mõõdukas risk, et raamat hulbib vahepeal kaugemale ning tuleb tükkis kingadega vette astuda – nii ka läks.
“Robin Hoodi” ja fotoaparaadiga kalmistul sammaldanud hauakivide vahel uitamine pälvis kaaskodanike tähelepanu, ehkki ma läksin seda ette aimates sinna spetsiaalselt umbes õhtul kell 9. Mis ilmselt oli just väga kahtlane.
“Doktor Dolittle’i” pildistamisel võtsin abiks Lotta ja Elli, aga erinevalt John Dolittle’ist mina ju loomade keelt ei valda. Pildile jäi Elli pärast seda, kui ta üritas raamatut nurgast närima hakata (mis on mõistetav, sest ta on viis kuud vana ja pole olemas ühtegi asja, mida ta ei üritaks närida), mispeale kukkus raamat ümber, loom ehmus, hakkas haukuma ja põgenes igaks juhuks ohutusse kaugusesse. Vanem proua Lotta jälgis seda tralli üleolevalt ja ilmus alles siis raamatut nuusutama, nagu tahtes noorpreilnale näidata, kuidas peaks end väärikalt ülal pidama.
Aga see-eest doktor Meerikese ja Ponts-Ontsuga laabus kõik õlitatult. Mu esialgne idee oli küll teine, aga ükspäe tulin töölt koju ja leidsin, et üks siilidest, see, kes on selgeks õppinud, millal söögilauda kaetakse, juba ootab (seda juhtub päris tihti). Tõin siis ka raamatu välja ning jäin fotoaparaadiga põõsa taha passima, lootuses, et siil pärast krõbinate hävitamist joogikausi poole suundub, täpselt mida ta ka tegi. Pärast oli tal muidugi tarvis ka raamatu taha pugeda, nii et raamat kukkus… joogikaussi loomulikult.
Aga üldiselt oli see lõbus ning kuna mul tekkis selle käigus veel täiendavaid ideid, siis peab tulema ka vol2.

Vaat sellised lood siis lapsepõlve lemmikraamatutega. Olete loomulikult oodatud enda viit lemmikut nimetama.

Mini-juuni

01.06. Mu sõnad elavad oma elu ka ilma minuta. Nende lugemiseks ei pea mind tundma. Aga mina ei ela ilma oma sõnadeta. Minu tundmiseks peab lugema mu sõnu.

02.06. USA rahutuste taustal imestan jälle, kuidas on olemas väga palju täiesti privileegipimedaid inimesi, kes tulevad seletama, et ei tea, minul ei ole küll kunagi mingeid probleeme olnud, ju need teised on ikka ise midagi valesti teinud. Süvaanalüüs või moraalne hinnang on teine asi, aga mind paneb imestama, kuidas vähegi ajalooteadmisi omav, mõtlev ja empaatiavõimeline inimene võib puhtinimlikult mitte tajuda nende rahutuste sügavamaid põhjusi ning seda, et need on välja kasvanud pikaajalisest rassilisest diskrimineerimisest praktiliselt kõigis eluvaldkondades.

Ehkki ma ei ütleks, et ma selle all just kannatan

03.06. Rahvusvaheline jalgrattapäev.

04.06. Üksindus ja üksildus. Esimene on vabatahtlik, teine soovimatu. Esimene on hea, teine mitte nii väga. Esimene kõneleb suhete kvantiteedist, teine kvaliteedist.

05.06. Tuul ja õhtupäike saadavad mind, käies kord mu eel ja kord järel. Jalad on tõusudel pehmed kui keedetud spagetid, aga tasastel sirgetel soostuvad siiski jõudu välja panema. Rattaralli 58 kilomeetri virtuaalsõit saab läbi 2 tunni ja 3 minutiga. Lihased saavad preemiaks hooaja esimese värske vihaga vihtlemise ja ujumise. Kell 10 õhtul on lõpuks aega kartulipuder sisse kühveldada. Ja siis on raamat ja uni. Jumalikult veedetud reede õhtu.

06.06. Aga laupäevad hommikud on peaaegu sama toredad. Mul on aega. Ja kohvi. Ja putru. Ja pannkooki. Ja Bo Skovhus laulab Schumanni laule.

07.06. Pilved kogunevad. Õhus on elektrit. Vihma lõhn on pool päriselt ja pool kujutlusvõime. Piiritajad kihutavad üle taeva. Esimene kauge kõmin on rohkem füüsiliselt tajutav kui kõrvaga kuuldav.

08.06. Raske seisev õhk, ootust täis. Linna ümber tiirutavad äikesepilved. Tumenev taevas ja ööd valgustavad valgud. Tihe vihm, mis kiiresti tasaseks sabinaks taltub. Äikesepäevade rahutu ilu.

09.06. Käisin töötervishoiuarsti juures. Panin ankeeti kirja, et teen neli-viis korda nädalas sporti. Pärast loen tervisekontrolli otsusest: soovitav on taastussport 2x nädalas. Saate nüüd ise aru, et mul ei ole aega tööl käia, kuna ma pean arsti ettekirjutusel veel rohkem sporti tegema.

10.06. Inimesed küsivad, endalt ja teistelt: kas see suhe viib kuhugi välja? Kas peab viima? Miks peab? Kuhu peab? Äärelinnamaja, kahe lapse, kuldse retriiveri ja kroksid jalas muru kastmiseni? Ma ei halvusta kellegi eluvalikuid, aga see ei tähenda ka, et need on universaalsed. Kas lihtsalt niisama ei võiks, ilma definitsioonideta, ilma mingi konkreetse eesmärgi poole suundumata, lihtsalt sellepärast, et parajasti on koos hea?

11.06. Kui su sisetunne ütleb enne rattasõitu, et täna tuleb  kindlasti kummi vahetama hakata, siis… tal on õigus. Just asjaolu, et võid oma katkise kummiga olla keset mittemidagit, kohustab soolosõitjat olema kummivahetuseks suuteline ja evima vajalikku instrumentaariumi. Asustatud kohas pakuvad mööda sõitvad mehed naisratturile muidugi abi, aga mul on teatavasti abi aktsepteerimisega probleem, eriti juhul, kui ma seda tegelikult ei vaja. Aga võib-olla peaks püüdma abitum näida?
Järeldused: 1) uus minipump oli mõistlik investeering, enam-vähem viisaka rõhu saab sisse end päris hulluks vehkimata, 2) välisrehvid on ikka üliväga kulunud juba.

12.06. Nüüd juhtub seda juba väga harva, et saadakse seltskonnaga kokku ja õhtu venib öösse ja on juttu ja naeru ja proseccot ja ööbikulaulu. Täna juhtus.

13.06. Sõnad ei tule mu juurde, kui ma olen kõigest kogetust oimetu. Aga kui ma saaksin kõik oma tundlikkuse ära anda, nagu ma mõnikord soovin, ega nad siis vist ka ei tuleks.

14.06. Õhus on juba kesksuve lõhna. Karikakrad õitsevad. Võpsikus teeskleb keegi, et on ritsikas. Ma otsustan uskuda, et see on tegelikult siiski mõni lind. Siil Sihkernaer ärkab ja siirdub oma toimetuste juurde.

15.06. “Suve hääl” hakkas kummitama. Ma oskaksin suve lõhna kirjeldada küll, aga suve häält… On see putukate sumin? Ronga kraaksatus? Ritsikate sirin? Muru niitmine? Kukeseente kägin, kui nad end läbi sambla pressivad. Kõuekõmin?
Aga siis tuli meelde. Piiritajad. Nende lennusööstud ja kriiskav hääl suvetaeva all.

16.06. Lugupeetavad, kes te saadate mulle endiselt aeg-ajalt reklaami- ja koostööpakkumisi. Võtke teadmiseks, et kui teie läkitus on puudulikus õigekirjas, siis ma ei loe seda isegi lõpuni, sest ma arvan, et vähim, mida üldse saab teha endast professionaalse mulje jätmiseks, on vallata õigekirja.

17.06. Rattaringluse äpi kaart viskab alustuseks Aafrika läänerannikule. Aafrika (miskipärast LAV) on üks neist kohtadest, kuhu ma minna olen tahtnud ja üks neist paljudest, kuhu ma kunagi ei satu.
Mitte sellepärast, et see iseenesest võimatu oleks, vaid sellepärast, et ma tegelikult ei taha neis kohtades käia linnukese kirja saamiseks. Ma tahaksin neid tunda kohalikuna, mitte tormata läbi turismiatraktsioonide. Aga kohalikuks saada oleks niikuinii võimatu ning selle teesklemisekski ei jätkuks mitte millestki. Rahast. Julgusest. Eluajast.

18.06. Tegin ühte tööd ja tükikese teistki. Käisin surnuaias lilli istutamas. Sõitsin 51 kilomeetrit jalgrattaga. Kastsin tomateid ja kurke. Õhtul mõtlesin: läheks õige ujuma. Poolel linnal oli sama mõte tulnud. Ujusin kaugemale ära, kus polnud kedagi peale minu. Ainult tasane laineloks ja vee vaikne sillerdus päikesepaiste all.

19.06. See kuumusest võbelev sina kauguste kohal. Pojengid poetavad õielehti. Mõtted tulevad ja lähevad. Ükski ei lase ennast kinni püüda. Las nad olla. Eks hiljem tulevad tagasi, taltununa, ja lubavad ennast tabada ning mulda istutada.

20.06. Mõni üllatavalt väike probleem võib elule ikka üllatavalt suure varju heita. Tagantjärele saad aru, et kolli ennast polnudki.

21.06. Kõik pätsuaegse rahvusromantilise diskursuse rekonstrueerimise ihalejad võiksid rõõmustada – niitsin kaks tundi vikatiga heina. Suve alguse puhul või nii. Eks ta minu esituses muidugi pigem raiumine kui niitmine ole, sest ma töötan liiga palju käte ja liiga vähe kehaga, aga vähemalt mõte oli õilis.

22.06. Inimesed on vist kuulda võtnud rahvatervise alaseid soovitusi tarbida vähem rasvaseid piimatooteid. Mistap ilmselt ei muuda nõudluse puudumise tõttu üheski poes enam 30% hapukoort. Mistap ma pidin seda mööda linna (mis siinkohal tähendab Põlvat) taga otsima. Ja see ei olnud nii lihtne.
Sest esiteks ma jälestan poodlemist. Teiseks jälestan ma poodlemisest rohkem ainult seda, kui ma ei saa kõike vajalikku ühest poest. Ja kolmandaks mängis kõigis nendes poodides, kus ma käisin, mingi tüütu oopus jaanipäevaks kõrgeks kasvanud rohust ja muust taolisest (oli tõesti kaunis kõrge, niitsin ka täna mõned tunnikesed).

23.06. Üle lõkke ei hüpanud. Üle üheksa aia ei roninud ja üheksat lille ei korjanud. Õitsvaid eostaimi ei otsinud. Keset ööd aga ujusin küll, öösorr laulis taustaks oma ühetoonilist laulu ja kõrgete kuuskede kohalt heledast taevast vaatas alla paar kahvatut tähte.

24.06. Kui sa oled kodus, siis ei näe sa kunagi, kuidas taimed kasvavad. Aga piisab neli päeva kodust ära olla ning tagasi tulles leiad, et kasvuhoone on troopiliseks vihmametsaks muutunud. Kõik tomatid on kohe juhust kasutanud ja endale kaks latva kasvatanud, kurkide külgvõrsetest võiks silo teha ja madalakasvuline till pürgib rõõmsalt lae poole.

25.06. Jasmiinihõng saadab mind veel hulk aega, kui mõnest majast mööda sõidan. Asfalt on päevasest päikesest soe, aga õhk maheneb vastu ööd. Natuke on selles juunis juba augustit, sest õhus on aimata valmiva vilja lõhna, kui põldude vahelt allamäge lendan, hing kaaluta kerge.

26.06. Ooperilauljad võiksid oma suud pruukida rohkem sihtotstarbeliselt, mitte mingites ahistajatoetamiskampaaniates osalemiseks. Taas hakkab kustuma igasugune lootus, et kunagi kaob ühiskonnast see üleüldine vaikiv heakskiit võimupositsioonil olevate vanemate meesterahvaste… khm… joviaalsusele.

27.06. On südaöö ja maailm täiesti vait. Taevas on kummalise kujuga pilved ja ilm hakkab muutuma. Tähistaeva all tajun seda hoopis vähem kui korraga nüüd, keset suveööd – seda planeeti oma rännul Linnutee äärealade pimeduses ja selle planeedi ühte kauget maanurka, kus keegi just praegu taevast vahib.

28.06. Kahekümnesena ja palju hiljemgi veel oli tunne, et see kõik on alles miski, millega tuleb lihtsalt ühele poole saada, kuni päris elu pihta hakkab. Neljakümnesena hakkad aru saama, et ei, need samad päevad ongi su elu, teist ei tule.

29.06. Rohkem enam jalgrattaga ei sõida.
Juunikuus, ma mõtlen. Jääb selles kuus 801 kilomeetrit. Mingit muud trenni ei teinud (kui heina niitmist mitte arvestada).

30.06. Vihma sajab ja meeleolu on selline, nagu oleks kõik juba tehtud ja öeldud ning jääks üle vaid võtta veiniklaas, istuda avatud aknal ja vaadata, kuidas aeg mööda voolab. Peatumata. Puudutamata.