Kookose-kaeraleivakesed

Avastasin oma köögikapist suurema koguse kookoshelbeid, mis norisid ära kasutamist. Lisaks sellele tahtsin lahti saada poolikust pakist kiirkaerahelvestest, mida ma üldiselt ei tarbi – aga olemas nad mul ometi olid, ju siis oli millalgi millegi jaoks tarvis. Kookos ja kaerahelbed? Kõlab ju küpsise moodi?

Retsept raamatust “Head isu! Suur küpsetamisraamat” (koguseid ja ainete vahekorda on muudetud).

Kookose-kaeraleivakesed

150 g sulatatud võid
3 muna
1 dl suhkrut
1 dl pruuni suhkrut
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
6 dl kaerahelbeid (täisterakaerahelbed oleks parim valik)
2 tl vanillsuhkrut
4 dl kookoshelbeid

Sega kuivained, lisa lahti klopitud munad ja sulatatud või. Vormi tainast neli kangi, keera fooliumisse ja pane tunnikeseks külmkappi. Lõika kangist 0,5 cm paksused viilud ja küpseta 190 kraadi juures 15 minutit.

Kaerahelbeküpsised mulle meeldivad. Kui nad liiga magusad ei ole. Need ei olnud. Teeks teine kordki.

Vaarika-toorjuustutort

Kui mu lemmikmarjad ei oleks murakad, siis oleks need ilmselt vaarikad. Metsvaarikate korjamine on mu meelest suisa teraapiline tegevus. Aga kuna metsvaarikad ei ole veel valmis, siis seekordne küpsetis aedvaarikatest. Retsept “Tordiraamatu” ainetel (karamellkastmega vaarika-juustutort).

Vaarika-toorjuustutort

Põhi:
2 dl kaerahelbeid
2,5 dl nisujahu
1 dl suhkrut
150 g võid

Täidis:
3 muna
200 g maitsestamata toorjuustu
2 dl maitsestamata jogurtit
1 dl tuhksuhkrut
300 g vaarikaid

Peale:
200 g vaarikaid

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega kaerahelbed, jahu ja suhkur. Sulata või, lisa kuivainetele ja sega tainaks. Suru 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele. Pane pooleks tunniks külma ning küpseta siis 10 minutit. Täidise jaoks vahusta toasooja toorjuustu hulka ükshaaval munad, suhkur ja jogurt. Sega hulka vaarika,d vala vormi ja küpseta 175-kraadises ahjus 40 minutit. Lase jahtuda ja hoia üleöö külmkapis. Kaunista vaarikatega.

Originaalis kuulus asja juurde veel karamellkaste (peale niristamiseks), aga selle arvasin ma siiski liig olevat (kuigi Coffee IN’i uus caramel latte oli oma äärmisest karamellisusest hoolimata täitsa hea :p). Igatahes oli tulemus selletagi mõnus – kreemjas täidis, vaarikad ja krõbe kaerahelbetainas.

Lõhekulebjaaka

Enne puhkuse algust tuleb võlad likvideerida. Nami-Nami kooskokkamistest oli mul ainsana veel osalemata kulebjaaka küpsetamises. ei saanud ju lasta sellisel olukorral pikemalt kesta, pealegi käisin alles eelmisel nädalal Venemaal, nii et ka selles mõttes justkui põhjust vene kööki kiigata.

Lõhekulebjaaka

Retsept “Suure küpsetamisraamatu” 2. osast, laias laastus.

0,5 kg (pärmi)lehttainast
300 g külmsuitsulõhet
2 dl pudruriisi + 1 tl soola
4 muna
0,5 tl sidrunipipart
värsket tilli
määrimiseks muna

Keeda riis soolaga maitsestatud vees pehmeks. Keeda mune 8 minutit, jahuta, koori ja lõika viiludeks. lõika lõhe viiludeks. Maitsesta riis sidrunipipar ja hakitud tilliga, vajadusel lisa veel soola. Rulli tainas 30×40 suuruseks ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Laota taina keskele 10 cm laiuse ribana pool riisikogusest. Kata poolega kalast ning lao peale pooled munaviilud. Samamoodi tee teine kiht. Tõsta tainaservad täidisele ja suru kinni. Keera pirukas ümber, nii et liitekoht jääb alla. Tee pinnale kaunistused. Määri munaga ja küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

Maitses hästi, soojana paremini, järgmisel päeval seisnuna enam nii hea ei olnud.  Toitvusest parem ei räägigi, pärast tublit tükki kulebjaakast pidin mitu tundi ootama, enne kui jaksasin pannkooki süüa. :-p

Pannkoogid

Ma arvan, et pannkookidega on enamikul inimestest mingi eriline suhe, tavaliselt lapsepõlvemaiguline. Vast on paljudel mälestus lapsepõlve suvedest, pannkookidest maasika- või vaarikatoormoosi ja külma piimaga. Nii ka minul. Kuigi nüüd ma ei mäleta enam, millised need pannkoogid täpselt olid, kas paksud või õhukesed, väikesed või ülepannikoogid, ilmselt nii ja naa. Praegu arvan ma, et pannkook peab olema: a) õhuke; b) ülepannikook (need nõuded ei kehti muidugi pliinide puhul, aga see on teine teema) ja c) mitte liiga kuiv, aga kindlasti mitte rasvast läbi imbunud.

Õhukesed ülepannikoogid

3 muna
4 dl jahu
0,5 tl soola
5 dl piima (+1 dl) või piima+vett
5 sl õli
magusate lisanditega serveeritavatele kookidele lisan tavaliselt ka natuke vanillisuhkrut

Klopi munad lahti, lisa pool jahust ning sool. Sega ühtlaseks. Lisa osa piimast ning ülejäänud jahu ja sega uuesti ühtlaseks. Lisa ülejäänud vedelik ning lõpuks õli. Lase seista vähemalt 2 tundi (see on oluline!). Enne praadimist klopi juurde veel 1 dl piima (või vett). Küpsetamise käigus võib tekkida vajadus veel pisut vedelikku jurde lisada, sest jahu paisub ja tainas ei kata panni enam piisavalt õhukeselt. Õli kasuta minimaalselt, näiteks kasta pooleks lõigatud toore kartuli lõikepind õlisse ja hõõru pann sellega üle. Prae kuumal pannil paberõhukesed koogid.

Moos. Metsmaasikamoos. Metsmaasika-mustikamoos

Minu peres nimetati metsmaasika-mustikamoosi maailma parimaks moosiks. Tollal oli see üsna tavaline hoidis. Raiesmikud punatasid metsmaasikatest, istu ainult maha ja korja ning mustikatestki polnud puudus. Siis võtsid kodulähedastel raielankidel võimust vaarikad, põdrakanep ja viimaks puud. Maasikamaitse sai suhu ikka, aga moosiks paslikust kogusest võis ainult unistada. Mustikaõied langesid alalõpmata öökülma ohvriks. Nii ei ole ma seda lapsepõlve lemmikut vist pea 20 aastat suu sissegi saanud.

Eile sattusin üle tüki aja maale. Metsa luusima minnes jätsin seekord isegi fotoaparaadi koju, lootuses kukeseenesaagile haarasin aga kaasa noa ja korvi. Kukeseeni ma ei leidnud (küll mõned haavapuravikud, aga mitte see ei ole hetkel oluline), aga kahe aasta tagusel lageraielangil kohtasin metsmaasikaid… palju metsmaasikaid! Kõigepalt sai kõht täis söödud. Siis sigines pähe mõte, et hmm, marju paistab siin veel olevat, aga no ega neid nii palju ikka ei saa olla, et moosi keeta. Ega teisiti teada ei saa, kui korjama hakates. Mõeldud, tehtud. Ja see sinine taevas ning putukate sumin… Tublid tunnid hiljem laekusin koju pea 2 kilo metsmaasikatega.

Täna ei läbenud isegi lõunaaega ära oodata, vaid suunasin lauatelefoni mobiilile ja leekisin turule mustikate järele. Kilohind oli muidugi vinge, aga kes see hinnast hoolib, kui küsimus on lapsepõlve parimas moosis.

Metsmaasika-mustikamoos

2 kg metsmaasikaid
1,5 kg mustikaid
1,5 kg suhkrut

Moosisuhkrut kulub vähem, aga vähemalt täna ei õnnestunud seda leida mitte ühestki Tartu poest, nii et käiku läks tavaline suhkur.

Puhasta marjad ja pane suhkruga kihiti potti. Kuumuta keemiseni. Keeda madalal kuumusel 10-15 minutit, riisu vaht ära. Kuum moos tõsta steriliseeritud purkidesse (võimalikult ääreni), kata kohe kaanega ja keera kinni. Moosikeetmisest ja purkide ettevalmistamisest on oma blogis väga kasulikult kirjutanud Thredahlia.