Šokolaadi-peedikook

Isu šokolaadikoogi järele saatis mind juba mõnda aega ja teatavasti parim viis kiusatusest võitu saada on sellele järele anda. Piisavalt huvitav tundus šokolaadikook punapeediga, millest ma julgesin kahtlustada, et see ei ole liiga kuiv. Retsept nami-namist, kohandatud 24 cm vormile.

Šokolaadi-peedikook

100 g kakaopulbrit
250 g nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
250 g suhkrut (kui eelistad magusamat kooki, siis 350 g)
350 g keedetud peeti
4 suurt muna
2,75 dl maisiõli
2 tl vanillisuhkrut
tuhksuhkrut

Sõelu kaussi kakaopulber, jahu ja küpsetuspulber. Lisa suhkur ja vanillisuhkur. Pane kõrvale. Püreesta peedid köögikombainis. Lisa ükshaaval munad, seejärel õli ning sega ühtlaseks. Tee kuivainete keskele lohk ning kalla sinna peedipüree. Sega õrnalt läbi ning kalla võitatud 24 cm koogivormi. Küpseta 180-kraadises ahjus tund aega, kuni koogi keskele torgatud varras puhtaks jääb. Kui kook liialt pruunistuma kipub, kata pealt fooliumiga.

Kuigi see kook maitses hästi (ja köögiviljavihkajatele – üldsegi mitte punapeediselt), siis tuleb tunnistada, et ma olen õige pisut pettunud – väljanägemine oli ikka pisut parem kui maitse. Aga ma usun, et see on suuremalt jaolt minu isiklik kiiks, sest šokolaadikoogid ei ole ikkagi mu suurimad lemmikud. Objektiivselt võttes oli šokolaadisust ju piisavalt ja tekstuur küll võrdlemisi pudisev, aga siiski mitte kuiv.

Toekas läätsesupp

Nami-nami järjekordses kooskokkamises on tähelepanu all läätsetoidud. Läätsed ei ole minu köögis üldsegi mitte igapäevaed külalised, tahaks loota, et tutvuse uuendamise tulemusena hakkame rohkem kokku puutuma. Nami-namist leitud toekas läätsesupp, mille valmistamises käsile võtsin, annab selleks küll igatahes lootust.

Toekas läätsesupp

3 dl tumerohelisi prantsuse Puy või musti beluuga läätsesid
1,25 l vett
2 sl külmpressitud oliiviõli
1 suurt hakitud sibulat
5 dl kuubikuteks lõigatud muskaatkõrvitsat
400 g purustatud tomatit
1 l vett või aedviljapuljongit
1 tl jahvatatud meresoola
noaotsatäis suitsutatud paprikat või
tšillipulbrit (või tšillihelbeid)

Serveerimiseks:
värsket basiilikut
riivitud parmesani
kvaliteetset oliiviõli

 

Kuumuta vesi keemiseni. Lisa pestud ja nõrutatud läätsed ja keeda umbes 15 minutit, kuni läätsed on pehmed. Samal ajal kuumuta õli paksupõhjalises potis mõõdukal tulel. Lisa sibul ja hauta umbes 3-5 minutit, kuni sibul hakkab pehmenema. Lisa kuubikuteks lõigatud muskaatkõrvits, tomatid, aedviljapuljong ning keeda umbes 10 minutit, kuni kõrvits on pehme. Kurna läätsed, sega koos soola ja suitsupaprika või tšilliga supi hulka. Kuumuta supp uuesti tasakesi keemiseni, siis maitsesta uuesti. Serveerimisel puista peale basiilikut ja parmesani ning nirista head oliiviõli.

Tegemist on tõelise külma ilma supiga, nii et minu soovitus on lisada tšillit nii, et seda ikka ka tunda on. Aga maitses suurepäraselt ka praeguses soojas talveilmas.

Põldmarja-juustukook

Põldmarjadest ei oska ma tegelikult suurt midagi arvata. Minu lapsepõlvamaal neid ei kasvanud, seetõttu oskan ma rohkem hinnata ikka neid aromaatsemaid ja maitserikkamaid tegelasi – maasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid. Aga pakk külmutatud põldmarju oli külmkappi siginenud ja tuli ära kasutada. Retsept jällegi raamatust “Maru maitsev maailm”. Kes kardemoni ei salli, võib selle vabalt lisamata jätta.

Põldmarja-juustukook tibakese kardemoniga

Põhi:
200 g küpsiseid
75 g võid

Täidis:
500 g mascarpone‘t
1,5 dl riisihelbeid
1,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
3 muna
kardemoni
500 g (külmutatud) põldmarju

 

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru lahtikäiva koogivromi põhja. Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmikusse.
Klopi munad suhkruga lahti, lisa mascarpone, riisihelbed, vanillsuhkur ja kardemon. Vala täidis põhjale ning puista peale põldmarjad. (Tavaliselt ma külmutatud marju enne kasutamist ei sulata, siinpuhul pidasin seda tarvilikukus siiski teha ning vedeliku ära kurnata, kuna kartsin, et muidu jääb täidis vedelaks. Ilmselt poleks seda siiski juhtunud, nii et julgen soovitada siiski marjad külmunult lisada.) Küpseta 170-kraadises ahjus 50 minutit.

Tavaliselt lähevad juustukoogid seismisega paremaks, nii et neid peakski valmistama eelmisel päeval. Selle koogi kohta see pigem ei kehti. Õhtul küpetatud kook oli küll parim järgmisel hommikul, aga järgmiseks õhtuks osa oma headusest minetanud. “Süüdistada” võib siin riisihelbeid, mistõttu täidis ei olnud nii suussulav ja kreemjas kui ühel keskmisel juustukoogil.

Kartuli-maitseülendus

Te lugesite täiesti õigesti. Kartuli-maitseülendus. Ei, ma ei hakka segi minema. Nami-nami foorumiteema vanade kokaraamatute kasutuselevõtust on mind survestanud otsima ja leidma 1933. aastal ilmunud “Keedu- ja majapidamisjuhi”, mille autoriks keedu- ja majapidamisõpetaja Adeline Tannbaum.

Oi, see on hea lugemisvara. Pean tunnistama, et professionaalne kretinism sunnib mind peatähelepanu pöörama keelekasutusele. Küpsetis, mille valmistamise käsile võtsin, pälvis mu huvi esmalt oma nime tõttu. Kui ma siis ära jagasin, et see kujutab endast gugelhupf’i, mida ma juba ammu proovida olin tahtnud, oli selge – seda ma teen. (Teiseks lemmikuks sai keelepärane koondus, aga sellest ehk edaspidi.). Niisiis:

Kartuli-maitseülendus e gugelhupf

Gugelhupf on eelkõige Austriale, Lõuna-Saksamaale ja Šveitsile omane küpsetis, kuid seda tuntakse ka Poolas (babka), Tšehhis (bábovka), Horvaatias, Sloveenias, Serbias ja mujalgi.

1933. aasta retsept oli loomulikult mõeldud tublile taluperele (millest ma alles siis aru sain, kui tainas valmis oli ja ma seisin silmitsi ilmselge tõdemusega, et see ühte vormi küll ära ei mahu), seega on siin toodud kogused poolitatud, millest peaks piisama ühe vormi jaoks.

250 ml piima
425 g jahu
25 g pärmi
75 g võid
100 g suhkrut
3 muna
50 g mandleid
75 g rosinaid
poole sidruni riivitud koor
150 g keedetud kartuleid
soola
tuhksuhkrut
puisteks mandlilaaste
määrimiseks muna

Lahusta pärm käesoojas piimas, lisa sool ja 300 g jahu. Sõtku, kuni tainas käte küljest lahti lööb ning pane umbes tunniks ajaks sooja kohta kerkima. Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad, hakitud mandlid, rosinad, sidrunikoor ning riivitud kartulid. Sõtku saadud segu ning ülejäänud jahu eelkerkinud tainaga kokku. Määri toruga keeksivorm võiga ning puista üle purustatud mandlilaastudega. Tõsta taigen vormi (täida vorm pooleni) ning jäta sooja kohta, kuniks vorm täis kerkib (selleks kulub umbes tund aega).

Määri munaga ning küpseta 200 kraadi juures 45 minutit. Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut. Naudi moosiga või niisama. Mõnus kerge küpsetis kohvi juurde. Traditsiooniliselt tehakse muidugi ilma kartulita, aga ma otsustasin selles osas truuks jääda 1933. aasta retseptile. Näeb välja nagu keeks, aga ei ole seda mitte. Minule meenutas pisut prantsuse brioche’i.

Fotosid uuendatud juunis 2014. Retsept ja foto ilmusid ajakirjas Elukiri (mai 2014).

Mustasõstra-kohupiimakook

Kombinatsioon, mille järele mul sedakorda vastupandamatu isu tekkis, sisaldas musti sõstraid ja kohupiima. Retsept siit.

Mustasõstra-kohupiima purukook

Puru:
150 g võid
360 g täisteranisujahu
150 g suhkrut

Täidis:
500 g kohupiima (nt Pajumäe)
2 muna
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
350 g (külmutatud) musti sõstraid

Näpi või, jahu ja suhkur ühtlaseks puruks. Vahusta munad suhkruga, lisa kohupiim ja sega ühtlaseks. Kata kandiline vorm küpsetuspaberiga, puista sinna 2/3 purust ja vajuta ühtlaseks. Määri peale kohupiimasegu ning kata marjadega (külmutatud marjad lisa sulatamata). Kõige peale riputa ülejäänud puru. Küpseta 200 kraadises ahjus 35-40 minutit. Lase enne tükeldamist jahtuda.

Kook oli mõnusalt krõbedaks küpsenud puru ja  maheda kohupiimatäidisega, vürtsiks musta sõstra hapukus. Valmistamine läheb lihtsalt ja kiirelt. Ning tulu tõusis seekord mitmes mõttes – taasavastasin enda jaoks ühe ilusa serviisi.