Monthly Archives: mai 2009

Valge šokolaadi kook tšilliga

Oma sümpaatiast tšilliga tumeda šokolaadi vastu olen ma kuskil juba kirjutanud. Aga kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult ei seo meid šokolaadiga sugugi jäägitu teineteisemõistmine – ilma selleta ära elamine tundub nimelt täiesti võimalik. Ilma valge isendita – päris kindlasti kohe. Aga kui need kaks – valge šokolaad ja tšilli – kokku panna, siis olen ma ikkagi intrigeeritud. Pealegi nägi seesinane kooslus raamatus “100 kooki 3” päris apetiitne välja. Resultaadi kohta tuleb tunnistada, et kontseptsioon oli õige pisut parem kui tulemus. Kas oli tšillit lihtsalt liiga vähe või tegi see haltuurat, aga minu maitsele oli teravust pisut vähevõitu. Hommikuni seismise järel asi küll mõningal määral paranes.

Valge šokolaadi kook tšilliga

1 punane tšillikaun
1 roheline tšillikaun
1 dl suhkrut
1 dl vett
150 g võid
300 g valget šokolaadi
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 dl jahu
pisut soola
peale puistamiseks tuhksuhkrut

Poolita tšillikaunad, puhasta seemnetest ja viiluta. Sega vesi, suhkur, tšilliviilud ning lase keema tõusta. vähenda kuumust ning hauta 5 minutit. Kurna. Sulata või koos 150 g valge šokolaadiga veevannil, lase pisut jahtuda. Klopi teises kausis lahti munad koos suhkru ja vanillisuhkruga, lisa või- ja šokolaadisegu. Sõelu juurde jahu ning pisut soola. Lise tükeldatult ülejäänud šokolaad. Sega tainasse suurem osa tšillist (pisut jäta koogi peale). Kata 20×30 cm vormi põhi küpsetuspaberiga, vala sellele tainas, jaga peale ülejäänud tšilli. Küpseta 180-kraadises ahjus 25 minutit. Lõika jahtunult ruutudeks ja puista üle tuhksuhkruga.

Šokolaad flirdib tšilliga üsna tulemuslikult ka selles koogis.

Aasta aega virtuaalset toidutegu

Kui T/toidutegu kõrvale jätta, siis on see  olnud minu jaoks raskevõitu aasta, aga ma ei liialda, väites et nii mõnigi kord on abi olnud just maitsenaudingutest. Kui tahes ära leierdatult see ka ei kõlaks, minu jaoks on söögi tegemine stressi maandamise viis (mitte ajada segamini stressisöömisega). Mul on raske oma mõtteid välja lülitada ja nii töö- kui isiklikud probleemid painavad mind palju rohkem, kui see tervislik oleks. Aga sellest on abi, kui panna mängima lemmikmuusika ja hakata rahulikult süüa tegema. Ja kui siis sõbrad, toit ja vein kokku saavad, ongi maailm vähemalt järgmise hommikuni jälle ilusam.

Toidublogiga seonduvalt on mu käest igasuguseid asju küsitud, olgu korduma kippuvad küsimused 😛 siinkohal selgitatud. Ma ei tee iga päev süüa ega ka kirjuta blogi iga päev. Mustandid valmivad enamasti nädalavahetustel. Kõik toidud ei jõua blogisse, kindlasti mitte sellised, mis ühelgi tingimusel kordamist ei vääri (aga neid tuleb harva ette), aga ka need, millest ei õnnestu mulle enam-vähem vastuvõetavat fotot teha. Ja loomulikult – mõnikord lihtsalt ei viitsi. Kui kõht arvab, et kõri on läbi lõigatud, siis ei jookse ma, fotoaparaat käes, ringi ega otsi lahendust toidu apetiitsemaks eksponeerimiseks. Ja kuigi sõbrad mõnikord (alatul kombel :P) vastupidist väidavad, ei kisu ma ka kellelgi toitu hammaste vahelt, et seda pildistada. Kuidas ma ennast selliste koogikoguste juures vormis hoian ;)? Loomu poolest olen ma tegelikult laisk ja füüsilised harrastused, mida ma ette võtan, kipuvad varem või hiljem omandama juhuslikku laadi.  Aga abiks on see, et kõike siin esitletavat  ei söö ma üksi ära ja õhtul piirdun tavaliselt ühe koogitükiga (hommikul selle eest 3).  Ma ei järgi söögitegemisel väga rangelt koguseid ja valmistamisjuhiseid (küpsetamise puhul laias laastus siiski), aga kuna ma ei usu, et kõigil võiks kasu olla  suunistest stiilis segage peotäis jahu sortsu sulavõiga või võite teha nii, aga võite ka teisiti siis üritan ikka jääda konkreetseks.

Aitäh, et olete mul üle 50 000 korra külas käinud. Astuge ikka läbi! Soovin teile nauditavaid maitseelamusi! Ja ärge unustage – söömine on ainus töö, mis toidab :).

Rabarberi-kohupiimakook

See kook jääb mulle vist igavesti seostuma puude istutamisega. Asi sai alguse eelmisel kevadel, kui enamik usinaid kodanikke prügi koristas, meie aga oma väikese, kuid tubli seltskonnaga SS eestvedamisel metsa istutasime. Peaaegu hektarisest lageraielangist sai tulevane kuusemets ja istutajate seltskond premeeris ennast seljanka, grill-liha, kaneelisaiade, vahuveini ja rabarberi-kohupiimakoogiga.  Kook sai nõnda hea, et kogu eelmine kevad kulgeski selle tähe all. Ei saanud siis selgi kevadel tegemata jätta (nii et ei maksa päris tõe pähe võtta mu juttu, et ma ühtegi kooki kaks korda ei tee). Nendest kogustest tuleb korralik plaaditäis kooki – aga ei maksa väiksemate kogustega mässama hakata, esiteks süüakse kõik niikuinii ära 😀 ja teiseks on suurema koogi puhul suhteline vaevanägemise hulk pisut väiksem :P. Maitseb paremini jahtunult, veel parem järgmisel päeval (kui te juhtumisi kannatate nii kaua oodata – kannatamise ja kaua elamise seostele ei maksaks minu meelest küll liialt lootma jääda :P). Retsept veidi mugandatuna raamatust “Rabarberikoogid ja -magustoidud”.

Rabarberi-kohupiimakook

Põhi:
175 g võid
1 dl suhkrut
1 munakollane
5 dl nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
3 tl vanillisuhkrut
1 sl vett

Rabarberikate:
700 g rabarbereid
0,5 dl vett
0,5 dl suhkrut

Kohupiimatäidis:
500 g kohupiima
250 g hapukoort
3 muna
1 munavalge
1 sl vanillisuhkrut
2 dl suhkrut
0,5 dl kartulijahu
0,5 dl rabarberimahla

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa vahustamist jätkates munakollane. Sega kuivained omavahel ja lisa vahule. Pane kolmandik tainast kõrvale. Sega ülejäänu hulka 1 sl vett ning kata küpsetuspaberiga kaetud plaat saadud tainaga.
Puhasta rabarberid, tükelda, pane kastrulisse koos vähese vee ja suhkruga. Kuumuta keemiseni, tõsta pliidilt kõrvale ja jäta 15 minutiks kaane alla seisma. Kata tainas nõrutatud rabarberiga (0,5 dl vedelikku hoia täidise jaoks).
Vahusta munakollased suhkrutega. Sega hulka kohupiimapasta koos hapukoore ja kartulijahuga. Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega koos jahtunud rabarberimahlaga vahu hulka. Vala täidis rabarberitele ja pudista ülejäänud tainas peale. Küpseta 175 kraadi juures 50-60 minutit. Lase jahtuda, lõika tükkideks ja naudi koos sõpradega pärast metsa istutamist :).

Rabarberitartaletid

On kevad. Toomingad õitsevad ja Emajõe-äärses võsastikus laksutab ööbikute koor. Koogi sisse käib rabarber ja koogi kõrvale vahuvein ;). Praegu  oleks ju peaaegu et patt suunata koogisse midagi muud peale peakangelase. Väikestes rabarberitartalettides on kokku sobitatud rabarberi hapu ja valge šokolaadi magus, nii et tulemus on just paras. Magusama eelistajad võivad lisada täidisesse suhkrut või teha põhjaks magusa muretaina. Mina jätsin täidisest suhkru välja (välja arvatud natuke rabarberite peale), sest mul oli kahtlus, et retsepti autori Maru maitse-eelistused magususe suhtes ei lange minu omadega just päriselt kokku.

Rabarberitartaletid á la Maru (15 tk)

Muretainas:
175 g võid
4 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
3 sl külma vett

Täidis:
300 g rabarberit
suhkrut ja kaneeli
2 munakollast
2 dl vahukoort
100 g valget šokolaadi

Taina jaoks haki küpsetuspulbriga segatud jahu ning või puruseks, lisa külm vesi ja suru kiiresti ühtlaseks tainaks (mugavam teha köögikombainis). Vajuta tainaks lamedaks kettaks, mähi toidukilesse ja pane vähemalt tunniks (või järgmise päevani) külmkappi. Suru tainas tartaletivormidesse ning pane täidise valmistamise ajaks külmikusse. Lõika rabarber mõnesentimeetristeks juppideks ning sega kaneeli ja suhkruga. Tükelda valge šokolaad ning lase koos vahukoorega madalal kuumusel sulada. Klopi munakollased vahtu ning lisa pisut jahtunud šokolaadisegule. Vastavalt maitse-eelistustele võid lisada ka pisut (vanill)suhkrut ja/või sidrunikoort. Lao rabarberid vormidesse ning tõsta kaste peale. Küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Maitsevad paremini jahtunult ning siis on neid ka kergem vormidest kätte saada.

Nõgeserisoto

Nõgeserisotoga läks hästi – minu meelest ei tohiks isegi üks pretsensioonikamat sorti umbrohuroog nõuda enesele  suuremat kiitust kui meesterahva kommentaar: See oli küll hea söök. 🙂 Ning ehk ei olnudki asi ainult selles, et tühi kõht on see kõikse parem kokk. Rohkem “umbrohutoitude”  ideid Nami-nami kooskokkamisest.

Minu meelest on kiitus täitsa auga välja teenitud, roog on mõnusalt kreemjas ja toitev, nõgest selles ei aga mitte pelgama. Ehk ei ole ka liiast veel kord targutada teemal, et risoto ei ole ei lisanditega sõmer riis ega ka riisipuder, õige (piisavalt kreemja) tekstuuri annab ainult risotoriisi kasutamine ning piisav segamine. Puljong lisatakse jaokaupa, lastes enne uue kulbitäie lisamist eelmisel täielikult imenduda, ning riisi ei tohiks päris pudrupehmeks keeta.

 Nõgeserisoto
(retsept Thredahlia blogist)

100 g noori nõgeselehti
2 l köögiviljapuljongit
50+75 g võid
1 sibul
400 g risotoriisi (arborio)
125 ml kuiva valget veini
soola ja pipart
100 g peenelt riivitud parmesani

Kalla nõgeselehed kuuma veega üle, nõruta ja haki peeneks. Aja puljong potis keema ja jäta madalale kuumusele keemise piirile. Sulata paksupõhjalises potis 50 g võid, lisa peenelt hakitud sibul ja kuumuta klaasjaks. Kalla juurde kuiv riis ja sega, kuni riis on võiga kaetud. Kalla juurde vein ja lase sellel aurustuda. Hakka kulbitäite kaupa kuuma puljongit lisama ning segama. Uus kulbitäis lisa alles siis, kui eelmine on riisisse imedunud. Jätka seda tegevust umbes 15-20 minutit, poole peal lisa nõgesed. Tõsta risoto pliidilt, klopi juurde 75 g võid ning riivitud parmesan. Maitsesta. Serveeri kohe.

Kookosetarretis rabarberiga

Rabarberihooaja ametlik avamine. Juba nädalate kaupa, alates sellest ajast, kui esimesed rabarberid peale lume sulamist otsad mulla alt välja torkasid, hiilisin mina vähemalt ülepäeviti aias rabarberipõõsa ümber. Esimene kevadine rabarber on ju tõeline delikatess, mida tuleb oodata kui hingeõnnistust. Nüüd viimaks leidsin, et aeg on küps. Rabarberit rünnata. Üsna julmal kombel – noaga. Aga mitte alatult ja selja tagant, vaid täiesti avalikult. Siin see esimene rabarber siis on, hoole ja armastusega Apocalyptica saatel maikuu Oma Maitse retsepti järgi kookospiimast tarretisega kokku sobitatud. Tulemus on üsna kreemjas ja pehme, kes eelistab tarretisemat, peaks želatiini kogust suurendama.

Kookosetarretis rabarberiga

Kookosetarretis rabarberiga

2 želatiinilehte
400 ml kookospiima
5 sl suhkrut
1 vanillikaun
300 g rabarberit
(mõned maasikad)

Pane želatiinilehed külma veega paisuma. Kuumuta kastrulis kookospiim ja 2 sl suhkrut keemiseni, tõsta pliidilt kõrvale ning sega hulka veest pigistatud želatiinilehed. Kui želatiin on lahustunud, vala segu klaasidesse, lase jahtuda ning tõsta külmikusse tarduma. Poolita vanillikaun ning lase 3 sl vee ja 3 sl suhkruga keema minna. Kui suhkur on sulanud, lisa puhastatud ning lühikesteks juppideks lõigatud rabarber (soovi korral ka mõned külmutatud maasikad). Keeda pehmeks, kuid mitte pudruks. Lase jahtuda ning lisa tardunud kookosesegule.

Kookosetarretis rabarberiga

Kohvi-juustutort maasikatega

Mul poleks tegelikult absoluutselt aega tööl käia – kogu aeg kuluks kokkamisele. Retseptide küllus ajab mul mõnikord pea totaalselt paksuks. Kõike tahaks proovida, aga kõike ei jaksa lihtsalt ära süüa ja ei aega kah ei ole. Nii ei ole üldse võimatu situatsioon, kus ma lappan läbi terve hunniku kokaraamatuid ja ajakirju, tuhlan internetis, leian vähemalt 10 retsepti, mida tahaks katsetada ja teen… no näiteks piimasuppi. Või mannaputru (mis, kui juba jutuks tuli, on küll lihtsa toidu võrdkuju, aga minu arvates ei ole ta seda teps mitte; nii hästi kui mu emal, ei ole mul küll õnnestunud mannaputru keetma õppida). Seekord ma suutsin siiski emadepäeva tordi osas otsusele jõuda ja ei piirdunud pannkookidega :P. Retsept on mugandatud “Kohviraamatust”. Kui ma suudaksin ühte torti enam kui ühe korra teha (enamasti ei suuda, sest nii palju uusi asju on ju vaja katsetada), teeksin seda suvel uuesti kodumaiste värskete aromaatsete maasikatega, sest juuresoleval pildil esinevate tegelastega on nii, et pilt on, aga maitset mitte. Vahustatud koor teeb koogi eriliselt kreemjaks, maitse on rammusalt hõrk. Aga targutustest aitab! Retsepti juurde ja siis kala küpsetama. Ilusat emadapäeva!

Kohvi-juustutort

Põhi:
150 g Digestive küpsiseid
75 g sarapuupähkleid
75 g võid

Täidis:
600 g maitsestamata toorjuustu
4 sl konjakit
4 muna

2 dl suhkrut
2 sl jahu
3 dl vahukoort
0,5 dl kanget kohvi

Kaunistuseks:
1 dl vahukoort
maasikaid

Sega purustatud küpsised ja peeneks jahvatatud pähklid sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Täidise jaoks mikserda toasoe toorjuust ning lisa konjak. Vahusta munad suhkruga kohevaks. Lisa juustusegule jahu ning munavaht. Lõpuks sega hulka vahustatud koor ja jahutnud kohv. Sega ühtlaseks ning vala vormi. Küpseta 160 kraadi juures 1,5 tundi. Lase avatud uksega ahjus jahtuda. Hoia üleöö külmkapis. Enne serveerimist kata vähese suhkruga maitsestatud vahukoore ja maasikatega.