Kaerakile

Kuidas pildistada kaerakilet? (Pilte uuendatud augustis 2014.)

On ju lihtsalt lapsemäng pildistada näiteks… maasikatorti. Põhimõtteliselt teeb suurema osa tööst objekt ise ja teil ei jää endal mitte midagi muud, kui valida ava ja säriaeg. Ja kui just viitsimist on, siis saab ju vähese vaevaga haarata mõne melissilehekese või sõeluda peale tuhksuhkrut ning – voila! Aga kaerakile… selline… ebamäärane, et mitte otse öelda ebaapetiitne hallikas võdisev ollus… Kes seda lapsepõlves sööma pole õppinud, see teda vist naljalt suu sisse ei võtagi. Mina võtan küll, mulle maitseb ja mul on hea meel, et ma õigel ajal vanaemalt selle tegemise ära õppisin, nii ma ikka siis igal suvel vähemalt korra teda teen. (Või peaks ütlema just teisipidi – et kes seda lapsepõlves pole vihkama õppinud, see julgeb ehk täiskasvanuna proovida? Sest ma tean inimesi, kelle meelest kaerakile on üks elu koledamaid kulinaarseid katsumusi.)

Kaerakile

Aga ikkagi – mismoodi teda siis pildistada, et neidki, kes asja vastu ehk vähemalt pisukest uudishimu tunnevad, mitte eemal peletada?

Retsept on siin toodud nõnda, nagu mina kaerakilet teen. Retseptid, mida ma mujal kohanud olen, soovitavad umbes ööpäeva jagu hapnemist, mis on minu kogemuste kohaselt kaugelt liiga vähe. Kaerakile peaks ikkagi olema tuntavalt hapukas ja selle saavutamiseks kulub vähemalt 2 (kui mitte 4) ööpäeva (üle hapneda ei tohi ka muidugi lasta, aga siin ei oska ma paremat soovitust anda, kui järgida kõhutunnet). Kui traditsiooniliselt serveeriti kaerakilet nii soojalt kui külmalt, siis mina olen külma variandi usku, soojalt ei lähe eriti kaubaks.

Kaerakile

Kaerakile

500 g kaerahelbeid
3-4 viilu rukkileiba
sooja vett

Pane kaerahelbed ja tükeldatud rukkileib savist või roostevabast terasest kaussi ning vala peale soe vesi. Mõne aja pärast jälgi, et kaerahelbed poleks paisudes kuivale jäänud ning vajadusel lisa vett. Pane kauss soojemasse kohta 2-3 ööpäevaks hapnema. Kui segu on parajalt hapu, kurna see läbi tiheda sõela paksupõhjalisse potti. Kui vedelik tundub liiga paks (või on saanud liiga hapu), lisa pisut vett. Keeda tasasel tulel, pidevalt puulusikaga segades (oluline, sest muidu kipub segu põhja kõrbema), kuni segu pakseneb. Vala kaerakile kaussidesse ja lase jahtuda. Õige kaerakile lööb jahtudes kausiserva küljest lahti. Serveeri (otse kausist või kummuta taldrikule) külmalt suhkru ja piimaga.

Kaerakile

7 responses to “Kaerakile

  1. Põnev. Ma pole rukkileivaga hapendatud varianti näinudki 🙂

    Meeldib

  2. Mina olen noor inimene ja mulle meeldib ka 😀 Uus põlvkond tuleb.

    Meeldib

  3. See on tore 🙂 Mul on alati hea meel, kui leidub keegi, kes kaerakilet mittesöödavaks jubeduseks ei pea.

    Meeldib

  4. Kas rukkileiva enda hapendamismeetod on oluline (et kas juuretise või pärmiga)?

    Meeldib

  5. Mina õppisin seda toitu lapsena jälestama ja hiljem armastama. Olen hapendades lisanud leivajuuretist või ka mingeid piimhappebaktereid mõne kapsli seest.

    Meeldib

    • Ma ei ole ise nüüd tükk aega teinud, aga olen ka mõelnud, et leivajuuretis võiks ju hea starter olla. Ja olen ka kuulnud, et piimhappebaktreid on lisatud kurkide, kapsaste v köögiviljade hapendamisel.

      Meeldib

Kommenteeri