Monthly Archives: oktoober 2009

Ajutiselt suletud

Tundes kohustust oma pikemat vaikimist kuidagi põhjendada – kunagi tekib siia taas elu. Siis, kui ma suudan tasakaalu tagasi saada ja  jaksan jälle kõigi asjadega korraga žongleerida. Praegu on liiga palju. Liiatigi lõpeb võitlus päevavalguse püüdmiseks alati minu kaotusega. Nii et vastus küsimusele “Kas kook on valmis?” kõlab:  “Kooki ei ole ja tulegi.” 😦

Advertisements

Kaneelisaiad, need klassikalised

Ärkate ühel keskmiselt ebatavalisel esmaspäeva hommikul. Tuletate endale meelde, et tõusmisega ei ole kiiret. Teil on vaba päev nimelt, esimene üle mitme nädala. Tõmbate kardinad eest ja leiate, et lõvilõuad ja päevalilled teie rõdukastides ning alles õitsevad roosid all aias  on kaetud… lumega, lörtsisegusega küll, aga siiski vastuvaidlematult lumega. Rõdulaua alla lindude toiduks asetatud päevalilleõisikute ümber arendavad vilgast tegevust tihased. Oktoobrikuust on hoobilt saanud peaaegu detsember.

Seesama, mis nõuab valdavalt talviseid aksessuaare – kaminatuld hämarduvas õhtus, head seltskonda, vürtsikat hõõgveini, ahjust tulnud kaneelisaia (niisugust, nagu küpsetas vanaema – pehme ja koheva taina ning nii rohke kaneelitäidisega, et isegi Karlssonil poleks millegi üle nuriseda)  ja fado-laulu või mahedat instrumentaaldžässi.

Minu meelest on kaneelisaiade (nagu igasuguste pärmitainast küpsetiste) puhul õnnestumise eelduseks piisav aeg. Kui hakata pärmitainast kiirustades tegema, siis ei ole head nahka loota. Tuleks võtta kohe täitsa vabalt, lasta rahulikult kerkida nii tainal kui valmis vormitud saiadel ja üleüldse toimugu kogu tegevus äärmiselt mõõdukas tempos. Minusuguse jaoks, kel enamasti vähemalt 3-5 erinevat tegevust korraga käsil, on see juba iseenesest paras väljakutse :P.

Kaneelisaiad (~ 30 tükki)

Tainas:
50 g presspärmi
5 dl sooja piima
1 dl suhkrut
(1 muna)
14-16 dl nisujahu
150 g toasooja võid
1 tl soola

Täidis:
100 g võid
6 spl suhkrut
4 tl kaneeli

Peale:
1 muna määrimiseks
pärlsuhkrut

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, (toasoe muna), sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (paar dl jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti. Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur. Keera tainas pikemast servast alates rulli ja lõika juppideks. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning lase kinni kaetult pool tundi kerkida. Määri munaga, puista peale pärlsuhkrut ning küpseta 225-kraadises ahjus 13-15 minutit.

Viigimarjad mee ja kreeka pähklitega

Järjekordselt pean ma alustama heietusega teemal, kuidas kunagi oli rohi rohelisem ja päike paistis eredamalt :P. Selle üle et ta Vahemere ääres eredamini paistis kui Eestis, ei maksa muidugi imestada. Ega sellegi üle, et sealsetel viigimarjadel ütlemata magus maitse oli. Eestisse satub värskeid viigimarju siiski võrdlemisi harva, viimasel ajal on isegi kuivatatutega raskusi. Tallinnas kuulukse neid sügiseti siiski nii ühes kui teises kohas üpris mõistliku hinnaga müügil olevat. Tartut miskipärast ei arvata vajalikuks nendega kostitada. Nurisesin selle üle, mis ma nurisesin, fakte see ei vääranud. Ent ühel heal päeval ütles sisetunne mulle, et lõuna ajal on täiesti hädavajalik turuhoonest läbi käia. Ja sealt ma lõpuks need dekoratiivse välimusega lillakoorelised tegelased kätte saingi.

Viigimarjad mee ja kreeka pähklitega
(algne retsept)

400 g värskeid viigimarju
150 g kreeka pähkleid
5 spl mett
200 ml valget veini
1 tl kaneeli

Tee noaga viigimarjadesse ristlõige, kuid ära põhjani läbi lõika. Aseta viigimarjad ahjuvormi põhjale ning täida hakitud kreeka pähklitega. Sega mesi ja kaneel, lisa valge vein ja kuumuta keemiseni. Kalla siirup viigimarjadele ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda ja serveeri vanillijäätisega. Suuremad magusasõbrad võivad mee kogust suurendada.

Õuna-toscakook

Sügis tuli nüüd küll minu maitse jaoks kuidagi liiga ootamatult. Ma olen mõtetega veel alles kusagil augustikuus ja psühholoogiliselt üldsegi mitte valmis silmitsi seisma mantlite, saabaste, kinnaste, ahju kütmise ja ilmselt üsna pea ka talverehvidega. No ausõna! Kuhu jäi üleminekuaeg? Alles oli suur suvi, vihma- ja lehesajud näisid olevat täiesti ohutus kauguses. Ja nüüd on kuidagi üleöö käes kaminatulede, hõõgveini ja kaneelisaiade aeg. Õunakoogi aeg muidugi ka. Endiselt.  Õuna-toscakook läheb seistes paremaks, nii et kui see juhtumisi peaks piisavalt kaua seisma, siis kõikse meeldivam ja mahlasem tundus küpsetis mulle kolmandal päeval.

Õuna-toscakook
(allikas: “Õunakoogid”)

Põhi:
2 muna
1 dl suhkrut
50 g võid
0,5 dl piima
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g õunu
1 tl kaneeli

Kate:
75 g võid
1 dl suhkrut
2 sl jahu
100 g mandlilaaste

Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks. Lisa sulatatud või, piim ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega ühtlaseks tainaks. Vala tainas 24 cm läbimõõduga vormi ning kata kaneeliga segatud õunaviiludega. Kata vorm fooliumi või küpsetuspaberiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Katte jaoks sulata või, lisa suhkur, jahu ja mandlilaastud. Lase korraks keema tõusta. Jaota kate koogile ning küpseta veel 10-15 minutit.