Rukkikrõbedik mustade sõstardega

Jõudsin ära oodata! Nagu arvata oligi – nüüd, vastu kevadet 😛 Eile tuli nimelt meelde, miks ma ikkagi suusatamist armastan. Hoolimata sellest, et ma lume maha sadades kuidagi vedama ei saa; hoolimata sellest, et ma suuski määrida ei viitsi (oskamisest rääkimata) ja igal võimalikul juhul selle etapi vahele jätan (ja et vahel läheb ka nii, et täpselt jälgimata, mis nimelt kätte juhtub, satub pidamismäärde asemel suusa alla topelt libisemismääre); hoolimata sellest, et ma harrastan sõnavõtte stiilis sulaks see lumi juba ära, siis ei peaks suusatamas käima. Eile oli taas see õhtu, kus ma leidsin, et ei viitsi määrimisega jändama hakata ja läksingi rajale kavatsusega uisku sõita (reeglina on mu eesmärgiks klassika, mis praktikas ei pruugi nii välja näha, kui ikka suusad a b s o l u u t s e l t ei pea). Eile oli ka harvanähtavalt hea libisemine ja nii ma siis kuskil viienda ja kuuenda kilomeetri vahel selle tunde üles leidsingi – kui laskumisel vihiseb tuul kõrvus, suusad libisevad nagu nalja ja tõusust üles jõudes leiad üllatusega, et ei olegi sugugi väsinud ja et sõidaks heal meelel veel õige mitu ringi, kui kell poleks juba nii palju, et raja valgustuse eest hoolitsev isik kohe kangi ei tõmbaks (või kuidas iganes see neil seal täpselt välja näeb). Ja see kõik oli veel mitu korda parem seetõttu, et täna on üks neist harvanähtavatest päevadest, mil ma ei p e a mitte midagi tegema. Rukkikrõbedik (krõbedik on nii ilus eestikeelne sõna, et oleks patt seda mitte kasutada) on ahjust võetud ning nüüd ma lähen ja teen endale ajalehe lugemise kõrvale ühe korraliku kohvi. Mõnikord on elu ilus.  🙂

Rukkikrõbedik mustade sõstardega
(mugandatud: “Sõstraraamat”)

Puru:
85 g fariinsuhkrut
1 tl kaneeli
130 g rukkijahu
75 g võid
75 g mandlilaaste

Marjasegu:
400 g (külmutatud) musti sõstraid
2 sl suhkrut

Sega fariinisuhkur, kaneel ja rukkijahu, lisa tükeldatud või ja näpi ühtlaseks puruks. Sega juurde mandlilaastud. Vala võiga määritud vormi mustad sõstrad (külmutatud marjad ikka sulatamata), raputa peale suhkur. Kata puruseguga. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit. Serveeri vanillikastme või -jäätisega.

Tort isamaale 2010

Elagu Eesti!

Ma ei kavatsenud sel aastal väga eriliselt pingutama hakata. Vabariigi aastapäeva tordiga, ma mõtlen. No et isegi minu võimetel on piirid. Ma suudan küll enam-vähem samal ajal umbes 4 erinevat asja teha ja veel kolme-nelja probleemi üle mõelda, aga sealt edasi on juba liig. Et siis oli kavas kergemalt võtta. (Muidugi mitte i l m a koogita, see oleks suisa mõeldamatu.) Aga – 18. veebruari õhtul tulin suusatamast (läbi nagu läti raha, sest ei saa mina ilma, et rajal ilmtingimata kellegagi v õ i s t l e m a hakkaksin – no oli vaja ühele kaaskodanikule ring sisse sõita :P) ja arvuti taha laekudes leidsin, et Nami-namis leiab aset retseptivõistlus “Tort isamaale 2010”. Ja sellega oli asi otsustatud kah. Esimese hetkel paanikale, et mul pole ju ei aega ega ideed, järgnes mõningane mõtisklus ja paar tundi hiljem oli ideekavand sündinud. Juba järgmine päev leidis mind mööda Tartu linna apteeke kuivatatud rukkililli otsimas. Kas te kujutate ette, kui raske on neid hankida?! (Tsiteerides Eesti filmiklassikat: “Ma olen siiani tellinud punaseid sipelgaid, te ei oska ette kujutada, kui raske on neid hankida. Eriti talvel.”) Ma võiksin vanduda, et olen neid apteegis näinud, nüüd aga vaadati mind enamasti nagu hullumeelset. Rukkililli?! Apteegist? Mis teile veel pähe ei tule! Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui osta kohvi- ja teepoest rukkilillelisandiga tee ja sealt rukkililleõied välja nokkida. Ükshaaval. Pintsettidega. Värisevate kätega. 😀 Suudate seda ikka ette kujutada, jah? 😛
Rääkimata sellest, et kõigi šokolaadiga glasuuritud tortide puhul ajab magus šokolaadilõhn mul lõpuks südame pahaks ja ma ei suuda mingi valemiga ette kujutada, et ma suudaksin seda kooki veel ka süüa. Ja rääkimata sellest, et kui ma lõpuks vaabriigi aastapäeva eelõhtul kella 23 paiku tordi tegemise lõpetasin, olin juba nii väsinud, et šokolaadist rukkililled ei meenutanud enam üldse rukkililli, vaid pigem närvirakke. Öösel nägin unes… sibula ja hapukoorega heeringat :D. Hommikul vaevasin ennast tordi lõpliku kaunistamise ja pildistamisega ning siis siirdusin (närvide rahustuseks :P) suusatama. Pärast seda tundus koogi s ö ö m i n e juba päris hea mõte. 🙂

Kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega

Kakao-rukkibiskviit:
4 muna
1 dl suhkrut
60 g rukkijahu
60 g kartuliträklist
30 g kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
950 g kohupiima
2 dl suhkrut
200 g kamašokolaadi
200 g astelpajumarju
4 dl vahukoort
10 želatiinilehte

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 5 minutit), sõelu juurde omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult, vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning silu pealt noaga ühtlaseks. Küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit. Kummuta biskviit suhkruga üle puistatud küpsetuspaberile ja lõika ketasteks vastavalt vormi suurusele. Vooderda vormid toidukilega ja aseta kettad vormi põhja, ülejäänud biskviidist lõika ribad vormi äärtesse.
Pane želatiinilehed külma vette pehmenema, pigista siis kuivaks ja lahusta väheses kuumas vees. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa riivitud kamašokolaad, astelpajumarjad ja vahustatud koor, lõpuks sega juurde želatiinilahus. Laota täidis biskviidiga vooderdatud vormidesse ja lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Eemalda koogid vormidest ja aseta ülestikku serveerimisalusele.

Glasuurimiseks:
450 g kondiitrišokolaadi
2 dl vahukoort
2 sl võid

Kaunistamiseks:
100 g valget šokolaadi
kuivatatud rukkililleõisi

Glasuuri jaoks tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Kaunistamiseks pane tükeldatud valge šokolaad mini-grip kotti, suru õhk välja, sulge ja pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika koti nurka väike auk ja joonista küpsetuspaberile rukkililled (täienda kuivatatud rukkililleõitega) ja viljapead. Lase külmas tahkuda ning kleebi sulašokolaadi abil koogile.

Ploomikneedlid

Mulle näib, et keegi võiks mind takistada endale veel mingeid asju kaela võtmast. Vaevalt olen ma ühe projektiga poolenisti valmis (ma rõhutan: poolenisti. Mitte täielikult.), kui juba on vaja oma nina järgmistesse toppida. Mille tulemusena on mul märtsikuus täielikult vabu päevi… mitte ühtegi. Kas see on normaalne? Ega vist ei ole. Mu päevad on nõnda ära planeeritud, et ei ole miskit imestada, et ma öösel magada ei saa, kuna aju ei suuda ennast välja lülitada. No aga takistage siis keegi mind ometi! Rääkige mulle puhkamise, lõõgastumise ja mitte midagi tegemise vajalikkusest. On aspekte, milles ma ei vaja mitte mingisugust julgustamist, vaid hoopistükkis tagasi hoidmist. Ärge hakake rääkima suvel puhkamisest, minu puhkus on nii näruselt lühike, et sellele lootma jääda on praktiliselt sama hea, kui panustada pensionieas (mis minuvanustel saabub eeldatavasti pealegi postuumselt) puhkamisele.

Aga no mis sest ikka, süüdistada ei ole peale enda mitte kedagi. Kulinaarselt kaardilt valgete laikude järjekindlas kõrvaldamises tuleb tunnustada Nami-nami kooskokkamist # 24 – gnocchi, kneedlid ja muud klimbilised. Minu valik langes jällegi magusale variandile (ehkki töökaaslased ähvardasid mulle soola tuua, et blogisse jälle ka mõni soolane toit ilmuks), ja tegelikult olin üldse kogu  ettevõtmise suhtes mõnevõrra skeptiliselt meelestatud. Ei, mitte kneedlite tegemise ega söömise, vaid pildistamise pärast. Mismoodi sa ühte klimpi serveerid ja pildistad, et ta apetiitne välja näeks? Igatahes ma seda tegin ja on teie otsustada, kas äratab isu või ei tee seda sugugi. Kuivatatud ploomidega ebapiisava varustatuse tõttu said pooled klimbid täidiseks külmutatud maasikad.

Ploomikneedlid (švestkové knedliky)
(allikas: Salme Masso “Rahvaste toite”)

250 g jahu
1 muna
1 munakollane
2 suurt keedetud kartulit
2 spl toiduõli
soola
piima
250 g kuivatatud ploome

Serveerimiseks:
tuhksuhkrut
sulatatud võid
mooniseemneid

Riivi külmad keedetud kartulid, lisa lahti klopitud munad, sool, õli ja nii palju piima, et saad rullitava taina. Rulli tainas jahusel laual õhukeselt lahti, lõika klaasiga umbes 5 cm läbimõõduga kettad. Aseta igale kettale ploom ja suru tainas ümber kinni. Keeda nõrgalt soolases vees tasasel tulel 5-7 minutit. Tõsta kneedlid vahukulbiga välja ja pane sõelale nõrguma. Serveeri sulavõi ja purustatud mooniseemnetega, puista peale tuhksuhkrut.

Tsitruse-juustukoogid

See peaks siin idee poolest olema koht, kus räägitakse toidust, eks ole. Aga no mis ma teha saan, kui mul alalõpmata muud väljendamist vajavad teemad peas on. Oli mul plaanis antud juhtumil toidust rääkida küll, ent – plaan oli hää, välja tuleb nagu alati. Nii et kannatage ära – või kui ei kannata, siirduge otse retsepti juurde. 😀

Ühesõnaga siis, see nõndanimetet sõbrapäev. Üldiselt ma väldin tööpäeva lõpus poes käimist, aga eile sattusin siiski kõikse hullemal kellaajal poodi sidrunit ostma. Inimesed rüselesid kollektiivselt koogi- ja vahuveinileti juures ja isegi õuntel (kilohind 49.90!) oli peal kiri I love you.

Mida ma öelda tahan, on see, et kui kellelgi ei ole just raskekujulist eelsoodumust, siis ei maksaks kaasa minna selle kohustuslikus korras romantikaga, mille sabas lohisevad kõik must be aksessuaarid – küünlavalgus, romantiliseks peetav muusika (plaadilt The Ultimate Collection of Most Romantic Love Songs, KoduExtra, 49 krooni, või midagi sarnast), südamekujuline kook ja odav magus vahuvein – ja arvata, et see on just selline romantika, mida kõik naissoost isikud pikisilmi ootavad. Kusjuures ma o l e n loomu poolest romantik ja need asjad eraldi võetuna ei ole tingimata vastunäidustatud. Mulle suisa meeldib aeg-ajalt kuulata muusikat, mida rafineeritumad inimesed peavad üldiselt saastaks. Tähti, küünlaid ja kaminatuld armastan ma väga. Heast vahuveinist oskan lugu pidada. Aga kõik need asjad, pluss mõni ekstra, koos – ei-ei, see lõpeb surmaga üledoosi või siis vähemalt naeru tõttu. Üks mees minevikust ütles kord, et romantika on kahtlasevõitu väärtusega ettevõtmine, kuuvalgel olevat külm ja pime, kergesti võivat ennast kahvliga torgata ja üleüldse tahaks kõik tegelikult ära tuppa sooja minna, aga ei julge seda öelda. 😛 Oma elu romantilistest hetkedest ma ei räägi, nii isiklikuks ärgem mingem.

Kokkuvõttes – rakendatagu parem fantaasiat ja oldagu spontaansed, see mõjub palju-palju efektiivsemalt kui ülimalt hoolikas planeerimine ja terve hunnik rekvisiite.

Mis te nüüd arvate, kas selle jutu peale tuleb südamekujulisi šokolaadi ja maasikatega koogikesi? Eip, muidugi mitte, sidrun hoopiski 😉 Sellised kevadise moega juustukoogid, pähklise koogipõhja idee Nami-nami sidruni-toorjuustukoogilt.

Tsitruse-juustukoogid

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
100 g Digestive küpsiseid
50 g võid

Täidis:
300 g toorjuustu
2 dl vahukoort
1 sidruni mahl ja peenelt riivitud koor
1 laimi mahl
1,5 dl suhkrut
4 želatiinlehte

Jahvata pähklid köögikombainis või saumikseri lõikuriga, sega purustatud küpsistega. Lisa sulatatud või ning suru saadud puru toidukilega vooderdatud väikeste vormide põhja. Täidise valmistamiseks hõõru toorjuust suhkruga vahule, lisa sidruni- ja laimimahl ning peenelt riivitud sidrunikoor. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning ahusta lehed väheses kuumas vees. Vala želatiinlahus peene nirena toorjuustuvahu hulka. Viimasena lisa vahustatud koor. Vala täidis vormidesse ning lase vähemalt 5 tundi külmikus seista.

Hapukoore-purukook mustikatega

Lugusid sarjast “Edevuse laat”

Ehk Õhtuleht 6. veebruar 2010, kus toidublogide ülevaates leidis kajastamist ka minu (tuleb välja, et Tartu-hõnguline)  blogi ning ilmus ka šokolaadikreemi retsept.

Ma täna rohkem targutada ei viitsi, sest mul on enne õhtust kino-ooperit veel liiga palju ära teha vaja; sest võtsin just leiva ahjust ja elamine on leivalõhna täis; sest kõigepealt ootab mind tükk sedasama mustikarikast hapukoorekooki ja korralik kruusitäis kohvi, ja sellepärast ka, et üleüldse on hetkel liiga hea olla. 🙂

Hapukoore-purukook
(allikas: Oma Maitse, 3/2009)

Tainas:
180 g jahu
125 g suhkrut
2 sl kakaopulbrit
1 tl vanillisuhkrut
125 g võid

Täidis:
1 kg 20% hapukoort
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
4 muna
250 g külmutatud mustikaid
1 tl tärklist

Sega jahu, suhkur, kakaopulber ja vanillisuhkur. Lisa tükeldatud või ja sega purutaoliseks massiks (seda on mugavam teha köögikombainiga). täidise jaoks sega lahti klopitud munad, hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur. Vala pool purust 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi või väiksema neljakandilise vormi põhja ning suru lusikaga ühtlasemaks. Jaota peale tärklisega segatud mustikad. Kalla peale hapukooresegu ning kata ülejänud puruga. Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Lase jahtuda ja lõika tükkideks.