Tort isamaale 2010

Elagu Eesti!

Ma ei kavatsenud sel aastal väga eriliselt pingutama hakata. Vabariigi aastapäeva tordiga, ma mõtlen. No et isegi minu võimetel on piirid. Ma suudan küll enam-vähem samal ajal umbes 4 erinevat asja teha ja veel kolme-nelja probleemi üle mõelda, aga sealt edasi on juba liig. Et siis oli kavas kergemalt võtta. (Muidugi mitte i l m a koogita, see oleks suisa mõeldamatu.) Aga – 18. veebruari õhtul tulin suusatamast (läbi nagu läti raha, sest ei saa mina ilma, et rajal ilmtingimata kellegagi v õ i s t l e m a hakkaksin – no oli vaja ühele kaaskodanikule ring sisse sõita :P) ja arvuti taha laekudes leidsin, et Nami-namis leiab aset retseptivõistlus “Tort isamaale 2010”. Ja sellega oli asi otsustatud kah. Esimese hetkel paanikale, et mul pole ju ei aega ega ideed, järgnes mõningane mõtisklus ja paar tundi hiljem oli ideekavand sündinud. Juba järgmine päev leidis mind mööda Tartu linna apteeke kuivatatud rukkililli otsimas. Kas te kujutate ette, kui raske on neid hankida?! (Tsiteerides Eesti filmiklassikat: “Ma olen siiani tellinud punaseid sipelgaid, te ei oska ette kujutada, kui raske on neid hankida. Eriti talvel.”) Ma võiksin vanduda, et olen neid apteegis näinud, nüüd aga vaadati mind enamasti nagu hullumeelset. Rukkililli?! Apteegist? Mis teile veel pähe ei tule! Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui osta kohvi- ja teepoest rukkilillelisandiga tee ja sealt rukkililleõied välja nokkida. Ükshaaval. Pintsettidega. Värisevate kätega. 😀 Suudate seda ikka ette kujutada, jah? 😛
Rääkimata sellest, et kõigi šokolaadiga glasuuritud tortide puhul ajab magus šokolaadilõhn mul lõpuks südame pahaks ja ma ei suuda mingi valemiga ette kujutada, et ma suudaksin seda kooki veel ka süüa. Ja rääkimata sellest, et kui ma lõpuks vaabriigi aastapäeva eelõhtul kella 23 paiku tordi tegemise lõpetasin, olin juba nii väsinud, et šokolaadist rukkililled ei meenutanud enam üldse rukkililli, vaid pigem närvirakke. Öösel nägin unes… sibula ja hapukoorega heeringat :D. Hommikul vaevasin ennast tordi lõpliku kaunistamise ja pildistamisega ning siis siirdusin (närvide rahustuseks :P) suusatama. Pärast seda tundus koogi s ö ö m i n e juba päris hea mõte. 🙂

Kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega

Kakao-rukkibiskviit:
4 muna
1 dl suhkrut
60 g rukkijahu
60 g kartuliträklist
30 g kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
950 g kohupiima
2 dl suhkrut
200 g kamašokolaadi
200 g astelpajumarju
4 dl vahukoort
10 želatiinilehte

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 5 minutit), sõelu juurde omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult, vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning silu pealt noaga ühtlaseks. Küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit. Kummuta biskviit suhkruga üle puistatud küpsetuspaberile ja lõika ketasteks vastavalt vormi suurusele. Vooderda vormid toidukilega ja aseta kettad vormi põhja, ülejäänud biskviidist lõika ribad vormi äärtesse.
Pane želatiinilehed külma vette pehmenema, pigista siis kuivaks ja lahusta väheses kuumas vees. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa riivitud kamašokolaad, astelpajumarjad ja vahustatud koor, lõpuks sega juurde želatiinilahus. Laota täidis biskviidiga vooderdatud vormidesse ja lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Eemalda koogid vormidest ja aseta ülestikku serveerimisalusele.

Glasuurimiseks:
450 g kondiitrišokolaadi
2 dl vahukoort
2 sl võid

Kaunistamiseks:
100 g valget šokolaadi
kuivatatud rukkililleõisi

Glasuuri jaoks tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Kaunistamiseks pane tükeldatud valge šokolaad mini-grip kotti, suru õhk välja, sulge ja pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika koti nurka väike auk ja joonista küpsetuspaberile rukkililled (täienda kuivatatud rukkililleõitega) ja viljapead. Lase külmas tahkuda ning kleebi sulašokolaadi abil koogile.

Advertisements

12 responses to “Tort isamaale 2010

  1. müstiliselt ilus näeb välja küll. Siiani oli välimuselt lemmik Sinu eelmise aasta isamaaline tort, aga nüüd siis see.
    Kas lahtilõigatult pilti ei teinud, tahaks seest ka näha. Maitse tundmiseks peab vist ise teha proovima 🙂

  2. Võimas! Ma jään juba põnevusega ootama Su järgmise aasta veel ambitsioonikamat projekti 🙂

  3. Ilmselt pole praegu rukkilillehooaeg ja eelmise aasta kaup juba apteekides otsas.

    Aga tort on väga armas.:)

  4. Ma olen seda blogi ammu jälginud ja siit päris mitut retsepti proovinud ka, aga sõna pole oma mälu järgi veel võtnud. Vist. Aga nüüd küll peab! See on ju suisa nagu pulmatort! 🙂 Selline astmeline ja puha. Väga vägev ja tõsiselt kannatust on Sul! Mina vist ei suudaks end kuidagi sundida nii palju mässama 🙂
    Imeilus!

  5. vapustavalt kaunis! usun, et ka sama maitsev!

  6. Ma ootasin kohe, mis siis sel aastal tuleb ja no ei pidanud pettuma – imeline! Usun, et ka maitsev 🙂 Ilusat kodumaa sünnipäeva!

  7. Aitäh kõigile kiidusõnade eest! 🙂
    Liina – lahtilõigatult pilti tõesti ei teinud, see ei tundunud piisavalt apetiitse välimusega 😛 Maitseb nagu kama ja astelpajumarjadega kohupiim, mis šokolaadiga kaetud.

  8. Super ilus! Meenutab presidendi kaabut!!Ilus

  9. Hi-hii, presidendi kaabu on hea võrdlus, püüdsin seda THI peas ette kujutada 😀

  10. Ma tean, mis tunne sul oli rukkililli tee seest noppida pintsettidega – olen sama kolgata tee läbi teinud kui soovisin trühvleid kaunistada.

  11. Pingback: Tort isamaale 2012 ehk “Servitie, servitie, kallis Kalevite poega!” | Toidutegu

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s