Monthly Archives: aprill 2010

Pirnipakid

Sel korral said retsepti katsetamise eesmärgil ahju suunatud pirni, hallitusjuustu ja kreeka pähkli täidisega lehttainapirukad. Põhiline aeg ei kulunud aga mitte valmistamisele, vaid arupidamisele suupärasema nimetuse välja mõtlemiseks, no ei meeldind mulle kohe kuidagi see sõna pirnipakid. Pirnipirukad ei tundunud kah päris asjakohane olevat. Täpsem pirnipirukad hallitusjuustu ja kreeka pähklitega oleks jällegi olnud lohisev mis kole. Lõingi siis lõpuks seltsimees emalenduri kombel käega, et ah, las ma siis jään parem nii, nagu ma olen. 😛

Aga pirukad (või noh, ma ei tea… küpsetis, saadus, dessert, tulemus…) olid suupärased, muidugi mõista ainult nende jaoks, kellele soolase ja magusa kooslus vastunäidustatud ei ole (üks katseisikuist karjatas küll keset söömist: siin on midagi soolast sees!). Serveerida tasub soojalt ning vanillikaste ja/või -jäätis sobivad siia väga hästi, sest tainas on neutraalne ja jätab maitse andmise täidise hooleks. Kui on käepärast hästi küpsed värsked pirnid, siis ei ole tingimata tarvis konservpirne kasutada.
Kes eelistab magusamat ja kevadisemat, siis samasuguseid pakikesi saab edukalt koostada ka rabarberi- ja martsipanitäidist kasutades ning serveerida näiteks jäätise ja šokolaadikastmega. Jai, mul läks äkki kõht tühjaks, läheks õige vaataks, kui palju rabarber juba kasvanud on. Noh, head aega siis!

Pirnipakid
(allikas: Valio)

500 g lehttainast
6 konservpirni
150 g sinihallitusjuustu
1 dl kreeka pähkleid
1 dl mett või heledat siirupit
määrimiseks muna
peale puistamiseks kreeka pähkleid
serveerimiseks vanillikastet või -jäätist

Lõika tainas 12 ruuduks. Nõruta pirnid. Sega murendatud sinihallitusjuust, hakitud pähklid ja mesi. Tõsta pirnid tainale ning täida nende lohud hallitusjuustu-pähkliseguga. Kata teise tainaruuduga ning suru servad kahvliga kokku, lõika peale mõned lõhed. Määri küpsetisi munaga, puista peale veidi hakitud pähkleid ja küpseta 225-kraadises ahjus 15 minutit. Serveeri soojalt vanillikastme (valmistamist loe selle retsepti juurest) või -jäätisega.

Advertisements

Sidruni panna cotta mustikakastmega

Mul oli vaba nädalavahetus. T e r v e  vaba nädalavahetus. Mõistate? Laupäeval ärkasin subjektiivselt vara, kuulasin kirjanditeemad ära (mina lõpetasin gümnaasiumi aastal, mil riigieksamid olid esimest korda kavas ja targutasin lõpukirjandis teemal “Ajakirjandus ühiskonna mõjutajana”, mida mingil põhjusel hinnati maksimumpunktidega. Nüüd tahaks ohkida teemal, et oleks ikka meil omal ajal nii kenasti kirjutamist võimaldavad teemad olnud kui tänavu – aga kardetavasti tuleb siin siiski süüdistada teatava elukogemuse lisandumist.), kallasin pajatäie koorega kohvi sisse ja hakkasin puhkama 😛 (laisklema, ütleks mõni, aga teatavasti see vanaks ei ela, kes laisklema ei õpi). Ma pean ennast selleks alati moraalselt põhjalikult ette valmistama ja enesele mitu korda päevas meelde tuletama, et ma jumala pärast midagi k a s u l i k k u ei teeks :D. No ja ei teinudki, peale toalillede kastmise. Isegi oma rulluiskudega vahtisin mitu minutit tõtt ja otsustasin sellegi afääri ära jätta.
Söögitegemist ma ära ei jätnud – nõnda ma koorisin, keetsin, kloppisin, praadisin, vahustasin ja selle vaheajal jooksin fotoaparaadiga ringi. Suitsuanduril oli kõige kohta oma arvamus, nii ta siis karjus kõrva kogu selle aja, mil ma maksa praadisin.
Pühapäev möödus sama sulnilt, espetsiaalset äramärkmist vääriks vaid asjaolu, et tegin midagi sellist, mida ma enam ammu pole teinud – vaatasin filmi nimelt. Kogunisti kahte – “Pärast pulmi” (“Efter brylluppet”) ja “Itaalia keel algajatele” (“Italiensk for bigyndere”). Mõlemad olid üsna head. Ega mul iseenesest filmide vastu midagi ei olegi, Skandinaavia filmid meeldivad mulle üldiselt väga, lihtsalt viimasel ajal on filmivaatamine klassifitseeritud ajaraiskamiseks. (Õnneliku lõpuga) muinasjutud mind reeglina küll ei köida, aga “Itaalia keel algajatele” oli siiski üks armas lugu lihtsatest inimestest, p ä r i s inimestest.
Ahsoo jaa, iganädalane leivategu ka loomulikult. Mul on majapidamises uus elanik nimelt, isa kinkis, ja see oli tarvis sisse õnnistada. 🙂

Sidruni panna cotta mustikakastmega
(mugandatud: Epicurious)

1,25 dl piima
1,25 dl vahukoort
1 vanillikaun
50 g suhkrut
1,5 dl hapukoort
1 sidruni koor ja mahl
2 želatiinilehte

Kastmeks:
350 g (külmutatud) mustikaid
2 sl vahtrasiirupit või pruuni suhkrut

Pane želatiinilehed külma vette paisuma. Pane piim, vahukoor, suhkur, poolitatud vanillikaun, riivitud sidrunikoor ja -mahl potti ning kuumuta keemiseni. Eemalda pott tulelt , võta vanillikaun välja ja kraabi seemned kooresegusse. Pigista želatiinlehtedest üleliigne vesi välja ning lisa lehed potti. Lase segul pisut jahtuda ning vispelda juurde hapukoor. Jaota segu vormidesse (kui tahad panna cottat vormist välja kummutada, määri vormid kergelt toiduõliga) ning pane vähemalt 6 tunniks külmkappi.
Kastme jaoks sega 2/3 mustikatest vahtrasiirupida ning keeda madalal kuumusel, kuni marjad katki keevad ja kaste pakseneb. Sega juurde ülejäänud mustikad ja lase jahtuda. Eemalda panna cotta vormist, libistades õhukese noaga piki vormi serva (vajadusel pane vormid 30 sekundiks kuuma vette). Kummuta tarretis taldrikule ning serveeri koos mustikakastmega.

Kohvikeeks

Nami-namis tegeletakse kohviga – ehk kooskokkamine # 26 – kohv köögis. Ja kui ma nüüd ütlen kohvikeeks, siis ma mõtlengi k o h v ikeeks. Ei mingit lahjat lurri ega lahustuva kohvi pulbrit, mis on kohv õigust öelda vaid nime poolest. Ikka korralik kange kohv ja et oleks veel kohvisem – ka 50 g kohvipulbrit. Värskelt jahvatatud. Mul on see nõukaaegne kohviveski, aga väärt riist, teenib mind truisti nii kohviubade purustamisel kui käsitööseebi jaoks vajaminevate lisandite jahvatamisel.
Tulemus on päris põnev. Ja kohvine igatahes. Ma ütleks isegi, et minusugused isendid, kes oma ööune säästmise eesmärgil peale kella kolme päeval kohvi juua ei saa, peaksid selle keeksiga ka igaks juhuks õhtutundidel pikivahet hoidma.

Muuseas kaudselt pikivahega seonduvalt – mida teete teie, kui teile on öösel miski tõbi kergelt külge hakanud? Puhkate rahulikult päevakese? Mitte siis, kui te olete mina. Esiteks läksin ma tööle, ajasin asju ja kohtusin viie erineva inimesega kolmes erinevas kohas. Pärast seda oli olemine nõrgavõitu, nii et otsustasin siiski koju minna. Kodus hakkas tunduma, et ega see enesetunne nüüd nii halb ka ikka ei ole. Selge. Vinname suverehvid lagedale ja sõidame neid alla panema. Auto on viimase nädala seisnud puu all, kus igat masti varesed oma kevadisi tegemisi toimetavad ja selle tagajärjed on autokatusel.  Selge, jätkame. Käigem siis pesulas ka ära. Miks ma seda räägin? Ikka selleks, et teised nii ei teeks. 🙂 Mõtte tirida tolmuimeja välja ja võtta ka kevadine salongipuhastus ette, surmasin õnneks juba eos.

Kohvikeeks
(mugandatud: “Kelmikad keeksid”)

225 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
175 g fariinsuhkrut
150 g võid
4 muna
0,75 dl kanget kohvi
0,5 dl piima
75 g mandleid
50 g värskelt jahvatatud kohvi

Peale ja vormi puistamiseks:
50 g mandlilaaste

Sega jahu, küpsetuspulber, fariinsuhkur, hakitud mandlid ning kohvipuru. Lisa sulatatud või, lahti klopitud munakollased, kohv ja piim ning sega läbi. Vahusta munavalged ja sega ettevaatlikult tainasse. Vala tainas võiga määritud ja mandlilaastudega üle puistatud keeksivormi, puista ka peale mandlilaaste. Küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit. Kontrolli küpsust tikuga.

Rabarberivaht

Mulle meeldivad tähised augustiööd, viljapõldude lõhn ja päevalilled. Mulle meeldib juuni, kus pimedat aega peaaegu pole ja magama minna õigupoolest ei raatsigi. Mulle meeldivad isegi sügistormid, kui neid nautida kamina ees hea joogi ja veel parema seltskonnaga. Mulle meeldivad heas korras suusarajad ja sädelev lumi. Aga minu lemmikkuu on aprill. See on aeg, kus kõik raginal ärkab. Lumi on enamasti läinud ja esimesed kevadvihmad lume alt välja sulanud kõntsa minema pühkinud. See on aeg, kus hommikune õhk on puhas, läbipaistev ja peoleo kõlavast vilistamisest kajav; kus taevas põldude kohal on kõrge ja lõokese laulu täis. See on aeg, kus metsaalused ja pargid sinetavad sinililledest. See on aeg, kus looduse ärkamine muudab mind füüsiliselt rahutuks, nii et ma jalutan jahedatel hämarduvatel õhtutel äärelinna tänavatel ja mõlgutan omi mõtteid. (Ma mõtlen üldse liiga palju, aga see on juba omaette teema.) Ja see on aeg, kus ma hakkan pikisilmi ootama esimesi rabarbereid. Nendega läheb veel muidugi aega, loomulikult.  Aga õnneks olen ma tavaliselt olnud piisavalt usin – ja eelmisel kevadel küllaldase varu rabarberit sügavkülma pannud – või siis piisavalt laisk – et ei ole seda peaaegu uue saagini välja ära kasutada suutnud.

Niisiis sel korral retseptikatsetustes lihtne ja maitsev rabarberivaht, mida saab edukalt valmistada ka külmutatud rabarberist, kui seda juhtub sügavkülmas veel olema. Mul on väga viljakas kujutlusvõime, seepärast kujutasin ette, kuidas see vaht maitseks i l m a mandlilaastudeta ja sain tulemuseks, et maitseks hästi küll, aga mandlilaastudega veelgi paremini, aga kohustuslikud need muidugi ei ole. Kas kasutada ingverit või kaneeli, on täiesti maitse küsimus, minu kindel eelistus kuulub kaneelile.

Rabarberivaht
(allikas: Valio)

2 dl vahukoort
300 g tükeldatud rabarberit
¾ dl fariinsuhkrut
½ dl vett
ingverit või kaneeli
(50 g mandlilaaste)

Pane tükeldatud rabarber ja suhkur kastrulisse, kalla peale vesi. Keeda tasasel tulel paksuks moosiks, tõsta pliidilt ära, lase täielikult jahtuda ning maitsesta kaneeli või ingveriga. Vahusta koor tugevaks vahuks ja sega jahtunud rabarberimoosiga (ülearu hoolikas ei pea kokkusegamisel olema). Soovi korral lisa mandlilaaste. Jaota magustoidupokaalidesse ning lase vähemalt tund aega külmkapis seista. Enne serveerimist raputa peale kaneeli ning kaunista mandlilaastudega.

Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega

Tegus päev, suurvesi ja esimene peoleo

Ärkasin kell 7 hommikul naabri koera haukumise peale. Poole tunni ja keskmiselt ebatsensuursete väljendite järel saabus vaikus ja tundes ennast nagu Saalomon Vesipruul pärast seda, kui koera haukumist enam kuulda ei olnud, jäin uuesti magama. Kella kümne ajal arvasin siiski heaks üles tõusta. Kella üheteistkümnest kolmveerand kaheteistkümneni võitlesin eile õhtul tehtud desserti pildistades loodusjõududega – kui tavaliselt on häda, et valgust on liiga vähe, siis nüüd oli seda igal pool liiga palju. Kord maaa külmund, kord kärss kärnas, eks ole :). Pärast seda tegin poolteist tundi tööd ja poolteist tundi sporti. Siis veel kolm tundi tööd. Kuskil vahepeal ma isegi sõin midagi. Lõpuks tundus aeg küps olevat jõe äärde siirdumiseks ja seal möödus järgmine poolteist tundi, suurvee, fotoaparaadi ja mu lemmik-laululinnu, peoleo vilistamise seltsis. Oh kaunist kevadet! Minge vaadake teie ka!

Ning kui ma siis lõpuks koju tagasi jõudsin, oli kell juba üheksa ligi ning endastmõistetavalt vajalik end premeerida vormilt rahvusvahelise, sisult rahvusliku magustoidu ja sellega mitte kokku sobiva joogiga (džinn toonikuga, kui nüüd täiesti aus olla).

Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega

Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega
(mugandatud Santa Maria retseptist)

Panna cotta:
2 dl vahukoort
2 dl piima
75 g suhkrut
1 vanillikaun
6 cl Vana Tallinna koore- või šokolaadilikööri
2 želatiinilehte

Astelpajutarretis:
150 g astelpajumarju
50 g suhkrut
1 želatiinileht

Kõigepealt valmista astelpajutarretis. Pane marjad ja suhkur potti, kuumuta umbes viis minutit, seejärel püreesta marjad saumikseriga ning suru püree seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Leota želatiinilehte külmas vees, lahusta siis väheses kuumas vees ning sega astelpajupüreega. Jaota astelpajusegu vormidesse ning tõsta külmkappi tarduma.
Panna cotta jaoks kalla vahukoor ja piim kastrulisse, lisa suhkur, poolitatud vanillikaun ja Vana Tallinna liköör. Kuumuta keemiseni, eemalda vanillikaun ja kaabi seemned kooresegusse. Lisa külmas vees leotatud želatiinilehed. Lase jahtuda ning tõsta paksenema hakkav segu astelpajutarretise peale. Lase üleöö külmkapis seista.

Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega

Retsepti ja fotosid uuendatud juulis 2014.

Mustika-kamavaht

Sellest kõigest koosneb elu.

Väikestest naljakatest hajameelsushetkedest.
Nagu siis, kui avastad hommikul vahetult enne uksest välja astumist, et sul on jalas erinevast paarist saapad.
Nagu siis, kui ühel kevadvihmasel õhtul töölt lahkudes märkad teiselt korruselt esimesele jõudes, et hoiad vihmavarju asemel käes riidepuud.
Nagu siis, kui leiad ennast koduõues ülima hoolikusega auto armatuurlauale töökoha parkimiskaarti paigaldamas.

Väikestest armsatest kokkusattumustest.
Nagu siis, kui sulle tuleb vastu just see inimene, kellele äsja mõtlesid.
Nagu siis, kui kõrvaklappidest raadiot kuulates hakkab kõlama Vello Orumetsa “Emajõgi” selsamal hetkel, kui oled Vabaduse sillal Emajõge ületamas.

Väikese ja suure rõõmu hetkedest.
Nagu siis, kui kõnnid ilma, et jalad kordagi maapinda puudutaks.
Nagu siis, kui keegi kallis teeb verbaalselt või füüsiliselt pai.
Nagu siis, kui märkad lillepoe ukse ees tervet ämbritäit SUURI päevalilli.

Ja kõikidest ülejäänud hetkedest
Nagu siis, kui mõnikord tuleb süda vait sundida ja kuulata mõistuse häält.
Nagu siis, kui taipad, et ei oska üksijäetuse tundega toime tulla.
Nagu siis, kui on tunne, et enam ei jaksa.

Ja sunnid end ikka naeratama ning lähed edasi.

Äraaetud hobused lastakse ju maha?

Mustika-kamavaht
(veidi mugandatud: “Marjaraamat”)

300 g (külmutatud) mustikaid
4 sl suhkrut
1 tl vanilisuhkrut
1,5 dl kamajahu
2 dl vahukoort
(2 cl likööri Vana Tallinn)

Suru mustikad katki ja sega suhkru ning vanillisuhkruga. Lisa kama ning sega ühtlaseks. Vahusta koor, sega ettevaatlikult marjasegu hulka. Julgemad võivad lisada ka pisut Vana Tallinna likööri ;). Jaga magustoidupokaalidesse ning lase tunnike külmkapis maitsestuda.

Fotosid uuendatud augustis 2012.

Rabarberitiramisu

Rabarberitiramisu ehk kuidas pildistada toitu

Kes ütles, et toidupildistaja elu lihtne peab olema? Alustagem algusest (let’s start from the very beginning, a very good place to start…) ehk toidu valmis tegemisest.
1. Et poodi saadetud kodanik toorjuustu ostmata unustab, kiruge natuke ja kobige ise poodi.
2. Loopige juustukarbid korvi ja avastage kassa juures (loomulikult pärast peaaegu kogu järjekorra ära seismist), et tegemist on küüslaugumaitselise toorjuustuga. Mis halvasti, see uuesti.
3. Edasi järgige retsepti.
4. Kiruge natuke avastuse juures, et Cointreau-pudelile on keegi põhja peale teinud ja asendage (Grand Marnier’, amaretto, brändi, rummi, Vana Tallinna või mille iganes parajasti käepärast olevaga).
5. Kui roog on valmis, peske puhtaks nõud (sest kuidas ka ei üritaks, kraanikauss on neid ikka täis).
6. Kaunistage, laduge kogu pildistamisel vajaminev kupatus kandikule ja tassige rõdule.
7. Saalige veel mitu korda edasi tagasi, et tuua ära sõel kaneeli jaoks, statiiv ja veel pisut pudi-padi.
8. Sättige stseen ja kaamera paika.
9. Kiruge, kui pool garneeringut tuulega naabri jänesele lendab ja tooge uus.
10. Pildistage, kontrollige tulemust ja leidke, et kenasti on jäädvustunud kaadrist lahkuv garneering.
11. Pöörduge tagasi punkti 9 juurde.
12. Tehke veel paar võtet, roomates, põlvitades ja küünarnukki asjade transportimiseks kasutatud kandikule toetades.
13. Leppige tulemusega, tassige asjad tuppa tagasi ja toppige pesumasinasse määritud põlvedega püksid ning toorjuustune dressipluus.
14. Määrige roomamisel külma saanud selga soojendava salviga.
15. Ja nautige tiramisut! 🙂

Rabarberitiramisu
(mugandatud: “Tiramisu”)

400 g toorjuustu
2 dl vahukoort
4 sl suhkrut
100 g Lady’s Fingers küpsiseid

Immutamiseks:
2 dl kanget kohvi
2 cl Cointreau’d

Rabarberitäidis:
300 g (külmutatud) rabarberit
3 sl suhkrut
0,25 dl vett
0,5 tl kaneeli

peale puistamiseks kaneeli

Pane tükeldatud rabarber koos suhkru, kaneeli ja veega potti. Keeda tasasel tulel pehmeks. Lase jahtuda. Vahusta toorjuust suhkruga, lisa vahustatud koor. Sega kange kohv ja Cointreau. Kasta Lady’s Fingers küpsiseid ükshaaval kohvi-liköörisegusse ning lao magustoidukausside põhja. Kata rabarberisegu ja toorjuustukreemiga. Tee samamoodi ka teine kiht. Lase vähemalt paar tundi (soovitatavalt üleöö) külmkapis maitsestuda. Serveerimisel sõelu peale kaneeli.

Veel tiramisu lähemaid ja kaugemaid sugulasi: piparkoogitiramisu, ahjuõuna-tiramisu, tiramisu-juustukook. Ehk koidab kord ka päev, mil valmib see kõikse klassikalisem tiramisu (kui millestki sellisest üldse veel rääkida saab).