Kakaokissell. Nostalgilis-kunstiliselt

Ja nii mõnus on rinnuli aial
magusat porgandit järada.
Las pealegi maailmal laial
seal kusagil kärada.

(Kersti Merilaas)

Mõned mälestused on tugevasti seotud just toiduga, enamasti ei ole pearollis kunagi toit üksinda, vaid ka inimesed, aeg, koht ja isegi muusika. Ainult nii sünnib terviklik elamus. Aga selle nüansi, mis eriliselt ja helgena meelde jääb, annab millegipärast just toit. Gurmeeroogadega ei ole siin midagi pistmist, need on lihtsad toidud, mõnda on isegi palju toiduks nimetada. Ent nad on erilised.

Tigudega pitsa Soomes Kärsänmäki-nimelises kohas türklaste kebabibaaris, olles teel maailma ääre peale, Nordkappi. Praetud pelmeenid hapukoorekastmega, mis näivad maailma parima toiduna, kui oled terve päeva vaid odavatest küpsistest toitunud ja midagi soolast igatsenud. Taldrikutäis ema tehtud mannaputru ohtra või ja oma korjatud metsmaasikatest toormoosiga, milla kõrval kahvatuvad absoluutselt kõik maailma hõrgutised. Röstsaiad nendel intiimsetel hommikutel, kui sõnad osutuvad üleliigseteks.  Krõbeda juustuga soe sai, mida sa haukad kohe kassa juurest lahkudes, maldamata oodata poest väljumist, sest kõht on pärast päev otsa ringi sõitmist nii tühi. Vihmas ligunemine Soontagana maalinnas ning tagasitee Pärnu, kus on süüa vaid kõiki Mendelejevi tabeli elemente sisaldavad Säästumarketi kommid ning avastusest, et need teevad keele võikalt siniseks, sõidab autojuht naeru tõttu peaaegu teelt välja (ja taustaks kõlab Arne Oidi laul “Kolumbuslik tuul”). Metsaistutustalgud seljanka, rabarberikoogi ja moonirullidega. Vanaema tehtud jõhvika-mannavaht, kui oled umbes viieaastane ja tükk aega ema luninud, et ta lubaks sul üksi vanaema poole minna. Lavaširullid ja kevad, mil meri oli põlvini, ja Tartu botaanikaaed ja Yann Tiersen ja “Sevilla habemeajaja”.

Ning toidud-joogid, mis lihtsalt on ühel või teisel põhjusel ülejäänutest tähendusrikkamad. Pannkoogid maasikatoormoosiga. Aedvilja-piimasupp. Värsked kartulid või ja tilliga. KaerakileBoeuf á la tartare. Mustika-klimbisupp. Vahuvein ja lõhesaiad.  Metsmaasika-mustikamoos. Otse peenralt üles tiritud ja tiigivees puhtaks pestud porgandid. Kaneelisaiad. Kokteil B-52. Lumepallisupp. Kesksuvised herned. Lõkkes küpsetatud kartulid. Kana-klimbisupp. Ja kakaokissell.

PS. Võite seda vabalt võtta kui katset tõestada, et kakaokissell ei pea ilmtingimata olema klaaskausis serveeritav võdisev ollus povidlo-larakaga keskel, mida me kõik oma kooliajast mäletame. 😛 (Mulle maitses see muuseas sellest hoolimata.)

Kakaokissell
(allikas: lapsepõlv :))

5 dl piima
2-3 sl suhkrut
2 sl kakaod
3 sl kartulitärklist
serveerimiseks mustasõstramoosi

Kuumuta piim keemiseni. Sega kakaopulber ja suhkur vähese kuuma piimaga ning lisa potti. Sega kartulitärklis külma veega, nirista piima hulka ning kuumuta, kuni kissell pakseneb (ära keeda). Serveeri jahtunult mustasõstra(toor)moosi ja soovi korral vahukoorega.

Advertisements

2 responses to “Kakaokissell. Nostalgilis-kunstiliselt

  1. Selle magustoidu puhul on minu arust mustsõstramoos lausa kohustuslik. 🙂

  2. Minu meelest ka 🙂

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s