Hapukoore-meekook

Laupäeval otsustasin koristama hakata. Raske südamega muidugi, sest see on üks jubetu ettevõtmine. Sellepärast ei tee ma seda eriti tihti :P. Mis päädib muidugi sellega, et seda aina edasi lükatut käsile võttes on olukord juba üsna hull. Ma detailidesse igaks juhuks ei lasku – noh, et äkki mul on õnnestunud jätta endast mulje kui korralikust inimesest ja hakka siis nüüd seda raske vaevaga loodud kuvandit rikkuma ;). Igatahes ära tema tehtud sai ja premeerida otsustasin ennast millegi magusa ja ebatervislikuga. Selle tarvis siirdusin kohalikku ostlemiskeskusesse, kuhu olid miskipärast kokku kogunenud ka enam-vähem kõik ülejäänud kohalikud elanikud ja lisaks veel suur hulk sääski.

Mitte miski seal pakutavast mind piisavalt ei erutanud, seega leidsin taas kord, et mõistlik on ise kooki teha. Hapukoore-meekooki näituseks. Nu mõeldud-tehtud. Mugava inimesena ei hakanud ma suhkrut purgist lusikaga õngitsema, vaid kallasin. Mis te siis ise arvate, kuidas? Loomulikult niiviisi, et äsja pühitud ja pestud põrandale lendas elegantselt laiali vähemalt 2 dl suhkrut. Mõned õpetlikud sententsid laiskuse hukutavast mõjust oleksid omal kohal olnud, aga kuna parajasti polnud kedagi juures neid mulle lausumas, siis iseenda tegevuse kohta moraliseerivate avaldustega esinemine oleks suisa kohatu olnud. Õhtu jätkus Gruusia veini ja puhtakujulise nostalgiaga á la Baccara “Parlez-vous français?”

Meekoogi juures peaks rääkima ka mesilastest. Ma olen küll mesiniku lapselaps (teine vanaisa oli sepp, temalt on päritud sepa käed :P), aga mesi mulle eriti ei maitse. Mesilastega seevastu on mul küll eriline suhe, mesilane on nimelt suisa mu vapiloom. Vapiputukas niisiis. Isegi mu auto on kollast värvi :). Tegelikult oli see muidugi niipidi, et enne oli auto ja siis tulid mesilased, aga see poleks esimene kord, kui põhjus tagajärjega segamini aetakse :P.

Hapukoore-meekook
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
2 muna
150 suhkrut
60 g võid
70 g vedelat mett
455 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
1,5 kg hapukoort
125 g suhkrut

Vahusta munad suhkruga. Sulata potis või ja lisa mesi. Sega juurde munavaht. Kuumuta keemiseni (sega, et põhja ei kõrbeks) ning tõsta tulelt. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaga tainas 5 palliks ning rulli jahusel laual õhukesteks piklikeks tükkideks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning küpseta ükshaaval 175-kraadises ahjus 5-7 minutit. Purusta 1 tainaplaat peeneks puruks ja jäta koogi kaunistuseks. Määri jahtunud tainaplaatide vahele suhkruga segatud hapukoor ning kaunista koogipuruga. Hoia järgmise päevani külmkapis.

Kaks aastat Toidutegu. Küsitlus ja auhind :)

Täpselt kaks aastat tagasi seda blogi alustades ei olnud ma sugugi kindel, kuidas see täpselt välja nägema hakkab. Sestap oli esialgu juttu vähe ja tollased fotod vajaksid hädasti välja vahetamist. Aeg läks edasi, asi hakkas aina rohkem huvitama ja nüüdseks võin vast öelda, et blogil on oma nägu, just selline, nagu ta on – kus retsepti saadavad igat masti muud heietused ja fotod nii ühe kui teise nurga alt. Ma naudin nii söögitegemise protsessi kui tulemust, mulle meeldib serveeringu kallal vaeva näha ja seda kõike võimalikult isuäratavalt pildile seada. Ent kui edevus sunnib seda ka teistele näitama, siis ei saa kuidagi väita, et teen seda ainult enda jaoks. Just selle pärast palun teie lahket abi paarile küsimusele vastamisel. Minu jaoks ei ole tagasisidet kunagi liiga palju. 🙂

1. Kui tihti ja miks Toidutegu külastate?
2. Kuidas avastasite?
3. Mis meeldib, mis ei meeldi?
4. Kas midagi on puudu/ülearu?
5. Kui tihti siin nähtu inspireerib teid retsepti ise järele proovima?
6. Ja kõik muu mille väljendamiseks tunnete vajadust –  kommentaarid, märkused, ettepanekud… või hoopis mõni küsimus mulle :).

Kõikide vastajate vahel läheb loosi üks praktilist sorti kingitus. Vastamiseks on aega 6. juunini. Fortuunaks saab esimene (loomulikult erapooletu) inimene, kes 7. juuni hommikul mu tööruumi sisse astub :).

Aitäh ja toidutegemiseni!

 

Valge šokolaadi kook marjakastmega

Retseptikatsetuste sarja jätkasin vaarikakastmega valge šokolaadi koogi teemal. Vaarikakastme koristasin küll pealkirjast ära, sest mul läks käiku metsmaasikatoormoos (vaat seda nimetan mina delikatessiks), väiksemat sorti, aga olulises kõrvalosas metsmaasikaliköör – pildil küll kastet nii või naa ei ole, pole midagi parata, ei sobinud kontseptsiooniga (kui te nüüd uhkustada lubate, siis ma olen selle suurema fotoga äärmiselt rahul :)). Aga võite mind täitsa vabalt uskuda – ma tean, millest räägin – et see kaste oleks suurepäraselt kõlvanud ka i l m a koogita :P. Muidugi ei ole mitte mingisugust alust arvata, et vaarikad ja vaarikaliköör kuidagi kehvemini esinenuks. Ja kindlasti võib siin vabalt kasutada ka muid parajasti käepärast olevaid marju või miks mitte ka rabarberit – kaneeli ja suhkruga pehmeks hautatuna või ahjus röstituna.
Mõned inimesed tõstavad valge šokolaadi peale kisa ja ega ma tõtt öelda ise temaga ka sõber ei ole, aga kooki ei ole küll tarvis selle pärast söömata jätta, sest kogu muu seltskond suudab selle ainult nime poolest šokolaadi lääge magususe kenasti neutraliseerida ja tulemus on üpris mõnusalt kreemjas ning parajalt vanillimaitseline. Retsepti kohendasin sel määral, et algse 200 g kohupiima asendasin poole suurema kogusega. Munavalgete kasutamine ilmtingimata hädavajalik ei ole.  Valge šokolaadi sulatamisel tuleb hoolikas olla – nagu ikka, et tilkagi vett sisse ei satuks.

Valge šokolaadi kook marjakastmega
(allikas: Valio)

Põhi:
150 g kaeraküpsiseid
50 g võid
Täidis:
5 želatiinilehte
1 sl sidrunimahla
200 g valget šokolaadi
400 g vanillikohupiimakreemi
1 sl vanillisuhkrut
2 munavalget
2 dl vahukoort
kaunistuseks kakaopulbrit

Marjakaste:
külmutatud vaarikaid või metsmaasikaid
suhkrut
vaarika- või metsmaasikalikööri

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Vooderda 26 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga, suru küpsisepuru vormi põhja ja pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. Leota želatiinilehti külmas vees 5 minutit.  Sulata šokolaad veevannis ning sega kohupiimaga, lisa pool suhkrust ja vanillisuhkur. Pigista želatiinilehtedest vesi välja ja lahusta need kuumas sidrunimahlas. Kalla želatiinilahus peene joana kohupiimasegu hulka.  Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga kõvaks vahuks. Vahusta koor, lisa mõlemad vahud ettevaatlikult segades kohupiimasegule ja vala täidis vormi. Kata toidukilega ja lase üleöö külmkapis seista. Eemalda kook vormist ja sõelu peale kakaopulbrit. Kastme jaoks püreesta marjad sauseguriga, lisa suhkur ja liköör, kui kasutad vaarikaid, suru kaste seemnete eemaldamiseks  läbi sõela, maasikakaste puhul pole seda vaja.

Leivakreem apelsini ja mustade ploomidega

Aeg-ajalt tuleb ette, et kodus on liiga palju leiba. Ma ei kuulu nimelt nende hulka, kes arvavad, et kõigepealt tuleb vanem leib ära süüa ja siis võtta käsile värske (millest selleks hetkeks on ka muidugi juba saanud vanem leib). Niisiis, kuna miski ei hoia mind tagasi samal päeval küpsetatud leiva kallale asumast, siis võib juhtuda, et varasem väljalase jääbki seisma ja vajab näiteks leivakreemiks transformeerimist. Seega siis – leivakreem. Mälus sorides leidsin sealt informatsioonikillu Oma Maitses ilmunud retseptist, mis kandis nime peenem leivakreem mustade ploomidega. See peenem seal mulle ei sobinud ja apelsinile kõrvalosa andmine tundus vajalik.
Kui mul on kavas toitu pildistada (alati ei ole – mainin nii igaks juhuks ;)), siis on tekib tavaliselt juba valmistamise käigus nägemus, millistes nõudes seda serveerida, mismoodi kaunistada ja mismoodi pildistada. Aga mõnikord juhtub nii, et plaan on hea, aga välja tuleb nagu alati. Nagu käesoleval juhtumil. Sest serveerimiseks mõeldud suurematest apelsinipoolikutest pigistasin suurimas rahus mahla välja ja alles lõhkisi koori vaadates tuli meelde, et mahla pressimiseks olid mõeldud pisemad pooled. Ja pärast seda keeldus vahukoor vahtu minemast. Lihtsalt – ei tervita! Aga õnneks oli leivakreemi nõnda aukartustäratav kogus :P, et  järgmisel päeval sain oma plaani südamerahus ellu viia.

Leivakreem apelsini ja mustade ploomidega
(allikas:  Oma Maitse, jaanuar 2009)

6 dl vett
200 g kuivatatud ploome
300 g leiba
1 dl suhkrut
1 apelsini mahl ja riivitud koor
2 dl vahukoort

serveerimiseks 1 dl vahukoort

Tükelda leib ja kuivatatud ploomid, lisa vesi ja suhkur ning keeda tasasel tulel ühtlaseks pudruks. Sega juurde apelsinist pressitud mahl ja riivitud apelsinikoor. Lase pisut jahtuda ning vahusta siis mikseriga (vajadusel võid enne saumikseriga ühtlaseks püreestada). Lisa vahustamist jätkates rõõsk koor. Lase täielikult jahtuda, siis tulevad kõik maitsed esile, soojana domineerib apelsinimaitse. Serveeri vahukoorega.

Rabarberi-mandlikreemipirukas

Rabarberihooaja ametlik avamispidu. Või umbes midagi taolist. Iseenesest oleks ju päris kena ettevõtmine, ma mõtlen kohe lausa… paberitega ja üldrahvalikult. Sest miskipärast on nii, et esimene kevadine rabarber on midagi erilist, mida kõik pikisilmi ootavad. Muul ajal oodatakse muidugi muid saadusi ka. Esimesi maasikaid. Värsket kartulit. Kukeseeni. Esimesi õunu. Aga ükski neist ei tekita minu meelest selliseid emotsioone nagu värske rabarber.

Ja mis võiks olla veel parem, kui et selle rabarberihooaja avamise saatjaks on seltskond ja vahuvein. Ilm, tõsi küll, polnud just suurem asi – sooja oli nii 5 kraadi ringis ja hommikul läksin tööle vihmavarjuga lennates nagu Mary Poppins (tavaliselt ma lendan luua seljas :P).

Ettevalmistusid rabarberikoogiks algasid juba neljapäeva õhtul, mil ma pettumuseseguselt aias rabarberit piidlesin. No ikka nii niru oli teine. Aga kahtlusest, et kuskil peab olema juba tarvitamiskõlblikke isendeid, ma lahti ei saanud.  Kiire telefonikõne täpselt linna teise serva kinnitas neid kahtlusi.  Et sealt nimelt ongi rabarber märksa suurem. Aga eks see muidugi ole ikka tunduvalt rohkem lõuna pool ka :D. Ei siis jäänudki muud üle, kui autosse kobida ja rabarberit lunima siirduda.

Ära tõin!

Need esimesed, värsked rabarberivarred oleks tõeliselt väärinud esimest pudelit vahuveini juba koogiküpsetamise kõrvale. Ja kuidas see kook soojana lõhnas, või ja värske rabarberi järele! Siin sobib jällegi tsiteerida klassikuid, nimelt Pipi Pikksukka: “Politseinikud on kõige parem asi, mis ma tean. Pärast rabarberikreemi.” Lihtsalt kreemi asemel tuleb öelda kook ja kõik ongi öeldud.

Rabarberi-mandlikreemipirukas
(mugandatud: Oma Maitse, mai 2010)

Tainas:
100 g võid
35 g suhkrut
1 muna
140 g jahu
25 g kartulitärklist

Täidis:
300 g rabarberit
50 g kooritud mandleid või mandlilaaste (või mandlijahu)
50 g tuhksuhkrut
2 muna
300 g kodujuustu
100 g hapukoort
75 g suhkrut
veidi mandlilikööri

Vahusta toasoe või ja suhkur ning lisa muna. Sega jahu ja kartulitärklis omavahel ning sõelu võivahu hulka. Sega ühtlaseks ning suru tainas neljakandilise võitatud vormi põhja ja äärtele ning pane külmkappi.
Peenesta mandli(laastu)d minilõikuri või köögikombainiga (või kasuta mandlijahu). Lisa tuhksuhkur ja peenesta veel. Sega munad, suhkur, kodujuust, hapukoor ja mandlisegu ning püreesta saumikseriga ühtlaseks. Maitsesta sortsu mandlilikööriga. Tükelda rabarber ning laota tainale, vala peale täidis ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Retsepti ja fotot uuendatud mais 2014.