Monthly Archives: juuni 2010

Metsmaasika-kodujuustutort

RMK tordivõistlus pidi üldiselt toimuma minu osavõtuta. Ikka sel põhjusel, et mul puudusid nii aeg kui idee ja kristalselt aus olles ka selle tõttu – et no kuulge, milline geniaalne inimene korraldab kodumaiseid metsasaadusi propageeriva võistluse aprillist juunini, ajal mil metsasaadustega on sõna tõsises mõttes kitsas. Midagi ikka leidub, loomulikult, aga ma ei suuda hoida ei targutustest ega puust (RMK ju ikkagi! :P) tegemisest ja punaseks värvimisest – vaadake, meil siin on söödavatest metsasaadustest kõikse rikkam aeg üldiselt juulist septembrini. Aga see selleks.

Mingi retseptialgus oli mul üles kritseldatud siiski ja õige aja kätte tulemist ootama pandud. Aeg tuli. Enne jaanipäeva hakkasin oma retseptikausta otsima, et ideed edasi arendada. Ei leidnud teist. Läksin sellest kohutaval kombel närvi, otsisin kogu elamise kolm korda läbi ja väikeste liialdustega võib öelda, et ei saanud suisa öösel magada. Hommikul raputasin mängleva kergusega kõnealuse kausta teise vahelt välja. Nüüd ei peatanud mind enam miski. 🙂

Metsmaasikate otsinguil jäin kaks korda vihma kätte ja kaotasin autovõtme raiesmikule. Sääskede rünnakutest rääkimata. Aga sellest polnud midagi, võtme leidsin üles ja riided kuivasid ka lõpuks ära (kummikud ei ole küll siiamaani veel kuivad, nendesse nirises vesi täitsa takistamatult, kui ma üritasin saju eest tamme alla varjuda). Tüütud sääseparved aga – no mõne asjaga tuleb lihtsalt leppida. Õilsa eesmärgi nimel.

Niiviisi ta siis sündis – metsmaasikatort. Nii tavaline, aga samas nii eriline. Samamoodi nagu valged suveööd, konnade koor, päikesepaistest soe männitüvi, lindude tiivavihin metsajärve kohal, rukkipõllul hõljuv udu enne päikesetõusu ja jaanimardikate rohelised laternad. Nii nagu kogu meie üürike suveaeg.

Metsmaasika-kodujuustutort

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
100 g sarapuupähkleid
2 tl kakaod
80 g võid

Täidis:
600 g kodujuustu
4 dl vahukoort
200 g suhkrut
500 g metsmaasikaid
10 želatiinllehte
3 sl metsmaasikalikööri

Kaunistuseks:
2 dl vahukoort
100 g metsmaasikaid

Jahvata sarapuupähklid peeneks ja purusta küpsised, lisa kakao ning sega kõik sulatatud võiga. Suru segu 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Puista 100 g metsmaasikaid põhjale, ülejäänutest valmista koos 50 g suhkruga toormoos (pudrunuia või puulusikaga, mitte köögikombaini ega saumikseriga). Täidise jaoks püreeri kodujuust koos suhkruga ning jaga kolmeks – ühele osale sega juurde 2/3 metsmaasikamoosist ja 2 sl likööri, teisele osale ülejäänud toormoos ja 1 sl likööri, kolmas osa jäta valgeks. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor ning sega tarduma hakkavale täidisele juurde. Vala esmalt põhjale tumedam kiht täidist, selle peale tõsta heledam ja kõige lõpuks valge (kihid ei jää selgepiirilised, vaid sulanduvad ning tekitavad värviüleminekud). Lase üleöö külmkapis seista, kata vahustatud koorega ning kaunista metsmaasikatega.

Et Nami-namis on praegu samuti teemaks suvine maasikatort, siis võib seda kõike pidada ka ürituseks tabada mitut kärbest ühe hoobiga. Või pigem mitut sääske. mis ei ole praegu muidugi mingi probleem ja ei tähenda ka sugugi, et maasikakooke rohkem ei tule ;).

Juustukook Guinnessi õllega ja värvivahetus

Eip, ma ise ei vahetanud ei juukse- ega nahavärvi. Aga kokku oleme täna siia kogunenud selleks, et jätta hüvasti. Kõige tublimaga autode seast, väikese kollasega, kelle järgi mind ära tunti ja (mõnikord liigagi tihti :P) identifitseeriti – kas te arvate, et mul õnnestus kunagi mööda linna anonüümselt sõita? ;).

Me veetsime koos viis ja pool aastat, nii vihmas, lumes, poris kui päikesepaistes. Me sõitsime läbi praktiliselt terve Eesti ja aknast välja torgatud sinimustvalge lipp andis kaaskodanikele nii mõnigi kord teada: Eesti on nüüd vaba! Seda autot nähes nakatusid kõik millegipärast akuutsest võidusõidukirest ja ei suutnud iial vastu panna soovile valgusfoori taga kiirenduses võistelda (kaotasid enamikul juhtudest loomulikult :P). Kord Elva kaubanduskeskuse parklas nähtud vaatepilt kollase Hummeri kõrval seisvast väikesest kollasest oleks väärinud igaveseks ajalooannaalidesse talletamist. Mahutada oma salongi seitse lõbusat inimest ei olnud probleem. Kord kõige soojemal suveööl kihutasime Peipsi äärde päikesetõusu pildistama. Kevadistest piknikest Ahja jõe ääres ja suvistest mustikakorjeretkedest Mikitamäe metsadesse ei hakka ma parem üldse rääkima. Me kõneleme praegu lihtsalt ühest autost, eks ole. Aga ma olen mõnikord sentimentaalne mis hirmus.

Olgu teed talle siledad ka uue omaniku kätes!

Mesilased muidugi jäävad minuga. Mu uus kaaslane on lihtsalt teise triibu värvi :).

Ja lõpetuseks sobib lõpuaktuste perioodi taustal rääkida õppimisest, seda mina praegu ei tea, kas mul elu jooksul veel mõni kool lõpetada tuleb, aga ma olen tõestanud, et olen siiski veel arenemisvõimeline – ma olen nimelt õppinud mannaputru keetma! 😀

Guinnessi juustukook
(allikas: Nami-nami)

75 g võid
250 g Digestive küpsiseid
600 g maitsestamata toorjuustu
2,5 dl Guinnessi õlut
100 g suhkrut
4 muna
45 g vanillikastmepulbrit
1 tl kaneeli
1 tl vanillisuhkrut

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud  26 cm läbimõõduga vormi põhja. Klopi munad suhkruga lahti, lisa toasoe toorjuust, ülajäänud ained ning mikserda ühtlaseks. Kalla täidis vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 1 tund ja 20 minutit. Serveeri järgmisel päeval.

Mustasõstravaht

Kaotatud vastused

Selle aasta esimene pavlova läks ahju, taustaks mängib Rootsi pop Jan Johanseni isikus, vein on lahti korgitud, Pädaste Gourmet’ näkileivad on, juust on ja homse päeva ootus on kah  – justkui kõik eeldused oleks olemas, et maha rahuneda ja veel nii 3-4 tundi tööd teha. Mõistlikud inimesed niisuguseid asju muidugi reede õhtul ei tee, aga ega mina ei olegi mingi mõistlik inimene ja mul on endiselt liiga palju küsimusi, millele ma vastata ei oska. Üteldagu siis mulle, millisest hetkest kõik valesti minema hakkas? Kas umbsõlmele on õigem läheneda kaalutletult või giljotiiniga ja kas teine neist variantidest pole liiga julm ning esimene täiesti lootusetu? Kes varastas julguse?  Miks on tegemata jätmine tehtust alati valusam? Mis tunne on köielkõndijal, kellel pole ei turvavõrku ega püüdjat all ootamas? Kas lõpuks loevad vaid omaenese valed valikud?

Hea küsimus peaks olema vastuse vältimatuks eelduseks, aga kui vastust niikuinii ei leia… on’s siis küsimused valed.

Turn down these voices inside my head, ütleks George Michael.

Mustasõstravaht

Mustasõstravaht (kahele)
(allikas: “Sõstraraamat”)

300 g (külmutatud) musti sõstraid
70 g suhkrut
2 želatiinilehte
1,5 dl vahukoort

Pane sõstrad ja suhkur kastrulisse ning kuumuta tasasel tulel 5 minutit. Tõsta pliidilt, püreeri ning suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Pane želatiinilehed viieks minutiks külma vette, pigista siis kuivaks ning lahusta tilgas kuumas vees. Vala želatiinilahus mustasõstrapüree hulka. Lase kümmekond minutit külmkapis seista ning sega siis  juurde vahustatud koor. Tõsta vaht serveerimisnõudesse ning hoia paar tundi külmkapis.

Mustasõstravaht

Rabarberi-maasika ahjupannkook ja kokkuvõte

Toidutegu 2. aastapäeva küsitlusele vastas 40 inimest. Aitäh vastajatele ja loomulikult ka kõigile teistele jälgijatele. Olete alati oodatud! Ma arvan, et hakkan seda tagasisidet lugema iga kord, kui leian end mõttelt, et mis l o l l u s t e g a ma ometi tegelen.
Nagu lubasin, sai fortuuna 7. juuni hommikul esimesena mu tööruumi astujast – hea kolleeg Maris loosis auhinna võitjaks Merli, kes jättis aastapäevapostitusse kommentaari nr. 19. Auhinna kättesaamisest räägime meili teel.

Küsitlusest noppisin enda jaoks välja järgmist. Ennekõike muidugi – et olen õigel teel, tehes just täpselt nii, nagu mulle endale meeldib ja pakkudes sellega teistelegi silmailu ning lugemis- ja äratundmisrõõmu; visuaalselt lihtsalt ja reklaamivabalt; luues illusiooni; kirjutades ikka sellest, mis parasjagu endal meeles mõlgub, nõnda kuis sulg just jookseb ja võimalusel emakeele rikkusi rakendades.

Mida ette heideti? Liiga pikki pause postituste vahel. Siin midagi parandada ei anna. Nagu ka kommentaarides sõna sekka ütlesin – kui tahaks rohkem, siis peaks millestki muust loobuma, aga kõik hunt Kriimsilma üheksa ametit (ja kümnes pole mitte nälg, vaid Toidutegu ;)) nõuavad oma aega :). Üks korralik postitus tahab mitme asjaolu kokkulangemist – et on valmistatud toit; et on õnnestunud sellest korralik foto teha; et on, millest rääkida ja aega see kõik kokku komplekteerida. Selles mõttes üritan endale blogimisest stressiallikat mitte tekitada, et pean tegema, pildistama ja kirjutama, just nüüd või just nii palju.
Liiga vähest tulemuse kommenteerimist. Püüan ennast parandada (kui meelde tuleb ;)). Aga nagu olen öelnud – siia ei satu mitte ükski toit, mida ma teist korda enam ei teeks, selles mõttes on kõik retseptid usaldusväärsed :).

Soovitusi. Sildistada oma lemmikud – tore mõte ja tehtud! (mis polnud sugugi lihtne, aga leidsin, et kriteeriumiks peab siin olema see, et ma neid ikka ja jälle uuesti teen). Märkida juurde, mitmele inimesele on retsept mõeldud – kohati olen seda ebajärjekindlalt teinud, püüan edaspidi paremini. Kirjutada ka ebaõnnestunud katsetustest – sellel ei näe ma mõtet, kuigi keegi ehk võiks neistki julgustust ja inspiratsiooni saada. Luua eraldi kategooria tarretatud magustoitudele – sildindus on mul siiani (peamiselt) koostise, mitte valmistusviisi põhine, aga on täitsa võimalik, et ühel hetkel sellest enam ei piisa.

Rabarberi-maasika ahjupannkook
(allikas: Oma Maitse, mai 2009)

200 g rabarberit
10 maasikat
2 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 sl jahu
2 sl maisitärklist
2 dl piima
2 sl hapukoort

Klopi munad suhkru ja vanillisuhkrugaga lahti, lisa jahu ja maisitärklis. Sega juurde hapukoor ja piim. Lõika rabarber 2 cm pikkusteks juppideks ja poolita maasikad ning laota võitatud ahjuvormi. Vala peale tainas ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase veidi jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Rukkipitsa

Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik, või kuidas see nõukogude kultuuri postulaat kõlaski. Kõnealuse saadusega on vastupidi – sisult täiesti rahvuslik, vormilt puha rahvusvaheline. Pitsalaadne toode võiks muidugi ka öelda. analoogselt kõigi nendega, mis küll kaudselt midagi meenutavad, aga tegelikult ei ole seda mitte. Muidugi selle vahega, et need teised -laadsed tooted ilmtingimata söömiseks ei pruugi kõlvata.

Aeg-ajalt esitatakse mulle soove, et ma ühtedest või teistest toiduainetest midagi rohkem või vähem söödavalt originaalset kokku kombineeriksin. Kõik ideed ei ole piisavalt intrigeerivad, need ei lähe käiku. Mõned ununevad tükiks ajaks, kerkivad siis pinnale ja saavad tehtud. Osa võtab pikemalt mõtlema. Rukkipitsa idee autor on mu isa, kes kord küsis, kas rukkileivapitsat ei saaks teha. Mina muidugi suure suuga lubasin, et vabalt saab, rahvuslikult vürtsikilu või suitsuräimedega näiteks :P. Ja jäingi siis nii paariks kuuks asja üle mõtlema, aeg-ajalt võimalikke variante paberile kritseldades. Mõttetöö käigus modifitseerus rukkijahuga pärmitainas kohupiima-muretainaks, kilu aga asendus hakkliha, singi, juustu ja kurgiga. Sink ei ole küll ilmtingimata kohustuslik, aga annab maitset, muidu võib tulemus jääda liiga mahe. Ja ma kinnitan teile – see pirukas on täiesti söödav ja pirukapõhi tuntavalt leivamaitseline. (Suitsu)räimedega variant… see jäi kah hinge peale ikka…

Rukkipitsa (ahjuplaaditäis)

Rukkimuretainas:
250 g rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit
(2 tl köömneid)
180 g võid
200 g kohupiima

Kate:
300 g riivjuustu
800 g hakkliha
2 suurt sibulat
soola ja musta pipart
200 g suitsusinki
300 g marineeritud kurki

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbriga (ja köömnetega, kui neid kasutad), lisa kuubikuteks lõigatud või ja haki ühtlaseks puruks. Lisa kohupiim ja sega ühtlaseks tainaks. Lihtsam on seda teha köögikombainiga. Pane tainas tunniks ajaks külmkappi, siis on seda lihtsam rullida.
Täidise jaoks kuumuta hakitud sibulat ja suitsusingi kuubikuid mõni minut õlis, lisa hakkliha ja prae läbi. Maitsesta soola ja musta pipraga. Sega juurde tükeldatud kurk.
Rulli külmikust võetud tainas lahti (näiteks kahe küpsetuspaberilehe vahel) ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Võid tainast 200 kraadi juures 10 minutit eelküpsetada, aga ei ole ilmtingimata vajalik. Kata tainas poole riivjuustuga ja laota peale hakklihasegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Jaga peale ülejäänud riivjuust ning küpseta ahju allosas veel 20-25 minutit.