Mustasõstravaht

Kaotatud vastused

Selle aasta esimene pavlova läks ahju, taustaks mängib Rootsi pop Jan Johanseni isikus, vein on lahti korgitud, Pädaste Gourmet’ näkileivad on, juust on ja homse päeva ootus on kah  – justkui kõik eeldused oleks olemas, et maha rahuneda ja veel nii 3-4 tundi tööd teha. Mõistlikud inimesed niisuguseid asju muidugi reede õhtul ei tee, aga ega mina ei olegi mingi mõistlik inimene ja mul on endiselt liiga palju küsimusi, millele ma vastata ei oska. Üteldagu siis mulle, millisest hetkest kõik valesti minema hakkas? Kas umbsõlmele on õigem läheneda kaalutletult või giljotiiniga ja kas teine neist variantidest pole liiga julm ning esimene täiesti lootusetu? Kes varastas julguse?  Miks on tegemata jätmine tehtust alati valusam? Mis tunne on köielkõndijal, kellel pole ei turvavõrku ega püüdjat all ootamas? Kas lõpuks loevad vaid omaenese valed valikud?

Hea küsimus peaks olema vastuse vältimatuks eelduseks, aga kui vastust niikuinii ei leia… on’s siis küsimused valed.

Turn down these voices inside my head, ütleks George Michael.

Mustasõstravaht (kahele)
(allikas: “Sõstraraamat”)

300 g (külmutatud) musti sõstraid
70 g suhkrut
2 želatiinilehte
1,5 dl vahukoort

Pane sõstrad ja suhkur kastrulisse ning kuumuta tasasel tulel 5 minutit. Tõsta pliidilt, püreeri ning suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Pane želatiinilehed viieks minutiks külma vette, pigista siis kuivaks ning lahusta tilgas kuumas vees. Vala želatiinilahus mustasõstrapüree hulka. Lase kümmekond minutit külmkapis seista ning sega siis  juurde vahustatud koor. Tõsta vaht serveerimisnõudesse ning hoia paar tundi külmkapis.