Vaarikatiramisu

Ma olen rikas nagu troll. Ma võin minna oma lõunase kama-keefiritassiga välja, korjata sinna sisse musti sõstraid ja selle seal samas põõsa kõrval ära süüa.

Ja kui mul siis kuskil õhtul kella seitsme ajal tuleb mõte, et hommik ei vääri üldse üles tõusmist, kui ma ei saa mannaputru vaarikatoormoosiga, topin jalga oma mustikaplekilised püksid ja täpilised kummikud, seon vööle nostalgilise plekist piimamannergu ja olen kolme minuti pärast raiesmikul. Koju naasmisele järgneb avastus, et mannat ei ole ja kohalik pood pannakse veerand tunni pärast kinni. Loobumine ei tule kogu eelnevat vaeva nägemist arvesse võttes muidugi üldse kõne alla. (Poe ülejäänud klientuur koosneb kodanikest, kellele kohe kukub alkoholimüügi keelukellaaeg. Aga minu manna on vähemalt sama oluline!)

Ja ma võin minna öösel kell kaksteist ujuma, libistades end saunatrepilt vette ja lõhkudes lainetama helendava jälje, mille jätab veele apelsinina oranž täiskuu. Pärast seda jääb vaid üle koju tassitud vaarikad toormoosi kujul hommikut ootama panna ning siis ongi aeg võtta horisontaalasend.

Tõsi, enne istun ma veel tükk aega redeliotsal, ninas flokside lõhn, saates pilguga nahkhiirte lennusööste; jälgides, kuidas päikesepatareidega valgustid süttivad taas natuke varem kui eelmisel päeval; kuulates ritsikate suveöölaulu, ning mõeldes sellele, mida see kõik tähendab. Ma ei pane seda sõnadesse. Mitte nüüd, mitte veel!

Vaarikatiramisu (kuuele)
(mugandatud: Angeelika Kang “Tiramisu”)

150 g Lady’s Fingers küpsiseid
2 dl kanget kohvi
4 cl likööri Vana Tallinn
200 g mascarponet
2 dl vahukoort
1 sl suhkrut
150 g vaarikatoormoosi

Sega kange kohv ja liköör. Hõõru mascarpone suhkruga vahule ning lisa vahustatud koor. Lao pokaalidesse kihiti kohvis immutatud küpsiseid, toorjuustusegu ja vaarikatoormoosi, pealmiseks kihiks jätta mascarponesegu. Lase üleöö külmkapis maitsestuda, kaunista vaarikatega.

Suhkrukringlid

Suur suvi, vaarikate aeg. Nende kõige südasuvisemate marjade aeg. Kõrvetav päike, putukate sumin, lõhnad ja värvid ja küpsetest vaarikatest lookas varred. Ei ole lihtne selge taeva all virvendavas kuumuses üle oksavaalude turnida, higi mööda selga alla nirisemas, jalad karjumas kummikutest vabastamise järele – aga ikkagi see meeldib mulle, see on suve kvintessents. Nendel käikudel ma ahmin suve endasse nagu röövlitütar Ronja, et sellest talvel toituda.

Las need südasuve teed olla rohtunud pealegi, rohima hakatakse alles sügisel.

Ja siis ma vaatan neid vaarikaid, mahla ja moosi ja mõtlen, et tahaks hoopis suhkrukringleid (pärmi-muretainas õunakoogi ainetel). Talvel, talvel see-eest saab nähtavasti ohtralt vaarikakooki ;).

PS. Eelmises postituses mainisin leiva küpsetamist. Temperatuur köögis oli lõpuks enam-vähem sama mis ahjus, aga oluline on hoopis see, et leib ilmutas taas kord iseseisvat mõtlemist. Mina unustasin ennast mujale ja vormi kerkima pandud leivale hakkas loomulikult mingil hetkel aitama, nähes et keegi ei kavatse teda ahju panna. Tabasin just õige hetke, mil ta asutas ennast vormist lahkuma. 🙂

Tänane muusika: Brett Anderson “Back To You”. Lihtsalt on selline tuju.

Suhkrukringlid (~ 24 tk)

Pärmi-muretainas:
30 g pärmi
125 g suhkrut
2 dl vett
200 g võid
630 g nisujahu

Peale:
1 muna määrimiseks
tavalist ja pärlsuhkrut peale puistamiseks

Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa vesi ja sega ühtlaseks. Lõika toasoe või kuubikuteks ning sõtku vaheldumisi jahuga tainasse. Veereta tainas palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi. Veereta tainast rullid ning vormi neist kringlid. määri pealt munaga, puista peale suhkrut. Küpseta 200-kraadises ahjus  kuldpruuniks (~ 15-20 minutit, pöördõhuga ahjus 10-12 minutit). Maitsevad kõige paremini samal päeval.

Sõstra-kohupiimakook

Arvate, et keegi sellise ilmaga kooki enam ei küpseta? Vale puha. Ma kavatsen homme isegi leiba teha – ega elamises valitsev temperatuur enam oluliselt tõusta niikuinii ei saa. Peale selle tekkis mul täna südasuve kohta  õite veider isu – korraliku liha ja ahjukartuli järele nimelt. Ent see oleks nüüd vist siiski ilmselge suurushullustus.

Kui aga mitte kooki, siis mina ei tea küll, mida sööma peaks. Jäätist ja külmsuppi? Teine, heakene küll, aga mu suhted jäätisega ei ole valitseva ilma kaasabil küll kuigivõrd soojemaks muutnud. Nii et kook. Unustamata mõningaid olukorrast tingitud põhitõdesid, näituseks et ‘jahtumine’ on muutunud puhtteoreetiliseks mõisteks ja et toasoe või=sulatatud või.

Aga tegelikult ma palavuse üle eriti ei kurdagi, autos on konditsioneer ja maal on vesi. Sõbrad on hääd, puhkust on veel piisavalt ja muidu on kah tore. Kui minusugune suudab kasvõi paar päeva elada ainult hetkes, ilma mõtetega kolmsada sammu eespool tormamata, siis on elu juba ilus küllalt. Plaane ei tee, kättesaamatut ei igatse, lihtsalt olen. 🙂

Tänane muusika: Chris Rea “Gone Fishing”.

Sõstra-kohupiimakook
(allikas: “Sõstraraamat”)

Põhi:
75 g võid
55 g suhkrut
1 muna
100 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g kohupiima
2 muna
100 g hapukoort
70 g suhkrut
250 g musti või punaseid sõstraid

Põhja valmistamiseks vahusta või suhkruga, vahusta juurde muna, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega ühtlaseks tainaks. vooderda tainaga 26 cm läbimõõduga pirukavorm (praeguse temperatuuriga on seda kindlasti parem teha jahuste kätega). Täidise jaoks klopi muna suhkruga lahti, lisa kohupiim ja hapukoor, sega ühtlaseks ja vala tainale. Jaota peale sõstrad. Küpseta 200-kraadises ahjus 35 minutit.

Mustika-rukkipirukas

Kuna mitte keegi ei teinud mulle kooki :(, siis jäi jälle üle ainult endale loota. Noh, tühja kah, ega ma arvanudki (ütleb ta ja mõtleb midagi muud :P). Viimasel puhkuse-eelsel nädalal omandas tempo taas mingid üleelusuurused mõõtmed ja üks osa minust oli keskmiselt kell 23.50 oma päevatööd lõpetades rahul – seesama, kes eraelus organisaatorina töötab. Teine pool nuttis taga kõiki neid päikesetõuse ja -loojanguid, mis nägemata jäävad, rahu iseenda ja maailmaga. Hedonistlikud hetked järgnesid – virvendav kuumus, jahutav vesi, hommikujooga, õhtune udu, peegeldused veepinnal, piisad udusel vahuveiniklaasil. Ja mitte ühtegi ülearust liigutust ega ülearust mõtet. Ärge siis imestage, kui ma telefonile ei vasta – ma olen minetanud oma loomupärase ja professionaalse võime tegeleda viie erineva asjaga korraga :P.

Tegelikult… tegelikult olen ma nüüd jälle mõneks ajaks keset tegutsemist tagasi.

PS. Tulge meie boksi! 🙂 Elusat mind võib kohata Tartu Hansalaadal 17. ja 18. juulil. Kameelia Seebid on minu keskmine nimi! Kohtumispaik – Pirogovi plats :).

Mustika-rukkipirukas

Tainas:
100 g võid
75 g suhkrut
1 muna
200 g rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g mustikaid
500 g hapukoort
4 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
50 g mandlilaaste

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud rukkijahu. Sega ühtlaseks tainaks ja jaota 26 cm läbimõõduga võitatud pirukavormi põhjale ja äärde. Pane pooleks tunniks külmkappi.  Täidise jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Laota mustikad pirukapõhjale ning vala peale hapukooresegu. Puista peale mandlilaastud ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri jahtunult.

Leibjuustu-tomatisalat

Kett on maas, nagu öeldakse. Mõnelt töölt saab puhkusele, mõnelt mitte, mõni töö alles algab, ja jääb vaid üle loota, et see on puhas rõõm. Ma tean, et ma võtan ennast kohe-kohe taas kokku, aga enne seda võiks keegi ära peita mu telefoni, autovõtmed ja arvuti. Ja keegi võiks mulle kooki teha, ma ise ei jaksa praegu :(. Seda, aga mitte vaarikate, vaid mustikatega, palun, aitäh! 😛

Vahepeal mõtlen ma üldsegi, et oleks hea kõvaketas hoopiski  üle kirjutada, haakida endast lahti kogu see mõttetu taak, mida meist igaüks omal kombel enda järel veab ja mis edasi liikumist mitte mingil moel ei kergenda. Aga see tähendaks ka, et tuleks ära anda kõik, mis on olnud ilusat.

Tuleks ära anda hommikud, mil pargis vilistas peoleo ja ma jäin jälle tööle hiljaks, sest ilmtingimata oli vaja kimbuke meelespäid kaasa korjata. Aastaid hiljem märkmiku vahelt leitud kuivanud metsmaasikavarred, mille kinkis kunagi mees, kellega kõik jäi pooleli, nii et see siiamaani mõnikord natuke hinges kripeldab, mis sellest, et vana arm on juba ammu roostes. Ööd sõpradega, mis venisid nii pikaks, et taevaserv hakkas juba heledaks tõmbuma, kui meie ikka alles veiniklaasi taga istusime. Hetked, mil aeg seisatas. Mälestus lendamisest, kui keegi tegi mind nii õnnelikuks, et Maa külgetõmbejõud kaotas kehtivuse. Suvehommik, mil Peipsi kohal heljuvast udust ilmus päikeseketta punetav serv. Jagatud rõõmud ja kurbused.

Ja n e i d  hetki ma ei saa ära anda, kuitahes palju mineviku varje ja kõhklusi ma selle nimel ka kaasas vedama peaks.

Leibjuustu-tomatisalat (kahele)
(allikas: Nami-nami)

pool jääsalatipead
100 g lollo rosso lehtsalatit
4 tomatit
175 g leibjuustu
purustatud musta pipart
värsket peterselli

Kaste:
1 sl punast veiniäädikat
soola
veidi purustatud musta pipart
1 purustatud küüslauguküüs
3 sl oliiviõli

Klopi salatikastmeained omavahel ning lase pool tundi jahedas maitsestuda. Aseta pestud ja kuivatatud salatilehed taldrikutele. Lõika tomatid viiludeks ja laota salatilehtedele. Tükelda leibjuust väikesteks rombideks või kolmnurkadeks ning aseta tomativiiludele. Maitsesta musta pipraga. Nirista peale kaste. Kaunista peterselliga. Soovi korral võib veskist veel veidi pipart peale jahvatada.