Aprikoosi-martsipanitartaletid

Seiklused jätkuvad.

Esiteks otsustas mu arvuti, et mitte mingil juhul ei tohiks tööle hakata, ja kui mina jätkasin nüri järjekindlusega jahumist mingist tähtajast (mis täna loomulikult ikkagi ümber sai), otsustas koostöö minuga täielikult lõpetada (ei saa muidugi öelda, et see oleks toimunud ette hoiatamata, aga niisuguseid hoiatusi on mul üldiselt tavaks ignoreerida suurtelt klassikutelt (:P) laenatud postulaadi on siiamaani kestnud, kestab ka edaspidi saatel (lausuda teatava intonatsiooniga, mida ma ei saa edasi anda, kuna ma isegi ei hellita lootust, et ma foneetilisest transkriptsioonist nii palju mäletaksin)).

Teiseks olen ma kuhugi ära kaotanud oma… kingad. Igatahes ei suutnud ma neid ühestki võimalikust ega võimatust kohast leida.  Suvi läbi sai jalgu kinnistest kingadest säästetud ja nüüd protesteerisid nad kontsaga kingade vastu nii otsustaval moel, et eile muutus täiesti reaalseks oht, et tuleb töö juurde ööbima jääda. Esmaspäeval peaks muidu idee poolest korralikuks hakkama, aga kuna madalad kingad on kadunud, siis on mul valida plätude ja sandaalide vahel. See oleks igatahes üpris trendikas täiendus linasele seelikule ja sukkadele – sinised kummiplätud kirjaga “sport” :D. No vähemalt kirjasõna ei valeta ;).

Aprikoosi-marstipanitartaletid (10 tk)
(mugandatud: “Maru maitsev maailm”)

Tainas:
100 g võid
65 g suhkrut
1 muna
250 g nisujahu

Täidis:
500 g aprikoose
150 g martsipani
3 cl rummi

Hõõru toasoe või suhkruga vahule, lisa muna ja jahu, sega ühtlaseks tainaks, suru tainas tartaletivormide põhja ja äärtele ning pane pooleks tunniks külmkappi.

Poolita aprikoosid ja lõika sektoriteks. Lõika martsipan märja noaga õhukesteks viiludeks. Lao 2/3 martsipaniviiludest tainale ja kata aprikoosisektoritega. Lao ülejäänud martsipanitükid aprikooside vahele. Pintselda üle rummiga ja küpseta 175-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Mustasõstratiramisu

No ei tule vaimu pääle!

Jäägitu ümberlülitumine töömõtetele ja reaalsusesse tagasi tulek näib esiotsa absoluutselt võimatu olevat.

E-kiri, mille sarnase kirjutamine võtab mul tavaliselt maksimaalselt viis minutit, sundis mind eile umbes poolteist tundi klaasistunud pilgul monitori jõllitama. Ja kirjutamata tema lõpuks jäigi. Lihtsam oli tõsta telefonitoru, sest suuliseks eneseväljenduseks näin ma veel võimeline olevat.

Kodust lahkudes korjasin kõik vajalikud aksessuaarid näppu, kaela, käevangu, kaenlasse, lukustasin ukse ja avasin värava enam-vähem hammaste abil… ja hakkasin autovõtmeid otsima. Taskus ei olnud. Kotis ka ei olnud. Toas olid loomulikult.

Lõuna ajal turult tulles jäin mõtteisse vajunult valgusfoori juures teeületusvõimalust ootama. Ootasin. Kuni tuli läks… rohelisest punaseks. No selge, prouad eelistavad mõnd muud värvi, nagu üteldakse ;).

Silmameiki eemaldama hakates valasin vatipadjale… küünelakieemaldajat.

See kõik ei ole minu moodi, üldsegi mitte. Resümee – andke veel inimesele puhkust, vaat kui hakkabki puhkama, pärast ei saa enam rajale tagasi. 😀

Mustasõstratiramisu (neljale)
(mugandatud: “Tiramisu”)

200 g mascarponet
2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
100 g Lady’s Fingers küpsiseid
2 dl kanget kohvi
200 g musti sõstraid
6 cl mustasõstralikööri või likööri Vana Tallinn
1 sl suhkrut

Sega mustad sõstrad suhkru ja likööriga ning jäta paariks tunniks maitsestuma. Vahusta mascarpone suhkruga. lisa vahustatud koor. Tõsta pokaalidesse kihiti kohvis immutatud küpsiseid, maitsestatud musti sõstraid ja mascarponesegu. Pealmiseks jäta toorjuustukiht. Lase üleöö külmkapis maitsestuda, serveerimisel kaunista mustade sõstardega.

Mustasõstrajäätis

Ongi kõik.

Marjad ja kukeseened on sügavkülmas, moosid on purgis, lõhnad, värvid, maitsed ja mälestused on jäädvustatud ning tallele pandud. Nahk on pruun ja juuksed pleekinud. Aeg on jälle selga tõmmata seni nurgas seisnud raudrüü. Meel tõrgub vastu, aga ilma selleta olen ma liiga kaitsetu.

Suvi ei ole veel läbi, aga ometi on mul tahtmine iseloomustada kõike omadussõnaga viimane. Viimane õhtune ujumine, seekord saatjaks metsa tagant kaikuv kurb ja kummaliselt uinutav sookurgede hüüd. Viimased üliküpsed mustad sõstrad põõsa küljest, mis said… jäätiseks. Viimane õhtu, mil ma vahtisin kaua vaikides taevast ja viimane langev täht, mis jättis tükiks ajaks helendava jälje üle Linnutee, ja soov, mis nüüdsest maailmaruumis rändab. Viimast korda Bruce Springsteeni “Human Touch”. You and me, we were the pretenders…

Ja lahkumine ise. Ma ei tõsta pilku tahavaatepeeglisse, sest ma tean, et tulen jälle, juba paari päeva pärast. Aga see pole enam see…

*

Ilmsesti pean ma kuidagimoodi põhjendama, miks minusugune peaaegu-et jäätisevihkaja otsustas äkki heast peast jäätist tegema hakata. Kõige lihtsam vastus kõlab: viimane õlekõrs :). Ma arvasin nimelt, et kui s e e  (paljukiidetud, ja tõele au andes – visuaalselt imeilus) isend ka ei suuda mind jäätise fenomeni mõistma panna, siis ma edasi ei ürita. Tulemus oli mõnusalt rammus ning kahtlemata märksa parem kui poejäätis (suuremat kiitust te minult välja ei meelita :P) ja ei ole isegi võimatu, et teen seda kunagi veel, aga mõistmisele lähemale see mind oluliselt ikkagi ei aidanud :P. Minu versioon nõudis algretseptiga võrreldes muidugi ka suuremat kogust musti sõstraid, samuti olin segamisel natuke hoolikam.

Mustasõstrajäätis
(allikas: perenaine.ee)

500 g musti sõstraid
100 ml vett
100 g suhkrut
400 g vahukoort
1 purk suhkruga kondenspiima

Pane mustad sõstrad ja vesi potti ning keeda 5 minutit. Lisa suhkur, kuumuta keemiseni ja keeda 3-5 minutit, kuni segu pakseneb siirupiks. Lase pisut jahtuda, püreesta ja suru läbi sõela. Jahuta toatemperatuurini.
Vahusta vahukoor pehmete tippudeni, nirista vahustamist jätkates sisse kondenspiim ja vahusta veel pisut. Kalla segu sügavkülmikusse minevasse anumasse ja nirista peale mustsõstrasiirup. Sega segu lusika või spaatliga kaheksaid joonistades läbi. Pane 5-6 tunniks sügavkülma.

Angerjasupp

Angerjas?! Suitsuangerjas!

1. Temperatuuri langemine alla 30 kraadi on piisav põhjus otsida välja villased sokid :P.

2. Kohanemine mõttega puhkuse lõppemisest põhjustab paanikalähedast seisundit.

3. Taevasse on ilmunud tähed. Tsitaat luuleklassikuilt- kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus ja igavesti ere mälestus üle kümne aasta tagusest Saaremaa reisist, kui me olime üle kümne aasta nooremad ja naiivsemad ning ühel eriti külmal ööl (pesulõksudega) telgiust sulgema minnes leidsin mere ja männivõrade kohalt tihedalt tähti täis tipitud taeva.

4. Tegin nimekirja. Asjadest ja otsustest, millega mul on vaja järgmise pooleteise nädala jooksul valmis saada. Selles nimekirjas on 12 (k a k s t e i s t!) punkti. Paanika! Paanika, ma ütlen. Oli mul üldse vaja linna ronida!

5. Kui köögis on liiga palav, siis sobib pannkookide küpsetamiseks suitsuahju küttekolle :).

6. Seebihuvilistega kohtume 21. augustil Karilatsis!

Angerjasupp

1,5 kg angerjat
3 l vett
4 kartulit
3 porgandit
2 sibulat
1 dl valget veini
poole sidruni mahl
70 g võid
soola, musta terapipart, loorberilehte
värsket tilli

Pane angerjas ööpäevaks soolvette ligunema, et kala kergelt soolduks ja lima eemalduks. Puhasta kala ja lõika (koos nahaga) 3-4 cm pikkusteks tükkideks. Pane kala külma veega keema, lisa sool, pipar ja loorberilehed. Keeda 10-15 minutit, riisu vaht. Tükelda sibul, kartul ja porgand, prae võis läbi, vala peale valge vein ja lase hetkeks keeda. Kui vahtu enam ei teki, lisa supile köögiviljad, keeda veel paar minutit, lisa sidrunimahl ja hakitud till, lase veerand tundi kaane all seista, nii pehmenevad köögiviljad. Serveerimisel lisa veel hakitud tilli.