Monthly Archives: september 2010

Kõrvitsarull

Peeaegu et kõige parem sügisene viis nädalavahetuse veetmiseks on hea seltskonnaga linnast lahkuda, veeta päev seenemetsas keset kõlinal langevaid kaselehti, hiljem jutuhoo ja joogiklaasi kõrval seeni puhastada ja töödelda, ahjukartulite tarvis suisa suvise ilmaga ahju kütta, hüva rooga ja hilisõhtust sauna nautida ning järgmisel päeval tagasiteelt kõrvale keerates ootamatult ilusaid paiku avastada.

Tegin katse. Panin pirukasse… ei, mitte muna, vaid kõrvitsa. Maitse oli, nagu oleks pirukasse pandud kõrvits. Esimene mulje oli mõnevõrra kahtlane – et misasi see siis nüüd ikkagi on. Tegelikult – siiski piisavalt huvitav, et siin kajastamist väärida. Ainult seekord oli küll tegemist küpsetisega, kus isegi minu jaoks suhkrut liiga vähe. Sestap järgmisel korral suhkru kogust natuke suurendaksin ja maitsebuketti täiendaksin kaneeliga.

Kõrvitsarull
(mugandatud: “Toitvad ja tervislikud kõrvitsaroad”)

Tainas:
200 g nisujahu
250 g täisteranisujahu
75 g võid
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit
3 sl suhkrut
1 dl vett

Täidis:
700 g kõrvitsat
4 sl suhkrut
100 g kreeka pähkleid
200 g rosinaid
30 g võid

Sega mõlemad jahud ja küpsetuspulber, haki juurde külm või. Lisa suhkur, muna ja vähehaaval külm vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Lase tainal 30 minutit seista.
Riivi kõrvits, sega juurde suhkur, rosinad ja pähklid. Rulli tainas jahusel laual piklikuks tükiks, määri sulavõiga ja tõsta ühtlase kihina peale täidis (servadest jäta 2 cm katmata). Tõsta katmata servad täidise peale ning keera tainaleht rulli. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit. Piserda ahjust võetud rulli veega ning lase rätiku all jahtuda. Sõelu peale tuhksuhkrut.

Advertisements

Kartuli-läätsesupp

Vägisi kisub sügiseks kätte. Supid lähevad tummisemaks ja tšillisemaks, õhtul tahaks kähedat kurku kosutada ingveriteega ja akna tagant kostab tammetõrude kukkumise klobinat.

Kartuli-läätsesupp on täpselt selline sügisene supp, mida süüa siis, kui lehesajud on alanud ja akna all kasvav puu koputab õhtupimeduses okstega vastu klaasi, nagu tahaks tuppa sooja tulla.

Ja siis, kui mitte kuidagi ei taha leppida tõsiasjaga, et suvi on läbi. Nagu mina, kes ma läksin hommikul välja heledate poollahtiste kingadega. Mis oli viga, muidugi. Õhtul trennist koju tulles olid jalad juba põlvini märjad ja nagu sellest veel vähe oleks, valis vihmavari lõpliseks allaandmiseks just selle sama päeva. Õnneks sain teel koju töö juures kingad ära vahetada ja jätkasin teekonda stiliseeritud Tuhkatriinuna – kõrged kontsad, põlvini märjad püksid, ühes käes katkine vihmavari ja teises läbiligunenud kingad.

Kui on üks asi, mida ma ära õppinud ei ole (tegelikult on neid muidugi veel ;)), siis on see niisuguse konsistentsiga supi keetmine, mida üldse täie õigusega supiks võiks nimetada. Mul kipuvad nad kõik nimelt olema pigem niisugused noorema pajaroa olemisega, kus lusikas sees püsti seisab :P. Ja piprased muidugi ka, kui just piimasupiga tegemist ei ole.

Originaalretseptiga võrreldes vähendasin maitseainete ja -taimede hulka kohe poole võrra, sest Maru retseptis on lisaks ingverile, tšillile ja apelsinile ette nähtud veel ka safran, Tai basiilik ja pronks-lutiklill. Kui julgete, siis proovige :), minu meelest ei oleks nii palju erinevaid maitseid teps mitte kasuks tulnud. Kerge apelsinimaitse seevastu sobib nii läätsede kui kartuliga üllatavalt hästi ja tšilli annab vajaliku särtsu.

Kartuli-läätsesupp
(allikas: “Maru maitsev maailm”)

2 suurt kartulit
2 dl musti läätsi
1 (punane) sibul
jupp ingverit
1 punane tšillikaun
ühe apelsini koor ja mahl
7 dl puljongit
oliiviõli
soola ja pipart
serveerimiseks hapukoort või mascarponet

Lõika kooritud kartulid väikesteks kuubikuteks. Haki sibul, tšilli ja ingver ning prae neid mõni minut oliiviõlis. Lisa kartulikuubikud ja kuumuta veel mõni minut. Lisa külma veega loputatud läätsed ja puljong ning lase veerand tundi keeda. Lisa apelsinist pressitud mahl ja riivitud apelsinikoor. Keeda veel 10-15 minutit, kuni läätsed on pehmed (vaata pakendilt läätsede keetmisaega). Vajadusel maitsesta soola ja/või pipraga. Serveeri hapukoore või mascarponega ning riivi peale apelsinikoort.

Ploomi-purukook

Ühel kenal laupäeval olid lähemalt ja kaugemalt sõbrad külas. Esimesed ebakõlad muidu mõnusasse õhkkonda tekkisid siis, kui ma teatasin, et hommikuks saab kaerahelbeputru, sest mul pole kodus muud peale kaerahelveste :P. Kus siis alles tõusis protestikisa! Mina muidugi ei saanud aru, mis onnnn, kaerahelbepuder puhta võiga on ju jumalast hea. Leppisime siis kokku, et hommikul läheme kuhugi kohvikusse sööma ja kõik said rahus magada ega pidanud kaerahelbepudru näol ees terendava jubetu tulevikuperspektiivi pärast  unetult vähkrema :D.

Kohvikus kogetu aga andis mulle võimaluse ülejäänud päeva jooksul igal sobival hetkel ma-ju-ütlesin!-nägu teha. Sest n i i jubedat kartulisalatit, nagu Tartu ühes esindussöögikohas pakuti, ei ole mina oma elus veel söönud. Tehnoloogia võis seisneda umbes selles, et ca 23% liha sisaldava keeduvorsti mitte enam esimese nooruse maskeerimiseks võeti kõige odavam ja vängem majonees ning lisaks uhati sinna peoga soola sisse. Nii et üleüldise arvamuse kohaselt oleks tulnud jääda kaerahelbepudru juurde. Aga kes siis mind kuulab! 😛

Pettumuse leevendamiseks kolisime kohvi ja kookidega Emajõe äärde ning veetsime seal äraütlemata meeldivalt aega.

Ja ega siis polegi praegu rohkem öelda, kui et täna elasin üle tõsise tööõnnetuse – leivateo käigus õnnestus endale puulusikaga täpselt vastu kulmu hoop anda :D. Kes teile ütles, et söögi tegemine on igati meeldiv ja ohutu ettevõtmine?! 😉

Ploomi-purukook
(mugandatud: “Kirsi- ja ploomikoogid”)

Põhi:
210 g nisujahu
1 sl suhkrut
100 g võid
3 sl külma vett

Täidis:
2 dl suhkrut
2 dl vett
500 g ploome
2 cl rummi

Purukate:
90 g nisujahu
50 g võid
50 g fariinsuhkrut
1 tl kaneeli

Kaste:
3 dl ploomisiirupit
2 cl rummi
2 tl kartulitärklist

Valmista kõigepealt täidis. Selle jaoks sega suhkur ja vesi ning kuumuta keemiseni. Lisa poolitatud ja kividest puhastatud ploomid. Lase keema tõusta ning keeda 3 minutit. Lase tund aega jahtuda. Põhja valmistamiseks sega jahu ja suhkur, näpi hulka tükeldatud või, lisa vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Vooderda tainaga 26 cm läbimõõduga vormi põhi ja servad. toesta tainservad fooliumiga ning küpseta põhja 200-kraadises ahjus 15 minutit.
Puru jaoks näpi kausis jahu, kaneel, fariinsuhkur ja või ühtlaseks puruks. Nõruta ploomid siirupist ning kata nendega eelküpsetatud tainapõhi. Piserda pealt rummiga ning kata puruseguga. Küpseta veel 15 minutit. Kastme jaoks vala kastrulisse 3 dl ploomide kuumutamisest jäänud siirupit, lisa rumm ja külma veega segatud tärklis. Kuumuta veidi, kuni segu pakseneb. Serveeri kooki koos jahtunud kastme ja vahukoorega.

Röstitud kõrvitsa ja tomati supp

Suutäis soolast ka vahepeale. Et süda läikima ei hakkaks. Mulle kohe äraütlemata meeldib mõte igasugustest aedviljadest, mis oliiviõliga üle valatud, pipart peale puistatud, värskete ürtidega õilistatud ja ahjus ära küpsetatud. Aga mis nendega pärast seda teha? Siin on võimalikud variandid. Antud juhul said nad serveeritud supi kujul – püreestatuna, sulatatud juustu ja krutoonidega. Hää, ma ütlen.

Puhkuse lõpust on möödas kuu aega. Aega läks, aga asja sai lõpuks. Tööle hakkamisest, ma mõtlen. Nüüd kipub juba tunduma, et lausa liiga palju sai. Või siis liiga vähe. See tähendab – liiga vähe und ja liiga palju kohvi. Liiga palju tarvidust kogu aeg kuskile jõuda et cetera. Aga ei ole hullu, seda mõnusam on teha midagi teistmoodi. Teha midagi ammu unustatut, mis kunagi oli endastmõistetav. Teha asju, mis teevad õnnelikuks. Ja siis on elu ikkagi ilus.

Röstitud kõrvitsa ja tomati supp

Röstitud kõrvitsa-tomati supp (neljale)
(allikas: “Toitvad ja tervislikud kõrvitsaroad”)

800 g kõrvitsat
500 g tomateid
6 küüslauguküünt
1 sibul
rosmariini
tüümiani
oliiviõli
1 l köögivilja- või kanapuljongit
200 g toorjuustu
soola
musta pipart
serveerimiseks krutoone

Kuumuta ahi 220 kraadini. Tükelda kõrvits ja laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Pane sinna ka tomatid, koorimata sibul ja küüslauk ning tüümiani- ja rosmariinioksad. Nirista peale oliiviõli ja purusta pipart. Rösti 35-40 minutit, keera vahepeal ringi. Koori küpsenud sibul ja küüslauk, eemalda tomatitelt kest ja kõva südamik ning ürtidelt varred. Püreeri kõik koos puljongiga. Kuumuta keemiseni, sega hulka toorjuust ning kuumuta uuesti keemiseni. Maitsesta soola ja/või pipraga.
Serveeri röstitud saiakuubikutega, selleks lõika ciabatta vms kuubikuteks, nirista peale oliiviõli ning rösti 200-kraadises ahjus kuldseks ja krõbedaks.

Röstitud kõrvitsa ja tomati supp

Õuna-kaerahelbe plaadikook

Õuntega on sel aastal üldiselt kehvasti. Ainus õunapuu, millel midagi küljes, on seesama igitubli poolmetsik puu, millest ma olen kirjutanud selle õunakoogi juures. Eelmisel korral maal käies korjasin endale tubli kotitäie kaasa. Pool sellest sai realiseeritud õuna-apelsinimoosiks. Sealjuures olin ma suutnud ära unustada, kas neid õunu oli vajalik koorida või mitte. Igaks juhuks helistasin asja täpsustamiseks emale. Õnnekombel ei võtnud ta telefoni vastu, sestap otsustasin omaenese tarkusest, et ei ole neid tarvis koorida miskit (ega ei olnud ka). Järgmisel päeval helistas ema tagasi ja ütles, et tema küll koorib :P, mispeale ma arvasin, et oli väga hea, et ma seda eelmisel õhtul teada ei saanud. Ma oleks neid õunu seal poole ööni koorinud! 😀 Mitteteadmisest on kasu – mõnikord :P. Ülejäänud poole kotitäiega tuleb veel tegeleda, erinevate õunakookide kujul siis eeldatavalt.  See plaadikook on näiteks üks tänuväärne võimalus, sest seda on lihtne teha, maitseb hästi, saab kiiresti valmis ja sisaldab päris ohtralt õunu.

Õuna-kaerahelbe plaadikook
(allikas: perenaine.ee)

Tainas:
300 g nisujahu
75 g jämedaid kaerahelbeid
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
70 g suhkrut
50 g fariinsuhkrut
125 g võid
2 dl kohvikoort
2 muna

Kate:
500-600 g õunatükke
2 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Sega jahu, kaerahelbed, küpsetuspulber ja suhkrud. Klopi munad lahti ning sega kohvikoorega. Lisa kuivainesegule vaheldumisi kooresegu ning sulatatud ja pisut jahtunud või. Sega tainas ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lao peale õunatükid ning puista peale suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Pohlasaiad

Keelekõrv

Professionaalne kretinism kõneleb kaduva kirjaoskuse teemal :P. Kuid kui teid see teema põrmugi ei kõneta, siis palun lahkesti retsepti juurde siirduda ;).

Ma suhtlen tööasjus väga palju e-kirja teel. Ja viimasel ajal olen end selles suhtes üha enam hakanud tundma mingi kiviaegsete vaadetega reliktina. Ma olen harjunud ka elektroonilist kirja käsitama k i r j a n a, millele kehtivad samad reeglid nagu paberkirjale, eriti ametlikus kontekstis. Rääkimata minu jaoks lihtsast ning enesest mõistetavast vahetegemisest, millal, kus ja kellega millist keelt sobib kasutada.

Mul läheb hari täiesti punaseks, kui ma saan mõne kirja aadressilt coolbaby3@hotmail.com vms, kus aastate poolest justkui täisikka jõudnud inimene teatab ilma igasuguse tervituseta, et point on selles, et ta tahaks regada kursusele ja kas see oleks võimalik??? Kui seal sisalduvad (veel) mõned kirjavahemärgid (peale kolme küsimärgi lause lõpus) ja lause alguse suurtähed, siis on isegi hästi. Nagu ka siis kui coolbaby3 soostub avaldama oma kodanikunime ja kontaktandmed.

Täielikult endale aru andes, et keel on elav ja muutuv, ei saa ma siiski jätta küsimata: kuhu me niiviisi jõuame? Läheb veel mõni aeg mööda ja ma kirjutan lp. Coolbaby3-le vastuseks: kle, ilgelt nõme, tead, aga kohad on juba täis. Nii?

Et piir kirjaliku ja kõneldava keele vahel üha enam ähmastub, on asja üks külg – ega selle suulise keelegagi kõik korras ei ole. Kui keegi nagu tudeng tahaks nagu võtta ainet, aga nagu ei saa õppeinfosüsteemis registreeruda, siis mina tõepoolest ei tea, mida keegi meist tegema peaks :S.

*

Aga muidu on tore. Vihma sajab, sooja on kaheksa kraadi – niisiis igati paras hetk pohlasaiadeks, punase veini ja Ketil Bjørnstadi saatel.

Pohlasaiad (~ 35 tk)
(allikas: “Väike saiaraamat”)

Pärmitainas:
50 g pärmi
5 dl piima
65 g suhkrut
soola
1 muna
16-17 dl nisujahu
175 g võid

Täidis:
350 g pohlamoosi
200 g pohli
1,5 sl kartulitärklist
2 tl kaneeli
300 g maitsestamata toorjuustu
1 sl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
50 g toasooja võid

Määrimiseks:
1 muna

Hõõru pärm vähese sooja piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, toasoe muna, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (paar dl jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Sõtku edasi ning lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ja sile ning lööks käte ja kausi küljest lahti. Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes 45 minutit kerkida.

Täidise jaoks sega pohlamoos, marjad, kartulitärklis ja kaneel. Teises kausis sega toasoe toorjuust tavalise ja vanillisuhkruga. Jaga kerkinud tainas pooleks ning rulli jahusel laual kaheks ristkülikukujuliseks tükiks. Määri tainaplaatidele pehmet võid, sellele toorjuustusegu ning siis moosisegu. Keera mõlemad rulli ning lõika paari sentimeetri laiusteks tükkideks. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile või pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Lase 15 minutit kerkida, määri pealt munaga ja küpseta 225-kraadises ahjus 20 minutit (pöördõhurežiimil 12 minutit).