Monthly Archives: oktoober 2010

Kookose-šokolaadi juustukook

Ma olen täiesti elus muidu. Endiselt.

Mõtted suunavad mõnikord vääramatult mingisse kindlasse suunda, kindlate maitsekombinatsioonide poole. Valem šokolaad+kookos=küpsetatud juustukook mõlkus mul meeles juba mitu aega ja sundis retseptialgusi üles kirjutama ja jälle maha kriipsutama. Kuni ühel heal päeval tekkis vaba aega kah.

See kook on nii rammus, et lausa patt oleks seda valmistada muul ajal kui sügisel. Mitte miski ei sobi siia juurde paremini kui klaas tummist punast veini, elus tuli, hämarduvas õhtus vastu akent rabisev esimene lörtsisegune lumi ja taustaks kõlav Tosca aaria “Vissi d’arte”. Selle viimase te võite muidugi asendada millegi muuga 😉 Ma olen muidu raudselt meeshäälte austaja, aga sellesse pilti sobis miskipärast erakordselt hästi just naishääl Puccinit laulma.

Kookose-šokolaadi juustukook

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
50 g kookoshelbeid
50 g tumedat šokolaadi
90 g võid

Täidis:
500 g toorjuustu
200 g tumedat šokolaadi
100 g suhkrut
3 muna
100 g hapukoort
75 g kookoshelbeid

Põhja jaoks purusta küpsised, lisa peeneks hakitud šokolaad, kokoshelbed ning sega kõik sulatatud võiga. Suru täidis küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga vormi põhja ja pane pooleks tunniks külmkappi.
Täidise jaoks sega toorjuust suhkruga ühtlaseks, lisa hapukoor ja lahti klopitud munad. Sulata šokolaad vesivannil, lase veidi jahtuda ning lisa koos kookoshelvestega toorjuustusegule. Vala täidis vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus 50 minutit.

Advertisements

Šokolaadi-babka

Oma Maitse 2009. aasta detsembrinumbris ilmus lugu Korea päritolu ameeriklannast Heidi Parkist, kes elab ja töötab Tallinnas ning keda võib ilmselt nimetada ka babkade maaletoojaks. Sellest ajast ilmus babka minu katsetamist vajavate roogade nimekirja ja ega läinudki kauem kui peaaegu aasta ning tehtud ta saigi :P. Ilmselt ei jää see sugugi mitte viimaseks korraks, sest see kringli õrnem ja õhulisem sugulane on tõepoolest imemaitsev. Babka on tuntud mitmel pool (Poolas, Valgevenes, Slovakkias, Ukrainas, ka Leedus), kuid niisugune – šokolaadi- ja/või kaneelitäidise ning pealt puruga versioon on pärit juudi köögist, olles väga populaarne ka näiteks New Yorgis.

Et kaloripelglikke kaaskodanikke mitte otsekohe eemale peletada, on tõenäoliselt parem, kui te sööjatele ei ütle, k u i palju võid ja šokolaadi siin tegelikult sees on ;). Mu esialgne arvamus, et ainult ühe babka pärast ei tasu mässamist üldse ette võtta, osutus täiesti õigeks 🙂 – ehkki tõele au andes ei ole siin tegemist oluliselt rohkem kui tavaliste kaneelisaiade puhul. Ühesõnaga – siin tuleb kordusetendus. Raudselt. Retsept on kokku pandud Oma Maitses ilmunud Heidi Parki retseptist ja õnnestunud katsetusest blogis Head asjad.

Šokolaadi-babka (2 tk)
(allikad: Oma Maitse 12/2009, Head asjad)

Tainas:
2,25 dl sooja piima
120 g suhkrut
12 g kuivpärmi
650-700 g nisujahu
2 muna
2 munakollast
1 tl vanillisuhkrut
2 sl konjakit
soola
200 g toasooja võid

Täidis:
250 g kvaliteetset tumedat šokolaadi
100 g võid
25 g suhkrusiirupit
25 g kaneeli

Puru:
100 g jahu
60 g suhkrut
60 g võid

Määrimiseks:
1 munavalge
1 sl piima

Taina jaoks sega kausis kuivpärm, sool, suhkur ja vanillsuhkur, lisa 40 kraadini soojendatud piim, lahti klopitud munad ja munakollased ning konjak. Lisa jahu, sega ühtlaseks ja lisa sõtkudes juurde toasoe või. Sõtku tainast, kuni see on ühtlane, sile ja läikiv ning hakkab käte ja kausi küljest lahti lööma (tainas peaks jääma tavalisest pärmitainast pehmem, kui on liiga vedel, lisa veidi jahu). Kata kauss ja lase tainal soojas kohas umbes 1,5 tundi kerkida.

Täidise jaoks sulata šokolaad veevannil, lisa või ja suhkrusiirup ning kaneel. Sega, kuni või on sulanud ja täidis ühtlane.

Puistesegu jaoks sega või, suhkur ja jahu ühtlaseks puruks.

Jaga kerkinud tainas kaheks palliks ning rulli kumbki pall jahuga üle puistatud laual 30×40 cm suuruseks. Määri šokolaadikreem tainale, üks pikem serv jäta vabaks ja määri munavalge-piimaseguga. Keera tainas pikemast servast alates tihedalt rulli (munavalgega määritud serv kleebib rulli kokku. Keera tainarull pooleks ja põimi kokku. Aseta saadud pats küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi. Toimi samamoodi teise tainapoolega. Lase babkadel soojas kohas umbes tund aega kerkida, määri pealt munavalge-piimaseguga ja puista peale purusegu.

Küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit, alanda siis kuumus 150 kraadini ning küpseta veel umbes 45 minutit.

Paprika-porgandipirukas

Vahetevahel väsin ma õhtuks suhtlemisest nii ära, et minu suurimaks sooviks on võtta pilt-on-aga-häält-ei-ole hoiak. Mitte sugugi paha pärast. Lihtsalt niisama. Lihtsalt – ei tervita! 😛

Ja kui ma olen 11 päeva järjest tööl olnud, siis ma kah eriti rääkida ei viitsi. Seepärast vaadake parem, mida ma vahepeal läbi objektiivi näinud olen. Kiri “armastus” seisab sillutisel Kaarsilla lähedal (ja veel mõnes muuski paigas Tartus) ning on iseendast nii tore, et ma kohe pean selle ka siia üles panema.

Aga nüüd on mul paar vaba päeva. V a b a päeva, mõistate. Nagu oleks palgapäev, jõulud ja uusaasta korraga kätte jõudnud. 🙂 Ühele hääle inimesele sai lubatud, et ma vahepeal tööd ei tee, vaid õlut joon, nii et nüüd ma siis katsun hoida stiilset pikivahet kõigega, mis kasvõi kaudselt tööd meenutab.

Paprika-porgandipirukas
(veidi mugandatud: “100 pirukat 2”)

Tainas:
50 g võid
50 g hapukoort
90 g nisujahu
90 g täisteranisujahu
3-4 sl külma vett

Täidis:
400 g porgandit
1 sibul
2 paprikat
2 dl köögiviljapuljongit
100 g hapukoort
musta pipart
150 g riivitud juustu

Sega pehme või, hapukoor ja jahud käsitsi või köögikombainis. Lisa lusikatäite haaval vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja natuke ka äärtele ning pane tunniks külmkappi.
Täidise jaoks pruunista jämeda riiviga riivitud porgandid ja hakitud sibul õlis, lisa puljong, maitsesta pipraga ja hauta 5 minutit- Lisa tükeldatud paprika ja kuumuta veel 5 minutit. Sega hulka pool riivjuustust ja hapukoor. Vala segu tainale ja puista peale ülejäänud riivjuust. Küpseta 225-kraadises ahjus 20 minutit.

Elevandikõrvad

Subjektiivselt valitud mõttekilde

Talv või mis? Täiendava ajakuluga autoakna jääst kraapimiseks ei ole kunagi arvestatud, ümber orienteerumine nõuab aega.

Mingil päeval kohtasin Kaarsilla juures taati, kes nägi välja täpselt nagu Gandalf :).

Tegemist on jälle kuidagi ülemäära siginenud. Liigne agarus on ogarus, sestap ei ole mitte miskit mõtet kõiki asju kohe ära teha – mõni küsimus võib end lihtsalt niisama, ise, ilma liigse sekkumiseta ära lahendada. Aga niimoodi nad muudkui kolivad märkmikus ühelt leheküljelt teisele ja vahepeal paljunevad. Vegetatiivselt.

Novembrikuus ei ole praeguse seisuga üleüldse ühtegi vaba päeva :(.

Sellepärast polegi midagi imestada, et küpsised (on need üldse küpsised? nojah vist ikka) peavad kiiresti valmis saama ja elevandikõrvad on ses suhtes ühed kiiremad ja lollikindlamad.

Elevandikõrvad
(allikas: “Suur küpsetamisraamat”, 2. osa)

500 g lehttainast
2 dl suhkrut
3 tl kaneeli

Rulli tainas küpsetuspaberil 20×40 cm ristkülikuks. Sega suhkur ja kaneel ning raputa pool segust võimalikult ühtlaselt tainale ning vajuta kätega kergelt kinni. Keera tainaplaat küpsetuspaberi abil ümber ning raputa peale teine pool suhkrusegust.
Tõsta tainaplaadi lühemad servad mõttelisele keskjoonele kokku ja korda seda veel kord. Mõlemale poole keskjoont jääb nüüd neli tainakihti. Seejärel tõsta üks pool teise peale (nagu suleksid raamatu), vajuta kergelt kokku, mähi küpsetuspaberisse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel lõika tainapakk terava noaga 0,5 cm paksusteks viiludeks ning tõsta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile, jättes vahele 5 cm paisumisruumi. Küpseta 225-kraadises ahjus 7 minutit, pööra teine külg ning küpseta veel 5 minutit. Jahuta restil.

Vürtsikad linnuliha-porgandipirukad

Lõhnad, hääled ja värvid

Kuulan Ketil Bjørnstadi plaati “Grace” John Donne’i sõnadele ja pala “The Anniversary” toob meelde ühe aastatetaguse kevade, tudengipäevad, mil meri oli kogu aeg põlvini, aga tunne, et kõik suurem, parem, ilusam, on alles ees, ei lahkunud meist kellestki. Tagasi vaadates – äkki oligi see suurem, parem ja ilusam juba siis…?

Kui ma silmad sulgen, võin ninas tunda oma tollase parfüümi hõngu ja kõrvus kuulda Villu Veski ja Tiit Kalluste “Põhjala saarte hääli”, mis hõljusid ümbrusse TÜ aula avatud akendest ühel aprilliõhtul, mil me, taskud kontserdile minekuks liiga tühjad, jälle linna peal tabamatut jahtisime.

Miks ma sellest praegu, sügisel, räägin? Sest kui ma eile hämaruses oma lemmik-alleed mööda Emajõe ääres koju jalutasin, tundsin korraks kevade lõhna. Kinnisilmi oli nõnda hõlbus unustada jalgade all sahisevad paplilehed ja kujutelda ennast jahedasse hämarduvasse aprilliõhtusse.

Ainult hanede hüüd üle tumeneva taeva tuletab meelde tõsiasja, et aprillikuuni on aega pool aastat…

Vürtsikad linnuliha-porgandipirukad (ca 24 tk)
(veidi mugandatud: “Oma Maitse retseptiraamat”)

750 g lehttainast
350 g linnuliha
350 g porgandit
100 g suitsupeekonit
1 punane tšillikaun
koriandrit
1 apelsini koor
100 g toorjuustu
soola ja pipat

määrimiseks 1 muna

Tükelda peekon, pane pannile ning prae veidi. Lisa väikesteks tükkideks hakitud linnuliha ning prae kuldseks. Lisa viilutatud tšillikaun, koriander, riivitud apelsinikoor ja porgand. Kuumuta, kuni porgand on poolpehme. Kui kipub panni külge jääma, lisa veidi vett või apelsinimahla. Lase veidi jahtuda ning sega juurde toorjuust. Maitsesta soola ja/või pipraga.
Rulli lehttainas õhemaks ja lõika ruutudeks, tõsta iga ruudu keskele täidist, suru servad kokku ning vajuta kahvliga kinni. Määri pealt munaga ning küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Chili con carne 

Avastasin imestusega, et mul ei olegi siin rubriiki ‘liha’. Mis on veider. Sest ma ise olen omnivoor ja üleüldse tunnen ka ainult kaht (peaaegu) taimetoitlast. Ju ma siis ei ole leidnud põhjust lihatoitudest kirjutada, aga oma osa on siin kahtlemata asjaolul, et liharoogade valmistamisega ei ole ma nõnda suur sinasõber kui magusa kraamiga. Mehhiko algupäraga chilli con carne puhul muidugi puudub igasugune võimalus millegi untsu minekuks. See on üks positiivne joon. Teine peitub tšillis – lööb seest soojaks :). Mida on hädasti vaja, kui jalad külmetavad ja nina tilkuma tükib. Tšillipipar on üldse mu jaoks üks tore tooraine. Ma olen ilmsesti Majasoku sugulane, koduse kartuli kujuga (või kuidas see täpselt oligi) nina mul küll ei ole, Muinas-Julle ja müstikused muinasmaailmast on aga ilmselgelt ainult aja küsimus :P.

Traditsiooniliselt kasutati chilli con carne‘s tšillipipart, küüslauku, sibulat, vürtsköömneid ja veisehakkliha, tomatid, oad ja paprika on hilisem lisandus, sealjuures näib eriti tuline vaidlus käivat just selle üle, kas ube tuleks lisada või mitte. Retsepte on praegu leida mitmesuguseid, väiksemate või suuremate erinevustega, mina kasutan siinset retsepti (kui nii üldse võib öelda, sest see on kindlasti üks toite, mille puhul ma aineid ei kaalu ega mõõda), mille algupära on mulle teadmata. Kasutada võib värsket tšillikauna või tšillipulbrit või mõlemaid, oleneb maitse-eelistustest. Oad peaksid olema punased, aga valged ajavad ka põhimõtteliselt asja ära. Ja järgmisel päeval ülessoojendatult maitseb sama hästi.

Chili con carne

400 g hakkliha
2 sl õli
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 tšillikauna
(1 tl tšillipulbrit)
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
2 purki punaseid konservube

Pruunista hakitud sibul ja hakkliha õlis. Lisa viilutatud tšillikaunad, purustatud küüslauk, tomatikonserv ja tükeldatud paprika. Hauta madalal kuumusel umbes 30 minutit (pikem hautamine teeb asja ainult paremaks), lisa oad ning kuumuta veel 10 minutit.

Sidrunikreemiga nektariinikook

Väikesed asjad teevad elu ilusaks.

Ise tehtud kreeka jogurt (Kreetalt saabunud esivanemad tõid jogurtit, mida sai juuretisena kasutada) metsmaasikatoormoosiga hommikusöögiks ja kopatäis koorega kohvi õndsa pooltunni jooksul. Õhtune koorekastmes pasta klaasikese valge veini ja heade sõpradega. Võimalus olla mõnikord sentimentaalne, panna maha oma asjalikkuse koorem, olla haavatav, kuulata ammust muusikat, mis vahel saab uue tähenduse. Töömees, keda ma ei tunne, aga kes ütleb mulle tere igal hommikul, kui temast möödun. Võimalus minna magama nii, et äratuskell ei ole helisema pandud. Teadmine, et lõpuks saab ikkagi kõik korda. Kellegi näol peegelduvad välja ütlemata mõtted, isegi siis, kui ma tean, et lõpuks loevad vaid teod. Kastanimunad mantlitaskus. Tihased akna taga. Siilid. Taasleitud võime leida pealtnäha tühistest asjadest see säde, mis naeratama paneb. Ja see, et mõnikord ei olegi vaja mitte midagi teha – piisab ainult sellest, et ma olen see, kes ma olen.

Sidrunikreemiga nektariinikook
(veidi mugandatud: “Maru maitsev maailm”)

Sidrunikreem:
2,5 dl piima
1 vanillikaun
60 g suhkrut
3 munakollast
2 spl maisitärklist
1 sidruni koor
20 g võid

500 g lehttainast
4 küpset nektariini
2 laimi koor ja mahl
2 spl fariinsuhkrut
(2 cl rummi)

Kuumuta piim koos pooleks lõigatud vanillikauna ja suhkruga keemiseni. Kaabi vanilliseemned piimasse ja eemalda kaun. Klopi munakollased maisitärklisega lahti. Lase piimal veidi jahtuda, vispelda hulka munakollased ja riivitud sidrunikoor ning kuumuta (madalal kuumusel või veevannis ja pidevalt segades), kuni segu pakseneb. Sega juurde või ning lase jahtuda.
Viiluta nektariinid, lisa laimimahl ja riivitud koor ning fariinsuhkur (mina ei suutnud Daiquiri kokteilist inspireerituna jätta lisamata sortsukest rummi), sega läbi ning jäta paariks tunniks maitsestuma.
Aseta lehttainas küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile (20×30 cm). Kata sidrunikreemiga, jättes servad vabaks. Lao peale nektariiniviilud. Küpseta 210-kraadises ahjus u 20 minutit. Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.