Kana-klimbisupp

Not a shred of evidence exists in favor of the idea that life is serious.
Brendan Gill

Lähen puhkan jalga natuke. Kui spontaansusele enam üldse ruumi ei jää, asjusse suhtumine ilmselgelt ebavajalikul määral tõsiseks muutub ja kaine mõistus kogu aeg nii pagana m õ i s t l i k on, siis näib olevat saabunud viimane aeg kõigest jõust vastassuunas jooksu panna.

Noja talv, noh, on teine ilus ja valge jah, aga minu meelest oleks ta võinud küll heaga kuu aega hiljem tulla. Ma ei räägi siin sellest, et ma ei suuda oma kappidest leida mitte ühtegi villast salli (mina, kes ma omast meelest koon igal aastal vähemalt 2 salli!) ega saabaste sooje sisetaldu, et toa soojaks saamiseks tuleb ahju toppida terve mõistuse vastaselt suur kogus puid, et ma loomulikult ei taibanud õigel ajal suvist klaasipesuvedelikku talvise vastu vahetada et cetera. Ma räägin sellest, et kogu seda kenadust jätkub meil nüüd ilmselt lahkesti kaeda nii järgmiseks pooleks aastaks :P. Sellepärast ma hakkasin ka karjuma suusahullude kodanike arutluste peale teemal, kas rajad on juba sisse lükatud. Püüdke olla, tõesti! 😀

Kana-klimbisupp on selles ilmas muidugi raudselt omal kohal. Soojendav, väidetavalt täiesti tõestatult gripivastase toimega ja nostalgiliselt lapsepõlvemaiguline.

Kana-klimbisupp
(allikas: lapsepõlv :))

1 kana
3 l vett
5-6 kartulit
2 porgandit
musta terapipart
juurpeterselli
soola

Klimbid:
2 muna
2 dl piima
4-5 dl jahu
soola

Pane kana külma veega keema. Riisu vaht, lisa pipar ja petersellijuur (minu ema lisab puljongile värvi andmiseks ka mõned pliidiraual pruunistatud porgandiseibid) ning keeda kana peaaegu pehmeks, seejärel lisa tükeldatud porgand, umbes 5 minuti pärast ka kartul. Samal ajal valmista klimbitainas – klopi munad soolaga lahti, lisa vaheldumisi piim ja jahu. Kui kana on pehme, tõsta see taldrikule. Kui kartulid on keema läinud, tõsta teelusikaga supi sisse paraja suurusega klimbid. Klimbid on valmis, kui nad tõusevad pinnale. Eralda kanaliha luudelt ja serveeri supi kõrvale või tükelda peenemaks ning tõsta puljongi sisse tagasi. Kontrolli maitset, vajadusel lisa soola või pipart. Serveerimisel puista peale peterselli.

Mango-vaarika juustukook

Täiesti tavaline päev.

Kell 6.45 lõikab telefoni äratus unenäo katki. I see trees of green and red roses too… Käsi sirutub ja vajutab telefoni kinni.

“Astu karussellilt maha,” ütleb süda tervituse asemel ja ta hääl kajab puuduva mõttemüra taustal valjuna.

Aga ka mõistus on juba ärkvel.

Päev edeneb, igasse e-kirja, igasse telefonikõnesse paned sa midagi endast, iga sisse-, läbi- ja möödaastuja saab natuke sinust kaasa. Õhtul koju jõudes jääd mitmeks minutiks autosse istuma, vaadates tuuleklaasilt alla nirisevat vihmavett ja kuulates, kuidas Berlevågi cool & crazy meeskoor laulab keskööpäikesest, ning keerad siis otsustava liigutusega süüte välja.

“Kas need asjad, millega sa täna tegelesid, tegid sind õnnelikuks?” küsib südame hääl enne uinumist. Kell ei näita veel kaugeltki südaööd.

“Ei teinud…”

“Miks sa siis ei teinud neid asju, mis sind õnnelikuks teeksid?”

“Sest ma olin liiga väsinud nende asjade tegemisest, mis ei tee õnnelikuks.”

“Astu siis karussellilt maha.”

Aga sa magad juba ega kuula enam… Et hommikul jälle otsast peale hakata. And I think to myself: what a wonderful world…

Mango-vaarika juustukook
(allikas: “Juustukoogid”)

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
80 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
400 g hapukoort
200 g suhkrut
400 g mangopüreed
200 g vaarikaid
5 muna
2 sl jahu

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa jahu, hapukoor, lahti klopitud munad, mangopüree (kui valmispüreed poest ei leia, kasuta mangokompotti ja püreeri see) ja vaarikad. Kalla segu põhjale ja küpseta 170-kraadises ahjus 1 tund ja 20 minutit. Kui täidis tundub veel väga vedel, kata fooliumiga ja küpseta veel 10 minutit.

Kohvi panna cotta vaarikakastmega

Küllap on paljudele endistele ja praegustele tudengitele tuttav see eksamieelne tunne, et üks päev jääb puudu. Oleks ü k s päev veel, vaat siis õpiks. (Mitte et enne seda ei oleks endale nädal aega igal õhtul korratud: homme hakkan õppima. Ja olles ennast niiviisi lubadusega maha rahustanud, võis magama jääda.). Kõik see kordus enam-vähem enne iga eksamit. Mina seda puudujäävat päeva öö arvelt korvata ei suutnud, kui päeval ei jõudnud, siis jäigi õppimata.

See üks päev on praegu ka konstantselt puudu. See puhkepäev niisiis. Kunagi mul oli üks, mäletan selgesti. Päev, kus ma ei pidanud mitte kuhugi minema ega mitte midagi tegema.

Pime on kah pidevalt. Mis pildistamise seisukohalt tähendab seda, et õhtuti ei pildistata mitte midagi ja sellest võib vabalt jääda mulje, et siin majas peale kookide muud ei sööda – kooki nimelt jääb tavaliselt nii palju alles, et hommikul pildistada, niimoodi käigu pealt, fotoaparaat ühes ja koogitaldrik teises käes ning hambahari põigiti suus. Ei ole toidublogija elu lihtne!

Aga spaghetti  carbonarat ei saa ju hommikuseks pildistamiseks valmis panna! Rääkimata sellest, et teda õhtulgi valmis teha ei saa :P. Sest ma läksin lõuna ajal välja eesmärgiga turult peekonit osta – ja kui lõuna läbi sai, olin ma käinud igal pool mujal, ainult mitte turul. Mis teha, minu vaimuerksus on praegu tavalisest tasemest umbes pool :S.

Aga pole hullu. Saame hakkama. Ilusaid asju, häid inimesi ja suurepärast muusikat on ümberringi palju ja see loebki.

Nojah, mis tal saab häda olla? Häda on see, et me sünnime siia ilma ja elame. Häda on ka see, et me läheme siit ära ja sureme. Häda, et oleme terved ja seetõttu peame sööma. Häda, et oleme haiged ja selle tõttu ei saa süüa. Nii või naa on palju häda siin ilmas. Noh, pole häda midagi.
(Dezső Kosztolányi “Barkochba”)

Kohvi panna cotta vaarikakastmega (neljale)
(mugandatud: “Kohviraamat)

2 dl vahukoort
0,75 dl kanget kohvi
45 g suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 tl konjakit
1 želatiinileht

Kaste:
200 g vaarikaid
1 sl suhkrut

Pane želatiinileht külma vette pehmenema. Kuumuta kastrulis vahustamata koor, kohv ja suhkur. Pigista želatiinileht kuivemaks ja sega kooresegusse. Lõpuks lisa vanillushkur ja konjak. Jaga segu vormidesse ja lase vähemalt 5 tundi (soovitatavalt üleöö) külmkapis tarduda.
Vaarikakastme jaoks püreeri vaarikad suhkuga, soovi korral võid seemnete eemaldamiseks kastme läbi sõela suruda. Tõsta vaarikakaste vormidesse tarretise peale.

Leiva-peedivorm

Kui jääb puudu aega,
homselt juurde laenan ja jälle tööd,
ma teen tööd, ma teen tööd.
(Dagö “Hiired tuules”)

1950ndatel aastatel üritati Hiinas Mao Zedongi eestvedamisel muude veidrate kampaaniate kõrval hoogtöö korras varblasi hävitada. Idee põhines asjaolul, et varblane ei suuda eriti kaua puhkamata õhus püsida ja nii sai ettevõtmise sisuks püssipaugutamine ning trummide ja gongide tagumine, et varblased hetkekski rahu ei saaks.

Just sellise Hiina varblase tunne mul praegu ongi. Kui ma pean veel paar piiiiizikest asja oma päevadesse ära mahutama ja kui mulle ei anta mitte sugugi aega pistikut aku laadimiseks kontakti torgata, siis ma kukun ühel hetkel surnult maha. Andke mulle mu hingetõmbeaeg ja ma võin põhimõtteliselt p e a a e g u taltsas püsida, muidu tõmban ennast kerra ja ajan kõik okkad püsti.

Olen okastega siil, looduskaitsealune ja magan täna siin!

Kui palju kohustusi võib inimene oma õlgadele võtta, enne kui ta murdub – selles on küsimus. Ja üleüldse – paljugi võiks öelda veel, aga ei ole see see koht ega see aeg. Mõnedest illusioonidest (jah, mul on neid, ikka veel) loobumine tuleks kah kahtlemata kasuks, aga elu ilma illusioonideta oleks ju lihtsalt kole igav ja värvivaene, pealegi on mõned illusioonid reaalsusest palju ilusamad ;).

See on tarvis ära õppida, kuidas oodata ainult head ja ilusat, aga mitte pettuda, kui seda ei tule.

Leiva-peedivorm (neljale)
(allikas: “Maru maitsev maailm)

8 viilu musta leiba
3 tl suhkrut
1 apelsini koor
250 g keedetud peeti
8 kuivatatud viigimarja
1 dl vahukoort
1 dl piima
1 muna
3 tl suhkrut

Lõika leib kuubikuteks ja rösti kuival pannil krõbedaks. Puista peale suhkur ja riivitud apelsinikoor ning kuumuta, kuni suhkur karamellistub. Lase jahtuda. Riivi peet jämeda riiviga ning lõika viigimarjad ribadeks (kui viigimarjad on väga sitked, võid neid enne vees leotada). Sega leivakuubikud, peet ja viigimarjaviilud ning jaga valitud vormidesse. Klopi muna suhkruga lahti, lisa vahukoor ja piim ning vala vormidesse. Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri hapu- või vahukoorega.

Rukki-šokolaadiküpsised

Perenaine.ee-s on šokolaadikuu, aga tegelikult polnudki see põhjuseks, miks ma šokolaadiküpsiseid tegema hakkasin. Põhjus oli retseptis, mis kandis nime šokolaadiküpsised, mida sa ei unusta ja äratas minus esmalt jälle kretiini (et mis nimi see selline on või nii… aga ma püüan ennast tagasi hoida :P) ja seejärel ka siiski soovi neid unustamatuid katsetada. Omapoolsete täiendustega, muidugimõista.

Sest teine, hiljuti ilmnenud kiiks ei kipu enam rahulduma olemasolevate retseptidega, vaid üritab ilmtingimata lisada just selle vajaka oleva nüansi. Nõnda oli ka selle retseptiga, teatavad lisandused, eelkõige rukkijahu näol hakkasid peas kohe kuju võtma ning kui poes jäid silma rukkikliid, sai ideekildudest tervik.

Neid küpsiseid võib pidada hiiglaslike kaeraküpsiste kaugeteks tumedaverelisteks sugulasteks, võib-olla pisut vähem õhulisteks, see-eest aga hullutavamalt lõhnavamaks. Ent ma kardan, et kõik, kes neid proovida said, on kole napisõnalised, seega jääb vist teada saamata, kas oli tegemist unustamatute küpsistega või mitte ;).

Ah soo – kes koera saba kergitab 😉 – peale roosade suhkrusüdamete on kõik neil piltidel olev mu enda tehtud.

Rukki-šokolaadiküpsised (~ 30 tk)
(mugandatud: Eesti Naine, 11/2010)

150 g võid
100 g pruuni suhkrut
90 g nisujahu
90 g rukkijahu
85 g rukkikliisid
150 g sarapuupähkleid
200 g tumedat šokolaadi
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
pisut soola
2 muna

Hõõru või suhkruga vahule. Sega nisu- ja rukkijahu, rukkikliid, küpsetuspulber, sool ja vanillisuhkur omavahel. Haki pähklid ja šokolaad jämedalt, soovi korral võid pähkleid enne ahjus või kuival pannil röstida. Lisa võivahule lahti klopitud muna ja ülejäänud ained ning sega kõik ühtlaseks tainaks.

Lase pool tundi külmas seista. Veereta tainast peopesas pallikesed ning suru need küpsetuspaberiga kaetud plaadile ketasteks, jättes vahele kerkimisruumi. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, enne kui pannilt eemaldad.