Seepi ei ole ja seepi ei tule

ehk lugu sellest, kuidas väikeettevõtlusega 1:0 tehti

Nagu paljud teavad, on/oli mu hobiks lisaks kokkamisele seepide valmistamine. Kahjuks selgus, et selle käigus oleme hakkama saanud tõsise seaduserikkumisega. Lootuses, et sellest kirjatükist on abi kõigil ettevõtlikel inimestel, avaldan loo ka siin blogis. Meie igatahes saime tüki maad targemaks.

Poolteist aastat tagasi hakkasime kolme inimese koostöös valmistama naturaalseid käsitööseepe ning juba poole aasta pärast oli selge, et huvi sellise toote vastu ei piirdu vaid lähemate sõprade ja sugulaste ringiga.

Ausate kodanikena pidasime iseenesestmõistetavaks, et enne toote turule toomist tuleks kindlaks teha ja täita asjaomased seadusega ette nähtud nõuded. Terviseameti (TA) vastavast osakonnast me kuigi palju abi ei saanud, kõigile pärimistele vastati lakooniliselt väljavõtetega seadustest, mida igati kirjaoskajate inimestena juba lugenud olime, ning linkidega 150-leheküljelistele eurodirektiividele, täpsustamata, millega täpselt peaksime sealt kursis olema. Samasuguseid viiteid seadustele ja EL määrustele on täis TA kodulehekülg. Nõudeid lahti seletama ega oma jutule inimkeelseid lauseid lisama ükski ametnik ei vaevunud.

Ilmselt muutus lõputu linkide saatmine igaühele eraldi ametnike jaoks siiski liiga tüütuks, sest 6. detsembrist alates ilutseb ameti kodulehel päris põhjalik (aga siiski ebatäpsusi sisaldav) info rubriigis “Kosmeetikatoote valmistajale”. Meile on teadmata, mis takistas ametit vastavat infot sinna panemast aasta tagasi või veel varem, kuid kogu selle teabe kättesaadavus oleks meid säästnud aja-, raha- ja närvikulust ning idealistlikest mõtetest.

Niisiis lähtusime omaenese tarkusest (või lollusest, nagu hiljem selgus) – teavitasime vastava vormi abil TA-d tootmisest, kujundasime märgistamise nõudeid silmas pidades pakendi, lasime TA laboris teostada mikrobioloogilised analüüsid (tõsi, esialgu mitte kõikidele sortidele, kuna iga sordi analüüsid maksavad 750 krooni) ja arvasime oma ääretus naiivsuses, et oleme ausalt ja korralikult käitunud.

Olgu, punkt “kosmeetikatoote terviseohutuse hinnang” jäi esialgu ebaselgeks, kuna arvasime, et laboratoorselt tõestatud mikrobioloogiline puhtus peaks olema ka terviseohutuse tõenduseks.

Suvel müüsime oma seepe laatadel, kliendid olid rahul, meie samuti ning kui oktoobris teatas TA järelvalveosakonna ametnik oma kontrollkäigust, olime üsna kindlad, et meil pole tarvis midagi karta. Ametnik näis telefonikõnes küll esimest korda kuulvat, et keegi oma koduköögis seepi teeb, kuid kinnitas et tootmisruumide kohta seadusandlust ei ole. Lähetasime ametnikule elektrooniliselt kogu nõutava dokumentatsiooni – laboratoorsete analüüside protokollid, toodete kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed koostised, valmistamismeetodi kirjelduse, tootemärgistuse näidised – ja olime kindlad, et kontroll kujuneb vormitäitmiseks.

Paraku mitte. Nädal hiljem oli ametnik üles leidnud kosmeetikatootmise hea tava standardi, mille kohaselt kosmeetikatootmine eramaja köögis on tõsine rikkumine, kuna ei ole tagatud toote mikrobioloogiline puhtus ja terviseohutus. Kui oleksime taibanud selle ülimalt salastatud standardi, millele ükski ametnik eelnevalt isegi mitte ei vihjanud, standardikeskusest osta, siis oleksime kohe teada saanud, et üritus seepi turustada on ette läbikukkumisele määratud, kui teil ei ole 20 m2 roostevabast terasest tööpinda, liitrite viisi desinfitseerimisvahendeid ja tõmbekappi.

Samuti saime pika pinnimise peale teada, et seda salapärast toote terviseohutuse hinnangut on Eestis õigus anda ühel inimesel ja temaga kontakti saamiseks tuleb pöörduda hoopistükkis Eesti Keemiatööstuse Liitu. Pöördusime. Saime teada, et terviseohutuse hinnangu saamine Soomes maksab 900–1600 eurot toote kohta, hiljem selgus siiski ka, et Eestist saab praktiliselt ilma, u 2000–5000 krooniga toote kohta (meil on 13 toodet, korrutustehte võib igaüks ise sooritada). Paraku osutus ka see imeodav teenus meie tootmismahu juures üle jõu käivaks.

Palusime nõuete täitmiseks ajapikendust 2011. aasta lõpuni, kuid TA-d see ei veennud. Nagu ka mitte lubadus kohandada köök ümber ainult seebi tootmiseks. Tootmine võivat toimuda ainult eluruumidest täielikult eraldatuna, kuna tooraine ja valmistoodangu liikumisel läbi teiste ruumide võib toimuda tehnoloogiline ristsaastumine, samuti pole selge, kuidas takistatakse teiste majaelanike pääs tootmisruumi.

Otsus: tootmine peatada, kuni nõuete täitmiseni, see tähendab terviseohutuse hinnangu saamiseni ning eraldi tootmisruumi sisustamiseni.

Ametnik sõnas, et tema peab seadusi järgima ja et seadused on kõigile ühesugused, ükskõik, kas tegemist on suur- või väiketootjatega. Üpris küünilisena mõjus tema väljaütlemine kontrollkülastuse lõppvaatuses: idee on teil muidu hea, aga tehke paberid korda ja täitke nõuded – olemata ise päris täpselt teadlik selle rahalisest küljest, püüdmatagi väiketootjate olukorda mõista, vähimatki ametkondlikku abi osutamata ja minimaalsetki paindlikkust rakendamata. Lisaks anti meile mõista, et 2013. aastast ei ole enam üldse mõtet mitte midagi toota, kuna siis jõustuma hakkav kosmeetikatoodete määrus kehtestab väiketootjatele niikuinii üle jõu käivad nõuded.

Jah, seaduse järgi vastutab toote terviseohutuse eest tootja, aga see ei ole põhjus, miks peab tootja kogu info kaudsel teel hankima, ametnikelt tangidega sõnu välja kiskuma ja püüdma tõlgendada eurodirektiive, mille kodanikele arusaadavaks tegemine peaks siiski olema ametnike ülesanne. Nii mõnestki kõnealusest dokumendist jäi mulje (mis võib loomulikult olla ekslik, kuna mina ei ole peast ametnik ega suutnud kõiki neid määrusi läbi lugeda, rääkimata aru saamisest), et see jätab siiski ka liikmesriikidele endale teatava otsustusvabaduse, aga muidugi pole mingit põhjust kahelda, et Eestis järgitakse kõiki selliseid direktiive rohkem kui täht-tähelt, jäigalt ja vastutulematult nagu siinsetel ametnikel kombeks. Parimate tavade kohaselt, mille sõnastas keegi raadiosaates esinenud Veterinaar- ja Toiduameti bürokraat, öeldes et nende ülesanne ei ole selgitada, vaid ettekirjutusi teha. Ja näib, et igaks juhuks ka kohelda tootjaid potentsiaalsete kurjategijatena, kes valmistavad oma tooteid antisanitaarsetes tingimustes, saastunud vett kasutades ja valmistootesse tuberkuloosibaktereid köhides.

Kahjuks ei osanud me ise selle peale tulla, et oma kodus seebi valmistamine on tõsine seaduserikkumine ja erakordselt suur oht kodanike tervisele, vaid arvasime, et valmistame unikaalset ja hingega käsitöötoodet ning puhast ja naturaalset alternatiivi sünteetilisi aineid sisaldavatele pesuvahenditele.

Masendava silmakirjalikkusena mõjub selle taustal jutt, kuivõrd lihtne on Eestis tegeleda ettevõtlusega. Nõudmised, mida väike- ja suurtootjatele sama mõõduga esitatakse, võivad suuremas osas isegi täidetavad olla, aga kui paneme roostevaba plekiga üle löödud ruumis püsti tootmisliini ja valame igaks juhuks kõik ka klooripõhise desinfitseerimisvahendiga üle, siis kuhu jääb looduslikkus ja kuhu käsitöö.

Niisiis, kallid Kameelia Seepide endised kliendid, võite olla rahulikud, teie tervise eest on hoolt kantud ning potentsiaalselt terviseohtlikud seebid teie vannitubadest ja saunadest eemal hoitud.

Ametnikud aga võivad rahuliku südamega oma tulemustasu vastu võtta. Häid jõule!

Advertisements

34 responses to “Seepi ei ole ja seepi ei tule

  1. Kahju, et nii läks… Veterinaar- ja Toiduameti suurepärastest töötavadest olen varemgi kuulnud 😦 Samas on nad aga ise sügavas eksituses, kui leiavad, et nende ülesanne ei ole selgitada, sest just selgitamiskohustus on haldusorgani üks tähtsamaid ülesandeid üldse. Võibolla on siit võimalik ka kuidagi mingi kaebus välja võluda selgitamiskohustuse täitmata jätmisest tulenevalt.

  2. Puhvis Kukk

    Eeeee, kuidas saab seep must olla? Voi ebapuhas?

  3. Seda on küll ääretult kurb kuulda. Äkki on veel mõni võimalus, hoian pöialt:).

  4. Kahju, et ettevõtlike inimeste ettevõtlus vett vedama läks või seebivahuga rentslisse jooksis. Mäletan lapsepõlvest vanaema keedetud seepe. Kõik valmisid ju köögis- kus siis veel. Pesime veel aastaid peale vanaema lahkumist siit ilmast nende seepidega (ennast ja pesu) ja uskumatu, kui hästi need veel pesid. Ei tekkinud nahaprobleeme ega midagi. Meil minnakse nende dirktiividega ikka aeg-ajalt narrilt lolliks.:(

  5. Kahju, väga kahju on selliseid asju lugeda.

  6. Puhvis Kukk – tuleb välja, et vabalt saab, must, saastunud, mis iganes, ühesõnaga terviseohtlik.

  7. kuidas saab järelvalveasutus kohustada ostma ja rakendama STANDARDIT??? standard ei ole õigusakt. millises seadusaktis selline kohustus kirjas on?

  8. Ega ostma ei kohustatagi, kohustatakse rakendama,kirjas on see rahvatervise seaduses.

  9. Käisime just sel suvel Saaremaal GoodKaarmas seebitegu vaatamas. Seal tehakse seda samuti kodustes tingimustes, mingeid roostevabast terasest pindu silma ei hakanud. Ometi on neil ettevõte ammu käima lükatud ja enamus toodangust imporditakse välismaale. Võib-olla tasuks neilt kogemusi küsida?

  10. Soovitan jätkata “suveniiride” tootmisega!
    Müüa ei tohi aga laatadel tutvustada ikka tohib ja suveniiri nime all turustamisel ei tohiks ka midagi vastu olla.

    Keegid olid lehmapiima suveniirina müünud. Ohutuse risk jääb siis tarbija kanda. Ja on ka siuke asi nagu usaldus.

    Ja Indias tehakse seepi lehma ka…st. khm. Hügieen ja ohutus on suhteline mõiste. Peab paikka ütlus, et “Sita kätte pole keegi ära surnud. Kes on ära surnud, pole õiget sitta saanud.”

  11. Heiko – justnimelt, minu vanaisa versioon sellest ütlusest oli: solgisurma pole veel keegi surnud ja kui on, siis pole õige solk olnud.
    See suveniirimõte on meilgi juba peast läbi käinud, aga ilmselt on ainult aja küsimus, mil seegi siiani kahe silma vahele jäänud valdkond kenasti ära reguleeritud saab ja mõni järgmine ametkond oma ettekirjutustega peale lendab.

  12. Indigoaalane

    Ma arvan samuti nagu Merle, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Võta jõuluaeg lugemiseks ja loe need määrused veel kord läbi. Eesti keeles on piisavalt sünonüüme…
    Raha osas uuri EAS ja PRIA lehti, ei usu, et Sa ei leia sobivat toetusmeedet.
    Jõudu!

  13. Indigoaalane – jõuluaega nende määruste lugemiseks raisata oleks sulaselge rumalus, sellega ei saavuta muud, kui et pea lõhkeb varem või hiljem.
    Ma ei kahtle, et sobiva toetusmeetme leidmine on võimalik, aga küsimus ei ole tegelikult selles.

  14. Rahvatervise määrus ei kohusta standardit jälgima. Ma olen küll rohkem toiduga kokku puutunud, kuid kas saab olla kosmeetika tootmiseks olla karmimad reeglid kui toidu tootmisel. Kohe väga huvitav teema…

  15. Meile jäi kah mulje, et kosmeetika tootmise nõuded on karmimad kui toidu puhul. Eraköögis valmistatud toidu müümiseks on (vähemalt teoreetiliselt) võimalik luba saada (kuigi kõnealuse järelvalveametnikuga tuli teema jutuks ja tema meelest peaks sellise asja kiiremas korras ära keelama), aga kosmeetika puhul nähtavasti mitte.

  16. OH, kui kurb.
    Ja tõesti, suveniirina müümine ei ole ju lahendus jaburale süsteemile.

  17. Ma soovitaks ka teiste seebikeetjate käest uurida, kuidas nemad on asjad vormistanud, et ikka seepe saaks müüa. Eesti laadad pidid ju koduseepe täis olema, mingi nipp peab ju olema, kuidas teised oma asjad on korraldanud.

  18. Laatadel müümine ei ole pidev kauba müümine ja seetõttu võib seda teha. Mulle öeldi seda vet-ametist,kui suvel mõnele kohalikule ei meeldinud et küpsiseid müüsin (liiga hästi läksid mõne arvates rahvale peale)ilma luba omamata. Eks see kehtib kõige määritava, söödava, vahutava jne toote kohta, mis inimest otseselt puudutab!!!
    Aga meil on need asjad ikka paigast ära küll, täiesti masendav kohe. Aga meile jääb teadmine, et meie maksame neile TOREDATELE ja ABIVALMITELE ametnikele palka ja tunneme sellest suurt rõõmu ja rahulolu!!!
    Ilusat jõuluaja jätku ja loodan, et varsti tuleb see aeg kui asjad muutuma hakkavad või siis tõesti panevad kõik vähegi ettevõtlikumad inimesed siit riigist minema!

  19. Nendest “abivalmis” ametnikest – nii mõnelgi küülikukasvatajal on kogemused, et mõni ametnik on “abivalmim” kui teine ehk kõik on suhtumise küsimus ja juhus kellega satud suhtlema on määrava tähtsusega äri alustamisel.
    Aga tõeliselt kahju on küll kui nii ettevõtlust nullitakse.

  20. Jagan nüüd omi kogemusi samas valdkonnas.Pöördusin heauskselt ja korraliku riigi alamana 2009 a.jaanuaris TA poole sama küsimusega.Vastus tuli lakooniline, et kõik vajaliku leiate allajärgnevatest manustest. Kaks 200 lk. manust olid inglise keelsed.Olin nii shokis,et ei suutnud kohe isegi nõuda ametnikelt keele seaduse täitmist.Kui ametnik on ebapädev selgitama sellist küsimust siis kuidas ta saab eeldada,et meie peaksime sealt midagi välja lugema ja aru saama.Õppisin aasta Saksamaal ja seal on äärmiselt suur toetus just nimelt kodus ettevõtlust alustavatele ja öko tooteid valmistavatele naistele. Lühiülevaade toimuvast. Asjast huvitatud naine pöördub ametniku poole sooviga alustada näiteks seepide valmistamisega koduses köögis. Ametnik tuleb kohale vaatab üle köögi,räägib nõuetest,annab soovitusi,selgitab mis on kohustuslik täita, mida saab kohandada.Siis konsulteerib ettevõtlus ametnikuga jne. See ongi ametniku ülesanne kelle palk tuleb maksumaksja taskust.See et meil asjad nii ei toimi on ka meie endi süü,sest me lepime vaikselt sellise üleoleva suhtumisega.Keegi ju teemat kõvahäälselt üles ei võta. Rääkisin sellest loost ka oma saksa turunduse õppejõule,kes vaatas mind nagu mingit ilmutist ja küsis:kas sa ikka kaebuse tegid selle ametniku käitumise kohta.No mis mul öelda,loomulikult ei teinud.Eesti ju.
    Seepe teen ikkagi oma kodu köögis ja jagan sõbrannadele väikese tasu eest.Aru ma ei saa kuidas saavad kodus olla nii antisanitaarsed tingimused et kodus valmistatud seep kahjulik on.Seepi tehakse ju seebikivist! Kui üldse keegi ohus on siis oma pere liikmed, mitte aga seebi kasutajad.Need meie ametnikud ei on äärmiselt harimatud, piiratud ning kulutavad riigi raha ainult mõttetutele täiendustele mis mingit kasu ei oma ning on suutmatud kohandama soovitusi ja nõudeid kohaliku maaga.Kuna nad ise ei ole ettevõtlikud inimesed vaid orjameelsed seaduse täitjad,kes hirmunult rida realt seadust loevad ei ole mõtet ka rääkida ettevõtluse toetamisest. Saksamaal tehakse väga olulist vahet suur ja väike tootja vahel.Ka suurel restoranil on rangemad nõuded kui väikesel külakohvikul mida oma pere peab.Nõuded on seotud tarbija arvukusega.Külakohvikut külastab päevas võib-olla 20 inimest aga restoranis 20 in.poole tunni jooksul.Prioriteet nr.1 on tegevuse toetamine.See on ju riigile odavam kui abirahasid maksta.
    Ei usu et ka teiste tootjatega mingit normaalset infovahetust võiks toimida,sest eestlane on kade,omaette nokitseja ja kardab meeletult konkurentsi.Aga kuidagi peab olema võimalik neid siiski suuremas mahus ja seaduslikult toota,sest Nurmeseep,Joik ja veel mõned on ju turul päris edukad.Tuleb meelde aastate tagune probleem eesti turismi edendamisega kus taheti turistidele pakkuda suitsusauna teenust aga TA ei lubanud kuna polnud kraanikaussi,Wc ja oli suitsune!!!!!!!!
    Jõudu sellegipoolest ja loodan et eestlased hakkavad ka rohkem ja valjuhäälsemalt oma õiguste eest seisma ja ametinike juhmusele tähelepanu pöörama.
    Edukat uut aastat!

  21. Aitäh sisuka kommentaari eest, Ewy. Kõike head uuel aastal!

  22. Olen ka ametnik (kuigi teises valdkonnas) ja kurb on lugeda seda teemat ja kommentaare. Kindlasti ei meeldiks mulle üldistamine, et kõik ametnikud ongi sellised. Sageli ongi ametnikud seotud igasuguste seaduste, määruste ja juhenditega, mida tuleb järgida. Ja alati ei olda ka kõige pädevamad või ei hallata kogu infot, kuna infot ja reegleid on ka ametnike jaoks liiga palju, kuid nende sisu ja rakendamise osas ametnikke praktiliselt ei koolitatagi. Ilmselt siis igaüks leiutab ise jalgratast ja on igaks juhuks pisut rangem, et ka ise reeglitega pahuksisse ei läheks. Eks ametniku elu ongi selline, et reeglitesse ei saa väga loominguliselt suhtuda, eriti, kui sa loed ka ise neid reegleid vaid paberilt, kuid keegi sulle nende mõtet ja rakendamise ulatust selgitanud ei ole. Seadusi ja reegleid teevad ju sageli ministeeriumid, rakendama peavad neid aga allasutuste väikesed ametnikud. Aga olen nõus, et rahvas peaks häält tõstma teemal millist riiki, milliseid ametnikke (pädevamaid, abivalmimaid) ja milliseid reegleid me tahame. Samuti, millist kaupa ja kust me soovime osta ning milliseid riske me oleme valmis sellega oma tervisele võtma. Väljendama seda, et usaldame koduköögis keedetud seepi (või muid kodus valmistatud tooteid), hoolimata sellest, et need ei ole laborites korduvalt kontrollitud. Ilmselt oleme eestlastena tõesti liiga leplikud nende karmide “euronõuete” osas, mis mujal Euroopas ei tundu sugugi nii ranged olevat. Usun, et kui rahvas nõuaks häälekamalt koduköögis küpsetatud kooke või samas keedetud seepe, siis me need ka saaksime. Kui see seebilugu välja jätta, siis on ju viimasel ajal näha, et lubatakse ikka küll kodus kohvikut pidada või miskit müügiks küpsetada. Ei nõua keegi selleks mitut kraanikaussi, kuigi veel mõni aeg tagasi arvati, et teisiti pole võimalik. Arvan, et tasub seda asja edasi uurida, võimalusel mõne teise ametnikuga rääkida ja vajadusel ka oma häält kõrgemal levitada. Seebivalmistajaid on ju päris palju, nii et mul on küll küsimus, et kuidas ühed võivad, aga teised mitte. Või ei ole nemad veel ametnike kontrolli alla sattunud? Kindlasti ära löö käega ja uuri veel võimalusi. Soovin sulle edu 🙂

  23. M.S loomulikult ei ole asi konkreetses ametnikus, ma mõistan, et ametnik on sageli viimane lüli ahelas ja tal paratamatult puudub igasugune võimalus süsteemi muutmiseks, muutused peavad algama kõrgemalt.
    Mis puutub sellesse, et ühed võivad ja teised mitte, siis ma olen üsna kindel, et kõigi juurde ei ole ametnikud veel jõudnud ja nende juurde, kes olid piisavalt targad, et jätta oma tegevusest ametlikult üldse teatamata (neid on ka omajagu), ei jõuta ilmselt niipea.

  24. Kristiina

    Oi, ma veetsin just kokku kolm tundi telefoni otsas, rääkides TA ja Keemiatööstuse Liidu inimestega. Uurin hetkel minagi võimalust käsitööseepe turule tuua. See on ikka meeletu bürokraatia ning nagu EKList üks abivalmis meesterahvas seletas, vajab sellest läbimurdmine suurt hulka meelekindlust, sest ELi kosmeetikadirektiiv soosib eelkõige suurtootjaid. Seepärast ka see 20 ruudune roostevaba tööpind, tõmbekapp ja kõik muu, mis esialgses postituses nimetatud standardis kirjas. Minu jaoks on kõige absurdsem kogu selle asja juures aga see, et see standard pole avalikult kättesaadav. Kui TA selle täitmist nõuab, siis peaks, vähemalt minu loogika kohaselt, see ka avalikult kättesaadav olema. Niiviisi paariteistkümne euro eest müües jääb mulje odavast rahateenimisviisist. Muidugi, summa pole suur, aga asi on suuresti põhimõttes.
    Tagasi teemasse. Keegi väitis kommentaarides, et Joik ja GoodKaarma saavad kuidagi asjad aetud. Noh, niipalju kui mina tean, on ka GoodKaarma TAga päris palju jagelenud.
    Igatahes, mina kavatsen sellest bürokraatiast läbi närida, võtku mistahes ressurssi ja kuipalju magamata öid. Kindlasti olen valmis oma kogemusi ka käesoleva blogi pidajatega jagama.:)

  25. Tubli on, Kristiina! Jätka samas vaimus!
    Selle standardi kättesaadavuse kohta peaks kibestunult ütlema, et saab tõmmata täieliku paralleeli olukorraga, kus riiki huvitab kodanik seni, kuni ta makse maksab ja oma kohustusi täidab. Kui aga juhtub mingi äpardus, on uppuja päästmine tema enda asi. Käesoleval juhtumil on ainult ametnikel õigus nõuda kõikide ettekirjutuste täitmist, kust aga neid teada ja kätte saab, seda vaadake ise.

  26. Jõudu sulle, Kristiina! Hea meelega tahaksime edaspidi su edusammudest teada. Ega me ka päriselt püssi põõsasse ei viska, aga praegu on järelemõtlemishetk.

  27. Kristiina, olen samuti teemast huvitatud. Kas Teiega saaks kuidagi otse ühendust võtta?

  28. Kristiina

    Minuga saab ühendust meilitsi: chapake@gmail.com

  29. Issver kui jaburaks see asi ära ikka kisub. Nimelt ka mind puudutab see valdkond.
    Nagu eest poolt kommentaarist võisime lugeda, on Saksamaal selline asi võimalik. Ka Inglismaal on see valdkond laialt levinud ja väikseid tegijaid päris palju. Tõesti kurb, et Eestis väikeettevõtlust pärsitakse, kuigi töötute arvust rääkides rõhutatakse küll, et inimesed võikisd alustada oma äriga. Ja leiad siis valdkonna, mis on huvitav ja millega tõesti tahaks tegeleda, siis on terve rida ettekirjutusi jms, mis takistavad oma asju ajamast.
    Kõik need direktiivid, mis antud teema kohta kehtivad, on just nimelt ettekirjutused/soovitused, mitte seadused.
    Standardi kohta aga nii palju, et seal ei ole otseselt mitte midagi ette antud, et kui suur ruum, palju tööpinda jms olema peab. Seal on vaid selline suunav jutt, aga kindlaid asju ette kirjutatud ei ole.
    Ja see teema, et ametnik ei oska ühelegi küsimusele vastata ja kogus vastus sisaldav vaid linke, on vägagi tuttav teema. Milleks need ametnikud on? Kas tõesti selleks, et copy-paste kirju saata, ilma et sisuliselt ühelegi küsimusele vastata oskaks? Ka mina ei ole veel alla andnud. Olen äraootaval seisukohal ja vaatan, mis saab edasi.

  30. Pingback: Miks väikeettevõtjale kaikaid kodaratesse loobitakse? « Tigu tegemised

  31. Kristiina

    Väike ülevaade minu senistest kogemustest, valdavalt TAga: http://kehatooted.blogspot.com/

  32. Olen minagi antud teemaga hästi kursis. Teeb ikka kurvaks ja samas vihaseks küll see Eesti ametnike suhtumine- just TA omade. Kuna Terviseametist ei ole vastuseid saanud, olen kulutanud meeletult aega lugedes erinevat ingliskeelset materjali ning lugenud/tõlkinud seadusi ja direktiive. Erinevat ja vastukäivat infot on nii palju, et pea tahab lõhkeda. Sellises olukorras tundubki, et Eesti riigis on ettevõtlik inimene omapäi- ametnikelt vastuseid ei saa, aga kui midagi valesti teed, siis karistada meeldib neile küll.
    Mul oleks väga hea kui leiaksin Tallinnast endale mõttekaaslase(d), kellega saaks antud teemadel kohvi- ja koogilaua taga arutleda. katlin96@hotmail.com

  33. Pingback: Riigiasutustest väikeettevõtja silme läbi « Jume Organica

  34. Mina käisin üleeelmisel suvel aga Saaremaal ekskursioonil, kus meile näidati ühe positiivse eeskujuna väikeettevõtlusest üht talu, kes oma koduköögis seepi valmistab ja seda üle maailma turustab. Nende äridee üheks osaks oli mitte ainult seebi koduköögis keetmine vaid ka pealtvaatajate lubamine protsessi juurde. Kuidas neil antud direktiividega probleeme ei ole, võiksid nende endi käest küsida: http://goodkaarma.net/shop/index.php/et/meist

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s