Kõrsikutiramisu

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. (Karl Ristikivi)

Aga võib-olla ei olegi peale silmaga nähtava mitte midagi? Ent siis poleks paraku ka kuigi palju lootust.

Kas vaadata silmade või südamega, selles on küsimus. Ma usun, et enamik meist sünnib siia ilma võimega näha käega katsutava ja meetriga mõõdetava taha (mõned nimetavad seda küll kujutlusvõimeks). Paljud säilitavad selle oskuse alatiseks. Sama paljud tahaksid südamega näha, aga mälestus kunagi läbi elatud valust ei lase seda enam teha. Kes meist siis poleks endale nii mõnigi kord kinnitanud: ma ei usalda enam kedagi või ma ei armu enam kunagi.

Õnneks meelitab elu meid ühel hetkel ikkagi urust välja. Me üritame sinna tagasi pugeda loomulikult, pomisedes Bilbo Bagginsi kombel, et meil ei ole mingeid seiklusi tarvis, head päeva! Kuid enne kui ise arugi saame, oleme poolkogemata kombel Gandalfi teed jooma kutsunud ja sattunud mingisse vastikusse, tülikasse ja ebamugavasse seiklusesse, mis ei lase meid õigeks ajaks lõunalegi.

Aegamisi unustame oma raudrüü nurka seisma. Küllap me teame, et järgmised lõksud on juba valmis sepistatud ja üles seatud ning ootavad meie sisse langemist. Varem või hiljem juhtub see niikuinii ning petliku loomuga džinn, kelle heauskselt pudelist päästsime, kaob kahjurõõmsalt itsitades nelja tuule poole, olles lubatud kolmest soovist täitnud ainult ühe.

Kuid oleks see siis põhjus oma urgu jääda?

Näha ainult nähtavat. Mõelda kergendusega, et sõnad tähendavad täpselt seda, mida nad tähendavad. Tunda mõnikord tabamatut igatsust millegi suurema järele. Vaadata “Madama Butterfly” Chio-Chio-sani päevast päeva Pinkertoni ootamas, uskumas ja lootmas, kogu oma olemuse, iga ihurakuga, hingepõhjani, kõige kiuste. Lugeda Ibseni Solveigist, kes läks Peer Gynti oodates halliks. Ja öelda endale, et see on liialdus, mida kannatab vaadata ooperilaval ja lugeda raamatust, kuid mida päriselus tuleks vahekorras 1:8 reaalsusega lahjendada, et mitte mürgistust saada.

Jah? Ei? Võib-olla?

Mõlemal moel on oma pahupool. Südamega vaadates on valusam. Aga värvid jällegi erksamad. Sõnad tähendavad rohkem. Ja sisaliku tee kivil jätab jälje.

Kõrsikutiramisu (neljale)
(allikas: Oma Maitse, jaanuar 2011)

250 g kõrsikuid
2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
1 tl vanillishkrut
200 g kohupiima
2 sl sidrunimahla
4 sl rummi või likööri Vana Tallinn
3 dl kanget kohvi

peale puistamiseks kakaod

Sega kohupiim, suhkur ja vanillisuhkur, sidrunimahl ning 2 sl rummi. Lisa vahustatud koor. Sega ülejäänud rumm kohviga. Murra kõrsikud kolmeks ja pane 30 sekundiks kohvi sisse. Lao kiht kõrsikuid taldrikule ning kata kohupiimakreemiga. Tee veel kaks kihti. Samamoodi valmista ülejäänud portsjonid. Pane paariks tunniks külmkappi maitsestuma. Serveerimisel sõelu peale kakaod.

Advertisements

3 responses to “Kõrsikutiramisu

  1. Vaatasin ka seda retsepti Oma maitses, väga isuäratav näeb välja ja plaanis ka endal seda proovida. Kuidas maitses?

  2. Maitses hästi, nagu tiramisulised ikka. Aga ega kõrsikutel muidugi Savoiardi küpsiste õhulisust ei ole, tulemus jääb nätskem.

  3. Pingback: Pohla-hurmaakook | Toidutegu

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s