Kõrvitsapüreesupp

See postitus pidi rääkima kiirustamisest. Sellest, et ma olen väsinud kiirustamast. Väsinud Lewis Carrolli peeglitagusest maast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest väest ning et kuhugi jõuda, veel kaks korda kiiremini. Et ma olen üldse mitmetest asjadest lootusetult väsinud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Mina poolikult teha ei oska, aga täie jõuga tegemiseks ei ole mul enam ei jõudu, lootust ega tahtmist ning see tekitab minus ületamatu konflikti. See selleks.

Ja kiirustamisest see lugu põhimõtteliselt räägibki. Aga mitte päris nõnda, nagu ma plaanisin.

Neljapäeva õhtul asusin cannelé’sid küpsetama, et neid heale töökaaslasele sünnipäeva puhul viia. Taina tegin juba eelmisel õhtul valmis ja esimene vormitäis tuli ahjust praktiliselt täiuslikuna. Teine samamoodi. Tõstsin vormi restiga pliidi peale, nagu tavaliselt, et nii 10 minuti pärast cannelé’d välja võtta. Aga millal mina siis olen 10 minutit niisama istuda suutnud. See tundus nimelt täiesti piisav aeg, et arvuti taga üks töö lõpetada. Läks muidugi kauem. Ja kui siis suitsuandur äkki karjuma hakkas, võis põhimõtteliselt ohtu juba ka h a i s t a.

Vaatepilt, mis köögis avanes, oli üpris õudne – läbi paksu suitsu paistis laetuli kui seasilm ja silikoonvorm pliidi peal mitte ainult et põles lahtise leegiga, vaid suurem osa oli juba põlenud. Sest üks keeduala pliidil oli sisse lülitatud, ilma et ma seda märganud oleks.

Ma ei kaotanud pead, vaid toimetasin põlevad vormijäänused külmavereliselt kraanikaussi, avasin aknad, vaigistasin selleks ajaks juba kolm karjuvat suitsuandurit, tegin närvide rahustuseks 50 g konjakit ja asusin peenikese tuhana kõigile rohkem või vähem horisontaalsetele pindadele (kujutate ette, kui palju neid köögis on!) ladestunud cannelé-vormi kokku koristama. Ega ma lõpuks oma plaanist ka ei loobunud, ülejäänud tainas sai mini-cannelévormis ikkagi valmistooteks realiseeritud. Isegi mitte tervet ööd ei kulunud selleks kõigeks, juba õige varsti peale kella ühte sain voodisse.

Lõpp hea, kõik hea.

Tegin sellest juhtumist enda jaoks vähemalt neli järeldust. Mis nendest kõige olulisem – sootumaks on tarvis lõpetada kümne asjaga korraga tegelemine, sellest sünnib kahju nii tervisele kui varale. Mitte et seda mulle varem mõista poleks antud. Aga nii jõulist märguannet ei saa tähele panemata jätta.

Kõrvitsapüreesupp
(allikas: “Oma Maitse retseptiraamat”)

2 sl õli
2 kartulit
600 g kõrvitsat
1 porgand
1 sibul
6 dl kana- või köögiviljapuljongit
poole sidruni mahl
0,75 dl kõrvitsaseemneõli
riivitud muskaatpähklit
musta pipart

Serveerimiseks:
kõrvitsaseemneõli
röstitud kõrvitsaseemneid

Kuumuta kastrulis õli ja prae tükeldatud kartulit, porgandit, sibulat ning kõrvitsat 5 minutit. Lisa kuum puljong, kata pott kaanega ja keeda köögiviljad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli ning püreesta. Maitsesta muskaadi ja musta pipraga. Serveerimisel nirista supile kõrvitsaseemneõli ja raputa peale kuival pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid.