Monthly Archives: veebruar 2011

Tort isamaale 2011

Sinine ja must ja valge

Juba mitmendat aastat toimub Nami-nami isamaaliste tortide võistlus. Antagu mulle andeks, et ma nii alustan – mis meelel, see keelel, – aga sel aastal oleks äärepealt osalemata jäänud. Sest ma olen liiga kaua aega iseenda, oluliste inimeste ja tervise arvelt võlgu võtnud ning nüüd tuleb kogu see krediit intressidega tagasi maksta. Inventuuri käigus muutus ilmselgeks, et mõnest asjast enam asja ei saagi ja ei jää muud üle, kui killud prügikasti visata ja eluga edasi minna. Nõnda et isamaalise tordiga tegelemine tundus ausalt öeldes mõnevõrra naeruväärsena. Õnneks või kahjuks on inimesi, kes pidasid vajalikuks mind tagant torkida ;). Olgu nad siinkohal tänatud! Ja eriti olgu tänatud Lena, kes oskab õigel hetkel õigeid küsimusi esitada 🙂 – enne idee ilmale tulekut hakkasin ma rääkima kaheksakandadest, sest ühtegi muud vähegi konstruktiivset mõttepoega mu peas ei liikunud. Lena küsis, kas tort tuleb kindakujuline ja seepeale läks pirn põlema – tõepoolest, miks ta e i võiks kindakujuline olla. Tänatud olgu ka Thredahlia, idee eest värvida martsipani söetablettidega ja Aniitram, kes saavutas sinise värvi jahvatatud rukkililledega. Martsipani “kudumise” õpetuse leiab siit. Muster on inspireeritud raamatust “Eesti kindakirjad”. Ning kui parajasti pole vabariigi aastapäev, siis võib torti loomulikult teha ilma võikreemi ja martsipanikatteta :).

Seega – lõpp hea, kõik hea. Martsipani nikerdades kuulasin Gruusia poppi ja umbes 17 korda Tõnu Kõrvitsa kitarrikontserti ning tundsin üle pika aja seda ebamäärast positiivsustunnet, et ehk läheb kõik lõpuks ikkagi hästi.

Karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”

Põhi:
250 g tumedat rukkileiba
50 g suhkrut

Täidis:
2 dl vahukoort
250 g kohupiima
100 g mustikaid
75 g suhkrut
5 želatiinilehte

Kate:
400 g martsipani
50 g võid
90 g tuhksuhkrut
1 sl konjakit

Riivi leib, sega suhkruga ja karamellista kuival pannil. Lase jahtuda, vala neljakandilisse lahtikäivasse koogivormi ning suru ühtlaseks põhjaks. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa (külmutatud) mustikad ning eelnevalt külmas vees paisutatud ja tilga kuuma veega lahustatud želatiinilehed. Lisa vahustatud koor, sega ühtlaseks ning vala vormi leivapõhjale. Lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Katte jaoks jäta 200 g martsipani värvimata, 150 g tooni uhmris peenestatud söetablettidega mustaks ja 50 g jahvatatud rukkililledega siniseks, võikreemiks vahusta pehme või tuhksuhkruga, maitsesta sortsu konjakiga ja vahusta uuesti ühtlaseks. Lõika koogist kindakuju, aseta serveerimisalusele, kata õhukese kihi võikreemiga. Vormi martsipanist mustri järgi kate ja tõsta koogile. Järelejäänud martsipanist vormi lõngakerad.

Pähkli-puuvilja plaadikook

Kunagi olin ma Muhv. Ei, furgooni mul ei olnud, muhvi tegelikult ka mitte ja isegi iseendale nõudmiseni kirju ma ei kirjutanud. Ma kirjutasin luuletusi, muidugi kirjutasin ma neid, näidake mulle eesti filoloogi, kes ei ole kunagi ühtegi luuletust kirjutanud. Õnneks jätkus mul piisavalt taipu õigel ajal järele jätta :P.

Toona olid ka Sammalhabe, kes armastas loodust, ja Kingpool, kes defineeris ennast egoistina. Kraesid oli erineval ajal isegi mitu. Neist üks on tänaseks umbes kaks meetrit pikk ja väljanägemiselt nende isikute hulgas, kes pimedal tänaval kohtudes erilist kindlustunnet ei ärata. Täna leidsin ma oma lauasahtlist postkaardi, kuhu oli kirjutatud: õnne ja armastust, palju armastust kõige kallimale Muhvile. Nukker hetk, sest kogu sellest seltskonnast on peale minu jäänud vaid Sammalhabe…

Veel teinegi kaart jäi pihku. Võib-olla kõige ilusamate sõnadega, mis mulle kunagi kirjutatud – Sinu silmade vaikuse värvi on võti, millest piisab, et avada maailm – aga need olidki ainult ilusad sõnad, ehkki tol hetkel ilmselt tõsiselt mõeldud. Kui sõnal ei ole tegu toeks, ta orvuna sureb ja enam ei loe… Võib-olla too oligi aeg, mil ma hakkasin tegusid olulisemaks pidama…

Mis pagana mõtted mu peas liiguvad, ei oska ma ka ise enam öelda.

Pähkli-puuvilja plaadikook
(veidi mugandatud: “Kuldne šokolaadiraamat”)

50 g nisujahu
200 g valget šokolaadi
50 g võid
125 g mett
125 g aprikoosimarmelaadi
100 g mandleid
150 g kreeka pähkleid
100 g kuivatatud aprikoose
150 g kookoshelbeid
100 g rosinaid

Sulata valge šokolaad ja või veevannil. Teises nõus kuumuta tasasel tulel mett ja aprikoosimarmelaadi, kuni need muutuvad voolavaks. Sega jahu, kookoshelbed, rosinad, jämedalt hakitud mandlid, pähklid ja aprikoosid, vala peale šokolaadi-võisegu ning mesi ja marmelaad, sega hoolikalt segamini. Tõsta tainas võitatud 20×30 cm koogivormi, silu pealt tasaseks (kuna mass on üsna kleepuv, siis kõige paremini õnnestub see märja käega) ja küpseta 170-kraadises ahjus 35-40 minutit. Lase jahtuda ning lõika terava noaga ruutudeks.

Karjala pliinid

Vähemalt on nüüd see lõppematuna paistnud jaanuarikuu läbi. See oli üks rist ja viletsus. Võitlus enda eest ja enda vastu. Püüd aeglaselt kiirustada lõppes sellega, et mul hakkas paha kõikidest nendest meetmetest, mis pidid idee poolest mu enesetunnet parandama. Ma jooksin omal ajal küll justnimelt sprinti, aga üks mõistlik inimene annab endale ikka aru, et maratoni ei saa sprinditempos läbida (kui nüüd tingimata peab sporditerminites väljenduma).

Hea meel on selle pärast, et uuendasin suhteid vana armastuse – kõhutantsuga (idamaine tants on muidugi korrektsem termin). Ma naudin iga viimset kui sekundit sellest ajast, mil mu peas pole mitte ühtegi ülearust mõtet.

Katse parandada olemist naiseliku edevuse rahuldamise teel kukkus haletsusväärselt läbi, kuna siinsetes pesupoodides ei müüa põhimõtteliselt midagi, mis kvalifitseeruks tuju tõstvaks või üleüldse pesuks, ja nõnda olin ma sunnitud leppima kõigest paari sukkadega. Ma olen ikka tõesti häirivalt mõistlikuks muutunud või mis? Või lihtsalt aru saanud, et see ei lahenda ainsamatki probleemi.

Igasuguseid kasutamata võimalusi on muidugi veel üksjagu. Järgmisena lähen ostan endale laste värviraamatu ja värvipliiatsid (teate, kui lahedaid värvipliiatseid tänapäeval müüakse? Minu lapsepõlves selliseid ei olnud :(). Hakkan magustoitu sööma enne praadi, lihtsalt selle pärast, et teha midagi teistmoodi. Ja kui te näete mind edaspidi oma töölaua taga näiteks mullitajaga seebimulle puhumas, siis teate, et mu mentaalsel ekraanil plingib punases kirjas OUT OF FUEL!

Üks meeskodanik minevikust keelas mul kurb olla, kuna mulle sobivat hea tuju paremini. Avaldus, mis mind ettearvatult mitte karvavõrdki rõõmsamaks ei muutnud. Näidatagu mulle mõnd naesterahvast, kellele hea tuju paremini e i sobi. Aga ma, teate, ei jaksa ka kogu aeg heas tujus olla. Seda nimetatakse emotsioonide aktsepteerimiseks – mitte et mina sellest midagi teaksin. Ja ma tahan pai saada, siis tuleb mulle võib-olla pikapeale elu sisse tagasi.

Metsseapraadi ja pliine (ilma kaaviarita) me juba saime, aga siis tahan ma veel igasuguseid asju. Mis on juba omaette teema.

Ära.
Näha virmalisi.
Jalutada sinilillede õitsemise aegu Toila Oru pargis.
Head vahuveini veel paremas seltskonnas.
Kuulata Taisto Noore esituses Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”.
Hingata aprilliõhtust õhku oma lemmikalleel Emajõe ääres.
Minna kevadel Kreekasse või Gruusiasse.

Andiamo?

Karjala pliinid
(allikas: “Pannkoogid ja vahvlid”)

2 dl leiget vett
25 g pärmi
1 dl kohvikoort
180 g tatrajahu
120 g nisujahu
4 dl piima
soola
25 g sulavõid
2 muna

Lahusta pärm leiges vees, lisa kohvikoor ning sega juurde tatra- ja nisujahu. Lase kinni kaetult jahedas kohas 12-24 tundi seista. Kuumuta piim auramiseni ning sega väikeste koguste kaupa tainasse. Lisa sool, sulavõi ja munakollased. Lase tainal soojas kohas 1-2 tundi kerkida. Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ning sega ettevaatlikult tainasse. Küpseta keskmisel kuumusel. Õige aeg pliinide ümber keeramiseks on siis, kui alumine külg on pruunistunud ja pealispinnale ilmunud gaasimullid hakkavad lõhkema. Serveeri hapukoore, seenesalati või kalamarjaga.