Monthly Archives: märts 2011

Banaani-rummi juustukook ja tunnustus

Teiselt poolt lahte Eestisse saabunud tunnusmärk tublidele blogijatele jõudis minuni esmalt Krentult koos kommentaariga: seda blogi ei loe ma niivõrd mitte toidu pärast, vaid nende juttude pärast, mis enne retsepte on. Need on nii ilusad ja vahel valusad…. Jällegi naudin ma ilusat eesti keelt ja sõnaseadmisoskust. See blogi puudutab mind kohe väga. Alati on silmad märjad, kui seda blogi loen.

Aniitram aga kirjutab nii: taaskord imeliste piltidega ja imemõnusa jutuga blogi. Iga toidu juurde kuulub kindlasti pikk jutt, täis emotsioone ja viimase aja tegemisi! Mõnus lugemine!

Kiilikese kommentaar: blogi mille ilusad pildid ja lihtsad retseptid ning hea jutt nõuavad lugemise juurde head tassi teed.

Aitäh! Ma olen liigutatud.

Saadud tunnustusega kaasneb soovitus/kohustus vastata viiele küsimusele ning jagada tunnustus edasi viiele blogijale. Esimene ots on lihtne, teine – veidi keerulisem. Sest tublisid ja märkimist väärivaid on palju-palju rohkem, mõni minu isiklikest lemmikuist on aga juba teiste poolt ära mainitud. Ent mis seal ikka, kui keegi saab mitmest kandist välja hõigatud, siis seda suurem on ju tunnustus. Piirdun siinkohal ka vaid toidublogidega, ehkki ausalt, ma ei mõtle kogu aeg ainult toidust ;).

1. Millal alustasid oma blogiga?
Esimene postitus 27. maist 2008 kinnitab, et peagi täitub 3 aastat, põll ees, fotoaparaat statiivil ja sulepea käes (no olgu, see on väike liialdus – sest põlle ma praktiliselt ei kanna :P. Aga sulepeaga kirjutan küll :)).
2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Esimese hooga tahaks öelda, et kirjutan toidust. Sest ma ju identifitseerin seda (teda?) toidublogina. Tegelikult – enamasti ma ei kirjuta toidust, ma näitan seda. Sõnad on suurem osa ajast mu sõbrad ja ma olen kindel, et suudaksin vajadusel kirjutada ka ainuüksi toiduteemal, koostisosadest, valmistamisest, taustast, sellest kuidas üks maitsenüanss teist täiendab, aga… mulle ei piisa sellest. Kus kohas ma siis oma ülejäänud mõtteid väljendan?! 😉 Nii ma siis otsingi vastuseid oma küsimustele  ja kirjutan – kõigest, mis mind ühel või teisel moel puudutab, elust, asjadest, toidust, muusikast,  inimestest.
3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ilmselt see eelmises vastuses mainitu teebki. Virgemad inimesed peavad mitut temaatilist blogi, aga mina ei näe põhjust, miks ei võiks jutu- ja retseptipool koos eksisteerida ka ilma väga tiheda seoseta. Selles blogis on väga palju mind, aga päris üks-ühele kõike minu ellu üle kanda muidugi ei saa. Mõttearendused saavad küll alati alguse millestki, mis mu elus toimub või mõtteis liigub, aga tavaliselt püüan ma ikka jõuda suurema üldistusastmeni. Ja kirjutada ehedalt ja hingega ilusas eesti keeles. Vahepeal ma mõtlen küll, et kes neid heietusi lugeda viitsib – aga kui ei viitsi, siis jäetagu lahkesti vahele.
4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Aus vastus kõlaks ilmselt – edevusest. 🙂
5. Mida tahad muuta oma blogis?
Siia sobiks ütlus if it’s not broken, don’t try to fix it. Praegu rahuldab selle blogi elu ja tegevus mind piisavalt, seega pole mõtet torkima hakata. Ühel heal päeval, kui mul on rohkem aega (ja rohkem roose ja mesilased ja…) pühendun tõsisemalt pildistamisele.

Omalt poolt jagan  tunnustuse edasi:

Koopatibi küpsetab – ilusate piltide ja magusa kallakuga tore blogi
Tassike elu topelt koorega – üsna uus blogi, mille puhul mind võlub eelkõige ikka ja jälle visuaalne pool. Kaunid ja kvaliteetsed fotod (mis muidugi ei vähenda retseptide väärtust.)
Elust siin ja seal – lihtsatest asjadest nauditavas stiilis
Siit nurgast ja sealt nurgast – ei saa üle ega ümber – kvaliteet kombineerituna põhjalikkusega.
Head asjad – visuaalselt lihtne ja nauditav.

Banaani-rummi juustukook

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
550 g toorjuustu
75 g suhkrut
3 muna
3 suurt banaani
5 sl tumedat rummi

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Küpseta põhja 180-kraadises ahjus 10 minutit.

Täidise jaoks vahusta toorjuust suhkruga, lisa lahti klopitud munad ning kahvliga katki surutud banaanid. Maitsesta rummiga. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ning küpseta 150-kraadises ahjus umbes tund ja 10 minutit. Lase üleöö jahedas seista.

Advertisements

Spaghetti carbonara

Kui kaunis on teha mitte midagi ja pärast seda puhata.
(Hispaania vanasõna)

Kunagi kingiti mulle raamat “Naudi iga hetke”. Teos, millest oleks võinud eeldada innustust tempo mahavõtmiseks ning just siin, nüüd ja praegu olemiseks. Tuhkagi.

Suurim patt on niisama paigal istumine. Kes elavad lihtsalt niisama, sooritavad mõrva. Tee kiiresti, sest öö saabub liiga ruttu ja miski ei saa kunagi täiesti valmis. Mine kaasa kõigega, mis sünnib. Peame ruttama edasi, kas tahame või mitte.

Mul hakkas halb. Ausalt. Mulle tahetakse õpetada hetke nautimist viisil, mis tekitab tunde, et tuleks joosta nelja erinevasse ilmakaarde, kõigisse korraga, kiiresti ja kohe, sest muidu võib äkki juhtuda, et näen ainult eluks nimetatava rongi viimase vaguni pimedusse kaduvaid tagatulesid.

Tänan, aga kiirustamist ei ole tarvis mulle õpetada, selles distsipliinis olen ma ammu doktorikraadi kaitsnud. Kunagi olin ma uhke oma loomupärasele võimele keskenduda mitmele asjale korraga. See on äärmiselt efektiivne, loomulikult, ja äärmiselt ebatervislik. Ma žongleerisin korraga poole tosina kurikaga ega loobunud sellest ka siis, kui kõigi nende õhus hoidmine hakkas nõudma varasemast kaks korda suuremat pingutust. Ma jätkasin kauplemist selle tüütu sisehäälega, kes kellakäo kombel regulaarsete ajavahemike tagant ette kraaksub, mida on tarvis teha järgmisel päeval kella kümneks, kella kolmeks, kella kaheksaks; kus on tarvis olla homme, ülehomme, reedel, pühapäeval kahe nädala pärast, 1. aprillil, 7. mail; kellele oli vaja juba üleeile helistada; mida on vaja osta – ja tänitab sinna juurde: ära passi niisama, sa ei jõua!

Seepärast on minu kõige kallimad hetked sellised, kus spidomeetriosuti seisab nulli kohal. Kus kõik ära- ja tagasitahtmised on vaikinud. Kus pole hirmu, et elu on kuskil mujal, et tabamatu õnn mööda läeb, jättes mind ja et üleüldse oleks tegelikult parem teha midagi muud kuskil mujal või olla sootuks teine inimene. Kus või(s)tlus endaga on lõppenud. Kus kõik viis meelt ja seitsmes pealekauba on kohal.

Need hetked ongi elu.

Tänane muusika: C. W. Gluck “Dance of the Blessed Spirits” ooperist “Orfeo ed Euridice”

Spaghetti carbonara
(allikas: What a wonderful world)

500 g spagette
250 g peekonit
50 ml kuiva valget veini
2 dl vahukoort
50 g parmesani
2 muna
soola ja musta pipart

Pane spagetid keema, samal ajal lõika peekon ribadeks ja prae krõbedaks. Vala juurde vein ja lase hetk keeda. Klopi munad lahti, lisa koor ja riivitud parmesan. Kurna spagetid (jäta veidi keeduvett alles), vala pannile peekoni juurde (kui näib liiga kuiv olevat, lisa veidi pastakeeduvett). Kalla peale koorekaste, kuumuta veidi pidevalt segades ja eemalda kohe tulelt, et muna tükki ei läheks. Jahvata veskist pipart peale (ka täiendav kogus riivitud parmesani tuleb ainult kasuks) ning serveeri.

*Päris traditsiooniline pasta carbonara (söekaevuri pasta) käib bucatini pastaga ja ainult peekoni-muna-parmesani kastmega, ilma kooreta.

Hatšapuri

See oleks nüüd küll täitsa häbilugu, kui lumi ära sulaks 😀 (mitte et mingi reaalne oht silmapiiril oleks), nüüd, kus ma lõpuks ometi olen saavutanud filigraanse oskuse manööverdada 10 sekundiga välja sellest teatud mööndustega väravaks nimetatavast praost, ilma et kordagi hange riivaks. Veel mõni aeg tagasi käis see sedamoodi, et alles pärast kõigepealt tagurpidi, siis edaspidi ja uuesti tagurpidi hange sõitmist õnnestus enam-vähem sirgjoonelist trajektoori mööda jätkata. Ühtegi varuosa puhtalt vedamise tõttu hange ei jätnud :P.

Vahepeal sai uisutamine üle seitsme-kaheksa aasta kenasti meelde tuletatud, kõik luud-kondid jäid kah terveks ja n ü ü d oleks küll viimane aeg kevade tulekuks, sest kujutlusvõime kipub juba hätta jääma sellise olukorra silme ette manamisega, kus lund maas e i ole. Basta!

Turuhoones aga oli eelmisel nädalal saada suluguni juustu (aeg-ajalt ikka on, aga harva, liiga harva!) ja suluguni juust tähendab minu jaoks per se hatšapurit. Erinevaid variante on sel kuulsal Gruusia juustupirukal nõnda palju, et valesti teha pole ilmselt võimalik, ükskõik kas kasutada sooda- või pärmitainast ning kas täidises kasutada ainult juustu või veel midagi. Ka täitmise viise on mitmeid. Suluguni juustu asendama sobib brõnsa, häda pärast ehk ajaks asja ära ka mozzarella, aga sel juhul tuleb täidisesse kindlasti soola lisada.

Ühesõnaga, tehkem see pirukas valmis, võtkem kõrvale hea seltskond koos Saperavi viinamarjadest tehtud veiniga ja kui on tahtmist, taustaks Gruusia popp kah (Pancho elik Levan Mgaloblishvili näiteks) ning nii võibki ehk tasahilju tekkida õhkõrn lootus, et äkki on see lõppematu märtsikuu sel kombel kuidagi moodi siiski üle elatav. Ja lõpetagem enda karmilt kohtlemine! Sõõm eluterve hoolimatuse anumast á la Artur Alliksaar on omal kohal :).

Hatšapuri (ხაჭაპური)(2 tk)
(väikeste mugandustega: Oma Maitse retseptiraamat)

Tainas:
25 g pärmi
2,5 dl käesooja piima
400 g nisujahu
50 g võid
50 g toiduõli
1 munavalge

Täidis:
500 g suluguni juustu
50 g võid

määrimiseks 1 munakollane

Valmista pärmitainas – lahusta pärm väheses käesoojas piimas, lisa ülejäänud piim, jahu ja munavalge ning sõtkudes või ja toiduõli. Pane tainakauss rätikuga kaetult sooja kohta ning lase umbes kolmveerand tundi kerkida, sõtku siis uuesti alla ja lase veel kord kerkida. Täidise jaoks riivi juust, sega sulatatud võiga ning vormi kaheks palliks.

Kerkinud tainas rulli jahuga üle puistatud laual kaheks umbes 25 sentimeetrise läbimõõduga kettaks. Tõsta kummagi tainalehe keskele täidisepall ja ümbritse tainaga, näpistades seda pealt kokku. Keera tainapall ümber, nii et liitekoht jääb alla ja rulli (või vajuta kätega) lapikuks. Jälgi, et tainasse ei tuleks auke. Tõsta hatšapurid küpsetuspaberiga kaetud plaadile, tee keskele väike auk, et aur välja pääseks ning määri pealt munakollasega. Küpseta 180-kraadises ahjus 20-25 minutit, kuni hatšapuri on kuldkollane. Lase rätiku all veidi jahtuda, et juust pisut taheneks, ning serveeri soojalt.

Kodujuustu-granaatõunadessert

Suur on see, mis särab end säästmata. Põlemiseks pole vaja põhjust.
(Artur Alliksaar)

Miks me siis otsustasime ühel hetkel kõikidesse lampidesse paigaldada säästupirnid?

Meie, kes me võisime ainsast sädemest särinal süttida ja teisigi sütitada, hakkasime äkki arvama, et vaimustuse välja näitamine on õigupoolest tobe ja lapsik ning tegelikult tuleks kogu aeg olla täiskasvanulikult jahe ja vaoshoitud.

Võib-olla kadus vaimustumise võime koos püüdega mitmele asjale korraga keskenduda? Sest vaimustus tähendab sajaprotsendiliselt kohal olemist. Kogu oma olemuse, kõigi oma emotsioonidega. Nälga tundmata. Kella vaatamata.

Kellel meist on praegu aega kella vaatamata vaimustust tunda? Kui sajad suuremad ja väiksemad rohkemat või vähemat tähelepanu nõudvad toimingud trügivad uksest ja aknast sisse ning meil pole aega peatuda ja mõelda, kas miski neist üldse me hingele midagi pakub, olgugi et südames oleme selle kõige ebavajalikkuses juba ammu veendunud. Telefonikõned, e-kirjad, inimesed nõuavad meie tähelepanu. Enamik neist saab seda. Mitte tingimata need, kellele me ise tahaksime põhjalikumalt pühenduda. Kunagi… pomiseme endale rahustuseks ja läheme, tagasi vaatamata, et mitte näha meeleheitel silmi, mis meie lahkumist saadavad.

Nii seisame teine teisel pool vett, kuni pimedaks läheb maailm.

Võib-olla kustus leek siis, kui meile tundus, et me ei kohta oma vaimustusele väärilist kaasa elamist või veel hullem – kui sellele vastati ükskõiksusega, mida isegi ei üritatud varjata. Kes meist poleks kogenud, kuidas vähene kaasa elamine võib eredaimagi vaimustusepuhangu kustutada nagu tuulehoog kiratseva küünlaleegi.

Ent võib-olla lämbus leek lihtsalt seetõttu, et me unustasime õigel ajal puid lõkkesse visata?

Sest vaimustus ei ole mingi igavene tuli, mis iseenesest elus püsib. Teda tuleb hellalt hoida nagu leeki, mille Prometheus jumalatelt varastas, ning targalt doseerides toita.

Ja millal sai tšillina tulisest kirest vaevalt leige leil?

Gottfried “viimane romantik” Lenz õpetab Remarque’i “Kolmes sõbras”: “Kirjuta endale kõrva taha, poja: iial, iial, mitte iial ei saa sa ennast ühe naise ees naeruvääristada, kui teed midagi tema pärast. Isegi kõige rumalama teatri puhul mitte. Tee, mida tahad – seisa pea peal, aja kõige tobedamat loba, praali nagu paabulind, laula ta akna all, ainult üht ära tee – ära ole asjalik! Ära ole mõistlik!”

Aga meie oleme kõik hommikust õhtuni lõpmata mõistlikud. Kuni lõpuks ei küsi enam keegi meist: “Kas sa tuleksid minuga maailma lõppu?” sest kardame vastuseks kuulda:

“Ma ei tea…”

Kodujuustu-granaatõunadessert (neljale)
(mugandatud Selveri reklaamlehelt)

2 dl vahukoort
50 g tumedat šokolaadi
200 g kohupiimapastat
300 g kodujuustu
30 g suhkrut
90 g šokolaadiküpsiseid
1 suur granaatõun

Sega kohupiim ja kodujuust, lisa riivitud šokolaad ning suhkruga vahustatud koor. Purusta küpsised ja puhasta granaatõun. Jaga serveerimisnõudesse kihiti küpsisepuru, granaatõunaseemneid ja kodujuustusegu. Kaunista küpsisepuru ja granaatõunaseemnetega ning lase enne serveerimist vähemalt paar tundi külmkapis seista.